Mitmekeelne laps

Kooskasvamine Leave a reply

Märkus: video parool on minu vana blogiparool.

Keeled.ee palus mul kirjutada blogipost, mis kuidagi nende leheküljega sobiks ja haakuks. Ma mõtlesin pikka aega, tahtsin alguses kirjutada mõnd naljaka postituse teemal “Tõlkes kaduma läinud”, aga no ei tulnud ühtki lõbusat seika minevikust meelde.

Siis aga, kui ühel päeval Mila voodil hüppas ja “Kašu! Kašu!” hüüdis (sest ta tahtis putru), sain ma aru, et see on ju suurepärane teema! Nimelt on Mila isapoolne vanaema venelanna (kellega mina suhtlen inglise keeles), nii et sealt tuleb ta alati tagasi mõne huvitava uue venekeelse väljendiga. Näiteks on üks ta lemmikmänge “Kto tam?”, mis on põhimõtteliselt variatsioon ingliskeelsest “Knock-knock!” “mängust”. Ta võib lõputult uksele või seinale koputada, ise rõõmsalt iga kord hüüdes: “Kto tam?”

Ma harilikult vastan, et potštiljon Petškin! No nii, nagu peab!

See puder-kaša on muidugi otsene mõjutus “Maša ja karu” multikatest, sest ma kohe täitsa teadlikult lasen tal multikaid vaadata nendes keeltes, mis nad on loodud ja/või telekast tulevad. Nii saab võrdselt eetriaega eestikeelne Kidzone, venekeelne Karusel ja inglisekeelne Cartoon Network.

Mis tähendab, et meil on olnud ka selliseid vestlusi.

Mina: “Tere hommikust! Oi, küll sa tudusid täna hästi!”
Mila: “Thank you!”

Või siis “Good morning! Oh, God!”

Ma mäletan, et kunagi lapsena olin ma kade oma sõbranna Marise peale, kellel oli umbes viieaastasena juba vene keel tänu vene multadele suus. Mnjah, meie peres vene multikaid väga ei vaadatud, aga seda, et inglise keelt hakkasin ma pildiraamatute järgi ka umbes viieaastaselt juba õppima (esimene sõna oli muide hen, täiesti kasutu sõna, KEEGI ei ütle hen enam kana kohta, briti pruudipeo osaliste kohta aga kasutatakse seda sõna küll). Ma tean, et Mila ei kasva klassikalises mitmekeelses perekonnas, aga ma väga loodan, et baabuška lähedus toob talle peagi suurepärase vene keele oskuse. Tunnistan, et tunnen suurt kahju, et endal vene keel täitsa ununenud.

Aga lõpetuseks hoopis üks meie praegune, täitsa eestikeelne dialoog.

Mulle laekus kontole raha.

Mina: “Jee! Ma pole enam vana!”
Mila: “Sa oled küll vana.”
Mina: “Jah, sul on õigus, ma ütlesin valesti, tahtsin öelda, et ma pole enam vaene… Aga AITÄH, et sa mulle meelde tuletasid, et ma vana olen.”
Mila (täiesti südamest ja rõõmsalt): “Palun!”

Seda postitust toetas keeled.ee

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.