Tag Archives: melanhoor

novembrikuu lemmikhetked

Argielu 8 kommentaari

Mm, see ootusaeg on nii mõnus. Nii palju mõnusaid hetki on neis hämarates päevades, tegelikult, kas pole?

See hetk, kui sa ärkad öösel, sest on janu, rinnale on surutud kellegi pisikesed jalad, varbad on kellegi karvases kasukas ja üks teine kasukas on end selja vastu surunud.

See lõhn, mis on köögis pärast õhtusööki – natuke vürtsikas, soe, kodune.

See valgus, mis on väljas, kui hommikul kell heliseb. Ja see valgus, mis on taevas, kui sõidad õhtul lasteaeda. Mõnel õhtul taevas helendab ja pilved on mustjamad kui iial näinud oled. Negatiivi pööratud elu.

Pumpkin spice. Igal pool, kuhu seda vähegi saad lisada.

Kuidas lasteaia aknad hämaras helendavad, ükskõik, kas hommikul või õhtul. Midagi väga nostalgilist on neis vihmast vettinud valguslaikudes. Oma lasteaiaaega ei mäleta peaaegu üldse, aga kuidagi eriliselt soe tunne on, et need valgusmajakad on hämaruses alati olemas.

Kõik need sallid, mis saab sahtlist välja kraamida, millesse end mässida (ja millest hoolimata endal hääle kuhugi ära kaotada). Hall sall, must sall, sinine sall kapuutsiga, kaks roosilist salli, kaks ruudulist salli – ei, kolm ruudulist salli, roosa sall, valge sall…

Küünlad, lõhnaküünlad. Novembrikuus võid mõelda, et iga päev on kellegi kalli sünnipäev, sest vahepeal ju ka on. Küünla põlemapanemine sümboliseerib tööpäeva lõppu. Ja see hetk, kui sa tuled köögist ja astud magamistuppa, see on nagu teine universum oma lõhnades ja värelevas valguses.

Kuidas jõulud on kohe-kohe siin. See ootusärevus ei mahu sisse ära, vahepeal mõtled, kas sa üldse oled kunagi suureks kasvanud ja siis mõtled, kuidas ema ütles novembri alguses, nähes oma tütreid laua taga maniakaalselt jõule planeerimas: “Alles NÜÜD ma saan aru, et mul on jõuluhulludest tütred!” Kas ma olen alati selline olnud? Mis on jõuludes sellist, mis paneb neist kümne küünega kinni hoidma?

Lumelõhn, mida sa vahepeal õhus tunned. Ja see imelik kevadelõhn, mis selle kauni ja pika sügisega vahepeal ninna lööb. Akna peal läks üks krüsanteemiõis lahti.

See moment, kui sa oled end haigena poodi vedanud ja seisatad hetkeks jõuluehete riiulite juures. Sa tead, et sa ei saa endale sealt mitte ühtki asja lubada, aga vaadata on ometi nii ilus. Ma ei tea, kui kaua ma seal seisin, inimesed kiirustasid mööda, kellelegi jäin ma ette, ilmselt nägin ma välja üsna veider oma hiigelkilekas ja natuke lühikese säärega kodudressides, aga ma ei suutnud. Puutusin näpuotsaga üht ja teist asja ja unistasin. Kuidas ma ehiks, kui vaid… Aga ehtida saan muidugi praegugi. Aga tahaks ju, noh, räästasse lambikesi ja ukse ette laternaid…

Unenäod, mis vahepeal paremuse poole pöörasid. Enam ei ole igal öösel surm ja tagaajamine. Ühel öösel istusin laua taga ja jõin teed ja rääkisin juttu ja mõtlesin, et issand, kui kohutavalt mõnus tunne see on, et me jälle räägime. Et kui ometi kõik need inimesed mõistaks, kui suur õnn see on, kui su elus on, noh, inimene, kellega rääkida. Ja et rääkimine iseenesest võib olla õnn.

See päev, kui ostsime Milaga poest kollilima ja mängisime umbes tund aega kilgates. Hiljem istusime diivanil, nokitsesime oma asju teha ja jõime piparmünditeed. “Emme, mul on sulle saladus,” tuli Mila. Ta tuleb nii päevas mitu korda, alati on tal sama saladus, aga iga kord on see saladus aina kallim. “Sa oled mulle väga tähtis ja väga kallis ja ma armastan sind väga.”

Ja lihtsalt kojujõudmised. Need on alati nii… Kui ma oleks tundelisem inimene (ja ma ometi ju pole), siis ma isegi ütleks, et poleks raske iga kord pisarat poetada, kui jõutakse koju. Ükskõik, kus need kodud on, kojujõudmised on mõnusad. Ema juures ärkamine, ülituline leilisaun õe juures, harilik igaõhtune rööprähklemine oma kodus… Kodud. Need on nii, nii mõnusad.

Novembrikuu on bestest. Või vähemalt üks neist parimatest.

Auka.

baklažaanipesu

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ma lugesin oma eileöist teksti ja sain aru, et mul on ikka täiesti eriline anne antud – anne olla täiesti uskumatult dramaatiline hetkedel, kui draamat üldse pole.

Ja ma kirjutasin selle lause ära ja hakkasin mõtlema, et kuidas siis, noh. Kirjutada seda, milline on elu neil päevil.

Elu on hämmastav. Ma ei ole kunagi näinud nii palju unesid kui viimasel kaheksal kuul, kõik need on nii selged ja süžeelised, et süda läheb pahaks kohati. Täna mulle tehti lõualuuoperatsiooni unes, näiteks, niimoodi, et tõsteti haakidega, mis olid suhu kinnitatud, üles ja võeti skalp kah kukla pealt maha. Teises unes ma päästsin (minevikus, st see oli ikka sada+ aastat tagasi) üht tüdrukut, keda haiglas õde kiusas. Kolmandas olin mees, kes päästis naist, keda ta kutt peksis, olid isegi piletid ostetud Rootsi laevale, lõpuks jäi minemata (või mina ikkagi läksin, aga läbi aja, lõpetasin jälle naisena), sest naine läks mehe juurde tagasi, ainult et uuesti peksa saada.

Kõik ühes hommikus, piilusin vahepeal, aknast paistis küll valgust juba.

Lisaks on meil naistegrupis käinud tohutult huvitavad arutelud, näiteks seksisuhete teemal ja nüüd ma muudkui mõtlen ja mõtlen. Ükskord teen loo sellest ka, aga seniks, mõtlen. Noh, just, et kuidas zenilt põleda, nii et oleks tuhaks, aga poleks siis, vist, noh, surnuks.

Ja kas te olete märganud, et ääretult ilus sügis on olnud, see võtab igal hommikul hinge seest. Isegi, kui su maailm on nii väike, nagu minu oma seda on – koosneb töökontaktidest ja Milast ja sõbrannadegrupist internetis – siis kohe maailm saab kuidagi suuremaks, igal hommikul. Ma olen, muide, leidnud uue põhjuse, miks magama minna.

Et saaks hommikul kohvi.

Aga noh, need õhusõnad, mis eelmises postituses… Need jäävad. Alati jäävad mingid õhusõnad.

Ma ükspäev otsisin välja armastuskirja, eelviimase, mille oma elus kirjutasin (senini). St muidugi ma saatsin ta ära, aga ma tegin pilti ka enne, et ma mäletaks, mis ma olin kirjutanud.

Ma lugesin seda fotot ja mõtlesin, et faking hell, armastus on ikka megaimelik asi, mis inimestega juhtuda saab. See juhtub sinuga sajas keeles korraga, lendab üle su pea, võtab jalad alt, taob unenägudesse ja pigistab hinge, kui tangid või muusikat kuulad. Kuidas selleks üldse inimesed ressurssi leiavad, ma ei saa aru.

Õigemini, saan.

Selle leidmise osas, armastuse noh, olen ma sama rumal, nagu olin kümme aastat tagasi. Armastus võib ju olla, aga kuidas sellest päriselt asjad saavad? Pärisasjad, igapäevased, armsad asjad? Koos baklažaanipraadimine ja kardinapesu? Kuidas noh?

Kuskil on mingi saladus, millest ma veel midagi ei tea.

õhusõnad

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Öösel ma ei maganud hästi.

Ma pole varem nagu märganud, et täiskuu fullm00n fullm00n mind nii väga mõjutaks, aga sel korral, jah, äkki saan süüdistada kuufaase.

Sõnaga, ma ei maganud öösel hästi.

See hakkas juba ühel teisel ööl, kui ma olla varahommikul värisenud ja võbelenud läbi une, ma tegelikult tean hästi, mis see oli. Ma valutasin. Füüsiliselt.

Täna ka, ma valutasin nii väga, pool mu nägu valutas ja ma ärkasin vist iga hingetõmbe peale. Uned on nii hästi meeles ja samas nii hästi ära unustatud, sest unes ma vaatasin nii pikalt silma, et mul hakkas sellest päriselt ka valus, mitte ainult ühest näopoolest, vaid, teate küll, sellest kohast, kus hing elab. Sealt hakkas täitsa valus.

Nii ma ärkasin ja töötasin ja ma tundsin, et ma pole ise – aga samas, millal ma täpselt olengi ma ise? Selline pooludus-poolunes olek, see ongi parim minu enda versioon äkki? Sest see tõeline, närvideni-väljas-mina-ise, see on selline tõeline plähmerdis, mul on sageli temast kopp ees ja ma tegelikult ei ole väga üllatunud, et päriselus, noh, kuidas nüüd öelda… Ma viimasel ajal ise ütlen paljude asjade kohta, et mul ei jätku nende jaoks ressurssi. Et äkki on vastupidi ka, maailma olulistel inimestel ei jätku minu jaoks ressurssi, äkki ressursijagamine on kuidagi nagu energia jäävuse seadus? Mida annad, seda saad vastu… Ja iga maailma olulise inimese jaoks ei saa teha Facebooki-gruppi, eks, kus päevast päeva ressursse jagada.

Vaatasin just pealkirja, et jah, praegu ma olin juba voodis ja tulin välja, sest mul tuli oluline mõte. Sõnadest, mis on jäänud ütlemata. Et neid sõnu on nii palju, ja need on ütlemata. On nii palju sõnu, mida ma ise pole öelnud ja mis on mulle ütlemata jäetud. Mis on neist sõnadest saanud, kus need on? Hõljuvad kusagil eetris? Mis neist lõpuks saab? Tuhmuvad, hääbuvad… või koguvad jõudu, paisuvad, kuni plahvatavad? Pisikesteks sõna-, hääliku- ja tähekildudeks?

Ja lõpuks noh, ongi killud.

Siis veel mõtlen suhetest ja eludest, mis lõppevad, on lõpetatud, see teeb ääretult kurvaks. Närv oli täna nii väga krussis, laps läks etendusele, ma istusin tükk aega autos ja mõtlesin, mida teha. Läksin ja jalutasin vihaselt läbi metsa – no ikka nii, et seened olid ka proper hirmul – kuni jõudsin randa. Oli tuulevaikne ja soe, ei oleks absoluutselt arvanud, et oktoobri lõpp. Kui ma poleks olnud üksinda, oleks isegi võibolla vette kiskunud.

Sõnaga, istusin seal, suitsetasin, näppisin liiva ja kibuvitsa, tegin paar vihaselt kissitavat selfit, siis mõned normaalsed fotod ka, kõik oli ere ja maailma reaalsuse värvifilter oli paigast. Roosast pusast sai fuksiapunane, erkkollastest kibuvitsalehtedest said lõikavkollased jälkmoodustised, muidugi kaunid, aga jälgilt kunstlikud. Kõik tundus nii vale ja võõras ja metsas undsas tuul, rannas mitte, kõik oli, noh… Nagu filmis, aga ma ei tea, mis filmis ja kuidas see film peaks lõppema.

Närv sai samas puhastatud, nüüd olen käinud toast tuppa, vahtinud taevast ja täiskuust läikivaid majakatuseid, mõelnud ja mõelnud, avanud kirjakasti, saatnud prügikasti nii mõnedki õhusõnad, millele pole kunagi määratud kirjaks saada.

Aga uned, noh, ühelgi ööl võiks olla ilma nendeta.

Ja samas, miks siis ka mitte, kui need juba on. Olgu siis see elu kogu oma põlemises ja värvirikkuses, äkki suudan õppida selgeks, kuidas põleda nii, et ei lähe alati tuhani välja, vaid lõppeb vaid näpukõrvetusega.

2/10/15

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Täna kümme aastat tagasi suri mu vanaema. Oli täpselt samasugune imeline sügispäev, isegi vist soojem, kindlasti mitte nii tuuline. Sest noh, Tartus pole kunagi nii tuuline kui siin.

Täna ma olin õnnetu ja õnnelik ühekorraga. Pärastlõunal tundus, et on selline päev, kus naeratad ja maailm naeratab vastu. Klooga härrasmehed ütlesid tere, kui rongile jalutasime.

Aga poes selgus, et ükskõik kui väga sa ka pangakaardile ei naerataks, pank ei naerata vastu. Kui oled teinud ühe haiguslehe (ja unustanud, et haigekassat huvitab vaid eelmise aasta keskmine), jäänud jälle autoga teele ja maksnud ära esimesed hädavajalikud arved, siis naerata, palju tahad, kaart läbi ei lähe. Nutsin korra autos, võtsin võlgu ja maksin toidukraami ära. Siia kopin aga minu kümne aasta taguse teksti samast päevast. See ilmus mu blogis 2. oktoobril 2005.

If the doors of perception were cleansed, everything would appear to man as it is: infinite

Ma mõtlesin eile küll mitmeid kordi inimeste egoismile ja sellele, kuidas mõtte jõuga saab end haigeks mõelda.

Ma olin alguses pahane ja hiljem kurb ja mures ja. Kõike oli.

Sõbrad on mul endiselt lahedad.

Tartu oli ka täiesti hull eile, kõik kohad asusid liiga kaugel, kaugemal kui tavaliselt. Tee Eedeni juurest koduni võttis julgelt poolteist tundi. Vahepeal sai istutud asfaldil ja vaadatud, kuidas mehed teevad tehases tööd. Ja siis sa kõnnid ja kuuled, kuidas sügis langeb sahinaga peale ja see on tegelikult nii ilus, missiis, et on pime ja lehed on ühtmoodi hallid, mitte punased ja kollased.

Aga et ma hommikul ärkasin, tundus, et on pime, ja ma hakkasin ütlema: ”Mu ema muide tahab, et ma poisipea lõikaks.”

Ja ma ei öelnudki, sest ma ärkasin alles kell kümme. Uuesti. Segaduses. Kuidas ma ei kuule, mis mu ümber toimub, kui ma magan? Ma alati kuulen.

Ma pean hoidma oma mõtteid tegevuses, eemal. Ma vaatasin selle jaoks isegi ”Ajalikku ja ajatut”, kuigi ma olin sekund tagasi väitnud, et ma hoian endast praegusel perioodil erinevad usundid eemal. Nad rääkisid õigeusu liturgiatest, kõik need habemetega mehed. Preestrid.

Mu vanaema oli ka ristitud õigeusu kirikus.

See on kummaline, kuidas ei saa välja öelda kõiki neid kõige tähtsamaid asju. Sest sõnad on odavamad kui tunded ja mälestused vahepeal. Sest sõnad on neutraalsed ja labastavad seda, mida sa pead kalliks. Või tegelikult see nii ei ole, aga tundub, et on.

Kõige nostalgilisemad hääled on tänavapuhastusmasinad tühjas linnas. Hilisõhtul või varahommikul. Kõige nostalgilisemad hääled on sõnad, mida lausutakse mööblist tühjas korteris, nii, et ükski tuli ei põle. Need, mis metalsete tükkidena põrandale tagasi langevad.

Kõige halvem on praegu vaikusest undav korter, aga muusikat ei taha. Valuvaigistid on otsas, hammas ikka kasvab täie raginaga ja peksab igemeid valusaks. Tunne on. Kummaline tunne on. Tahaks magada, kaua-kaua. Aga ma tean, et täna ma ei maga. Ilmselt kuni matusteni ei maga. See oleks minulik.

Oh. Mul oli veel enne ilusaid ja häid asju ka peas. Aga neist kunagi hiljem, kui need mu juurde tagasi jõuavad.

Te olete ilusad, inimesed.

RAM

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 2 kommentaari

Ükspäev oli mu blogi maas. Kui ma Andrisele kirjutasin, ütles ta, et serveri RAM oli nii täis, et ei saanud isegi sisse logida. Ta tegi probleemi korda, nüüd toimub öösiti kell 4 mingi, ee, IT-stuff, mis mu blogi RAMi korras hoiab.

Mul on aga endal viimased 3-4 päeva tunne, et mu RAM on täiesti täis saanud. Mul on pea lärmi täis ja ma ei oska seda kuidagi vaigistada. Ma tõmbusin lihtsalt natuke kõigest tagasi, niipalju kui sain. Meenutasin täna Naabrinaise klassikaks saanud külalispostitust ja sain aru, et selleks, et ma oleks parim mina nendes situatsioonides, mis praegu kõige rohkem loevad (pere, töö), pean ma mingid osad endast välja lülitama.

No et nagu noh, toimuks kirgastumine või nii.

Või et siis lihtsalt RAM veits tühjeneks. Et lõpuks hakkaks oma mõtetest sotti saama. Et püsiks meeles kasvõi see, mis kirjale ma hommikul esimesena vastama pean või mis lugu esimesena kirjutama.

Naabrinaine on puhkuselt tagasi ka, kuidagi kohe kindlam tunne sai. Et keegi lihtsalt kuulab ja vangutab pead ja ütleb siiralt, hukkamõistuta: “Issand, ma ei mõista su elu.”

Ja no auka, ma ise ei mõista ka hetkel.

Nii intensiivne on olnud kõik, tööl on nii kuradi põnev, uned on nii intensiivsed, Milaga koos kasvamine on nii intensiivne, kohati on palavus liiga intensiivne, Keila ummik on liiga intensiivne, rahaliselt on koguaeg liiga intensiivne, aega on kuidagi nii vähe, mõtteid on nii palju

ja

nii

edasi

//

Ma tahaks tõesti teada, mida ma tegelikult täpselt oma elult tahan. Ja tegelikult ma tean väga hästi, ma tahan praegu töötada ja seda nautida, täpselt selles intensiivsuses, mis ta praegu on. Ja veel rohkemgi.

Ma tahan Milat kaisutada ja vastata ta vahel keerulistele küsimustele, aga ma tahan, et see oleks nii, just nii. Ja et ma suudaks rohkem, temaga.

Ja siis ma tahan, et mu peas oleks vaikus nendel hetkedel, mis ma võtan enda jaoks, et ma koguaeg ei mõtleks liiga üle ja ei mõtleks ja ei kujutleks ja silmi kinni pannes ei flashiks mu ees mingid kujuteldavad reaalsused või mõtted sellest, et ma peaks KOHE PRAEGU TEGELEMA OMA TULEVIKUGA OMG OMG MUIDU ON LIIGA HILJA.

Sest no, see on klišee, aga tulevik ongi ju praegu.

Ja viimased paar päeva on mul tunne, et ma magan selle maha.

Sest, nagu Naabrinaine ütles: sul, kullake, pole selleks ressurssi raisata.

Word.

steal my sunshine

Inimesed ja inimeseks olemine 2 kommentaari

20150808_200043 Täna on olnud imelik päev.

Ma ärkasin umbes kell 6. Siis ma ärkasin kell 7. Siis kell 8. Siis natuke suikusin veel, aga põhimõtteliselt võib ärkamisajaks lugeda kellaaega 8.

Ma ärkasin ja arvasin, et on pärastlõuna. Ma ärkasin ja tundsin, kuidas ärevus teeb mu kõhtu pesa, kuidas ma ei suuda hingata, kuidas midagi on tegemata, kuidas töötöötöö, kuidas ma vean lugejaid alt.

Siis vaatasin kella ja noh, see oli 6.

Ja päev otsa on olnud selline valgus. Et pole päikest, aga pole pilvi ka. Ma palusin, et siia saadetaks äikest, aga ikka veel – ei midagi.

Ma olen olnud teisipäevast saadik ilma Milata. Ma olen kaks nädalat olnud uuel töökohal ja kuigi ma töötan ka öösiti ja sageli unes (see on fantastiline!), on mul praegu tunne, et ma olen astunud kuhugi virtuaalreaalsusesse ja ma ei jaksa enam üldse.

See tähendab, tööd jaksan.

Milat jaksan, ja ma ei saa aru, miks teda pole minuga. Miks.

Aga ma ei oska nagu üldse händlida seda normaalse elu värki. No kuidas peaks mahtuma ühte nädalasse 18 tundi tööd päevas (sellest suur osa nähtamatu töö, selline, mis kohe lugudeks ei formeeru), igatsus/kvaliteetaeg lapse mõistes ja siis veel, ee…

Ma kogu aeg mõtlen, kuidas ometi suuta olla ka hea sõber. No kuidas inimestele selgeks teha, et see minu linnasolek, linnaskäik – ma käin linnas tööl. Kui ma elaks linnas, oleks see hoopis teine tera. Aga praegu käin ma linnas tööl ja ma tahan sealt ära saada võimalikult ruttu. Kui ma peangi seal ööbima, tähendab see hotelle ja hotellid sakivad äässi, sest – ja ma ei saa sellest aru – miks pole olemas hotelli, kuhu sa tšekid inn kell 17 ja lahkud järgmine päev kell 17?

Aga see tähendab, et pildist.

See tunne on mul, pidevalt.

Et kui ma hoian kätt telefoni peal, siis mul on ühendus päriseluga. Ma ei jaksa (eriti selle kuumaga, kui ma olen kolm päeva järjest ninaveritsenud ja koguaeg on tunne, et saan kohe südari) (jeesus, ma olen vana) isegi mõelda sellele, kuidas end linna vedada ja pärast tagasi, lisaks, noh, olen nädalavahetusel tööl ja…

Tegelikult oli mul mingi point ka. Vist see, et nii superhullultäge on see tunne. See tunne, et sa teed tööd rõõmuga. Et teed ja kohe näed tulemust. Tuleb idee, teostad (või lased kellelgi teostada) ja see müüb. Et, noh. Et on koht, kuhu minna. Et on inimesed, kes sind igatsevad. Tahavad sinuga kõrvuti veeta tööpäevi.

See on nii suur väärtus, tegelikult, et ma ei saa aru, kuidas kõik seda ei mõista. Kuidas kõik ei ole pidevalt tänulikud, et neil on töö, et neil on töö, mida nad armastavad ja inimesed ümber, kes neid armastavad.

Ja ma igatsen Milat.

Ühtlasi vaatasin kahe aasta taguseid pilte ja omg, ma olin nii hott siis. Äkki ikka peaks juuksed jälle lühikeseks lõikama.

PS. Mr Robot on sitaks hea sari, aga nii kuradi kriipi, et sure või maha.

PPS. Meenus, et lause “May I kiss you?” on kuradi seksikas.

Andke palun äikest.

Aitäh.

tunnetest

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 3 kommentaari

Dropbox tutvustas hiljaaegu uut funktsiooni, umbes nagu on Facebooki flashback. Ta nimelt saadab postkasti sulle teate, et oi näe, kas tahad näha, mis pilte sa tegid x aastat tagasi tänasel päeval? Mõni päev tagasi teatas ta mulle seda jälle ja saatis selle pildi.

Österreich

Ja siis mulle meenus. Hooga tuli tagasi see suvi mõni aasta tagasi, kui ma armusin Kesk-Euroopasse. Kui me sõitsime mööda Doonaud, siin-seal Austria külakeste ja linnakeste vahel ja kuidas ma olin nii lõpp armunud, et ma mõtlesin, et vot nüüd, nüüd on käes kas maailma lõpp või maailma algus.

Nagu suurte tunnetega ikka, selgus hiljem, et ei olnud kumbki käes.

Õigemini… Tähendab…

Sellepärast ma hakkasin mõtlema tunnetele. Ma vedelesin täna – no mida muud teeb üks inimene, kes on lubanud puhkuse viimasel nädalal koristada – ja mõtlesin, et mu tunnetega on ikka segased lood. Mul on alati neid liiga palju. Ma olen, kurat, 31, ja ma ei suuda ikka TUNDA normaalselt. Ikka pean ma tundma liiga palju ja liiga tugevalt.

Eile ma püüdsin ühele tuttavale seletada, et mul on see viga, et kui ma lugusid teen, siis ma lähen alati liiga hingega sisse. Investeerin rohkem kui vaja oleks, vist. Armun ära, või siis vaimustun. Ma ausalt usun, et ma teen seetõttu paremaid lugusid, aga ma usun ka, et see on põhjus, miks ma kiirema leegiga läbi põlen. Miks on nii, et kaks nädalat ma tuiskan ja naeran ja koplimenteerin ja säran – ja siis kaks järgmist nädalat suudan olla ainult keras, teha miinimumi (kuigi enda suhtes siiski nõudlikult, alati süümepiinadega, kui ma ei suuda vaimustuda ja teen kohusetundest). Ja siis jälle kaks nädalat…

See suvi oli maagiline, mõtlen ma nüüd. Ma olin enne seda olnud pikalt nii katki, nii katki. Ma olin kaotanud igasuguse lootuse, kuigi inimesed mu kõrval, kes mind üritasid läbi elupasa vedada, kinnitasid mulle, et kui ma end kokku võtan, saab kõik korda. Aga ma ei uskunud, sest ma ei olnud ikka veel aru saanud, mis oli mu eluga juhtunud. Aga siis tuli O. ja järsku tundus, et maailm ei olegi lõppenud. Et ma võin olla kohe-kohe 30, lapsega, miljon korda lahutatud, sassis elu ja liiga paljude tunnetega, aga et õigel hetkel õige inimese jaoks ei tähenda see midagi. See pole takistus, armumine võib ikka tulla.

Me veetsime kaks kaunist nädalat, mu süda natuke murdus, tema oma vist ka, aga – ma tundsin, et ma elan jälle. Mööda seda jõge seilates, ISSAND kus ma elasin.

Ja mu armuafäär Kesk-Euroopaga on jätkunud sellest ajast saadik.

Vahepeal geograafilised kohad – khm, mis vahepeal! alati ju! – ületavad inimesed ja tunded ning jäävad tagasi kutsuma, sest sa oled neis kohtades olnud õnnelik. Võib-olla ka valusalt õnnetu, aga siiski, geograafiline koht sellest ei hooli. Tema võtab sind ikka vastu, ning süstib sinusse jälle seda kummalist nostalgiaga segatud rõõmutunnet, lootust, kergust, teadmist, et sa oled elus, sind on vaja, sa oled täiuslik sellisena nagu sa oled.

Nii ma lebasin täna veel Mila kõrval ja mõtlesin tunnetele. Ta keksles täna kööki mahlajäätise järele, mida me eile hoolikalt valmistasime, ma vaatasin teda, naeratasin tahtmatult ja küsisin: “Mila, kuidas sa koguaeg nii õnnelik oled?”

“Vahepeal olen, vahepeal olen vähem,” vastas ta mulle kenitledes.

Ja ma sain aru – nagu paljudel varasematelgi kordadel – et jah, just. Elutõed noh.

Vahepeal oled rohkem õnnelik, vahepeal vähem. Ja nii ju ongi.

Justin Petrone “Minu Eesti 3”

Muusika, raamatud, kinokunst 5 kommentaari

Kui veel selle nädala keskel küsis sõber mu rannajuttude peale, et tal on nagu meeles, et ma ei salli väga randa ja suve üldiselt, siis ma kehitasin õlgu ja ei mäletanud täpselt, kuidas ma sellele vastama peaksin, siis tänaseks on mul vastus jälle olemas: OMG KUIDAS MA EI SALLI PALAVUST.

Nii et kuigi ma peaksin kirjutama hoopis Rakvere teatri suvetükist “Maailma parim küla”, mida ma eile vaatamas käisin, või siis tegelikult hoopiski olema kursakokkutulekul, siis vandusin palavusele alla (kurvastasin natuke, et miks ikkagi peab Mon Rouge’i ainuke ebatäiuslikkus olema kondika puudumine), sõitsin hommikukuumuses akendest sisse tuiskava tulikuuma tuule saatel koju, pea ja selg valutamas, silmad tuikamas ning lihtsalt lugesin päev otsa.

Justini “Minu Eesti 3” on väga, väga hea raamat. See on mitu korda parem kui esimesed, sest see on nii palju sügavam. Või siis lihtsalt puudutas see mind kuidagi palju rohkem kui tema varasemad teosed.

Raamatu esimene pool, see puhas Tartu osa… Ma lugesin seda, vahepeal pisarad silmas ja tundsin iga ihurakuga seda elu, mis kunagi mulgi oli, või siis seda elu, mis oleks võinud olla. Ma olen küll ka seal raamatus põgusalt sees, jah, aga väga põgusalt, sest minu elu võttis siis teised pöörded – need põhjasuunalised. Ja nii väga valus oli lugeda kõigest sellest, mille ma maha jätsin. Ma vahetasin Kassitoome kuldsed lehed Kopli liinide ja sünnitusjärgse depressiooni vastu, ma vahetasin need õdusad teejoomised Epu ja Justini Tähtvere köögis (või isegi, oi, ma ju isegi käisin seal lapsi hoidmas, olin täiesti unustanud!) uneta ööde, kolisevate trammide ja põletava üksilduse vastu. Ja kui paralleelselt Justin jõudis ööbima Vello Nõmme-diivanile, siis, ma kujutan ette, võis see olla umbes samal ajal, kui Nõmme võttis mind vastu, kui olid murdelised ajad eraelus, kuid kus ma jälle hakkasin hingama ja elama ja mul tekkisid inimesed, mul tekkisid külalised, mul tekkisid õdusad tagaaiavestlused suvistel öödel veiniklaasi taga või õhtused trepil istumised ja suitsetamised ja maailma lahkamised.

Aga Tartu jäi must aina kaugemale.

Ja nüüd on must kaugele-kaugele jäänud ka Nõmme.

Mul on aknad lahti ja päev otsa on saatnud mind raamatu lugemise taustaks Klooga suvemüra. Jah, suvi on käes, sest Kloogal on ühtäkki elu. On hääled, on pidev autodevool. Mängivad lapsed, kihutavad kahtlase väärtusega plekikuhilad, ülekaalus siiski mingil põhjusel üsna kallina mõjuvad autod (mis iial ei pea kinni asulasisesest kiirusepiirangust). Ja ma tunnen, et ma kuulan pealt, et ma olen sattunud mingisse võõrasse maailma ja ma olen siin nii kuradi üksi ja ma ei saa aru, kuidas ma saan tunda end nii üksi, kui ma tegelikult ju pole.

Täpselt nii, nagu Justin tundis, ja siis ma nutsin jälle.

Vahepeal, enne kui Tartu-osa läbi sai ja ma jõudsin kohani, kust ma lugesin, et Justin käis murede korral pihtimas Kuperjanovi haual, hakkasin ma nutma, panin raamatu käes ja kirjutasin Justinile. Tehes siukse pesuehtsa eestlasliku komplimendi: “Your book is so good that I had to stop reading it.”

Sest mu vanaema ja vanaisa on maetud Kuperjanovi taha ja kui palju kordi olen ma seal käinud… Ja kui kaugel nüüd see koht minust on. Raadil käimine, see rituaal, mulle meenus nii teravalt – see oli mulle nii oluline. See oli asi, mida ma pidin TEGEMA.

Kus käin ma praegu?

Polegi kuskil käia, sest kuskil pole juuri enam ja kuskil pole olulisi kohti, ikka veel või enam mitte. Ainult Saaremaal käin.

Aga muidugi, see kõik on melanhoolne paiguti vast ainult minu jaoks, sest laialt naersin ma lugedes muidugi ka.

Ja ometi, kuigi me tunneme Justini ja Epuga ligi kümme aastat, virtuaalselt äkki kauemgi, on mul tunne, nagu ma oleks alles täna Justiniga tuttavaks saanud. Niimoodi mõjus see raamat mulle.

Üks mõte seda lugedes oli veel. Et ma loen raamatut, mille pealkiri võiks olla “Kuidas tõlkida meest”.

Sest kuidagi viimasel ajal ma tunnen kogu aeg, et ma ei saa absoluutselt meestest aru. Mehed on mingid segased olendid, kes esitavad mulle nõudmisi ja tekitavad mus liiga tugevaid tundeid, nii positiivseid kui negatiivseid, ja enamasti neid pole või kui nad on, on neist nii raske aru saada. Kogu aeg on tunne, et pead muukima, pusserdama, et üldse pihta saada, mis nende ilusates peakestes toimub, nagu mingi hiina-innuiti tõlk, kes üritab hieroglüüfe eesti keelde seletada.

Ja ma mõtlesin, kui kuradi hea oleks, kui meestega tuleks kaasa selline manuaal. Et kui kõik oskaksid ja suudaksid oma tundeid niimoodi kirja panna, nagu Justin suudab.

Aga kõik tundub hetkel nii tühi ja ma ei saa aru, kas see tühjus mu sees on väsimusest, palavusest, kuumarabandusest või emotsioonidest või füüsilisest üksiolekust või sellest, et öösel nägin ma unes maailmalõppu, saateks kriisked “Vänta, Jossif, vänta!” (ja see oli pigem õudne kui naljakas), aga ma tahaks ka, noh, tunda seda. Seda, mida Justin tundis, kogu selle tühjuse ja masenduse ja kõik-ajab-närvi aegade lõpuks: et kohe tuleb muutus. Ei tea, milline, aga tuleb.

Mina ei tunne seda. Ma tunnen, et miski ei muutu iialgi. Et pole vahet, kas ma istun Klõugal ja kuulan avatud kolmanda korruse akendest tulnuklikke välishääli, või Ropkas või Koplis või Nõmmel, ikka on midagi alati puudu ja alati on kõik samasugune, isegi kui life particulars alati pole. Alati magavad kassid jalgadel, alati on liiga palav või liiga külm, raha pole ka kunagi ja arveid on alati liiga palju ja alati on tööga mingi megaebakindlus ja alati on, noh, nutt kurgus.

Ma arvan, et see on sellest, et ma pole piisavalt tomatisuppi söönud. I’ll fix that.

29/35

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 2 kommentaari

On segased ajad.

(Huvitav, mitut postitust olen ma säärase märkusega alustanud? Olgu, ma alustan uuesti.)

Kõik on läbi.

Lõpuks. Kõik on möödas. Natuke antiklimaatiliselt käisin täna veel kontoris, pakkisin viimased asjad, silitasin arvutit ja Manonat ja mõtlesin, et… Ilmselt nii pidigi minema. 29. juunil ilmus Hello! 35. number. Ma vaatasin meie esikaantekollaaži ja mõtlesin: uau. Tõsiselt uau. Kõik need lood, kõik need inimesed…

//

Ma olen viimastel kuudel kõikunud liiga palju üles-alla. Ma ei tea, see võib-olla ongi normaalne, aga – parafraseerides Cool D-d – siis mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma hakkan hindama stabiilsust ja rutiini oma elus. Ja stabiilsust pole olnud karvavõrdki. Koguaeg on mingi tunnete virvarr. Koguaeg peab TUNDMA OMG THOSE FEELS!

Kõigepealt see hullumeelne ajakirja tegemise pinge – sellise fantastilise, aga väikese tiimiga teha iga nädal sada lehekülge ajakirja! Täiesti kreisi! Siis juhatuse vahetumise pinge, see pinge, mis tuli õhku, et äkki ei lasta Hello!l siiski kauem olla. Juurde koolilõpupinge. Kirjutamise pinge, kiirustamise pinge, retsenseerimise ja retsenseeritud saamise pinge, kaitsmise pinge, lõpuaktuse pinge, millele eelnenud sulgeme-ajakirja-pinge.

Ja siis nädala-paariga kõik lahtus. Ma sain oma magistridiplomi. Hommikul ootasid töö juures laual lilled ja süda hüppas. Mulle on ainult üks kord varem töö juurde lilli saadetud ja see oli nii romantiline ja kurb samal ajal, see oli seotud kaotuse ja nii sügavuti mineva armastusega, et vahepeal ma senini mõtlen, kuidas on olnud mu elus nii palju, noh, tundeid.

Aga sel korral olid lilled perelt. Ma heldisin. (Ja andsin peaaegu kõik kommid Kristinale, sest Kristina on kommisöömismootor. See tähendab, ta mootor ilma kommideta ei tööta.)

Aktusel, kuigi Sandraga kõrvuti itsitades – vahel mind ikka tabab see elu veidrus, kuidas, millal see oligi, 10 aastat tagasi, kui me Maiaga mööda Tartut käisime ja pinkidele kirjutasime, et “Jim on staar!”, ja nüüd ma istun Jimi õega, kellele ma olin õppejõud korraks ka, kõrvuti ja itsitame nagu lollakad, kes ühtlasi oli osa mu magistritööst ja kellest ma kirjutasin Hello!sse portreeloo – ühesõnaga, kuigi Sandraga kõrvuti itsitades oli kogu see rituaal meeldiv ja mõnus, oli korraks ikkagi nii nukker seal oma üksiku lilleõiega, ainsad tuttavad näod need, kes loengutest meelde jäänud, kellega koos eksameid ja kodutöid murtud, aga ei kedagi muud. Ei ühtki lille, ei ühtki üleliigset kallit.

Aga see oli hetkeline.

Asendus uue nukrusega. Kuidas ma ometi, kuidas mul ometi oli õnn olla nende inimestega koos see hull talv-kevad-suvealgus. Ja kuidas see kõik on läbi. Võibolla see pidigi olema nii, kordan ma, ju see pidi olema. Kas aasta-kahe pärast oleks enam olnud nii tore? Kas me näol oleks veel ületöötamisest jäänud mõni naerukurd, või asendunud see kõik murekortsudega?

Aknad ja uksed, sulguvad ja avanevad…

Ja praegu on lihtsalt ääretult tühi tunne. Nii tühi, et ma ei oska seda tühjust millegagi täita. Ma pole eriti üritanudki, eirata on palju lihtsam. Mul on tunne, et kogu seda lõppemis- ja kaotusvalu on võimatu sõnadesse panna, sest see kõik juhtub korraga. Kõik on korraga läbi, ja kõik on korraga jälle alguses.

Mitu korda oma elus ma veel pean seisma alguses, teadmata, mis ootab ees?

Ma olen sellest tundest NII KOHUTAVALT väsinud.

Ja samas ei suuda ma olla mitteerutatud. Võimalusi on ju tuhandeid!

//

Miks algused ja lõpud peavad alati olema nii kohutavalt rasked? Või siis, kas ma ise kuidagi genereerin neid algusi ja lõppe nii kohutavalt oma ellu, pidevalt? Kui ma mõtlen oma sõpradele, siis nende algused ja lõpud tunduvad orgaanilisemad, nad händlivad neid kergemini. Minul on alati kuidagi kõik-või-mitte-midagi. Umbes nagu ma kord kolme nädala tagant otsustan, et kõik, vot NÜÜD ma login tinderisse ja oioi, kuidas hakkan deitima –  ja siis lähen magama ja unustan mõtte ära, sest see kõik tundub nii väsitav ja keerukas ja üleüldse, kellel see aeg, kui sõprade jaokski aega pole.

Jah, see on see teine asi. Et mul on tunne, et võrreldes eelmise aasta valuküllase augustilõpuga olen ma jõudnud mingisse täiesti uude kohta, aga ma ei oska sellele nime anda ja ma ausalt öeldes ei taha üldse sellesse soppi oma hingest vaadatagi – sest see tundub väsitav. Pidevalt teha mingeid resolutsioone, pidevalt otsustada, et “lasen minna”, “juhtub mis juhtub”, “armastus jääb” ja muud sellist. Kas kuidagi saaks nii, et pidevalt ei peaks KÕIGI oma eluaspektidega tegelema? Et miski asi oleks korrakski paigas?

Noh, vähemalt ülikool on lõpetatud. See on paigas.

//

Ja olgu ka märgitud, et ujumas on käidud, puhkus on ametlikult alanud ja üleüldse.

Kas selfisõltlane, kes rannasolekust pilti ei teinud, käis üldse rannas?

(PS. Selle pildiga meenub mulle üks mu esimese pulma pilt. Kuna mu arvutil pole (millisel arvutil üldse enam on?!) CD-lugejat, siis on see kuskil igaveses peidus (ja mu ema fotoalbumis), aga see pilk mu silmis, see pilk on nii väga sarnane sellele pilgule sealt fotolt. Et uued algused ja puha, justkui, aga seda kurbust silmade tagant ei kustuta vist miski.)

(PPS. Also, niimoodi ma päevitun, kui kedagi peaks huvitama. Näete seda kerget õhetust õlanukil. THAT BTCH GOT TANNED TODAY!)

2015-06-29 19.31.21

täna 8 aastat tagasi

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 4 kommentaari

DSC00635

Täna kaheksa aastat tagasi oli üks mu elu õnnelikumaid päevi, üks mu elu kurvemaid päevi – aga kindlasti üks mu elu intensiivsemaid päevi, seda kohe kindlasti. Paljud inimesed said haiget, sealhulgas mina. Ma ei tea, kas ma iial olen valmis kõigest, mis juhtus, rääkima – ja kas peaksingi? Pealegi ei tea ma enam ammu, mis oli päriselt, mis oli see, mis me arvasime, et juhtus, mis juhtus päriselt.

Tõde on vähemalt see, et oli ilus ja valus ja kõike oli palju ja kõik oli vahva ja tore ja, noh, intensiivne.

Ma olen täna palju sellele päevale mõelnud, mitte tahtlikult, meenus kuidagi. Ja peale tööasjade pole mul niikuinii kellegagi väga rääkida neil päevil, ega väga muudele asjadele mõelda. Saik ütles täna, et oluline on: ela tuleviku nimel. Vaata ettepoole, ära vaata tahapoole.

Ja ma vaatangi, ausalt vaatan. Aga, ma arvan, on oluline, et ma ettepoole vaadates ka oskaks tahapoole vaadata ja olla tänulik kõige selle eest, mis mu ellu on sattunud. Kõigi nende inimeste eest, kes olid, näiteks, sel päeval kaheksa aastat tagasi mu ümber.

Ma olen kurb ja õnnelik ja tänulik ja üksildane ja üksi ja rõõmus ja õnnetu ja emotsioone täis ja…

…sest Justin on sel pildil NII NOOR ja pealegi on tal uus raamat väljas. “Minu Eesti 3” nimelt. See raamat, kus ta kirjeldab, kuidas ta minuga essat korda kohtus! Jee! Seal kasutatakse mu silmade kohta väljendeid nagu, ee, sadamad ja laevad või midagi, ja see kõik on väga sürreaalne.

PS. Uskumatu, kui tätoveeringuvaba mu selg kunagi oli.

PPS. Rüblik, sa olid ikka päris awesome, ma loodan, et sa tead seda.