Sildiarhiiv: tenerife

Kuidas ma kolm nädalat Tenerifel koopas elasin

Nüüd, kui ma töötan Hispaania ajakirjas, olen ma hakanud hullult Hispaaniat igatsema. Lugesin siin ühel õhtul oma Tenerife-pajatusi ja süda kohe heldis. Oli palju muretum aeg … Siis meenus ka, et osalesin ju GoTraveli mingil konkursil, muidugi ei võitnud – sest ma ei võida kunagi – aga seda teksti vist siin kunagi jaganud polegi. Palun väga, meenutagem, kuidas ma omal ajal Tenerifel käisin!

“Tule Tenerifele!” kutsub pooltuttav keset pilkast talve. “Siin on soe ja mõnus ja ma pakun sulle öömaja,” lubab ta. Suure õhinaga ostangi pikemalt mõtlemata piletid ära ja… Ja kui pool aastat hiljem võõral saarel maabun, tuleb välja, et mind külla kutsunud tuttav on ise saarelt lahkunud. “Aga ära muretse, ma andsin su kontaktid Marcole, ta otsib su üles!” Siis ma veel ei tea, et järgmised kolm nädalat elan ma hipist maailmaränduri Marcoga kahekesi mäe sissse raiutud koopas, kus pole vett ega elektrit. Internetist rääkimata.

Esimese hooga olen ma tõsiselt masendunud. No miks ma end sellesse mässisin! Mis häda oleks mul olnud jääda Eestisse, kus praegu isegi soojem kui siin, Kanaaridel? Hoian peast kinni ja tunnen meeletut koduigatsust. Proovin helistada Marcole, sellele müstilisele võõrustajale, kuid telefon on väljas – sellest hispaaniakeelsest teatest telefonis saan aru. Kujutlen juba, kuidas järgmised kolm nädalat elan kuskil pargipingil ning kerjan tänavanurkadel, sest hotellis elamiseks pole mul raha, kuid lõpuks siiski heliseb telefon.

“Baby, I’m sorry!” pudistab mulle hispaania-inglise segakeeles Marco. Tuleb välja, et ta telefon läks katki ja kuidagiviisi leidis ta siiski võimaluse mulle helistada. Juba samal õhtul kohtumegi, minu hotelli ees Santa Cruz de Tenerifes, saare pealinnas. Marco on lühike, sädelevate silmade ja jalgpallurijuustega mees, kes mind kohe sooja karusesse kaisutusse haarab. Läbi puise spanenglishi, hispaania-inglise segakeele, mida me järgmised kolm nädalat räägime, tervitab ta mind ning korrutab, kui mures ta minu pärast oli ja et ma olen tema “responsibility”. Ta võtab oma võõrustajarolli väga tõsiselt ning hoolimata täpsetest õpetustest, kuidas ma järgmisel päeval peaksin ta üles leidma, on ta hommikul taas hotellis. “Ma kartsin, et sa eksid ära ja tulin sulle vastu!”

Nii haarab ta mul käest (ma pean nende nädalate jooksul pideva füüsilise kontaktiga harjuma) ja me tormame bussile, mis viib meid kuurortkülakesse San Andresi – vaid seitsme kilomeetri kaugusel pealinnast, kuid oo, kui erinev! Bussist maha astudes ahhetan ja ohhetan: palmid! Ookean! Mäed! Naeratavad inimesed ja sõbralikud kohalikud! Soojus! Soolane tuul! Kõik see, millest ma Eestis olles nii sageli puudust tunnen.

–San Andresi rand Playa de las Teresitas – koht, kus ma veetsin pea kõik oma päevad–

 

“Näe, seal ongi The Bunker,” näitab Marco käega ebamääraselt mägede poole. Hakkame astuma, tee viib läbi kiirteeäärse palmisalu, üle kivide ja liiva. Lõpuks, kui juba higi silma tikub ja seljakott eriti raskeks hakkab muutuma, jääme seisma. Minu ees kõrgub kivitrepp, mis viib serpentiinina kuskile kõrgele mäkke.

“Natuke veel,” julgustab Marco. “Ole ettevaatlik!” õpetab ta, kui samme kõrgete astmete järgi sätin. Poole peal tuleb tahtmine seisma jääda, aga lõuna-eesti naise kangus ei luba: kes nüüd siis mäkke ei jõua ronida! Muidugi ronime! Kas või kolme mäkke järjest, kui vaja! Ja lõpuks olemegi kohal. Marco tutvustab uhkusest särades punkrit: “Näe, siin on sinu tuba, siin on kööginurk, ja siin on Mitshu, meie kiisu!” Mitshu on pruunitriibuline mägikiisu, kes mind alguses natuke võõrastab.

Punker ise on… veider. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud. On mäe sisse raiutud “põhituba”, kus elab Marco ja kus on kööginurk. Väljaspool mäeseina on nn minu tuba, kah kividest laotud pisike uberik, kus sees voodi, tugitool ja lauake. Uksed on suured, rasked ja plekist ning terrassil looklevad raudteerööpad – kellele seda viiemeetrist rööpajuppi kunagi vaja on läinud, jääb saladuseks. Võibolla liikusid seda mööda kunagi prožektorid, mis ookeanil liikuvatele laevadele teed näitasid? Marco igal juhul mulle vastata ei oska.

“Ja siin, siin teeme pee-pee,” tutvustab ta mulle nurgatagust. Ahsoo, noogutan. Et siis pissima pean siinsamas, kiirtee kohal, pepu ookeanil õõtsuvate traalerite poole? Mina, kes ma iga kord vetsu minnes panen vee jooksma, et maskeerida kõike, mis tualetis aset võib leida? Mina, kes ma pigem jätan vetsus käimata, kui et pean seal käima paberita? Aga just nii ongi ja just nii hakkabki olema, ja teate, kahe päeva pärast ei tundugi see nii veider, vaid üsna loomulik. Inimene harjub tõepoolest kõigega!

Harjun ka sellega, et vett tassime punkrisse viieliitriste tünnidega ja et igapäevast duši saan võtta rannas ning pikemateks pesemisprotseduurideks tuleb majandada auguliseks torgitud kanistritega ja muu taolisega. Ei ole küll kõige mugavam, aga mis peamine: saab hakkama!

Ainuke, millega on raske harjuda, on tuul. Tuul on kohutav, puistates liiva täis… noh, sisuliselt kõik. Liiva on täis kõrvad, on täis silmad, nina, küünealused, rinnahoidjakorvid ja kõik muud praod, mis inimese kehasse loodud. Ja seda liiva ei saa mitte kuidagi ära, isegi kui olen juba nädal aega kodus olnud – ikka veel on vannipõhi pärast kümblemist liiva täis.

Kolm nädalat elan ma koos poolsegase Marcoga, kellega me vaheldumisi tülitseme, siis jälle lepime ja suurimad sõbrad oleme. Mu päevad koosnevad rannas tšillimisest, kohalikega suhtlemisest ja oma novellide kirjutamisest. Mida vähemaks jääb raha, seda odavamat veini peame õhtuti jooma, kuid pole hullu! Meel on hea ja mis peamine: katus on ju pea kohal.

Kui 20 päeva hiljem asju pakin ja rannaäärses cantinas – söögikohas, mis on saanud mulle teiseks koduks – lahkumispidu peame, tikuvad pisarad silma. Ma ei uskunud, et selle pideva manjaanatamise, minnalaskmise ja hipieluga harjuda suudan, aga suutsin ja nüüd jään ma seda igatsema. Jään igatsema kõiki neid sürre tüüpe, kellega tuttavaks sain, jään igatsema meie punkri terrassilt paistnud miljonivaadet, kus igal õhtul suurlinna tulesid imetlesime ja elu lahkasime. Jään igatsema Mitshut ja hommikul lainemüha peale ärkamist.

Aga issake, kui mõnus oli tulla tagasi oma koju, kus on soe vesi, külmkapis on süüa ning asjad töötavad elektriga… Ja on oma tualett!

Tene/Riia

Viimased päevad Tenel möödusid mingis omamoodi udus. Ühest küljest oli nii meeletu koduigatsus, et liblikad kõhus ei andnud asu. Teisest küljest oli kurb ja uskumatu, et juba ongi see aeg läbi. Eelviimasel õhtul istusime terrassil ja jutuks tuli, kas ma suudaks sellises kohas püsivalt elada.

“I really do miss a proper toilet,” oli mu esimene reaktsioon. Marco hakkas naerma.
“Jajaa, claro. Aga nii üldiselt, kas suudaksid siin elada?”

Mõtlesin.

“Ma ei tea. SUUDAKSIN ikka, aga kas ka tahaksin. Ma armastan Eestimaad, sügist ja talve ja kevadet ja lund ja pikki öid ja valgeid öid ja…” Ja mu vastus oligi käes. Ei suudaks, sest ei tahaks. Niimoodi mõneks ajaks, jah, nii on tore, aga Eesti on ikka Eesti.

Hiljem käskis Marco mul kõigest hingest kisada, näidates ise eeskuju. Ja ma ei suutnud! Tegin suu lahti, aga häält ei tulnud välja. Proovisin ja proovisin, lõpuks suutsin midagi piiksatada.

“Valjemini!” käskis Marco. Proovisin veel, hääl oli ikka kuskil rinnus kinni. Aga lõpuks seisime terrassi äärel, vaatasime tuledes linna ja kisasime hinge seest. Oli vabastav, oli mõnus.

Viimasel õhtul pidasime cantinas fiestat. Jõin nagu eestlane: ikka õllet ja šotte vahele. Marco ja Alexi vaatasid ja hoidsid ainult pead kinni. “You – crazy!” Aga oli tore, pidu sai metsik, sai tantsida ja natuke rumalusi teha ja kui hommikul kell 7 äratus oli, tundus kuidagi kergem kõik see läbi udu maha jätta.

/

Lendamine oli seiklus. Mu kahe lennu vahe Stanstedis oli tund aega. Kas jõuan, küsisin reisikorraldajalt. “Oi, ilusti jõuate! Ryanair jõuab harilikult vähem ja tund aega on piisav, et ühelt lennult teisele jõuda,” kinnitasid nad.

WHAT A LOAD OF CRAP.

Esiteks muidugi pole Stanis transiittsooni, mis on ÄÄRETU JABURDUS. Tormlesin siis, ootasin pikas järjekorras piiril, tormlesin edasi, ootasin ÜLIPIKAS järjekorras turvakontrollis ning jooksin lennule, tablool FINAL CALL vilkumas. Jõudsin ülinapilt ja koheselt sain aru, et olen jõudnud tagasi koju: mitte keegi ei naeratanud. Minu kõrval istus läti tädi, kelle nägu oli nii pilves, et mulle tundus sealt kohe tuulispask tekkivat. Õudne. Ma ei saa aru, miks siin keegi ei naerata! Mis inimestel viga on?!

Maandusime läbi äikesepilve ja esimest korda elus ma KARTSIN. Kartsin hullupööra, surusin silmad kinni ja üritasin sügavalt hingata, et mitte kriisates oma kohalt tõusta ja näiteks end vetsu lukustada. Lätis võttiski mind vastu üks suur ja õnnelik Elu Armastus (TM) ning pöörane äike. Kui hotelli jõudsime, ei suutnud ma end talitseda ning karglesin hullununa mööda tuba ringi. “Jee! Põrand, mis on põrand, mitte betoon! Jee! VEETSEE!”

Äike oli romantiline, eesti õlu maitses imehea ning kallistused olid… sõnulseletamatult head.

/

Järgmine päev trippisime mööda Lätit ringi, jõudsime välja maailmalõppu, kohta nimega Kolka, sõitsime maha 500 kilti ja ma olin lihtsalt õnnelik. Te ei kujuta ette, kui hästi siin lõhnab! Siin on NIISKUS. Ja ÕHK. Ja LÕHN. Ja polegi igavad palmid, vaid hoopis kuused ja kased ja männid. Ja kui sajab vihma, siis sajab VIHMA, mitte nähtamatuid kristallpudemeid.

Läti on muidugi üks ääretult imelik koht, aga sellest Inimene juba kirjutas. Aga ma olen olnud Eestis vähem kui 24 tundi ja ma olen SITTAKANTI ÕNNELIK.

Ja täna proovin ma teha sama häid mojitosid, kui ma sain Riias. Ja siis ma lihtsalt OLEN KODUS, kuusude kaisus, armsate kaisus, kannan omaenda riideid ja jalanõusid, suitsetan kalleid suitse ja… Ja kunagi jagan teiega ka pilte.

Love you all from HERE.

/

Ahjaa. Ja kuna ma otsustasin, et maailma muutmine algab iseendast, siis kavatsen ma edaspidi NAERATADA. Nii palju, kui võimalik. Tehke sama!

Tenerife, domingo

Lühidalt sellest ja tollest, kaks päeva enne kojusõitu.

Väikesed külmad asjad.

Väikesed külmad asjad on siin defka-kaup ja maksavad hingehinda. Näiteks jäätis maksab putkades alates kahest eurost, vesi ja õlu on baaris 1-1,5 eurot (ja õlu seejuures, eks ole, on 0,3 või isegi väiksem). Meie jaoks on külmad asjad eriti defitsiitsed, sest pole ju külmikut, vaid ainult väike jääkast, kus asjad jää olemasolul jahedana umbes 18 tundi püsivad.

Aga see-eest oskavad inimesed palavaga hakkama saada. Pole nagu Eestis – et kui on miinus 20, on suur häda ja autojuhid hoiavad pead kinni, justkui näeks esimest korda lund, või et kui on pluss 30, siis saavad kõik kuumarabandusi, sest ventilaatorid ja konditsioneerid on meil tundmata. Õhk on siin kõikjal kenasti konditsioneeritud, ma pole kordagi bussis palavust tundnud, olgu väljas või 35 kraadi.

Rannakultuur.

Mind ikka paneb hämmastama, et siin on randades topless päevitamine väga harilik. Minu meelest on paljaste tissidega päikse kätte minek alati olnud nagu Nahavähiga käesurumine: tead küll, et lõpuks ta võidab, kuid tahad ikka õnne proovida. Aga siin on kõik topless, alates murdeealistest tütarlastest lõpetades vanaemadega. Ja teate, pole üldse nii tore, kui võiks arvata. Silmale ilus on vaadata neist kõigist vast ehk viad 2 protsenti, ja see on liiga väike lohutus kõige selle kõrval, mida muidu nägema peab.

Lisaks on siin väga moes tätoveeringud ning sageli on need väga halvasti tehtud. Olen näinud siin kõike, alates helesinistest ankrutest lõpetades dešifreerimatute jamadega. (Mis see peaks endast kujutama?! Kas see on mingi… kolmenäpuline käsi, mis hüpitab vihmavarjul hiidpandat?) On muidugi ka ilusaid, nende protsent on suurem kui ilusate tisside protsent, aga ikkagi. Suht valus on kohati vaadata.

Ning kolmas asi, mis mind hämmastama paneb, on inimesed, kes tulevad randa täismeigiga. No milleks? Kas on mõnus vette minnes iga piisa pärast muretseda? Või hiljem päikse käes istuda, tundes, kuidas meigikorra raskus kuumuses tinajaks muutub, anda nahale veelgi lisastressi lisaks päiksele? Ei mahu mulle pähe. Ju ma pole piisavalt tibi.

Aga rannad on siin ausad. Vetse ehitades on siin ka ratastooliinimestele mõeldud, dušid funkavad ning vetsud, jah, on siin vesiklosetid, ka randades. Hämmastav.

Juari ja Nancy.

On veel kaks värvikat kuju, kellest ma rääkinud pole. Esimene on Juari – hõbehallide rastapatsidega umbes 70aastane vanamees, kelle suu alati naerul. Päevatööna laenutab ta rannas toole, kuid kuna tema ei oska inglist ega mina spaaniat, siis on ta senini mulle veel lukustatud aardelaegas. See paneb ajuseinu kratsima, sest ma TEAN, et tal on palju ja palju põnevaid lugusid, aga ma ei saa neid (veel) kuulda.

Teine on Nacy – brasiillanna, välimuselt umbes 45, kuid Marco ütles, et ta on suisa 65, lisaks viie lapse ema. Uskumatu. Kuna Nancyl pole kombeks eriti riideid kanda, siis olen ma seda keha väga palju näinud. No päris Madonna pole, aga siiski väga supervorm, arvestades vanust ja kõike. Ta on väga sõbralik ja tore, alati teeb mulle komplimendi, kui cantinasse ilmun. Kes ta täpselt on, seda ei tea Marcogi. Ta justkui on Alexi sõber, käib leti taha endale jooki valamas, nagu ise soovib, ja keegi ei kergita selle peale kulmugi. Ja millest ta elab, seda ka ei tea. Tema minevikus peituvat madame’iks olemine… Äkki elab kunagi kõrvale pandud rahast? Kes teab… Aga ta on ilus ja mulle meeldib väga.

Guapa.

Guapa on sõna, mida kuulen siin söögi alla ja söögi peale. Guapa ehk ilus võib olla nii mu kleit, ma ise, mu juuksed, mu tätoveeringud, mu naeratus ja nii edasi. Ja seda ütlevad kõik, mitte ainult mehed – ka Nancy leiab mus alati midagi, mis sel konkreetsel päeval just eriti guapa on. Selles suhtes on siin muidugi ääretult meeldiv olla, ma ei mäleta, millal ma Eestis viimati ÜLDSE kelleltki komplimenti kuulsin, saati siis seda, et ma olla ilus. Muidugi on see sõna korrutades devalveerunud ja ma ei usu pooltel kordadel seda guapa-juttu, aga see polegi peamine, peamine on see, et saab teise inimese naeratama panna ja midagi ilusat öelda.

Kanep ja linnukesed.

Kanepit suitsetavad siin kõik kogu aeg. Või noh, okei, mitte just kõik, aga igal pool võib silmi lahti hoides kanepisuitse näha. Isegi cantinas segatakse endale haši-jointe täitsa avalikult kokku, keegi ei pilguta selle peale silmagi, sõitku või kaks politseiautot järjest mööda (mis juhtus eile ja ma spets jälgisin – kõiki jättis politsei külmaks. Peale minu, muidugi). Hašiš kannab siin ääretult täpset nime – chocolate. Kes on kunagi hašši näinud, see teab – tegu on ju täpselt šokolaadisarnase plönniga.

Kui ma Marco käest selle suitsetamisharjumuse kohta uurisin, siis ei osanudki ta mulle päris head selgitust anda, miks see siin nii populaarne on. Küsis ainult, et kas see on tõsi, et Eestis võib ühe jointi omamise eest kinni minna. Ega ma neid narkoseadusi päris täpselt ei tea, aga suure tõenäosusega võib sellest, jah, paras pahandus tulla, eriti kui sul on ennegi jamasid olnud… arvan ma.

Igal juhul, siin pidi politsei väga mõistev olema, nii kanepi kui prostituutide osas. Tund tüdrukuga maksab umbes 30 eurot, ma kujutan ette, et see on umbes sama hind, mis Eestis? Prostituudid pidid kogunema turu ümbruses, kust ma iga päev mööda käin, kuid pole veel minu silm suutnud ostetavat tüdrukut tavalisest eraldama. Ning kas peakski, minu meelest ongi hea, kui nad saavad oma tööd rahus teha, ilma et turistid näpuga näitaks ja sosistaks ning üritaks pilti teha.

Kanaaride  vihm.

Praegu on tuulehooaeg, seletas Marco. Vihmahooaeg on jaanuarist märtsini, mis tähendab, et sel ajal on praegu kuivad jõesängid vett täis. Aga kuna praegu pole vihmahooaeg, siis praegune vihm on ERITI KAHTLANE. Esimest korda kogesin ma seda veidrat loodusnähtust kuskil poolteist nädalat tagasi, kui rannas vedelesin. Järsku tunnen: keegi tilgutab mulle midagi peale. Ronisin oma kleidikookonist (pea on alati riietes peidus) välja, vaatan ringi: jajah, kaks märga tüdrukut mängivad must ülatuult palli. No selge, ju sealt tuul kannab. Aga see imelik torkiv tunne ei lõppenud ka siis, kui tüdrukud läinud olid. Silmaga näha midagi pole, aga TUNNED, et midagi õrnalt-õrnalt sajab. Ja niimoodi mitu tundi järjest. Õudselt harjumatu, eriti just see, et sa ei näe midagi, ainult tunned neid kergeid torkeid oma nahal.

Üksõhtu sadas siin isegi äikest, täpselt teiselpool meie mäekülge. See tähendas, et me saime kuulda taevakärinat ja näha aeg-ajalt mingit välku, aga ise istusime väljas niiskes ja lämbes õhus, mida aga äike ei tulnudki värskendama, sest talle meeldis teiselpool mäge rohkem.

/

Jäänud on kaks päeva, 10 eurot, ja veel mõned loomata mälestused. Esmaspäeval peame cantinas hüvastijätupidu, vähemalt ma loodan nii. Eile oli Alexi plaaniga päri (enne, kui ta jälle emaga tülli läks ja asju hakkas loopima), seega… mnjah. Muidugi tähendab see, et ma pean purjus Alexit taluma, aga a) ta on alati purjus ja b) ühe õhtu ju võib. Tegelikult on ta täitsa tore, kui end taltsutada suudab.

Ahjaa, ja muidugi sai meil gaas otsa, mis tähendab, et jääb ära varuks kogutud riisi ja makaronide söömine (loe: lisakulutused toidule). Aga see on ju Murphy, ikka saavad asjad kõik korraga otsa.

Muah!

Tenerife, viernes

Plätade lõhkumise protsent: 100.

Niisiis, kui ikka hakkab viltu vedama, siis ikka korraga ja põhjalikult, sest muidu äkki võin ma ära unustada, et mu erialaks on sitas sumpamine ja jõunaer. Jooksin siis mina täna bussile, kui ühtäkki, litaki, purunes pläta ning sama hooga kotisang. Ei noh, tere-tore. Liipasin siis üle kivide ja kruusa (appi kui valus see oli) selle kilomeetri koju tagasi, panin pännu ühed Marco vanad plätud ning alustasin päeva uuesti.

Probleem, vaadake, on aga selles, et need plätud, mis ma täna lõhkusin, olidki juba Marco omad. Ja uued plätud maksavad 10 euri, mul on aga rahakotis teisipäevani täpselt 15 euri. Sest eile oli vaja hädasti käia saart avastamas, mis röövis päris korraliku summa. Kui ma ükskord õnnelikult kodus tagasi olen ja mingid jalanõud jalga saan, siis olen ma kindlasti väga õnnelik, et saart avastamas käisin ning see, et mul praegu pole raha, ei oma sel hetkel enam mingit tähtsust. Aga praegu olen ma pahur ja torssis, sest no what gives, serioulsy! Täiesti tutikad plätad ja ei pea kolme nädalatki vastu!

Huvitav, kas lennukile lastakse paljajalu?

Omaette ooper saab olema ka muidugi see, kuidas ma oma 15 euroga välja tulen. Õnneks on veel üht-teist alles, näiteks spagette ja kartulit ja meil on TERVE KANA, mille Antonia meile andis, ehk siis täna on muretu.

Seoses sellega, et Antonia meile vahepeal sööki kingib… olen ma hakanud teravalt tundma, mis tegelikult tähendab niimoodi elamine, sotsiaalses mõttes madalaimal astmel. Igal hommikul, kui ma mäest alla koperdan, möödun ma ühest heladeriast, jäätisekohvikust, mis asub kohe külakese lõpus, viimane maja. Ja sealsed töötajad näevad mind igal hommikul alla tulemas ning igal õhtul üles minemas. On täiesti selge, kus ma elan, sest sedakaudu ei pääse mujale. Ning ükskõik, kui puhtad või korralikud mu riided seljas on, või et ma maksan 20eurosega… Ikka vaatavad nad mulle viltu, silmis kerge uskumatus ja etteheide.

Inimesed vaatavad meid ka siis imelikult, kui koos poes käime. Ilmselt mõtlevad nad, et näet, Marcol on õnnestunud üks loll turist ära rääkida, kelle kulul nüüd elada. Ja ilmselt mõtlevad nad seda isegi siis, kui arve maksab Marco või teeme me selle pooleks. Sest lihtsalt ei saa ju olla muudmoodi, et üks blond turist võib olla vaesem kui töötu mäes elav vagabund, ei saa ju! Ju seal ikka peab midagi muud mängus olema!

/

Eile aga istusin bussile ning sõitsin omapäi saart avastama. Bussid on siin üldse toredad, eriti tore on see, et kohalikud nimetavad bussi sõnaga guagua, mis hääldub uaua. Marco seletas mulle, et see slängisõna on tulnud Kuubast, kui paljud kuubalased ja venetsueellased kunagi Kanaaridele tööd otsima sõitsid. Nüüd nimetavadki kanaarlased busse guaguadeks, mis toob mulle naeratuse näole, sest kõlab nagu lapselalin ja on lihtsalt niivõrd armas sõna.

Ühesõnaga, istusin uaua peale ning sõitsin Intercambiadori. Bussiliiklus on siin uskumatult hea, sõidukid kiired ja puhtad ning meie külakesse sõidab buss näiteks iga kümne minuti takka, suurematesse kohtadesse, näiteks lennujaamadesse või Puerto de la Cruzi, sõidavad bussid keskmiselt iga poole tunni takka. Mis tähendab, et sõida kuhu tahad, tule tagasi, millal tahad – kõike saab.

Bussipiletiks on siin Bonobusi kaart, mis maksab 12 eurot, kuid annab võrreldes otse bussist ostes piletiga 40% soodustust. Näiteks San Andresi on pilet muidu euro, Bonobusiga 60 senti, ja nii edasi. Ning inimesed OSKAVAD BUSSIGA SÕITA. See tähendab: peale minnakse eesuksest, kus torgatakse oma kaart masinasse. Maha minnakse tagumistest ustest, vajutades enne väljumise soovi märgiks nuppu. Ühtegi kontrolli pole ma veel näinud, aga neid  vist polegi vaja, kuna bussijuhid teevad selle töö ise ära: ilma piletita ikka sisse ei lasta. Ja keegi ei üritagi tagant uksest siseneda või süsteemi petta. Imeline. Mis paneb mind küsima, mis on eestlastel viga, et me ei õpi ega õpi tsiviliseeritult bussidega liiklema? Ons meie ajus need osad kärbunud, mis õpetaksid meid käituma enda ja kaasinimeste suhtes ausalt ja viisakalt?

Tähendab, jah. Sõitsin uauaga bussijaama, võtsin sealt uue uaua ja vaidlesin natuke hispaania keeles bussijuhiga, kes üritas mulle selgitada, et number 102 on palju kiirem, on otseliin Puertosse. Lõpuks suutsin talle selgeks teha, et ma tahangi aeglaselt sinna jõuda, tahangi näha neid väikseid külakesi ja tervet põhjarannikut.

Aeglaselt ma sinna ei jõudnud – sest buss kihutas nagu hullumeelne! Tänavad on siin muidugi äärmiselt kitsad ja järsud, ma ikka vaatan ja imestan, kuidas autod praktiliselt 45kraadise nurga all paigal püsivad. Siin on ilmselgelt käsipidurid kõigil väga korras.

Aga kogu see kihutamine oli imeline. Uskumatu, kuidas selle saare kliima võib vahelduda: kui Santa Cruzis paistis päike ja oli lämmi, siis 10 kilti edasi, La Lagunas, sadas juba vihma ning mida kõrgemale me tõusime, seda udusemaks läks. Lõpuks aga Puertosse jõudes oli jälle lämmi, väljas 35 kraadi ja EI TIBAGI TUULT. Mis tähendas, et ma vantsisin ringi, higi tõepoolest ojadena voolamas.

Puerto rannad on vulkaaniliivased ehk mustad. Üritasin ka ujumas käia, aga OOKEAN oli lainetamise tõsiselt ette võtnud, mis tähendas, et vette ronimine nägi välja nagu purjus inimese avantüür. Kivid olid libedad, põhi ebatasane (lainetest) ning lained ise nii tugevad, et iga sammuga ettepoole lõid nad sind kaks sammu kalda poole tagasi. Aga ujumas sai käidud sellegipoolest. Vesi oli SUPP.

Kogu selle kuuma juures polnud aga ujumusest suurt sittagi kasu, kui duši all ära käisin ning riietusin oli keha jälle nõnda kuum, nagu polekski just vette saanud.

/

Ühtlasi võtan tagasi sõnad kuiva ja igava looduse koha pealt – täpselt nii, nagu mulle siin kommentaarides öeldi, on põhjakallas roheline ja kohati isegi džungline. Pisikesed maalilised mägikülad, taamal sinetamas OOKEAN… Tahtis hinge seest süüa, nii ilus oli! Kahjuks oli ilm mägedes sitt ning vulkaani Teidet ma lähedalt ei näinudki, kuigi me selle alt läbi sõitsime. Seni olen Teidet näinud vaid igaõhtuselt oma terrassilt, kus ta kaugustes uhkelt sinetab. Aga, kui ma peaks siia kunagi tagasi tulema, lähen siis.

Puerto de la Cruz on hoopis teistsugune kui Santa Cruz. Ta on rohkem turistidele suunatud, kaunid hotellid kõrguvad iga nurga peal. Ka inglise ja saksa keelt kuulis rohkem, kui San Andresis kõigi nende nädalate jooksul kokku. Aga ometi ei tundnud ma end seal liiga hästi, linn lõhnas raha ja pakettreiside järgi, ning mina olin kõigeks selleks liiga vaene ning liiga… mägielanik. Aga mul on väga hea meel, et ma seal käisin ja nõnda ka saart rohkem nägin. Tenerife on tõesti väga, väga ilus.

/

Ja kuulake, kuulake palun seda lugu! See on lihtsalt NIIVÕRD hea. PS. Ma lähen Mika kontserdile jejejejeee!

tenerife, martes

Peaks mainima, et mulle meeldib siinne pikapäevarühm rohkem, kui ükski eesti analoog. Ja asi pole mitte selles, et nad on rohkem päevitunud. Ei, miski nende olekus on toredam, vabam ja rõõmsam. Ja ei saa öelda, et siin actionit ei saaks, saab küll! Eile näiteks ajasime me mööda cantinat plehku pistnud krabi (el cangrejo) taga, kes krõbinal, külg ees, vabaduse poole silkas. Kord ta kätte saanud ja pange pannud seiklused veel ei lõppenud: siis hüppas ta pangest välja ja tulistas minu poole. Mina muidugi, külmale põhjamaalasele omaselt, lasin valla meeletu kriiske ja põgenesin, krabi sabas tuiskamas. Pikapäevarühm röökis naerda ja lõpuks, kui ma terminaator-krabi käest õnnelikult pääsesin, tegid kõik mulle õlut välja.

Täna üritasin taas siestatada ja päeva ringi trampimise asemel rannas veeta, aga oi, küll see oli vale otsus. Rannas möllab täna konkreetne liivatorm, mis tähendab, et kümme minutit pikali ja sa oled kurguni sisse maetud. Poolteist tundi pidasin vastu, siis lõin käega ja tulin tulema. On selge, et mina pruuniks ei saa, elagu ma kasvõi sada aastat aafrika päikese all. Praegu olen ma parimal juhul helebeež, ja nahka juba tuleb. Jällegi kord pean ma tänama oma supergeene, mis on õnnestunud kokku end sobitada muidu kahe väga hea geenipartii põhjal, võttes saadaolevaist vaid kõige kehvemad valikud ÜLDSE. Sest kas mu emal või õel on lühikesed ja töntsid jalad, mis lõppevad suuruses 41 labadega? Ei, nende sääred on pikad ja siredad ja kingad suuruses 37. Või kas mu isa või õde või ema näevad välja nagu gooti kahvanäod? Ei, nemad spurdivad ringi juba mai teisel nädalal laitmatu jumega. Pfft.

Loomulikult tähendab see liivatorm, et liiva on suud ja silmad täis, äärmiselt ebameeldiv. Ning mõtted tiirlevad aina enam vanni ja liivavabade riiete ümber. Ja kohvi! Kohvi ümber ka. Ma ei mäleta, millal ma viimati kohvi jõin, see-eest võin ma loetleda viimased viis ärajoodud veinisorti, mis kõik alla kahe euro jäävad. Prioriteedid on ilmselgelt paigas.

/

Keeleliselt olen suures segaduses ja ei tundu eriti paremaks muutuvat. Antonia nimelt tahab, et ma temaga saksa keeles räägiks. Marco tahab, et ma temaga hispaania keeles räägiks. Alexi tahab minuga inglise keeles suhelda ja kõige selle juures üritan ma veel eesti keeles mõelda ja kirjutada, rääkimata vene keelest, milles millegipärast tundun ma hetkel suisa fluent olevat, ilmselt seetõttu, et KEEGI SELLES KEELES MUGA RÄÄKIDA EI TAHA. H. helistas UKst ja arvas, et ju ma saan siin kiirelt kõik keeled suhu, but I beg to differ. Ma jään lihtsalt igas keeles eksponentsiaalselt lollimaks.

Jäänud on veel nädal aega. Täna nägin muuhulgas unes, et ma abiellusin Christiano Ronaldoga. Pulmad pidasime meie suvilas ja terve see aeg ma mõtlesin, et Dagmar Ronaldo kõlab nagu halvasti kujundatud ja nimetatud McDonaldsi maskott.

paus

Meieni jõudis taas kuumus, mis tähendab, et mõte ega keha ei tööta üldse. Lubab, et nädala keskpaiku tõmbab jahedamaks, siis on plaanis natuke ringi ka rännata, ja ehk ka rohkem kirjutada.

Jäägu siia aga hoopis kaks tsitaati Pavel Šestakovilt, raamatust “Kõrgusekartus”:

Teate, ma olen ju ka üks nendest, kellel on raske oma elulugu kirjutada. Kõik mahub paari lausesse: sündisin, õppisin, ei võtnud osa, ei olnud, rahvuselt venelane.

/

Lohutada võib neid, kelle vastu oled ükskõikne. Kui armastad, siis on mehe mured ka sinu mured.

Tenerife vol diez

Siinne üsna tagasihoidlik elamisviis on õpetanud, et tegelikult ei ole üldse palju elamiseks vaja. Piisab, kui on katus pea kohal ja puhta vee võimalus.  Kuigi ma igapäevaselt sügelen interneti järele ning mu telefoni andmesidelimiit on juba korra täis saanud, õpin ma siiski iga päev aina vähemaga hakkama saama. Kuid, ma kujutan ette, et kui ma ükskord koju tagasi jõuan, siis mõnulen vannis mitu tundi järjest ja magan rõõmsasti, ventilaator näo juures huugamas.

Pluss: külmkapist tunnen puudust. Õudselt nõme on toitu osta arvestusega, et selle peab lähima 24 tunni jooksul ära tarbima, sest muidu läheb pahaks. Jõle, jõle tüütu, uskuge mind. Seetõttu on söömine äärmiselt ebaregulaarne – kas ma ei viitsi üldse süüa osta, sest ma ei viitsi süüa nii palju/nii vähe, või siis ma söön liiga palju, sest kõik tuleb ära hävitada. Väk.

Jäänud on veel nädal ja mõned päevad ja tegelikult olen ma häbiväärselt vähe kirjutanud: valmis on vaid terviklikult üks lugu, teised on poolikud või alustatud. Ideid kribasin eile küll veel poole ööni kirja, sest miskipärast oli tunne, et mõtteuks sai avatud. Nüüd võtan ma need ideepojad ette ja katsun midagi neist vormida. Eks näis.

Kurk on ikka valus, mis on selles mõttes hea, et ei kisu üldse randa tuule kätte, vaid hoopis raamatukogu jahedusse ja vaikusse ja elektrisse.

Unes näen pidevalt Eestit. Eile oli peal nii valus koduigatsus, et ma jõin õhtu otsa apelsinimahla, et seda kuidagigi leevendada. Ma ei tea, miks, aga apelsinimahlal on kodu maitse. Igatsen oma kuusude järele, keda emme kuuldavasti igapäevaselt märjaks pidi kastma ja kes Siki sõnade järgi näevad välja nagu lakutud latiinod. Tahan kaissu ja musi ja kallit ja oma patju.

/

Aga mingipäev läheme me mingile vabaõhukonsale, nii et seni: kirjutada, kirjutada, kirjutada. Mis “loominguline puhkus” see ikka muidu on, eks ole.

tenerife vol nuevo

Viimased päevad on Tenerifel möllanud uskumatu tuul. Kuigi, nagu ma aru saan, pole see veel midagi, hullemaidki tuuli on olemas. Aga tuule osas oli Marcol muidugi õigus, igasugustest ettevalmistustest hoolimata olen ma oma kurgu ära külmetanud ja käin nüüd ringi, sall kaelas. Ma ise kahtlustan, et asi ei olnud mitte tuules, vaid busside konditsioneeris, mis on kohati täitsa väkk.

Eile oli Marco sünnipäev, mida me hakkasime tähistama juba üleeile. See tähendab: sõime kell 12 öösel pontšikuid ja Marco puhus ära küünla (loomulikult ei öelnud ta mulle, mida ta soovis). Ja eile istusime spets kauem üleval (kuigi ma juba kell 21 haigutasin, lõuad laiali), et saaks sünnipäev korralikult ka ära saadetud.

Kogu see sünnipäevandus oli natuke kurva alatooniga. Ma nägin, kuidas tegelikult tegi talle haiget, et ta õde sünnipäeva ära unustas ja ei helistanud; või et oma sünnipäeva veedab ta ainult minuga. Kui poleks olnud mind, oleks ta olnud üsna üksinda, nii et selles mõttes oli hea. Aga see’p see on, kui valid endale sellise elu – sõbrad kaovad kõik ära suburbia unistusse, samal ajal kui sina kuskil koopas elad. Kurb, aga tõsi.

See-eest viis aga Antonia meid välja jäätist sööma. See jäätis – helado kohalikus keeles – oli tõeline hukatus. Suur hunnik šokolaadi, siirupit ja mida kõike veel. Pärast seda oigasime veel mitu tundi, et küll sai nüüd söödud! Nõrgaks olen jäänud, siinne söömine käib oma rütmi järgi: hommikul suurt midagi, võib-olla mahla või puuvilju, päeval on söömiseks liiga palav ja õhtul kokkame jälle midagi kodus ja einestame umbes 23 paiku.

/

Üritasin üles laadida ka pilte, aga kohaliku raamatukogu nett on veider ja ebasõbralik, laskmata isegi photobucketisse ligi, blogisse laadides feilis asi kiirelt. Järelikult ei saa ma teile ikka veel pilte näidata, aga küll kunagi sellenigi jõuab.

/

Eile rääkisime pikalt veel muusikaajaloost, legendaarsetest bändidest, progerokist ja nii edasi. Marco on uskumatult palju legende laval esinemas näinud, ma ainult kuulasin ja ahhetasin. Eriti eredalt jäi mulle meelde 82. aasta Rollingute konsa Torinos, kui Itaalia oli just võitnud FIFA maailmakarika, kus värava lõi Paolo Rossi.

Mick Jagger tõmbas selle peale selga Itaalia kirjadega Paolo Rossi särgi ning käskis kontserdisaali uksed avada. Sisse valgus sadu inimesi, kes nüüd tasuta kontserti sai kuulata, ning mäsu oli olnud vastav.

Mina olen see-eest käinud elus ainult kahel kontserdil – Placebol ja Stingil – ning kuulasin, silmad suured peas. On ikka elamused!

/

Marco lugu aga…

Ta sündis Veneetsias, rikka arhitekti peres. Tema isa aga suri (luuvähk, nagu ma aru sain), kui Marco oli alles 9kuune. Siis kolisid nad Alpidesse ja mingil hetkel tabas Marcot tohutu reisikihk. Oma sõbra endise tüdruksõbraga, kellega ta nüüd sebis, kolisid nad Inglismaale, aga seal sattusid kõiksugustesse pahandustesse. Mingil hetkel läksid nad Itaaliasse tagasi, kus tšikk otsustas oma eksi juurde tagasi minna.

Murtud südamega Marco pakkis oma asjad ning võttis suuna Tenerifele, tuuritades enne Boliivias, Peruus, Argentiinas, Tšiilis. “Sa pead minema Peruusse, sa lihtsalt pead! See koht on incredible!

Tenerifel ta armus taas ning elas Sta Cruzis oma naisega 12 aastat. Siis jäi ta ema haigeks ning Marco sõitis Itaaliasse, et sureva ema kõrval olla. Kaks päeva pärast ema surma helistas naine ja teatas, et nüüd on kõik, finito.

Ja sellest ajast peale elabki Marco vagabundina, viimased aasta aega mäkke raiutud punkris (mis, nagu ma aru sain, on olnud mingi sõjaline objekt kunagi. Näiteks jookseb mööda terrassi raudtee, kuigi ma ei saa aru, milleks see kunagi mõeldud oli või kuidas üldse nii kõrgele on asju transporditud).

“Oled sa õnnelik?”
“Õnnelik? Ma ei tea, jah, vist küll. Ma vaatan inimesi, neil on kõik: auto, tähtsad töökohad, lapsed, raha, maja… Aga nende suunurgad on allapoole, nad ei tundu õnnelikud. Aga mul, mul on ka kõik,” viitab ta The Bunkrile ja taevas säravatele tähtedele, “ja ma olen õnnelik. Ma olen vaba, kuigi ma olen sotsiaalses mõttes ühiskonna madalaimal astmel.”

Vaatasin teda, kui ta terrassi äärel istuvat kassi silitas, ise hellitledes “mau-mau” sõnades, linnatuled joonistasid nende kahe kontuurid selgelt välja, ja mul oli natuke kurb. Ma ei usu, et ta on läbinisti õnnelik, seda juba näitab see, kuidas ta pidevalt mind õpetada üritab. “Ära tee minu vigu! Don’t lose time!”

/

Eks ma siis üritan mitte aega kaotada, kuigi siin möödub see täiesti omas rütmis. Mõnes mõttes on mõnus, mu ainus kohustus on iga päev midagi kirjutada, ja sellega saan ma hakkama. Terviklikku käsikirja veel ei kooru, aga lühijutte on sündinud küll, sellest mingist imelikust sisemisest üksindusest.

Ps: raamat!

tenerife, vol ocho

Marco on minu pärast kogu aeg väga mures.
“Kas sa ikka päikesekreemi panid peale? Sa pead KINDLASTI igal hommikul end korralikult määrima, sest, baby, see on Aafrika!” räägib ta mulle sel päeval juba sajandat korda.
“Daki, kas sa ikka võtad ette tiiru ümber saare, sa ju ei näe muidu midagi! Ega sa iga päev Kanaaridel ole!” räägib ta mulle, kuigi olen juba öelnud, et lähen järgmisel nädalal.
“Daki, palun pane endale midagi peale, Kanaaride tuul on ohtlik, su keha on kuum ja tuul tõmbab läbi nagu niuhti!” räägib ta mulle, kui terrassil sallihunniku all istun. See tähelepanu on tore, aga kohutavalt väsitav. Aga Marco ongi selline.

Lisaks kätega vehkimisele on Marcol kombeks pidevalt rääkida või laulda ja tantsida. Jälgisin teda täna, kui bussiga Sta Cruzist koju sõitsime: ta ei jäänud hetkekski vait. Kõigepealt seletas ta õngega poistega kümme minutit kalapüüdmise põhialustest. Kui poisid maha läksid ja üks vaimupuudega noormees peale tuli, rääkis ta järgmised kümme minutit temaga. Ta on natuke nagu hampelmann, kui ta tantsib: väike, aga vehib kolme mehe eest.

/

Eile rääkis ta mulle oma lugu edasi. Istusime, nagu tavaks, terrassil, sõime pastat ja arutasime maailmaasju: rääkisime jumalikust energiast, saatusest, religioonist, õnnelik olemisest. Selles mõttes on jätkuvalt hämmastav, kuidas me teineteist mõistame. Muuhulgas on mu inglise keel hakanud kehvemaks jääma, sest ma räägin nagu Marco: i have hungry; i need sleep.

Natuke raksu õnnestus meil ka jälle minna, sel korral itaalia köögi teemadel. Muidugi ainult mina olen nii osav, et hakata itaallasega nende rahvustoidu teemal vaidlema, saati siis veel ühega, kes on kunagi kokk olnud. Aga mulle meeldib see vaidlemine, ma saan lasta oma temperamendil vabalt lennata Ja keegi ei vaata imelikult, sest siin ongi nii kombeks. Ja TEGELIKULT ei saa me ju kumbki teineteise peale kurjaks, vaid läheme lihtsalt põlema. Ja siis me täristame, tema ikka oma spanenglish’i ja itaalia segakeeles, mina ikka vaheldumisi eesti, saksa, vene ja hispaania keeltes. Ja siis me lepimegi juba ära ja lööme klaase kokku (“Terviseks!” oskab Marco öelda). Mõnus on nii, ausalt, see kõik käib kirglik-olemise juurde ja ma tunnen end nii hästi, koduselt, nagu ma polekski tuim põhjamaalane, vaid sündinudki selliseks, natuke lärmakaks, koleeriliseks, kergelt süttivaks. Oh wait, ma ju olengi! Lihtsalt Eestis paistan ma sellisena millegipärast välja.

/

Tegelikult kirjutasin ma selle posti juba valmis, aga stoopid internet ei töötanud ja ma praegu enam ei viitsi kõike uuesti trükkida. Me hoopis hakkame sööma, täna kokkas Marco (“This is pasta with Daki-sauce,” ütles ta naerdes. Jätan selle retsepti meelde ja teen Eestis järgi, jagan teiega ka). Ja Marco loost jutustan ma homme.

tenerife, vol siete

Marco läks täna Antonia ja Alexiga tülli ja pole teada, millal ta uuesti tööd saab.
“Aga ma ei tööta parem üldse, kui et töötan 25 euro eest! Ma töötan 40 euro eest ja mitte sentigi vähem!” karjus ta ennist koju jõudes ja kätega vehkides.

Point on selles, et kokkulepitud palk on 40. Ja et Alexi, alkoholist nagu ta on, tööd ei tee ja ainult võtab kassast oma avantüürideks raha. Marco sõnade järgi mitte kümne, vaid saja euro kaupa.
“Ja siis tuleb Antonia mulle ütlema, et tal pole raha mulle maksta, et maksab vaid 25. Dios mio, 25! Ma parem ei tööta üldse, mul on siin sinuga palju parem olla!”

Väidetavalt kulutab Alexi oma “harjumusele” 400 euro ringis päevas. Ma olen seal kohvikus istunud, see on HEAL JUHUL nende päevakassa. Mille eest veel arveid makstakse ja kaupa ostetakse, ei kujuta ma ette.

/

Marcoga on huvitavad lood. Ma pole veel täpsemalt teada saanud, aga ma tean, kuidas see algab: “Ma sündisin Veneetsias, arhitekti peres. Meil oli palju raha…” ja jätkub kuskil keskel nii: “…ja selle naisega elasin ma koos 12 aastat…”

Muuhulgas olen vist avastanud POMELOTE KODUMAA, vuhuu! Marco rääkis just enne, kuidas ta mitu kuud ainult pomelotest, mida saab kõikjalt tasuta korjata, ja datlitest (“Sööd viis-kuus datlit ja kõht on täis!”) elas. Ei tea, kas ma nii ekstreemse dieediga hakkama saaks (hell, ma isegi ei saa oma gluteeni-suhkru-kaseiinivaba dieediga hakkama), aga teisalt, kui muud varianti poleks, küll siis saaks. Saadaksegi, nagu näha.

/

Ja ära õnnestus mul end ka põletada, lõpuks siis. Eks homme lähen propa internetikohvikut ja printimisvõimalust otsisma.

Ja täna on nii suur tuul, et magan sees.