meeste ja naiste peamine erinevus

Määratlemata 18 kommentaari

Meeste ja naiste üks peamisi erinevusi, minu tähelepanekute kohaselt, on tõsiasi, et mehed ei suuda enamasti lihtsalt muresid ära kuulata, vaid peavad automaatselt lahendusi pakkuma.

Teeme asja näitlikuks.

Stseen A. Sõbranna Leida kurdab oma muret sõbrannale Katja.

Leida: “Täiesti nõme, mind lasti töölt lahti! Hullult haige! Mida ma nüüd peale hakkan?!”
Katja: “Oi, tibu, mul on nii kahju… Ära muretse, kui sa rääkida tahad, olen ma olemas. Kuidas sul on?”
Leida: “Äh, mis, nõme on… Ma tean, et see oli natuke minu süü, aga ikkagi! Totaalselt vastik.”
Katja: “Küll kõik saab korda. Küll sa jälle jalule tõused. Tahad, ma tulen külla ja joome mõned veinid?”
Leida: “Oh, jah, see oleks tore küll! Ma ootan sind siis kella kaheksast.”

Mida Leidal vaja oli? Seda, et keegi kuulaks, oleks kaastundlik ja pakuks toetavat õlga, mille najal nutta ja/või visata obsöönsusi lahti lasknud ülemuse aadressil. Lahendust – seda, et teha korda oma CV ja postitada see cv.ee-sse, teab ta isegi. Vaja on lihtsalt sõbralikku julgustust ja lohutust!

Stseen B. Sõbranna Leida kurdab oma muret sõbrale Viidu.

Leida: “Täiesti nõme, mind lasti töölt lahti just! Hullult haige!”
Viidu: “Kas sa oled mõelnud, mida nüüd edasi peale hakata?”
Leida: “…Kamoon! Ma TEAN, mida edasi peale hakata! Lihtsalt hullult nõme on praegu! Mind lasti just lahti!”
Viidu: “Aga sa ei saa jääda ootama ja venitama selle asjaga. Sa pead kohe tegutsema. Tead küll, kuidas see tööturg on praegu… Ja sul on veel laenud ja üür maksta…”
Leida: “No tänan väga. Mul oli lihtsalt sõpra vaja ja sina hakkad kohe õiendama! Ma TEAN ise ka kõike seda, et mul on laenud ja üür ja nii edasi!”

jne

Mida Leidal vaja oli? Jällegi, seda, et keegi kuulaks, oleks kaastundlik ja pakuks toetavat õlga. See, kui mees hakkab raskel hetkel tänitama ja ilmselgeid lahendusi nina alla hõõruma (mida naine hästi isegi teab), ei ole lahendus. Naine teab, mida edasi teha ja ta teeb seda kohe, kui on saanud piisavalt pai, kallistusi ja julgustust – et oleks motivatsiooninäidik kõrgel ja tuleks tagasi tahe midagi teha. Et tahe tuleks tagasi, tuleb lahtilaskmise depressioonist kõigepealt lahti saada. Ja et depressioonist lahti saada, on vaja sõpru ja toetavat õlga jne.

Miks mehed ei saa lihtsalt kuulamisega hakkama, vaid peavad hakkama kohe maailma päästma? Vastus, et paljud inimesed ootavad lahendusi, ei ole vastus, sest nagu ma just näitasin, ei vaja paljud naised sellises olukorras lahendusi (nad on võimelised ise ka need välja mõtlema), vaid just ära kuulamist.

Lõpetuseks tsitaat värskest “Samantha Who?” osast (mis mind selleks postiks ajendas):

Todd: She’s driving me crazy. Like the other day – she comes in, all upset about this thing and I try to give her advice and she starts yelling at me!
Howard: My advice – don’t try to fix her again.
Todd: Yeah, next time I’ll call the plumber.
Howard: No, not the sink – I’m talking about Samantha. A woman is not a sink. You try to fix them, they hear they need fixing – you’re done, pal. No. All you gotta do is listen, nod occasionally and say: I’m sorry you feel that way. And you’re good to go!
Todd: So you’re doing something without doing anything. Sounds like a trick.
Howard: No, the trick is to show them that you’re listening. It’s the gesture that counts!

18 thoughts on “meeste ja naiste peamine erinevus

  1. Evu

    Naised pakuvad lohutust, mehed lahendusi. Nii see on. Kui õigesti meenub, kirjutas sellest teemast isegi kuskil populaarteaduslikus psühholoogia- vms raamatus.

  2. Janke

    Sellega tundub praegu olevat küll nii, et kuula või ära kuula, ikka oled süüdi 😀 Eriti tuleb see välja stseenist B, kus väikene nõuanne pööratakse kohe kodutüliks teemal “sa õiendad”.
    Sinu lugu lugedes jäi mul mulje, et järelikult on vaja naistele meest, kes peaks ära õppima mitte millegi kuulamise, kaasatundlikult noogutamise ja iga asja peale “Oi, tibu, mul on nii kahju…” või “Ära muretse, kõik saab korda” stiilis lausete kasutamise. No offense 😉
    Sokrateselt küsis kunagi üks tema õpilane nõu selle kohta, kas ta peaks oma pruudiga abielluma või mitte. Sokrates kostis selle peale: “Otsusta, kuidas tahad, hiljem kahetsed niikuinii”.:P

  3. elviina

    Kuna me naised teame, et mehed on teistsugused, siis seda me peame ka arvestama suheldes nendega. Tundejutud omasoolistega, konkreetne suhtlemine teisepoolega. Targemad inimesed on uurinud eri sugupoolte eripärasid ja kirjutanud palju raamatuid. Ise lugesin suure huviga need Mars ja Veenus jutud ja võtsin õppust.

  4. sepp

    sellele on väga lihtne lahendus: kui naine tahab ärakuulamist, nutku sõbrannale; kui lahendust, kurtku sõbrale 🙂

    või ma pakkusin jälle lahenduse ent sa ootasid, et ma lihtsalt ära kuulaks ja noogutaks kommentaariumis kaasa? 😛

  5. silver.

    Mmm… jah, olen nõus, et selline tendents on täiesti olemas, aga siinne näide on minu silmis üsnagi liialdatud. Oleneb muidugi mehest, tema suhtumisest ja ‘empaatiavõimest’; eks leidub ju igasuguseid.
    Aga ega’s need mehed nüüd NII mõistmatud ka ei ole!

    Ma ise ei kujutaks ette, et NÕNDA käituksin. Ehkki sääraseid näiteid maailmas vast leidub, ise arvan, et pigem harvad juhtumid. Mnjah. Suht üldistav ja halvustav!?
    Asjad ei ole nii lihtsakoelised. Aga jah, milleski selles naiste-meeste erinevused osalt seisnevad, muuhulgas, indeed.
    Kumbki arvab, et teine teist ei mõista, ehkki tihtilugu nii on; on ka vastupidi. Igatpidi. Aga ma arvan, et kindlasti mitte päris NIIpidi;)

  6. daki Post author

    EI-ei, ma ei mõelnud üldse seda niimoodi. Esiteks, näited on muidugi üle pingutatud. Teiseks pidasin ma silmas seda, et vahepeal võiks ju mees pakkuda siiski ka seda “teenust”, et kuulab ära ilma koheselt lahendusi pakkumata.

    Sepp, samas võib sul õigus olla, see oleks lihtne lahendus. Sest sõbrad on ju paljudel sageli nii “jagatud”, et ühe murega saan minna ühe juurde, teisega teise juurde, kui te nüüd õigesti aru saate. Teisalt jällegi, kui mehe rollis pole lihtsalt mitte sõber vaid Mees, siis on ju kurb, et sa talle osad asjad pead rääkimata jätma ja lohutust mujalt otsima. Kodu peaks ikka olema esmane koht, kust lohutust leida, jah?

    Ja olen täiesti teadlik, et võisin siin üldistada, aga millegipärast kipuvad minu meessõbrad pigem olema sellised “lahendame-muresid”-liiki. Mitte, et see alati halb oleks, ei! Aga vahepeal, noh, tahad lihtsalt toetavat õlga.

  7. At

    minu arust pole su näited midagi eriti üle pingutatud. kui kurtsin kodus elukaaslasele, et meie firmal on raskused… esimene asi oli:”aa okei, teeme siis täna su cv korda. ma näitan sulle enda oma ja siis paneme su cv online ja siis…” kindlasti hakkab häid pakkumisi nagu vihmavett kallama. aga mismõttes?? Hallooo!! kallis mees mulle meeldib mu töö, äkki lohutaksid, et küll kevadel paremaks läheb vms mitte ei kukuks mu elu ümber korraldama??
    Ja mis ütlesid sõbrannad? “Karm värk jah aga igal pool on praegu raske… tuleb lihtsalt odavamalt süüa, jääb rohkem veini ja riiete jaoks raha;)

  8. oudekki

    Aga kas see Leida on keele alla neelanud vòi talle muidu meeldib inimeste kallal naaksuda, ma ei saa aru, kas ta ei vòi ytelda “ma tean kyll, mis ma tegema pean, aga mul on nii nòme olla, et ma praegu ei suuda seda teha, kas ma vòin natukene sulle viriseda, see aitab. Vòi siis kysida, et kuule, làhme teeme yhed veinid, mul on vaja rààkida praegu, oleks sul aega?”

    Kusjuures, minu enda esimene reaktsioon oleks ka, et “kas sa oled mòelnud, mia nyyd peale hakata”, et kindlaks teha, kas sòber vajab nòu vòi lihtsalt òlga. Sest mònikord vajavad inimesed nòu ka. Mònikord nad vajavad ka seda, et “kuule, su tuttav A otsis tòòtajat, huvitav, kas see koht on ikka veel olemas”, aga ei riski niimoodi otse kysida. Ja kui ma siis ytleksin, et “kòik saab korda”, siis ta suure tòenàosusega ei kysiks edasi, sest siis on ju loogiline, et ma ei oska vòi ei taha praktiliselt tema probleemidesse syveneda.

    Ja kui keegi mulle ytleks hetkel, kus ma olen lahti lastud, et kòik saab korda, siis ma ise vist nàeks suurt vaeva, et sellele tegelasele mitte virutada. Liiga suur dissonats selle vahel, mida mina tunnen ja selle vahel, mida tema ytleb. No kurat, ytle, et “sitt lugu jah, ma ka ei tea, mis teha, làhme istume kuhugi ja rààgime, tahad?”

    Aga yldiselt on kasulik inimestelt kysida seda, mida sul vaja on, mitte lasta neil àra arvata, mida sa vajad…

  9. daki Post author

    Oudekki, sa sõnastasid selle peaaegu täpselt nii, nagu Maali, kui temaga seda arutasime. Aga, sul on point, ma tegelikult seda mõtlesingi, aga vist ei väljendanud ennast piisavalt hästi. Et siis – kui on sitt, siis ütleme hüpoteetiline Leida tahabki selle üle natuke viriseda ja kui on seda saanud teha, jaksab ise taas lahendusi otsida ja edasi minna. (Kui ta pole keelt just alla neelanud:)

    At, ma olen ise peaaegu täpselt sarnaseid situatsioone läbi elanud, kuid saan aru, et kõigil on see omamoodi ja ei pruugi minu kogemustega kattuda. Sina oled äkki erand, kes kinnitab reeglit, nagu kommentaaridest välja tuleb?

  10. At

    heh pole ma mingi erand.
    mehed lihtsalt ei taha tunnistada kahte asja:
    esiteks, et nad pole kuigi head KUULAJAD
    ja teiseks, et naised ei vajagi alati päästmist.
    aga kui mul nõuannet on vaja, siis millegipärast küsin pigem meessoost sõbra käest. vist elukogemus või erinev vaatenurk

  11. Silver

    ‘Aga vahepeal, noh, tahad lihtsalt toetavat õlga.’
    Ma arvan, et mees peaks ära tabama hetke, mil naine tahab pigem toetavat õlga ja öelda seda, mis hingel, mitte pahmakat variante, mida kohe ette võtma peaks…
    Usu, ka selliseid mehi leidub;) Aga loomuomane tendents on täiesti olemas, nõus. Ja selle tendentsi tõttu on naistel ka põhjust sellest märku anda sest see on ju siiski midagi väga olulist:)

  12. daki Post author

    (Avastasin, et polnud kogemata paari kommentaari heaks kiitnud. Nüüd viga parandatud.)

    Silver – just! Kusjuures, patuga pooleks pean tunnistama, et olen vahepeal isegi “naiselikku nõrkust” ära kasutanud, kui on vaja midagi ebameeldivat teha, näiteks vetsupoti loputuskastiga jamada. Jah, ma saan sellega ise ka hakkama, aga niiii mõnus on vahepeal see ülesanne “tugevamale sugupoolele” õlule lükata. Aga ma katsun mitte mugavaks ära minna. Mulle siiski meeldib idee endast kui iseseisvast naisest, mis, olgugi, viimasel ajal mul eriti hästi rahaliste vahendite puudumisel hästi välja ei tule.

    Ja loomuomane tendents – see oli hea väljend:)

  13. Evu

    Üks tore variant oleks/on, kui Mees enne lohutab ja siis pakub lahendusi.
    Isiklikult tunnen küll, et enne tahaks tunded välja elada (sel puhul kuluks lohutus vms ära) ja siis mõtleks, mis ja kuidas edasi (lahendus).

  14. Metskaplan

    94-ndl löödi Ruandas kolme kuugu miljon inimest kasti, sel ajal kui muu maailm murelikult kuulas ja kaasa noogutas. Robustne näide muidugi aga loodan, et põhimõttest saate aru.

    Minu kogemus näitab, et inimesed on tugevas stressiolukorras sageli ka väga elementaarsetes asjades uskumatult saamatud ja ootavad, et keegi neile nüüd ütleks, mida edasi teha. Sellised mõtted, et: “ma tean tegelikult väga hästi isegi, mis teha!” või “sinu lahendus ei kõlvanud” vms tekivad alles siis kui suurem kriis on möödas. Mis on minu arvates väga tänamatu lähenemine, sest teine inimene on kõige paremate kavatsustega oma abi pakkunud.

    Mis puutub lihtsalt ärakuulamisse, siis on see minu arvates üks silmakirjalikumaid asju üldse, sest enamasti läheb jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Hea nägu on tehtud aga sisulist progressi ei tühjagi.

    Mida annab lahtilastule see, et keegi temaga koos jooma tuleb? Ainult seda, et ta on ühe joomingu võrra vaesem. Samas, mida varem lahenduse otsimisega tegelema hakata, seda lihtsam on seda tavaliselt leida.

    Lühidalt, ei tasu vihastada nende peale, kes tõsimeeli üritavad aidata, sest eks nad lõpuks saavad vihjest aru ja lasevad sul endal hakkama saada.

  15. Magic.

    Mul juhtus eile just analoogne situatsioon ette tulema nagu siin kirjeldatud. Omalt poolt lisaks, et see lause “Mul pole tööd.” on pigem võetav uudisena, mida tahaks oma sõpradele/elukaaslasele/vanematele informatsiooni mõttes edastada. Ja siit edasi siis eritüüpi reaktsioonid, ühed, kes võtavadki seda kui uudist ja reageerivad vastavalt, ja teised, kes arvavad, et see on appikarje. Kõige nukram olukorra juures on, et kui selle teise variandi juurde seletad, et ma ei otsi sult lahendust või nõu, aga annan teada, kuidas minuga lood on hetkel, siis tuleb hoopis vastuseks solvumine “No hästi, ma saan aru, et sa ei vaja mu nõu. Eks ma siis hoian edaspidi suu lukus!” stiilis.

    Ehk siis ma nüüd ei teagi. Kas ma peaks seda meessoost sõpra lohutama minema selle eest, et mina kehvas seisus olen?

  16. daki Post author

    Heh, jah. Rumal, kui niimoodi möödarääkivusi tuleb. Aga inimesed näevad sageli üht ja sama asja väga erinevate nurkade alt.

Vasta daki-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.