like a boss

hoomamatu 10 kommentaari

Ma tean, et ma lubasin kõiksugustest asjadest kirjutada, ma ausalt jõuan selleni. Kuidagi alati see Tartus käimine tõmbab nii rihmaks, kuigi fakt on, et seal ei tee ma ka midagi. Ma kohe ei tea, kuhu see jõud jääb, tahangi olla ainult kodus ja nautida seda, et keegi teine teeb süüa ja kuhugi minek on absoluutselt vastunäidustatud.

Ja nagu näha, siis tegin ma spetsiaalse hoiatusmärgi, mida ma hakkan nüüd titeteemadest rääkivate postituste juures kasutama. Noh, et te teaksite mitte lugeda, kui teid need teemad ei huvita.

Ehk siis: titepost.

Eelmisel nädalal vaatasime mingit sarja. Siuke mõnus perekondlik vedelemine: meie Abikaasaga üritame süüa, Mila paenutab ja väänutab nagu mingi hull mul süles ja diivanil ja siis jälle süles. Lõpuks libistas ta end mulle jalgade vahele, talle meeldib seal passida kõhuli, ülakeha mu jala peal, ja ringi vaadata. Mul ka hea turvaline, et vähemalt ei kuku kuskile (sellest, kuidas ta alatihti kuhugi kukub või kinni jääb, peab vist teinekord rääkima). Libiseb ja libiseb ja… maandub istuli. Ma veel sudin takka, et nooh, mine nüüd ära kõhuli. Ei lähe.

Kui meile üldse on midagi lapsekasvatamisest räägitud, siis on need kaks asja. Esiteks: kõige raskem on aru saada, millal on õige hetk võrevoodi põhja madalamaks lasta. True dat, meil eelmine kord vedas napi päevaga vist. Ja teiseks: ÄRA PANE LAST ISTUMA. Naabrinaine lõbustab mind aeg-ajalt kohutavate lugudega tittedest, keda on hästi noorelt istuma õpetatud ja mida see kõik nende seljale ja loomulikule arengule teeb. Et õige oleks lasta tal ise istuma õppida, sest ta teeb seda sel juhul siis, kui ta lihased on piisavalt tugevad.

Ja nii me siis olime seal, toidusuutäied peatunud poolel teel suhu. Titt. Istub.

Abikaasa: “Kas… Kas tal tohib lasta seda teha ikka?”
Mina: “Ma… Ma arvan, et kui ta ise seda teeb, siis on okei…”
Titt: “Lää! ÄÄääääAaäeeaaaaa. Ga.”

Oli otsustatud. Titt jäi istuma kauaks soovis. Meie jätkasime söömist, kuni…

Mina: “Issand! Kas sa tead, mida see tähendab?!”
Abikaasa: “Noh?”
Mina: “ET TA HAKKAB KOHE KÕNDIMA JU. Oo. Õudust.”

Ja mulle meenus, kuidas ma just olin endisele kolleegile südamest ja ilma igasuguse irooniata kaastunnet avaldanud, sest nende titt hakkas 9kuuselt kõndima. Päriselt, on asju, millega nad võiks veidi, no ainult veidi, oodata.

Olgu, tõele au andes ta end päris nullist veel istuma ei saa. Mis ei tähenda, et ta ei üritaks. Ta saab istuma seljalt, kui ma tal käest hoian (või õigemini, tema minu käest hoiab) (või pigem: oma küüsi minusse surub). Kõhult ta istuma saada ei ürita, keerleb niisama ühe koha peal ringi ja vahepeal rullib kah, kuigi selle nädala märksõna on siiski ümber oma telje keerlemine ja asjade järele küünitamine. Asjade järele küünitamine toob kaasa selle, et ta tagurdab. Ja enda telje ümber keerlemine on toonud kaasa selle, et ta tõuseb põlvedele.

Päriselt, ma ei imestaks, kui ta homme teatab, et läheb nüüd maratoni jooksma.

Sest PÕHIMÕTTELISELT on ta selleks valmis.

Nüüd võiks mõneks ajaks areng jälle natuke tagasi tõmmata. Mind alati nii kohutavalt ehmatab see, kui JÄRSKU see areng käib. Et tükk aega pole midagi, on samad vanad asjad ja siis: bämm! Naeratab! Bämm-bämm! Pöörab! Bämm-bämm-bämm! Varbad suus! Bämm-bämm-bämm-bämm! Istub!

Bämm! Alustab põgenemist kombinesoonist, üks varvas korraga!

10 thoughts on “like a boss

  1. daki Post author

    Ja need põselohud! Ma ükspäev vaatasin ujumises, et ma olen ikka vist natuke imelik. Ma koguaeg musitan ja kallistan teda, teised emad tegelevad trennis ikka trenniga, mitte oma laste musidega ülekülvamisega. Oh well. Whachagonnado.

  2. Liana

    Appikene, ta ju alles sündis! Nüüd juba istub. Vägev, kuidas aeg lendab, samas ikka ei ole ka, nad kasvavad nii ruttu suureks ja ei luba ennast varsti enam musitada ja nunnutada:)

  3. triinu

    Kuule Daki, kas sa oled mulk? Lihtsalt uudishimust… nad seal räägivad, et “paendub”. Põhja- Eestis tavaliselt öeldakse “paindub”. 🙂
    Ja alguses see istumine ongi nii vildakas värk. 😀

  4. Sophie

    Daki päritolu kohta ei tea midagi, aga kõige põhjama eestlasena ütlen, et ka mina kasutan vahel sõna “paendub”. Seda, et Lõuna-Eestis see “päris” sõna on, ei teadnud. Aga keelepaenutused on ju toredad. Ja nagu Daki blogist näha, siis sõnaloome ja sõnade väänamine pole talle võõras …

  5. Eva-Liisa

    Hoiatusmärk on kümnesse! Just sellist kaadrit kujutaks ette õudusfilmis, kus peategelasteks lapsed. (Ja ikka huumoriga öeldud kõik, eks.)

  6. Anna

    Nõustun täiesti Mariga! Olen sust 8a noorem ja ma ei taha lapse saamisele veel mõeldagi, aga sinu imearmsa kaunitari Mila piltide vaatamine paneb küll mõtlema, et kui ma ka kunagi last tahan, siis peab ta vähemalt sama nunnu välja kukkuma. Ja need lohud tõesti, how much cuter can she get. No täielik moosipall lihtsalt. Ajab endalgi beebidehirmu üle:)

  7. daki Post author

    Eh te mu armsad:)

    Mu päritolu on selline, et 1/4 saarlast, 1/4 mulki, 2/4 määratlemata lõuna-eestlast. Aga jah, ma seda paenutamist olen vist vanaema pealt kasutusele võtnud.

    Liana, ta tõesti alles sündis! Aeg lendab indeed, ise ei saa üldse aru, pilte vaadates vaid. Nagu ei mäletagi seda aega, kui ta veel ei teinud asju ja lihtsalt oli.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.