Tag Archives: muinasjutt

and just like that… i’m 40

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply
Credit: HBO

“Miks sa nutad?” küsis haige Mila, kes oma toast elutuppa tuli, et kurta, kui haige ta on, ja kuidas kõik valutab, ja kuidas RCTA on täiesti haige asi, mis kuskil internetiavarustes toimub. (Ma ei tea, kas ta on pärinud selle rabbit hole minemise minu käest või see on üldine neurodivergentne joon, aga ma väga naudin seda, kuidas ta mõnda jäneseurgu ära kaob ja siis kannab ette mulle igasuguseid veidrusi, mida ta on seal urus uurides avastanud.)

“No sarjas on nii head kohad!” ägisesin. Tõega, ma nutan ju iga asja peale, ja “And Just Like That” või üldse “Seks ja linn” pole kuidagi sellest välistatud. Pigem ikka pidev nutmisfestival.

“Mis on need head kohad?”

“Noh, tead… vanemad said kokkuleppele, et nad tegelikult on toredad inimesed ja head inimesed ja nende laps on tore ja hea, ja et neil oli tore ja hea, lihtsalt et nüüd on muu aeg ja…”

Sealt läks Mila juba kasse otsima ja hea oligi, sest ma poleks tahtnud liialt sügavale selle analüüsiga minna. Pealegi ta teab hästi, et ma iga asja peale nutan.

Aga jah, see oli see stseen, kus Miranda ja Steve üle pika aja räägivad. Nagu räägivad räägivad. Ja see lõikas nii otse hinge, sest see oli nii ilus ja aus. Miranda on vältiva kiindumusstiili musternäidis ja äkki mul järgmine kord on meeles, et pidin sellest pikemalt kirjutama – igal juhul, ma tunnen ennast temas ära.

Üleüldse olen ma näinud tuttavate FB seintel ja mujalgi väikest kurtmist, et “And Just Like That” pole ikka üldse hea, et misasja, kõik on teistmoodi ja mida need võõrad tegelased siin teevad ja viuviuviu.

Kui “Seks ja linn” algas, olin ma 14. NELITEIST. Eestis, tõsi, hakati seda ilmselt mõni aasta hiljem näitama, aga ma kasvasin sellega oma väga elumuutvas eas üles. Ja see andis mulle alati lootust ja usku, et kolmekümnendates naised võivad ka väga änksa elu elada. Või et üldse võivad naised väga änksa elu elada ja ei pea selleks tingimata olema abielus.

See, et ma ise praegu üldse änksa elu ei ela, on muidugi lihtsalt kõrvalekalle normist.

Sest ma olen kolmekümnendates sitaks änksa elu elanud. Ja väga julgelt elanud, kõigi nende sekside ja linnadega. Ja kirjutanud muidugi ka, sest kes ei tahaks olla Carrie, aga kui sa sellele pikemalt mõtled, siis ikka tahad olla Miranda või Samantha või Charlotte. (Pealegi olen ma kohe 40 ja selle kohta sarja pole väga ja üleüldse.)

(Tõsiselt, Carrie ka selles sarjas tegemas nägusid seksijutu peale on natuke too much.)

Igal juhul, see sari on IMELINE. See on kõik see, mida ma ootasin SATC jätkusarjalt ja rohkemgi veel. Teine hooaeg päriselt jõudis sinna, kuhu ta jõudma pidi. Mina, kellel mul on samuti teismeline laps, sain lõpuks päriselt kaasa elada samadele muredele ja rõõmudele, erinevalt kõigest sellest, millega nad SATC originaalsarjas tegelesid. Oh, oli meilgi omajagu veidraid deite ja nii edasi, aga olgem ausad, 18aastase elu 00ndate Tartus ei ole ikka päris sama kui 35aastase elu 00ndate New Yorkis, kui väga ma ka ei tahtnud seda arvata, et see nii on.

Aga “And Just Like That” karakterid on nii hästi läbi mõeldud, oma murede ja rõõmudega, oma katki minemiste ja uuesti leidmistega. On mõeldud kaasamisele, on räägitud päriselt mittebinaarsete inimeste vaatevinklist, on lisatud dimensioone. Kindlasti on väga palju, mida saaks teha paremini, aga see on juba kõik nii palju parem. Pealegi – Carrie ja kassipoeg?! MUIDUGI.

Lisaks muidugi on see puhas muinasjutt. Ja me vajame neid muinasjutte, kahtlemata. Nii nagu me oleme üles kasvanud oma Baabajagaadega, oleme me üles kasvanud muinasjuttudega teadmisest, et kõik saab lõpuks korda, me aeleme linadel oma kallimaga, me oleme kaunid, õnnelikud, rikkad ja rahuldatud. Kapitalistlik ja patriarhaatlik unelm, absoluutselt. Ja miks ka mitte. Kuniks endale aru anda, et alati ei pruugi seda selles vormis juhtuda või et pärast neid tiitreid läheb elu edasi. (Olen sellest vist ka siin blogis varem ju jutustanud.)

Minu versioon sellest unelmast on haige laps, kaugustesse planeeritud deidiõhtu, sõbrannad, kellega pigem ei dringi, vaid saadame voisse või paremal juhul teeme koos podcaste VÕI suisa töötame koos JA teeme podcaste. Minu versioon on ikka sama vana hea korter (aga see on minu! päriselt minu!), ja Facebook Event Invite’id üritustele, mis kõik on SAMAL nädalavahetusel.

Aga esimene puhkuseõhtu kõiki “And Just Like That” osasid järele vaadates… ei ole ka üldse paha. Las ma olen oma parimate telesõbrannadega seal telemaailmas kohtingul. Ma ei korralda kunagi ilmselt Michelini-tärniga kokaga õhtusööki oma sõpradele, aga ma kohtan neid muul viisil. Mu laps ei mängi Juliardi tasemel pilli (ega üldse mingil tasemel), aga ta on superluks ja äge. Ma ei ole superrikas ja mul pole vist ühtki kingapaari, ainult tennised, aga ma ikka loodan ja usun ja armastan samamoodi nagu meie sarjakangelased. Sest ma näen end igas ühes neist.

Ja see ongi hea televisioon.

Epu Linnuteede-laul

Ilukirjandus Leave a reply

Ma hakkasin Epp Petrone uut romaani “Linnutee koodid” lugema täpselt sel ajal, kui Neptuun ja Jupiter taevas oma ühenduse tegid ja kõik oli nii unenäoline ilma selletagi, et ma oleksin oma unenäolisele olekule lisanud veel… seda konkreetset muinasjuttu. Aga ma läksin sellesse nii kiirelt sisse ja kuigi pidin võtma vist mõned õhtud ka pausi – kogu see apokalüptiline kerimine, see oli nii oskuslikult reaalselt ja hirmutavaltki kirja pandud, et väsitas korraks, tekitades ahastuse – siis raamatu teises pooles ma lendlesin juba palju mõnusamalt selles Epu loodud maailmas.

Peaks vist kohe täpsustama, et kui ma ütlen muinasjutt, siis ma ei mõtle seda kindlasti kuidagi pisendavalt, aga mitte ka kuidagi maagiliselt. Pigem oli mul tunne, et minu kätte on sattunud teos paralleeluniversumist, kus kõik need asjad ongi juhtunud. Ja kui ma lugesin Epu esseed loomest ja loomisest, siis klõpsas mulle paika, et ilmselt nii see lugu Epu juurde tuligi. Kuskilt sealt teisest maailmast, sellest, mis eksisteerib meie omaga paralleelselt, õhukese kardina taga. Ja kus on asjad läinud täpselt nii, nagu kirja sai pandud. Multiversumi teooria, teate ju küll.

Apokalüpsist oskuslikult kirjeldada ei ole tänasel päeval, aastas 2022 muidugi teab mis ootamatu oskus. Me oleme kõik selles apokalüptilisi võnkeid täis maailmas elanud viimased 2,5 aastat. Meie maailmad ongi lõppenud. Me ei ela enam selles maailmas, mida teadsime. Ja alati, kui me mõtleme, et enam ju hullemaks minna ei saa, juhtub midagi, mis meie arvamuse ümber lükkab. Saab küll.

Aga tegelikult paelus mind “Linnutee koodide” juures miski muu – miski peale pealkirja, muidugi, sest oh, Linnutee, muidugi! Kõige rohkem paelus mind tõesti see raamatu teine pool. Kui esimeses pooles elasime me kaasa reklaamiagentuuris töötava Eeva (minagi ju töötan nüüd agentuuris!) andumisele kummalise sektijuhi Diego mõjuvõimule, siis oli see kohati isegi natuke piinlik ja pani nina kirtsutama. Ma nimelt olen muidugi suur krimiajaloo fänn, nagu mõned ehk teavad, ja ma olen väga palju uurinud erinevaid sekte, usuliidreid ja maailmalõpukuulutajaid. Muidugi ma saan aru, et kui sind parasjagu ajupestakse, siis ongi raske aru saada, kui sõge see väljast vaadates tundub, aga siiski oli algus natuke konarlik. Aga see raamat aina võttis tuure üles. Ja lõpuks, siis kui oli käes suur maailmalõpukonverents, suutis Epp niii oskuslikult klipp klipi haaval mind kaasa tõmmata, et ma ei saanud ise ka enam aru, kas ma usun seda kõike nagu peategelane, või olen ma veel kõrvaltvaataja.

Ja kui ma sain üle südantlõhestavast apokalüpsisest (ma ei taha täpsustada, miks see mu südame purustas, aga ütleme nii, et emana oli seda kohutav lugeda ja ette kujutada), ning me jõudsime raamatu teise poolde, siis oli mul tunne, et ma jõudsin kuhugi tuttavasse kohta välja. Ma nägin nii selgelt seda maailma, mida lehekülgedel mulle kirjeldati. Ma isegi tundsin seda värske hommiku lõhna, mis koopasuust sisse hoovas. Ja kuigi ma pole kunagi teinud ayahuascat, suutsin ma isegi nendes nägemustes kaasa lennata. Ilmselt seetõttu, et ma mediteerin päris palju (või mis on palju?) ja nägemustes (või “nägemustes”) rändamine pole mulle midagi erakorralist. Vahe on ainult selles, et mina saan silmi avades kiiresti samale planeedile tagasi.

“Linnutee koodid” on raamat, mida ma olen juba nii palju soovitanud, aga ma ütlen ausalt, et ma soovitan seda ainult teatud tüüpi inimestele. Nendele, kes valutavad maailma pärast südant. Nendele, kes vaatavad elu spiritualistliku vaatenurga kaudu. Nendele, kes näevad mustrite taga suuremaid mustreid. Nendele, ma usun, on see raamat eriti lootust andev. Pealegi, lõppude hulgast saad ise valida sobiva, kuigi minu arust on sel raamatul ainult üks õige lõpp.

Üks asi veel. Epp on selgelt teinud raamatuks väga palju uurimistööd ja need viited on kindlasti kasulik hüppelaud, kui tahta erinevatesse jäneseurgudesse pugeda. Aga miks ka mitte. Sest kui üldse midagi, siis on viimased paar aastat pannud mind ja ilmselt teisigi küsima: milleks see kõik? Ja kui juba, siis sel peab ju olema mingi… suurem põhjus? Ei?

Võibolla ei olegi. Võibolla ongi maailm ainult see, mida me käega katsuda ja silmaga näha saame. Ja “Linnutee koodid” on vaid üks… täiskasvanute muinasjutt. Ebamugav ja hirmutav muinasjutt, aga siiski ei rohkemat.

Aga mis siis, kui seal siiski on midagi…?

Ja veel – üks tegelane olla olnud minust inspireeritud. Ma olin jõudnud selle lugedes ära unustada, aga üks oli tõesti seal erakordselt äge inimene 😀

kuidas ma elan valesti

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Täna helistas sõbranna ja ühe hingetõmbega lajatas: “Ma nutsin täna Uberis teel koosolekule, sest mul on koguaeg tunne, et ma ei jaksa ja ma ei saa hakkama ja kõike on nii palju ja kas sa tunned koguaeg nii?”

Kõigepealt ma naersin pikalt, sest nii tore, kui inimesed lähevad peast hulluks ja esimese asjana mõtlevad, et peaks minult nõu küsima.

Teiseks vastasin ma, et eiei, mul on praegu teine probleem. Nimelt küsis J. meie kinoõhtul, enne kui hakkas suur tants ja trall pihta, et kuidas mul mu uuel ametipostil läheb.

“Tead, mul on tunne, et ma teen midagi valesti,” vastasin siiralt, tõsiselt. J. näos peegeldus kerge ehmatus (inimesed pole vist harjunud, kui hakkad küsimustele tõsiselt vastama). “Ma nimelt armastan kõike, mida ma teen, ja see ei saa ju olla?”

Aga nii on. Mul on kõik koguaeg nii hästi, et ma ise ka ei tea, kas see peabki nii olema. Paranoiline pool minust alustab lauseid sõnadega “Kui ma poole aasta pärast ka nii tunnen”, aga samas ütlesin seda hiljaaegu ka emale, ja siiralt tegelikult ka püüan sellesse uskuda: “Miks mitte olla õnnelik selle üle, mis parasjagu on, ja nautida sajaga?”

Jah, loomulikult olen ma väsinud ja kurnatud, kohati. On õhtuid, kus ma ei saa enam aru, mida ma kirjutan või loen, sest silmad on nii väsinud. Ja palavusest ei hakka ma rääkimagi.

Aga kõik mu ümber on nii inspireeriv ja mu inimesed on jätkuvalt lõpptoredad ja lahedad, kõik asjad õnnestuvad või isegi kui nad ei õnnestu, siis tuleb sealt õppetund ja õnnestub järgmine asi… Ma ei tea. Ma veenan end igapäevaselt, et on täiesti okei, et elu on hea.

Või siis nagu ütles A., kui me Rumeenias hotellivooditel lebasime ja südameid tühjaks rääkisime: “Sa oled kõigest valesti aru saanud. See, et elu on hea ja õnnelik – see peaks olema mitte siht, vaid normaalsus, by default.”

Ma vist olen kohale jõudnud. (Jälle.)

Lugu ka. Pole kuidagi lüüriliselt seotud antud eluperioodiga, Daughtry lihtsalt meeldib noh.

adrenaliin

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Käisin täna jooksmas – pärast mingit täielikku veidrat horrorhaiguslööki, mis nädala alguses tabas ja mille palavikuuimas sain ma kõiksugu huvitavaid nägemusi ja mõtteid läbi elada – ja püüdsin mitte mõelda, püüdsin kuulata podcasti ja õigete kohtade peal naerda (nagu ikka), aga ei tulnud üldse välja.

Aga heas mõttes ei tulnud välja. Kui muidu oli jooksmine see aeg päevast, mil ma sain end täiesti välja lülitada, siis nüüd on mulle tekkinud üks uus konkureeriv eeter, milles hõljudes võin ma kõik muud mõtted välja lülitada. Ja siis muul ajal, kui ma puhtalt seal eetris hõljuda ei saa, pean näiteks tegelema tööga või kodumajandusega või autosõiduga või kasvõi jooksmisega, siis see eeter lipsab ikka sisse, jookseb taustal ja sähvib nägemustena päeva sisse, nii et vahepeal pean sügavalt hinge tõmbama ja endale meelde tuletama, mis tegevus parasjagu tegelikult käsil on.

Selles mõttes on tunnetemaailm ikka hästi veider. Ma olen nagu alati arvanud, et oskan emotsioonidega hakkama saada, et muudkui aina õpin ja saan paremaks enda kujundamisel, aga siis tuleb ootamatult mingi plahvatus, mis lööb pea ja senised arvamised täiesti segi ja hakkad jälle otsast peale, aga teisalt nagu ei taha ka – ei taha analüüsida või mõelda või täpselt neid tundeid siis tükkideks lahti võtta, lihtsalt hea on, et nad olemas on, et neisse saab ära uppuda ja lohutust otsida ja sähvatuste paistel end soojendada.

Ja selles mõttes veel ka naljakas, et kui vahepeal muutub elu või siis sina selles elus märkamatult ja pikaldaselt, muudkui aga astud oma igapäevarada ja teed oma asju, ning alles pärast tagasi vaadates mõistad, et pole enam see inimene, kes olid x aega tagasi.

Ja siis mõnikord on nii, et tabab välk ja sa enam ei mäleta, kes sa eilegi olid, uus reaalsus tuleb ja võtab kere ja ajukäärud ja nahaaluse üle, hõlmab kõik, mida teadsid, ja sa ei tea, miks see juhtus, veel vähem olid sa selleks valmis, veel vähem oskaksid sa sellega midagi nüüd pihta hakata, aga nii on ja tegelikult on nii kena olla nõnda ka.

Niisiis jooksin ja mõtlesin ja vahepeal keerasin podcasti tagasi, sest ei olnud tähele pannud, mida räägitakse, siis avastasin, et polnud träkkerit tööle pannud, aga mis sellest, siis jooksin järvest mööda ja naeratasin, peaaegu nähes seal seisvat armunud paari ja naeratasin veel, mõeldes elu värvikirevusele, siis keerasin veel podcasti tagasi, ja siis mõtlesin ja tulen panen emotsiooni kirja. Aga et teen seda nii, et see üks kommentaator, kes mul siin õiendas, et ma olen nagu tüüpiline paks, kes suure hurraaga hakkab midagi tegema, aga siis jätab pooleli, saan ka mainida, et ma jooksen veel. Jooksen-jooksen. Enam programmi ei tee, mõtlesin, et võtan selle 10k ette järgmisel kevadel – kui olen suutnud ikka läbi talve joosta enam-vähem regulaarselt.

Sest nüüdseks on saanud jooksmisest kui mitte enam see aeg või tegevus, mille käigus saan ma mõtted välja lülitada, siis vähemalt on see midagi, millega kihelust vaigistada. Teate küll seda kihelust – seda elus olemise kihelust, mida ei oska sõnadessegi panna, aga mis paneb varbaid konksu tõmbama ja köögis tantsima ja vahepeal hingetult voodile langema ja tänaval hüpates kandu kokku lööma.

Selle kontrolli all hoidmiseks sobib jooksmine samuti tõesti väga hästi.

loves me better

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Sõitsin täna linna, tuul raputas autot ühest teeotsast teise, millalgi läks jälle põlema mootorituli, peas oli nii palju mõtteid ja hinges nii palju tundeid, et ma isegi ei laulnud Spotifyle kaasa.

Mõtlesin, kuidas mõnikord ei peaks üldse asjad nii minema, kuidas vahel sa justkui teed kõike “valesti”, või “vales järjekorras”, või “kiirustades”, kuidas vahel tundub, et kui mõistusega analüüsida, siis ei peakski miski hästi lõppema, aga ometi on nii kindel tunne, et kõik läheb hästi.

Siis mõtlesin sellele, et kui teha kõike õiges järjekorras, siis jääks nii palju toredaid tundeid tundmata. Kui pidevalt olla ettevaatlik, kui jätta hüppamata, sest varem oled sa peaaegu uppunud – siis sa ei saagi kunagi enam tunda, kuidas see jahe järvevesi sind sumedas suveöös endasse haarab ja kõik närvilõpmed ergama paneb; sa ei saa kunagi enam tunda seda erutussööstu rinnaku all just enne seda, kui sõrmeotsad veepinda puutuvad; sa ei saa enam kunagi kaotada hetkeks kõrvakuulmist, kui sa vee alla sukeldud.

Kõik see jääks olemata, sest ettevaatlik olla on soovituslik. On soovituslik, kui tahad end säästa ja kui tahad, et elu oleks etteaimatav ja turvaline. On soovituslik, kui tahad enam mitte kunagi olla varbaotsani armunud, sest kõik sinu senised kogemused ütlevad sulle, et armumine, see on maailma kõige suurem rumalus, sellest tuleb ainult lõpuks suur jama. Sa oled kildudeks ja see köögipõrand, see on liiga palju su pisaraid endasse imenud.

Aga teisalt – kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, et sa saad haiget. Ja ah, asi see haigetsaamine siis ole. Ilma selleta niikuinii ei oleks elu, oleks võimatu kasvada. Sa oled ennegi ellu jäänud. Asi see haigetsaamine siis.

/

Hiljem istusin vaikselt haiglavoodiäärel ja vaatasin, kuidas tuul märatses Põhja-Tallinna kaskede latvades, kuidas taevast hakkas kukkuma lumepudemeid, kuulasin, kuidas koridorid olid täidetud venekeelse, natuke kärsitu kärkimisega, kuidas ukse taga sahisesid sussid ja ratastoolid ja klõpsusid kliinikuõdede mugavate kingade kontsad.

Istusin ja hoidsin pisaraid tagasi ja püüdsin mitte liigutada, sest pole üldse raske olla tugev – või liikumatu ja pisaratu – kui antud hetkel pole sina see, kellel on üht tugeva(ma)t inimest kõrvale vaja. Kas või niisama voodiäärele istuma. Vaatasin seda halli, natuke hirmutavat taevast, mõtlesin lihtsaid mõtteid. Et nüüd on nii. Nüüd ma istun siin. Nüüd ma olen tugev ja ei nuta. Ja ma astun siit edasi lifti ja seal ka ei nuta ja siis ma helistan A.-le ja siis ka ei nuta ja siis ma sõidan kaltsukasse ja ostan odava kleidi, sest hetkel on see kümnekas, mida võin kulutada ja siis ka ei nuta (kuigi Paavlikaltsukapisarad on täiesti juba trademark’itud tegevus). Siis ma istun autosse ja sõidan ja ei vaata põlevat mootorituld ja ei karda, sest ma ei pea kartma, kõik saab korda, ma tean, kellele helistada, kui ma tee äärde jään – aga ma ei jää – ja ma tean, et kõik saab korda, kõik saab korda, mul pole vaja karta, see saab mööda, kõik saab mööda ja jälle korda. Aga kuidas on võimalik, et ma tunnen kõiki neid tundeid, nii ääretud oma intensiivsuses, nii kõikehõlmavad, kas see peabki nii olema, või siis see on teistmooditegemise hind, ah kesteabkesteab ja samas see polegi oluline.

Oluline on minna, panna jalg jala ette, kuulata, mida ütleb Dave Grohl (“Saint Cecilia“) ja uskuda, et nii ongi – I know no matter what I say days will come and go /  no matter what I say / nothing’s set in stone / no matter what I say / days go by. Astu lihtsalt edasi ja elu tuleb kaasa, muretseda ei maksa, sa teed niigi kõik, mida sa teha saad.

Ja nii ma uskusin iseend ja Dave’i, aga tagasiteel ikkagi laulsin natuke Blunti kaasa, sest kui üldse keegi on mu hingeloom, siis paraku-paraku tuleb tõdeda, et see on siiski Blunt (Grohl on religioon, ärgem ajagem segamini).

Ja mõtlesin veel sajale muule asjale, aga kõik muu polegi oluline, kui vaid et ükskord oli selline talvepäev, olgu see annaalidesse talletatud.

bound for glory

hoomamatu, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ükskord tuli A. mulle külla. Me istusime Klooga järve paadisillal, vahtisime vett ja taevast, jõime veini ja rääkisime sellest, kuidas kohe-kohe, kohe-kohe hakkab elu pihta.

“Pane tähele, Daki, ma ütlen sulle,” rääkis A. “See juhtub nii ootamatult, et sa ei saa arugi!”

When you wake up and the snow is still there. #sunday #funday #snowday

A photo posted by daki (@instadaki) on

Ma ikka nüüd mõtlen sellele vahel, kuidas viimased aastad, või õigemini isegi aasta-poolteist pigem, on olnud mingi täiesti pöörane elusõit või siis kasutades teist metafoori, sukeldumine. Ja vahepeal tulen ma vee peale ja ahmin õhku ja sukeldun jälle ja ei saa aru, kuidas elu on nii hull ja nii lahe ja nii pöörane samaaegselt.

Eluga, muidugi, on teadupoolest see, et sitt käib käsikäes heaga. Ei saa nii, et on ainult hea, ei saa nii, et on ainult sitt. Muudkui aga vaheldub, loobib sitta, siis head vahele, ning õnneks on vahel ikkagi ka see hetk, kui on mõni nädal, kus midagi ülipöördelist ei juhtugi ja elu tundub üsna igav. Issand, kuidas ma armastan kogu seda värvikirevust, seda igavusega pikitud värvikirevust.

Tänane on jälle kuidagi poolunes, istusin hommikul tavapärasest natuke kauem seewaldis ja vaatasin inimesi, see alati tekitab natuke jalad-maast-tunde, see haiglates passimine, ma ei suuda kuidagi end tagasi hoida ja ma kipun lugusid välja mõtlema, miks kõik need inimesed siin on, kas neil on hästi, kas neil on halvasti… Ja siis tunnen ma hetkeks piinlikkust, nagu ma oleksin oma nina nende asjadesse toppinud. Väga eestlaslik vist, oma kujutlusvõime pärast tunda, et tungid teise privaattsooni.

Ühesõnaga, elu on nii kummaline ja veider, et ma päriselt olen hakanud maagiasse uskuma. Ja ma isegi ei suuda seda põhjendada praegu paremini. Kui et elu on maagia.

talismanidest, vist

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Ma olen päris kõva traditsioonideinimene ja mul on mingid talismanid, mis saavad talismanideks nii, et ma isegi sellest aru ei saa. Näiteks kannan ma käe ümber juba üle aasta lihtsa punase niidi otsa kinnitatud öökulli, mille kinkis mulle A. aastavahetusel 2015/2016. See on vist pärit Maltalt ja A. ei omastanud sellele toona mingit erilist tähendust, ja üle aasta hiljem on see ikka veel mu käe ümber. Mul pole õrna aimugi, kas see on talisman või mitte, kas see toob õnne (A. muidugi naeraks selle peale ja ütleks, et ma võiks oma ohhoo-jutuga mõnele parakristallikursusele minna ja sinna elama jääda, peaasi, et ma tema kuuldes enam mingit samasugust jura suust välja ei ajaks) või on see niisama vidin, igal juhul ei ole mul olnud südant seda ära võtta.

Sel hooajal avastasin ma, et teen üht huvitavat asja. Niitvälja tee ristis on Paldiski maanteel üks kuusepuu, millele ikka tuled külge riputatakse. Ma möödun sellest päevas vähemalt kaks korda, mõnikord rohkem. Ja ma ei märganudki, et ma seda teen, kuni Mila ükskord küsis: “Miks sa sellele kuusele lehvitad?”

Tegelikult ma ei lehvita, ma… annan au? St ei löö kulpi, aga tõstan kaks sõrme. Ma ei tea, miks. See kuusk on kuidagi kodune, kui ma seda näen, tean ma, et kümne minuti pärast olen ma kodus. Need tuled on kuidagi nii armsaks saanud, et nüüd, kui need lõpuks maha võeti, tundsin ma hinge korraks kokku tõmbavat.

See kett, mis mul pildi tegemise ajal käe ümber oli, on hullult vana. Ma ei mäleta, kust ma selle sain, ilmselt keegi kinkis. Igal juhul on see vähemalt 15 aastat vana, nüüd kahjuks küll läks katki. Noh, ja tass, see on ka erilise tähendusega, see on mu teetass ja talvel, talvel juuakse meie majas palju teed. Ühtlasi avastasin alles mõni päev tagasi, et selle põhjas on ka paar märget ja kuupäev, naljakas, ma ei olnud seda varem märganud.

No igal juhul.

Mingid väikesed olulised asjad ja liigutused, millest saavad traditsioonid. Mulle meeldib, kui ma tajun ära hetke, mil uus traditsioon on sündinud või kui minuni jõuab mõni ese, või lugu, või film, või raamat, mis, ma tean, saab ja jääb alatiseks oluliseks. Nende hetkede tajumine on nagu… Nagu oleks elumängus hetkeks glitch ja sa näed seda koodi, sa saad korraks piiluda nende PHP-ridade vahele, millest elu on kirjutatud.

*

Ja siis veel olen ma neil aegadel märganud, et enne, kui läheb valgeks, läheb korraks hästi pimedaks. Ma saan aru, et see on tegelikult illusioon, aga kuna mu elus on palju hämariku ja aovalguse ajal sõitmist, siis see hetk, mil pimedusest saab valgus või vastupidi, see hetk ajab mu teinekord peast täiesti segi, mu reaalsustaju kaob ja mul on tunne, nagu kõnniksin unenäos, aga mitte iseenda omas. Kõige parem hetk seda märgata on autoroolis – kui ühel hetkel sa saad aru, et sa ei näe enam auto esitulede vihku maanteel ja tegelikult on väljas ikka veel nii pime, et silmad ei taha hästi seletada. Loomade jaoks on see lemmikaeg auto ette hüpata või teeperves piiluda, see hetk teeb mind alati natuke närviliseks ja lõpmata tähelepanelikuks, hiljem pean 10 minutit rõdul kaugusse vaatama, et silmalihastele märku anda: läbi on, valgus on käes.

Üks asi on veel mul mõttes viimasel ajal. See, kuidas elu ikka keerleb. Kuidas sa saad mingil hetkel aru, et vohh, mind on ette valmistatud just selleks hetkeks siin. Et kõik, mis ma varem olen teinud või tegemata jätnud, see ongi selle nimel. Et kõik juhtub just nii, nagu juhtuma peab. Ratsionaalne ajuosa ütleb, muidugi, selle peale, et jäta nüüd, elu on juhuslik kaos (mu ratsionaalne ajuosa räägib vahel A. või Naabrinaise häälega, ma olen seda vist ka maininud). Aga ma viimasel ajal olen nii heas kontaktis selle väikse tüdrukuga, kes mu sees elab, et see väike tüdruk teinekord läheb isegi Milaga vaidlema, sest teate, see minu sees elav väike tüdruk, tema… Tema usub maagiasse.

And she has a bonfire heart.

 

eepiline unenäopost

Elu väljaspool mulli, hoomamatu Leave a reply

Täna oli mul unes ääretult töine öö.

Uni algas sellega, et Grand Dream Master ütles mulle: “Sa näed nüüd unes oma tulevikku.” Olin arusaadavalt elevil. Tulevik algas töölejõudmisega, kus tervitas mind produtsent M, kes rõõmsalt teatas: “Nii tore, et sa lõpuks Tallinnasse kolisid!”

Pidin endale hetkeks meenutama, et ma olen juba tulevikus, seega tuleb vastavalt käituda ja teha nägu, et ma tean, millest jutt. Seega nõustusin – tõesti tore, ma ammu igatsesin juba Tallinna tagasi! Ühtlasi tekkis kiusatus Grand Dream Masterilt küsida, mis aega ma täpselt unes näen, aga mõtlesin, et okei, las jääda midagi ka saladuseks.

Siis algas suur töö. Plaanis oli salvestada kaks saadet, neist üks otseülekanne. Kõigepealt kadus mul esimene saatekülaline ära, nimelt pidin intervjueerima Milat, aga ta ikka ei julgenud. Boss arvas, et mis ei julge, sunnime! Ma arvasin, et no problemo, ei sunni midagi, ma leian kohe uued külalised. Leidsingi! Mingil põhjusel olid kaks mu sõbrannat mul parasjagu töö juures ja ma viskasin nad kohe letti.

“Mis saade on, mis me tegema peame?”

“Muidugi suhetest rääkima!”

Sõbrannad, kellel on päriselus erinevad nimed, olid unes miskipärast sama nimega, seega ühele sai antud eetrinimi Kristiina. Ja jutuks tuli petmine. Väga intrigeeriv saade!

Teine, otseülekanne, läks natuke suuremate viperustega, sest ma jäin enne ülekannet lifti kinni koos saatekülalisega. Uksed olid natuke paokil, seega tuli boss geniaalsele mõttele telefoniga meie juttu otse üle kanda, samas pildiliselt näidati ikka tühja stuudiot. Ma usun, et küll see lugu klikkis hästi…

Ahjaa, unenäos oli veel väga oluline see arusaamine, et jess, ma sobin kaamera ette! Kõik see trenniasi on ikka end ära tasunud! Ei ole enam nii, et voldike siin ja punuke seal, imeline!

Seega, misiganes tulevikuuni see oli, mulle täitsa sobib, thank you very much.

maailmade loomisest

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma Leave a reply

Facebooki On This Day rakendus on üks tore asi, aga vahepeal toob see meelde päevi, mida – mitte, et tahaks neid unustada, aga pigem, mille meenutamine ootamatul hetkel lööb hinge kinni.

Üks selline päev olla olnud 14. august. Muidugi on nüüdseks mul detailid läbi kõigi nende aastate valatud pisarate uduseks muutunud, faktid ja öeldud sõnad on mähkunud mingisse melanhoolsesse vatti, kus enam pole oluline, mis või miks või kuidas, jääb vaid tõdeda, et oli nagu oli.

Kuid sellegipoolest ei taha alati, et ootamatult sulle seda meelde tuletatakse. Muidugi nii, et keegi teine – ehk vaid see kõige lähemalt asjassepuutuv inimene veel – sellest aru ei saagi, mingi krüpteeritud märk, sõna, lugu, foto. Selline krüpteeritud jagamine, nagu on juba aastaid mul internetis kombeks; vahel on see isegi nii krüpteeritud, et ei saa ma isegi aastate möödudes enam aru, mida või keda ma täpselt sel hetkel silmas pidasin, mis tundevärinast rääkisin, kelle järele taevasse vahtides ja neid sõnu mõtiskledes hing igatses.

Ja nii ongi hea, nii peabki olema. Inimesele pole loodud kõik asjad meelde jääma, mulle meeldib, kuidas elatud hetkedest tuleb üks emotsioonide ja kirevälgatuste kompott, mida punase niidina läbivad Väljapoole Elatud Elud – need rajad, mida sa kõnnid avalikumalt: tööle, kooli, lasteaeda (või teistpidi, või siis edasi-tagasi). Veel on seal kompotis kõik need lausekatked, mis jäävad igaveseks meelde, mis ajas kasvavad, teinekord kahanevad – ja on täiesti jabur, näiteks, et üks sellistest lausetest, mis mitte kunagi mul vist meelest ei lähe, on kunagi kuskilt kellegi suust kuuldud ärr-ärr-teeme-nalja-höhö “kes peeruta kuseb, see kepita sureb” – aga! Sellest kõigest hoolimata on nende lausete hulgas ka ilusamaid, sügavamaid asju, kuid eks see elu olegi juba selline, kas pole, mõned hetked tunduvad ülevad ja tõsised, aga tegelikult lõppeks, labasus ja ilu on ainult ühe mündi kaks poolt.

///

Tegelikult mõtlesin ma täna selle üle, kuidas maailm on enamasti ühe päeva suurune. Kindla otsa ja lõpuga, sinna sisse mahub kindel arv asju ja kindel hulk tegevusi, sa võid anda pea, et sa võtad tööle jõudes esimese asjana masinast kohvi ja teise asjana lähed rõdule; samuti sa tead, et kui sa ärkad ebamäärase ärevusega, võib see kasvada suureks laineks ja sa tead, et tegelikult sellega saab võidelda, vahel ainult unustad ära, et kõik see noh, see on sinu enda kätes. Et maailm on ühe päeva suurune, et sina ise oled iseenda suurune. Et sa saad võtta sellel lainel sabast kinni, venitada ta endaga kaasa, viia sinna, kus sa tead, et hakkab parem – või selle inimese juurde, kellega rääkides hakkab parem – või selle muusika juurde, mida kuulates hakkab parem. Kõik need asjad, mis tuletavad sulle meelde, et maailm on ühe päeva suurune – ja et ta pole seda.

Niipea, kui see tõdemus sind uuesti tabab, saab kõik korda.

Näiteks nagu tookord sel 14. augustil, maailm OLIGI ühe päeva suurune. Sel konkreetsel päeval küll paistis, et selle päevaga senini teadaolev maailm lõppeb. Muidugi lõppeski, see juba ongi nende maailmasuuruste päevade häda, et kui see saab otsa, siis tagasi ta enam ei tule. Kuid selle On This Day üks suurimaid võlusid on see, et isegi, kui sa ohates teinekord tahaks justkui tõdeda, et sittagi ei muutu, siis tegelikult, mu armsad, muutub, koguaeg muutub. Lood oma maailmu igal hommikul uuesti, jätad eelmisest alles selle, mis töötab, mis sind veel õnnelikuks teeb, mis sind edasi aitab ja millega on mugav, hea, mõnus. Ülejäänu viskad minema, selle järele pimedatel õhtutel hinge valutades, aga siis hinge taas kokku lappides, pannes selle konkreetse hingetüki sinna mälestustekarpi, kuhu ta läheb kõrvuti esimese suudlusega, selle padjatükiga, millesse kunagi esimese murtud südame pisaraid valasid, klassilõpupiltide, armastuskirjade, kihlasõrmuste, kaelast rebenenu pärlite, mälupulgale laetud piltide, Doonaule ostetud laevapiletite, maast üles korjatud iseenesekildude kõrvale. Paned karbikaane kinni, mõtled korraks, miks sa küll seda bändi ikka veel kuulad (“Sest meeldib,” on lihtne vastus), pea vajub kuklasse, vihm peksab vastu akent, kass tuleb ja surub nina vastu kätt ja –

…homme saab uuesti maailma ehitada.

20160723_205054

 

rebastest, vist

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 5 kommentaari

Mul on aken lahti. Sirelid röögivad õitseda, männid kisavad tolmelda ja ennist oli üks rong, mis tuututas nii palju, et ma olen kindel, et loen sellest homme uudistest.

Mul on aken lahti ja õhku pole. Ja samas seda on, mingit värvilist, segast, lõhnu täis õhku. Imelikku ajastute lõppemise ja uute alguste lõhnu.

Ja mul on tunne, et ma tahaks igavesti istuda aknal ja vaadata Klõuga mitte-iia-pimedaks-minevat-taevast, sest praegu, praegu on siin nii palju avarust ja ruumi, et see on imeline.

/

Mõtlesin täna hästi palju, mõtlesin pea katki. No kõige muu vahelt, muidugi, hästi palju toredaid asju on elus käimas, ma olen kuidagi… nii õiges kohas omadega. See on suurepärane tunne (ja muidugi ma endale omaselt ütlen seda kõigile, kas nad tahavad seda kuulda või ei, ikka ütlen).

Aga pea läks ikkagi katki, koos südamega natuke, sest…

Vahel on vist nii, et sa pead teatud osadega endast hüvasti jätma. Või teatud osadega enda elust. Isegi, kui need on olnud aastaid osa sinust, vahel lihtsalt noh, saavad peatükid läbi. Ja see on okei, ma arvan, käib inimeseks olemise juurde.

Aga kuidagi… Sa panustad end, eks. Panustad end igasse suhtesse, mis sul on. See kasvab ja areneb, sina kasvad ja arened koos sellega, selle inimesega. Vahet pole, kas tegemist on su parima sõbraga keskkooli päevilt või siis inimesega, kellele oled harjunud kirjutama, nii et näo asemel moodustab peas suhte sõnad. Sellel pole vahet, sama tõeline on kõik igal juhul.

Ja kui see saab läbi, siis samal viisil võib see haiget teha.

Ma, muide, ei mõistnud selle ulatust. Siin kontekstis siis “selle” – kõik see, mida inimhing on võimeline panustama ja majutama, ehitama ja igapäeva mässima, millest toituma ja millele toetuma. Ma ei mõistnud varem nii täpselt, sest nii laialdaselt ei olnud ma pidanud millegi lõpuga silmitsi seisma. Või õigemini – …

Oodake, sõbrad.

Ma alustan otsast.

Sa kasvad üles ja sulle öeldakse, et nii toimib elu. Sul on käegakatsutavad inimesed, rutiin, lasteaiad ja koolid ja pärastkoolihängid ja kõik see, mis kaasneb. Öeldakse, et nii on, ja nii sa eladki seda elu.

Kuni ühel päeval sa avastad, et on mingid muud dimensioonid. Näiteks, minu puhul, olid nendeks dimensioonideks sõnad. Et on sõnad, eriti ekraanidel, need hakkavad elama oma elu, nende sõnade kirjapanijad muutuvad ja kasvavad su hinges oluliseks. Ja mitte keegi, kes ei ole seda tunnet kogenud, ei saa sellest aru. Kui olulised on inimesed sõnade taga.

Ja teistpidi ka – kui olulised on sõnad koos inimestega. Mu igapäev, eks, möödub poolenisti Klooga-kookonis, teise poolega kontori-(oosõm)-kookonis, ja suurem osa mu lähisuhteid toimuvad sõnades ekraanil. Ja nii on ja see ei vasta ühelegi dieedile, mis on tänapäeval normaalne või populaarne – no teate küll, “ära söö, kui su vanaema seda söögiks ei peaks”.

Mu vanaema, muide, ei saa isegi aru, mida ma tööks teen.

Aga see kõik ei vähenda olulisust, on vist mu…

… ma tulin siia mingi mõttega täna.

Ma tulin selle mõttega, et esiteks – Mari-Leen mainis oma blogis, et saurused (ma pärast otsin lingi), mina üks neist – see tegi mind ütlemata rõõmsaks ja teisalt pani mõtlema kõigele sellele, mida see blogi mu ellu on toonud. Või õigemini, kuidas see blogi mu elu on loonud. Absoluutselt kõike, mis mu elus praegu on, kõik, mis on oluline, saan ma blogiga seostada.

Ja ma keeldun uskumast, et see on pseudo. See ei ole.

/

Aga rebastega on see, et ma mõtlesin täna palju rebastele. Mila vaatas oravavideoid, vahepeal tõi ta balalaika ja käskis mul mängida (“Ma ei oska!” – “Mängi ikka, mängi mulle saadet!”), seejärel, kui ta nägi, et ma olen kurb (ma väga püüdsin mitte olla), arvas ta, et ta teeb mulle võileiba – ja ta tegigi! Minu beebi! Tegi mulle võileiba!

Ja siis me laulsime, laulsime rebastest ja oravatest ja kassidest ja ponidest ja sellest, et kui tuju hea, siis kõike seda tee.

Ja siis rääkis Mila mulle anekdoodi.

“Emme, kas sa tead, kuidas rebased metsas elavad?”
“Ei tea.” (Siiralt noh, ma tõesti ei tea.)
“Nad elavad armastusega!”