Tag Archives: mujal

eluajavööndi muusikataust

Mõni artist on selline, kelle lood lähevad alati otse hinge. Või isegi kui ei lähe kohe, siis satud sa mõnda lugu kuulama natukese aja pärast ja eluajavöönd on muutunud ja bämm! Otse hinge. Üks selline artist minu jaoks on Brandon Zahursky, kes kasutab artistinime Rivvrs.

Ma olen temast mitu korda varemgi kirjutanud, aga kuna ta valmistab ette uut plaati ja esimene singel sellelt on väljas, mõtlesin, et on aeg talle üks postitus pühendada ning endalegi meelde tuletada, kui oluline tema muusika mu elus on olnud.

Alguse sai kõik muidugi sarjast “About a Boy”; kust saabus mu ellu see fantastiline lugu. Senimaani on nii, et kui ma seda kuulan, tahan ma täiel rinnal kaasa laulda (ja tavaliselt seda teengi) ja sellega on nagu seal Dylan Morani sketšis, et this song is about me, noh, kas te olete näinud mu naeratust? MUL ON JU KA CROOKED SMILE! Ja see on kuidagi nii nunnu ja soe armumise lugu mu arust, et täpselt see, kuidas vahel on täitsa ükskõik ja otsustadki, et hüppad üle ääre alla ja loodad, et elu kannab. Enamasti küll ei kanna, aga samas ei tasu lootust kaotada, et ükskord ka kannab, eks ole ju.

Aga kõige olulisem lugu läbi aegade, mis üldse vist on olnud, ja mida ma kuulan nagu mantrat, eriti kui on selline aeg elus, kus mantraid on vaja rohkem kui tavaliselt – selleks on muidugi “Hold on”. Mul ei olegi vist ühtegi teist lugu maailmas, mille kohta ma tõesti tunneks, et see on nii otse mulle kirjutatud ja on lugusid, mis ongi olnud päriselt mulle kirjutatud ja isegi need ei ole päris nii väga minu lugudena tundunud kui see. Ja kõik igasugused eluõpikud ja tarkused, kõik, mis ma olen elu jooksul õppinud, kõik on sellesse ühte loosse kokku võetud. Know that it’s waiting for you, just hold on.

Ja selle loo kohta ma vist tõesti julgeks öelda, et see on elupäästja olnud. Ma mäletan, kuidas aastaid tagasi, kui see lugu välja tuli, ma olin kohati nii vihane, ma tahtsin nii väga, et mu elu oleks läinud teistmoodi, aga siis – you can place the blame but it won’t change anything. Ja nüüd, aastad on möödunud, ja ma saan aru et, jepp, tõesti üldse kõige vähemproduktiivsem asi elus vist on süüdistamine. Ma isegi ei teadnud, et see õppetund mul juba nii hästi omandatud on, kui mõni aeg tagasi siin ka üks olukord juhtus, kus oleks olnud nii lihtne süüdistada ja kaasa minna selle lõputu egotormiga, mida süüdistuste loopimine tegelikult kaasa toob – ja ma ei läinud. Kuulasin “Hold oni” ja kuulasin veel ja siis veel korra ja lasin minna.

Sama sõnumiga on ka “Ready To Begin”, kuigi see on rohkem selline lugu, mille panen köögis söögitegemise taustaks ja siis tantsid oma peegeldusele köögiaknas, akna taga pime sügisöö ja tegelikult sa tead, et oledki valmis, las elu tuleb kogu oma värvikirevuses (nagu need krõbinad seal jaburas videos) ja ma saan kõigega hakkama.

Rivvrsi uusim lugu on “Don’t Give Up On Me” ja ta oma isiklikul FB seinal rääkis ka natuke, mis on selle loo taust. (Jepp, ma stalkisin teda nii kõvasti kui kõigepealt selle esimese loo leidsin, et ma olen nüüd ta FB sõber ja meil isegi on olnud juttu, et peaks tegema mingi laheda videointeka või midagi, pole veel jõudnud teostuseni küll – aga siit õppetund, et rändom armumised muusikutesse VIIVAD mõnikord sihile, kui see siht peaks olema olla nende FB sõber.) Igal juhul, “Don’t Give Up On Me” on talle endale väga isiklik lugu, kuna ta on olnud kimpus depressiooniga ja selle looga püüdis ta edasi anda seda rasket eluperioodi oma elus. Ma usun, et see tuleb tuttav ette paljudele meist, kes võitlevad ja näevad pöörast vaeva, et hoida kinni veel viimasestki mõistuseraasust, selles väikesest osast sinu hinges, mis veel sulle sind ennast meenutab.

Ja viimaks veel üks hästi suure kaaluga lugu. Brandonile kirjutas üks fänn ning ütles, et ta oli oma armastatusse armunud loo “I Will Follow You” saatel ning et see on “nende lugu”. Ta palus, et Brandon teeks väikese video, sest ta plaanis oma kallima Kari kätt paluda ja tahtis seda hetke eriliseks teha. Kari ütles jah, kuid suri sel päeval, kui nad abiellusid. Kari nimelt põdes tsüstilist fibroosi, haruldast geneetilist haigust. Nad tahtsid koos Bradleyga midagi teha Kari mälestuseks ja nii sündis lugu “Conquer”, videomaterjal on Kari viimastest elukuudest. Ja sõnum, muidugi, on, et tasub olla võitleja. Kõigest saab üle, kõike on võimalik võita. Ka siis, kui haigus surub põlvili, on ikkagi võimalik mitte kaotada oma võitlejahinge. Ja minu arvates on see suurepärane sõnum. It ain’t easy but it’s almost over, ükskõik mis halval hetkel seda endale öelda, see kehtib. Ei peagi kerge olema, aga kõik möödub, kõik saab läbi and you will conquer.

fire escape

Andrew McMahon

Andrew McMahon

Kui te mind juhuslikult Spotifys jälgite, olete ehk märganud, et ma olen viimasel nädalal kuulanud nonstop ühte ja sama lugu. Andrew McMahon (peidus mitme erineva artistinime taga) lendas mu listi suure tõenäosusega ikka Spotify Discover Weekly kaudu, aga no tema “Fire Escape” on täiesti geniaalne lugu ju ometi ka.

Mida rohkem ma seda lugu kuulan, seda rohkem ma saan aru, miks see mulle meeldib. Esiteks tundub mulle, et McMahon on absoluutselt suurepärane sõnadekirjutaja, selles veendusin ma ka siis, kui teisi tema lugusid kuulasin. Aga “Fire Escape” kõnetab mind kuidagi eriliselt seetõttu, et – ma sain aru – see on minu ettekujutus romantikast. Minu jaoks on nimelt eriliselt maagilised need ööd, mis sa veedad kellegagi koos hommikutundideni, seikled öises linnas, istud kõnniteekividel, imetled vaateplatvormidelt hommiku saabumist, lõkerdad Põhja-Tallinna majade vahel, jalutad mööda mereäärt või istud niisama magalarajooni köögiaknal, vaatad, kuidas aegamööda tuled vastasmaja akendes põlema lähevad, kuulad, kuidas maailm magab ja siis vaikselt ärkab.

Need ööd, mil sa tunnedki, et we are going strong with the vampires baby, we belong, we belong awake. Sest magamine oleks tohutu ajaraisk, miks kaotada vabatahtlikult sekundki sellest imelisusest, mis sul selle inimesega on antud.

Nii et seda just “Fire Escape” minu jaoks tähendab.

Kui ma veel Andrew McMahonit kuulasin – sõitsin siis just Tartusse, olin vast 20 korda juba “Fire Escape’i” loopinud – sattusin ma pleilisti peale, kus ta selgitab oma lugude sündimist. McMahonil diagnoositi umbes kümme aastat tagasi leukeemia ning kuigi esmakuulamisel ei pruugi sellest aru saada, siis tegelikult on see kogemus tema lugudesse sisse põimitud. Näiteks ütles ta järgmise loo kohta, et kui ta keha oli juba tervenemas, aga mõistus ikka veel üsna segi, küsiti temalt intervjuudes palju leukeemia kohta. Ja ta ei tahtnud sellest rääkida, sest I don’t need a witness to say I survived. See rida, see rida kõnetab kuidagi mind. Paradoksaalsel kombel isegi, sest ma olen paljuski leidnud oma jõu sellest, kui saan oma lugusid rääkida – ka neid sitemaid, neid, pärast mida on tunne, et kurat, napilt läks, napilt jäin ellu.

Aga ma mõistan seda poolt ka, kuidas vahel tahaks lihtsalt olla, kuidas vahel kellegi heatahtlik märkus “Aga halvim on ju möödas” ei ole miski, mida sa sel hetkel ilmtingimata kuulda tahaksid. Sest kuigi halvim võib möödas olla, paranevad mõned armid väga pikalt, mõned haavad jäävad veritsema, kattuvad siis korbaga, et mõni hetk hiljem uuesti valusalt avaneda.

Aga tegelikult kuulasin ma tema lugusid juba mõnda aega, ma lihtsalt ei olnud süvenenud. Nüüd aga viisin otsad kokku. Näiteks “High Dive” on üks mu viimase poolaasta lemmikumaid lugusid üldse. Sellesse on mingi tõeline nukrameelne romanss kirja pandud, mingi valulik lahtilaskmise emotsioon kangastub mulle. Et vahel jäädki sa akna taha seisma, ja need lood, mida tema kuulab, mille järgi tantsib ja millele mõtleb, need ei ole enam sinuga seotud. Ja teisalt – teisalt on see kuidagi nii positiivse laenguga lugu. Et jah, ongi nii, aga nii peabki olema. Inimesed eemalduvad, tulevad lähemale, eemalduvad jälle. Ning peamine on ju see, et nad jäävad tantsima, tantsivad ka siis edasi, kui sina enam nende tantsupartner pole. Ja see on ju hea, see on parim.

“Cecilia and the Satellite” on lugu, mille ta kirjutas oma kohe sündivale tütrele. Alguses ma seda muidugi ei teadnud ja mõtlesin pikalt, et kummaline armastuslugu on see. Aga kui tütrest kuulsin, siis sain aru, et kummalist pole siin midagi, kõik loksus paika. From all the things my hands have held, the best by far is you.

Ja viimasena jagan teiega lugu, mis ühtlasi on vist esimene lugu, mida temalt kuulasin. Andrew ise ütles, et kirjutas selle siis, kui oli parasjagu läbi elamas rasket lahkuminekut. Ning kuidas selle loo emotsioon on tema jaoks üks suur tumesinine laine, mis kaks inimest teineteisest lahku viib – aga kuidas lõpuks ehk nad ikkagi üksteist leiavad. Mulle meeldib tema muusika juures nii palju asju, esiteks muidugi klaver. Aga mulle meeldib, kuidas ta räägib rasketest asjadest mingi erilise reipusega. Ka valust, ka lahkuminekutest. See imeline elamise kirg, see kumab tema tekstidest ja muusikast läbi.

Sest kirega tulebki ju elada. Armastad kirega, kaotad kirega, kukud kirega, tõused püsti, ikka kirega. Väsitav? Absoluutselt. Valus? Kohati rohkem, kui ehk peaks või saaks. Aga tasu niimoodi elamise eest on minu hinnangul seda väärt.

hirmust

Täna kirjutasin ma Postimehes kolumni, mis oli mulle isiklikum ja raskem kui teised. Ma kirjutasin sellest, kuidas mind esimest korda löödi.

Tähendab, eks kõik mu kolumnid ole väga isiklikud, ma nagu ei oskagi muudmoodi. Aga selle välja ütlemine niimoodi näo ja nimega, see oli väga raske. Ma olen siiani natuke tardunud olekus, ma tunnen korraga kõiki oma lihaseid, sest nad on pingul. Ma kuulen oma südant tagumas ja käed kleepuvad külmast higist.

Ma kardan.

Ma kardan, et see mees tunneb ära, et ma temast kirjutasin. Ma kardan, mida ta siis teha võib. Aga ma kardan ka muud. Ma kardan, mis tagajärgi see kõik mulle kaasa võib tuua. Ma kardan anonüümseid kommentaare, ma kardan näoga kommentaare.

Kui sa oled internetis kirjutav naine nagu mina, siis oled sa mingil määral ahistamisega harjunud. Tavaline kommentaar selle peale on ju lihtne: “Aga mis sa siis topid oma nime ja nägu ja arvamusi kõikjale, kui sa tagajärgedega diilida ei suuda!”

Ma olen elu aeg arvanud, et see on üks ääretult väärastunud argumentatsioon. Miks peab inimene by default kartma, lihtsalt sellepärast, et ta peab tarvilikuks natuke rohkem ja natuke avalikumalt oma arvamusi presenteerida?

Ma rääkisin eile julgustuseks oma sõbraga, kes saatis mulle lingi ühele tema aastatetaguse arvamusloo juurde. Talle oli selle jutu peale võõralt numbrilt helistatud ja öeldud, et küll ta üles leitakse. Ja alles siis ta näeb…!

Me kolleegidega jagame päris tihti lugusid sellest, kuidas jälle üht või teist meist on ähvardatud. Facebooki-ajastul on kohutavalt lihtne see ähvardus- või sõimukiri teele panna ja kui sa oled naine, siis sa saad neid kirju rohkem. Naisi ahistataksegi rohkem, kõikjal. Üheksa ohvrit kümnest on perevägivalla puhul naised ja muu sarnane statistika – see lihtsalt on üks reaalsus.

Muidugi viskame me nende kirjade üle nalja, sest huumor on üks parimaid kaitseid, mis üldse olemas on. (Lisaks, maitea, isiklikele turvameestele, vist.) Aga tegelikult ma suren sisimas iga kord natuke, kui ma mõne sellise kirja saan või kuulen, et mõnda mu armast kolleegi anonüümselt hooraks sõimatakse.

Ma olen nii palju oma elust veetnud kartes ja kahjuks ma pean tunnistama, et mingi hirm on minuga alati. Ja see ei peaks nii olema. Aga on.

/

Ahjaa, seda öeldakse mulle ka vahel. Et kuidas ma julgen neist asjadest niimoodi kirjutada. Eks seda on öeldud terve mu kirjutamiselu, vahel pigem natuke hukkamõistvalt (mõeldes tagasi blogi eraelulistele detailidele näiteks), vahel kummastuse või isegi põlgusega (mõeldes seksiteemadele), aga vahel öeldakse seda siiralt ja tänulikult. Ja see viimane osa, see vist ongi aus vastus sellele, miks ma julgen – miks ma julgen isegi siis, kui ma kardan. Kui ma kardan nii, et mu alaselg on krampis ka õhtul omas voodis lebades.

Nii et jah. Seda tahtsingi täna vist veel lisaks öelda.

Hoidke end, naised.

Justin Petrone “Minu Eesti 3”

Kui veel selle nädala keskel küsis sõber mu rannajuttude peale, et tal on nagu meeles, et ma ei salli väga randa ja suve üldiselt, siis ma kehitasin õlgu ja ei mäletanud täpselt, kuidas ma sellele vastama peaksin, siis tänaseks on mul vastus jälle olemas: OMG KUIDAS MA EI SALLI PALAVUST.

Nii et kuigi ma peaksin kirjutama hoopis Rakvere teatri suvetükist “Maailma parim küla”, mida ma eile vaatamas käisin, või siis tegelikult hoopiski olema kursakokkutulekul, siis vandusin palavusele alla (kurvastasin natuke, et miks ikkagi peab Mon Rouge’i ainuke ebatäiuslikkus olema kondika puudumine), sõitsin hommikukuumuses akendest sisse tuiskava tulikuuma tuule saatel koju, pea ja selg valutamas, silmad tuikamas ning lihtsalt lugesin päev otsa.

Justini “Minu Eesti 3” on väga, väga hea raamat. See on mitu korda parem kui esimesed, sest see on nii palju sügavam. Või siis lihtsalt puudutas see mind kuidagi palju rohkem kui tema varasemad teosed.

Raamatu esimene pool, see puhas Tartu osa… Ma lugesin seda, vahepeal pisarad silmas ja tundsin iga ihurakuga seda elu, mis kunagi mulgi oli, või siis seda elu, mis oleks võinud olla. Ma olen küll ka seal raamatus põgusalt sees, jah, aga väga põgusalt, sest minu elu võttis siis teised pöörded – need põhjasuunalised. Ja nii väga valus oli lugeda kõigest sellest, mille ma maha jätsin. Ma vahetasin Kassitoome kuldsed lehed Kopli liinide ja sünnitusjärgse depressiooni vastu, ma vahetasin need õdusad teejoomised Epu ja Justini Tähtvere köögis (või isegi, oi, ma ju isegi käisin seal lapsi hoidmas, olin täiesti unustanud!) uneta ööde, kolisevate trammide ja põletava üksilduse vastu. Ja kui paralleelselt Justin jõudis ööbima Vello Nõmme-diivanile, siis, ma kujutan ette, võis see olla umbes samal ajal, kui Nõmme võttis mind vastu, kui olid murdelised ajad eraelus, kuid kus ma jälle hakkasin hingama ja elama ja mul tekkisid inimesed, mul tekkisid külalised, mul tekkisid õdusad tagaaiavestlused suvistel öödel veiniklaasi taga või õhtused trepil istumised ja suitsetamised ja maailma lahkamised.

Aga Tartu jäi must aina kaugemale.

Ja nüüd on must kaugele-kaugele jäänud ka Nõmme.

Mul on aknad lahti ja päev otsa on saatnud mind raamatu lugemise taustaks Klooga suvemüra. Jah, suvi on käes, sest Kloogal on ühtäkki elu. On hääled, on pidev autodevool. Mängivad lapsed, kihutavad kahtlase väärtusega plekikuhilad, ülekaalus siiski mingil põhjusel üsna kallina mõjuvad autod (mis iial ei pea kinni asulasisesest kiirusepiirangust). Ja ma tunnen, et ma kuulan pealt, et ma olen sattunud mingisse võõrasse maailma ja ma olen siin nii kuradi üksi ja ma ei saa aru, kuidas ma saan tunda end nii üksi, kui ma tegelikult ju pole.

Täpselt nii, nagu Justin tundis, ja siis ma nutsin jälle.

Vahepeal, enne kui Tartu-osa läbi sai ja ma jõudsin kohani, kust ma lugesin, et Justin käis murede korral pihtimas Kuperjanovi haual, hakkasin ma nutma, panin raamatu käes ja kirjutasin Justinile. Tehes siukse pesuehtsa eestlasliku komplimendi: “Your book is so good that I had to stop reading it.”

Sest mu vanaema ja vanaisa on maetud Kuperjanovi taha ja kui palju kordi olen ma seal käinud… Ja kui kaugel nüüd see koht minust on. Raadil käimine, see rituaal, mulle meenus nii teravalt – see oli mulle nii oluline. See oli asi, mida ma pidin TEGEMA.

Kus käin ma praegu?

Polegi kuskil käia, sest kuskil pole juuri enam ja kuskil pole olulisi kohti, ikka veel või enam mitte. Ainult Saaremaal käin.

Aga muidugi, see kõik on melanhoolne paiguti vast ainult minu jaoks, sest laialt naersin ma lugedes muidugi ka.

Ja ometi, kuigi me tunneme Justini ja Epuga ligi kümme aastat, virtuaalselt äkki kauemgi, on mul tunne, nagu ma oleks alles täna Justiniga tuttavaks saanud. Niimoodi mõjus see raamat mulle.

Üks mõte seda lugedes oli veel. Et ma loen raamatut, mille pealkiri võiks olla “Kuidas tõlkida meest”.

Sest kuidagi viimasel ajal ma tunnen kogu aeg, et ma ei saa absoluutselt meestest aru. Mehed on mingid segased olendid, kes esitavad mulle nõudmisi ja tekitavad mus liiga tugevaid tundeid, nii positiivseid kui negatiivseid, ja enamasti neid pole või kui nad on, on neist nii raske aru saada. Kogu aeg on tunne, et pead muukima, pusserdama, et üldse pihta saada, mis nende ilusates peakestes toimub, nagu mingi hiina-innuiti tõlk, kes üritab hieroglüüfe eesti keelde seletada.

Ja ma mõtlesin, kui kuradi hea oleks, kui meestega tuleks kaasa selline manuaal. Et kui kõik oskaksid ja suudaksid oma tundeid niimoodi kirja panna, nagu Justin suudab.

Aga kõik tundub hetkel nii tühi ja ma ei saa aru, kas see tühjus mu sees on väsimusest, palavusest, kuumarabandusest või emotsioonidest või füüsilisest üksiolekust või sellest, et öösel nägin ma unes maailmalõppu, saateks kriisked “Vänta, Jossif, vänta!” (ja see oli pigem õudne kui naljakas), aga ma tahaks ka, noh, tunda seda. Seda, mida Justin tundis, kogu selle tühjuse ja masenduse ja kõik-ajab-närvi aegade lõpuks: et kohe tuleb muutus. Ei tea, milline, aga tuleb.

Mina ei tunne seda. Ma tunnen, et miski ei muutu iialgi. Et pole vahet, kas ma istun Klõugal ja kuulan avatud kolmanda korruse akendest tulnuklikke välishääli, või Ropkas või Koplis või Nõmmel, ikka on midagi alati puudu ja alati on kõik samasugune, isegi kui life particulars alati pole. Alati magavad kassid jalgadel, alati on liiga palav või liiga külm, raha pole ka kunagi ja arveid on alati liiga palju ja alati on tööga mingi megaebakindlus ja alati on, noh, nutt kurgus.

Ma arvan, et see on sellest, et ma pole piisavalt tomatisuppi söönud. I’ll fix that.

Thank you Gothenburg. That was amazing.

Teatavasti olen ma elus juba ühe korra olnud õnnistatud Dave’i lähedusega. Nüüd, kui “Sonic Highways” sügisel välja tuli, teadsin ma raudpoltkindlalt, et come rain or shine, sellele tuurile me sõbraga koos läheme, sest kui on üldse midagi, mis on meie jaoks elus sama oluline, siis on see Foo Fighters.

Ja kuna nad veel tulid Rootsi, kus on K2, siis MIS SAAKS OLLA PAREM, kui roadtrippida läbi Rootsi Göteborisse, nautida natuke elu, siis nautida kontserti ja siis elada edasi teadmisega, et LIFE IS COMPLETE.

Juba alguses hakkas kõik viltu vedama, õnneks on olemas K2, kes hädast oskab välja päästa ja Rootsi bürokraatiamasinast läbi murda. Edasi läks natuke tšillimalt. Selgus, et apartement, mille ma märtsis broneerisin ja mis võttis poole mu kuupalgast, osutus OMG KUI OOSÕMIKS. Götebori kesklinna katusekorter – miks mitte, eks ole. Teeselda paar päeva, et elu võibki selline olla. Ümbritsetuna Minu Inimestest, nutta, naerda, istuda katusel ja jälgida päikesetõusu – kõik oli lihtsalt nii ülimõnus.

Ja siis oligi kontserdipäev. Oi, kui kaua me olime seda oodanud. Sel hetkel, kui Dave lavale jooksis, jäi hing kinni ja ma mõtlesin: vot see on puhas õnn. Puhas emotsioon, lihtsalt olin üleni nii õnnelik, et sain olla selles hetkes.

Teine lugu, “Monkey Wrench” oli väga tähenduslik – mu sõber just tänu sellele loole kunagi Foosid kuulama hakkaski. Pöördusin veel, et vaadata tema nägu ja emotsioone, kui järsku – opsaki, Dave koperdas, kukkus känkaskaela üle lavaääre ja kuigi Taylor, Pat ja Nate lasid kõik tublilt edasi, oli see vokaalide vaikus… See vaikus oli täiesti õõvastav. Tuhat mõtet käis peast läbi nende sekundite jooksul. “Ei saa olla. Ei. Ei. Ei. Kas ma tõesti näen, kuidas Dave kukub end kooma? Surnuks? Eluks ajaks vigaseks? Ei. Ei. Ei.”

Kui ta mikri haaras ja teatas, et “guys, I think I fucking broke my leg,” oli kergendus ja pettumus üheskoos. Ma ei oleks IIAL uskunud, et ta tagasi tuleb, ja samas – ma ei oodanud temalt midagi vähemat. Sest see mees on täielik rokikuningas ja nüüd ta tõestas seda jällegi. Muidugi, enne ma värisesin, nutsin, täiesti afektiseisundis, sõber üritas kuidagi lohutada, et vähemalt kuuleme Taylori bändigi ju (Taylor mängis augutäiteks mõned oma bändi Taylor Hawkings and the Coattail Riders lugusid). Muuseas, see oli ka ikkagi täiesti imetlusväärne – bänd ju ise ei teadnud ka täpselt, kui hullud on Dave’iga lood, aga mängisid edasi.

Ja see hetk, kui Dave bändiga ratastoolis Queeni “Under Pressure” coveri ajaks laval ühines, issake, see oli sõnulkirjeldamatu! Vahepeal olid mõned inimesed jõudnud lahkuda, aga ehk paarsada 50 000st. Ülejäänud olid ekstaasis, ülejäänud kontsert oli kehaväline kogemus. Kõik need 50 000 hinge, laulmas kaasa kõiki lugusid, püstijalu, naermas Dave’iga koos… Kui ta mööda seda nn catwalki lõpuks karkudel kõndis, et akustiliselt laulda “My Herot” – ei saanud kellelgi olla kahtlust, KES tegelikult selle õhtu kangelane on.

Ja ta tegigi kõik lood lõpuni, setlistist jäid vist välja vaid mõned plaanitud. Kaks tundi puhast rokki, millest osa istus laval meedik ja hoidis ta jalga paigal, vahepeal käis ta ära ja lasi panna kipsi peale… Ma ei suuda ette kujutada, mis tunne see võis olla, mis valu – hilisem röntgenpilt ju näitas lahtist luumurdu!

Suurimad kummardused lähevad ka ülejäänud bändile, eriti Taylorile, kes vedas kriisihetkel reipalt edasi, ise ju teadmata, mis seisus on tema parim sõber…

Lõpulooks oli klassikaliselt “Best of You”, mille lõpus oli juba näha, et mees tõesti füüsiliselt enam ei suuda laulda. Ning – rahvas võttis üle. Lihtsalt minutite kaupa laulis rahvas, Dave’i ilmeid näidati ekraanil: rõõm, uskumatus, tänulikkus, kõik need siirad emotsioonid – mul tulevad praegu seda kirjutadeski pisarad uuesti silma.

Kui kõik läbi sai, olime täiesti šokis. Jõime Dave’i auks viskit (ta ikka võttis lõpuks laval isegi, aga kes seda saab pahaks panna, eks) ja ei suutnud uskuda, et sellist ajaloolist momenti nägime. Kontsert, mida ei unusta Dave ega terve bänd ega ka kõik need kümned tuhanded. “Ma olen olnud päris mitmel Foo Fightersi kontserdil,” ütles Dave. “Aga sellisel kontserdil pole ma varem öelnud. Kuid ärge saage valesti aru – ma tõesti loodan, et enam ei satu ka!”

Järgmisel õhtul laeval sain veel mänguautomaadinupust sellise elektrilöögi, et reaalselt tuli PÕLETUSHAAV näpu otsa. Pühapäeval koju jõudes jäi Mila palavikku ning esmaspäeva hommikul saime teada, et Hello! lõpetab Eestis tegevuse.

Aga mul on alati ikkagi Foo Fighters ja need neli päeva Göteboris.

Siin on veel mõned lingid, mis üritust kajastasid.

get to know yourself

The Stupidest Angel

Hakkasin lõpuks normaalset raamatut lugema ja ma pole jõudnud eriti kaugele, aga juba tean, et see on nii-ii hea noh.

Her girlfriends, all of them married or paired up with semipermanent boyfriends, told her that he needed to be single for a while. That, of course, was total bullshit. She knew herself, liked herself, washed herself, dressed herself, bought herself presents, took herself out on dates, and even had sex with herself from time to time, which always ended better than it used to with Dale.

“Oh, that get-to-know-yourself stuff will send you full-blown batshit,” said her friend Molly Michon. “And believe me, I am the uncrowned queen of batshit. Last time I really got to know myself it turned out there was a whole gang of bitches in there to deal with. I felt like the receptionist at a rehab center. They al had nice tits, though. I gotta say. Anyway, forget that. Go out and do stuff for someone else. That’s much better for you. ‘Get to know yourself’ – what good is that? What if you get to know yourself and find out you’re a total harpy? Sure, I like you, but you can’t trust my judgment. Go do something for other people.”

Christopher Moore, “The Stupidest Angel. A Heartwarming Tale of Christmas Terror”

Kuidas ma kolm nädalat Tenerifel koopas elasin

Nüüd, kui ma töötan Hispaania ajakirjas, olen ma hakanud hullult Hispaaniat igatsema. Lugesin siin ühel õhtul oma Tenerife-pajatusi ja süda kohe heldis. Oli palju muretum aeg … Siis meenus ka, et osalesin ju GoTraveli mingil konkursil, muidugi ei võitnud – sest ma ei võida kunagi – aga seda teksti vist siin kunagi jaganud polegi. Palun väga, meenutagem, kuidas ma omal ajal Tenerifel käisin!

“Tule Tenerifele!” kutsub pooltuttav keset pilkast talve. “Siin on soe ja mõnus ja ma pakun sulle öömaja,” lubab ta. Suure õhinaga ostangi pikemalt mõtlemata piletid ära ja… Ja kui pool aastat hiljem võõral saarel maabun, tuleb välja, et mind külla kutsunud tuttav on ise saarelt lahkunud. “Aga ära muretse, ma andsin su kontaktid Marcole, ta otsib su üles!” Siis ma veel ei tea, et järgmised kolm nädalat elan ma hipist maailmaränduri Marcoga kahekesi mäe sissse raiutud koopas, kus pole vett ega elektrit. Internetist rääkimata.

Esimese hooga olen ma tõsiselt masendunud. No miks ma end sellesse mässisin! Mis häda oleks mul olnud jääda Eestisse, kus praegu isegi soojem kui siin, Kanaaridel? Hoian peast kinni ja tunnen meeletut koduigatsust. Proovin helistada Marcole, sellele müstilisele võõrustajale, kuid telefon on väljas – sellest hispaaniakeelsest teatest telefonis saan aru. Kujutlen juba, kuidas järgmised kolm nädalat elan kuskil pargipingil ning kerjan tänavanurkadel, sest hotellis elamiseks pole mul raha, kuid lõpuks siiski heliseb telefon.

“Baby, I’m sorry!” pudistab mulle hispaania-inglise segakeeles Marco. Tuleb välja, et ta telefon läks katki ja kuidagiviisi leidis ta siiski võimaluse mulle helistada. Juba samal õhtul kohtumegi, minu hotelli ees Santa Cruz de Tenerifes, saare pealinnas. Marco on lühike, sädelevate silmade ja jalgpallurijuustega mees, kes mind kohe sooja karusesse kaisutusse haarab. Läbi puise spanenglishi, hispaania-inglise segakeele, mida me järgmised kolm nädalat räägime, tervitab ta mind ning korrutab, kui mures ta minu pärast oli ja et ma olen tema “responsibility”. Ta võtab oma võõrustajarolli väga tõsiselt ning hoolimata täpsetest õpetustest, kuidas ma järgmisel päeval peaksin ta üles leidma, on ta hommikul taas hotellis. “Ma kartsin, et sa eksid ära ja tulin sulle vastu!”

Nii haarab ta mul käest (ma pean nende nädalate jooksul pideva füüsilise kontaktiga harjuma) ja me tormame bussile, mis viib meid kuurortkülakesse San Andresi – vaid seitsme kilomeetri kaugusel pealinnast, kuid oo, kui erinev! Bussist maha astudes ahhetan ja ohhetan: palmid! Ookean! Mäed! Naeratavad inimesed ja sõbralikud kohalikud! Soojus! Soolane tuul! Kõik see, millest ma Eestis olles nii sageli puudust tunnen.

–San Andresi rand Playa de las Teresitas – koht, kus ma veetsin pea kõik oma päevad–

 

“Näe, seal ongi The Bunker,” näitab Marco käega ebamääraselt mägede poole. Hakkame astuma, tee viib läbi kiirteeäärse palmisalu, üle kivide ja liiva. Lõpuks, kui juba higi silma tikub ja seljakott eriti raskeks hakkab muutuma, jääme seisma. Minu ees kõrgub kivitrepp, mis viib serpentiinina kuskile kõrgele mäkke.

“Natuke veel,” julgustab Marco. “Ole ettevaatlik!” õpetab ta, kui samme kõrgete astmete järgi sätin. Poole peal tuleb tahtmine seisma jääda, aga lõuna-eesti naise kangus ei luba: kes nüüd siis mäkke ei jõua ronida! Muidugi ronime! Kas või kolme mäkke järjest, kui vaja! Ja lõpuks olemegi kohal. Marco tutvustab uhkusest särades punkrit: “Näe, siin on sinu tuba, siin on kööginurk, ja siin on Mitshu, meie kiisu!” Mitshu on pruunitriibuline mägikiisu, kes mind alguses natuke võõrastab.

Punker ise on… veider. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud. On mäe sisse raiutud “põhituba”, kus elab Marco ja kus on kööginurk. Väljaspool mäeseina on nn minu tuba, kah kividest laotud pisike uberik, kus sees voodi, tugitool ja lauake. Uksed on suured, rasked ja plekist ning terrassil looklevad raudteerööpad – kellele seda viiemeetrist rööpajuppi kunagi vaja on läinud, jääb saladuseks. Võibolla liikusid seda mööda kunagi prožektorid, mis ookeanil liikuvatele laevadele teed näitasid? Marco igal juhul mulle vastata ei oska.

“Ja siin, siin teeme pee-pee,” tutvustab ta mulle nurgatagust. Ahsoo, noogutan. Et siis pissima pean siinsamas, kiirtee kohal, pepu ookeanil õõtsuvate traalerite poole? Mina, kes ma iga kord vetsu minnes panen vee jooksma, et maskeerida kõike, mis tualetis aset võib leida? Mina, kes ma pigem jätan vetsus käimata, kui et pean seal käima paberita? Aga just nii ongi ja just nii hakkabki olema, ja teate, kahe päeva pärast ei tundugi see nii veider, vaid üsna loomulik. Inimene harjub tõepoolest kõigega!

Harjun ka sellega, et vett tassime punkrisse viieliitriste tünnidega ja et igapäevast duši saan võtta rannas ning pikemateks pesemisprotseduurideks tuleb majandada auguliseks torgitud kanistritega ja muu taolisega. Ei ole küll kõige mugavam, aga mis peamine: saab hakkama!

Ainuke, millega on raske harjuda, on tuul. Tuul on kohutav, puistates liiva täis… noh, sisuliselt kõik. Liiva on täis kõrvad, on täis silmad, nina, küünealused, rinnahoidjakorvid ja kõik muud praod, mis inimese kehasse loodud. Ja seda liiva ei saa mitte kuidagi ära, isegi kui olen juba nädal aega kodus olnud – ikka veel on vannipõhi pärast kümblemist liiva täis.

Kolm nädalat elan ma koos poolsegase Marcoga, kellega me vaheldumisi tülitseme, siis jälle lepime ja suurimad sõbrad oleme. Mu päevad koosnevad rannas tšillimisest, kohalikega suhtlemisest ja oma novellide kirjutamisest. Mida vähemaks jääb raha, seda odavamat veini peame õhtuti jooma, kuid pole hullu! Meel on hea ja mis peamine: katus on ju pea kohal.

Kui 20 päeva hiljem asju pakin ja rannaäärses cantinas – söögikohas, mis on saanud mulle teiseks koduks – lahkumispidu peame, tikuvad pisarad silma. Ma ei uskunud, et selle pideva manjaanatamise, minnalaskmise ja hipieluga harjuda suudan, aga suutsin ja nüüd jään ma seda igatsema. Jään igatsema kõiki neid sürre tüüpe, kellega tuttavaks sain, jään igatsema meie punkri terrassilt paistnud miljonivaadet, kus igal õhtul suurlinna tulesid imetlesime ja elu lahkasime. Jään igatsema Mitshut ja hommikul lainemüha peale ärkamist.

Aga issake, kui mõnus oli tulla tagasi oma koju, kus on soe vesi, külmkapis on süüa ning asjad töötavad elektriga… Ja on oma tualett!

Külalispostitus Meelikeselt: Minu päev Hollandis

minup2evTähistan oma blogi 11ndat sünnipäeva külalispostituste sarjaga “Minu päev”, kus osaleda võivad kõik mu lugejad! Millised on meie päevad, kui sarnased, kui erinevad? Tänane külalispostitus tuleb Meelikeselt Hollandist – temaga saad rohkem tutvuda siin!

Minu päev

Leidsin selle üleskutse ja mõtlesin ka oma päeva kirja panna. Ehk näen siis ise ka, kui mõttetud mu päevad on ja saab ehk ka mõni tuttav aru, et pole mu juustulõhnaline elu siin Hollandis nii otsatu glämm midagi. Minu lühitutvustus: olen meeleheitel igavlev koduperenaine, kes ei armasta söögitegemist ega koristamist (seega on mul kohati igav ning ei, ma ei hakka tolmu pühkima, kui mul igav on).

Ehk siis minu päev, 5. veebruar 2015

Kui 3 päeva nädalas algab mu päev kell 9.15 äratusega (ehk siis abikaasa äratus, mida ta siis mitu korda snoozib ja nii 9.30 ajal lõpuks üles kobib ja mina seejärel ajan vahepeal tuppa hiilinud kassid jälle minema ja magan rahus edasi, nii 12ni keskmiselt, vahel pool tundi vähem, vahel tunnike rohkem, oleneb palju und jagub), ja ülejäänud päevadel magame koos umbes 12ni, vahel kauemgi, siis täna oli minul äratus kell 9.45. Põhjuseks kell 10.00 üks töine Skype kõne (ja ilmselt põhjustasin üsna pika naerupahvaku asjaosalisele, kui ütlesin, et Eesti aja järgi kell 11 on sobiv küll skaipida, ma lihtsalt panen omale äratuse). Enne tegin veel omale suure tassi ingveriteed ja oletasin mind ahistavatest kassidest, kes ka WCsse järele jooksevad ja mul jalus tuterdavad, et nende suur jumal, mu abikaasa, polegi neile süüa andnud. Kell 11.30 vaatasin eilse “Vaprate ja ilusate” kordust, sest eile õhtul oli mul meditatsioonikohtumine oma mentoriga ja nii jäi mul mu seep vaatamata. (Ühtlasi annab lause “alustasin mediteerimise praktiseerimisega” mulle mõista, et tegelikult peaks ma IGAL hommikul tund aega mediteerima, soovitavalt enne päikesetõusu, aga ma olen praegu proovinud paar hommikut (loe: 10-11 ajal, kui olen veel peale abikaasa äraminekut tunnikese voodis vedelenud) ja pool tundi. Kui tervet meditatsiooni ei jõua, tee pool!).

Kell 13.00 läksin rattaga linna, et postkontorist üks kiri saata ja siis poest rongi päevapileteid osta ja siis mu kauaoodatud-kauaplaneeritud ESIMENE. Esimene kord kohvikus kirjutamist proovida. Paljud kirjanikud kasutavad seda nippi. Lisa Genova (“Still Alice” autor, issand, kui hea raamat. Film on varsti kinodes, vaadake kindlasti) kirjeldas isegi oma töörutiini, kuidas ootas, et saaks lapse lasteaeda visata ja siis Starbucksi chai latte toetusel kirjutama minna. Minu üks suur eeskuju J.K.Rowling olevat samuti Edinburghis kuskil kohvikus Harry Potterit kirjutanud (seda ütles mu üks sõps, peaks uurima). Zwolles on suure saladuskatte all ka mingi aeg Starbucks üllatuslikult avatud, aga see koht on minu jaoks liiga kallis. Ja nagu keegi kuskil internetis ütles, et “sama hästi võin ma kodus omale kohvi teha, oma nime valjult ja VALESTI hüüda ning siis 5 dollarit puruks rebida, rõõm on sama.”

Mina läksin ikka oma lemmikkohvikusse Doppiosse (üldse olen vist lisaks sellele kohale Zwolles käinud veel neljas kohvikus. A ma olen juba selline lojaalne klient – kohtle mind hästi ja anna mulle linna parim cappuchino ja ma mujale ei lähe). Tass cappuchinot, poolteist tundi ja voilá, 1770 sõna kirjas. Kas pole imeline? Töökeskkonnavahetus ikka mõjub. Kodus võin ma päev otsa ringi töllerdada ja ei saa pooltki niipalju kirjutatud. Hakkan nüüd edaspidi ka sama tegema, hea põhjus endal küüned ära lakkida, ripsmed värvida ja välja linna minna. Tööle 🙂

Pärast käisin veel kiirelt ühes odava träni poes, et nööpe ja liimi osta. Pühapäeval Goudasse minek ja Eesti Kooli lapsed saavad nööpe liimida, voh! Milline rõõm, mina veel juhendan!!!

Siis koju, siis kiirelt makaronid (ilma soolata, sest sool on otsas ja mul läks meelest osta, panin siis liha üldmaitseainet keemisvette :)) ja arvutis veel kerge kirjutamine ja paberite sorteerimine. Ka “keskmistel” päevadel kuulub üldiselt tegevusse poes käimine, siis pikalt-pikalt Facebookis istumine ja kui võimalik, tööülesannete edasiseks lükkamine.

Kell 18-19.00 minu püha kolmainsus: “Vaprad ja ilusad”, seejärel veel niisama teleka klõpsimine, sest sellest nädalast on uued programmid ja mulle need ei meeldi (krimisarjad, võeh… boooooooring). Siis tuli abikaasa käed taskus koju ja sellise näoga, nagu oleks ära unustanud, et ta pidi hiinakat tooma. Ise veel tahtis seda. Nii pidin sSimpsoneid vaadates meelde tuletama, et khm, kell on 20.00 ja mul on kõht tühi. Tavaliselt sööme 18.30-19.00 ajal, süüa teen enamasti mina, aga ikka samu asju, mis ruttu valmis saavad (kiirpitsa, makaronid eri viisil, lasanje) ja mida jagub võimalusel mitmeks päevaks (kartulipuder, supp). Kui mina ei viitsi, siis teeb midagi abikaasa (loe: toob pitsat, friikaid, McDonald’sit, dönerit, hiinakat või teeb siis oma firmarooga, milleks on juba valmisostetud külmutatud kartulite ülepraadimine salati ja kotletiga). Või kui me kumbki ei viitsi midagi teha, siis ütleme kõrvalkorteris elavale abikaasa vennale, et tema kord on midagi sebida. Ja kui tal juhtub üks rumal hetk olema ja küsib minult, mida ma tahan, siis on tal rahakotis kohe suurem auk sees – mida mina tahan? PITSAT loomulikult!!!!!! PÄRIS pitsat, ahjusooja ja värskelt tehtut.

Kell 20.30 on telekas alati mingi film, seega vaatasin juba nähtud poolromantilist filmi. Pärast seda, nii 23 ajal, veel asjatasin arvutis. Käsil on üks lahe “21päevane unistuste täitumise projekt”, mida siis hoolega jälgin ja end motiveerin (korraldaja kodulehe link on siin). Kirjutasin valmis oma sellenädalase Delfi kolumni. Seejärel kirjutasin seda postitus, sain valmis umbes kell 1 öösel. Nüüd lähen magamistuppa, loen oma e-raamatut – hetkel Jojo Moyes “The Girl You Left Behind” – ja umbes 2 ajal mõtlen (ja nii iga päev), et võiks vist end vaikselt magama sättida. Duši alla, siis veel ühe peatüki lugemine teki all ja nii poole 3 ajal tavaliselt kustutan tule. Õnneks elab abikaasa uneaja suhtes üldiselt samas rütmis.

Vot, selline elu. Vahel käin sõbrannal külas, vahel paitan kasse. Ei muud glämmi ega põnevust.

volatile times

Ükspäev mõtlesin, et võtan kõigest halvast pausi. Et ei mõtle ÜHE PÄEVA vägivallateemadele, et ei mõtle ÜHE PÄEVA igasugustele debiilikutele, kes meid ümbritsevad.

Ja siis sattusin Facebookis ühe tuttava threadi, kus olid koos uskumatult idiootsete mõtetega inimesed ja nagu te teate, siis ma üldiselt katsun mitte sõimelda ja üleliia närvitseda internetis, sest teadupoolest ma elan internetis ja ma tean, et see on kõige pointlessim asi üldse, endast internetis väljuda. Teed üldiselt vaid iseennast naerualuseks.

Aga oli üks selline õhtu, kus oli olnud raske päev ja ma lugesin ja lugesin ja tundsin, kuidas vererõhk tõusis. “Teatud liiki naised lihtsalt norivad muhku,” tuleb välja. Või siis – “miks see grilltibi nüüd järsku raamatuga välja tuleb?”

Nagu see, KELLEGA on tegu, muudab vägivallaakti kuidagi… ebaolulisemaks? See on ju AINULT tänuväärne, et keegi on julgenud oma näo ja nimega kohutavast lähisuhtevägivallast rääkida. Ja mis siis, et kirjutas kogemusest raamatu? Kirjutamine on hea teraapiavorm. Ja oma kogemuse jagamine läbi kirjutiste võib omakorda aidata teisi inimesi. Tean seda, sest kirjutan internetis depressioonist ja olen saanud kümneid ja kümneid kirju inimestelt, kes mind selle eest tänavad. Et olen julgenud sel teemal kirjutada.

Aga mind on ehk siis osade arvates rehabiliteerinud kuidagi see, et ma pole grilltibi? Et kirjuta-kirjuta, räägi-räägi, seni kuni vastad teatud standardile?

No ja tänaste jubedate Viljandi-sündmuste valguses on taas selline tunne, et tahaks sellelt planeedilt maha astuda. Tuleb välja, et on inimesi, kes arvavad, et õpetaja ongi süüdi, et ta surma sai. KUIDAS saab üldse sellist asja arvata?! Jah, ma eile vaatasin How To Get Away With Murderit ja arutlesin sõbraga, et tõesti, sel korral oli seal keeruline keiss. Politseinikust pereisa, kes aastaid süstemaatiliselt piinas oma perekonda, kuni lõpuks poeg snäppis ja ta maha lasi. Ehk et ohvrist sai hetkega vägivallatseja. Kuidas seda juhtumit kaaluda? Kas keegi on väärt surma? Kas keegi on ÄRA TEENINUD sellise saatuse?

Aga Viljandi puhul me ju räägime ÕPETAJAST. Õpetajast! Mu isa on õpetaja! Ilmselt mitte üks leebemaid õpetajaid, vaid ikka selline autoriteetne. Jube mõelda, et keegi kuskil arvaks, et tema ehk… Uh, jube mõelda.

Selle kõige kõrval ajas mingi kommentaariumiväide, et kõiges on süüdi vabakasvatus, mind kõige vähem närvi (kuigi ka piisavalt). Nüüd tulevad välja jälle need kaagutajad, kes õiendavad, et lastel on liiga palju õigusi ja kohustusi pole üldse ja see on see, kui me neid süstemaatiliselt ei peksa ja nurka ei pane.

Kas tõesti siis inimesed ei saagi aru, et kõik see on omavahel seotud? Surud lapsele oma ülemvõimu peale, armistad ta, alandad teda füüsilise vägivallaga – ja siis loodad, et temast kasvab naine, kes oskab kultiveerida eluterveid suhteid? Ja siis loodad, et temast kasvab mees, kes ei peedista oma naist, kes ei peksa oma abikaasat ja lapsi?

Mul on meie maailma suhtes hetkel selline vastikus, et tahaks lihtsalt kõrvaklapid pähe panna, võtta raamatu ja minna istuda mõnel Tartu pargipingil ja unustada, et on aasta 2014. Tahaks vaadata mõnd päikeseloojangut linnahalli katuselt ja juua Gaabrieli ja suudelda ennastunustavalt ja mõelda, et kõik on hästi. Tahaks istuda autosse ja sõita läände, kuni Saaremaa piir ette tuleb ja jäädagi sinna, kuni tulevad jõulud ja lumi ja hinge saabub rahu.

« Older Entries