Lugesin Aunt Becky, ühe mu lemmikblogija postitust sellest, et blogid on muutunud. Ja tal on jumalast õigus. Aina vähemaks jääb blogisid, kus kirjutatakse asjadest nii nagu nad on, kus julgetakse välja öelda, et fakk, täna oli sitt päev ja ma täna natuke vihkan oma abikaasat. Aina rohkem aga on blogisid, kust ma võin lugeda, et kõik on nii faking ilus ja lilleline, lapsed on suurepärased ja ei vingu kunagi, abikaasa on ideaalne, lihtsalt ideaalne, töö on super, raha jagub, kõik on hästi.
Enam ei julgeta näidata end halvemast – ei, vale sõnastus – AVALAMAST küljest. Sest tahetakse jätta muljet, et oma eluga saadakse suurepäraselt hakkama ja et kõik on nii nagu – Becky sõnastus – Palmolive’i reklaamis.
Ja ma tean, et ma teen seda ise ka aina rohkem ja rohkem, sest mul on tunne, et kui ma peaks kirjutama asjadest, mis mul viimasel ajal sitasti on läinud – TÕELISELT SITASTI – siis esimese hooga pean ma tõrjuma kommentaare stiilis “Hähähähää, paras!” ja teiseks pean ma kuskilt kollasest blogist lugema pikka parastavat postitust selle kohta, et oligi aeg, kui Dakil jälle sitasti läheks.
Ma ei pea siinkohal silmas postitusi sellest, kuidas auto läks katki või poest ei leidnud õiget asja. Ma pean silmas asju, mis on TÕELISELT SITASTI läinud. Näiteks kuidas ma olen ilma jäänud ühest väga olulisest inimesest oma elus – aga ma ei julge sellest kirjutada. Eelpoolnimetatud põhjustel. Ja selle ühe kunagi ammu visatud lause pärast: “Sa pead lihtsalt leppima sellega, et sa oled tekitanud endale terve persetäie inimesi, kes OOTAVAD, et sul halvasti läheks.”
Ja sellepärast ka, et kui ma viimati oma suhet ja eraelu väga avalikult elasin, siis lõppes see kõik suure katastroofiga.
Ma saan väga hästi aru, et see teeb blogid sitemaks. Ka minu oma. No keegi ei viitsi ju lugeda sellest, kui lilleline ja idiootlikult dändi kõik on. Ja mitte kadedusest, ei – keegi ei viitsi seda lugeda sellepärast, et kõik saavad aru, see on puhas vale. Mitte kellegi elu pole lilleline ja dändi. Meie elud on, nagu Becky ütles tabavalt, ebatäiuslikud ja nii ongi. Aga kõik kardavad, olen ma tähele pannud, sest täpselt nagu ühiskond surub meile peale kohustust olla õnnelik-rahul-stressivaba-kõhn-jne, surutakse meile samast peale ka kohustust elada täiuslikku elu – või vähemalt välja näidata, et see on täiuslik. Või on see mingi vana aja mõttemall: võõrastele oma hädadest ei räägi? Kõik probleemid hoiame endale?
Muidugi on suur vahe HÄSTI KIRJUTATUD ELULISE BLOGi ja emovingu või küünikublogi vahel. Häid küünikublogisid veel õnneks paar tükki on, aga ega needki ei kajasta päriselu, on ju nii? Mitte keegi – või noh, ütleme siis 90% inimestest – ei ole kogu aeg vihased või mürgised. Täpselt samamoodi, nagu mitte keegi pole kogu aeg friiking õnnepall.
Ma ei taha üles kutsuda inimesi kirjutama igast väiksest pisitülist, mis kodus aset leiab, aga ma tahaksin, et blogid oleksid rohkem elulised, rohkem ausad. Ei pea kõike suhkruvaabaga kaunistama, me keegi ei ole superema, supertüdruksõber, superabikaasa või supertööline.
Ehk siis – ma luban teile, et nädala aja pärast või isegi enne toon ma asjad letile. Vähemalt mõned asjad. Ja proovin võtta suuna selle dakiblogi poole, mis ta kunagi varem oli – eluline.
Sest teate, mu elu on küll hea, aga ta pole kogu aeg hea. Vahepeal on sitasti kah. TÄPSELT NAGU IGAL TEISEL.
Write hard, nagu ütles Becky. Seda soovitan teistelegi.
/
Teen veel ühe täpsustuse. Ma saan aru inimestest, kes ei taha blogida või ei taha isiklikel teemadel blogida ja neil on selleks täielik õigus. Igaüks valib endale sobivama. Aga mis ma tahan öelda: kui sa juba oled valinud isiklikust elust kirjutava blogija tee, siis võiksid sa seda teha hästi. Ja võimalikult ausalt. Kellegi elu pole šampoonireklaam.
/
Lisan siia veel oma kommentaari, mille ka posti lõppu panin, sest äkki mõni lugeja ei viitsi kommentaaridesse süüvida. Et siis täpsustuseks:
Tähendab, ma ei ole absoluutselt mitte selle poolt, et kõigest peaks rääkima ja megaaus olema. Inimestel on õigus saladustele ja privaatsusele ja nii ongi (otsige näiteks mu blogis sõna «saladustest», olen sellest korduvalt kirjutanud. AGA mida ma TAHTSIN öelda, tegelikult, on see, et ma ei kannata, kuidas lugejale näkku valetatakse ja üritatakse jätta endast ja oma elust muljet, et see on nagu mingi šampoonireklaam. Üks asi on filtreerida – me kõik teeme seda ja see on normaalne, on asju, millest ei tahagi kirjutada või mis ei paku lugejale enivei huvi (või kui pakuvadki, ei pruugi see nende asi olla). Aga hoopis teine asi on – inglise keeles on selleks sõnaks mislead – hoopis teine asi on TEADLIKULT lugejat eksitada, jättes mulje, et tegu on superinimesega. Head blogijad – näiteks seesamune Aunt Becky ja näiteks ka Dooce – oskavad leida õige tasakaalu kirjutamise ja mittekirjutamise vahel. Ja kui nad kirjutavad, teevad nad seda hästi: vaimukalt, lobedalt, ägedalt. Ja kui nad ei kirjuta, on selleks põhjus. Aga mida nad ei tee: nad ei kujunda endast teadlikult supernaiste muljet, mida väga paljud eesti blogijad kipuvad tegema.
Privaatsus, saladused, filtreerimine ja enesetsensuur on HOOPIS teine asi.
30 thoughts on “write hard”
Alati on ju võimalus kirjutada parooliga suletud postitusi, millele igaüks ligi ei pääse.
Blogid ei ole muutunud. Aga sina, sinu tuttavad ja sinu lugejad on veidi vanemaks saanud. Ja seetõttu tundub maailm sulle teistsugune. Ära muretse – see on normaalne.
Ja:
“Kui sa juba oled valinud isiklikust elust kirjutava blogija tee, siis võiksid sa seda teha hästi. Ja võimalikult ausalt.”
Põhjenda ka, miks? Ma blogin oma elust, aga väga valitud fakte. Mitte isegi “ainult positiivet”, vaid filter on veel paljupalju kitsam. MIKS sa arvad, et ma peaks kirjutama kõigest ja ausalt?
Mul vist sama küsimus: miks peab kõik ausalt suure avalikkuse ees letti laduma? Miks on valikuliselt isikliku elu asjadest kirjutamine – Hästi Kirjutamine – kuidagi paha?
Teisalt – kas lugejaskond isikliku elu blogidest tõesti ootab eelkõige just absoluutset ausust? Minu meelest oleks see naiivne ootus. Ja kui ootabki, siis kas sellise anonüümse massi (võimalik) rahuldamine kaalub ikka üles paha, mis lähedastele, sõpradele, endale sellest lettiladumisest võib sündida?
Ise kipun küll hindama blogisid just omapärase kirjutamisstiili, vaimukuse jms tõttu. See, kas kirjutatu tõele vastab, ausalt öeldes ei huvitagi 😀
Ma ei ole end tavaliselt tagasi hoidnud, küll aga aeg-ajalt midagi parooli alla pistnud, mõeldes, et seda lugevad inimesed (isegi mu elukaaslane/parimad sõbrad) ei pruugi kirjapildis öeldut mõista nii, nagu mina seda mõtlen.
Ühesõnaga teatud asju eelistan otse öelda ja mõned asjad ära peita või kirjutamata jätta.
Aga eks see blogielu muutub ka selles osas, et inimesed ise muutuvad, mõnest tõsisest emost saab õnnelik pereema, mõnda tabab tõsine depressioon ja langus jne. Kõik ei ole alati nii lihtne.
Süütu inimene ei osta püssi, õnnelik inimene ei kirjuta mälestusi.
Seda viimast osa lausest olen ma eriti ise tähele pannud, kuna blogi koosneb vägaähesel määral arutlustest ja “võõrastest teemadest”. Enamus on ikkagi minu elu, tunded, rõõmud, mured. Ja jällegi, enamus siiski mured. Mis iganes kiiva kisub, kutsub palju rohkem kirjutama, kui igasugu head asjad, mida viimasel ajal aina rohkem ja kui vaadata ka postituste tihedust, siis postitusi aina vähem. Ma leian ka, et lõppude lõpuks, tuleks blogida endale, et sa saad kõik asjad ära kirjutada, kasvõi mõnikord parooli alla.
Ongi, kadunud on see privaatsus, selles on asi. Blogijad teavad, et neid jälgivad sajad lugejad ning interneti jääb JÄLG nende positutstest ja se võtab kohe indu vähemaks. Tulemus on mingi lilleline pask.
Sitt on elu, täiesti sitt, aga hea ka, see ongi hea, et sitt vaheldub heaga (y)
Kirjutage sellest FFS!!!
Allar – jälgivad nad jee. Enamikku blogisid loeb paar inimest. Daki (ja enamik blog.tr.ee blogisid) on koorekiht; aga suurem osa blogisid on “nurga taga ära” – neid loevad paar uudishimulikku fänni või kirjutaja kooliõde või sama hobiga tegelejat.
Enamik inimesi EI TAHA laiemat populaarsust, rohkem lugejaid, toppidesse pääsemist. Nad tahavad lihtsalt jagada mingit aspekti oma elust – suhte-otsinguid, pidusid, edusamme kudumises või lapsekasvatuses… – ja enamasti üldse mitte kõigiga.
blogid ON muutunud. hõredamaks. sest “käisin täna sital” tüüpi teavitused on kolinud twitterisse ja diskussioon blogikommentaaridest facebooki.
ma saan aru, et mõtled laiemalt kui Eesti. Aga juhtusin just nüüd lugema uudist, et 8 eestlast 10-st on õnnelikud…:) Milleks siis mured ja depressioon?:)
Ma loen juba ammu väga vähesed bloge, kuigi nimekirjas on mul neid palju. Vähesed kirjutavad lihtsalt hästi ja kui siis huvitavalt ka ei kirjutata, siis ei viitsigi lugeda. Millest on muidugi kahju.
blogid on muidugi kinnistemaks muutunud, kuna sõbrad raisakullid kipuvad vahetevahel liiga elusat liha nokkima. Teine põhjus on, et jumalad ei salli hooplejaid ega hädaldajaid. Põmst saab huvitavalt kirjutada ka ainult Asjast – nagu Marek Tihhonov, ehkki minu jaoks on suur pettumus, et ta enam täistekste ei tõlgi. Ja saab näiteks kirjutada probleemidest softilt või läbi huumori, nagu Sol kirjutab.
Pealegi näitab elu, et kui jagatud mure on tavaliselt pool muret, siis netis jagatud mure kipub isepaljunema, ennast võimendama ja masendust kirjasõna läbi põlistama. Ei ole erilist soovi aastate pärast kunagi põetud muredesse uuesti takerduda – igal päeval on küllalt oma muresid.
Ise valisin selle tee, et panin isiklikuma blogi üldse lukku ja sinna pääseb vaid kutsetega.
Nii, ma tegelt õhtul veel enne und mõtlesin, et ju mind ootavad hommikul kommentaarid, sest sai natuke ebaselgelt end väljendatud. Tähendab, ma ei ole absoluutselt mitte selle poolt, et kõigest peaks rääkima ja megaaus olema. Inimestel on õigus saladustele ja privaatsusele ja nii ongi (otsige näiteks mu blogis sõna “saladustest”, olen sellest korduvalt kirjutanud. AGA mida ma TAHTSIN öelda, tegelikult, on see, et ma ei kannata, kuidas lugejale näkku valetatakse ja üritatakse jätta endast ja oma elust muljet, et see on nagu mingi šampoonireklaam. Üks asi on filtreerida – me kõik teeme seda ja see on normaalne, on asju, millest ei tahagi kirjutada või mis ei paku lugejale enivei huvi (või kui pakuvadki, ei pruugi see nende asi olla). Aga hoopis teine asi on – inglise keeles on selleks sõnaks mislead – hoopis teine asi on TEADLIKULT lugejat eksitada, jättes mulje, et tegu on superinimesega. Head blogijad – näiteks seesamune Aunt Becky ja näiteks ka Dooce – oskavad leida õige tasakaalu kirjutamise ja mittekirjutamise vahel. Ja kui nad kirjutavad, teevad nad seda hästi: vaimukalt, lobedalt, ägedalt. Ja kui nad ei kirjuta, on selleks põhjus. Aga mida nad ei tee: nad ei kujunda endast teadlikult supernaiste muljet, mida väga paljud eesti blogijad kipuvad tegema.
Privaatsus, saladused, filtreerimine ja enesetsensuur on HOOPIS teine asi.
vahel tahaks ju ka lihtsalt jagada r66msat kohe plahvatavat emotsiooni, kui mingi eriti 2ge v2ike asi juhtus!
maailma coolima tsiki kuvandi loomine on muidugi tobe, aga kes meist ikka veebis yles riputatud asju vaga tosiselt votab. sellised blogimemmed on natuke nagu facebooki piltide hoolikad photoshoppijad, ainult et ajaveebis on pildi asemel s6na.
DAKI, Sul on blogimisest oma arusaam. Tore, et see sul on. Ja pole ka halb, et sa teistsuguseid “ei kannata.”
Siiski, igal inimesel on õigus eneseväljendusele just nii, nagu talle sobib. Kui tahan, kirjutan blogi, mis jätab must superemme, spordihullu või joomahaige mulje – mis siis, et päriselt olen nohik-vanatüdruk ja mu elu ainus rõõm on naabritele politsei kutsumine, kui need pärast 11t kodus telekat vaatavad.
Internet on muuhulgas rollimängimise koht. Võin endale facebooki või blogisse teha konto ja näidelda seal elu, mida ma päriselt – ei ela. Olla vanem, noorem, teisest soost. Olla tublim, rikkam, targem, mehel. Või siis valetada – natukene. Olla parem, mõistvam, hoolivam, ideealsem. Ja see – valetamine – on minu õigus. On!
Sul on muidugi õigus oma blogisse kirjutada, et sa seda ei salli. Kõigile… oma.
ma olen samu asju mõelnud ja ei viitsi ka sellepärast eriti enam lugeda.
ja siis mõtlesin, et alustan blogiga, kus ma ise kõik selle pasa kirja panen, mis mu elus toimub/toimunud on. ausalt.
eks ma annan teada sulle, kui ma pihta hakkan.
Ükskõik, eks ta nii ongi – minul on õigus neid blogisid mittesallida, või õigemini, seda tendentsi mittesallida. Ja teistel on õigus kirjutada, kuidas heaks arvavad. Selles ongi ju vaba ühiskonna ja sõnavabaduse mõte, kas pole?
Mio! Anna teada muidugi;)
Eks see oma kuvandi loomine netis on niikuinii alati natuke valetamine, ma tean, et seda tehakse (ja teen teadlikult isegi oma kuvandi loomist), aga see ei pea mulle meeldima. Eriti teadlikult valitud suhtumine “olen teistest parem ja näitan seda eriti tugevalt välja”.
Igaks juhuks veel täpsustan – mittesallima on natuke liiga tugev sõna. Ütleme, et mulle ei meeldi see ja ma tahaks, et oleks rohkem teistsuguseid blogisid.
Üks kaval leiutis on tehtud, paber ja pliiats nimelt, neid kasutan ma siis, kui tahan midagi päriselt endast välja saada. Minu jaoks isiklik prügi ei ole võõraste asi ega mure. Blog on (minu jaoks blabla) eneseimetluse ja eneseiroonia segu.
Hmh, ikka läheb siin arutelu aiaaugu lähedusse, kui mina rääkisin aiast. Ükskõik, inimesed valivad blogimise, see ei juhtu nendega kogemata, a la kukun klaviatuuri otsa ja oih, juhtus “publish” nupp. Muidugi, kõik ei mõtle läbi, mida see endaga kaasa tuua võib – ei mõelnud minagi, lihtsalt ei osanud, polnud pretsedenti tol ajal (2004), aga nad kahtlemata valivad selle tee.
Ja ma kordan veel, et rääkige ja kirjutage, kuidas soovite, see ongi igaühe enda asi. Teistest kirjutamine on ÄÄRETULT libe tee ja sellest olen alati oma esinemistes pikemalt rääkinud. Aga üks asi on luua positiivsemat pilti – või siis kirjutada oma heast elust, kus mees ei peta ja võlgu ei ole (aga ma ei taha uskuda, et see elu alati pilvitu on, Marta, kellelgi pole) – teine asi, ma rõhutan, on teadlikult valetada ja kirjutada supersuhkruseid sissekandeid, et jätta teistele mulje, et ainult mina! mina! olen maailma parim. Ja kui teie sellega hakkama ei saa, siis olete lollid. Või midagi sellist.
Aga ma praegu panen selle sissekande kommetaarid kinni, sest mul tuleb äärmiselt kiire nädalavahetus ja ma ei saa neile vastata. Uuel nädalal teen lahti jälle.
Aga selgita, mida tähendab:
“kui sa oled valinud isiklikust elust kirjutava blogija tee”
Inimesed ei “vali blogija teed”, s.t. blogija pole mingi valik, ammugi mitte “tee”. Blogi on suhtlusvahend nagu e-mail või telefon või mis veel, see ei ole elustiil ega üldse midagi, mida valida. Valitakse… haridust, elukutset, abikaasat, laste arvu, elukohta.. Nende kohta võib ehk öelda, et tee. Aga blogimine?
Mina ütleks selle kõige kohta, et enesekindluse küsimus. Kui ikka on täielik ebakindlus iseenda ja oma elu suhtes, siis …
huvitav teema. ma arvan, et mina vingun kahtlemata liiga palju oma blogis, mingil ajal oli isegi tunne, et ma lausa ei peaks blogima, kui ainult iriseda suudan. kuigi ma möönan, et šampoonilõhnalised blogid on harva huvitavad, siis ma mõistan neid inimesi, kes kasutavad blogi enda elust ilukirjanduse loomiseks. rõhk ilu-osal. mu meelest on see isegi tore. mina näiteks kahetsen mõningaid oma postitusi ja olen paar tükki isegi hiljem kustutanud. ja ma kindlasti ei ole enam see sama inimene, kes ma olin 2004, kui oma blogiga alustasin, seega ma jätan internetti maha märke, mida ma ei tahaks jätta. 6 aastat on pikk aeg.
Minagi rõhutaks seda suhtlusvahendi momenti. Ei saa ette kirjutada, kes mis teemal kellega suhtleb. Näost näkku, telefonitsi, blogis jnejne. Ok, võivad olla mingid normid (a la padutäis bussis võibolla ei peaks intiimelu detaile telefonitsi või niisama kõva häälega arutama…üldisemalt, millest sobib rääkida kus, kellega ja kuidas), aga eks needki muutu.Hmm, ja ka isiklikku elu kajastavatel blogidel on ju eri eesmärgid – kui nt kodust eemal elav noor inimene tahab muljetada lähedastele-kodustele-sõpradele oma elust ja tegemistest, siis ta ilmselt ei taha, et tema pärast väga muretsetaks (või?)…seega, produtseerib pigem positiivseid tekste. Kui keegi tahab olevasele-tulevasele tööandjale jätta tarka muljet, siis tekivad teistsugused tekstid jnejne. Ja muidugi, eri blogidel on erineva info jahil lugejad.
Pealegi, daki, kas sa ka kunagi pole ise öelnud, et avalikus blogis kirjutada vaid seda, mida julgeksid ja peaksid vajalikuks linna peaväljakul kõigile hüüda (või no umbes nii)? 🙂
🙂 oi, kui huvitav… et kui tervis on korras, mees ei peta ja võlgu ei ole /selliseid inimesi on olemas – päriselt!/, ei ole mõtet kirjutada?…
mina jälle kahtlustan ebasiiruses pigem maailmaga vahetpidamata sõjas olevaid blogijaid… kilode kaupa ravimeid tarvitavaid ja sellegi poolest statsionaarselt surma äärel viibivaid kodanike… hullult tarku isendeid, kes vaatamata oma megaintellektuaalsusele veedavad blogikirjade järgi otsustades regulaarselt aega äärmiselt rumalate inimeste seltskonnas… rõhutatult rahuarmastavaid skandaliste, provokaatored jms… lõhnab natuke nagu odava populaarsuse järgi, või mis? pole ju kellelegi saladuseks, mis suurt osa lugejaid köidab…
seda siis nende blogijate puhul, kes on reaalselt lugejanumbritest huvitatud… on ka lihtsalt vingatseid… mde, huvitav, miks see nii on, et päriselus me hoiame pigem eemale pidevalt kaeblevast kodanikust, blogi puhul aga ütleme, et näed, nii aus ja tore inimene…
*
ja siis veel eetika küsimus, nt kirjutades oma suhetest teiste inimestega – see on veel eraldi pikk teema…
mde, see avalikkusele mulje jätmise teema ka… ma just otsekohe lõpetasin Raua “Sinine on sinu taevas” – lubage üks tsitaat, millele võiks ka korraks mõelda enne, kui “kõigest siiralt” kirjutada:
„Ma ei loe raamatuid, mul on endal ka mõtted peas. Miks ma pean kellegi teise omi lugema? Gyrcelea-Maria Rahula.“ Ma üritasin millegi kohalikuga vastata ja meelde tuli see. Maria oleks küsimusele, mida ta parajasti loeb, täna kindlasti teistmoodi vatanud, ent vahel lähed sa tsitaatide ajalukku kuueteistkümne aastasena Kroonikale antud intervjuuga. Ja sealt pole enam pääsu.”
Mihkel Raud, “Sinine on sinu taevas”
mu meelest on väga libe tee kirjutada oma blogis luba küsimata teistest inimestest.. olen vahel murega mõelnud, kas see, kui ma kasutan suvalist tähte või tavaliselt eesnime esitähte, ikka tagab piisava anonüümsuse kirjeldatavale. vahel kirjutan ainult “tema”-vormis ja ikka põen, et äkki keegi tunneb end ära või puudutatuna.. keeruline, aga vahel ju nii tahaks jagada. seni pole mulle õnneks kaebusi tulnud.
Ma ikka mõtlen, et kui blogi kirjutaja on teada ja tal on oma lugejate ring, kellest enamus sõbrad/tuttavad/sugulased, siis miks me peaksime käituma blogides teisiti kui päriselus? Kui sõpradele valetamine on päriselus taunitav, siis oleks ju loomulik, et see on taunitav ka internetisuhtluses. Ma ei saa ausalt öeldes isegi aru, miks paljud arvavad, et netisuhtlus peaks füüsilisest suhtlemisest nii palju erinema? Pole ju vahet, kas ütled asju kirjalikult või suuliselt, sinu ütlemised on need ikka. Üks on rohkem avatud ja teine vähem. Ühel on vaid üks südamesõber ja teine räägib oma asju kõigile, vahet pole, kas blogides või suuliselt. Seepärast ei väsi ma üllatumast, kuidas paljud blogimist kellegi vastu relvana kasutavad – otse öelda ega asju selgeks rääkida ei julgeta ja siis kirjutatakse blogis ikkagi nii, et kõik saavad aru, kellest jutt. Ja sageli on sellised postitused just selle eesmärgiga, et kellelegi teadlikult haiget teha. Pisikeste inimeste rusikatega vehkimine, sest võim on ju blogija käes – kui tahan, ütlen halvasti ja kui tahan, kustutan ära kõik kommentaarid, mis mulle ei meeldi, sest mina ise valin, kes mulle midagi öelda võib. Aga nii nagu füüsilises elus juhtunut ei ole võimalik tagantjärgi kustutada, ei saa ka tagasi võtta neid sõnu, mida enda väljaelamiseks oled kellegi suunas saatnud. See ei käi, Daki, sinu kohta, pean hoopis teisi blogisid silmas. Et siis jutu point oli, et pole vahet, kas ütled midagi blogides, facebookis, telefonis või suuliselt – sinu ütlemiseks jääb see ju ikka.
Olgu.. kui nüüd öelda sekka paar lauset, siis mina kirjutan blogis tavaliselt hästi lühidalt ja napisõnaliselt. Miks? Ma tahan, et ainult mina neid kunagi hiljem mõistaksin..
Kui ma alustan kirjutamist mõni õhtu, siis sageli ongi algus justkui šampoonireklaam, kuid kustutan selle kohe ja kirjutan asjadest üldiselt ja reaalselt. Ei saa blogides ju kirjutada samu asju, mida räägid oma parimale sõbrannale või sõbrale. Talle räägid detailsemalt ja ausamalt, muule ”maailmale” napisõnaliselt ja konkreetselt.
Mina olen viimased kuud ka ainult “shampoonireklaami” kirjutanud.. Ise vaatan ka iga kord, et ise ka ei usu, kui roosaks on läinud kõik.. Aga tead, kui mingi osa elust on lihtsalt nii hea ning ja ongi roosa ning muud sitta väga peale ei tule, siis.. Siis saabki “shampoonireklaami” ja midagi ei olegi teha.
Mis mind aga tegelikult enam huvitab, on see, et millal võiks lugeda pre-marriage ja marriage muljeid? 😛