Tag Archives: muinasjutt

(ebaoriginaalne)

Määratlemata 3 kommentaari

Ma ei osanud esimese hooga pealkirja välja mõeldagi, nii et kui ma posti lõpus selle panen või ära unustan, küll siis näete. Pealkirja.

Tegelikult on asjad ilusad ja head ja õnnelik on olla. Võiks öelda, et kohati lausa lollõnnelik.

“Kas sa lähed Tallinnasse tagasi ka?”
“Ei, miks?! Vaata ringi. See on kodu. SEE on kodu. Kodu on see, kui sul on baarman, kes tunneb sind ja kes ei kirtsuta halvustavalt nina, kui kogemata tuleb välja, et arve on miinustesse tõmmatud. Kodu on see, kui sa vaatad klubis ringi ja saad kõigile tere öelda või vähemalt mainida, et sa tead teda kusagilt. Kodu on see, et kaks sinu lemmik lõbutsemiskohta kogu ilmas kuuluvad su sõpradele. Kodu on see, et sa kohtad tööle minnes lühikesel teelõigul vähemalt kolme tuttavat. Kodu on see, et sa tunned, et sa KUULUD. Kodu on. Siin on kodu. Miks ma peaks tahtma siit ära minna?”

Naistepäev sai re-defineeritud. Naistepäev on naiste oma päev, kui nad saavad kokku, löövad end iseenda jaoks üles ja lähevad tantsivad hullumiseni Billy Idoli või Nirvana või jumalteabkelle järgi. Ja teavad, et koju minnes on nad ikka veel, jätkuvalt, jälle õnnelikud. Mõned veel õnnelikumad saavad keha vastu teist sooja keha suruda ja jääda magama õnneliku mõttega, et jumal tänatud, parmud on lõpuks ometi vait jäänud. Mõned teised õnnelikud saavad minna oma koju, sirutada end värskete puhaste linade vahel laiali ja kuulatada oma kodu hääli enne magamajäämist. Erinevaid sorti õnnesid on.

Ja siis järgneb üks neist ideaalsetest pühapäevadest, mida kunagi ei saa küllalt ja mis kunagi ei tüüta ära, kuigi võib mõelda, et äkki tuleb rutiin või. Ei, just nii ongi, nagu R. eile ütles: “Mis mõttes ma ei tohi enam elus kunagi armuda? Ma ju armun oma mehesse ja lapsesse iga päev aina uuesti!” Teed silmad lahti ja saad aru, et jumalasta tõde.

Siis oli üks tõde veel, aga enam ma ei mäleta, mis see oli. Umbes nagu Nadja teab, et ta peab tegema ühe blogiposti ühest eriti coolist asjast, aga ta ei suuda enam meenutada, mis see cool asi oli. Aga see juhtus vähemalt reedeöösse.

Ideaalne pühapäev sisaldab endas mitut pisikest, aga olulist komponenti. Esiteks peab olema proper english breakfast (koos ubadega!). Siis peab olema vähemalt midagi kasulikkutegemist, et saaks linnukese kirja ja et pärastlõunane voodis aelemine oleks õigustatud ja süümepiinadest vaba. Näiteks võib koristada. Või prügi ära sorteerida. Või käia autot pesemas ja hiljem auto puhtaks kraamida. Võib sõita ka Elvasse ja tuua sealt ära neli ülicooli restaureerimist vajavat tooli oma tulevase elutoa (!) ja köögi (!!!) jaoks. Ja siis võib mitmeid tunde arutleda, kuivõrd tark tegu oleks ISE hakata neid restaureerima, kuivõrd viimati tegin ma puutööd 13aastasena ja ehitasin umbes viiskümmend kartulikoorimispinki vanaemale. Aga õnneks ma tean, kellelt küsida, mida tähendab peits ja mida lakk.

Ja siis võib süüdimatult voodis püherdada ja võibolla lugeda AK-d või Arterit või Naisi ja niisama olla rahul ja ignoreerida segadust toas (sest hoolimata oma nõuannetest ei ole ma senini veel koristamiseni jõudnud, aga kõike muud olen küll teinud). Või kammida kassi või lugeda armsaid (ainult armsaid!) blogisid ja… Jajah, olla õnnelik.

Mind jätkuvalt hämmastab hingepõhjani see, kui palju on tegelikult kõikjal lugusid. Lugu Rolli sinisest Marati dressist. Lugu P. poolenisti girlfriendist. Lugu P2. naisest, kes töötab loomapoes ja kellesse P2 vist elus esimest korda nii sügavalt armunud on (ja õnnelik, jajaa). Lugu A-st ja seitsmest naisest. Lugu Kaitsi uutest punastest juustest. Lugu K-st ja sellest, kuidas ta veini juua ja sarju vaadata üritas. Lugu B-st ja vanaisast ja pirtsutavast vanaemast ja “lapsest”. Lugu igavesti armuvast R-ist. Lugu hulludest tüdrukutest, kes said omale Onu Bella aetud peedi. Lugu “Luikede järvest”, märjast põrandast, suudlemisest, irratsionaalsest vihkamisest, õnnelikolemisest, kodus olemisest.

Ja alles homme pean ma mõtlema sellele, et jälle ootavad ees arstid ja lõputu rahakriis. Aga see on alles homme.

My Incredible Cambridge Experience

hoomamatu 4 kommentaari

cami jõgi

Sa käid ringi ja ahmid endasse kevadet.

Sa käid ringi ja ahmid endasse miljoneid muljeid ja elamusi, mille kohta ei jaksa lõpuks enam isegi vaimustust avaldada, vaid lihtsalt ohkad: “I love.”

Sa käid ringi ja hämmastud nende miljonite jalgrataste, vasakpoolse liikluse (jätkuvalt), sajandeid vanade majade, kitsaste tänavate ja igal nurgal paiknevate isuäratavate toidukohtade peale.

Sa käid ringi ja see on vapustav, kui palju kerib lahti lugusid su ümber ja su sees ja su kõrvus. On George, kes on lõpmatu lugude allikas. On Jri ja Millie ja PhD ja lõputult maailma armsamaid nohikuid.

Lugu transseksuaalsest linnapeast, kes enne oli mees, nüüd on naine. Ja ta girlfriend oli ka enne mees.

Lugu George The Bushist, kes ühe peene balli jaoks, kuhu ta üritas sisse hiilida, ehitas endale okstest põõsakamuflaaži.

Lugu alasti jalgratturist.

Lugu baariomanikust, kes läks hulluks ja pani oma baarile tule otsa ja istub nüüd vanglas.

Londoni aussie, kes räägib hingestatult nii oma vihatud alluvast (viidates talle mitte nime, vaid numbriga) kui ka ungari keele lingvistilistest ja poliitilistest seostest.

Lugu valgusfoorist, kes tahtis olla roundabout.

Lugu tudengist, kes tegi uurimuse sellest valgusfoorist ja nii saigi temast roundabout.

Lugu Blockbusteriga võitlevast videopoest, kes võitis.

Lugu 18aastasest türgi poisist, kes on müünud alkoholi 15aastasest saadik (“Because we’re turkish, we do everything illegal…”).

Lugu tarkvarast, mis muudab su Nokia telefoni vibraatoriks.

Lugu inflatable packer`ist ja inflatable sheep´ist,  mida müüakse baari tualetist vending machine`ist.

Lugu olematute riietega briti neiudest.

Lugu kolmest tüdrukust, kes õpivad inglise keelt (“…and… drama….”), teevad valmis superhea komöödiaetenduse Shakespeare’i kogutud teostest ja esitavad selle teatris, kust sai alguse Fry ja Laurie karjäär.

Lugu Dakist, kes pärast etendust mentaalseid orgasme sai. Fry ja Laurie!!!

Lugu George’ist ja Jrist ja mitmest kaamerast ja välgust.

Lugu Džinniest ja Milliest ja hüpersuper curryst.

Lugu palak paneerist.

Lugu teledildoonikast.

Lugu doktor Stevenist ja tema imearmsatest šoti vanematest, kes õpivad saksa ja prantsuse keelt ja rändavad ringi.

Lugu Furcon’ist.

Lugu baarmanist, kes osutus Haapsalu noormeheks, ainult et aktsendiga.

Lugu sellest, kuidas Daki ja Jri suudavad manada esile asju vaid neist omavahel rääkides.

Lugu määratutest punasest tellisest kolležitest, nende ees laiuvatest muruplatsidest, kus tohivad käia vaid fellowd ja pardid.

Lugu soome keelt rääkivatest punti-ärikatest.

Lugu vadistavatest idamaist päritolu ja alati naervatest hiinaka-pidajatest.

Lugu islandi ministrist, kes peab blogi juba aastast 1996.

Lugu Locomotive’ist.

Lugu gender confused and species confused oravast.

Lugu imepisikesest kohvikust nimega Indigo.

Lugu väsimatult rõõmsatest itaallastest ja kohast nimega Clowz.

Lugu

Lugu

Lugu

Lugu

Lõpmatult lugusid.

baar

Luulest ja vastandlikkusest

Määratlemata Leave a reply

Loen Vera Pavlova luulet Loomingust. Võlub.

Nad on armunud ja õnnelikud.
Mees:
Kui sind pole,
mulle tundub,
et sa lihtsalt astusid korraks
kõrvaltuppa.
Naine:
Kui sa astud korraks kõrvaltuppa,
mulle tundub,
et sind enam pole.

Ja samas oli ka Peeter Sauteri näidend “Keldris”.

NAINE: Ütle mulle üht asja. Kunagi käisid sa mulle pinda, et kellest mina meie kepi ajal fantaseerin. Ütlesid, et see olla normaalne, et inimene kepib ja ise kujutab ette hoopis kedagi teist. Mulle tuli see üllatusena. Ma pole iial midagi sellist vajanud. Kui ma ühega kepin, siis olen absoluutselt seal, ja kõik. Mul pole siis ühtegi muud mõtet peas. Minu jaoks on akt totaalne. Aga ma sain aru, et sina mõtled keppides teistele. /—/Ma ei hakka selle kallal norima, see oli lihtsalt arusaamatu. Mina olen erinevate meestega keppides truum kui sina ühega olles. Sest sa pead petma oma peas, aga mina ei pea.

printseslusest

Määratlemata 4 kommentaari

Ma olen kunagi rääkinud, et minu meelest elab iga tüdruku* sees printsess, kes armastab ilusaid ballikleite, säravaid kroonlühtreid, viiuleid ja vahatatud parkettpõrandaid. Printsess armastab natuke jonnida, natuke pirtsutada, ta ei taha oma käsi liiga tihti ära määrida ja talle hirmsal kombel meeldib tantsida. Ning muidugi on igal korralikul printsessil olemas oma prints.

Printsidega on nii, et printsid peavad päris sageli ajama tähtsaid printsiasju mööda maailma ringi. Aga kui printsid tulevad koju, siis haaravad nad printsessi sülle ja keerutavad-lennutavad teda suures õnnes, kuni maailm muutub uduseks värviliseks virvarriks nende ümber. Ja printsess naerab heleda-heleda häälega suurest õnnest ja ei pane üldse tähelegi, et prints on natuke räsitud tähtsatest printsiasjade ajamisest ja et hobune ei olegi ehk valge – see polegi printsessile kunagi oluline olnud, oluline on hoopis, et prints tahab teda jätkuvalt sülle võtta ja õnnelikult lennutada.

Printsesside elu on kerge, kaunis ja nad on alati õnnelikud (väitku ajaloolased, mis tahes, siin pole ajalooga midagi pistmist). Õigemini, neil nüüd nii liiga kerge ka pole. Enamiku aja peavad nad oma printsi ootama ja tema pärast muretsema, ning ennast ilusana, targana ja osavana hoidma, et prints ikka tahaks nende juurde koju tulla. Siinkohal ei väida ma sugugi, et nendel printsessidel (kes elavad meie – või õigemini, minusuguste tütarlaste sees) poleks üldse oma elu või oma huvisid ja et nad kogu oma aja printsi ootamisele kulutaksid. Oh ei, printsessid käivad salongides ja ratsutamas, tegelevad heegeldamise, lugemise, luuletuste pähe õppimise, laulmise, klaverimängu, kauni käekirjaga kirjade kirjutamise, maalimisega ja õpivad hoolsalt prantsuse keelt. Ning nad on seda tehes õnnelikud, sest mis saaks ollagi elust puudu, kui sul on kullatud loss, rohetavad niidud ja ustavad sõbrad.

Aga lihtsalt – kõige selle juures ei unusta printsessid ära, et neil prints olemas on, keda armastada ja hoida ja südames kanda, kuni prints jälle mahti saab koju tulla.

Muidugi, kunagi juhtub see, et prints jääbki koju, hakkab võib-olla isegi kuningaks; ja siis on printsessi kohus hakata kuningannaks, kasvatada lapsi ja hoida loss sooja ja hubasena. Aga see ei juhtu veel niipea, sest meie printsess ja prints on veel na noored. Aega veel on.

Vot, ja see printsess, vähemalt see, kes minu sees elab, armastab balle ja peeneid pidusid, isegi, kui ta seal end iga kord koduselt ei tunne. Ja isegi, kui sukad mööda sääri alla tahavad vajuda. Ja isegi, kui sammud lähevad valssi keerutades natuke sassi, sest ega siis ju teised ümbritsevad ei tea, et tegu on printsessiga ja nad lihtlabaselt trügivad tantsupõrandal otsa. Mõni isegi ei tantsi õige sammuga. Rääkimata sellest, et mõni ei pea isegi etiketist kinni või paistab sellest üldse eimidagi kuulnud olevat. Ilma rinnahoidjata ballil, päh!

Ning tõsi ta on, et sel printsessil pole eriti võimalust enda nina välja pista, sest tänapäeval ei hinnata sellist asja, nagu puhas printseslus. Tänapäeval on moes teksad ja poisipead, tänapäeval haarab naine ise mehest kinni, kui ta teda saada tahab ja tänapäeva naine tegeleb sootuks muude asjadega kui printsessiks olemisega. On asjalik ja töine, asine ja tõsine. Ei luba endale asjatuid tundepuhanguid ning kehtestab ennast meestega võrdselt nii poliitikas kui õllelaua taga.

Tänapäeva naine on ka tore olla. Aga sellegipoolest, kui lasta endal korra… Siis ju piilub printsess välja? Kasvõi natuke? Selles veidike torssis huules, kui prints on keset ööd printsessi piimaklaasi ootamatult tühjaks joonud; ja selles särasilmas, kes proovib selga maani tualetti ja avastab, kui kaunis võib üks naisterahvas – jaa, ta ise! – olla…? On ju, täitsa printsess!

_
*Disclaimer: For the sake of argument ütleme, et “iga tüdruk” ei tähenda siin muidugi iga tüdrukut; ja ma ei taha vaielda feministidega, kes kindlasti sellist käsitlust alandavaks, dekadentlikuks ja milleks-iganes peaksid; ka ei taha ma väita, et naisterahvad, kes printsessindusest suurt midagi ei pea, näeksid maailma kuidagi valesti ja oleksid halvemad. Ütleme lihtsalt, et see on siin üks muinasjutt, absoluutselt mitte absoluutne tõde; see ei ole kirja pandud kellegi ärritamiseks ega vihastamiseks – millegipärast on mul tunne, et ma pean sellise mõtte igaks juhuks iga posti lõppu kirjutama, aga see on juba muu posti teema…