my corner of the world

hoomamatu Leave a reply

Tänase päeva tegelesin ma suurpuhatusega kaosekorteris ja õhtuks on ikka mulje, nagu poleks suurt sittagi teinud. Ometi jõudsin ma kontorit koristada, kardinaid pesta, vaipu pesta, põrandaid pesta, akna eest võtta, aknad puhtaks küürida, kardinapuu üles riputada ja kardinad ka kahe akna ette. Peamine eesmärk oli siiski saada kontor nii kaugele, et võiks homme kuurist diivani ära tuua ja et mu kirjutuslaud saaks PÄRIS kirjutamisnurgakeseks. Tasapisi, sammhaaval, ükskord saab see kaosekorter elatavaks ka, ma usun.

Mu kirjutamisnurgake on ääretult oosõm. Siia sai puhtaks nühitud ja üle peitsitud laud, vaja veel sahtel ehitada. Tooli leidsime Telliskivi vanamööbliärist, mis oli algselt kaetud rohelise SAMETIGA, aga kuna kõik ju teavad, mis värk mul sametiga on, siis sai uus värviline kate peale pandud. Nüüd on veel vaid raam üle värvida (tõenäoliselt fuksiaroosaks!) ja toolile uus ilme antud.

Laud on üldse mul nagu altar Sikile. Tema kinkis meile Milaga need kaks klaasist kujukest (kuna mina olen sündinud Roti-aastal ja Mila Kassi-aastal). Pardikesega pits on kingitus Kats+1 emalt (tervitused sulle! See on maailma lahedaim pits ÜLDSE!). Siki kinkis mulle ootamatult viimati seal külas käies ka selle sõna – “Dream”. “Et sa ikka teaks, KUI tubli ja kallis sa oled, ja et sa ei unustaks unistada,” ütles ta ja ma oleks peaaegu nutma hakanud.

Need uksed, mu lemmikuksed maailmas, avanevad elutuppa. Poolenisti puhtaks kaabitud uks viib meie magamistuppa, see on see uks, mida enne polnud. See tähendab – uks ise oli varemköögiuks. Tegime augu seina ja isa tõstis ukse ümber. Vot sellised lood. Mis materjalist see tooli raam tehtud on, on täiesti müstika. Tundub katsudes nagu plastik, aga päris kindel olla ka ei saa, äkki on mingi imelik värv? Igaljuhul hakkan ma selle värvimisega varsti tegelema.

Ahjaa, ootamatult juhtus nii, et arvut paranes ära. Nüüd püsib jälle lahtisena lahti ja ei tahagi end pidevalt sulgeda, kui käsi peal ei hoia.

Mina muidugi kujutlesin tuules lehvivaid valgeid pitskardinaid, aga need on praegu hoopis elutoas ja lastetoas. Samas need punased kunagi Humanast skooritud kardinad on mu lemmarid juba aastaid olnud ja minuga kõikjale kaasa kolinud.

Ja Pussakas avastas, kui oosõm on aknal passida ja edasi-tagasi käia, ilma et peaks mingite uste pärast muretsema. Mina muidugi viibin pidevas parakas, sest esimesel korrusel elamine on faking skeeri. Aga samas ka totaalselt lahe.

Ning lõpuks, pärast… mm… viit (?) aastat, on mul jälle oma kirjutuslaud.

Rõõm.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.