Sildiarhiiv: mujal

bits and pieces

Ühel hommikul kõndis Mila mu voodi juurde, tekk ümber õlgade. See on vestlus sarjast “Kuidas emale vihjeid teha”.

“Terekest,” lausus ta, nagu pea igal hommikul. “Varsti tuleb talv!”
“Jah, tõesti, tule teki alla, külm on…” ümisesin unesegaselt. (PS. Kas pole mitte õnn ärgata selle peale, et keegi ütleb “Terekest!”?!) Mila jäi seisma.
“Jaa, tuleb talv, lumi tuleb maha. Nagu Elsa oskas teha, niimoodi kätega!”
“Mhmh…”
“Ja siis me saame minna metsa, vaata nagu Ana* läks metsa kui ta Elsat otsima läks. Hehe, ja siis ta sai märjaks ja läks niimoodi – põnts-põnts – kleit oli jääs, hahahaa!” Mila itsitas.
“Oli küll nii, jah, aga meie vast märjaks ei saa…”
“Ja siis hobune sõi porgandit! Niimoodi: krõmps-krõmps!”
“See oli põder… Kuule, tule teki alla ometi, külm on!”
“Ei-ei. Ja siis nad läksid Elsa lossi ja siis oli Olaf seal, laulis niimoodi ja tantsis…”
“Mila kuule.”
“Jah?”
“Ega sa juhuslikult ei taha Elsa ja Ana multikat vaadata?”
“MUIDUGI TAHAN, EMME!”

***

Ma kuskil juba kirjutasin, et Mila uus sõber on Kärbes. Alguses arvasin, et ta kutsub mind Kärbseks (sest ta ütles näiteks selliseid lauseid: “Kärbes, mine teise tuppa köhima, MA EI KUULE MITTE MIDAGI.”), aga siis sain aru, et tegelikult  ta siiski kutsub Kärbseks… mu vasakut kätt.

Kui Sikiga sellest rääkisin, jõudsime järeldusele, et kuna Mila on üksiklaps, siis tõenäoliselt on tal käes nähtamatute sõprade aeg, aga kuna talle meeldib oma nähtamatuid sõprasid näha, siis valis sõbraks mu… vasaku käe.

No kidding. Ta võib TUNDIDE KAUPA Kärbsega mängida. Mähib teda sallidesse ja pakub teed ja plaasterdab (mängult) ja paneb tudule ja… Jube tüütu iseenesest, kui tööks on kirjutamine, teisalt ülimõnus, kui ise ei viitsigi midagi teha.

***

Selle nädala (ja ilmselt ka kuu) haripunktiks oli aga siiski üllatuspakk postkastis Evelinilt, millest ma leidsin Rivvrsi signeeritud plaadi. FUCKYEAH! Mis ühtlasi tähendab, et sorta kinda Rivvrs teab, kes ma olen. Või vähemalt on ta oma kätega kirjutanud nime Daki.

Järgmine eesmärk: Dave Grohl. Ja no siis on pm unistused täidetud.

Aga plaati ümbrikust võttes hakkasin ma niimoodi niuksuma, et Miilur ehmatas suisa ära ja hakkas peaaegu nutma. Hiljem jõudsime koos järeldusele, et talle siiski ka ikkagi väga meeldib see plaat.


*Kuna filmis hääldatakse Annat millegipärast Ana, siis on nii mõnusam ka kirjutada.

nihe

Nagu pool Eestit, valutan minagi südant. Pole saanud korralikult mitu ööd magada, öösiti, kui oma eluarmastus teises toas rahulikult, kass kaisus, põõnab, käin ja piinan end erinevate koledate üksikasjadega, mis aina pisikese Emily juhtumist selguvad.

Kõik on juba kõikjal öeldud, ja tegelikult polegi ju jätkuvalt päris täpselt teada, mis juhtus ja kas me üldse kunagi saame teada, mis juhtus?

Aga mind täna häirib kõige rohkem ehk kogu see reaalsusenihe. Ma muudkui klikin ja klikin läbi Keiti Instagrami ja vaatan neid pilte ja mõtlen, et… nagu keegi seal tema kommentaaris küsis: “Kuidas sinust sai koletis?”

Mul on raske uskuda, et ta on koletis ja sama raske on mul uskuda, et ta pole. Sest kui tema võib olla koletis – siis samahästi võib olla koletis ükskõik meist, kas pole? Me kõik, kes me laotame oma emmendust ja oi-kui-nunnu-mu-laps-on-emadus-on-õndsus-teemat avalikkuse ette, me kõik võime salaja olla koletised ja keegi ei pruugi teada. Kõige hirmsam on siin see, et – nojah, mis siis täpselt? Reaalsus? Või see, et kuidas ikkagi kõik nii läks, kas seda tõesti poleks saanud ennetada? Kas EMANA ta ei näinud, ei teinud, ei suutnud, ei tahtnud, ei osanud ennetada? Kas ta ei saanud aru, mis koletislikkus on toimumas – ükskõik, kes seda siis läbi viis? Kas ta ei saanud aru, millisel piiril ta ise kõnnib?

See kõik paneb lihtsalt reaalsuses kahtlema. Nii subjektiivses kui objektiivses reaalsuses.

Puutepunkte on muidugi ka. Näiteks tegin hiljaaegu intervjuu ühe asjaosalisega, hoopis teises kontekstis küll. Aga ta oli Emily hoidja ja mingil määral vastutaja. Ja ta oleks ehk saanud… nojah, oleks-poleks. Aga et see kõik on siinsamas, käeulatuses. Need inimesed on reaalsed. Kohtume, kõnnime tänaval mööda. Imetleme instagrami-reaalsust.

Aga kas kõik see lihtsalt ei tekita teis sellist nihke-tunnet? Kui inimesed meie kõrval, inimesd nagu sina ja mina, on võimelised sellisteks asjadeks – siis kuidas me ometi teame, et me ise ei ole? Kuidas sinnani jõutakse? Ma ei taha uskuda, et Keiti sai lapse mõttega ta (lasta) poolsurnuks peksta. Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda, ei suuda. Mitte, et ma kurjust ei usuks, mitte et ma ei usuks, et selliseid naisi ja emasid poleks olemas. Aga ma ei suuda seda sel puhul uskuda, miskipärast. See kõik pidi kuidagi sinnani JÕUDMA. Kuidas sellised asjad sellesse punkti jõuavad?! “Üks pidu, pole ju hullu!”? “Eelmine pidu ju ei juhtunud midagi, saati siis nüüdki!”? “Muidu tore mees, ainult et raske käega…!”? “No korra tutistasin last ja lõin lahtise käega, aga eks ta ajas mind ju närvi ka, mis sellest siis ikka nii väga on…?”

Ja just see, et see pole olnud ettemääratud – minu arvates – see hirmutab  mind. Et tegu pole psühhopaadiga klassikalises mõttes. Et tegu on ASJAOLUDEGA, mis langesid kokku.

Ehk? Ma ei tea, ma võin eksida, aga selline mulje on jäänud. Sest selline geneetiline kurjus niiöelda, tundetus ja õelus ja sotsiopaatlus, sellest veel saab aru. Aga ASJAOLUD? Kus nature vs nurture kakluse tulemusena sünnib lõpuks midagi nii õõvastavat?

See paneb tundma, et meist keegi pole kaitstud. Me kõik oleme ASJAOLUDE eest abitud.

Ja ma ei taha ühtki armast lapsega pilti enam lähiajal kusagil näha. Kõik tundub võlts.

blogisõjad ja homopaarid

Häid blogijaid on, Eestis on neid vähe. Viimasel ajal on mul olnud megakiire, nii et ma enam ei kasuta isegi riiderit, vaid loen vaid neid blogisid, keda Facebookis jälgin, ja neid on umbes kaks: Mallu ja Merje.

Ja kui ma täna interneti lahti tegin, pidi mu lõug üllatusest vastu maad kukkuma. Merje nimelt on kirjutanud postituse, kus paneb klassikaliselt ühte patta homod ja pedofiilia ning räuskab üldiselt (väga läbinähtavalt klikihimuliselt küll), kuidas kooseluseadus on suur viga ja et homod ei peaks lapsendama jne jne. (Ma siia linki ei pane, sest ei taha kuidagi kaasa aidata tema blogi klikkide arvule, mille pealt ta siis raha kasseerib. Kes tahab, leiab postituse ise üles ja see on ka kopeeritud Mallu blogiposti.)

TULE JUMAL APPI.

Ma ei saa lihtsalt aru vahepeal, mis inimestel viga on. Mallu ka kirjutas, et no pealtnäha täiesti normaalne inimene, aga siis teeb suu lahti homoteemal ja su maailm lihtsalt vajub laiali ja inimese vastu kaob igasugune respekt. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas inimestel on NII KURADI RASKE lasta teistel inimestel elada. Ükskõik, mis inimestega tegu siis on, mis on nende “kiiksud” või “kõrvalekalded”. Seni, kuni on tegemist kahe täiskasvanud inimesega, kes on asjades ühel nõul ja enda tegevusega teistele liiga ei tee. (Pedofiilia, muide, seda pole. Ega ole ka zoofiilia ega porgandiarmastus.)

Üks kõige jaburamaid argumente, mis ma selles kooseluseadusesõjas kuulnud olen, oli midagi stiilis: “Jajah, järgmiseks hakkavad peded veel lapsendama ka! Aga mis siis saab, kui nad lahku lähevad? Lapsed saadetakse kõik lastekodudesse tagasi!”

AGA MUIDUGI. Nii ju läheb ka heteropaaridega! Niipea, kui nad lahku lähevad, lähevad lapsed lastekodudesse, sest lapsevanem oled sa ainult niikaua, kuni sa oled kellegagi koos…

Muide, ega Milagi ole praegu lasteaiajärjekorras. Hoopis lastekodujärjekorras on!

…Maivõi.

Naljakas on ka see, et Mallu postituse all hakati muidugi kohe kaagutama midagi tolerantsusest (nende suhtes, kes kooseluseadusevastast paska ajavad) ja sellest, et kas kohe peab siis draamatsema ja “blogisõda” alustama.

Teate, minu meelest on nii, et if you see a bullshit, you must call the bullshit. Sõnavabadus EI OLE vabadus olla rumal.

Freedom of speech is not an excuse to be stupid.

Inga Raitar andestamisest

Mu kunagine peatoimetaja (ja kaasautor!) Inga kirjutas täna Facebookis postituse oma raamatu “Suhtesõlmed” ainetel, mis väärib minu meelest ka siin avaldamist. Teen seda Inga loaga. Suurepärased sõnad ja suurepärased mõtted.

Andestamine tähendab kaudset südimõistmist. Andestada tähendab ju kellelegi andeks anda midagi, mida too valesti tegi. Valesti, see aga ongi juba südimõistev hinnang.  Mitteandestamine aga tähendab iseenda lõputu valuga koormamist.

Viimasel ajal kirjutavad paljud siin, kui raske on andestada või vastupidi, et andestage kõigile kõik, unustage ja minge oma eludega edasi. See viimane on tegelikult mäelstuse allasurumine. Katmine mingi “üdini positiivse” emotsionaalse paigaga, mille alla tegelik emotsioon ja mälestus ikka alles jääb.

Mitte andestada suutmine on aga puhas enesehävitus. Andestada pole tegelikult üldsegi vaja, kui mõistad. Ükski inimene ei tee midagi, mis pole tema selles hetkes olemasolevate isikukvaliteetide, teadmiste ja omaduste kohane. Kui võtad teist tema endana ja tema tegu temast kui tema varasemate kogemute komplektist lähtuvana, on väga lihtne mõista ja isegi mitte andestada vaid teadlikult lahti lasta. Pole ju vaja andestada või veelgi enam, üldse suhtestuda kuidagi isiklikult inimesse vaid selle tõttu, et ta käitub oma eluga just nii nagu tema vajalikuks peab. Sinu elus on see häiriv sündmus juba ära olnud. Miks peaksid sa hetkes, kus seda sündmust enam pole, seda ikka enda sisemise raskuse suurendamiseks alles hoidma? See hävitab ju ainult sind, mitte “seda teist”.

Seega mõistkem teist nagu iseennast ja selleks, et seda suuta mõistkem kõigepealt iseennast. Siis pole vaja mitte kellegi mitte midagi andestada:)

Nipiraamatu viies kolumn: Kuidas teha romantikat?

DAGMAR LAMPMärtsikuu on üks mu vihatumaid kuid. See on pikk, ilmastikuolud on tavaliselt ääretult jubedad (vt ka lehm libedal jääl), see näikse mitte iialgi lõppevat ning lisaks kõigele pole märtsis mitte ühtegi riigipüha või muud ägedat püha, mis seda vastikut kuud kuidagi meeldivamaks võiks teha.

Küll aga on märtsis naistepäev. Ja noh, kuigi ajalooliselt pole naistepäev minu elus suuremat rolli kunagi mänginud, kahtlustan ma, et sel aastal võibolla proovin isegi romantikat teha.

…või vähemalt nii ma mõtlesin, kui me ükspäev Lemmikuga (olgu see mu uue kaaslase avalik pseudonüüm) päriselt romantikat üritasime teha. Nimelt mõtlesime me, et teeme mõnusa vanniõhtu. Mõeldud, tehtud!

Algas juba asi suhteliselt õnnetult, sest kui saatsin mehe külapoodi küünlaid ja veini tooma, selgus kurb tõsiasi, et neis kolmes poekeses, mis meil siin maal on, pole esiteks üheski joodavat veini (mustsõstravein POLE joodav vein) ja teiseks leidis Lemmik ühest poest kaks teeküünalt, teisest ka kaks. Mingil põhjusel müüvad nad neid siin ühekaupa… Ja veini asemel võtsime siis õlut. No asi seegi.

Vann vett täis, jäime nõutult selle ette seisma. Et mis nüüd siis? Mis järjekorras ja kuidas keegi sinna sisse peaks küll ronima, et okei saaks? Läksin siis esimesena ja tundus, et ega rohkem keegi nagu vanni ju mahukski. Kaalusime varianti istuda vannis risti, jalad üle ääre rippu.

Kaalusime ka varianti, et Lemmik istub lihtsalt vanni kõrval maas.

No kuidagi lõpuks me sinna vanni ikkagi ära end mahutasime ja hetkeks oli isegi üsna mõnna. Küünlad ja, ee, õlu ja, noh, tõesti oli mõnus. Kuni hakkasid pesemisprotseduurid. Milleks oli vaja end kuidagi ümber pöörata. Ühesõnaga, kogu üritus oli nii hüsteeriliselt naljakas, et romantika põgenes meie itsitamist kuuldes majast kilomeetrite kaugusele.

Üleüldse kipuvad sellised ülepingutatud romantilised üritused osutuma heal juhul piinlikeks, halvemal juhul naeruväärseteks. Kõige mõnusamad romantilised hetked lähiminevikust, mis mul meelde tulevad, on hoopis need, mis on juhtunud spontaanselt. Näiteks üks kord hilisööl, kui me istusime Pikakari rannas ja vaatasime, kuidas suured laevad aeglaselt öös mööda sõudsid. Või siis minu sünnipäevaöö, kui kell oli löönud südaööd, väljas hakkas sadama lund ja me seisime, kirjutasime vastsadanud lumme sõnumeid ja lumehelbed kleepusid ripsmete külge.

Nii et ma ei teagi, kuidas naistepäevale vastu minna. Kuidagi ju võiks miskit erilist sel päeval korraldada, sest vähemalt üks päevgi selles õudses kuus, mis on natukene erilisem. Aga teisalt jälle on selge, et üle pingutada pole kindlasti ka mõtet. Ja, noh, olgem ausad, eks igaühe jaoks ole romantika tähendus ka erinev. Kuid üldiselt on vist Selleks Õigeks Romantiliseks Õhtuks tarvis, et juhtuks n-ö täiuslik torm. Et kõik asjaolud langeksid ideaalselt kokku. Et oleks õige tuju ja õige koht ja õige ilm ja kõige selle juures ei tohiks seda kõike eriti planeerida või, veel vähem, omada liigseid ootusi (sest siis on suur oht pettuda). Tundub, nagu võimatu ülesanne, kas pole?:)

Foto: Helin Loik-Tomson, Presshouse/Naisteleht

Raamatutuba: Sandra Angeli “Ma tulen”

Juba mõni aeg tagasi sain Buduaarilt lugemiseks Sandra Angeli raamatu “Ma tulen”. Kes peitub selle pseudonüümi taha, ma ei tea, ja ei tea, kas tahakski teada. Kummaline raamat on see. Terve esimese peatüki oigasin ma Lemmikule, et ma pole elu sees midagi nii halba lugenud ja hakkasin huvi pärast kokku lugema õigekirjavigu. Aga siis haaras stoori mind endasse ja nädalavahetusega neelasin (üsna mahuka) teose alla ka.

Stoori oli hea – või vähemalt põnev. Mis mind aga häirib, on viis, kuidas seda püütakse esitada nagu järjekordset “paljastust” Eesti eliidi tegelikust elust ja et kõik need sündmused on tegelikult juhtunud ja kui sa ei usu, siis, häh, ise oled loll, et eelistad elada pimeduses. Meie siin kirjutame karmilt ja ainult tõde!

Mind vist põhimõtteliselt häirib selline asi, umbes nagu see Grete Marquezi raamat “Eesti naise õnn”, mida – vist enamik teab – ei kirjutanud isegi mitte naisterahvas, kuigi seda täpselt samamoodi reklaamiti. “Intiimne sisevaade!” ja muud säärased loosungid. Härjasitt. Odav reklaamvõte. Aga noh, mõjub.

Marquezi ja Angeli raamatut ühendab veel üks asi: sügav põlgus Eesti ja eesti meeste vastu. See hala on mind ka ausalt öeldes ära tüüdanud. Oh, jah, muidugi on eesti meeste hulgas ikka määratu hulk jobusid. Vaatan kas või oma sõbrannasid ja nende ekse ja tunnistada tuleb: suht jobud. Kui enne pole, siis lahku minnes ikka muutuvad. Aga mis ühe naise jobu, see teise naise kuld, või midagi. Ja jobusid on samal protsendil ka teiste rahvuste esindajate seas, ses osas ei maksa diskrimineerida. Eesti mehed on ehk jobud, aga oma jobud. Kasvanud oma jobude naiste ja jobude isade-emade kõrval, kes neid selliseks muutnud on. Seega, vaataks ehk endale ka otsa? Ja katsuks edaspidi paremini teha?

Aga raamatu juurde tagasi. Kui nüüd püüda seda asja kõike võtta siiski kui kirjanduslikku üllitist, on kriitikat märksa vähem. (Seega vähemalt minu puhul see “puhas tõde”-reklaamitrikk mõjub vastupidiselt, tekst seda rohkem võltsimalt, kuivõrd seda puhta kullana esitada püütakse.) Stoori on ju lennukas, isegi naerda saab vahepeal laia häälega, sulg jookseb ja raamatust läbi astuvad tegelased on värvikad, kuigi üheplaanilised (nad kõik on värvikad jobud ja neid kõiki juhib vaid soov keppi saada, lihtsalt kepivad erinevalt).

Nüüd jõuame ka pealkirjani, mis tähendabki üldjoontes seda, mida võiks arvata. Tüdruk, kes enne polnud vist vaat et kordagi orgasmi saanud, hakkab ootamatult ellu sugenenud mehi järgemööda läbi võtma ja muudkui tuleb ja tuleb. Õnneks juhtub suure tulemise kõrval ka üht-teist muud, muidu ei suudaks vist üldse edasi lugeda. Ja no fantaasiana on see raamat päris äge, eriti lõppvaatus. Sest kes poleks unistanud tasuta rahast ja sellega kaasnevast lõputust vabadusest?

Nii et tegelikult ootan ma väga, et Angel veel midagi kirjutaks, et näha, kas see oli kõik, mis ta suudab. Käekiri on tal väga kenderlik, aga on tunda, et toimetada ta ennast eriti pole lasknud (kuigi oleks võinud). Ja no kulka-referentsid raamatus on lihtsalt kuldsed, ausalt! Need panevad muigama vist igaüht, kes on, nagu lollakad, poole ööni kulkale avaldusi vihtunud teha, hullumeelselt projekte kirjutanud, et siis varsti jälle kuulda, kuidas projekt pole toetusevääriline.

Suvelugemiseks suurepärane naistekas, säilitagem ainult natuke kriitilist meelt.

Ja Eesti mehed võivad tegelikult päris nunnud ka olla, ärgem seda ka unustage.

Nipiraamatu neljas kolumn: Loobumise võlujõud

Siin on minu veebruarikuine Naistelehe Nipiraamatu kolumn.

Loobumise võlujõud

Veebruaris saan ma 30aastaseks.

Mul on kaks kassi, üks peaaegu-kolmene fantastiline tütar, selja taga kaks abielu ja kaks lahutust. Mul on oma firma, mille alt olen ma esitanud seniseks vaid kaks arvet, mu sissetulekud on pehmelt öeldes ebastabiilsed ja magistriõppe esimese semestriga ei suutnud ma juba ühe ainega hakkama saada. Ma pidin lahkuma oma armastatud Nõmme kodust ning elan nüüd jälle määramata ajaks üürikorteris.

Kui ma kujutasin ette, milline on mu elu 30aastasena, siis, tunnistan ausalt, see pole tõesti see, mida ma oleks arvanud. Noh, vähemalt auto ja kindel töökoht võiks ju 30aastasel inimesel ometi olla!

Neil päevil mõtlen ma väga palju loobumiste peale. Mõtlesin sellele, kui istusin oma nüüdseks eksabikaasaga ja lapse isaga perekonnaseisubüroos kabineti 210 ukse taga. Mõtlesin sellele, kui pakkisin hilisööl kaste ning tassisin, tassisin, tassisin oma kila-kola nüüdseks ekskodust välja. Mõtlesin sellele, kui tütar esimest korda uues kodus ütles: “Emme, lähme koju…”, ja ma pidin vastama: “Aga see ongi meie kodu nüüd, kullake.”

Väga paljud inimesed küsivad, miks me lahutasime. Mis juhtus? Sellele on väga raske vastata. Mis ikka juhtus, juhtus see, mis juhtub paljudega. Asjad kuhjuvad, nendega ei osata õigesti tegeleda, siis nad kuhjuvad veel ja lõpuks on see pundar nii suur, et seda ei suuda keegi lahti harutada.

Inimesed küsivad veel, miks me rohkem ei üritanud. Miks te ei võiks vähemalt lapse pärast uuesti proovida? Vot sellele küsimusele on mul palju lihtsam vastata. Esiteks – proovisime. Proovisime nii ja naa, aga tulutult. Ning teate, mis? Üks kõige jaburamaid asju maailmas, mida ma tean, on see kurikuulus “lapse pärast kokkujäämine”. Kas on olemas hullemat asja, mida oma lapsele teha? Sundida teda elama mürgises õhus, mida tekitavad kaks vaenujalal vanemat, kes teevad teineteist ainult õnnetuks? Kas sellisest kodust saab üldse kasvada oma eluga hästi hakkama saavat, emotsionaalselt intelligentset ja hästi funktsioneerivat täiskasvanut? Kahtlen sügavalt.

Nii vastan ma neile küsijatele alati ühtemoodi: “Me lahutasimegi lapse pärast.” Jah, on küll valus. Jah, on küll raske. Jah, me kõik pidime mingitest asjadest seetõttu loobuma. Aga Mila on väärt kõige paremat. Ta on väärt õnnelikke vanemaid. Ja kui need kaks vanemat ei suuda enam teineteist õnnelikuks teha, siis tuleb leida viis, et nad saaksid jälle õnnelikuks. Sest laps on õnnelik ainult siis, kui tema vanemad on õnnelikud. Tõsi, tal võib olla väga raske mõista, miks tema vanemad siis KOOS õnnelikud ei võiks olla, aga elu juba on selline. Meie kõigi jaoks, kusjuures, on asju või suhteid, mida on vahepeal raske mõista.

Vaatan oma 30ndale sünnipäevale otsa ja mõtlen, et… See kõik on juhtunud põhjusega. Mingil põhjusel ma pidin selle valu läbi elama, see valu õpetas mulle midagi. Ja nüüd ma lasin lahti. Loobusin, et oleks lõpuks ometi võimalik vastu võtta kõik need toredad asjad, mida elul mulle veel pakkuda on.

Loobuda on ikka raske. Oli mulgi. Aga praeguseks on kohal ka see suur sõnulkirjeldamatu kergendustunne… Ja ma tean, et kõik läheb hästi. Sest Mila on seda väärt, et tal oleksid õnnelik isa ja õnnelik ema. Ja selleks tuli loobuda.

Daki targutab: Aga vähemalt ta ei peksa!

Delfi Naistekale kirjutatud kolumn aprillikuust 2012.

Mulle teinekord tundub, et inimeste elu käib mingite kummaliste sünkroniseeritud tsüklite kaupa. On suved, mis on “pulmasuved” – üks abiellumine teise otsa, muudkui jookse perbüroosid mööda. Siis on ajad, mil tundub, et KÕIK on ühekorraga rasedaks jäänud. Loomulikult on ka kevaded, kus kõik su sõbrad lõpetavad üheaegselt ülikoole. Ja talved, kus kõigi sõprade autodega samaaegselt midagi juhtub.

 

Praegu tundub mulle, et käes on suhete mädanemise aeg.

 

Mu sõprade hulgas on kuidagi palju tekkinud neid, kelle suhe on karidel või kes juba lahku läinud. Õnnelikke paare on muidugi ka (täpselt nagu igal “pulmasuvel” on keegi, kes ei abiellu), aga süda valutab ikka nende pärast, kellel partneritega probleemid.

 

Eile rääkisin ühe oma vana tuttavaga, kelle naine lahutust nõuab. “Mulle tundub, et ta annab liiga ruttu alla,” kurtis mees. “Me oleme ju ometi kaheksa aastat koos olnud! Meil on ühine laps, ühine elu!” Ma ei osanud talle midagi vastata. Mida ma oskaksingi – ma ju ei tea nende suhtest tegelikult mitte midagi. Aga see fraas – “mulle tundub, et ta annab liiga kergelt alla” – jäi kummitama.

 

Jah, kuidas sa tead, et on õige hetk lahku minna? Eriti, kui puudub selline eriti konkreetne juhtum, mis ütleks sulle, et kõik on kindlalt läbi. Näiteks kui mees sind lööb. Või kui armukesega abieluvoodis püherdamisega vahele jääb. Või kui abikaasa Keskerakonda valima hakkab. Igal inimesel on nn deal breaker’id ehk asjad, mida nad andeks anda ei suuda. Teod, mis lõpetavad suhte joonelt.

 

Aga kui ühtegi deal breaker’it pole silmapiiril? Kui lihtsalt on tunne, et ei tööta. Kui on tunne, et… midagi on valesti või puudu. Kui tülisid on rohkem kui õnnelikke hetki. Kui suhe pigem vindub, kui et kuhugi liigub.

 

Kuid kuidas sa tead, et sa ei anna liiga kergelt alla? Kuidas sa tead, et see pole kõigest faas, raske aeg, mis tuleb üle elada ja mis lõppkokkuvõttes teeb teie suhte ainult tugevamaks? Millal saad sa olla kindel, et lahkuminek on õige otsus?

 

Ning samade õnnetute paaride hulgas  on paarid, kes saavad aru küll, et nad peaksid ammu olema lahku läinud, kuid ikka ei tee seda. Sest kardavad. Sest on harjunud. Sest ei jaksa. Sest neil on surmahirm üksindajäämise ees. Sest neil pole raha, et üksinda (ja kolme lapsega) ellu jääda. Sest on ühised lapsed ja “laste pärast” ometi peaks ju pingutama! (Olgu kohe öeldud, et ma tegelikult usun, et ALATI saab hakkama, kui tahta ja kätte võtta. Raha ja laste pärast õnnetus suhtes olemine on üks rumalamaid asju. Kuigi tavaliselt on nende ettekäänete taga siiski hirm.)

 

“Ja pealegi,” nagu ütles üks mu sellises olukorras olev tuttav naisterahvas, “vähemalt ta ju ei peksa!”

 

Vähemalt ta ju ei peksa.

 

Mu aju peatus, kui ma seda kuulsin. Oma väärastunud loogika on täiesti olemas, aga ma ei suutnud uskuda, et keegi päriselt niimoodi endale ütlebki ja arvab, et selline peabki elu olema. “Suhe on sitt, mis sitt, igal õhtul tahab mu sees haigutav tühjus mind lämmatada, aga vähemalt ta ju ei peksa.”

 

Kui palju on selliseid perekondi, mis püsivad koos mitte sellepärast, et inimesed teineteist armastavad ja tahavad õnnelikuks teha? Ja kui palju on neid, kus saadetakse päevi õhtusse inimese kõrval, kes kunagi pani südame kiiremini lööma, nüüd on temast saanud heal juhul korterinaaber, halvemal juhul keegi, kelle olemasolu samas korteris pead sa lihtsalt hambaid krigistades taluma? Aga vähemalt ta ju ei peksa, eks ole!

 

Võib-olla olen ma natuke naiivne (hah, mis natuke! Ma olen täiega naiivne.), aga ma olen alati uskunud sellesse, et iga inimene on õnne väärt. Muidugi tähendab kõigile erinevaid asju – kellele on see lõbus poissmeheelu, kellele viis last ja elamine äärelinnas, kellele samast soost elukaaslane, kellele visiitabielu karjääri kõrvalt. Ükskõik, mis – kuni see teeb inimest õnnelikuks (ja samas ei tee kedagi teist õnnetuks), on ta selle ära teeninud, usun ma. Ning surnud suhtes olemine ei aita kindlasti kuidagi õnne leidmisele kaasa. Vahepeal tuleb aga õnne leidmiseks ka tööd teha, anda endast kõik. Teate ju küll, et magavale kassile hiir suhu ei jookse. Miks peaks siis õnnetus abielus vindumine kuidagi printsi valgel hobusel ukse taha tooma?

 

Aga siiski – kuidas saad sa kindel olla, et see ikka on surnud suhe? Äkki on lihtsalt koomas ja ärkab varsti ellu, kui piisavalt vaeva näha?

 

“Lahku minna jõuab alati,” ütles üks kolmas sõbranna, kui sel teemal rääkisime. Ja ka tal on omal kombel õigus.

 

Nojah. Vähemalt ta ei peksa. Hea seegi.