Üks mu elu kirkamaid elamusi on Foo Fightersi kontsert eelmisel aastal Helsingis. Ma püüdsin tookord sõnadesse panna, kui võimas ja hinge raputav see kogemus oli, kuid ei suutnud.
Mõtlesin sellele sel aastal, kui ootasime kerges vihmas Red Hot Chili Peppersi lavale tulekut. Et lemmikbändide laivkontserdid on natuke nagu narkootikum. Kõhus keerab ja sügeleb, liblikad plaksutavad tiibu, pea käib ringi, kõrvus sumiseb. Ja see hetk, kui käib avaakord, kui sa näed neid nii tuttavaid kujusid, keda sa kunagi varem tegelikult kohanud pole, lavale tulemas. Sa unustad hingata. Liblikad peatuvad ja plahvatavad siis soojaks tulekeraks, värinaks selgrool, peapöörituseks, südamepöörituseks. Kõik on pahupidi.
See kestab vaid sekundi, kaks. Edasi on lihtsalt kõik nauditav. Aga mitte enam selline löök nagu avaakord.
Vaimustav.
#9. Lemmikbändi kontsert