Sildiarhiiv: muinasjutt

alaline akuutne probleem, aastast 2004

Vahetasin oma päisepildi ära, sest palju õnne meile kõigile, ma olen bloginud internetis sel kuul täpselt tosin aastat.

No tõesti, mida te enne mind tegite?

Tegelikult, ee, olen ma palju mõelnud. Noh, mõtlemine tuleb kaasa, kui tavaelu tagasi tuleb (ma nimelt puhkasin eelmisel nädalal ja unustasin oma tavaelu ära. Tuleb välja, et mu tavaelu on üsna igav – puhkus oli nimelt nii põnev, et noh, läks meelest, et igapäev võib olla nii fantastiline ja igav samaaegselt) – kõige rohkem aega veedan ma mõeldes autoroolis.

Ja kuna ma sõidan päevas tööle ja koju jõudmiseks maha keskmiselt sada kilomeetrit (eeldades, et ma ei käi mujal kui ainult ofisis), siis on mul aega mõelda.

Niisiis, ma mõtlesin.

Kõigepealt mõtlesin ma sellele, et kui ma ei saa sõita, lähen ma legit hulluks peast. No tõesti, kuidas peaks KEEGI ÜLDSE suutma olla normaalse mõistuse juures, kui nad ei saa üksinda sõita ja samal ajal Foo Fightersile või Mumfordile kaasa karjuda, aru ma ei saa. Kuidas saab muudmoodi?

Siis mõtlesin ma sellele, et mm…

Et ma teen oma elus nii palju asju valesti, vist, ja samas aru ka ei saa. Tähendab – seda mõtet ma arendasin nüüd edasi. Vaatasin “Grey anatoomiat”, seal vaene Meredith üritab terapeudi juures end lahti sõlmida (oo, lahtisõlmimine, mu lemmik! – ainult et minu saik ütles mulle, et ma peaksin minema ja sotsiaalset elu elama) (sama ütles psühholoog) (kas nad teavad, kui raske on mul sotsiaalset elu elada muidu?). Niisiis, istub, kurdab.

“Iga päev, mil keegi ei sure, on hea päev.”

Osa lõpuks ta jõuab muidugi arusaamale, et noh, ta ei teagi, kes ta on. Kuigi ta on õppinud üksi olema ja üksi olemine tuleb tal väga hästi välja.

Aga see on okei, sest see on sari ja seal ainult kõik surevad. Ta on tegelane, kelle abikaasa sai surma ja kelle – teate, te kas vaatate seda sarja või ei vaata. Kui vaatate, siis teate, et KÕIK saavad KOGUAEG surma ja see on okei nagu selles universumis. Ja kui ei vaata, siis noh, kõik saavad surma.

Niisiis, on okei, et Meredith, meie kangelanna, tunneb end natuke… paigast ära. No pärast seda, kui sa oled jälle mingi major trauma üle elanud, on see ju okei. Ja pealegi, ta on nii tubli. Kolm last, kirurg, õppejõud – saab hakkama, kenasti!

“Iga päev, mil keegi ei sure on hea päev … Aga mis ma nüüd edasi teen?”

Ja ma vaatasin seda ja mõtlesin, et vot, näete kui tore. Kui sa oled inimene, kel on elus pidevalt mingi draama ja jama, siis on see nagu lubatud. Et sa oled vahel ebakindel, vahel inimestest tüdinud, samaaegselt neid enda ümber tahtes. On okei, et sa leinad oma surnud abikaasat (sest kamoon, muidugi on okei!), aga on okei, kui sa ka edasi liigud. See kõik on okei, sa oled tubli, sa saad üksi, aga on ka okei, et sa kõige selle juures, kõige selle hästi õlitatud elu juures ikka veel ei tea, kes sa oled. Või siis – jälle ei tea.

Ja ma vaatasin seda ja mõtlesin…

Aga mis siis, kui sul pole mingeid draamasid ega traumasid? Kui ei surda, kui ei tapeta, kui sind ei peksta poolvigaseks – mis siis, ah? Sa oled 30+ ja mõtled, et noh, ikka veel on nagu kahtlane selles osas, et kes sa täpselt oled. Võib tunduda, et ongi okei, nii nagu sa oled – kuni tuleb keegi, kes ütleb, et kuuuuuuuuule. Aga vaat, sa oled tegelt ju selline, kõik mis sa teed, paistab nii. Viskab lambi (no pun intended) näkku ja ütleb, et vot. Ja kui sulle ei meeldi see, mis ma sulle näitan, siis ffs, sul on vahendid ja piisavalt aju, et teha teistmoodi.

Ehk et lühidalt: mingil hetkel sul pole enam vabandusi. Kedagi ei huvita su pööraselt huvitav elu, sest see on tegelikult igav. Kedagi ei huvita, et koguaeg elad tuludeklaratsioonist tuludeklaratsioonini. Kedagi ei huvita, et sa vaatad mände ja mõtled, et suruks end vastu seina ja jääks nii. Sest sa oled juba Suur. Jumala eest, sa oled isegi internetis räusanud juba kaksteist aastat, oleks aeg juba.

Ja tegelikult ongi ju kõik täiesti okei. Sa üldiselt tead päris hästi, kes sa oled. Oled jõudnud arusaamale, et pole mõtet teeselda, et oled keegi teine, sest päris kähku tuleb tõde päevavalgele. Oled jõudnud arusaamale, et fuck this, mulle meeldivad selfid ja teen neid, kui tahan. Tead, et on olemas x arv inimesi, kes on su kõrval no matter what, kuigi su elus ei juhtu seebikaväärseid draamasid.

Niisiis, sa istud, vaatad endale otsa ja saad aru, et …

nahatuolekust

Mul on pikemat aega mõttes üks postitus sellest imelikust nahataoleku-tundest, mis mind viimastel, mm, aegadel? on vallanud. Ma olen seda üht- ja teistpidi mõelnud, et miks mõne inimesega tunned end, nagu oleks endalt koorinud marrasnaha, siis pärisnaha ka, et järele on jäänud ainult närvilõpmed ja kõik ergud on valla, nii et isegi pealepuhumine võib haiget teha. Ja kuidas nii olla on täitsa hirmus.

Ja siis ma olen mõelnud nahale sõna otseses mõttes. Kuidas kõik need armid ja kõik, kuidas see on üks imeline organ, talletab kõik su elu kriipsukeste, vagude, nõgude ja armidena, sa saad näpuga mööda oma puusakonti ja reielihast vedada ning meenutada, kuidas su need kehaosad on varem välja näinud, kuidas oli siis, kui nahk oli pringim ja siledam, kui polnud battle scars venitusarme, kui sul oli tunne, et sa oled inetu ja ei sobi, ise veel teadmata, et see on ehk kõige ilusam – nooruse ja sileduse mtõtes – mis sa üldse kunagi oled. Ja ise veel teadmata, et kunagi hakkad sa ilusaks pidama seda, mida 20aastane sina iialgi ei suutnud omaks võtta ja imetleda, aga mida nüüd siiralt oma naha puhul suudad. Kõiki neid mõhnu ja kortsukesi, kõike seda, iseennast kogu komplektina, noh, armastada.

Siis mõtlesin ma veel, kuidas see teadmine või tunne, kuidas seda on võimalik kurvaks mõelda. No et kui on vastav tunne, kui lebad köögipõrandal ja tunned, kuidas külma puhub, kuidas vaatad pimedasse öhe ja näed valgeid lumemütse ja tähti ja maja hingab su all ja on vaikne, ainult peas on lärmakas. See tunne, et kuigi sa oled endale sisendanud viimased x aega, et kohe-kohe, kohe juhtub midagi head, kohe peab midagi head juhtuma, kohe saab ootamise vältimatu paratamatus läbi, et siis äkki, mis siis, kui see ongi See. Et ongi see, edasi juhtuvad kohe-kohe-head-asjad, need on, noh, need tavapärased head asjad, mis juhtuvad igas elus. Kütus maksab 88 senti ja sul parasjagu on vaja tankida. Laps veerib kokku esimese sõna (“Emme, mida tähendab 30 ALA?”). Sõbrannal läheb ülihästi ja sa oled tema eduka karjääri üle siiralt õnnelik. Netflix jõuab Eestisse. Su lemmikbänd annab peagi välja järgmise plaadi. Algab Criminal Mindsi spin-off. Pöörad Kloogale täpselt sel hetkel, kui iPodist tuleb Daughtry “Home”. Kui perel ja lähedastel läheb hästi. Kui on esimene kuu, mil ei pea avanssi võtma. Kui on esimene kuu, kui pole kuskile võlgu.

No sellised tavapärased head asjad. Need, mis sageli on alahinnatud, aga need, mis moodustavad tegelikult meie õnnelike elude traagelniidid. Ja ma ei taha kuidagi öelda, et ma ei suuda neid väikseid võite, neid väikseid õnnehetki hinnata. Suudan. Hindan väga. VÄGA. Eriti siis, kui kangastub, kuidas kõik võiks olla ja tänutunne, et kõik on just nii.

Aga no ikka teinekord lebad põrandal, sest no näiteks, eks, tõmbasid selja ära autost raskeid asju tassides ja hakkas nii kuradi valus, et oli vaja korraks pikali heita ja nagu harjumusest tulid pisarad ka. Lebad seal ja mõtled, et okei, Daki, sa ütled endale, et kohe-kohe juhtub midagi head, aga mis see hea peaks olema? Sest head on ju nii palju, terve elu on head täis.

Sellest ju piisab täiesti. Nahaga või nahatult, piisab. Sest armid noh, armid on sinuga. Hoiavad meeles, mis on oluline.

aasta 2015 küsimustes

Kümme aastat küsimusi, võiks vist alustada selleaastast küsimist.

Järjepidevuse eest võiks mingi auhinna saada ehk?

Igal juhul, ma leban voodis, alasti. Terve päev juba. Töötasin alasti, kirjutasin alasti, jõin kohvi alasti ja vaatasin aknast paistvaid mände, täiesti alasti. Sest aasta viimane päev on kuidagi teinud mu hinge alasti ja niisiis tundus riietega enda katmine silmakirjalik. Üksinda kodus, las siis olla alasti, nii nagu hing on alasti.

Sel aastal üldse on palju hing alasti olnud, tormituultes rappunud. Hing on palju vatti saanud, aga ma ei oska hinnata, kas rohkem kui möödunud aastatel. Nagu ma eelmisel aastal ütlesin – raske on leida rutiinset aastat. Jälle olen ma mitu korda tööd jõudnud vahetada, jälle on mu süda mitu korda murdunud ja lugematu arv kordi õnnest laulnud. Mitu korda sinu süda sel aastal murdus? Mitu korda su süda laulis?

Mitu korda sa istusid alasti, öösel, voodil, ilma katteid peale tõmbamata? Mitu korda istusid alasti hommikuni, mitu korda ärkasid hommikul alasti, nahata, närvilõpmed valla kõigele, kõige vähemalegi? Mitu korda võis sind üks lause nutma ajada, mitu korda pani sind üks väljamõeldud sõna naerma? Mitu sõna sa välja mõtlesid? Mitu inimest oli su lähiringis, kellega sa neid sõnu jagasid?

Mitmel hommikul ärkasid ja esimese asjana kallile oma unenägusid rääkisid? Mitu korda üldse said öelda hommikul: “Tere, kallis.”? Mitu korda sõites oma mõistuse sõlme mõtlesid ja mitu korda sõites, mööda tühja maanteed igavikku veeredes oma mõistuse taas sõlmest lahti mõtlesid?

Mitu korda istusid hommikul rongis, sõitsid kodupoole ja mõtlesid, et oli hull öö? Mitu sellist mälestust said enda hõlma alla koguda? Mitu korda adusid, et oled täiesti täiskasvanuks saanud – ja mitu korda leidsid, et sa ei kavatse iialgi täiskasvanuks saada?

Mitu korda katsusid kellegi selga, silitasid puusa, suudlesid kõrvatagust või tõmbasid sõrmega mööda rangluud? Mitu korda uinusid, sasides rinnakarvu? Mitu korda kallistasid, tundes, kuidas vajud tema parfüümi, kuidas ta juuksed su nägu kõditavad, kuidas olla on kodune? Mitu korda ärkasid keset ööd, enam suutmata magama jääda, mitu korda mõtlesid ja pidasid peas kellegagi vestlusi hommikul viieni?

Mitu korda viskasid telefoni vihast puruks? Mitu korda ütlesid “armastan”? Mitu korda tundsid, et sind pole olemas, et sa eksisteerid ainult ekraanil, sõnadena, et su tunded on laetud pilve? Mitu korda kirjutasid pikki kirju, mida kunagi ära ei saatnud? Mitu korda palusid, pisaraid neelates, et ometi sinuga räägitaks – ja mitu korda su palvetele vastuseks vaikiti?

Mitu korda murdusid teel kööki, vajudes põlvili iseenda pisaratesse? Mitu korda langesid lumme, naerdes, põsed õhetamas? Mitu korda seksisid öö läbi? Mitu korda püüdsid vaevaliselt meenutada, millal üldse viimati seksisid? Mitu korda pühendasid õhtu ainult iseendale, lubades endale kõike mõnusat, alates vannist lõpetades kvaliteetfilmiga?

Mitu korda lubasid, et uuel kuul ei võta ühtegi võlga? Mitu korda lubadust murdsid? Mitu korda adusid, et elu on täiesti hea? Mitu korda ütles keegi sulle, et sa oled tubli, olgugi, et sa ise nii ei suutnud tunda? Mitu korda surusid pea vastu jahedat klaasi, sulgesid silmad ja püüdsid seintesse imbuda? Mitu korda tundsid, et sind on ilma jäetud millesti väga erilisest?

Mitu korda tundsid, et sind on õnnistatud millegi väga erilisega? Mitu korda tundsid, et keegi elab su naha all, vasakus vatsakeses ja kõhus? Mitu korda tundsid, et armastus on nagu kolmekilone kott herneid – ja mitu korda armastus oli vabalt nõus olema kolmekilone kott herneid?

Mitu korda avastasid end kummaliselt peolt? Mitu õhtut nautisid kodus üksindust? Mitu korda heldisid, vaadates, kuidas su kõrval sirgub inimene? Mitmeid kallisid ja musisid ja eskimomusisid ja unekallisid jagasid?

Kuidas selle aastaga hakkama said? Kuidas sa endale täna otsa vaatad? Aga homme? Mis on see, millest sa unistad? Kas sa üldse oskad veel unistada? Mis on see, mida sa ootad? Mis sa arvad, kas sa pead veel ootama või on ehk aeg edasi liikuda? Kuhu? Ükskõik, kuhu!

Sest kõik on ju veel ees. Nagu alati, kas pole?

(Möödunud küsimusi: 20052006, 20082009, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014)

kõige-kõigemad

Naabrinaine pakkus #naistejuttudes välja, et võiks püüda oma aastat meemi kujul kokku võtta. Niisiis viskas ta õhku need (mugandatud) kõige-kõigemad.

Sõitsin täna saarde, hing laulis, tagaistmel laps ja kõlarites jazz ja mõtlesin, kuidas möödunud aastat kokku võtta ja kirja panna.

Kolm kõige paremat hetke 2015

Millised on parimad hetked? Igas päevas peaks ju neid olema – ja ongi, muidugi. Aga need kõige-kõigemad sellest aastast, ja veel kuidagi reastada…?

  1. Ehk see hetk, kui ma sain aru, et ma suudan. Suudan nii paljut. Ja tegelikult neid “ma suudan” hetki polnud üks, neid kogunes aasta peale päris mitu. See hetk, kui tuled magistritöö kaitsmise komisjoni eest, sulged enda taga ukse ja saad aru, et suudad. See hetk, kui auto lõhkeb keset maanteed ja saad aru, et suudad ise hakkama saada. See hetk, kui, ükskõik mis, kus sa oleks varem kasutanud õlekõrt, sa enam ei kasuta. Sest: ma suudan. Töötada nagu loom, olla olemas, tulla mugavustsoonist välja, julgeda astuda kinnisilmi. Ma suudan.
  2. See oli vist tähtede vaatamise öö. Ühtlasi märkis see kuidagi mu suvelõppu, aga kuidagi ka mingi ajaperioodi lõppu. Tegelikult võib vabalt olla, et need on kaks või mitu õhtut ühes, aga kuidagi praegu see on saanud üheks õhtuks. Kuidas me ootasime järve ääres, kuni kõik on läinud. Paljad kehad vees, klammerdumine, tähistaevas, vetepimedus jalge all, see natuke kõhe tunne, mis pimedas ujumisega alati kaasneb. Siis ahelsuitsetamine tekil, niiske liiv külje all, tuhanded soovid, mitte ükski neist määratud täituma. Üks suvi lõppes ja see ei tule kunagi tagasi.
  3. Ja kõik need hetked, neid hetki on samuti nii palju, aga nad on ühtmoodi kõik nii olulised. See hetk, kui su tütar tõstab keset meeleolukat jõulupidu pilgu, leiab sinu oma, naeratab, ja tõstab käed üles, moodustades pihkudest südame. Salajane “ma armastan sind”. See hetk, kus sa istud köögipõrandal, pühid silmanurgast pisara, aga juba kuuled jooksusamme, ta saabub ja ütleb, et sa oled parim. Kõik need väikesed ja suured võidud, mis käivad kooskasvamise teel – jagatud supp, eraldi supid (sest vahel on meil eraldi suppide isu). Jagatud õhtud, jagatud raamatud, jagatud hommikud, jagatud autosõidud, laulud, luuletused, põdramärkamised, vildikameigid, pärismeigid, teineteisele kleitide valimine ja välimuse kiitmine, videosse püütud mõtisklused õunamahla teemadel ja “palju õnne sünnipäevaks” soovimised. Kõik need hetked, mil ma saan olla selles elus selle fantastilise ime saatja.

Kolm kõige sitemat hetke 2015

  1. Noh, neid oli, aga siiski vist tasub öelda, et polnud ühtegi hetke, mis oleks olnud objektiivselt või subjektiivselt sitad. Oli emotsionaalseid hetki, magusvalusaid, segaseid, piinlikke, hetki, mis panid tundma, et tahaks ära, tahaks liikuda edasi, või tagasi, kuhugi, kus pole SIIN. Aga ometi noh, eks ole, oma elust ära ei põgene. Seega… Üks hetk eredalt ületab teisi. Ma lebasin kontoripõrandal, sest ma enam ei suutnud. Oli lõputult palav ja ma pidin maha viskuma, sest ma värisesin ja muidu ei oleks suutnud üldse olla. Ma olin Älis, astunud jäneseurgu ja teistpidi sealt välja ronimas.
  2. Need hetked, mil sa tajud, et kõik on piiratud. Aeg on piiratud, võimalused, õnn – kõige jagub jaokaupa. Ja et muinasjutud ei saa reaalsuseks.
  3. Ja need hetked, kus sa tunned, et sa oled koormaks, sa oled tülinaks. Et sa teed kallile inimesele haiget.

Kolm lubadust iseendale uueks aastaks 2016

  1. Ihult ja hingelt pariislannaks. Muuhulgas ka Pariisis ära käia. Üksinda. Sest see on Linn, kuhu peab esialgu palverännakule minema üksinda.
  2. Rohkem enne mõelda, ja alles siis öelda või teha.
  3. Rääkida. Eriti kallitega.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma ei suuda kunagi öelda iial, seega… Ma lubasin endale varemgi, et ma enam ei, kunagi ei… Aga lubadusi murtakse, ka endale antud lubadusi. Niisiis, see on raskeim osa sellest kõigest, ma ei suuda öelda iial. Ma tahaks öelda, et ma edaspidi alati teaks paremini, alati teeks õiged valikud, aga ma ei saa seda öelda. Aga on suur tõenäosus, et ma iialgi enam ei tööta ajakirjas Hello. Ja on suur tõenäosus, et ma ei vaata kunagi enam, kuidas Dave lavalt kukub ja jala murrab. Seda ma ilmselt tõesti ei tee enam iialgi.

Ja seda, ma loodan, noh, ka:

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2015

Aasta Tiim: Minu Naised
Aasta Lauluhääle Lahtilaulmise Koht Ja Muidu Eluliselt Vajalik Isend: Mon Rouge
Aasta Elamusetekitaja: Dave Grohl

ja kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks Sinu elu viimase 12 kuu jooksul.

Pöörane.

tormijalutamisest

Mul on üks sõber, kellele meeldib väga jalutada. Ausalt öeldes mulle tundub, et ta usub, et jalutamine lahendab kõik maailma probleemid ja kui oleks võimalik, jalutaks ta kogu aeg. Ning kui mõni probleem on maailmas veel lahendamata, on ilmselgelt selle taga põhjus, et keegi pole piisavalt jalutanud.

Pärast seda, kui töötervishoiukontrollis tehtud EKG näitas, et mu südame vasak vatsake on stressi tõttu hakanud mingeid imelikke asju tegema, on mu sõber võtnud südameasjaks mind ajada jalutama, palju võimalik. Ikka vatsakese nimel, ma arvan. Niisiis küsib ta iga päev, kas ma jalutasin, kaua ma jalutasin ja kui veel ei jalutanud, siis millal ma plaanin jalutada, ja kui on juhtunud ennekuulmatus ning ma polegi sel päeval jalutanud ega kavatsegi seda teha, siis ta poriseb pahuralt ning avaldab arvamust, et ma peaksin sel juhul järgmisel päeval topeltjalutama.

Eile ma isegi natuke üritasin jalutada, aga mingit ilgust peksis näkku ja üldse oli väga vastik, seega jooksin ma kähku varju alla. Sõber arvas selle peale, et mul lihtsalt pole õigeid riideid ja üleüldse, tormijalutamine on väga võimalik ning ma lihtsalt ei saa asjadest õigesti aru, eriti aga ei paista ma hindavat jalutamist kui maailmapäästmisvahendit, aga õnneks oli ta liiga väsinud, et mu peale tõsiselt pahandada.

Igal juhul, nüüd ma siis jalutan. Peamiselt seetõttu, et ma ei viitsi sõbraga vaielda ja palju lihtsam on talle öelda, et jah, ma tõesti jalutasin. Ta jätab mu rahule ja me saame rääkida muudest olulistest asjadest, näiteks nagu päkapikud, jõulumuusika, olulised arengud susside maailmas ja keskerakonna kongress.

Ühel päeval jalutasin ma päris pikalt ja kuulasin seejuures Justin Bieberit, sest ILMSELGELT. Bieberit kuulates omandab jalutamine kuidagi hoopis teised mõõtmed, lisaks sadas lund ja hämardus, ma avastasin Klooga metsi ja tagaaedu, ühel hetkel eksisin ära, sest Klooga koosneb peamiselt metsast, järvest, raudteest ja kolmest toidupoest, nii et ma olen pidevalt ääretult hämmastunud, et rahvastikuregistri andmetel Kloogal tuhat inimest elab. Kus need tuhat end peidavad, aru ma ei saa.

Niisiis, jalutasin, mõtlesin, kuulasin Bieberit ja ühel hetkel olin jõudnud koduni tagasi, Bieber parasjagu laulis mingit jõululugu ja ma seisin oma köögiakna all, vaatasin sisse, pime oli, lumi oli suus, ja ma vaatasin ja vaatasin ja vaatasin ja püüdsin ette kujutada, et ma olen köögis, teen süüa, et kuidas aknast võib elu paista palju soem ja mõnusam, kui see tegelikult on, kas pole? Sest akendest sisse vaadates, siis saab ette kujutada igasuguseid asju, isegi iseennast saab kujutleda kuidagi paremaks inimeseks, kui sa enda aknast sisse vaatad.

Lisaks mõtlesin, et äkki köögiaknale võiks ikkagi kardinad organiseerida, sest ikkagi päris palju on aknast sisse näha.

Ja siis mu mõttelõng katkes, sest ma pidin poodi minema, aga nüüd ma lähen jalutan natuke ja mõtlen välja, kuidas saada tänase tormijalutamisega ühele poole nii, et sõber oleks rahul, mina ei peaks tuulega võitlema (ma vihkan tuult, no tõesõna) ja üleüldse, et kõik maailma probleemid saaks täna lahendet.

Võiks ju, homme on detsember.

Käes on parim aeg aastast.

novembrikuu lemmikhetked

Mm, see ootusaeg on nii mõnus. Nii palju mõnusaid hetki on neis hämarates päevades, tegelikult, kas pole?

See hetk, kui sa ärkad öösel, sest on janu, rinnale on surutud kellegi pisikesed jalad, varbad on kellegi karvases kasukas ja üks teine kasukas on end selja vastu surunud.

See lõhn, mis on köögis pärast õhtusööki – natuke vürtsikas, soe, kodune.

See valgus, mis on väljas, kui hommikul kell heliseb. Ja see valgus, mis on taevas, kui sõidad õhtul lasteaeda. Mõnel õhtul taevas helendab ja pilved on mustjamad kui iial näinud oled. Negatiivi pööratud elu.

Pumpkin spice. Igal pool, kuhu seda vähegi saad lisada.

Kuidas lasteaia aknad hämaras helendavad, ükskõik, kas hommikul või õhtul. Midagi väga nostalgilist on neis vihmast vettinud valguslaikudes. Oma lasteaiaaega ei mäleta peaaegu üldse, aga kuidagi eriliselt soe tunne on, et need valgusmajakad on hämaruses alati olemas.

Kõik need sallid, mis saab sahtlist välja kraamida, millesse end mässida (ja millest hoolimata endal hääle kuhugi ära kaotada). Hall sall, must sall, sinine sall kapuutsiga, kaks roosilist salli, kaks ruudulist salli – ei, kolm ruudulist salli, roosa sall, valge sall…

Küünlad, lõhnaküünlad. Novembrikuus võid mõelda, et iga päev on kellegi kalli sünnipäev, sest vahepeal ju ka on. Küünla põlemapanemine sümboliseerib tööpäeva lõppu. Ja see hetk, kui sa tuled köögist ja astud magamistuppa, see on nagu teine universum oma lõhnades ja värelevas valguses.

Kuidas jõulud on kohe-kohe siin. See ootusärevus ei mahu sisse ära, vahepeal mõtled, kas sa üldse oled kunagi suureks kasvanud ja siis mõtled, kuidas ema ütles novembri alguses, nähes oma tütreid laua taga maniakaalselt jõule planeerimas: “Alles NÜÜD ma saan aru, et mul on jõuluhulludest tütred!” Kas ma olen alati selline olnud? Mis on jõuludes sellist, mis paneb neist kümne küünega kinni hoidma?

Lumelõhn, mida sa vahepeal õhus tunned. Ja see imelik kevadelõhn, mis selle kauni ja pika sügisega vahepeal ninna lööb. Akna peal läks üks krüsanteemiõis lahti.

See moment, kui sa oled end haigena poodi vedanud ja seisatad hetkeks jõuluehete riiulite juures. Sa tead, et sa ei saa endale sealt mitte ühtki asja lubada, aga vaadata on ometi nii ilus. Ma ei tea, kui kaua ma seal seisin, inimesed kiirustasid mööda, kellelegi jäin ma ette, ilmselt nägin ma välja üsna veider oma hiigelkilekas ja natuke lühikese säärega kodudressides, aga ma ei suutnud. Puutusin näpuotsaga üht ja teist asja ja unistasin. Kuidas ma ehiks, kui vaid… Aga ehtida saan muidugi praegugi. Aga tahaks ju, noh, räästasse lambikesi ja ukse ette laternaid…

Unenäod, mis vahepeal paremuse poole pöörasid. Enam ei ole igal öösel surm ja tagaajamine. Ühel öösel istusin laua taga ja jõin teed ja rääkisin juttu ja mõtlesin, et issand, kui kohutavalt mõnus tunne see on, et me jälle räägime. Et kui ometi kõik need inimesed mõistaks, kui suur õnn see on, kui su elus on, noh, inimene, kellega rääkida. Ja et rääkimine iseenesest võib olla õnn.

See päev, kui ostsime Milaga poest kollilima ja mängisime umbes tund aega kilgates. Hiljem istusime diivanil, nokitsesime oma asju teha ja jõime piparmünditeed. “Emme, mul on sulle saladus,” tuli Mila. Ta tuleb nii päevas mitu korda, alati on tal sama saladus, aga iga kord on see saladus aina kallim. “Sa oled mulle väga tähtis ja väga kallis ja ma armastan sind väga.”

Ja lihtsalt kojujõudmised. Need on alati nii… Kui ma oleks tundelisem inimene (ja ma ometi ju pole), siis ma isegi ütleks, et poleks raske iga kord pisarat poetada, kui jõutakse koju. Ükskõik, kus need kodud on, kojujõudmised on mõnusad. Ema juures ärkamine, ülituline leilisaun õe juures, harilik igaõhtune rööprähklemine oma kodus… Kodud. Need on nii, nii mõnusad.

Novembrikuu on bestest. Või vähemalt üks neist parimatest.

Auka.

tere

September jäi täiesti vahele.

Jah, ma tean. Mul on blogi. Ma peaksin sellega tegelema.

See-eest tuli vahepeal välja uus raamat, kuhu ma olen panustanud. Ja siis see veebileht on ka, kuhu ma igapäevaselt panustan, teate küll ju.

No igal juhul, ma tulin tegelikult ütlema, et elu on… noh, imelik.

Elu on selline siiruviiruline, peamiselt. Tuleb ja läheb, üles ja alla. Ma näen pidevalt täiesti pööraseid unenägusid ja vahepeal on mul tunne, et see, mis ma unes näen, võib olla reaalsus. Või vastupidi.

Muuhulgas jäin täna jälle autoga teele. Neljas auto, viies?

Ma tegelikult, tegelikult üldsegi tulin ütlema, et ma tunnen viimasel ajal, kuidas ilukirjandus pressib must välja. Varbaotstest ka pressib välja. Ma seisan köögis, teen kohvi, ja peas hakkab kerima…

…ainult sel ühel korral ta ei vaadanud aknast välja. Igal muul hommikul ta oleks vaadanud, aga mitte sel korral. Sel korral ta lihtsalt segas oma kohvi, vaatas ainiti kapinuppu ja juurdles, kas peaks palkama koristaja. Ta poleks iial osanud aimata, et just seda hommikut jääb ta kõige rohkem oma elus kahetsema.

Ja see pressib must välja. Mingid suvalised lausekatked, suvalised hetked, suvalised deja vud.

Mult küsiti ükspäev, mis on mu ideaalne deit ja ma ütlesin hetkegi mõtlemata: “Katustele!”, teadmata, mida ma täpselt selle all silmas pean. Mida ma SAAN selle all silmas pidada, kui ma kardan kõrgust?

Vot, ja….

Elu on tegelikult kohutavalt hea viimasel ajal. See on lihtsalt pöörane, kui hea elu on. Oh, hea all ei pea ma silmas, et ei oleks mingeid, ee, tundemõõnu ja -tõuse, muidugi on. Aga värvikirevus tähendabki, et on pööraselt hea. Miski pole rutiin, iga hommik on uus. Ma jään ilma punastest kuudest, sest ma olen rampväsinud, aga…

…tegelikult ma ei tea, mida ma ütlema tulin.

Vist seda, et ma olen alles, aga et mul on nii palju asju käimas, et ma ei tea, kuhu suunda joosta.

Ja see on vahelduseks nii suurepärane tunne.

RAM

Ükspäev oli mu blogi maas. Kui ma Andrisele kirjutasin, ütles ta, et serveri RAM oli nii täis, et ei saanud isegi sisse logida. Ta tegi probleemi korda, nüüd toimub öösiti kell 4 mingi, ee, IT-stuff, mis mu blogi RAMi korras hoiab.

Mul on aga endal viimased 3-4 päeva tunne, et mu RAM on täiesti täis saanud. Mul on pea lärmi täis ja ma ei oska seda kuidagi vaigistada. Ma tõmbusin lihtsalt natuke kõigest tagasi, niipalju kui sain. Meenutasin täna Naabrinaise klassikaks saanud külalispostitust ja sain aru, et selleks, et ma oleks parim mina nendes situatsioonides, mis praegu kõige rohkem loevad (pere, töö), pean ma mingid osad endast välja lülitama.

No et nagu noh, toimuks kirgastumine või nii.

Või et siis lihtsalt RAM veits tühjeneks. Et lõpuks hakkaks oma mõtetest sotti saama. Et püsiks meeles kasvõi see, mis kirjale ma hommikul esimesena vastama pean või mis lugu esimesena kirjutama.

Naabrinaine on puhkuselt tagasi ka, kuidagi kohe kindlam tunne sai. Et keegi lihtsalt kuulab ja vangutab pead ja ütleb siiralt, hukkamõistuta: “Issand, ma ei mõista su elu.”

Ja no auka, ma ise ei mõista ka hetkel.

Nii intensiivne on olnud kõik, tööl on nii kuradi põnev, uned on nii intensiivsed, Milaga koos kasvamine on nii intensiivne, kohati on palavus liiga intensiivne, Keila ummik on liiga intensiivne, rahaliselt on koguaeg liiga intensiivne, aega on kuidagi nii vähe, mõtteid on nii palju

ja

nii

edasi

//

Ma tahaks tõesti teada, mida ma tegelikult täpselt oma elult tahan. Ja tegelikult ma tean väga hästi, ma tahan praegu töötada ja seda nautida, täpselt selles intensiivsuses, mis ta praegu on. Ja veel rohkemgi.

Ma tahan Milat kaisutada ja vastata ta vahel keerulistele küsimustele, aga ma tahan, et see oleks nii, just nii. Ja et ma suudaks rohkem, temaga.

Ja siis ma tahan, et mu peas oleks vaikus nendel hetkedel, mis ma võtan enda jaoks, et ma koguaeg ei mõtleks liiga üle ja ei mõtleks ja ei kujutleks ja silmi kinni pannes ei flashiks mu ees mingid kujuteldavad reaalsused või mõtted sellest, et ma peaks KOHE PRAEGU TEGELEMA OMA TULEVIKUGA OMG OMG MUIDU ON LIIGA HILJA.

Sest no, see on klišee, aga tulevik ongi ju praegu.

Ja viimased paar päeva on mul tunne, et ma magan selle maha.

Sest, nagu Naabrinaine ütles: sul, kullake, pole selleks ressurssi raisata.

Word.

29/35

On segased ajad.

(Huvitav, mitut postitust olen ma säärase märkusega alustanud? Olgu, ma alustan uuesti.)

Kõik on läbi.

Lõpuks. Kõik on möödas. Natuke antiklimaatiliselt käisin täna veel kontoris, pakkisin viimased asjad, silitasin arvutit ja Manonat ja mõtlesin, et… Ilmselt nii pidigi minema. 29. juunil ilmus Hello! 35. number. Ma vaatasin meie esikaantekollaaži ja mõtlesin: uau. Tõsiselt uau. Kõik need lood, kõik need inimesed…

//

Ma olen viimastel kuudel kõikunud liiga palju üles-alla. Ma ei tea, see võib-olla ongi normaalne, aga – parafraseerides Cool D-d – siis mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma hakkan hindama stabiilsust ja rutiini oma elus. Ja stabiilsust pole olnud karvavõrdki. Koguaeg on mingi tunnete virvarr. Koguaeg peab TUNDMA OMG THOSE FEELS!

Kõigepealt see hullumeelne ajakirja tegemise pinge – sellise fantastilise, aga väikese tiimiga teha iga nädal sada lehekülge ajakirja! Täiesti kreisi! Siis juhatuse vahetumise pinge, see pinge, mis tuli õhku, et äkki ei lasta Hello!l siiski kauem olla. Juurde koolilõpupinge. Kirjutamise pinge, kiirustamise pinge, retsenseerimise ja retsenseeritud saamise pinge, kaitsmise pinge, lõpuaktuse pinge, millele eelnenud sulgeme-ajakirja-pinge.

Ja siis nädala-paariga kõik lahtus. Ma sain oma magistridiplomi. Hommikul ootasid töö juures laual lilled ja süda hüppas. Mulle on ainult üks kord varem töö juurde lilli saadetud ja see oli nii romantiline ja kurb samal ajal, see oli seotud kaotuse ja nii sügavuti mineva armastusega, et vahepeal ma senini mõtlen, kuidas on olnud mu elus nii palju, noh, tundeid.

Aga sel korral olid lilled perelt. Ma heldisin. (Ja andsin peaaegu kõik kommid Kristinale, sest Kristina on kommisöömismootor. See tähendab, ta mootor ilma kommideta ei tööta.)

Aktusel, kuigi Sandraga kõrvuti itsitades – vahel mind ikka tabab see elu veidrus, kuidas, millal see oligi, 10 aastat tagasi, kui me Maiaga mööda Tartut käisime ja pinkidele kirjutasime, et “Jim on staar!”, ja nüüd ma istun Jimi õega, kellele ma olin õppejõud korraks ka, kõrvuti ja itsitame nagu lollakad, kes ühtlasi oli osa mu magistritööst ja kellest ma kirjutasin Hello!sse portreeloo – ühesõnaga, kuigi Sandraga kõrvuti itsitades oli kogu see rituaal meeldiv ja mõnus, oli korraks ikkagi nii nukker seal oma üksiku lilleõiega, ainsad tuttavad näod need, kes loengutest meelde jäänud, kellega koos eksameid ja kodutöid murtud, aga ei kedagi muud. Ei ühtki lille, ei ühtki üleliigset kallit.

Aga see oli hetkeline.

Asendus uue nukrusega. Kuidas ma ometi, kuidas mul ometi oli õnn olla nende inimestega koos see hull talv-kevad-suvealgus. Ja kuidas see kõik on läbi. Võibolla see pidigi olema nii, kordan ma, ju see pidi olema. Kas aasta-kahe pärast oleks enam olnud nii tore? Kas me näol oleks veel ületöötamisest jäänud mõni naerukurd, või asendunud see kõik murekortsudega?

Aknad ja uksed, sulguvad ja avanevad…

Ja praegu on lihtsalt ääretult tühi tunne. Nii tühi, et ma ei oska seda tühjust millegagi täita. Ma pole eriti üritanudki, eirata on palju lihtsam. Mul on tunne, et kogu seda lõppemis- ja kaotusvalu on võimatu sõnadesse panna, sest see kõik juhtub korraga. Kõik on korraga läbi, ja kõik on korraga jälle alguses.

Mitu korda oma elus ma veel pean seisma alguses, teadmata, mis ootab ees?

Ma olen sellest tundest NII KOHUTAVALT väsinud.

Ja samas ei suuda ma olla mitteerutatud. Võimalusi on ju tuhandeid!

//

Miks algused ja lõpud peavad alati olema nii kohutavalt rasked? Või siis, kas ma ise kuidagi genereerin neid algusi ja lõppe nii kohutavalt oma ellu, pidevalt? Kui ma mõtlen oma sõpradele, siis nende algused ja lõpud tunduvad orgaanilisemad, nad händlivad neid kergemini. Minul on alati kuidagi kõik-või-mitte-midagi. Umbes nagu ma kord kolme nädala tagant otsustan, et kõik, vot NÜÜD ma login tinderisse ja oioi, kuidas hakkan deitima –  ja siis lähen magama ja unustan mõtte ära, sest see kõik tundub nii väsitav ja keerukas ja üleüldse, kellel see aeg, kui sõprade jaokski aega pole.

Jah, see on see teine asi. Et mul on tunne, et võrreldes eelmise aasta valuküllase augustilõpuga olen ma jõudnud mingisse täiesti uude kohta, aga ma ei oska sellele nime anda ja ma ausalt öeldes ei taha üldse sellesse soppi oma hingest vaadatagi – sest see tundub väsitav. Pidevalt teha mingeid resolutsioone, pidevalt otsustada, et “lasen minna”, “juhtub mis juhtub”, “armastus jääb” ja muud sellist. Kas kuidagi saaks nii, et pidevalt ei peaks KÕIGI oma eluaspektidega tegelema? Et miski asi oleks korrakski paigas?

Noh, vähemalt ülikool on lõpetatud. See on paigas.

//

Ja olgu ka märgitud, et ujumas on käidud, puhkus on ametlikult alanud ja üleüldse.

Kas selfisõltlane, kes rannasolekust pilti ei teinud, käis üldse rannas?

(PS. Selle pildiga meenub mulle üks mu esimese pulma pilt. Kuna mu arvutil pole (millisel arvutil üldse enam on?!) CD-lugejat, siis on see kuskil igaveses peidus (ja mu ema fotoalbumis), aga see pilk mu silmis, see pilk on nii väga sarnane sellele pilgule sealt fotolt. Et uued algused ja puha, justkui, aga seda kurbust silmade tagant ei kustuta vist miski.)

(PPS. Also, niimoodi ma päevitun, kui kedagi peaks huvitama. Näete seda kerget õhetust õlanukil. THAT BTCH GOT TANNED TODAY!)

2015-06-29 19.31.21