Tag Archives: põrnikas

EV 106, Daki 40, dakiblogi 20

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma Leave a reply

Täna 20 aastat tagasi kirjutasin ma oma esimese blogipostituse. Õigemini, päris esimene oli 20. veebruaril, aga mulle kuidagi meeldib vabariigi aastapäeva ka oma blogi sünnipäevaks pidada. Lugesin just neid esimesi, 20-aastase Daki kirjutatud tekste ja need oli kohutavalt masendavad. Hilisteismelise inimese äng, valu ja (siis veel diagnoosimata) depressioon. Sirvisin oma sünnipäeval – mida pidasin Kaiu rahvamajas, oma lapsepõlvemaal – vanaemale kingitud “daki.elab.siin” raamatut ja pole midagi öelda, ikka väga cringe on oma vanu tekste lugeda. Aga kuna ma tean, et väga paljud inimesed on sellega (ehk minu kirjutatuga, ehk minuga või minu eri versioonidega) aja jooksul samastunud ja neid on aidanud teadmine, et nad pole sarnastes tunnetes või mõtetes üksi, siis püüan ma mitte väga sellele mõelda, kuidas vana enda versiooni lähemalt vaatamine praegust mind tundma paneb.

Naljakas asi selle vanemaks saamisega. Viisin Milat lennujaama (ta läheb Siki perega Londonisse vaheajaks, mina jään koju puhkama ja üksindust nautima) ja rääkisime tee peal tema ärevusest ja sellest, kuidas tema maailma näeb. Ma sain temast hästi aru, sellest tundest, et tuleb vastata justkui kõigi inimeste ootustele ja kriitika peale oma käitumist muuta, kuniks sa lõpuks ei teagi, kes sa ise oled, sest sulle tundub, et sa pead olema keegi teine, et meeldida. Tahtsin talle nii väga öelda, et see tunne kaob lõpuks ära, ükskord leiad sa enda üles ja kõnnid oma kehas ja elus enesekindlalt – aga ma ei saanud seda öelda, sest esiteks ei saa ma seda ju garanteerida (otsime me ju tegelikult end terve elu) ja teiseks oleks see pisendanud tema tundeid.

Rääkisime veel sõjast ka. Mila läks täitsa leili, sest ta lihtsalt ei saa aru, miks sõjad olemas on. “Ma ei saa aru, sa oled TÄISKASVANUD INIMENE ja okei, ütleme, et sa tahad mingit maatükki, mis on kellegi teise oma, ja sulle öeldakse ei – siis ole NAGU TÄISKASVANUD INIMENE ja rahune maha ja lepi sellega. Sest muidu sa literally oled nagu mingi groomer või abuser, mis MÕTTES ei saa sa aru sõnast ei!?” Muidugi, sõda ongi ultimate abuse and violence, lihtsalt riikide tasandil, aga mõjutab ju meid kõiki.

Aga linnas oli kena, palju lippe ja palju rahvast, teel muuseumisse sattusin kõik-puhuvad kontrolli. Ei mäletagi, millal viimati puhuda sain. Soovisime head aastapäeva ja muuseumis jõudsime enne lendu veel kogu kambaga ekspo läbi käia ja tuur Maria unenäo ka ära vaadata. (Ausalt, tulge muuseumisse, seal on nii tore, sel nädalavahetusel on meil kogudest haruldased pingviinid ka välja toodud, aga muud näitused on ka ägedad ja no kohe eriti soovitan ma tuur Mariat muidugi.) (Ühtlasi, ma olen senimaani nii õnnelik ja tänulik, et saan loodusmuuseumis töötada. See maja, need inimesed, missioon ja igapäevatöö… ma lihtsalt olen nii õnnelik.)

Ja siis siuh ja säuh, oligi lennujaam ja vaatasin, kuidas nad turvaalasse kadusid. Teadsin, kui närvis vaene Milake on, aga kõik laabus, said kenasti läbi. Seda arutasime ka teel, et miks lennujaamad ärevust tekitavad. Taipasin, et mulle just ikkagi meeldib – mulle meeldib, kui on reeglid ja ma tean täpselt, mida ma tegema pean. Mulle meeldib olla muidugi PERFEKTNE reisija, kel on kõik asjad kolme sekundiga õigetel kandikutel ja valmis väravast läbi kõndima. Aga see on vist umbes sama, kui ma ükskord ühel toona viimasel visiidil psühholoogi juurde tundsin, et olen läbinud kursuse viielisena, sest p-loog ütles: “Ma näen enda ees võimekat naist, kes saab igas olukorras hakkama.” Jah, olid ajad…

//

Foto autor: Birgit Paidre

Aga et siis 40. Täiesti hoomamatu on see vananemine. Mulle meeldib inimestelt küsida, kui vanad nad oma peas on. Mina olen vist kuskil seal 30ndate alguses oma peas, kuigi mõtlesin täna just tagasi sellele ajale ja seal oli ikka palju rapsimist ja meeleheidet, enda otsimist, leidmist ja jälle kaotamist. Mõtlesin sellele esimesele lahutusjärgsele peikale, kellega jäi afäär lühikeseks, aga kes aitas mul aru saada, et üksikemana1 on samuti võimalik deitida ja elu lahutusega ei lõppe. Mõtlesin sellele, et läksin lahku kolm aastat tagasi ja märkasin eile, et mu eks on mind TikTokis jälgima hakanud. Ja et see kolm aastat vallalisena on olnud vist üks mu kõige pikemaid selliseid perioode, kus ma pole praktiliselt üldse aktiivselt deitinud. Mõni üksik erand, mis kinnitab reeglit.

Ja kui rahus ma sellega olen. Eriti, kui ma mõtlen tagasi sellele noorele 20aastasele Dakile, kes blogima hakkas. Milline üksildus ja meeleheide, kõik see armastuseotsing, aga ikka ja jälle valest kohast. Olen palju vallalisust enda jaoks mõtestanud ja ümber mõtestanud, vahel on muidugi praegugi päevi, kus olen üksildane ja mõtisklen, et kas tõesti nii jääbki. Vahel on sellega lihtsam olla, vahel raskem. Aga enamasti siiski lihtsam. Latt on väga kõrgel, enneolematult – ja see ongi okei. Kui mu latt oleks 20ndates olnud vähegi kõrgemal kui põrand, oleks elu kulgenud hoopis teistmoodi. Aga ma ei saa for the life of me öelda, et ma kahetsen. Ei kahetse päevagi, sest muidu ma ei oleks siin nii nagu ma olen. See on olnud minu (väga käänuline) teekond ja ma olen tänulik.

See vist ongi praeguse ajastu märksõna. Tänulikkus. Eriti viimase 1,5 aasta valguses, kui on olnud koduses mõttes päris keeruline ja raske põhjustel, mida ma avalikult lahkama ei hakka. Aga ma olen tänulik, et mu elus on need inimesed, kes mu elus on. Et mul on toetav ja superäge perekond. Et mul on palju asju, mida ma saan teha suure kire ja põlemisega. Et mul on mu kodukoobas, kus ma saan pugeda kookonisse ja taastuda. Et mul on mu hõim.

Ja et Eesti on vaba. Varsti on rahu ka vabas Ukrainas. Nii lihtsalt peab minema.

Head vabariigi aastapäeva meile kõigile ja head kolmanda kümnendi algust dakiblogile ja head viienda kümnendi algust minule.

  1. Tehniliselt ma muidugi pole üksikema, sest mu lapsel on isa, kes aitab ja toetab. ↩︎

ma jätan su maha

Kooskasvamine 5 kommentaari

Kuna Dolly põlev-ja-vahel-kustuv mootorituli sundis mind terveks nädalaks kodukontorisse, siis olen kuulnud ja kuulanud palju Klooga igapäevahääli.

Meie kõrvalmaja, endist ohvitseride maja, ehitatakse mitu aega juba ümber hooldushaiglaks (okei, Google’i kaardil on märgitud kauni sõnaga “pansionaat”). Muidugi on see andnud ainest omajagu võllahuumoriks, et küllap mul nii hea siit otse üle tee kunagi minna ja lapsel hea mugav vaatamas käia.

Olnud aga elanud ligi kümme aastat nii, et minu akendest ei vaata sisse mitte ükski (asustatud) hoone, olen ma pidanud nüüd ka endale meelde tuletama selliseid pisiasju, nagu riiete kandmine siis, kui näiteks väljas on pime ja köögis tuli põleb. Ja vahel ka muul ajal, sest ühel päeval vahtisime elutoaaknast tõtt katusel mingi töömehega, enne kui ma aru sain, et mul ju pole siin kardinat ees ja äkkkkiii tasuks riidesse panna. Enda kaitseks võin öelda, et lilled olid vahel, äkki midagigi säästis seda õnnetut meest traumast.

Aga mitte sellest…

Viimased päevad on mulle kõrva jäänud mingi lapse südantlõhestav röökimine. Meie maja kõrvale on rajatud ka moodne mänguväljak ja seikluspark, ma olen erineva valjusastmega kisaga juba täitsa hästi harjunud. (Enim muidugi, nagu vist absoluutselt igas eas, kui sa just ise pole 15-18, häirivad teismelised, kes sinna ka õhtuti kogunevad.) (Vahel mu enda oma ka, jah.)

Aga see röökimine on olnud teistmoodi. Seda on saatnud kellegi ema kriisked vahele. Kuna ma neid karjumisi olen õppinud väga hästi blokeerima, siis ma pole eriti süvenenud karjumise sisusse, peamiselt on see olnud “Tule! Lähme!” – “Ei tahaa!” stiilis. Iga hädasolevat last oleme me seaduse järgi muidugi kohustatud aitama, aga esiteks püüan ma hoida ka seda joont, et pole minu asi arvustada põngerjate emasid, kui mul puudub igasugune kontekst selle kohta, miks laps kõvahäälselt reageerib, seal võib olla tuhat täiesti tavalist põhjust, miks see nii on. Teiseks olen 99% veendunud, et tegemist pole väärkohtlemise olukorraga, muidu ma sekkuks. Tegemist on (tõenäoliselt) lihtsalt olukordadega, kus jääb kannatusest ja tööriistadest natuke puudus ja neis olukordades on ühel või teisel hetkel ilmselt kõik vanemad. Kolmandaks pole ma isegi veendunud, kas need paar karjumist, mis ma kuulnud olen, on sama perekond.

See aga meenutas mulle ühte südantlõhestavat juhtumit, mille tunnistajaks mõni aeg tagasi Keila Selveris olin. Jagasin seda toona ka oma TikTokis, sest olin lihtsalt nii šokeeritud. Kell oli tol õhtul juba omajagu, ehk 21 kandis. Ma ei tea, miks ma ise nii hilja poes olin, aga seal oli ka üks väga väsinud olemisega ema ja tema napilt ehk kaheaastane tütar. Oli näha, et laps on väsinud ja ülestimuleeritud – ma muidugi hinges alati vaikselt džaadžin vanemaid, kes last nii hilja üleval hoiavad, aga see on minu pet peeve ja igal perel on õigus oma asju sättida kuidas nad soovivad. Pealegi ei tea ma, kas sel emal oli üldse võimalust last kuskile jätta, äkki ta oli sunnitud ta kaasa võtma.

Igal juhul, laps oli endast väljas, karjus. Kuniks ema röögatas: “Kui sa vait ei jää, lähen ma minema ja jätan su siia maha!”

Ja…

…kõndiski minema. Laps jäi kohkunult vait, mina jäin kohkunult seisma. Vaatasin natuke, kuidas see täiesti šokeeritud ja ehmunud laps riiulite vahel oma ema püüdis leida. “Emme! Emme…!”

Läksin ta juurde ja ütlesin, et aitan tal ema üles leida. Et kõik on korras ja ema ei jäta teda maha. Et me kindlasti leiame ta üles. Et ärgu ta muretsegu.

Muidugi me leidsimegi ema üles, ta heitis mulle tigeda pilgu. “Ärge öelge oma lapsele palun kunagi enam nii, et te jätate ta maha,” ütlesin, teades, et sellest ütlusest pole mingit abi ja pigem muudan ma ühe väsinud ja kurva/tigeda inimese veel vihasemaks. Aga ma lihtsalt ei suutnud ka mitte midagi öelda. Ta ei vastanud midagi, ongi vist hea, ega ma konflikti otsinud.

//

Üks raskemaid asju, mida ma olen pidanud emaks olles õppima, on endale rahunemisruumi võtmine. Et see ruumi võtmine ei teeks haiget või ei jätaks minust maha musta tigedat pilve, mis tekitab lapses ebakindlust, hirmu ja kurbust. See ei ole alati mul õnnestunud, ja ausalt, sel hetkel, kui viha või frustratsioonilaine üle pea lööb, on SUPERraske aru saada, et SINA oled täiskasvanud ja SINUL on kohustus oma emotsioonid kontrolli alla saada ja SINA pead selle olukorra lahendama. Inimese eesajukoor areneb vist kuni 27. eluaastani ja sellega on seotud palju igasuguseid tähtsaid funktsioone, sh emotsioonide kontrollimine (ütleb ta oma allikaid kontrollimata). Me ei tohiks kunagi eeldada, et lapsel on sama võimekus stressirohkete olukordadega hakkama saada kui täiskasvanutel, pealegi ei tohikski me panna seda kohustust nende õlgadele.

Üks kõige esimesi mälestusi, millele ma alles hiljuti reikimeditatsioonis ligi pääsesin, oli vanusest alla üheksa kuud. Ja üks esimesi emotsioone, mille ma seal mälestuses läbi elasin, oli paaniline hirm, et ma jäängi ÜKSI, et mu ema ei tule kunagi tagasi. Ajal polnud tähtsust, sest aega ei osanud ma siis veel hoomata. Oli lihtsalt üks hetk, mis tundus igavikuna, kui ma olin üksi oma võrevoodis ja kedagi teist ei olnud ja see tunne oli KOHUTAV. Ja ma tundsin seda tunnet nüüd, täiskasvanuna, turvalisuses ja oma praeguste teadmiste juures, ja see ikka oli täiesti südantlõhestav, nii et pisarad lihtsalt purskusid.

Nii et jah. Iga kord, kui ma kuulen mõne lapse meeleheitliku nuttu, millest aimdub seda paanilist mahajätmishirmu, tõmbub minu sees mu enda sisemine laps valust kössi. Aga võibolla sellest kõigest teadlik olles oskan ma ise edaspidi kriitilistes olukordades paremini käituda… Ma loodan.

smallish breakdown of the mentaal ja hing

Kooskasvamine 6 kommentaari

“Kuniks sa Kloogal elad, armastus su ellu ei tule!” lajatas Lisette ühel ööl, kui olin korraks kerge breakdown of the mentaali saanud.

Oli üks neist öödest, kui eksistentsiaalsus tundus nii raske kanda ja kõik senised seiklused ja asjad, mis panid tundma elusana, tundusid olevat aastasadade kaugusel mu praegusest reaalsusest. Oli vaid palavavõitu augustiöö, kurnatus kontides ja hingepugenud üksildus.

Ja see polnud isegi üks neist öödest, kui ma ei saanud magada, sest jälle läks autol mootorituli põlema ja ma higistasin eelarvenumbreid kokku lüüa!

Olgu vahemärkusena öeldud, et Dolly Parton, kes on ausalt väga tubli auto, on siin teinud viimasel ajal iga kahe nädala tagant seda, et paneb oma mootoritulekese põlema. Esimesel korral öeldi, et mingi paak tahtis restarti. Teisel korral käis mu tubli Saaremaa tööpoiss paaril kiiremal paarutamisringil (“Pidurdama sa oled õppinud, enam pole kettad roostes! Aga gaasi andma ikka pole õppinud!!! Sul on DIISEL, sa pead PAARUTAMA! Vajuta kohe KORRALIKULT!”) (Üleüldse tundub mulle see täielik insenertehniline feil, et ehitatakse sellise mootoriga autosid, millega on keskkonnasäästlik sõit mootorile kahjulik. Vabandage, aga ma EI SOOVI paarutada. EI SOOVI anda lappi. EI SOOVI kiirendada nullist sajani esimese käiguga, et “torusid puhastada”. Ma soovin rahulikult sõita.) (Jah, ja ma tean küll, et siis peaksin ostma bensiiniauto.) (Viimased sulud, ma luban, aga tegelikult muidugi tahaks hübriidi, aga kus ma siin maal kortermajas seda laadin, vabandage.), ütles, et välja tuli korralikult musta suitsu, aga et nüüd peaks olema korras.

Kaks nädalat hiljem ehk üleeile läks aga jälle tuleke põlema, ja eks me siis näe, mis esmaspäeval teeninduses öeldakse. Tähendab, faktikorrektne oleks ka lisada, et see tuli kustutas end ise nüüdseks juba ära, aga ärevust see siiski ära ei võta, et miski on PARANDAMATULT PEKKIS ja pean oma säästukonto kohe tühjaks tegema.

Aga millest ma tegelikult…

Ahjaa, armastusest, nagu ikka.

Ma olen vallaline olnud kaks ja pool aastat ja kui päris aus olla, siis just see kord, kui Dolly päris põhjalikult korraks end siruli viskas ja parandustöid vajas ja ma seejuures saarele kinni jäin (sest seal pole varuosi ja tuleb oodata, aga mul olid ju kassid toita mandril ja oodata ei saanud), oli peamine tõuge, mis viis mind arusaamani, et kuigi ma olen suhtes, siis vean ma ikka kogu seda killavoori omal õlul. Inimene kõrval oli tõesti tore ja hea, üks parimaid, kes on olnud, aga kui ma ükskord sundisin end üle sellest mulle kõige raskemast asjast ja palusin päriselt abi, siis… ma ei saanud seda. Ja vältiva kiindumusstiiliga inimesele omaselt viskasin käed taeva poole ja ütlesin endaette: “Fain, kui pean üksi, siis teen edasi kah kõike üksi, suurt vahet ju tegelikult pole.”

Nüüdseks saan aru, et tegelikult on muidugi vahe küll, aga on nagu on.

Heidil läks sel nädalal vetsupott katki ja ta on jauranud mingit tagavarajullat taga otsida ja on STRESSIS. Nagu kohe, STRESSIS. Kui me sellest eile enne “Kikimooride” salvestust rääkisime, ütles ta poolvabandavalt, et nojah, ma saan aru, sina tegeled koguaeg selliste asjadega üksinda. Just nagu ma naudiks seda, et ma pean üksinda tegema! Tõsi, nagu ma Instagramis juba kirjutasin, siis alguses oli palju neid hetki, kui ma kogesin võidurõõmu. Voh, sain hakkama! Tegin ihuüksi ära magamistoa, lapse toa ja elutoa remondi! Sain hakkama! Olen saanud hakkama puude ja gaasiballoonide tassimisega, mööbli tassimisega ja kokku panemisega, vetsupoti loputuskasti sisu vahetamisega, lugematute elektrikatkestustega, mis on jätnud päevadeks köögi pimedaks. Igast asjadega olen hakkama saanud, enamikust ei taha rääkidagi. Aga mida aeg edasi, seda rohkem see võidurõõm nende asjade saavutamise üle kahaneb. Praeguseks on alles jäänud vaid tõdemus, et muidugi ma saan hakkama ja muidugi olen INDEPENDENT WOMAN. Aga väga heal meelel jagaks natuke kogu seda hakkamasaamist.

Tulles postituse alguse juurde, siis… Kogu see breakdown of the mentaal öö keerles selle ümber, et ma sain aru: ma tõesti elangi praegu ainult oma lapsele. Ja et nii ongi, kuniks ta saab 18. Eks ma olen seda enne ka välja öelnud ja endale öelnud, aga see ARUSAAMINE rabas mind sel ööl kuidagi eriti lõplikult. Et nii ongi. Hetkel elame me Kloogal, sest siin on tõesti parim elukeskkond ja parim kool selleks, et püüda need kooliprobleemid, mis on tekkinud, ületada. Ma tõega usun, et ainult selles koolis saame seda teha, sest Klooga kool on üks tõeliselt imeline kool. Selliseid toetavaid inimesi ja õpetajaid pole minu silmad veel näinud! Ja kõik see õppesüsteemide innovaatilisus, kokkuhoidmine, tugi.. Jah, praegu peame me olema siin.

Sealt johtuvalt ongi nii, et minu peamine ülesanne hetkel (peale selle, et hoida üleval ka karjääri, mis aitab meil katta finantsilised vajadused ja pakub mulle mingit väljakutset ja arengut) tulla iga päev koju, teha süüa, tegeleda õppeasjadega, lapsega, ja minna magama. Ärgata üles, teha läbi hommikune äratus-söök-riided-kooli-rutiin, minna tööle. Tulla koju, teha süüa, tegeleda õppimisega ja lapsega, minna magama. Rinse, repeat. Rinse, repeat. Suvi on olnud väga vajalik paus sellest rutiinist, aga seda just see on. Paus.

Ja kuniks mu laps nõutab haridust ja otsib oma kohta siin maailmas ja sätitab oma eluteed, siis on minu suuremad eluteesätitamised samuti pausil. Ma ei saa ja ei taha minna täpsemalt detailseks, miks see nii on (sest on palju peresid, kus lapsed joonduvad vanemate järgi, mitte vastupidi, ja see on väga okei, meil lihtsalt see on hetkel nii). Kuid see päris tõdemus, et tõesti, päriselt nii ongi, sadas mulle tonni tellistena sel nädalal kaela ja tõmbas korraks hingetuks.

//

Käisime “Barbiet” vaatamas. Muidugi ma nutsin pool ajast nagu mingi loll, sest see film üleni oli nii… valus ja liigutav ja valus ja fuck the patriarchy, ausalt noh, aga see üks tsitaat… Teate küll, mida ma mõtlen.

“We mothers stand still so our daughters can look back to see how far they have come.”

Mul hakkasid pisarad kontrollimatult voolama, suu väändus selleks nutuvõruks – teate küll, see võru, mis tuleb, kui püüad nuttu alla suruda – ja ma tundsin end nii väga selles tsitaadis sel hetkel ära.

Muidugi, see tsitaat ja arusaamine üldse on tegelikult problemaatiline ja on ka väär öelda, et ma seisan paigal või et ma ohverdan kuidagi oma elu emaks olemise nimel. Ma teen väga palju ägedaid asju, mul on projektid, mis sütitavad minus iganädalaselt kirge, mul on super sõbrad, hingeasjad, spirituaalsed ettevõtmised, karjäär, mis on kõike muud kui paigalseis. Ma püüan aktiivselt koguaeg olla rohkem kui ma olin varem, ja näidata oma lapsele eeskujuga, kui palju on võimalik saavutada – üksinda. Ja et kui mina suudan, suudab tema ammugi.

Aga täpselt nagu minu ema omal ajal, pean minagi mõned asjad panema pausile või kuskilt enda vajadusi vähemaks tõmbama. Olgu selleks kontserdilemineku ära jätmine, sest suvelaagrid ja lõbustuspargis käik võtsid ära selle eelarve; või olgu selleks aktiivne deidielu. Mis ei tähenda, et ma seda kõike ei tahaks, tahaks ju küll. Tahaks käia keeltekursusel – aga see algab ajal, kui pean olema kodus (vt õhtusöök ja õppimine). Tahaks vahel flirtida, aga kui energiat pole, siis pole mõtet pooltühja sidrunina ka sellega tegeleda. Tahaks, et ei peaks kõige eest vastutama, aga keegi teine seda minu eest ära ei tee.

Kogu mu pikal jutul polegi vist erilist mõtet, kui et oma ajajoonel see hetk ära markeerida. Ma olen paika pannud plaani, mul on omad tähtajad, mida ma järgin – kui ajaks X seda või teist ei saavuta, siis peame mõtlema totaalsele elumuutusele, kolimisele jms. Aga see aeg X on veel tulevikus ja seni me jätkame samas rütmis nagu varem.

Not standing still but yet, standing still.

84 kuud ehk seitse aastat

Kooskasvamine 3 kommentaari

Tere, mu kallis. Mu päevade rõõm ja vahel ka südamevalu. Mu kõige nunnum nunnurullike.

Täna said sa seitse aastat vanaks. Ausalt öeldes ma seda hetke, mil sa sündisid, tähele ei pannudki, sest olin tugevas töökoomas. Muidu ikka tundub, et olen seda 1040 kellaaega (või mistand oligi) meeles pidanud, aga noh, sel korral läks nii. Isegi ei laulnud sulle hommikul, lihtsalt musitasin pooleks, ja õhtul ka.

Jalutasime täna jalkatrenni ja laulsin sulle (nonäed, ma ikkagi laulan!) sinu enda nõudmisel “Otsi lolli, kes ei kardaks kolli…”, ainult et selle vahega, et rahamaitse asemel oli kollil kommimaitse suus. Sa naersid – ei, sa rõkkasid naerda iga kord, kui ma valesti laulsin. “Emme, laula veel! … Aga laula nüüd, et kommi asemel on raha!”

Ja kui tuli rida “Raha – see on õnn ja armastus”, ütlesid sa: “Aga pole ju. Raha on vaja vaid asjade ostmiseks, näiteks söögi. Õnn ja armastus, see on ikkagi inimesed.”

Ja ma heldisin ja mõtlesin – uskumatu, et ise tegin. Kuidas on võimalik, et ise tegin sellise lapse ja ta on nii mõistlik, nii täiskasvanulik, nii… tark?

Näiteks täna pakkusin ka – kuna olin erakordselt väsinud pärast neid pidustusi ja nonstop nädalate kaupa töötamist -, et äkki tahad sa jääda sünnipäeva puhul koju. Noh, et ei lähe trenni. Paneme legosid kokku ja hängame niisama. Ikka inimesed puuduvad vahel trennist ja arvestades, kui palju sa ikka vahel vingud selle üle, et trenni peab minema (joppen, see on alla minuti kodust, see on meie köögiaknast näha! kui mina tahaks trenni minna, ma peaks sõitma 40 minta!), olin suht valmis, et haarad võimalusest.

Aga niipea, kui läksin kööki, tulid sa, suu nutukõveras: “Aga ma ei tea, mida ma tahan! Tahaks koju jääda ja tahaks trenni ka!” Ehk siis: sul on SÜDAMETUNNISTUS. Vabandasin kohe su ees ja ütlesin, et see viilimine ongi loll mõte mul, lähme ikka ja pärast saab kodus ka olla. Lubasin panna kokku kõik legod (uhkusega ütlen, et täitsin selle lubaduse – kuigi miks sulle meeldis, et ma pea kõik legod su eest kokku panin, seda ma ei tea) ja jõudsid ka mööblivedajavennad, keda ootasime, täpselt õigel ajal enne kohale, nii et isegi hiljaks ei pidanud jääma.

Niisiis, selliselt me elame. Kahekesi, üsna rahulikult ja vaikselt. Öeldes “kahekesi” tundub muidugi, nagu su elus poleks kedagi peale minu, aga see on sulaselge vale. Vahel mulle tundub, et maailm on täis inimesi, kes sind armastavad. Näiteks eilsel sünnapeol, mis mu arust on ikkagi üks parimaid pidusid, mis su seitsme eluaasta jooksul olnud on – kohal oli NII PALJU LAPSI! Ja muidugi kõik teised inimesed, kes sind armastavad – kaugemad ja lähemad sugulased, isegi internetisõbrad, kes on sind ehk vaid minu kirjutiste kaudu tundma õppinud. Mul on selle üle nii hea meel.

Kirjutistest rääkides – täna helistas sulle su vanavanaema, et soovida õnne. Sina panid veel legot kokku, kui ma temaga edasi rääkisin (jajaa, ma jätsin sulle nii mõnegi lego siiski kokkupanemiseks) ja ta ütles, et oli lugenud nii suure rõõmuga seda raamatut, mis ma sulle kirjutasin. Seda oli nii suur rõõm kuulda, pealegi ma natuke kartsin ka, sest mu vanaema on PEAAEGU SADA ja ma kirjutasin seal raamatus teadupoolest ka seksist ja rindadest ja lahutusest ja sellest, kui raske kõik on. Aga vanaema ütles, et ta nautis seda raamatut üliväga – “See oli nii aus ja ehe!”, nii ütles ta. Seega ma loodan, et kui sa kasvad suuremaks, siis oskad ehk sinagi leida sealt midagi, mis sind kõnetab, mis aitab sul mind paremini mõista.

Olen sulle seda raamatut kohati ka ette lugenud, oleme etendanud sealt sinuga koos ka stseene (näiteks seda “Ema ühes vaatuses”, või mis ta oligi – sina mängisid edukalt beebit ja mina edukalt ema). Vahel sa nõuad, et ma sealt loeks, ja ma teen seda ettevaatlikult, kuid siiski rõõmuga.

Ja vahel ma mõtlen, kas me oleme ehk liiga lähedased. Ning vahel eriti ma mõtlen selle üle, kuidas ma sind täpselt kahjustan. Millised on need aiad, mis sa endaga ellu kaasa võtad – ja mida saaks vältida? Milliseid minu mustreid sa kordama hakkad? Ma nii väga tahaks, et sust kasvaks terve ja rõõmus ja tasakaalus inimene, aga ma nii kardan, et see ei saa minusuguse labiilikuga kooskasvades võimalik olla. Või siis – kogu mu suures püüdes vältida igasuguseid kasvatusvigu teen ma uusi ja hullemaid.

Aga praegu tundub, et meil on kõik hästi. Sa lähed kooli. Kujutad pilti, sa lähed kooli! Ning, jah, tõsi, sa jääd sinna sitaks pikaks ajaks, aga samas on see ka tore aeg (ma eeldan, olen kuulnud, et osade inimeste jaoks on kool tore aeg) – vähemalt niipalju, kui ma olen käinud Kloksi koolis, tundub see ülitore koht, kus oma kooliteed alustada. Ja see kogukond siin – mul on nii jube hea meel, et me siin elame. Et sa lihtsalt saadki minna õue mängima ja see on turvaline ja mõnus. Et sul ongi iga inimene tuttav, sisuliselt. Et… et… et…

Ma loodan, mu rullike, et ma olen suutnud meile ehitada üsna mõnusa elu. Et sa saad hiljem paremini aru, miks ma olen teinud need valikud, mis ma just parasjagu tegin. Et sa mõistad. Ja et sa tead, et ma armastan sind rohkem kui elu ennast.

Musid ninanöpsile,

sinu emme

 

Suhtenõustaja Mila

Kooskasvamine 2 kommentaari

Stseen. Mina loen raamatut, Mila vaatab multikaid.

“Misasi on pulma-aastapäev?” küsib Mila.
“See on nagu sünnipäev, mida pead igal aastal, aga sel päeval, kui kunagi abiellusid.”
“Sina oled seda vist saanud ka tähistada?”

Mõtlen. Siiralt ei suuda meenutada, sest olin ju esimesel beebijärgses udus ja teisel juba… No siiralt ei mäleta, ühesõnaga.

“Vist jah, aga me läksime su isaga üsna ruttu pärast abiellumist lahku.”
“Nojah, aga sellest pole midagi. Mõned inimesed lähevadki lahku,” noogutab Mila.
“No lahutusprotsent on umbes 50,” tõden (lisades mõttes, et minu puhul on lahutusprotsent kaunis 100). “Pooled paarid umbes lähevad lahku. Kõik ei leia kohe esimese hooga eluarmastust.”
“No sellest pole ka midagi,” ütleb Mila leebelt. “Sul on ju ka veel aega otsida.”

Ja lisab pisukese mõttpausi järel muiates: “Samas, sul on olnud juba päris mitme mehe vahelt ju ka valida…”

Ja… stseen.

Selle peale meenus kohe, mida Hennu targutas ükspäev.

Ja lõppu veel minu ja Mila hetke lemmiklugu, mida autos ülevõlli kõvasti kuulame ja kaasa undame.

kodukontorist

hoomamatu, Kooskasvamine Leave a reply

Aeg-ajalt on mul võimalus töötada kodukontorist ja kui ma olen täiesti aus, siis ma usun, et ma oleks juba surnud, kui seda võimalust poleks. Sest iga päev sõita 80 kilomeetrit on küll tore (ma ausalt ei vahetaks oma üksiolekuaega autos mitte millegi vastu), on see ka füüsiliselt kohutavalt kurnav. Lisaks olen ma kodukontoris töötades märksa produktiivsem. Boonusena saan kaks tundi kauem magada.

Aga miinusena muidugi hakkame me Milaga üksteisele kiirelt närvidele käima. Teda üldiselt ärritab see, kui palju ma töötan, ja ma tegelikult võiksin seda vähem teha. Samas aga püüan ma tõesti teha ka seda, et kui on tööväline aeg, siis ma actually ka tegelen lapsega ja püüan olla lapsevanem, kes vaatab otsa ja mitte ainult ekraani. Aga täna muidugi oli üks neist päevadest, mis juba hommikul algas valesti (sest me ei leidnud Mila prille üles ja see kuidagi keris mingiks draamalaadseks olluseks) ja jätkus mingi veidra legodraamaga ja kõige selle ajal püüdsin ma muidugi ka tööd teha.

Õnneks aitab igasuguse närvidele käimise vastu see, kui minna õue. Tahtsin minna jooksma, aga Milale see plaan ei meeldinud, pealegi tegelt ei taha ma teda väga “kooliõhtutel” sõprade juurde õhtul lubada, sest mulle tundub, et kõik vanemad võivad olla sama väsinud kui mina olen ja võõras laps nende kodus oleks viimane asi, mida nad näha tahaks. (St keda. Jah, lapsed on kes, mitte mis. Think, Daki, think, god!)

Niisiis jäi üle vaid jalutuskäik, millele Mila oli alguses väga vastu, aga kui ma pakkusin, et davai, ma lähen viin prügi siis vähemalt välja, leidis ta, et oleks ikkagi õige aeg lõpuks end kokku võtta, vabandust paluda (oli väike koristamisteemaline arutelu, mille käigus ta tõesti oleks võinud oma veast aru saada, aga parem hilja kui mitte kunagi) ja riietuda, et kiire õuetiir teha.

Jalutasime krõbedas külmas, või see vähemalt tundus krõbe, lumi sätendas, kuusirp siras, koerad haukusid kauguses, elu oli jälle helge.

“Aga nii hea on ikka välja saada, kui oleme päev otsa kodus passinud. Ja no muidugi, eks me hakkame üksteisele ajudele käima, kui päev otsa nõnda toas oleme,” tõdesin.
“Nojah. Aga see ongi ajude probleem,” ütles Mila.

Smort, pidin tõdema, samas meenutasin endale, et sama inimene ütles mulle alles eile, et ma olen 50 protsenti kallerdis ja 50 protsenti inimene (thanks) (samas ta ei pannud väga mööda oma hinnanguga).

Jalutasime, Mila viskus lumme, ja lõpuks lihtsalt laulis terve tee.

“Lumesätendus, sa oled ime! Kuu, sa oled unistus!” ja muud sellist samas vaimus, talle ikka omaselt üsna off key, aga teisalt ei pea ei mina ega tema isa väga viisi, aga laulan ma siiski häbitult ja kõvasti. Kuulasin, kuidas ta laulab lumest (“Me peame ilmatuma aja ootama, et sa jälle tuleks! Aga kui tuled, siis sa oled meie hing ja süda ja ime! Ja sa sätendad! Ja kui on öö, siis me vaatame sind aknast ja igatseme sind!), vaatasin, kuidas loobib seda mu mantlile ja niisama õhku ja mõtlesin, et okei.

See on põhjus, miks saadakse lapsi.

Ja et nii hea, et homme on kontoripäev.

minu päev Valeriga

Kooskasvamine 1 Reply

Jäljeline Klooga järv

Täna hommikul ärkasin ma üles ja otsustasin, et ma ei viitsi oma kriisiga tegeleda. Õigemini, ma ärkasin üles poolõudusunenäo peale, et on esmaspäev, kell on 11:44 ja ainult üks lugu on üles saanud. Tõeline online-toimetaja õudukas, ma ütlen. Ehk siis: puhkus on kohe läbi ja okei, ma pole jõudnud teha midagi, mida ma plaanisin, aga vähemalt olen ma maganud küllalt palju ja pealegi, õues on LUMH!!!

Niisiis läksime me Milaga kelgutama. Kloogal – loomulikult – pole kelgumäge, aga on üks auk, mida saab kelgutamiseks kasutada. Seega läksime me sinna. Oli juba üsna õhtu, teisi lapsi enam polnud. Umbes teisel katsel õnnestus mul pepukas katki sõita, nii et edasi olin ma nagu tavaline lapsevanem, kelle ülesandeks on kohusetundlikult huvitatud näoga kelguaugu ümber kõndida ja vahepeal hüüda: “Lahe sõit, tubli!”

Meiega liitusid üks isa ja tütar. Tütar tegi Milaga sõprust, ütles, et räägib vaid natuke eesti keelt, aga eks sellest pole midagi – kelgutamine ju üsna universaalne keel. Mingil hetkel liikusid nad edasi, umbes samal hetkel, kui me otsustasime järvejääd kontrollima minna. Ja kuna ma olin nädal aega maganud ning pool aastat jooksnud, avastasin ma, et olen kelguvedamises märksa osavam kui olin seda eelmisel talvel. “Singa-vinga! Kiiremini!” hüüdis Mila ja nii ma siis jooksin ja singa-vingatasin, kuni me isale ja tütrele järele jõudsime.

Siis sain aru, et jah, mina tõesti olengi see lapsevanem, keda teised lapsevanemad väga ei salli. Sest muidugi leidis see tüdruk, et nad ei saa meile alla jääda ja sundis oma vaest isa meiega võidu tegema. Tegime natuke aega võidu – mina loomulikult võitsin.

Järvel sõprus jätkus, otsustasime tüdrukutega, et hakkame detektiivideks ja jälitame jälgi üle jää. Jänesed ja koerad, kalamehed ja luiged – kes kõik seal jääl kõndinud. Väljas pimenes, meie kolmekesi ajasime jälge nagu nuhid, isa löntsa-löntsa meil sabas.

Leidsime mõned linnupesad ja kui ma avastasin, et lähemal on juba Ämari-poolne kallas kui Klooga-poolne (ja et see Klooga-poolne on täitsa pimedusse juba mattunud), võiks tagasi pöörduda. Jätsime hüvasti ja matkasime kaldale tagasi – ikka selleks, et avastada, et meie uued sõbrad on tegelikult meie sabas. Tüdrukud nõudsid, et saaksid kõrvuti kelkudel sõita, seega tuli meil, veohobustel, alluda.

Kõndisime siis nõnda mõned kilomeetrid, tüdrukud kelkudel, kõrvuti vaikides. Lõpuks küsisin, et mis ka härra nimi võiks olla – no et terve päev ikkagi koos veedetud. “Valeri,” selgus. Aga Valeri ei rääkivat siiski eesti keelt.

Kõndisime vaikides edasi, tüdrukud veel sõitsid pimedas paar korda kelguauku ja siis õnnestus mul Mila koju veenda.

Jätsime taaskord hüvasti ja ma jooksin koju, laps sabas huilgamas.

Noh, tuleb tõdeda, et mul on olnud imelikumaidki päevi. Mõni mu deitki on olnud imelikum kui võõra mehega vaikides kõrvuti mööda Kloogat kõndida.

Aga jää on hea ja üle kümne aasta ma mõtlen, et võiks uisud muretseda.

Seitsekümmend kaks kuud / kuus aastat

Kooskasvamine 4 kommentaari

Mu armas rullike,

eile said sa kuus aastat vanaks, mis tähendab, et sa oled seitsekümmend kaks kuud siin maa peal ringi roomanud, kõndinud, jooksnud, naernud ja armastanud.

On olnud väga pöördeline talv, peaks mainima. Ma ei tea, kui palju või kuidas kõik need muutused sind on mõjutanud, aga mina küll tunnen, et me oleme jõudnud sinna, mille kohta ma veel mõned aastad tagasi ütlesin “teisele poole välja”. Nüüd lõpuks ma tunnen, et jah, me oleme jõudnud üheskoos teisele poole välja. Ja päike paistab siinpool väga eredalt ja soojalt, ausalt!

Kuueaastane sina on üks ääretult asjalik kutsikas. Sul on asjadest oma nägemus (isegi, kui see nägemus tähendab vahepeal, et “ei ole kolmapäev, reede on, ausalt, ma tean!”), sa oled võimeline tundide kaupa omaette nokerdama, joonistama, maalima, ehitama “keemikukomplekte” veest ja tühjadest plastiliinitopsidest. Sa oled valmis vastu astuma oma hirmudele ning sa tahad ja püüad õppida, kuidas hakkama saada kõigi nende tunnetega, mida inimsüda sulle pakub. See on, tuleb tõdeda, ka mulle vahepeal täiesti kurnav ettevõtmine. Tunnetele on teinekord raske nime panna ja veel raskem võib olla sõnastada, kuidas nendega diilida. Aga ma püüan, sest ma tahan olla sinu jaoks see inimene, kes ütleb sulle alati: tunded on okei. Neid tunda ja väljendada pole mitte ainult okei, vaid see on tungivalt soovituslik. Ja ma tahan olla see inimene, kes õpetab sulle, kuidas ka negatiivsete tunnetega hakkama saada.

Veel püüan ma olla see inimene, kes leiab su küsimustele vastused, aga mõnikord on seegi keeruline. Sest ma ju ei tea, miks mõnikord mõni su lasteaiakaaslane sinuga alati kõige kenamini ei käitu, või siis ei tea ma täpselt, mitu tähte on taevas, või mis juhtub pärast surma, või kust täpselt tulevad unenäod. Aga ma tean, et me koos oleme võitmatud!

Praktilisemalt poolelt saab teada anda, et hetkel puudub sul eest kaks ülahammast, kaks alumist on juba vahetunud. Sul on prillid, sest sa oled pärinud minu vildaksilmad, kuid samas viimane kontroll näitas, et su nägemine aina paraneb ja kooli minnes ei pruugi sul enam prille vajagi olla. Oi, kuidas sa oma prille armastad! Sa kannad neid uhkusega ja see soojendab minu südant, eriti, kui ma meenutan, kui palju komplekse mina omal ajal prillidega seoses kaasa sain. Õnneks on ajad teised, ka prillid on edevad ja moodsad, nii et – su silmadel läheb hästi.

Ma luban sulle, et ma olen alati sinu jaoks olemas. Ma ei ole senini täpselt läbi hammustanud, kuidas see võimalik on, et mina just sinu valmis tegin ja millega ma ära teenisin selle, et sa mind mu elus saadad, aga ma olen selle eest väga-väga tänulik.

Ja täna, juba mõne tunni pärast, lähen ja räägin ma seda poolele Eestile “Ringvaate” saates.

Ma väga loodan, et kümne aasta pärast ei pea sa piinlikkust tundma, kuid samas, on juba ammu paika pandud fakt, et minusugune aktivist-optimist-kummipea on võimeline tootma väga palju piinlikke hetki kõigile, kes teda ümbritsevad. Ärme siis iial unusta selle üle naerda!

PS.

Sünnipäeva puhul helistas ka su vanavanatädi Luci, kes ütles, et kuigi ta ei näe enam ammu, siis loeb praegu minu raamatut (sinu raamatut!) “Kirjad tütrele” talle ette sinu vanavanaonu ja kuigi ma pugistasin kergelt naerda mõtte peale, kuidas mu väga soliidne vanaonu kõiki neid awesome‘e ja whatthefuck‘e sealt ette loeb, teatas tädi Luci: “Tead, tavaliselt ma jään magama, kui Ants mulle loeb, aga selle raamatuga ma pole veel magama jäänud!”

Ma armastan sind nii palju, et seda pole võimalik sõnadesse panna.

Ikka sinu,

emme

Foto on aprillist 2014.

Seitsekümmend üks kuud

Kooskasvamine 3 kommentaari

Mu armas rullike,

kuu aja pärast saad sa kuueaastaseks, mis tähendab, et täna oled sa 71 kuud vana, õigemini, 71 ja 1 päev. Kassanäe. Sinna see aeg lähebki. Kuhu kaob raha või kust tekib tolm, seda ma ei tea, aga seda, kuhu läheb aeg, nüüd tean. Aeg läheb kõik sinu kasvamise sisse.

Ma pole sulle ammu kirjutanud, aga see-eest kirjutasin sulle raamatu vahepeal valmis. Ma püüdsin väga seda teha nii, et sa oleksid tulevikus sellega rahul. Tegin sellise raamatu, mida sooviksin, et oleks ehk olemas sellest ajast, kui mina olin sinuvanune. Ja natuke hillitsetuma, ma loodan, sest ma juba näen, et sinu iseloom erineb minu omast määratult. Samas püüdsin ma teha ka nii, et see oleks ikkagi naljakas, sest kui enda üle naerda ei saa, siis on elu täitsa hukas. Ja no kelle üle ma siin ikka naeran, eriti kui on kriis kriisi otsas – ikka enda üle.

Muidugi olen ma valmis selleks, et umbes kümne aasta pärast ei taha sa sellest raamatust midagi teada. Ma natuke loodan, et kuna su eakaaslased on sellised, kelle emad blogivad paremale ja vasakule, siis ei ole sellest iseenesest nii väga midagi, et su esimesed eluaastad on sel viisil tekstidesse raiutud. Ajad on sellised ning meil kõigil on võimatu teada, milliselt teie näete kunagi maailma. Teie, kelle jaoks on maailm alati olnud üks suur võrk.

/

Eile oli meil selline hetk, mida ma tahtsin väga-väga kirja panna. Mul oli üks äärmiselt halb nädalavahetus. Esiteks ma valutan kõikjalt, teiseks ma olen väsinud, aga samas – ei valud ega väsimus pole midagi uut. Alles olin ma siin kolm (3) nädalat järjest jutti haige, nii et. Aga nüüd otsustas köögi elektrisüsteem alla anda ja mul oli endast nii hale, et ma lihtsalt ei suutnud kuidagi olla enam. Miks on see talv järjekordselt olnud selline, kus üks kriis ajab teist taga, kus igapäevane saatja on üks suur mure ja koguaeg on üks häda või teine häda või… Ma olen nii väsinud sellest, et isegi kõik need toredad ja suurepärased asjad, mis mu elus on viimastel kuudel juhtunud, on alati kuskil Mure varjus.

Ma pakkisin sind riidesse, et saata õue sõbrannaga mängima ja sõnasin: “Mul on hea meel, et sa õue mängima saad minna. Saad natuke vaheldust, ma pole täna just parim kaaslane.”
“Emme! Ära ütle enda kohta nii!” ütlesid sa ehmunult ja murelikult (hee, mure ikka nakkab, hirmus) vastu. “Sa oled parim kaaslane! Ära ütle enda kohta asju, mis pole tõsi. Sa ei tohi endast kunagi halvasti arvata. Sa pead endast hästi mõtlema, sest kui sa enda kohta halvasti ütled, tunnedki sa end veel halvemini.”

Ma vaatasin sulle otsa ja hoidsin vaevu pisaraid tagasi, sest KUIDAS SA OLED MINU TÜTAR?! Kuidas mul on sinuga nii väga vedanud? Kuidas sinus see tarkus olemas on? Kust sa tulid? Kuhu kaob raha ja kust tuleb tolm?

Niisiis me kallistasime ja ma saatsin su õue ja sa mängisid end hingetuks ja pärast me arutasime veel üht-teist, sest siis oli juba sul tuju natuke paha, aga ma tean küll, miks see nii on – sul süda valutab, et saaksid ükskord õiges suuruses ratta, sõbrad kõik sõidavad ja sina ei oska, sul polegi midagi, millega sõita, sest esimesest rattast oled sa mühinal välja kasvanud. Ja ma lubasin sulle, et sünnipäevaks sa saad, ma püüan igati seda lubadust täita, sest loodetavasti see elektrisüsteem ikkagi paraneb natuke kergemini kui seinte maha võtmisega, mida härra Energomän mulle täna telefonis ähvardas.

Meie päevad on üsna rutiinsed, mistõttu on ka sulle kirjade kirjutamine soiku jäänud. Arenguhüpped toimuvad vargsi ja salaja – väljenduvad umbes sellistes vestlustes, kus ma ühtäkki tajun, et sa oled nii-nii tark. (Seda, et sa oled tark, korrutad sa mulle muidugi igapäevaselt päris sageli, ma pole sulle veel öelnud, et see on rohkem selline ninatarkus pigem, vist.)

Ja tegelikult oled sa mul ikka hirmus tubli ja iseseisev. Näiteks seljatasid sa ühe oma suurimatest hirmudest ja esinesid näidendis. Avalik esinemine nimelt pole mitte sinu tassike teed, aga see on pigem selline asi, kus hirmul on suured silmad. Sel hommikul teatasid sa kohe ärgates, et ei mingit lasteaeda ja kui ma püüdsin küsida, et mis on hulleim, mis saab juhtuda, arvasid sa, et “sõnad lähevad meelest ära”. Niisiis mängisime me läbi kõik halvad stsenaariumid ja ma leidsin põhjendusi, miks need ei olegi nii halvad, kuid lõpuks, paistis, aitas vaid see, kui me istusime lasteaia garderoobis ja ma näitasin sulle oma tätoveeringut ja küsisin, kas sa mäletad selle lugu. Ei, sa tahtsid, et ma sulle selle uuesti räägiksin.

“Kui sa olid väike, väga väike ja eriti rääkida ei osanud, kuid tahtsid palju-palju asju teha – ja neidki eriti ei osanud, siis sind hirmutas see väga. Aga sa ütlesid alati: “Ei karda!” Isegi siis, kui sa väga-väga kartsid. Sa ütlesid: “Ei karda!” ja tegid selle hirmsa asja ikka ära. Kõikidel inimestel on nii iga päev. Me kõik teeme iga päev asju, mida me kardame, aga me teeme neid ikkagi, ütleme endale, et ei karda ja hakkame pihta. Sest see on elu. Ja kui sa seisad seal laval ja hirm tuleb hinge, siis mõtle: “Ei karda!” ja hakka pihta ja usu, sa saad hakkama. Sa astud oma hirmule vastu ja sa saad hakkama.”

Õhtul, kui ma lasteaeda jõudsin, jooksid sa mulle vastu: “Emme! Ma astusin oma hirmudele vastu! Ma kujutlesin, et sa oled minu kõrval ja ütlesin endale, et ma ei karda ja meil läks kõik hästi! Ja ma ei unustanud sõnu ära!”

See oli hetk, mil ma olin su üle nii uhke, et hinge võttis kinni. Ma ütlesin sulle seda siis ja ma ütlen sulle seda nüüd ja ütlen homme ja ülehomme: ma olen su üle nii uhke.

Ja me ei karda, mina ei karda ja sina ei karda. Sest elul on meie jaoks veel nii palju ilusat plaanis.

Armastades

Emme
(eikarda!)

kuidas lõbustada last, vol 378

Kooskasvamine Leave a reply

Mila soovib saada põhimõtteliselt kõigeks, kelleks on maailmas võimalik saada (ainult ajakirjanikuameti suhtes on tal teatud reservatsioonid) (ja ma ei süüdista teda), aga üks püsivamaid unistusi on saada moeloojaks. Niisiis on tal lugematu arv märkmikke, kuhu ta oma kavandeid joonistab.

Tänagi pidin ma unejutuaja pealetükkimise tõttu talt ühe kavandimärkmiku käest veenma, kuigi ta veel voodiski nii asjalikult kleite visandas. Emad, teadagi, on üsna leidlikud, eriti siis, kui käes on uneaeg ning last tuleb veenda magamamineku mitte ainult olulisuses, vaid ka teha see maailma kõige möödapääsmatumalt ägedamaks asjaks.

“Aga ma ei jõudnud seda kleitigi ära lõpetada!” protesteeris Mila.
“Tead, Mila, kõik maailma moekunstnikud peavadki enne oma kavandeid unes nägema,” põhjendasin ma omast arust ääretult leidlikult, samas üldse teadmata, kas ma räägin tõtt või valetan siin päise päeva ajal lapsele südametunnistuspiinu tundmata.
Mila jäi mõtlikuks: “Mismoodi?”
“No et kõigepealt nad magavad ja siis tuleb neile eriti lahe kollektsioon unes silme ette ja nad ärkavad üles ja panevad kõik alles siis paberile.”

Puhh, hakkama sain!

…Vale puha!

“Kas sina oled ka kavandeid unes näinud?”
“Noh, kuna mina pole moekunstnik, vaid pigem kirjutaja, siis jah, ma olen tõesti unes näinud asju, mida hiljem raamatuks vormida,” pidin tõdema.

Mila hakkas heleda häälega naerma.

“Mõtle, sa oled nagu raamat! Kõik saavad sind lugeda!”

Tuleb tõdeda, kallid sõbrad, et sel hetkel ma punastasin ja hakkasin kahtlema hetkeks oma eluvalikute üle, RÄÄKIMATA üldse sellest, et uus raamat ilmub juba järgmisel nädalal ja ma just olin lubanud, et ostan saadud honorari eest Milale vähemalt ühe moekunstnikukavandite raamatu.

Kaks minutit varem vannitoas hambaid pestes.

Ja nüüd, mu oma ihuvili, naerab siin, et ma olen raamat, mida kõik loevad!

“Mila, kui nüüd aus olla, siis umbes-täpselt nii ongi…”
“Et sa oled raamat?!” Mila suisa väänles naerust ja tegi väga elava miimikaga järgi raamatut lehitsevat inimest.
“Nojah…”
“Kes küll tahaks sinust lugeda!”
“Sa võiks teada, et MINUST on suisa MITU raamatut!”

Ilmselt arvab Mila hetkelgi, et ju see üks suur traalivaali jutt oli. Lugesime hoopis Epu “Hiir püksis” lugusid ja nüüd ta loodetavasti magab, mitte ei joonista kavandeid ja mina mõtlen sellest, et peaks talle kuidagi paremini blogimist selgitama. Milliselt viieaastaselt blogijalt, huvitav, võiks nõuandeid selleks küsida?

“Emme, muide, ma olen isegi papa arvutis sinu pilte vaadanud!” teatas Mila mulle lõpetuseks, kui talle head ööd soovisin.

No vähemalt on ta kursis, et mind võib leida nii mõneski arvutis. Hea algus on tehtud.