Sildiarhiiv: sleep

unedest, jälle (ja natuke progandimahlast)

Kui Mallu kirjutas siin ükspäev sõna ja mõtte jõust, siis mina usun sügavalt unenägudesse. Õigemini, ma näen väga palju ja värvikaid unenägusid, eriti viimasel ajal, aga vahepeal on teistmoodi uned. Need uned on sellised, et sa ärgates tunned, nagu polekski maganud ja TEAD oma hinges, et need tähendavad midagi. Et on midagi, millega sa diilima ja tegelema pead.

Kunagi olid mul korduvad ja kohati kohutavad unenäod oma kadunud vanaemast-vanaisast. Ma vist pole seda kunagi kirjutanud, aga kui mu vanaema 2005. aastal raskelt haigeks jäi, oli ta pikalt kodus voodihaige. Ma elasin siis juba Ropkas ja üksõhtu käisin enne linnaminekut sealt läbi. Mäletan, et see oli aeg, kui olin just saanud Rohelisse Väravasse oma esimese esikaane ja proovisin talle seda uhkusega näidata, aga minu armastavast leebest vanaemast oli järel ainult vare. Teda ei huvitanud miski, ainult oma haigus (vähk, kõikjal, lõpuks, nagu vähiga ikka kipub minema).

Tol õhtul kuulsin ma, et vanaisa, vana koorihunt ja pillimees, oli pikalt oodanud, et saaks minna ühele kooriesinemisele. Ta oli kuid ja kuid haiget vanaema põetanud ja ootas pikalt seda, et saaks korrakski välja, teha midagi, mis tooks natukenegi rõõmu sellesse kohutavasse argipäeva, kus sa pead vaatama, kuidas su eluarmastus su kõrval kuhtub.

Muide, mu vanaema polnud elus ühtegi suitsu tõmmanud, vanaisa oli aga kõva suitsumees vaat et lõpuni välja… Aga see süütunne, see on juba eraldi teema.

Ühesõnaga, selgus, et vanaema oli keelanud vanaisal tol õhtul välja minna. Issand, kus ma vihastasin! Kuidas saab olla nii isekas! Su haigus on homme ka siin, ema-kasuisa on ju ka kodus, sa ei ole üksi – MIS takistab sul korra oma armastatud mehele vastu tulemast?

Ma vihastasin, solvusin, läksin Birxi ja Tannuga Maailma istuma ja sel õhtul rääkisin ma esimest korda oma vanaema haigusest. Pikalt, valuliselt, vihaga. Sest ma olin VIHANE. Tema suremine tegi vihaseks, see valu tegi mind vihaseks ja kõige rohkem tegi mind vihaseks sureva inimese isekus. Kuhu oli jäänud mu Maailma Parim Vanaema?

Hommikul helistas ema ja ütles, et vanaema ei ole enam…

Ma ei suutnud seda kõike endale pikka aega andestada. Ta suri nii, et ma olin ta peale vihane! Ma ei saanud talle korralikult headaegagi öelda… Mäletan, kuidas kõndisin sel imekaunil 2005. aasta oktoobrikuu sügisel läbi Tartu kuldsete parkide, pooleldi unes. Lugesin suvaliste pargipinkide peal Carrolli “Alice in Wonderlandi” ja püüdsin hoomata, mis on juhtunud.

Kevadeks oli läinud ka mu vanaisa. Kuhtus, andis alla, suri. Ka vähki. Väga kiiresti, aga rahulikult. Mäletan, et ütlesin veel talle – ta oli voodis, vaatas mulle oma surevate silmadega otsa – “Ma saan aru. On võimatu edasi elada, kui pool su südamest on läinud…”

Ja siis nad hakkasid mu unedes käima. See oli alati pooleldi reaalsus, pooleldi uni. Eriti hull oli asi 2006. aasta sügisel, kui taas koju kolisin, elades samas toas, kus vanaisa suri. Ma nägin kõike alati nii selgelt, et silmi lahti tehes läks uni edasi – kõik oli ju sama, mööbel ja seinad ja tapeet ja see vana sektsioonkapp.

Nad käisid ja kummitasid ja ma ei osanud olla. Lõpuks lahenes vist asi nii, et me rääkisime emaga väga-väga pikalt. Ema andis mulle omalt poolt andeks. Mina endale veel ei suutnud.

Kuni 2011. aasta kevadel, vahetult pärast seda kui Milaga olime haiglast koju jõudnud, tuli vanaema mulle jälle külla. Kõhutas köögiaknal, nagu ta seda ka Pargis alati tegi, ja ma tulin tagatoast, laps kätel, ja tahtsin talt küsida, et kuidas talle meeldib ja kas… Ja KÕIKE tahtsin küsida. Aga ta vaid vaatas ja siis ma ärkasin üles ja TEADSIN, et me oleme rahu teinud.

Lõpuks nägi ta oma esimest lapselast ja lõpuks on ta mulle andeks andnud.

Ja nüüd olid mul sarnased uned. Needsamad kolimise omad. Ma tunnetasin väga hästi, et see on kõik see halb energia, mis ma olen oma asjadega Nõmmelt kaasa toonud, see on see, mis mind kummitamas käib. Ja püüdsin leida viise, kuidas edasi liikuda, kuidas energiad liikuma saada.

Ning juhtus midagi imelist, mis on liiga isiklik (ja võibolla natuke imelik), mida siin jagada, aga… Mu vanaema tuli mulle appi. Ma TUNDSIN teda, ta oli siin, kallistas mind ja ma tean, et ta aitab mind.

Pärast seda? Unenäod on 100% teised. Tavalised saikounenäod, aga sellised, et ärkad üles ja naerad enda üle. Nice try, kujutlusvõime!

Noh, välja arvatud tänane hommik, kus ma ärkasin selle peale, et nägin unes, et ma metsikult oksendasin ja sain aru, et peangi oksendama. Ma pole elus nii palju vist oksendanud nagu täna hommikul.

Muide, et te teaks – kõige parem asi, mida välja oksendada, on porgandimahl.

YOU’RE WELCOME.

unedes ma kolin

Ükskord tegin ma oma külmkapist pilti, või noh, siis kui see külmkapp oli veel minu ja Ruumi oma. Sest ma tahtsin rääkida sellest, kuidas meil olid alati kapis kõige imelikumad asjad. Pärissööki nii vähe kui võimalik, tavaliselt õhtusöögi jagu, kuid külmkapi ukseriiulid olid alati täis erinevaid purke ja purgikesi.

“Mm, condiments!” mõmises Ruumi. “Mul on suva, kui mul süüa ei ole, aga mul PEAB olema seda Siberist toodud härjapõlvlaste meisterdatud sinepit!”

Niisiis tegin ma selle pildi, et näidata ja võibolla ka üles lugeda, mis meil kõik kapis leidub.

condiments

Aga siis… siis juhtus elu. Nagu ikka. Ja nüüd on mu külmikusahtlid suhteliselt tühjad ja ma tahtsin ükspäev hakata condimentside riiuli ees Selveris nutma, no ja naerma ka, sest esiteks on mul fantastiline võimalus neid jälle hunnikute kaupa kokku osta, aga noh, enam ei saa neid ju Ruumiga jagada.

Ega kuulata, kuidas ta köögis oma söögiga räägib.

Nii palju asju.

Kõige sellega seoses on mul üks korduv unenägu. Paar kuud tagasi, kui eks teatas, et Ruumi peab välja kolima, et ta saaks Nõmmel oma asju ladustada, hakkas mu aju tööle nii, et ma nägin umbes igal öösel unes, kuidas ma elan kuskil ja otsin taga kadunud tuba. Et ma tean, et kuskil on see tuba olemas, aga ma olen ära unustanud, kus. Sest mul oli HÄDASTI seda tuba vaja. Sest ma ei tahtnud, et Ruumi ära koliks või et eks oma asjad sisse tooks, sest see kõik tähendas ju tegelikult seda, et ma loobun Nõmme korterist ja kolin ka ära. Sest no way ei ela ma edasi niimoodi nagu senini. Selles ebakindluses ja selles kõiges. Et pole ei liha ega kala. Et jagame mingit kinnisvara. Milleks.

Ei.

Kui kõik, siis kõik.

Ja kui me Ruumiga maha istusime, et asja arutada, sain ma lõpuks aru, et milleks. Milleks hoian ma kinni sellest korterist, kus aknast puhub tuul ja köögi remont ei saa iial valmis, sest kaasomanik keelab teha remonti nii, nagu mina seda tahaks.

Milleks.

Kellele.

Ja siis juhtus juba kõik veidi kiiremini.

Siis ma hakkasin unedes nägema, et ma kolin. Kolisin ärkvel olles ka, umbes ühe päevaga pakkisin kõik pasa kokku, natuke jäi maha, natuke ei mahtnud auto peale ja sellest veel natuke on praeguseks jäädavalt kadunud ka. Natuke teeb kurvaks, muidugi. Või noh. Isegi palju, vahepeal.

Ja unedes ma kolin igal öösel. Ma ei saa magada, sest ma muudkui kolin. Eri versioonides, eri kohtadest eri kohtadesse.

Ja täna öösel oli mul FANTASTILINE võimalus saada kombouni – ma kolisin JA otsisin taga kadunud tuba.

FFS!

Samas, eks.

Hetked nagu praegu.

Jäänud on umbes kaks kotti Mila riideid sorteerida. Ja veel mingi nipet-näpet. Välja mõelda üht-teist. Leida nagid ja neile kohad. Noh, siuke… nipp-näpp.

Ja ma ärkan ja mul on köök. Päris köök. Mul on pliit, kuhu teha soovi korral tuld, aga mitte kohustuslikus korras. Mul on laudpõrandad ja aknast tuleb palju valgust ja akna taga on lumi ja männid ja koerad ja rongid ja vaikus ja sinine taevas, vahepeal ka täiskuu ja lumesadu, vahel isegi need kaks korraga.

Ärkan ja mõtlen, et kui ma igal öösel unedes ei otsiks taga kadunud tube ja ei koliks pidevalt, siis ei olekski mitte millegi üle kurta. Absoluutselt poleks.

Kergendus on sõnulkirjeldamatu. Et üks etapp sai nüüd läbi. Läks teistmoodi kui plaanitult, venis kohutavalt pikaks ja valuliseks, aga lõpuks on asjad selged. Nõmme pole enam kodu.

Nüüd on meil uus kodu.

 

slowly waking

2013-09-11 17.50.48Tere, dakiblogi.

Mina olen Daki. Kirjutan sulle x-ndat korda, aga viimast korda ei suuda meenutada. See oli vist ammu.

Mul on tunne, nagu ma oleks mingist pikast unest ärkamas. Selline une ja reaalsuse vaheline periood tundub olevat. Mida ma septembri ja oktoobri kuu jooksul tegin? Rööprähklesin nagu hull, kaotasin nii ühes kui teises asjas järje käest ja alles esmaspäeva hilisõhtul tõmbasin korraks hinge, sain meeletu köhahoo, luristasin ninaga ja tõdesin, et ma olen paari nädala jooksul TEIST korda haigeks jäänud – aga et õnneks vist on hetkeseis selline, et lõpuks saab keskenduma hakata.

Aga viimased paar nädalat olen ma olnud täiesti rivist ära.

Ma käisin septembris ristimisel ja jäin kirikuõpetajaga juttu rääkima. “Ma tunnen end vahel nii kodutuna,” ütlesin. “Pigem nagu selline… eksistentsiaalne kriis.”

Kirikuõpetaja muidugi arvas, et see tuleb sellest, et mul pole kogudust.

Mõtisklesin selle üle pikalt. Et mul pole kogudust. Ma pole ristitud, ma usun veidraid asju (muuhulgas astraalkehadesse, vaimudesse ja paralleelreaalsustesse) (ja sellesse, et gravitatsioon eksisteerib ainult seetõttu, et me sellesse usume), aga organiseeritud religioonid pole üldse minu teema. Ma olen väga sügavatel masendushetkedel mõelnud, et see oleks tõesti väga tore, kui ma suudaksin Jumalat uskuda ja temast tuge leida. Usklikud paistavad tõesti väga rõõmsameelsed. Neil on pide.

Mina seon oma pidemed harilikult geograafiliste punktidega, kus elavad inimesed, kes minu südame külge on kinnitunud. Ja nüüd olen ma kaotamas pidet Tartuga, linnaga, mis on mulle nii väga oluline, aga tunne on, et käimas on lahkuminek. It’s not you, it’s me, ütleks ma Tartule. I just don’t see future for us, sorry babe.

And it’s breaking my heart.

Ja nagu kõigi vanade suhete lõppemisega, on tulevik siiski ere ja päikseline – uued sidemed tekitavad erutust ja see kerge teadmatus kõditab nii mõnusalt. Kus ma järgmisena armun? Milline hakkab olema Minu Kuressaare?

Ahjaa, sest seal mu südamed nüüd kõik elavad. Ja võimalik, et kunagi mina ka. Siis, kui kool on läbi. Siis, kui firma päriselt on käima läinud ja ei tundu selline “mängiks kontorit mänguraha ja kalkulaatori ja tühjade kaustadega” lapsemäng, mis ta praegu mulle tundub. (Sest kuidas saan MINA mingit… firmat pidada? Nalja teete või? Ma ei oska arvutada, sest ma sageli unustan ära, et number 3 eksisteerib ja ma pean senini guugeldama, et teada saada, mis on neto ja bruto vahe.)

Ja Minu Tallinna armastuslugu mulle meeldib ka. Siin on küll väga palju sellist, mille läbielamist ei soovi ma oma vaenlaselegi, aga need asjaolud pole ehk niiväga linnaga seotud. Või siis, väga paljus ka on. Mul ei ole siit enam kuhugi minna. Mul pole mingit teed “tagasi”. Mind püütakse vähemalt kord nädalas siit linnast minema ajada, aga ma ei lähe. Sest see on nüüd Minu Tallinn. Nõmme on koht, kus jookseb kevadeti paljajalu ringi mu tütar, minu lilleamplites punetab sügiseti Erika ja on ülemise korruse Naabritüdruk, ja Magamistoa Akna Tagused Naabrid (kelle juurde Mila suviti mängima ronib – läbi akna!) ja see suur karvane koer, kes oma käpad aknalauale toetab ja end sügada laseb.

Ja koolitee, mis on uskumatult pikk. Raudtee ja ülelendavad lennukid. Mila parimad sõbrannad. Need kohvikud, kus ma töötan ja need mõnusad üritused ja inimesed, kellega ma kohtun. Avastamata nurgakesed ja liiga tuuline ilm. Melanhooliat tekitavad Kopli-suunalised trammiliinid. K2 vanaka-korter. See imelik vene taksojuht, kelle kohta ma nägin unes, et ta on KGB. Võrkkiiges sinitaeva all kiikumine. Ja need hetked, kui tunned, et sul ON oma kogudus. Väreleva helesinise ekraani taga, vahel ka veiniklaaside taga, vahel tšillikausside taga. Aga ta on, ja ta on käeulatuses

ja kõik õudne saab ka ükskord läbi.

nights before

Unega läheb üldiselt mul hästi. St – kuna Mila on hommikuti üldiselt supermagaja, siis pean ma teinekord põiklema kaasemade põrnitsevate pilkude eest, kui ma julgen kiunatada: “Issand, täna pidi nii vara ärkama, juba kell 9…!”

Iseenesest ma muidugi mäletan mingist uneraamatust, et on täiesti normaalne, kui väikelaps magab öösel 11-12 tundi. No ja kui ta läheb magama 21-22, siis tõusta 9-10 hommikul on ju tegelikult väga normaalne? Muuhulgas mäletan ka hiljaaegu loetud artiklit (ei, oot, ma ise hoopis kirjutasin selle – peaks olema juulikuu Pere&Kodus, lugu unes kõndivatest lastest), kus uneuurija Tuuliki Hion (siis mulle) kinnitas, et Eesti on täis lapsi, kes magavad pidevalt liiga vähe. Oma osa mängivad magusad joogid-söögid ja ülestimuleerimine, teist osa mängivad vanemad, kes laste uneaega lõdvema käega võtavad. Aga nagu mina võtan lõdvema randmega söögiaegasid, siis on teistel oma vaba valik lõtva rannet mujal demonstreerida – sõnaga, iga vanema oma otsus.

Kaldusin nüüd teemast kõrvale, tegelikult tahtsin rääkida, et täna oli üle pika aja üks FANTASTILINE öö, kus ma vähkresin närviliselt poolunest ärkvelolekusse ja siis tagasi, unemaailmas kimbutasid erinevad kollid…

Peamiselt oli närv sees, sest täna pidin ma esimest korda ilmuma täiskoosseisus (st töötava aju ja hunniku pitchitavate ideedega) Naistelehte, kus ma mõneks ajaks (me räägime siis kuust-paarist) kaasa löön. Ja kuna see hoidjaküsimus on ikka lahendamata, oli tänaseks kokkulepe sõbrantsiga, kelle juures Mila pole varem (üksi) olnud ja noh, eks ikka muretsed. Kui hommikul pole eriti aega ka, siis võib outcome olla – vanemad teavad – kahesugune. Kas laps jääb vähemrõõmsalt või rohkemrõõmsalt hoidu.

Ja minema kõndida, saatmas lapse lohutamatu nutt ja hüüded: “Emme! Emme!”, on südantlõhestavalt raske.

Aga tuleb minna. “Poetad pisara ja astud trepikojast välja ja lähed tööle,” ütles ükskord Naabrimees, kui omavahel lapse hoiduviimise traagilisematest hetkedest rääkisime.

Mila on õnneks suurepärane hoidujääja, üksikvanema üksiklapse sündroom ehk. Uued näod, uued situatsioonid – see kõik on nii põnev vaheldus!

Aga see ei takistanud mu närvidel unenägudes trikke mängimast. Niisiis nägin ma terve öö unes, kuidas maja, kuhu ma Mila hoidu viin, põleb maha ja ma pean teda päästma. Koosolekule jõudsin ma unes seetõttu alles õhtul kell 18, mis ajaks oli Naistelehe peatoimetaja kohuseid ootamatult asunud täitma Elmo Nüganen, kes VIHKAS KÕIKI MU LOOIDEID. Ja takkatipuks toimetas K. mulle mingi kirja, kus mind detailselt, pikalt ja põhjalikult maha jäeti, nii et ma ärkasin üles ja olin VEENDUNUD, et kõik, mis vähegi viltu saab minna, täna just viltu läheb.

Olgu öeldud, et ilmselgelt “Selgeltnägijate tuleproovi” mul lähiajal asja pole.

Küll aga jõudsin ma deduktiivmeetodit kasutades järeldusele, et pekkis pole mitte mu uhke telefoni laadija (mille ma juba ostsin uue), vaid hoopis aku. Mis maksab Amazonis umbes 6 eurot, eestis 35. Aga Amazonist tellimine on umbes kolm korda kallim kui aku ise…

Maailm, ma ei hakka sinust kunagi aru saama.

Ja ps. Kuidas töötavad (üksik)vanemad IGA PÄEV seda hoiu-, töö- ja logistikatralli teevad, jääb mulle selgelt arusaamatuks. IGA PÄEV. Okei, asja ilmselt lihtsustaks see, kui hoid oleks üldiselt ühes-kahes kohas, mitte nii, et pead igal õhtul uuesti hakkama orgunnima, et kuhu ja kelle juurde saab, AGA IKKAGI.

Ma olen praeguseks läbi nagu läti raha ja ei ütleks, et üleliiga produktiivne päev oleks olnud.

Huvitav, mida ma täna unes näen.

elutähtsad küsimused

Olen viimase 24 tunni jooksul alustanud viit eri postitust ja ühtegi neist pole lõpetanud. Tõmbusin ära kookonisse, sest ma olen iseenda targutamisest mu peas hetkel nii kohutavalt väsinud. Ma olen tõesti kohati väga tüütu inimene, isegi ennast tüütan teinekord surmani ära.

Eriti kui ma mingi megadiipi panen terve päev järjest. Fuh.

Niisiis otsustasin ma avaldada selle postituse ja küsida üht väga olulist asja teie käest. (Vahel on ju nii, et triviaalsetes asjades peituvad kah elutõed, eks. Ilma Kanti lugematagi tuleb valgustus.)

Niisiis vol 2.

Kuhu teie ööseks oma mobiiltelefoni panete? Ja miks?

Mul nimelt on konstantne häda sellega. Mul on väga oluline kuulda äratust ja reageerida sellele enne kui mõne härjapõlvlase kurjad näpud selle kinni vajutavad ja “Shaun the Sheepi” hoopis masinast välja taguda üritavad. Samas on ka väga oluline, et kui keegi helistab ja telefon vibreerib, ei tohi see Milat äratada, sest fakinghell, see uneasi noh, see on mu thing ja kiiks ja no olgu mul see.

Ja teisalt tahan ma ise ikkagi olla võimeline registreerima, kui keegi helistab, sest ma püüan end kasvatada paremaks inimeseks ja anda helistajatele benefit of the doubt, et äkki tõesti on midagi kiiret ja katastroofilist.

Vahepeal hoidsin telefoni padja all, aga see oli lõpuks nii megatüütu, sest ma ei saanud hommikul iialgi aru, kus või mitme lina vahel ta mul on ja teinekord leidsin telefoni isegi padjapüüri seest. Ebamugav, sõnaga.

Kui hoida aknalaual, põrandal või muul kõval pinnal, siis äratab üksik õnnetu FB chatisuringi terve maja, ületee naabrid ja koera meie magamistoa akna all. Noh, töötaks väljalülitatuna… Seda ma harrastasin vahepeal isegi täitsa edukalt (lisades selle featuuri, et sain sisse lülitades smsid, kui keegi oli püüdnud mulle helistada), aga siis… oli ükskord telefon kadunud, hoolikalt ära paigutatud kuhugi aastase loogika kohaselt, ilmselt mingi megatähtsa missiooni käigus. Ja ma otsisin ja otsisin ja otsisin NAGU MINGI LOLL, sest kes käskis välja lülitada? Katsu sa nüüd kaotatud telefoni sellele helistades leida, dumbass!

Nii et palun, rääkige oma süsteemidest, kuidas ja miks need töötavad või ei tööta.

Pisiasjades pidi ju jumal leiduma?

Või midagi.

esmamulje see esmasem

Ma ei tea, mida teie teete, kui te öösiti magada ei saa, aga mina istun internetis ja suhtlen võõraste inimestega.

Õigemini, täpsem oleks öelda, et ma saadan välja mingeid tekste, mida võib teatud laboritingimustes pidada suhtluseks, aga mis mind ennast hommikul alati üllatavad. No PRINTSIIBIS olen ma tõesti inimene, kes enne ütleb kui mõtleb ja arvab, et kui sa ei suuda occasional roppusi ja lambikohtadel hirnumist taluda, siis ei peaks sa minuga hängima.

Aga reaalis on mul ikka hommikuti facepalm, kui ma loen, kuidas mu öösel insomniakastmest läbi käinud ütlused hommikuti kõlavad.

Okk. (Sõna alltekstid siin ära seletet.)

See on mul mingi omapärane level, kus ma viibin, kui ma internetis asju kirjutan. See nagu pole päriselt unes, aga see pole päriselt ka. Esiteks ma muidugi eeldan, et kõik tabavad mu huumorit samamoodi või et kõik teavad, mida ma teatud sõnadega mõtlen. Nii õnnestus mul näiteks (ilmselt esimese inimesena Eestis) Mihkel Rauda solvata.

Nimelt lugesin seda artiklit, kus oli lause:

…linn kihab uuest infost, mis kinnitab veelgi noorte sõbratasandist sootuks lähedasemat suhet…

See lause ajas mind kohutavalt naerma, sest just enne seda oli ära toodud Liina (24) ja Mihkli (43) vanused. Mille peale ma koheselt plärtastasin Twitterisse:

[blackbirdpie url=”https://twitter.com/dagmarlamp/status/219945295977521154″]

Ja niipea, kui ma olin selle välja öelnud, sain ma aru, KUIDAS see kõlab. Mingil hetkel saatis ka M.R. ise mulle direct message’i, mis tundus natuke… haavunud, aga kurat seda teab, ma ei hakka siinkohal spekuleerima. Peamine on see, et ma ju MÕTLESIN tegelikult mitte seda, et 43 oleks vana, vaid et sõna “noor” selles lauses asesõnana on fucking hilarious.

Et mitte noor omadus-, vaid noor asesõnana siis ajas mind naerma.

Noh, aga senini elan teadmisega, et jätsin endast suvalise plähmitsa mulje.

Või siis üks teine juhus, kus ma ühe inimese Instagrami pildi all (kus oli juhuslikult ahvike) täiesti lambist kirjutasin:

“Sellega seoses lampi meenus mulle, et otsiisin eile netist topist. No et tahaks. A ei olnud.”

Ja see kõik täiesti tühja koha pealt inimesega, keda mina küll juba aastaid tean, aga kes minust ilmselt varem kuulnudki polnud, saati siis mu topisenalju suudaks jälgida. (Mille peale inimene küsis ettevaatlikult: “Nagu… ahvitopist?”) Õnneks suutsin mingi hetk aduda, et see kommentaar tundus saiko ja viitasin selgituseks kiirelt The Bloggessi raamatule, sest ausalt, kui te loete seda raamatut, siis te MÕISTATE.

Enihuu, mu point on see, et… ma olen vist naeruväärsusest teinud omamoodi kunstivormi.

Naabrinaine kinnitab seda, Naabrimees tõmbab ühe akordi saateks ja mina lähen ära magama.

Parem hilja kui…

puhkus

Nagu te kõik teate, ei ole ma suurem asi kõnedele vastaja. Ma haaran kinni igast võimalusest telefon välja lülitada või hääletule panna, ma tervitan seadusi ja norme, mis eeldavad, et teatud kohtades telefoniga ei räägita – autorool, teater, kino, intervjuud, hambaarst jne. Viimased nädal aega olen aga poolsunnitult viibinud igasuguses suhtlusaugus. Mila haigus on sellele veelgi kaalu lisandunud, mul on tunne, et ma pole AASTAID ühtki inimest näinud, kes ei suhtleks vaid küsimustes “Kesse?” ning üllatuslikult olen ma avastanud kaht asja:

i) ma olen väga sügavas depressioonis ja seda endale juba kuid eitanud,

b) antud olukord on SUNDINUD mind endasse vaatama ja oma elu kohta põhjapanevaid järeldusi tegema.

Lõppeks aga ei oleks ma mina, kui ma ei tegeleks eituse ja vältimistega, seega let me present you, minu seletav list põhjustest, miks ma telefoni vastu ei võta*:

  • Ma magan. Tõsi ta on, et ma magan ääretult veidratel aegadel. Viimased paar kuud magan ma kellaaegadel 5-7 ja 12-14.
  • Kõik teised magavad. Kuigi ma olen ääretult palju ärkvel, ei tähenda see, et teised mu ümber ei magaks. Teinekord nõuab asjade korraldamine nii, et ma rahus rääkida saaksin, liiga suuri pingutusi (nt tõusta just uinunud lapse kõrvalt, et välja rääkima hiilida).
  • Ma panen last magama. Vahel võtab see viis minutit, vahel poolteist tundi. Ja sellele eelneb pool tundi kuni tund magamaminekurituaale ja järgneb pool tundi diivanil vedelemist, lakke vahtimist ning puhkamist, mõeldes: “Uh, jälle üks päev seljataga.”
  • Ma olen vannis või vetsus. Hoolimata oma nutindusearmastusest ja sotsiaalmeediandusest ei võta ma telefoni tualetti kaasa.
  • Mul on telefon hääletu peal. Kusjuures, seda on ta 90 protsenti ajast. Kuidagi on nii jäänud.
  • Ma jooksen. Siis on telefonil küll komme mu muusika katkestada ja kõne julmalt vahele helisema lükata, aga ma tean, et KUI ma peatun, siis ma ei jõua enam edasi joosta, seega helistan ma pigem tagasi.
  • Ma teen süüa. Jap, viimasel ajal läheb ka see kategooriasse “vabandused mitte vastamiseks”, sest enamasti tähendab söögitegemine seda, et ma hakin, lõigun, koorin, praen, keedan, kurnan, segan ja vahustan kõike nii, et Mila ripub mu jala küljes ja püüab endale kõikvõimalikke teravaid või keevaid asju kaela tõmmata. Olen kuulnud, et paljud emad kasutavad seks puhuks bluetoothi. Mina kasutan vana head meetodit “mine-hulluks-ja-katsu-kõik-viie-minutiga-tehtud-saada-ja-lahku-lapsega-köögist”. Telefon on viimane asi, millele sel hetkel mõtlen.
  • Ma teen tööd. Õigemini, las ma täpsustan: ma olen leidnud oma päevas selle pooltunni, kus ma SAAN tööd teha, sest ei pea tegelema kaoste likvideerimise, mähkmevahetuse, potitreeninguvältimise, liivakastiäärel istumise, nõude pesemise, söögi tegemise, pesu pesemise või lappimise, raamatu ette lugemise, peituse ja mommymonsteri mängimise, söötmise ja söömise, riietamise, riietumise ja kõige muuga, millega ma igapäevaselt tegelen. Ma kasutan neid võimalusi hardalt ja armastusega.
  • Ma olen autoroolis. Mul küll on bluetooth, aga mul hakkab kõrv valutama, kui ta ripub mul seal ja ma ausalt ei viitsi seda igaks väikseks tripiks installida. Ja pikemaks tripiks ei taha ma teda installida, sest ma tavaliselt loodan selle peale, et Mila magab autos.
  • Ma olen kohas, kus ma ei saa vastata. Neid kohti on veel tänapäevalgi, kus on mobiilidega rääkimine vastunäidustatud. Lisaks hambaarstile ja teatrile ei saa ma füüsiliselt vastata näiteks ka poesabas seistes, kui ma pakin kotte, maksan arvet, hoian ühes käes Milat ning proovin kogu selle kupatusega autosse saada. Pluss kõiksugused tööintervjuud ja kohtumised, kus pole viisakas vastata. Ma pole nii tähtis inimene, et ma peaks alati kättesaadav olema, ka kohtumistel inimestega, kes on tähtsad. What is this, White House?
  • Ma tegelen kvaliteetajaga. See võib tähendada erinevaid asju, viimasel ajal tähendab see minu jaoks (tsenseeritud).
  • Mul pole tuju. Vahel tõesti juhtub nii. Ausalt, see (enamasti!) pole kuidagi seotud helistaja isikuga. Vahel ma lihtsalt ei jõua. Viimasel ajal kuidagi eriti tihti. See tekitab vahel probleeme, aga mitte nii tihti kui võiks arvata – ma tahaks loota, et tänu sellele, et ma olen meilitsi tõesti enamasti kättesaadav. Muidugi ei ignoreeri ma neid kõnesid, mis tulevad inimestelt, kes tõesti mulle AINULT siis helistavad, kui midagi konkreetselt kuskil põleb. Lähedaste puhul on muidugi raske eeldada, kas nad helistavad niisama (mida juhtub tihti) või on päriselt midagi hullu (mida juhtub harva, aga kahjuks ikka juhtub). Samas kõik tunnevad mind ja mu meelest on vaikiv kokkulepe, et kui mingil põhjusel kõnele ei vasta ja päriselt midagi põleb, siis saab kohe smsi otsa panna.
Tegelikult muidugi valmistun ma aina enam tööle naasmiseks (kui ma leian koha, kuhu naaseda) (jap, ma saan aru, et see pole keeleliselt õige lause) ja harjutan end rohkem telefoniga suhtlema.
Aga samas kasutan ma praegu ka seda sunnitud puhkust ära. See iseendaga kahekesi olemine on vaevarikas ja valus ja vastik, aga… Siit edasi saab ainult paremaks minna, jah?
Pealegi, kui mul on õhupall ja Mila, mis saaks siis veel valesti minna?
*Ma olen sellest kõigest oma blogis sadu kordi kirjutanud ja iga kord on kommentaarides ilgeks andmiseks läinud selle kahe koolkonna vahel, kellest üks austab privaatsust ja teine arvab, et telefonile mittevastamine on solvav teise osapoole suhtes. Ma ei soovi sellesse vaidlusse uuesti astuda, aga lisan, et sõnumitele ja mailidele reageerin ma tavaliselt kiiremini kui kõnedele. Senini pole ükski tööpakkumine saamata või lotovõit võitmata jäänud mu kummastava ja veidra kombe tõttu telefoni rääkimiseks väga mitte kasutada. Sorry noh, ma olen pigem kirjutaja-inimene.

kodu hääled

See on see köögiaken, mida kaudu ma juba KAKS korda olen öösel sisse roninud, sest polnud võtmeid või nad ei keeranud.

Tulin megahilja (või just: väga vara) Mallu juurest ja hiilisin mööda elamist ringi, sest oli veel vaja asju teha. Ühtäkki kuulsin teisest toast nõudlikku ja küsivat hõiget, mida teeb mu laps siis, kui ta on juba pikemat aega ärkvel olnud ja üsna pettunud selles olukorras, et keegi talle ei selgita, miks on pime ja ÜLEÜLDSE miks ta peab üksinda niimoodi tühja passima. (Ta enamasti magab öösiti, kuid vahel harva juhtub, et miski ajab ta une ära ja üles ta jääbki, lambiaegadel.) (OKEI, seda on juhtunud mingi KAKS korda, aga kaks korda on liiga palju öösel tund aega last veenda, et praegu pole mänguaeg.)

Läksin ta juurde ja esimesest hingetõmbest ja entusiastlikust hüüatusest: “Emme!?” sain aru, et see on üks selline kord. Ta näis olevat üllatunud, et ma seal olen, aga samas küllaltki rõõmus, sest ta haaras mu KAISSU, kui ta sülle võtsin, niimoodi tõsiselt ja otsustavalt, umbes nagu ma kujutlen Tõnissoni pulmavalssi tantsimas. Viisil, mis ütleb, et I’m totally not kidding with this hug, come here woman!

Niisiis andsin alla ja viskusin temaga madratsile, see variant lapse magama saamiseks on seljale tunduvalt parem kui voodi kohal küürutada. Mitte väga pedagoogiline küll, aga selg on mulle juba mitu medalit selle taktika kasutamise eest andnud.

Kell oli umbes 2. Mul veel kaks tööasja tegemata, nii et ma pidingi lihtsalt ootama. Ja teate, täna ma sain aru, mida mõtlevad need emad, kes ütlevad, et neile ei olegi öised imetamised suureks koormaks, sest see aeg kahekesi on niivõrd mõnus.

Olime seal, panin oma pea talle selja vastu ja võtsin varbad pihku, vahepeal tundsin, kuidas ta kontrollis, kas olen veel seal, ja lihtsalt kuulasin. Oma lapse hingamist, tema eksimatut pöidlaimemisnohinat ja olin. Sest see on meie kahe aeg. Millal veel saan ma endale lubada mitteärritunult neid öiseid ülevalolekuid ja lihtsalt hingamise kuulamist? Varsti on kõik öötunnid veelgi enam arvel, kui nad juba praegu on.

Aga mitte sellest…

Kuulasin. Minu kodu hääled.

Mingid linnud. Siristavad küsivalt, justkui kaheldes, kas äkki pole ärkamiseks liiga vara, kuigi ometi on ju nii valge! Köögiukse taga krõbistab Miuks oma krõbinaid ja mõni hetk hiljem kuulen, kuidas Pussakas toolile ja sealt köögiaknale hüppab, et oma öiseid kassiasju ajada. Meenub, kuidas hommikul nägin esimese asjana rulood eest tõmmates naabermaja katusel oravat ja unesegasena ei saanudki kohe aru, et mis loomad ja kas nad peavad seal katustel olema.

Kuulen, kuidas Miuks – pats-pats-pats – köögist tuleb, ringiga, sest tal pole ukseavamisoskust. Magamistoa ukse ninaga lahti lükkamise sahin. Nõudlik kurr?, justkui oleks ta nahkhiir, kes peab mu asukoha pimedas oma kajalokaatoriga kindlaks tegema. Mila hingamine peatub hetkeks, ta kuulatab ka. Pats-pats-pats-kurr! Ja siis kassi nurrumine ja Mila nohin.

Kajakad õiendavad väljas, ilmselt Peedu seletab midagi oma naaberkajakaga. Kuskil haugatab koer. Eemal, väga eemal on kuulda tänavapuhastusmasina nostalgilist üminat. Oi, kuidas ma seda häält armastan!

Ja siis on pigem tunda kui kuulda, et kuskil kaugel eemal venib üks rong. Ja siis jälle kajakad.

Kass! Aga seekord mitte meie oma, vaid ülemise korruse kass. Ta on viimased ööd punkt kell 3 mängima hakanud, ma kuulen, kuidas ta jookseb ja mingit veerevat asja taga ajab. Nohin, JR keerab teises toas külge ja püüab norskama hakata, kuid loobub sellest. Ilmselt tänu mu telepaatilistele sõnumitele, mis ähvardavad teda lapse magamajäämise takistamise korral karmide sanktsioonidega. Keerab veel külge, ohkab, jääb vaikseks.

Siis tajun, et Milagi on jäänud vaikseks. Tavaliselt ta teeb enne unemaailma astumist sellise überarmsa ja südant sulatava väikse ohke. Ohkeid on ju ka igasuguseid, kas olete tähele pannud? Ka väikeste laste ohked on teinekord laetud maailmade raskusega, sest kujutlege, kui raske on elada maailmas, kus sa pead kõiki asju miljon korda tegema, et neid selgeks saada ja lisaks EI SAA KEEGI SUST ARU!

Aga see enne-und-ohe on selline leebe, nunnu. “Oeh, okei, ma siis lõpetan tänaseks, aga homme jälle näeme ja teeme igasuguseid oosõm asju, eks!” ütleb see ohe. Natuke rutakas, aga tüüne. “Maailm oma imetabasusega on mind tänaseks tõesti väsitanud, aga ma ei suuda oodata, et homme ärgata!”

Millal mina niimoodi ohkasin viimati?

Ja ühte mõtlesin veel, kui sealt madratsilt end ülimegavaikselt maha keerasin. Et ma olen selles – ülivaikselt põgenemises – omandanud ilmselt mingisuguse kraadi. Ja öelge veel, et nooruse rumalused on kasutud! Samamoodi hiilisin ma hullu teismelisena paar korda öösel välja. See kõik võttis küll aastaid aega (sest kõige aeglasemalt venib aeg just teismelise jaoks, kes püüab salaja peole hiilida), aga nüüd on andnud see omalaadse vilumuse! Sellise hiilimise juures on kõige tähtsam MARU rahulik olla. Mitte hingata, soovitavalt. Iga uue liigutuse järel tarduda ja kuulata, kas keegi on märganud su lahkumiskatset. Mõelda kolm käiku ette: nii, kui ma astun sinna, siis see põrandalaud kriiksub. Kui ma lähen vastu seina sõrmenukkidega, siis käib ülivali kolks. Nii, siin oli üks mänguasi, sellest tuleb üle astuda… Tardu. Kuulata. Nohin? Jätka.

Asja teeb lõbusaks muidugi see, et ABSOLUUTSELT iga kord, kui sa oled juba lõpusirgele jõudnud, juhtub midagi, mis kogu hiilimise kasutuks teeb. Täna näiteks kukkus hari suure kolinaga põrandale, mille olemasolu ma magamistoa ukse taga olin jõudnud juba unustada. Rookie move! Ainult algajad teevad selliseid vigu!

Kajakad on vaikinud, laululinnud võtavad hoogu üles. Tuleb vist tagasi hiilida, kohe on hommik.