“Põrnikas sünnib 8. aprillil,” ütlesin täie veendumusega Abikaasale, kui tal hommikul äratuskell helises.
“Hmm. Kust sa tead?”
“Unes nägin.”
Uned on mul sageli tõeliseks autoriteediks. Alles mõni aeg tagasi oli meil samasugune vestlus.
“Ma nägin meie tütreid unes. Põrnikas oli umbes 3aastane, väiksem oli noorem.”
“Hmm…”
“Nii et meil tuleb kindlalt tütar.”
“Unes nägid?”
“Jah.”
Ma saan aru küll, et selle viimase puhul oli mul 50/50 võiduvõimalus nii-öelda, aga tänane uni on juba kahtlasem. Esiteks on see ka kõige varasemast tähtajast rohkem kui nädal aega varem ning kõige hilisemast tähtajast kaks nädalat varem. Aga unes ma nägingi, et on natuke enneaegne (kuigi seda vist enam enneaegseks ei loeta? või ma ei teagi…) ja ma mäletan nii hästi, kuidas ma sünnituse kestel endale seda kuupäeva sisendasin: “8. aprill… 08.04. See on natuke numbrimaagiline ka… 8+4 on ju 12, ja aasta on 2011…”
Sünnitus ise kestis kolm tundi, nii et selle koha pealt ma und eriti autoriteetseks ei pea. Aga samas sündisin ma ise ka mingi nädal või nii enne tähtaega, NII ET. Kes teab.
Ma arvan, et nüüd on kätte jõudnud see aeg, millest ikka igast raamatutes räägitakse – kui tulevane ema näeb unes igast kräppi. No eile näiteks nägin ma unes mingit narkoteemat ja mu parim sõbranna oli AbFab. Rääkimata kõigist neist kordadest, kui ma olen unes pidanud oma kasse päästma või Exhusbandiga mentide eest põgenema. No palju õnne.
Muist asjust. Tänu eelmise posti kommentaaridele leidsin endale täna hommikul viie minutiga sobiva rasedajooga, kus hakkan käima küll jaanuari teisest poolest, AGA IKKAGI. This rocks.
Tähendab, ma ei pruugi olla osav muudes asjades, aga ühes olen ma osav olnud – ma võisin alati mõõdutundetult istuda. Igas asendis, une pealt – istumine on MINU TEEMA*. Mul on välja töötatud erinevad istumise stiilid, mis sobivad erinevateks olukordadeks: bussi- ja rongisõiduiste, mugav lennusõiduiste, asjalik töötamisiste, mugav arvutilösutusiste**…
Ja nüüd tuleb välja, et mult võetakse seegi viimane lohutus!
Sest ma ei saa enam istuda. Mul hakkavad KÕIK KOHAD VALUTAMA. Peamiselt muidugi hakkavad valutama puusaliigesed ja kõik muu, mis jääb sinna alla general areasse. Kõigepealt hakkab valutama sabakont. Siis selg. Siis kael. Ja kui ma tõusen, et ringutada ja end natuke väänata, avastan ma esimesi samme tehes, et ÕUMAIGAAD MA EI SAA ENAM KÕNDIDA, sest nii valus on!
Selline nokk-kinni-saba-lahti-olukord on. Mul on ebamugav pikalt kõndida (kah seal puusaliigeste general areas), seistes lähevad jalad kiirelt paiste ja hakkavad valutama, istudes hakkab aga ka kiirelt valus ja hommikuti voodist või pärast pikemat lebotamist diivanilt tõusta on kah paras piin. Kusjuures need hädad on tulnud viimase… nädalaga vast. Okei, seda kõndimisebamugavust ja jalavalu tundsin juba Münchenis, aga seda, et ma istuda enam ei saaks, see tuli nüüd.
Ehk siis ajal, kui ma enam ei ole leidnud igapäevaseks joogaks ruumi või aega. Ma nimelt ei saa võimelda, kui keegi kodus on, mul on vaja selleks üksindust ja rahu. Veel vähem saan ma hiilida töö ajal kuhugi koosolekuruumi, et harjutusi teha – kuigi ma tean, et seda tehakse ja soovitatakse. Aga mina ei oska nii. Isegi, kui mu harjutusprogramm on vaid 30 minutit, on mul vaja vähemalt tundi, et end hästi ja lõõgastununa tunda. Ma tahan rahus kuulata muusikat, siis end sirutada-venitada-joogatada ja pärast rahus pesemas käia, teed juua, mõtiskleda.
Kohe kindlasti ei saa ma “omaette olla”, kui köögis käib kappide paigaldus ja härrased abikaasad ja äiad arutlevad, kas kõige rohkem saavad inimesed surma siiski tööõnnetuste või hooletuste tõttu.
Elu juba on üks Padaorg, eks ole…
Mul on tunne, et ma pean hakkama jõuga endale õhtuti tunnikest vaba aega võtma, et joogaga end natuke paika panna, aga no kuidas sa ütled teisele inimesele, et õu, ära tule pärast tööd otse koju? Kui keegi MULLE nii ütleks, siis algaks ilmselt kolmas maailmasõda. Ja mul pole endal kah eriti kuhugi minna. Ma tean, et peaksin end kokku võtma ja mõne spordiklubi välja valima, aga üksi esimest korda võõrasse spordiklubisse minna on FUCKING TERRIFYING. Kusjuures ma ei saa aru, miks see nii on – alati, kui ma olen selle esimese korra üle elanud, siis ma saan aru, et polnudki nii õudne, aga enne olen ma hirmust kangestunud.
Oeh. Nüüd pean ma aga toolilt püsti tõusma, sest mu ass valutab ja tegema ühe tiiru koridori peal.
—
*Mulle tundub, et ma ei peaks üldse imestama, kui mu ass varsti maailmaimeks kuulutatakse…
Täna ärkasin ma kell öö selle peale, et üleval korrusel laps karjus. Ohkasin, peitsin pea patja ja tänasin õnne, et VEEL saan ma seda ignoreerida.
Täna nägin töö juures kahekuist last ja ta oli, nagu kõik väiksed beebid, üsna mittemidagiütleva näo ja ilmega ja paistis, et tal on väga ükskõik. Ja ta ei teinud midagi. Ma olen aru saanud, et titad väga ei teegi midagi. Magavad, söövad ja nutavad peamiselt.
Eile nägin kinos tervet karja lapsi ja ma ei suutnud ära imestada, et kas ma pean tõesti hakkama selliste asjadega tegelema. Mitte, et ma oleks nüüd just eriliselt lastevaenulik tegelane, lapsed on nummurid (nagu kõik väiksed loomad on), aga vahepeal neid kõrvalt kuulates ei suuda ära imestada, kui õelad, rumalad või vastikud nad olla võivad. See kehtib selliste kõurikute puhul peamiselt.
Ja siis kohtad mingit erilist toredat eksemplari, kes on harukordselt mõistlik* ja tore ja üldse mitte 11aastane, vaid pigem nagu 41 ja mõtled, et kunagi võiks mul ka nii tore ja mõistlik laps olla. No keegi selline, kes ei pea naljakaks seda, kui paks laps pikali kukub või seda, kui kellelgi nina veriseks lüüakse.
No ja siis on muidugi kõik need ema- ja rasedaraamatud, mida ma ikka loen (rasedaraamatuid ei loe peaaegu üldse, sest a) rasedus on igav ja b) kui midagi juhtub, siis ma vaatan järele, et kas on põhjust paanitsemiseks**, ma ei pea kõiki raamatuid selleks läbi lugema), mis põhimõtteliselt on kõik kirjutatud selleks, et valmistada tulevasi emasid ette õuduseks, mida nimetatakse ka Väikseks Titaks. Nii et ma PÕHIMÕTTELISELT olen valmis, et ma ei saa enam mitte kunagi magada, et ma lähen peast lolliks, et ma ei seksi enam iialgi ja et laps nutab KOGU. AEG. Seda kõike on üsna raske ette kujutada, aga ma püüan selleks valmis olla.
Aga ikkagi on kõik see nali väga võõras ja veider ja ma ei suuda täpselt veel uskuda, et ma end sellesse kõigesse mässinud olen. Kuid tuleb välja, et ma olen ja sinna vist ei saagi midagi parata. Tuleb ainult selle mõttega harjuda, et – oo õudust – järgmine kord on mul aega endale umbes-täpselt 18 aasta pärast.
OEH.
Ja tegelikult ma tahaks ühe rämeda peo maha panna, kuugata erinevaid väikesi põlevaid jooke ja pidutseda, nii et maa on must ning järgmisel päeval sõbrantsidega pohmellilõunaks mõnes eriti mõnusas söögikohas kohtuda, et eelmise õhtu mahlakaid üksikasju arutada, kõrvale eriti head pasta boloneeset süües. Aga ka need ajad on alatiseks möödas ja sellest on tegelikult päris kahju.
Või siis igatsen lihtsalt üht suurt kannutäit maitsvat mojitot. Jah. Vot. Kuskil mõnusas Karlova suvises tagaaias, kui õhk lõhnab niidetud muru järele ja Gaius pistab pea sülle. See oleks ka ilgelt mõnus.
—
Nagu Naabrinaise laps näiteks on. Tulid meile külla ja tüdruk läks kasse otsima.
“Vaata, et sa siis ei kiusa neid!” õpetas ema kõrvalt. Tüdruk pööras ringi, vaatas täie tõsiduse ja etteheitva näoga meile otsa ja ütles aeglaselt ja rahulikult: “Ma ei kiusa KUNAGI loomi.”
**Näiteks kui avastada, et vasak tiss on paremast tunduvalt suuremaks muutunud. Kas see on normaalne? Kas mu vasak tiss plaanib ülestõusu korraldada ja kogub vägesid? Kas kõik saavad aru ja kas ma jään eluks ajaks selliseks suuretissiliseks (AINSUSES) friigiks?! (Oh kui äge on jätkuvalt täiesti legitiimselt kasutada postis sõna “tiss”. Tiss. Tiss. Tiss!)
Niisiis. Kõik mu unenäod ja sisetunded olid õiged – arsti arvamust mööda on Põrnikas naissoost Põrnikas. Mind ei üllata see muidugi üldse, sest kui üldse on mul kunagi millegi suhtes tugev sisetunne olnud, siis selle suhtes. Ja ükskord oli mul tugev sisetunne, et Kopli välisukse võtmed ei keera ja ma ei saa sisse ja ma ei saanudki sisse ja seisin tund aega ukse taga (sest ei saanud välja helistada ja abikaasa oli öösel tööl).
Aga see sisetunne on muidugi natuke teistsugune, kui see võtmete-lugu. Siis ei meeldinud mulle, et mul oli õigus. Ja külm oli ka.
ENIHUU. Ma olen jõudnud sellisesse awkward raseduse faasi, kus ma ei saa enam kõhtu sisse tõmmata ja nüüd tundub kõrvaltvaatajatele, et sel paksul tüdrukul on veel lisaks probleemid selliste elementaarsete kehahoiakukontrolliküsimustega, nagu kõhu seeshoidmine. Või siis tundub lihtsalt, et ma olen liiga palju õlut joonud ja liiga vähe kõhulihaseharjutusi teinud. Ühesõnaga, ma näen välja paksem ja lötsim kui tavaliselt (sest tavaliselt saan ma vähemalt kõhtu sees hoida) ja ma avastasin Müncheni fotosid vaadates, et AINSAD mugavad püksindused, mis mul on (hallid paksud retuusid), teevad mu jalad paksuks nagu pakud*. Ehk et ma tunnen end suht ebamugavalt. Mitte, et ma sellega harjunud poleks – ma olen eluaeg end oma kehas ebamugavalt tundnud (eluaeg=täiskasvanuaeg, sest kuni 18aastani olin ma ilus ja kõhna), aga siis sain ma vähemalt TEHA midagi selles suhtes. Näiteks vihaselt trenni või näljutamis… noh, olgem ausad, tunde. Näljutamistunde. Sest näljutamispäevad pole mul kunagi välja tulnud.
Aga seda te kartma ei pea, et ma hakkaks maniakaalselt oma kõhtu pildistama või midagi. Kui tahate, vaadake Manni blogist, kui suur kõht mul (kogu selle rasva all) on, meil on sama tähtaeg:)
Ja ma ei viitsi pakkida. Ausalt. Üldse ei viitsi. Tahaks öelda, et ma vihkan kolimist, aga ma ei vihkagi kolimist niiväga, kui kogu seda jama, mis sellega kaasneb. Stressi ja lõputut jama, mis igast toanurgast välja voolab ja mis kuhugi ära ei mahu ja stressi ja kasside stressi ja asjade kokkupakkimist ja vanas kohas koristamist pärast kõike seda… Õh. Vastik.
Aga selle nädalaga saab kõik see läbi ja MA SAAN LÕPUKS OMETI HAKATA JÕULE OOTAMA!!!
Ja üllatus tuleb ka varsti dakiblogis! Kolmapäeval juba!
—
*Jap, ma üldiselt ei usu küll sellesse, et riided teevad paksuks, sest ikka rasv teeb paksuks, aga sel korral pean tõesti tunnistama, et mõned riideesemed kohe ON sellised ebaõnnestunud…
Tegelikult ma peaksin kirjutama üht neljast asjast, mis ma pean valmis saama, enne kui nädal läbi saab, aga blogida on ju ka vaja!
Käisin eile rasedate naiste infopäeval. Oma suureks üllatuseks avastasin ma end ruumist, mis oli täis rasedaid naisi. Suurem osa neist juba selles astmes, et sai ikka aru küll, et on rase*. Sellega seoses tekkis mul mitu küsimust. Miks rasedad naised alati paarides käivad? Ja KUST nad endale rasedaid sõbrannasid leiavad? Kas selleks on mingi tutvumislehekülg, kuhu sa riputad üles kuulutuse: “Jäin rasedaks, on 10. nädal. Otsin sõbrannat, soovitavalt 15. nädal või hilisem.” Perekool ehk?
Enihuu, ma istusin seal nagu valge vares ja tundsin, et ei sobi sinna kuidagi. Ma kohe ei suutnud tunda mitte mingit hingesugulust kõigi nende naistega, kellest mõned tõesti olid sellised… kiirgavad näost. Ja siis märkasin ka paari stereotüüpset rasedat, kelle iga jutt algas sõnadega: “Jajah, ma tean, kuidas sellega on, kui ma esimene kord sõbranna sünnituse juures tugiisik olin, siis ei kasutatud seda masinat üldse…” (“Seda masinat” – seal peaks olema muidugi tegelik masina ja protseduuri nimi, aga söögu mind susi, sellised asja ei jää mulle meelde.)
Ja mulle tundus, et ainult mina haigutasin hambad laiali, sest olin praktiliselt magama jäämas. No mis nad alustavad siis nii ebainimlikult vara! Mu aju ei hakka enne 13 tööle!
Mähkimisvõistlused olid LOOMULIKULT ka. Vaatasin kaugelt, krimpsutasin nina ja läksin saali “What Would Audrey Do?” lugema. Ma olen päris kindel, et Audrey ei võtnud elus sellisest üritusest osa ja vaevalt ta oleks ka vabatahtlikult mähkimisvõistlusel osalenud.
Natuke targemaks sain ka, nägin ära, milline on nabanöör (jälk) ja milline värskelt piima andnud nibu (veel jälgim, nibu keskel oli KRAATER, piima täis).
/
Aga see postitus kannab ka harimise eesmärki. Lugesin taas Crackedi, seal oli selline põnev artikkel juhtumitest, mida koomiksid on kõhedal kombel ette kuulutanud. Ja sellega seoses mulle meenus, et jajaa, ka mina olen joonistustes asju ette ennustanud!
Kunagi ma joonistasin meie talvist aeda ja pilti, mis avanes lastetoa aknast. Mingil põhjusel otsustasin ma ühe õunapuuoksa külge joonistada ka linnumaja, sest ilma tundus pilt kuidagi eriti mage. Ja paari päeva pärast ilmus täpselt sama oksa külge päris linnumaja! Ja ei-ei, seda ei pannud sinna keegi, kes oli mul pilti näinud ja mõelnud, et ohhoo, küll see linnumaja siin Daki joonistusel on tore, annab kohe sellise aktsendi lumisele aiale! Maja riputasid üles naabrid (joodiknaabrid veel kusjuures, mis oli veel veidram), kes muidugi mu pildist midagi ei teadnud.
Ja viiendas klassis (1995) pidime me joonistama pilti tuleviku koolimajast. Ma pildi sisu eriti ei mäleta, ju seal olid strato-jetid, Twitter ja Facebook, aga seal oli ka raamaturiiul, kus reas õpikud. Ühe kaanele oli kirjutatud “Tšetšeenia sõda 1994-1996”. Nojah, võib ju mõelda, et äkki oli 11aastane Daki nii poliitikatundlik ja suutis ennustada antud õhkkonna põhjal, et ju saab sõda järgmisel aastal läbi. Võibolla oligi nii, ma olin väiksena üsna terane (unlike now, mil mul on suuri probleeme lihtsatest ülesannetest aru saamisega).
Muidugi ei ole neid pilte kuskil alles, nii et ma ei saa teile kuidagi tõestada, et minus on peidus hämmastavad ennustajavõimed! Aga all-in-all ei ole mul sugugi raske uskuda, et joonistades võib kogemata tulevikku ennustada.
Ja selles vaimus võiksin ma siia joonistada nüüd pildi, kus ma istun arvuti taga kuni esmaspäeva varahommikuni ja vuhin tööd teha.
//
*Eile kodus.
“Sul on juba näha küll kõhtu!”
“Ei, musi, see on mu tavaline rasv.”
“Su tavaline rasv on teise kujuga!”
Kirjutama ajendas mind Rentsi postitus, mis tuletas mulle meelde selle ägeda Garfunkel and Oatesi loo – “Pregnant Women Are Smug”. Mulle hullult meeldivad need tšikid ja see lugu on mulle ka juba ammu meeldinud, aga lihtsalt vahepeal meelest ära läinud. Ja olgu kohe öeldud, et ma ei võtnud tema postitust isiklikult, sest esiteks ta minu meelest ei loegi mu blogi ja vaevalt, et ta oma posti mulle mõeldes kirjutas.
Aga mõtlema pani see ikkagi. Sest tegelikult on ka minu meelest pregnant women smug. Ja nüüd olen ma ise üks neist. See on nagu minemine vaenlase tagalasse – ei oska kuidagi olla ega käituda, sest sa oled elu aeg arvanud, et NEMAD on jobud, aga nüüd tuleb välja, et sa oled ise kah jobu. Ja samas nagu ei tahaks oma vanast võistkonnast üldse lahkuda, aga peab.
Ma pole kunagi rasedatega väga kokku puutunud. Ükski mu lähedane sõbrants pole rasedaks jäänud – või õigemini on, aga ma pole kunagi ühtegi rasedust LÄHEDALT näinud. Jah, muidugi olen ma näinud neid suurema või väiksema kõhuga aeg-ajalt, kui me oleme kohvil käinud, aga ma pole kunagi näinud, kuidas rasedus kulgeb. Ja ega ma pole viitsinud ka rasedabloge väga lugeda, kui aus olla. Okei, Dooce on erand, aga tema sulest viitsin ma tõepoolest isegi seda lugeda, et tema laps vanni kakas.
ENIHUU. Ühesõnaga, tänu sellele, et ma TEGELIKULT pole ühtki rasedat naist rasedana tundnud, siis olen ka mina alati arvanud, et nad on peast kergelt soojad ja pärast sünnitamist muutuvad kanaemadeks, kes täidavad oma Facebooki-albumid saja erineva ülesvõttega oma kallikesest või, mis veel hullem, panevad UH või titapildi oma profiilipildiks.
(Mulle just meenus, et kui Epp Annat ootas, siis me sageli kirjutasime koos, aga Epu puhul see rasedus nagu… ei olnud pealetükkiv või nii.)
Ja tänu sellele, et ma ei tahtnud muutuda kõndivaks-rääkivaks klišeeks, olin ma alguses üsna kindel, et kirjutan rasedusest minimaalselt. Aga teate, mis? See on üsna võimatu. Sest see lihtsalt ON su elu teatud hetkest alates ja sa ei saa sinna midagi teha, et see MUUTUB oluliseks. Ma saan täiesti aru, et ilmselt ka mina armastan Põrnika lolliks, kui ma olen lõpuks suutnud ta oma ladypartsidest läbi suruda, sest kuidas muudmoodi olekski võimalik? Samas ma tõesti tahaks jääda eluterveks emaks, neid näen ma enda ümber ja kõrval küllalt, et mitte muutuda kaagutavaks kanaemaks, kes istub päevad läbi Perekoolis ja haub… noh, värke ja kelle maailm algab ja lõppeb koduga. Ei, muidugi kujutan ma ette, et ma jätkan aktiivset seltskonnaelu, käin iga päev trennis, kirjutan ja olen muidu tubli, sealjuures kasvab laps nagu seen pärast vihma ja ei nuta kunagi.
Suur tõenäosus on, et see nii ei lähe ja et ka mina lähen väikest viisi peast lolliks. Sest juba praegu ei tunne ma mingit suurt tungi seltskonnaelu elada, sest öelge mis tahate, ilma alkoholita pole ikka õige pidu, mina ei suuda end maha laadida, kui pean alkoholivaba õlut lürpima ja vaatama, kuidas teised ümber aina lõbusamaks ja lõõgastunumaks muutuvad. Lisaks sellele olen ma kogu aeg väsinud ja ma olengi parem kodus nii. Ja siit see kõik algabki.
Mis aga puutub smug-olemisse, siis ma väga siiski loodan, et ma seda pole. Sest ma ei tunne end eriliselt rahuloleva või üleolevana. Rase olla on IGAV. Ma ei saa midagi lõbusat teha, ma olen pidevalt väsinud ja ma raudselt ei tunne, et eelnev elu oleks kuidagi vähetähtis nüüd selle kõrval, et minust on saanud suur inkubaator ja mu crotch parasite varsti ringi jooksma hakkab. Mis puutub laulus toodud näidetesse, siis ma tahaks näha vanemat, kes OOTAB, et ta laps sünniks puudega või haigena (kuigi teades inimkonna-nimelist loomaaeda, siis on üsna tõenäoliselt ka selliseid olemas). Mul on küll suures jaos täiesti ükskõik, kas tuleb poiss või tüdruk, kuigi ma tahaks tüdrukut, sest poisiga ei oskaks ma midagi peale hakata (mõelge, kui keeruline on mul talle püsti pissimist õpetada). Ja kui me soo teada saame, siis me sellest saladust ei tee, sest SELLEPÄRAST ongi ju hea teada, et saab valmistuda, poisipõnnile raging pink värvi kostüüme osta (peal kirjad PRO-HOOR) jne.
Aga ju olen mina kah üks suur kõndiv stereotüüpne rase. Sest jah, ma ikkagi räägin sellest, sest mu elus ei toimu suurt midagi. Ma räägin sellest umbes samamoodi, nagu ma vanasti rääkisin mõnest rajust peost eelmisel reedel. Ainult et nüüd see raju pidu on iga päev ja ta on igav ja ta toimub minu sees.
Nojah. Seaduste lugemine on alati olnud minu jaoks suur eneseületus. Ma mäletan, kui kunagi Riigiteatajat lugesin ja pärast mitut tundi lõpuks hakkasin asjadest aru saama, siis oli võidutunne ületamatu. Aga emapalga seadus tõmbas mind lohku.
Nüüd ma juba tean, et oleksin pidanud otsima väljendit “jooksev aasta”, mitte “kalendriaasta”. Mind ajas kõige rohkem segadusse lause: “hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta”, millest mina oma blondiajuga lugesin välja, et kui Põrnikas sünnib 24.04 või misiganes see tähtaeg meil praegu ongi (see on kolm korda muutunud, mul pole enam meeles:), siis arvestatakse emapalka perioodi 23.04.10-23.04.11 järgi. Selle mõttega tõstsin ma ka oma Tallinnasse kolimise plaanid ettepoole ja tulen PPst ära 15.11 ja alustan uues kohas 6.12. Aga see kõik tähendab, et 15.11 saan ma tillukese lõpparve (sest sain puhkust ette sel aastal) ja see on ka mu viimane raha enne jaanuari. Mis ei olekski nii hull, kui see kõik ei oleks mu ainus võimalus veel viimaste kuudega emapalka kasvatada.
Nii et ma hakkan saama emapalka 2010. aasta põhjal. Aasta, kus ma läksin poole kohaga tööle veebruarist alles ja olen saanud väga väikest palka )pool kohta ikkagi, mis on superhästi sobinud mu suure unega viimasel ajal). Ja seesama aasta, kus ma andsin käsikirja ära suht väikese raha eest, sest leidsin, et ma ei tahagi selle eest palju saada. Pekki küll. Oleks teadnud, siis oleks ilmselt paar tuhat juurde saanud, kui oleks KÜSINUD. Aga ma ei küsinud ju, sest ma ei pidanud seda oluliseks (nagu ma sageli raha ei pea).
Oijah. Noh, oma viga, et enne kelleltki ei küsinud, mida see segane lausejupp tähendab. Ja et nii tormakalt kolin ja tööd vahetan, emapalgale mõtlemata (tegelt ma ju mõtlesin, aga mõtlesin, et see kolm kuud täistöökohal tuleb emapalgale vaid kasuks, mitte, et see mul kõik pekki keerab).
Kõige enam olen vihane iseenda peale. Täpselt selline asi, mis juhtub minuga. Tahad omast arust head, aga välja kukub nagu alati.
Aga positiivsest küljest vaadates – ikka parem, kui saada emapalka 2009. aasta põhjal, eks. Siis ma ju ei käinud üldse tööl.
Päh. Tuju on igaljuhul nüüd tänu sellele megakehv ja mul on kopp ees sellest nähtusest nimega rhinitis of pregnancy ehk siis ma tahaks ÜHTKI päeva elada nii, et ma ei peaks aevastama ja nuuskama. Lähen ja teen pärast tööd tiiru kaltsukates, äkki hakkab parem.
Istun arstist teisel pool lauda, surun haigutust alla ja vahin hoovi peale pargitud autosid. Ei, mul ei ole siin üldse igav, ma armastan oma saiki, seda nunnut ümmargust doktorit, kes on mind viimased kolm aastat vee peal hoidnud, ma lihtsalt olen nii väsinud ja mõtlen, et ta ilmselt arvab, et olen langenud mingisse koomasse, sest ei suuda raseduse ega kolimise suhtes mingit entusiasmi üles näidata.
“Ei-ei, muidugi on see põnev! Sa saad valesti aru, ma lihtsalt… olen NII VÄSINUD,” haigutan jälle. Muidugi on põnev! Ma ei pruugi emaduseks valmis olla (kes on?), aga ma tean, et MINA olen valmis, lõpuks ometi. Ja ma ei taha jätta maha Tartut ega oma punase köögiga korterit ega lapsepõlvekodu ega isegi mitte oma armast ümmargust saiki, aga ma pean.
“Aga ära mõtle nii, et sa pead. Sa tegelikult ei pea ju, sa TAHAD.”
“Ei-ei, ma PEAN! Ma ei taha! Sest kui ma ei lähe, läheb meie suhe katki, sest kaugsuhetesse ma ei usu ja…”
“No aga ega sa ju ei taha, et su suhe katki läheb?”
“Ee… ei taha.”
“Novot. Järelikult sa EI PEA Tallinna kolima, vaid sa tahad.”
See on juba teine arst, kes seda räägib. Kah armas, kuigi minuga alles viimased kuud. Vaadake, maniakaal-depressiivse diagnoosiga inimeste jaoks on rasedus üks suur risk ja tänu sellele olen ma pideva jälgimise all. Aga keegi ei jälgi mind pingsamalt kui ma ise, otsides igast meeleolulangusest, haigutusest või uneta ööst järgmist ohumärki.
Aga see on teise postituse teema, palju pikema ja põhjalikuma posti teema.
Aga asjades, mida ma pean… Ma VIHKAN asju, mida ma pean! Mulle ei meeldi, et ma pean ja pean ja pean, aga elu on täis asju, mida sa kogu aeg pead. Ja isegi need kuradi Kegel harjutused – kuigi ma olen neid elu aeg teinud, siis nüüd ma PEAN neid tegema ja nad ajavad mu närvi. Lisaks ma avastasin, et ma olen neid kogu aeg valesti teinud. Saate aru jah? Kuidas üldse on võimalik KEGELI HARJUTUSI VALESTI TEHA?! Aga näete, on. Ja mina tegin.
/
Eile õhtul ei tulnud mul und, kuigi olin NII VÄSINUD. Aga NII VÄSINUD olen ma kogu aeg.
“See ei pruugi sul ära minna,” rääkis tänane arst. “Aga võta asja positiivselt: need on su hormoonid, mis nii teevad ja nii peabki olema.”
Järsku lõin ma näost särama.
“Jah! Ma tundsin end nii halvasti, kui Alaska-Mann kirjutas, et tema arst lohutas: “Ära muretse, kui sa oksendad nii palju – see tähendab, et kõik töötab, et su hormoonid on laes!” Ja mina mõtlesin päevi ja päevi pärast seda, et mis siis minul viga on? Miks mina ei oksenda? KUS KURAT ON MINU HORMOONID?! Aga… mul ikkagi on hormoonid!”
Väikesed võidud iga päev – mul ikkagi on hormoonid!
Lisaks sundisin oma tänast arsti lubama, et väsimus läheb üle (ta tegi seda naerdes ja ma arvan, et hoidis laua all sõrmi risti). Sest ma ausalt enam ei jõua.
Mh. Tegelikult ma tahtsin kirjutada midagi toredat ja positiivset, aga kõik need postitused (neid oli umbes seitse), mis ma eile und oodates valmis mõtlesin (ma olen selline, jah, et mõtlen postitustes), on praeguseks meelest läinud. Ah, jah, “Mina olen ookeanist” tahtsin kirjutada, aga praegu enam ei jõua. PS! Selle raamatu võib saada meie praegu käima läinud blogimängus endale! Vaata kirjastuse blogist.
Ja homme, kui jõuan, siis kirjutan, miks see on hea raamat ja miks see oli halb raamat. Sest ta oli natuke halb ka.
