Tag Archives: mjuzik

don’t change a thing

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Täna sõitsin töölt lasteaeda Milale järele ja mõtlesin, kui väga on mul vedanud. Ma olin lihtsalt üleni nii rahul ja õnnelik, et ma tundsin seda isegi oma varbaotstes. Teate küll seda tunnet? Kui isegi varbaotsad on üleni õnnelikud ja rahul, et natuke kergelt surisevad, siis sa tõmbad varbad korraks konksu, et nagu veenduda, kas sa mitte juhuslikult ei näe und, aga siis ongi nii, et ei, pole uni, täiesti reaalsus.

Pisiasjad. Pisiasjad, mida ei muudaks mingi hinna eest hetkel. Sest need pisiasjad, need klapitavad mu elupusle praegu nii mõnusalt kokku, et ma lihtsalt saangi olla ainult rahul.

Siis mõtlesin ma veel sellele, kui paljud inimesed päriselt ikkagi tunnevad igal hommikul, et nad ei jõua ära oodata, millal jõuaks tööle ja õhtul lahkuvad kontorist tundega, et nad on ÕNNELIKUD, et saavad sellises kohas töötada, sellise kollektiiviga. Ja ma ütlen hüvastijätuks, et näeme homme, mu kallid, ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Et need inimesed on juba paari nädalaga nii kalliks saanud. Just the way you are.

Või siis mingid muud pisisuurasjad. Paar ülilumist liugu mööda mäge, mis pole isegi mitte mägi, vaid pigem selline… lohk. Meie Klooga oma kelguLOHK, sest mägesid siin ei leidu. Aga üks või kaks liugu mööda seda… lohku, ja siis üks lõkerdav laps ja palju roosasid-rõõsasid põskesid ja natuke külmi sõrmi.

Ja siis kaks tundi järjest Jamie Oliveri ja õhkamist, mis sööke kõike võiks teha… ja ma saangi päriselt minna poodi ja OSTA süüa, täpselt seda süüa, mille järele on isu. Ma saan minna poodi ja osta endale liha, et teha Jamie piri-piri pork bellyt ja ma mõtlen, kui suur vedamine see ka tegelikult on.

Ma lõpetasin just Eia Uusi raamatu “Aasta Pariisis” ja ma vist olen jätkuvalt selle lummas, kuidagi tajun maailma jälle värvilisemalt ja magusamalt, hommikukohv lõhnab tugevamini kui muidu ja kohatud inimesed liigutavad sügavamalt kui vahepeal ma neil end liigutada lasin. Ning me kuulame Milaga autos kas või kakskümmend korda järjest “Thinking Out Loudi” üht väga special versiooni, mida olemegi maailmas võibolla ainult meie kahekesi (+1) kuulnud…

and I’m thinking out loud, et ma olen oma elusse armunud. Niimoodi liueldes tundub, et üle saab ka kõige raskemast ajast või hetkest või päevast. Ja võibolla panin ma selle endale siia kirja, sest ma tean, et nädala pärast, või kahe, või kuue – aga ühel hetkel kindlasti – tunnen ma, et see tunne, mis mul on praegu, ei saa olla võimalik või et see ei tule tagasi. Kui jälle on nii raske, et murrab ja varbaid ei tunne üldse – siis on mul see siin kirjas tuleviku-Daki jaoks.

Läheb küll. Kõik läheb mööda. Hea muidugi ka, aga eriti siiski halb läheb mööda. Et hea saaks jälle tagasi tulla.

volatile times

Inimesed ja inimeseks olemine 10 kommentaari

Ükspäev mõtlesin, et võtan kõigest halvast pausi. Et ei mõtle ÜHE PÄEVA vägivallateemadele, et ei mõtle ÜHE PÄEVA igasugustele debiilikutele, kes meid ümbritsevad.

Ja siis sattusin Facebookis ühe tuttava threadi, kus olid koos uskumatult idiootsete mõtetega inimesed ja nagu te teate, siis ma üldiselt katsun mitte sõimelda ja üleliia närvitseda internetis, sest teadupoolest ma elan internetis ja ma tean, et see on kõige pointlessim asi üldse, endast internetis väljuda. Teed üldiselt vaid iseennast naerualuseks.

Aga oli üks selline õhtu, kus oli olnud raske päev ja ma lugesin ja lugesin ja tundsin, kuidas vererõhk tõusis. “Teatud liiki naised lihtsalt norivad muhku,” tuleb välja. Või siis – “miks see grilltibi nüüd järsku raamatuga välja tuleb?”

Nagu see, KELLEGA on tegu, muudab vägivallaakti kuidagi… ebaolulisemaks? See on ju AINULT tänuväärne, et keegi on julgenud oma näo ja nimega kohutavast lähisuhtevägivallast rääkida. Ja mis siis, et kirjutas kogemusest raamatu? Kirjutamine on hea teraapiavorm. Ja oma kogemuse jagamine läbi kirjutiste võib omakorda aidata teisi inimesi. Tean seda, sest kirjutan internetis depressioonist ja olen saanud kümneid ja kümneid kirju inimestelt, kes mind selle eest tänavad. Et olen julgenud sel teemal kirjutada.

Aga mind on ehk siis osade arvates rehabiliteerinud kuidagi see, et ma pole grilltibi? Et kirjuta-kirjuta, räägi-räägi, seni kuni vastad teatud standardile?

No ja tänaste jubedate Viljandi-sündmuste valguses on taas selline tunne, et tahaks sellelt planeedilt maha astuda. Tuleb välja, et on inimesi, kes arvavad, et õpetaja ongi süüdi, et ta surma sai. KUIDAS saab üldse sellist asja arvata?! Jah, ma eile vaatasin How To Get Away With Murderit ja arutlesin sõbraga, et tõesti, sel korral oli seal keeruline keiss. Politseinikust pereisa, kes aastaid süstemaatiliselt piinas oma perekonda, kuni lõpuks poeg snäppis ja ta maha lasi. Ehk et ohvrist sai hetkega vägivallatseja. Kuidas seda juhtumit kaaluda? Kas keegi on väärt surma? Kas keegi on ÄRA TEENINUD sellise saatuse?

Aga Viljandi puhul me ju räägime ÕPETAJAST. Õpetajast! Mu isa on õpetaja! Ilmselt mitte üks leebemaid õpetajaid, vaid ikka selline autoriteetne. Jube mõelda, et keegi kuskil arvaks, et tema ehk… Uh, jube mõelda.

Selle kõige kõrval ajas mingi kommentaariumiväide, et kõiges on süüdi vabakasvatus, mind kõige vähem närvi (kuigi ka piisavalt). Nüüd tulevad välja jälle need kaagutajad, kes õiendavad, et lastel on liiga palju õigusi ja kohustusi pole üldse ja see on see, kui me neid süstemaatiliselt ei peksa ja nurka ei pane.

Kas tõesti siis inimesed ei saagi aru, et kõik see on omavahel seotud? Surud lapsele oma ülemvõimu peale, armistad ta, alandad teda füüsilise vägivallaga – ja siis loodad, et temast kasvab naine, kes oskab kultiveerida eluterveid suhteid? Ja siis loodad, et temast kasvab mees, kes ei peedista oma naist, kes ei peksa oma abikaasat ja lapsi?

Mul on meie maailma suhtes hetkel selline vastikus, et tahaks lihtsalt kõrvaklapid pähe panna, võtta raamatu ja minna istuda mõnel Tartu pargipingil ja unustada, et on aasta 2014. Tahaks vaadata mõnd päikeseloojangut linnahalli katuselt ja juua Gaabrieli ja suudelda ennastunustavalt ja mõelda, et kõik on hästi. Tahaks istuda autosse ja sõita läände, kuni Saaremaa piir ette tuleb ja jäädagi sinna, kuni tulevad jõulud ja lumi ja hinge saabub rahu.

made all our plans / down on the sand

Argielu Leave a reply

IMG_0926

Kuna ma juba olen loominguliselt sellesse fotojahti suhtunud ja mul on nii suur hunnik pilte, mida ma ei jaksa ette võtta, siis hakkan neid lihtsalt rändomli postitustesse panema. Selle pildi tegi aga Mila. Päev 9. Raamatud.

Mult täna küsiti, et mis sõltuvushaiguse käes ma vaevlen, et nii tihti Facebooki küll postitama pean. Asi, millele ma ise vahepeal mõelnud olen – küll natuke teises võtmes. Et miks ma siis ei võiks neid mõtteid ja linke päeva lõpuks kokku koguda ja tulla ja blogida siis, nagu kustuvale blogitähele kohane. Praegu aga käin lihtsalt sporaadiliselt siin, peamiselt olen FBs ja ise ka ei tea, kuhu oma online-kuvandi energia suunata.

Ja siis otsustan, tavaliselt, et kogu energia tuleks suunata rahaasjadele ja kooliasjadele.

Et siis nädala-kahe pärast jälle süümekaid tunda, et miks ma OMETI rohkem ei kirjuta.

//

Aga kooli on sisuliselt jäänud veel kaks kuud ja siis tuleb see kõige mõnusam (ja frustreerivam) osa, kus saab kogu energia panna magistritöösse ja ma EI SUUDA ÄRA OODATA, tõsiselt.

Ma nii väga tahaks, et see magistrikraad teeb mu elus ka muu muutuse, kui et ma hakkan jälle takkajärgi ülikooli järele nutma, umbes nagu pärast bakat oli mul mitu aastat väga raske üle saada sellest, et akadeemiline elu pole ikka mulle ja et tuleb “päris” maailma astuda. Mulle lihtsalt NII meeldib kogu see koolivärk, ja kogu mu erialavärk, ja ma tahaks, et ma suudaks kuidagi end organiseerida või et kusagil oleks kasvõi veerandit mu oskustest vaja, et ma saaks kuhugi päriselt ikkagi kinnituda ja hakata millegi ümber oma elu uuesti üles ehitama. Sest praegu mul on küll oma firma, aga…

Tähendab, ma kuulen viimasel ajal häirivalt sageli, et ma peaksin siiski 9st 5ni töö leidma. Ma ei olegi täpselt aru saanud, miks, ilmselt ainuke põhjendus on see, et ma tundungi kõigile nii megaluuser, et olen 30 ja lapsega IKKA VEEL kodus ja IKKA VEEL töötan suvalistel aegadel kodust, sisuliselt. Neil puhkudel ma tavaliselt hinges nutan, aga siis meenub mulle, miks ma oma firma tegin. Sest ma otsisin aastaid SEDA tööd. SEDA, kus ma saaks rakendada kõiki neid oskusi, mis mul on ja arendada uusi ja huvitavaid. Kus ma ei nühiks reporteripinki. Kus ma ei toodaks kollast. Kus ma saaksin teha sotsiaalmeediat ja samas ka kirjutada vabalt ja aega jääks üle ja iseenda kontrollida.

Praeguseks olen ma muidugi taas selles punktis, et ma VAJAN enda ümber inimesi, ma ei suuda kaua iseenda fantastiliselt ajuenergialt säravaid ideid genereerida. Ma hakkasin mõtlema, kellega ma kooliväliselt olen viimase paari-kolme nädala jooksul päriselt, näost-näkku rääkinud, ja mulle meenus… ainult Lemmik ja Mila ja Mila vanavanemad ja tädi.

Ülejäänud suhtlus käib netis ja on tore, ausalt, aga ma tahaks human contacti. Mitte tunda end nii mullis ja nii eraldatuna.

Ja samas tahaks ikka, et säiliks see suhteline autonoomsus. Aga et oleks kuhugi minna ja päriselt tunne, et mind ja mu oskusi ja teadmisi on sel maailmal vaja. Rohkem kui paari artikli või kolumni jagu… mida ma ometi tahan ka edasi teha.

//

Siis ongi vahel sellised hetked, et kaua ometi võib üks inimene end otsida. Õigemini, mul on end ammu leitud. Aga lihtsalt seda kohta, kuhu ma oma leitud endaga sobituks, ikka nagu pole.

Aga igasuguseid plaane on, kirjutatud muidugi liiva nagu Coastsi loos. Helgematel hetkedel on tugev tunne, et kevadel on hoopis uued tuuled. Tumedamatel hetkedel, jah, on tunne, et rabeled tühja. Et võta ometi see kassapidajatöö ja ära kobise.

(Kandideerin muide jälle nagu hull. Ühtegi vastust pole saanud:)

AGA! Praegu on ometigi veel paar päeva koolivaheaega jäänud ja mul vist lõppeks on üks vaba päev, kus ma saan lugeda LÕPUKS teadustöid oma magtöö jaoks.

This feels like true bliss.

viimased ajad numbrites

Argielu Leave a reply

1 uus auto
1 uus PUNANE auto
1 uus PUNANE auto nimega Mon Rouge
800 sõidetud kilomeetrit
50 liitriga
4 artiklit
2 esitlust
vist?
viimasel nädalal
18 esitatud arvet sel aastal
ehk et tööd ju on
1 uus boiler
100 liitrit sooja vett
mis ei tilgugi läbi lae nagu üleeile
1 vana boiler, millega ma ei oska midagi pihta hakata
1 nohune laps
1 känseldatud sünnipäev, mida nohune laps väga ootas
n+1 õhtut, kus oleks võinud minna linna, aga ma ei läinud, seda kahetsedes ja mitte kahetsedes samaaegselt
0 sooja radikat keskküttest
1 soe radikas elutoas, elektriküttest
sajad eurod, mis sulavad sõrmede vahelt
1 kinnitatud magistritööteema, mis ikka veel paneb hinge täiega põksuma
0 kirjutatud magistritöö lehekülge
n+1 referaati
n+1 ainet
1 koolivaheaeg, mis võiks aidata ajul end lahti sõlmida, aga selle asemel on
1 nohune laps
1 oranž kõrvits, millest saab homme
1 potitäis kõrvitsapüreesuppi, mis loodetavasti toob naeratuse näole vähemalt
2-l inimesel
1 lõpetatud Krossi “Kallid kaasteelised”
4 alustatud teadusartiklit, seni lõpetamata (lugemisel, mitte kirjutamisel, siiski)
8+ pilti fotojahil, mida ei jaksa ära töödelda
vähemalt 6 postitust, mis istuvad järjekorras ja ootavad, et ma nad lõpetaks
2 komplekti uut pesu, millest
1 komplekt on Britney Spearsi nime kandev, kusjuures poes mõõdeti mulle välja
85DD suuruses rinnahoidjad, kuigi tõdes, et ka
85E oleks sobiv, mille peale ma hakkasin lihtsalt naerma, sest
miljon korda “kamoon?!”, have you MET me and my boobs?
∞ arv triibulisi riideid, millest ma olen kõriauguni tüdinenud
∞ arv “Let it go” kuulamisi (ja “Emme, laula!”) kodus, autos, puhkehetkel
∞ arv segaseid tundeid, millega peaks tegelema, aga selle asemel panen ma nad oma triipude taha peitu ja loodan, et kõik laheneb iseenesest

bits and pieces

Kooskasvamine Leave a reply

Ühel hommikul kõndis Mila mu voodi juurde, tekk ümber õlgade. See on vestlus sarjast “Kuidas emale vihjeid teha”.

“Terekest,” lausus ta, nagu pea igal hommikul. “Varsti tuleb talv!”
“Jah, tõesti, tule teki alla, külm on…” ümisesin unesegaselt. (PS. Kas pole mitte õnn ärgata selle peale, et keegi ütleb “Terekest!”?!) Mila jäi seisma.
“Jaa, tuleb talv, lumi tuleb maha. Nagu Elsa oskas teha, niimoodi kätega!”
“Mhmh…”
“Ja siis me saame minna metsa, vaata nagu Ana* läks metsa kui ta Elsat otsima läks. Hehe, ja siis ta sai märjaks ja läks niimoodi – põnts-põnts – kleit oli jääs, hahahaa!” Mila itsitas.
“Oli küll nii, jah, aga meie vast märjaks ei saa…”
“Ja siis hobune sõi porgandit! Niimoodi: krõmps-krõmps!”
“See oli põder… Kuule, tule teki alla ometi, külm on!”
“Ei-ei. Ja siis nad läksid Elsa lossi ja siis oli Olaf seal, laulis niimoodi ja tantsis…”
“Mila kuule.”
“Jah?”
“Ega sa juhuslikult ei taha Elsa ja Ana multikat vaadata?”
“MUIDUGI TAHAN, EMME!”

***

Ma kuskil juba kirjutasin, et Mila uus sõber on Kärbes. Alguses arvasin, et ta kutsub mind Kärbseks (sest ta ütles näiteks selliseid lauseid: “Kärbes, mine teise tuppa köhima, MA EI KUULE MITTE MIDAGI.”), aga siis sain aru, et tegelikult  ta siiski kutsub Kärbseks… mu vasakut kätt.

Kui Sikiga sellest rääkisin, jõudsime järeldusele, et kuna Mila on üksiklaps, siis tõenäoliselt on tal käes nähtamatute sõprade aeg, aga kuna talle meeldib oma nähtamatuid sõprasid näha, siis valis sõbraks mu… vasaku käe.

No kidding. Ta võib TUNDIDE KAUPA Kärbsega mängida. Mähib teda sallidesse ja pakub teed ja plaasterdab (mängult) ja paneb tudule ja… Jube tüütu iseenesest, kui tööks on kirjutamine, teisalt ülimõnus, kui ise ei viitsigi midagi teha.

***

Selle nädala (ja ilmselt ka kuu) haripunktiks oli aga siiski üllatuspakk postkastis Evelinilt, millest ma leidsin Rivvrsi signeeritud plaadi. FUCKYEAH! Mis ühtlasi tähendab, et sorta kinda Rivvrs teab, kes ma olen. Või vähemalt on ta oma kätega kirjutanud nime Daki.

Järgmine eesmärk: Dave Grohl. Ja no siis on pm unistused täidetud.

Aga plaati ümbrikust võttes hakkasin ma niimoodi niuksuma, et Miilur ehmatas suisa ära ja hakkas peaaegu nutma. Hiljem jõudsime koos järeldusele, et talle siiski ka ikkagi väga meeldib see plaat.

—
*Kuna filmis hääldatakse Annat millegipärast Ana, siis on nii mõnusam ka kirjutada.

puhastustuli

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Mul on tunne, nagu ma oleks puhastustulest läbi tulnud. Esimest korda ärkasin ma täna, ilma et kõhus oleks olnud see must auk, mis kõik emotsioonid endasse imes ja ära kaotas. Ma ärkasin ja mõtlesin, et… jah, kõik saab ükskord korda.

Mõned valud on vist sellised, mis tuleb lihtsalt läbi elada. Mul on kodus antidepressante ja rahusteid, mul on kodus medse, mille abil võiks ma 48 tundi jutti magada ja mitte midagi tunda. Aga ma ei võinud neist ühtki ja ma lihtsalt lasin endal tunda kõiki neid tundeid, mida ma tundma pidin. Väga palju asju on veel vaja ära lahendada enda sees ja enda ümber ja üldse, elu, eks. Aga ma elasin need asjad läbi ja ma JÄIN ELLU. Ja eile ma isegi naersin ja tundsin end hästi ja täna on kolmas päev, kui ma ei nuta.

Ma olen isegi natuke ühke enda üle.

Muidugi võiks vahepeal mõned õppetunnid ja teadvustamised saabuda kuidagi väiksema tormi saatel, aga ju siis oli seda tormi just sellisel kujul vaja. Sest vahepeal ma unustasin ära, et ma pean rohkem püüdma. Ma ei ole naturaalselt hea inimene ja mu elu on täiesti sassis, on seda juba olnud… terve igaviku ja ma pean selle kõigega PDEVALT tegelema, aga vahepeal ma ei tegelenud, lootsin, et asjad lihtsalt lahenevad ja lõpuks magically olemegi lõpp-punktis, selles õnnelikus lõpp-punktis.

Aga kuidas magically saab kuhugi jõuda, kui isegi ei viitsi jalga jala ette tõsta?

Mul on jäänud viimane magistriõppeaasta ja ma pean keskenduma. Ja siis, kui see läbi saab, pean ma keskenduma sellele, et struktuur jätkuks, ja lõpuks ometi muutuks tööelu rohkem inimlikumaks, inimlikemate kellaaegadega ja rutiiniga, mis sarnaneb rohkem sellele, kuidas normaalsed inimesed elavad.

Ja ma olen nii erutatud, et kool uuesti algab, et ma lihtsalt ei suuda ära oodata! Ma ilmselt veedan tuleva õppeaasta sügavas vaesuses, sest Klõugal elamine ei ole odav lõbu, aga mul on nii palju, mille eest tänulik olla ja nii palju faking oosõm inimesi ümber ja ma lihtsalt ei tohi ära unustada neid kõiki rohkem hinnata.

Ja ei tohi unustada ise parem inimene olla.

Käisime täna Milaga ja Mila baabuškaga Mila soovil ja nõudmisel kirikus, täpsemalt Nevski katedraalis. Sattusime jumalateenistusele ja ma kükitasin, peaaegu põlvitasin, Mila süles, pea kaetud ja vaatasin ja kuulasin ja kõik lõhnas nii mõnusalt ja kuigi ma ei tunne end mugavalt risti ette lüües, kummardasin ma siiski kergelt, sest… tahtsin. Tundus nii.

“Miks nad laulavad, mis nad teevad?” küsis Mila ja ma püüdsin seletada, mis kirik on.
“Kirik on koht, kus käiakse rääkimas Jumalaga,” ütlesin ma natuke kohmakalt, sest tegelikult ma usun, et j/Jumalaga võib rääkida igaüks täpselt nii ja täpselt seal, kus ta seda soovib.
“Miks?”
“Noh… Kui sul on paha ja õnnetu olla, siis sa tuled kirikusse ja… sul hakkab ehk parem.”

Mila kuulas ja mõtles, siis läks baabuška juurde, kes küünlaid süütas ja vaatas vaikides.

Hiljem sõitsime pimestavas päikeses koju ja ma kuulasin Bruce Springsteeni, kes ootas päikesepaistelist päeva ja kes ütles, et hard times, baby, well they come to tell us all… ja et Don’t worry, we’ll find a way.

Ehk tõesti, armas sõber, me leiame tee. Millal enne on Bruce Springsteen meile valetanud?

Tulge esikale!

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

kortermaja_kutseTäpsustuseks siis, et Domingosse on tegelikult päris lihtne tulla, kui sa ei ole mina, kes sõidab kõigepealt Keskturuni, lülitab siis sisse gepsu ja hakkab siis tagasiteed läbi tihedalt pargitud autode ja kurjade turutädide otsima. Tulge lihtsalt Stockmannist Tartu poole üle tee ja kohe seal majade taga ta ongi.

Ja esitlus tuleb selles mõttes tavaline, et on vein ja suupisted ja autogrammid ja kohapealt saab raamatuid ka osta, aga mõtlesin, et loen siis natuke ette ka oma lemmikkohti ja lugemiste vahepeal laulab Sander Sandrak, kes on minu meelest üks andekamaid inimesi, keda ma üldse olen kohanud ja muuhulgas on mõned lood, mis ta esitab, minu kirjutatud sõnadega.

Õugaad, ma tean, laulusõnad on põhimõtteliselt nagu tiinekaluule, ma ei tea, kuidas see juhtus!

Panen siis kohe ühe loo ka siia lõppu, kus võib Sandrit laulmas kuulda (ei ole minu sõnad). Ja teie kõik nagu üks mees neljapäeval esikale!