Tag Archives: muinasjutt

uuel aastal uue h(ell)ooga

Argielu 4 kommentaari

Eile ja täna on mul olnud selline tunne, et tahaks tantsida. Muidugi, tõesti, ma olen tegelikult suhteliselt läbsu ja päriselt tantsida ei jõua (enam!) isegi süüa tehes hästi, aga see-eest on täiesti täis laetud kõik mu kreatiivsed kontod ja mul on tunne, et ma olen lõpuks, jälle, uuesti, taaskord jõudnud oma eluga täpselt sinna, kuhu ma olen pidanud jõudma.

Muidugi ei saa öelda, et KÕIK oleks hästi. KÕIK pole kunagi hästi. Muidugi jookseb autoaku tühjaks esimesel tööpäeval ja muidugi ei jää juhipoolne uks kinni järgmise nädala esimesel tööpäeval, ja muidugi on pingeid siin-seal-kolmandas, aga kõik see tundub mind hetkel mitte häirivat ja suur osa sellest on tänu neile inimestele, kes mind ümbritsevad.

Nagu ma mainisin, ümbritsevad viimasel ajal mind ääretult inspireerivad naised. Ma ei tea, ma ei usu, et on juhuslik, et ma Barbi Pilvre juhendamise all magistritööd kirjutan (mis mind jätkuvalt tohutult inspireerib – nii palju suisa, et kõik on pudru ja kapsad ja KÕIKE TAHAKS KOHE KIRJUTADA OMGOMGOMG KUIDAS SEDA ASJA TEGELIKULT TEHAKSE ET KÕIK AKADEEMILINE OLEKS!?). Ma ei usu, et on juhuslik, et ma sattusin tööle Hello! toimetusse, kus mind ümbritsevad päevast päeva nii ääretult toredad naised. Ei usu, et on juhuslik, et ma tutvusin tööalaselt veel ühe ääretult inspireeriva naisega, keda ma välja ei hõika siin, sest – poliitika! – aga ma lihtsalt tunnen, et kõik loksub ja sätib end paika.

Mangi horoskoop lubab uueks aastaks tohutult tööstressi ja pingeid. Õnneks lubab ka piisavalt sissetulekuid, mis küll läbi augu taskus kaovad – aga see on minuga alati nii. Ja noh, üllatusena lubab Mang, et rasestun veebruaris ja “on õigustatud küsimus – kellest?”. Ma kohe kujutlesin, kuidas Mang horoskoopi koostas, mu tähti uuris ja mõtiskles: “Oh, see Daki, ma tean teda küll… Internetis nii palju seksist kirjutanud, et näed, siin on näha, et titt taga – no aga ÕIGUSTATULT, KELLE OMA AHH?!”

Peab aga mainima, et eelmise aasta Mangi horoskoop – nagu ka möödunud – on läinud kõhedusttekitavalt täppi, seega ei ole ma just üleliia õnnelik, et mulle lubatakse üldgeneraalselt sitta aastat. Aga vähemalt juunis lõpetan kooli, seda Mang lubas! No ja tegelikult see tööstress, teate, see on tegelikult üsna tore. Päriselt. Juba enne polnud mul eriti aega muretseda pseudoprobleemide üle (kuigi ikka väga üritasin ja tahtsin), siis nüüd ei ole seda eriti.

Nii et ma tunnen, et ma olen täiesti sõiduvees. Sest asjad peavad lõpuks laabuma. Oh, muidugi tulevad uued asjad ja uued sõlmed, sest iga nädala alguses ohkan ma jälle Lemmikule, et KAMOON UNIVERSUM, kas nagu hetkeks korraks ei saaks nii, et ei peaks end sõlme mõtlema, kuidas kasvõi igapäevast logistikat korraldada, aga sellegipoolest. Sellegipoolest ma tunnen, et elu on jälle alanud.

Ja ma saan teha IGA PÄEV asju, mida ma armastan, ja ma teen neid asju tööna või eneseharimise eesmärgil. Tahaks siia visata klišee, et I am the 1%, aga tegelikult ma loodan südamest  – ja ka tean – et neid inimesi, kes saavad IGA PÄEV teha asju, mida nad armastavad, on õnneks palju-palju rohkem kui 1%.

Armastage, mu sõbrad. Ka uuel aastal.

PS. Re: mu uus päisepilt. Ma ei tea, mis on kuusenahad. Peate Milalt küsima.

aasta 2014 küsimustes

Inimesed ja inimeseks olemine 2 kommentaari

Juba viimased üheksa aastat olen ma püüdnud aasta lõpus endale otsa ja hinge ja seljataha ja kuklasse ja varvaste vahele vaadata ja ausalt endalt küsida: kuidas läks? Mis sai tehtud? Mis jäi tegemata? On kordi, kus need küsimused korduvad – sest elumustrid korduvad. Kui ma vaatan neid möödunud küsimus-postitusi, siis siin on hulgas aastad, kus… ma alustasin küsimisega siis, kui ma polnud veel kohanud (kohanud-kohanud, tundsin teda ju ometigi ammu muidugi) oma esimest armastust/abikaasatki! Ja saati siis kõik see muu, mis on kõigi nende aastate jooksul juhtunud…

Ka aasta 2014 on olnud ääretult eriline. Ma ikka vahel mõtlen, et kas on mõni aasta, mille kohta ma võiks öelda: rutiinne. Oli täiesti rutiinne. Et ma ei kolinud kordagi, ei rasestunud, ei abiellunud, ei lahutanud, ei vahetanud tööd või… Polegi sellist aastat.

Sest jälle saan ma küsida ka sinult, mu sõber…

Mitu korda sa taaskord pappkaste pakkisid? Mitu korda heldimuse ja kurbusega raamatuid kokku lappasid? Mitu korda jooksid toa ja auto vahet, et kõik asjad õhtuks ära saaks? Mitu korda avastasid, minnes tagasi korterisse, kuhu oli jäänud veel paar kasti, et on puruks astutud su uhiuued veiniklaasid ja nipet-näpet veel? Mitu korda tundsid surmahirmu, mitu korda eluvabanemist?

Mitu korda võtsid ülipika nädalavahetuse lihtsalt selleks, et olla armastuse sees ja lihtsalt nii, et kuulata, kuidas keegi su kõrval hingab? Mitu korda tundsid neid käsi oma kehal ja said aru, et sa oledki kellegi jaoks maailma kõige ilusam inimene? Mitu korda sa istusid x-aegadel ja vaatasid imetlusega, kuidas maailma kõige andekam inimene tinistab kitarri ja lindistab ja laulab, ja sageli kasutab laulmiseks sinu antud sõnasid, või siis sõnu, mis muul viisil on MEIE jaoks olulised? Mitu korda sa nägid, kuidas tema sind salamisi jälgis, kui sa kirjutasid oma asju, keskendunult, unustuses…

Mitmeid kordi ärkasid sa üksi? Mitmeid kordi kaksi või kolmi või nelj-i? Mitu kassi elutses sel aastal su kodus? Mitu korda Pesaleidjas käisid kiisusid silitamas või tegid annetuse mõne armsa looma heaks? Mitu korda nutsid rõõmu- ja kurbusepisaraid, kui üks eriti õnnetu, surmasuust päästetud kass jõudis lõpuks Oma Koju? Mitu korda olid enne frustratsioonist pea kaotanud, sest kolm kassi on ikkagi liiga palju ja kuidas, kuidas jagada kõigile armastust, kui nad omavahel on nii tülis?

Mitu korda istusid vihmas ja vaatasid, kuidas inimeste unistused täituvad? Või mitu korda seisid vihmas ja ootasid Maikenit, et saaksid panna inimeste unistused täituma? Mitu korda jäid katkise autoga teele, mitu korda pidid täiesti üksi taas hakkama saama? Mitu korda pidid taluma oma isa natuke halvustavaid kommentaare, aga samas mitu korda te jällegi südamest südamesse saite rääkida?

Mitu korda sa olid siiralt rõõmus, et su lähedastel on lõpuks elu kõik joonel? Ja mitu korda sa istusid ja mõtlesid, et nendega võrreldes, ükskõik kellega võrreldes oled sa ikkagi elu lõpuni vist üks failure, keegi, kes iial ei saa hakkama? Mitu korda nutsid, mitu korda karjusid, mitu korda vaikselt pisaraid neelasid, mitu korda hakkasid ootamatult nutma sel hetkel, kui sul oli LIIGA HEA ja sa lihtsalt EI SUUTNUD SEDA KÕIKE TALUDA?

Mitu kinoseanssi? Mitu teatrikülastust? Mitu ID-kanali maratoni? Mitu kaotatud sidet sõpradega, mitu leitud uut sõpra? Mitu esimesest silmapilgust armumist? Mitu awkward Tinderi-kohtingut? Mitu uut üheöösuhet? Mitu uut kuulujuttu, mitu uut laimujuttu, mitu uut anonüümset trolli internetis, kes sind rändom põhjusel vihkavad?

Ja samas siiski – mitu oli neid päevi, kus sa ärkasid ja olid kõigega rahul? Või siis, vähemalt, tundsid, et kõik on händlitav – I can do this shit, this game is easy! Või siis, samas, mitu täiesti jalust niitvat elumuutust? Mitu päeva sa kõige kauem järjest nutta suutsid? Mäletad seda päeva, mil sa otsustasid, et sa enam ei nuta? Et sa armastad tingimusteta? Ja mäletad, kuidas pärast seda kõik muutus? Kui sa suutsid vabaks lasta?

Mitu uut avaldatud raamatut? Mitu täiesti awesome raamatuesitlust? Mitu imelikku autosõitu, mitu tünnisaunas istumist ja maailmaprobleemide lahkamist? Mitu veinipudelit sai avatud Hispaania lõunaranniku terrassidel? Mitu eeslipaid, mitu lambamusi, mitu uut koera su elus ja mitu purunenud rehvi?

Mitu uut sõbrannat, mitu kaotatud sõbrannat? Mitu korda sa ütlesid inimestele, et sa neid armastad? Mitu korda sa pidid eri allikatest kuulma, kui kohutav inimene sa siiski oled? Mitu korda sa pidid eri allikatest kuulma, kuidas inimesed, keda sa pidasid sõpradeks, on reetnud su usalduse lõplikult? Mitu korda sa nutsid ja väänlesid mõtte käes, et sa võibolla tõesti oled teinud oma inimesehinnangutes rängad vead?

Mitu artiklit kirjutasid sa nii, et pidid vahepeal sügavalt hinge tõmbama, sest kõik oli liiga terav ja karm ja värske? Mitu eid said oma töökandideerimistele? Mitu korda sa justkui ei kandideerinud, aga vestlusele minnes said ühtäkki aru, et tegelikult tahetaks sind vabalt juba esmaspäevast tööle? Mitu korda sa tundsid, et sa pole kellelegi vajalik? Mitu korda sa tundsid, et kõik on su ära unustanud? Ja mitu korda sa tundsid, et see kõik on vale ja pseudo, et tegelikult, tegelikult oled sa päris palju väärt?

Ja mitu korda vaimustusid sa oma erialast nii, et silmist lõi sädemeid? Mitu korda jooksid kooli poole, sest ei suutnud esitlust või loengut ära oodata? Mitu akadeemilist artiklit lugesid, mitu kirjutasid? Mitu lehekülge magistritööd oled jõudnud ära kirjutada?

Ja siiski lõppeks… mitu korda ütled oma lapsele päevas, et teda armastad? Mitu korda ütled oma lemmikutele päevas, et neid armastad? Mitu korda oled öelnud oma elupäästjatele, et sa neid armastad ja võimalusel püüad tasuda?

Siit edasi läheb kindlasti ainult paremaks. Peab minema.

Head 15ndat, mu kallid. Paaritud arvud on alati ägedamad kui paarisarvud.

(Möödunud küsimusi: 2005, 2006, 2008, 2009, 2010, 2011, 2012, 2013)

picture perfect christmas

Inimesed ja inimeseks olemine 6 kommentaari

2014-12-24 20.12.52Ma istusin terrassil ja väljas sadas lund. Tõeline jõuluime, sest Saaremaal ei saja peaaegu kunagi lund, eriti mitte jõulude ajal. Aga sel hetkel oli hakanud lund sadama, ema ja õde tulid kiljudes ja katkestasid mu telefonikõne ja ma läksin terrassile. Lapsed topiti kiirelt riidesse, et kõik saaks minna keelega helbeid püüdma ja ma istusin seal ja mõtlesin, et see on picture perfect.

Ma kuulen peredest, kus jõulud on pingeline aeg. Ma kuulen peredest, kus inimesed saavad kokku ja tulevad hõõrumised ja kus tegelikult onu ei taha näha seda tädipoega ja lõppeks on kõik mällis ja laua all ja pinged on laes ja, nagu üks tuttav FBs kirjutas, et kui te ka satute sel kaunil rahulikul jõuluajal kaklusse, siis tasub meeles pidada, et jõulud on ikkagi andmise aeg.

Ja ma mõtlen meie pere jõuludele ja… Kuidas kõigil nii pole? Kuidas meil nii on? Meil on kõik ideaalne kuni viimase täpini i-l. Jah, isegi pärast seda kui viimased kolm aastat on kõiki neid kauneid hetki varjutanud mu enda halvad valikud, on ikkagi kõik täiesti ideaalne. Sest mul on mu täiuslik pere ja täiuslikud jõulud ja ükskõik kui palju püüabki keegi neid meilt röövida, on need siiski jätkuvalt täiuslikud.

Me koristame ja kokkame ja me käime surnuaial ja me räägime sellest, kas järjekordselt on jõulud mustad. Me sätime laua ja me käime ja kallistame teineteist kapsapraadimise vahele ja me paneme üles tuled ja siis võetakse lapsed kantsa ja tuuakse puu ja siis me ehime seda koos, lapsed kaklevad natuke või natuke rohkem, aga siis jälle on kaminas tuli ja siis juba ongi aeg istuda lauda. Ning alati, ALATI, juba aastaid me istume laua ümber ja võtame pitsi mälestuseks neile, keda enam meiega füüsiliselt pole.  Ja alati, ALATI, me istume laua ümber ja räägime, miks me oleme möödunud aasta eest tänulikud. Mis meile head see tõi. Miks me oleme tänulikud, et saame siin täna istuda, olgu see kuupäev siis 23 või 24 või 25. Vahet ju pole, peamine et me oleme koos.

Ja siis… issake! Satud kogemata garaaži ja näed neid kärutäisi kingitusi. Ikka neidsamu kingitusi, mida me lubasime, et sel aastal keegi väga teineteisele ei tee. Et peamine, kui lapsed saavad. Ja jõuluvanal ongi raskused. Käivad salajased ettevalmistused, et jõuluvana saaks tulla. Ning ühel hetkel seisavadki kõik terrassiaknal ja vaatavad, kuidas ta läheneb, punane kuub ja valge habe ja ma tunnen, kuidas laps mu käte vahel erutusest värisema hakkab. Jõuluvana! JÕULUVANA!!!

Ja sa näed, kuidas piisab ühe kingi avamisest, et laps oleks terve õhtu rõõmus. Hetkeks unustatakse ära kõik need muud kingihunnikud, peaasi, et on see üks FROZENI PADI FROZENI PADI EMME FROZENI PADI!!! Mõtled, kui väärtuslik on see aeg, kui laps suudab veel rõõmustada tekstiili üle. Tekstiili üle!

Lõpuks sa adud, et sa oled õnnistatud sajal eri moel. Sa oled üle elanud kohutavad katsumused, asjad, mida sa ei sooviks ei oma vihavaenlasele, saati siis oma sõpradele (või ka endisele sõpradele, kes iial ei saagi mõistma, mis täpselt juhtus, sest nad ei vaevu või siis seda on liiga palju – ja seegi on arusaadav). Sa oled need üle elanud ja ikkagi on sul see täiuslik pere, täiuslik hetk, täiuslik õhtu. Oh, muidugi on pered nagu pered ikka, aga on asju, mis ei saa iial olema teistmoodi.

Meie peres on täiuslikud jõulud. Pingutamata. Sest me armastame ja me fänname ja see on… loomulik. Teistmoodi ei ole mõeldavgi.

Igaüks võiks kogeda sarnaseid täiuslikke jõule. Inimesed sageli imestavad, miks ma olen selline jõulufanatt, milles peitub minu jaoks see maagia.

Selles peitubki. Mitte et ma ei armastaks oma peret – või nemad meid – iga päev aasta läbi. Mitte et me ei suudaks luua maagilisi hetki ka muul ajal. Aga jõulumaagia on mingi salajane retsept armastusest ja koosolemisest ja tingimusteta armastusest ja sellest, et vead antakse alati andeks ja kui on armastus, oled sa meie peresse alati oodatud, alati vastu võetud.

Ma olen üdini tänulik, et mu tütrel on olnud täiuslikud jõulud igal tema eluaastal. Ta veel ei tea, et need on täiuslikud, ta saab selle teada siis – vist nagu minagi? – kui kuuleb ja saab aru, et võib ka teistmoodi.

Nagu paljude asjadega siin elus, kas pole? Et me ei adu, et need on täiuslikud, kuni me ei koge midagi, millega seda võrrelda saaks? Me ei tea, et meil on kõrval Brad Pitt, kuni me pole päriselt Brad Pitti kõrval olnud… ja aru saanud, et oma Brad Pitt on siiski bestest.

Ma loodan, et teie jõulud olid maagilised, mu armsad.

All the love.

#10

Argielu, Kooskasvamine Leave a reply

Fotojahiga olen jätkuvalt piltide töötlemise faasis. Nagu näha, pole ma isegi suutnud endale teha veel uut blogipäist.

Aga mõtlesin, et äkki teen siis aasta lõpuni countdowni ja püüan iga pildiga ka mõne kena mälestuse möödunud aastast talletada.

2014-07-05 15.23.02See on mälestus juulikuust. Ma olin Tartus tegelikult hoopis muis asjus, kuid sellest päevast sai üks ilusamaid päevi, mille oleme sel aastal emme ja Milaga kolmekesi veetnud. Meil olid kohvikud ja Ahhaa ja jäätised ja purskkaevud ja Tartu. Põgus ja leebe turistikas, päev, mida ma iial ei osanud ette näha, et mu elus tuleb.

 

bits and pieces

Kooskasvamine Leave a reply

Ühel hommikul kõndis Mila mu voodi juurde, tekk ümber õlgade. See on vestlus sarjast “Kuidas emale vihjeid teha”.

“Terekest,” lausus ta, nagu pea igal hommikul. “Varsti tuleb talv!”
“Jah, tõesti, tule teki alla, külm on…” ümisesin unesegaselt. (PS. Kas pole mitte õnn ärgata selle peale, et keegi ütleb “Terekest!”?!) Mila jäi seisma.
“Jaa, tuleb talv, lumi tuleb maha. Nagu Elsa oskas teha, niimoodi kätega!”
“Mhmh…”
“Ja siis me saame minna metsa, vaata nagu Ana* läks metsa kui ta Elsat otsima läks. Hehe, ja siis ta sai märjaks ja läks niimoodi – põnts-põnts – kleit oli jääs, hahahaa!” Mila itsitas.
“Oli küll nii, jah, aga meie vast märjaks ei saa…”
“Ja siis hobune sõi porgandit! Niimoodi: krõmps-krõmps!”
“See oli põder… Kuule, tule teki alla ometi, külm on!”
“Ei-ei. Ja siis nad läksid Elsa lossi ja siis oli Olaf seal, laulis niimoodi ja tantsis…”
“Mila kuule.”
“Jah?”
“Ega sa juhuslikult ei taha Elsa ja Ana multikat vaadata?”
“MUIDUGI TAHAN, EMME!”

***

Ma kuskil juba kirjutasin, et Mila uus sõber on Kärbes. Alguses arvasin, et ta kutsub mind Kärbseks (sest ta ütles näiteks selliseid lauseid: “Kärbes, mine teise tuppa köhima, MA EI KUULE MITTE MIDAGI.”), aga siis sain aru, et tegelikult  ta siiski kutsub Kärbseks… mu vasakut kätt.

Kui Sikiga sellest rääkisin, jõudsime järeldusele, et kuna Mila on üksiklaps, siis tõenäoliselt on tal käes nähtamatute sõprade aeg, aga kuna talle meeldib oma nähtamatuid sõprasid näha, siis valis sõbraks mu… vasaku käe.

No kidding. Ta võib TUNDIDE KAUPA Kärbsega mängida. Mähib teda sallidesse ja pakub teed ja plaasterdab (mängult) ja paneb tudule ja… Jube tüütu iseenesest, kui tööks on kirjutamine, teisalt ülimõnus, kui ise ei viitsigi midagi teha.

***

Selle nädala (ja ilmselt ka kuu) haripunktiks oli aga siiski üllatuspakk postkastis Evelinilt, millest ma leidsin Rivvrsi signeeritud plaadi. FUCKYEAH! Mis ühtlasi tähendab, et sorta kinda Rivvrs teab, kes ma olen. Või vähemalt on ta oma kätega kirjutanud nime Daki.

Järgmine eesmärk: Dave Grohl. Ja no siis on pm unistused täidetud.

Aga plaati ümbrikust võttes hakkasin ma niimoodi niuksuma, et Miilur ehmatas suisa ära ja hakkas peaaegu nutma. Hiljem jõudsime koos järeldusele, et talle siiski ka ikkagi väga meeldib see plaat.

—
*Kuna filmis hääldatakse Annat millegipärast Ana, siis on nii mõnusam ka kirjutada.

päikeseloojangutest

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 3 kommentaari

õhtuKõik need korrad, kui me sõidame õhtuti linnast kodu poole, või kui ma sõidan linna poole, ükskõik siis, milleks – kool, lapsehoid, asjaajamised – ma mõtlen, et ma olen loodud commuteima. Oh, muidugi on vahepeal nii kopp ees sellest, et rong käib nii kuradi x-aegadel ja et kui on vaja jõuda kuskile kellapealt, siis on see pikema läbimõtlemise ja logistika küsimus.

Aga peamiselt siiski ma naudin seda, et ma saan sõita. Vahel autoga, vahel rongiga, autoga on mõnusam, rongiga on huvitavam. Autoga tagasi Klooga poole sõites olen ma näinud nii palju hingematvaid päikeseloojanguid, et ma arvan, et ma pole terves oma elus nii palju päikeseloojanguid näinud. Või siis kui jõuda täitsa pimedas, läheneda Pärnu maantee poolt, see on ju fantastiline, kuidas kirikutorn paistma hakkab, justkui hõljudes pimeduses, natuke kummituslikult.

Või jällegi, kui tulla Harku poolt, siis see üks vaade, kui pöörad sealt ühest kurvist – need tuled. Nojah, Pärnu poolt tulles on ka tuled, see on ka meeletult kaunis.

Ja kogu see kant meeldib mulle aina enam. Isegi see pikk ja lage Keila-Harku teeots – kui panna silmad kinni ja korraks kiirelt lahti teha, võib ette kujutada, et oled Saaremaal. Lüheldased männid ja mõned üksikud kadakad, laiad põllud, jah, võib ära petta küll.

Mis peamine, muidugi, on see, et me oleme siin õnnelikud. Siin on valge ja soe ja mõnus, siin korteris. Aknast paistavad männid ja veel mände ja siis veel mõned männid. Eile õhtul näiteks vaatasin köögiaknast välja ja mööda lendas luigepaar. Luigepaar, kujutate ette! Köögiakna taga! Ma peaaegu et kuulsin, kuidas nende tiivad õhus lõid, ikka sauh-sauh, meenus, et luiged valivad kaaslase kogu eluks ja naeratasin tahtmatult. Või siis ka tahtlikult.

Blogida on aina raskem, sest õnnest on kuidagi rumal kirjutada. Või, nagu Naabrinaine ütles: “Kui päriselu peale tuleb, pole blogimiseks enam aega.”

Ja ta ütles ka: “Noh, olgem ausad, sul oli viimasel ajal ka mingi halablogimine peamiselt,” mille peale ma vastasin, et mul on KOGU AEG olnud peamiselt halablogimine, kamoon, kas ta siis ei ole ÜLDSE mu blogi lugenud kõik need aastad.

Teiseks muidugi ma püüan praegu hullult koolile keskenduda ja võtsin teadlikult selle talve töö mõttes natuke kergemaks. Varsti läheb Mila ära lasteaeda ja ma tean, et ma hakkan igatsema seda eluperioodi, mis meil praegu on – neid päevi, kus me magame hilise ennelõunani ja oleme niisama armsad, neid päevi, kus me käime, kui tuju tuleb, Kloogarannas või järve ääres piknikul ja karjume partidele, et nad meile lähemale tuleksid või siis teeme hoopis lehmahääli, sest meil ei tule pähe, mis häält luiged võiksid teha. Ning siis need õhtud, kus mina olen suures toas ja kirjutan ja teises toas mängitakse kitarri ning Mila jookseb ühest toast teise, sädistades midagi õnnelikult.

Ja neid päevi jään ka igatsema, kus veel ei ole liiga suur tamp taga, kus veel on kõik mõnus ja laisk, kuigi rahaliselt mitte eriti stabiilne, kus päevi sisustavad akadeemilised tekstid ja koolitööd ja vahel, kui tuleb tuju, siis ka mõni ilukirjandusteos, sest teate, mis? MUL ON JÄLLE AEGA LUGEDA!

Ma jään igatsema seda aega, kus oli võimalik kolmepäevase etteteatamise peale kaheks nädalaks perega Hispaaniasse sõita, või kus, kui silmad kinni pigistada, tundub, et elus pole ÜHTKI halba asja.

(Neid muidugi on, vahel tuletavad nad end valulikult meelde, aga andesta ja lase minna, andesta ja lase minna, andesta ja lase minna…)

Ning need õhtud, kus ma tantsin köögis süüa tehes ja hiljem öeldakse, et on täiesti võimalik, et elus pole kunagi midagi nii head söödud või kõht nii täis olnud. Ja need õhtud, kus telekast on kõiksugused toredad saated, mida me nüüd vaatame, sest jaa! Ma vaatan jälle telekat! Kui me teeme džentelmenide veesõda, nagu Padar ja Jõekalda televiisoris, või kui me naerame Genkat, kes on fakken geniaalne vend lihtsalt, või kui Jan Uuspõld hakkab sketši ajal ise nii hullult naerma, et ei saa pidama.

Ja kõige selle päriselu, mõnusalt igava ja rutiinse päriselu keskel ma mõtlen, et ma olen commuteimiseks loodud. Need 30 minutit, mis tuleb sõita, need on mõnusad ja ma alati ootan kojujõudmist või lapseni jõudmist või lapsega koju jõudmist. Ma ootan ja ma olen õnnelik ja suurim draama mu elus on hetkel see, et Mila lõikas ükspäev endale tuka ette ja ma olen PÕHIMÕTTELINE TUKAVASTANE ja mu süda kukkus külma kivina kõhtu

aga

kas te kujutate ette elu, kus see on kõige suurem draama; kus enamasti selgub, et sa ei pea oma partneriga tegelikult sõnagi vahetama, sest te mõtlete niigi TÄPSELT SAMU ASJU KOGU AEG, mis tundub nagu maailma kõige igavam asi, aga tegelikult on maailma kõige mõnusam asi ja ma olen õnnelik, et ma ei pidanudki seda järgmised 30 aastat veel ootama…

Ja kuidas ma sellest kõigest kirjutan, ilma et see tunduks ülbitsemise või uhkeldamise või edvistamise või šõuna? Ei oskagi, ja seetõttu ongi raske.

Aga õnneks mul on mõned ideed veel ja ma kirjutan ikka üht, teist ja kolmandat. Ja kohe on mai ja siis algab tõsisem tööaeg, sest ma peaks ju kirjutama oma firmast ka lõppeks.

Aga nüüd pean ma minema, sest Mila tahab kallistada ja väga raske on trükkida, kui ta mul kaelas ripub ja korrutab, et ma olen ta kallis ja musirull ja nunnu ja et ta armastab mind.

 

Dakiblogi 10! SUUR KINGILOOS!

Elu väljaspool mulli 125 kommentaari

Nagu lubatud, tähistame minu blogi sünnipäeva vääriliselt. Nimelt on mul teile, mu armsad sõbrad ja lugejad, kes te olete ikka läbi aastate minuga olnud, mulle kaasa elanud ja ka kõige halvematel hetkedel minu kõrvale jäänud, välja panna suisa neli kingikotti! Nii saavad loosimises osaleda igat masti lugejad, sest ma tean, et teid on erinäolisi ja eriilmelisi, loodetavasti leiate siit kõik midagi sobivat, kus kaasa lüüa.

Aga pikema jututa hakkame asjaga pihta!

Meeliskleja kingikott

hellitus

 

Meeliskleja kingikotis sisalduvad järgmised ülimõnusad asjad:

  • Kõrvarõngad Noiri Salalaekast – tutvu Noiri imekaunite ehetega tema Facebooki-lehel!
  • Raamatud “Meestest, lihtsalt” ja “Naistest, lihtsalt” kirjastuselt Petrone Print – (ja autoritelt mina ja Epp Petrone;)
  • 15€ väärtuses ehteid Siljalt – mine ja imetle Silja nokitsetud fabuloosseid ehteid tema blogist Silja Käsitöö.
  • Ja last but not least on mu lemmiksalong Indigo Studio välja pannud mõnusalt mentoolise värskendava “Inebrya Ice Cream Refreshing Shampoo”, milles sisalduv mentool stimuleerib juuksekasvu muide ka:)

Loosimises osalemiseks kirjuta siia kommentaaridesse, et soovid võita Meeliskleja kingikotti ja mine laigi Noiri Salalaeka, Petrone Printi ja Indigo Studio Facebooki lehekülgi, mida ma siin ülal loetelus linkisin. Paha ei tee ka, kui sa seda pilti, mille Dakiblogi Facebooki lehele panen, ka jagaksid. (Sest minu Facebooki lehte sa ju juba laigid, ma ei pea ju eraldi mainima, et seda peaks ka ikka loosis osalemiseks tegema – kui sul on FB konto, muidugi:)

Lisaks kirjuta kommentaari, milline on sinu guilty pleasure – kuidas sina kõige meelsamini meeliskled?

Raamatusõbra kingikott

raamatusõberRaamatusõbra kingikoti on eksklusiivselt välja pannud Petrone Print ning selles on viis ääretult köitvat reisiromaani:

  • Vladimir Wiedemanni “Püha Kaljukitse radadel” on raamat, millega koos saab lugeja seigelda 70ndate hipidega koos läbi Kesk-Aasia. Tuleb tunnistada, et mul on endal veel raamat lugemata, aga tutvustus tundub paljutõotav!
  • Anna-Maria Penu “Kes kardab Aafrikat?” on mul täitsa loetud ja nautisin Penu sulelendu väga. Raamatus reisime kaasa Ugandasse, seikleme mööda pimedaid kõrvaltänavaid ja mööda veidraid ajalehetoimetusi, kõige selle juures aga saame lisaks lugemiselamusele ka piisavalt mõtteainet tänapäeva maailma ja selle toimimise kohta.
  • Justin Petrone “Montréali deemonid” on mul hetkel käsil, nii et kui see läbi saab, kirjutan kindlasti ka pikemalt, aga tegu on väga Palahniuk-iliku teosega, see on raske, vaevatud, eksinud mehe jutustus, kust ei puudu õnneks ka helgemad momendid… Aga deemonid on siiski peamised.
  • Anna Grau “Võõramaalane” on mul mingil veidral põhjusel senini lugemata. Miks küll, kui tutvustus kõlab midagi, mis mulle absoluutselt suurepäraselt sobiks? Kummardus Londonile, kummardus Prantsusmaale, ühe tüdruku kujunemise lugu… Kõlab kütkestavalt!
  • Berit Renseri ja Terje Toomistu “Seitse maailma” on mul aga loetud, muidugi! Uimastav reis läbi džungli, vahelduseks reisid spirituaalses ilmas, kohati on raske aru saada, mis on päris, mis mitte… Avantüristid ehk Berit ja Terje on paberisse raiunud ühe oma paljudest-paljudest reisidest ning nad on teinud seda mänguliselt ja ääretult nauditavalt.

Et võita endale Raamatusõbra kingikott, toimi järgmiselt: kõigepealt mine ja laigi Petrone Printi Facebooki lehekülge, siis tule ja kirjuta siia kommentaaridesse, et tahad võita endale Raamatusõbra kingikotti ning lisa juurde, milline oli su viimane mõnusaim raamatuelamus!

Beebiemme kingikott

beebiemmeEi ole me unustanud ka beebiemmesid, sest minagi ju olin kunagi emmeblogija, viimasel ajal küll üsna palju vähem. Seega palusin appi Mallu, kellega koos me selle paki kokku panime. Beebiemme kingipakis sisaldub:

Kuidas võita? Kõigepealt mine ja laigi (nagu ikka:) Petrone Printi FB lehekülge, seejärel MinuMinu.ee FB lehekülge ja lõpuks ka Kurepesa lehte (lingid on kõik siin üleval nimekirjas olemas). Siis tule ja kirjuta siia kommentaariks, et soovid saada endale Beebiemme kingikotikest ja kirjuta, mis on sinu jaoks emaks olemise juures hetkel kõige suurem rõõm.

Seikleja kingikott

seiklejaSeikleja kingikott võib esiti tunduda natuke tühjana, aga… hoidkem omad hobused, sest selles sisaldub:

  • Juba Raamatusõbra kingipakist tuttav Vladimir Wiedemanni “Püha kaljukitse radadel”, mis peaks iga seiklejahinge südame põksuma panema, ja…
  • …koostöös Kingitus.ee-ga fantastiliselt adrenaliinirohke paraplaanilend! Lendamist juhendab kogenud piloot-instruktor, seega jääb sul üle vaid kaasa haarata kaamera ning mööda taevalaotust hõljuda!

Kuidas osaleda? Nagu ikka! Kõigepealt laik Petrone Printi FB lehel ja siis laik Kingitus.ee Facebooki lehel. Ja siis tule kirjuta mulle siia kommentaaridesse, et just sina sooviksid võita endale Seikleja kingikotti ja räägi lühidalt (või pikemalt:) oma viimasest eriti ägedast seiklusest!

Muide, sa võid osaleda ka kõigi või siis ühe, kahe, kolme erineva kingikoti loosimises, kuid jäta siis palun erinevad kommentaarid, mitte ära kirjuta ühte kokku, et sa tahaks kõike! Ja kohe! (Sest mina vist küll kirjutaks – sest ma tahaks ise ka siit kõike! Ja kohe! Mis siis, et mul osad raamatud juba näiteks olemas on! Ikka tahan!)

Ja muidugi ära siis unusta, et minu Facebook igatseb ka laike – no nii sünnipäeva puhul ju võib:) Kui tahad sõpradele minu vahvast kingiloosist teada anda, siis minegi just Dakiblogi FB-sse, kuhu ma kõik need eri kingikotiplakatid kenasti üles riputan koos täpsete juhistega, kuidas osaleda. Aga sheerimine kohustuslik absoluutselt pole:)

Auhinnad loosin välja nädala aja pärast, 5. märtsil. Miks just siis? Aga miks ka mitte!

Niisiis, tuld!

Ja veelkord – aitäh teile, armsad sõbrad. Ilma teieta poleks ma ilmselt nii kaua küll kogu selle blogivärgiga jännata jaksanud.

PALJU ÕNNE, DAKIBLOGI!

 

 

budistlikud eluviisid

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ruumi leidis pärast meie kooselu lõppu uued korterinaabrid ning kolis nendega elama. Kokku on neid korteris neli… vist. Igaljuhul oli see homeeriliselt naljakas, kuidas ta oma uuest kodust ja seltsilistest rääkis. “No ja siis on kolmas kutt, kelle nime keegi ei teagi, kuigi nad on mitu aastat koos elanud,” teatas Ruumi ja ma pidin end katki naerma.

Täna küsisin, kuidas elu läheb ja kas ta lõpuks on oma kolmanda korterinaabri nime ka teada saanud.

“Haa, ta vist kolis salaja välja,” vastas Ruumi. “Läksin ta tuppa raadiot kinni panema, mis iga päev kell pool kaks hakkab täisvoluumil sahinat laskma… ja toas on ainult prügihunnik ja mitte ühtegi isiklikku asja.”

Minu reaktsioon: “Hahaha, wut?! OMG IS THIS REAL LIFE?!”

Ruumi: “Ja ma ei ole teda ikka veel näinud. Aga samas, ei saa välistada, et see on ta eluviis. Et mingi budistlik värk, andis kõik oma asjad abivajajatele, tõi tuppa prügihunniku ja käib aint mingi kolme ajal öösel tunniks.”

Mina: “Ilmselt raadiot taimerile panemas.”

invisible buddhistic roommate