Tag Archives: melanhoor

i’m not gonna come back till september

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 11 kommentaari

No mina ei tea, kuidas teiega on, aga mul on vahepeal iseendast nii kopp ees. Eriti sageli juhtub seda siis, kui ma pean liiga palju iseenda peale mõtlema. Ja viimased nädal ja nats olen ma pi-de-valt pidanud iseenda peale mõtlema ja see on kohutavalt kurnav.

Tähelepanelikumad televaatajad on ilmselt juba märganud, et liitusin Korrus3 challenge’iga pekid põlema panna. Pikemalt kirjutasin sellest portaalis, aga lühidalt võiks asja kokku võtta nii, et suva see pekk, hea kui saab midagi hea eesmärgi nimel ära anda, aga mul on pigem selline eesmärk, selline lihtne. Tahaks, et oleks rõõm teha. Et liigutamine tekitaks hea tunde, mitte ei peaks end sundima ja pressima, sest et peab. Et noh, tervisik elu ja blabla, võiks ju kauem elada jne. Tahaks nagu päriselt seda tunnet tunda, mida ma ei mäletagi, millal ma viimati võisin tunda.  Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis ei ole ma pikalt iialgi vist millegi tegemist nautinud. Kaob esialgne vaimustus ja noh, nii ongi. Tuleb uus shiny thing, proovin seda, kuni jälle…

No igal juhul, ma olen pidanud kohutavalt palju iseenda peale mõtlema. Mitte kõigest endaga aega veetma, sellega on okei, seda ma oskan. Endaga on üldiselt mõnus, kui ei pea just mingeid pidevaid vestlusi maha pidama – nagu ma nüüd pean.

Niisiis, täna on selline väga mustvalge päev. Algas millalgi eile juba, või üleeile? Kui mul kuskilt jälle mingi uus koht valutama hakkas ja ma MEGANÄRVI läksin, sest tra küll, noh!

Oot, ma tulin midagi muud rääkima tegelikult vist…

Mm…

Seda vist, et kuidagi kurb ja õnnetu on, eriti kui endaga kah tülis oled. Kõik muu võibki maailmas hästi olla, ratsionaalne mõistus võib sulle ära seletada, et okei on, teed okeisid asju, suhetega on hästi, ümbritsevad toredad inimesed, kass oksendas vaiba asemel põrandale ja noh, väike win igas päevas. Aga kui tunne on siuke väikse õnnetu truuta tunne, kes tahaks köögilaua alla pugeda, põlvede ümbert haarata ja mitte kunagi sealt välja tulla, sest emme, Daki kiusab!!!

Kõik see toob kaasa eriliselt lärmaka pea. Mulle muide meenus, et sama lugu oli umbes aasta tagasi ka, kui pea oli nii kohutavalt lärmakas, et augustikuumus tahtis ära lämmatada, olla ei osanud kuidagi, heitsin töö juures regulaarselt põrandale pikali, sest ei suutnud adekvaatne olla. Et see suvine värk, see ka nagu üldse ei sobi mulle – kõik on nii ere ja palav ja koguaeg on lärmakas, sest sõitma peab aknad lahti ja koguaeg puhub rõve palav tuul otse kõrva ja siis valutab kõrv ka veel takkatipuks ja no teate noh, siuke viuviuviu hommikust õhtuni käib peas, kuigi suust püüan ma seda mitte välja ajada eriti, sest no jumala eest, kes seda jura veel kuulata viitsiks.

Ja tahaks nii hirmsasti Midagi Head. Teate küll seda tunnet. Midagi head. Mõnd ööd, kus magama ei minda, mõnd valusaks naerdud kõhulihastega lõppenud dinnerit sõpradega, mõnd hästi tugevat kallistust, mis iialgi ei lõppe, mõnd uppumist silmadesse, mõnd silmade sulgemist rannaliival (kui peas on õnnis vaikus), kasvõi peatäis nuttu kuluks ära, ükskõik mida, midagi, mis paneks elama, mis lööks elektrilöögina varvastest sisse ja otse südame kaudu sõrmeotsest välja.

Tahaks midagi, mis oma peast korra välja tõstaks, kuhugi eemale lennutaks, maha lajataks ja siis saaks sealt väiksest lombist end kokku korjata, inimeseks voolida ja edasi minna, suunurk muigvel ja pea kuklas.

Teate seda tunnet muidu? Öelge palun, et ma pole selles üksi.

Soundtrackiks meie Itaalia-tripi põhilugu.

light on

Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

Sõitsin Tartust koju ja Spotifyst tuli Dane Cooki “Light on”, ja mulle tundus, et kuidagi kõnetab nii hästi seda ebamäärast tunnet.

Seda tunnet, kus sõnadest ei piisa ja samas, kui ainus, mis jäänud on, on sõnad, needki lõpuks hääbuvad.

Ja ma mõtlesin, et ma mõistan nii hästi seda tunnet, kuidas tahaks jätta aknale tule põlema, noh, märgiks, et … Ma ei teagi? See on see imelik ebausk, et inimesed ja hinged, kes meie eludest on lahkunud, et nad käivad vahel ja näevad. Näiteks näevad su põletatud küünlaid või seda tuld, mis oled aknal põlema jätnud. Et kõnnivad või vaatavad kaugelt ja teavad, et sa ei ole unustanud, et sa mõtled.

Ma olen püüdnud mitu päeva seda kuidagi mõistlikult sõnastada, aga pole suutnud. Nii et las jääda õhku rippuma see siia.

/

Aga ma puhkan. Ma olen viimase nädalaga suutnud end vaevata viia mulle kõige paremasse elamise rütmi, ma olen maganud puusad haigeks ja pea on nii õndsalt tühi, nii tühi. Kõik puhkuse päevad on sisustatud ja seega ei pea mu tühi pea eriti mõtlema, mida teha või kuhu minna, kõik on mineviku-Daki juba paika pannud, et kõik läheks vaeva ja mureta.

Ma polegi vist päriselt niimoodi kunagi puhanud, eelmise aasta puhkus oli kõige sarnasem sellele, aga ka siis oli ju pigem nii, et poolaastasse mahtus määratu kogus tegemisi ja stressi ja murdumisi ja tööd, nüüd aga on pigem läinud ühtlaselt see aasta, ühtlaselt tõusujoones ja ma olen NII RAHUL.

Mul on raske sõnadesse panna seda tunnet, kui õiges kohas ma oma eluga praegu tundun olevat, et… Mul vist on tunne, et kui ma midagi ütlen, siis ma sõnun ära.

Üht imehead pastat tegin ka eile, auka jagan varsti retsepti.

Sõbrad, istuge akendel või terrassidel, vahtige valgesse taevasse, jätke tuled aknal põlema, kui on inimesed, kellele te mõtlete, aga keda enam pole, liigutage varbaid kasteses murus ja pahvatage naerma keset toidupoodi – kõik see, kõik see on elamist väärt.

 

rebastest, vist

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 5 kommentaari

Mul on aken lahti. Sirelid röögivad õitseda, männid kisavad tolmelda ja ennist oli üks rong, mis tuututas nii palju, et ma olen kindel, et loen sellest homme uudistest.

Mul on aken lahti ja õhku pole. Ja samas seda on, mingit värvilist, segast, lõhnu täis õhku. Imelikku ajastute lõppemise ja uute alguste lõhnu.

Ja mul on tunne, et ma tahaks igavesti istuda aknal ja vaadata Klõuga mitte-iia-pimedaks-minevat-taevast, sest praegu, praegu on siin nii palju avarust ja ruumi, et see on imeline.

/

Mõtlesin täna hästi palju, mõtlesin pea katki. No kõige muu vahelt, muidugi, hästi palju toredaid asju on elus käimas, ma olen kuidagi… nii õiges kohas omadega. See on suurepärane tunne (ja muidugi ma endale omaselt ütlen seda kõigile, kas nad tahavad seda kuulda või ei, ikka ütlen).

Aga pea läks ikkagi katki, koos südamega natuke, sest…

Vahel on vist nii, et sa pead teatud osadega endast hüvasti jätma. Või teatud osadega enda elust. Isegi, kui need on olnud aastaid osa sinust, vahel lihtsalt noh, saavad peatükid läbi. Ja see on okei, ma arvan, käib inimeseks olemise juurde.

Aga kuidagi… Sa panustad end, eks. Panustad end igasse suhtesse, mis sul on. See kasvab ja areneb, sina kasvad ja arened koos sellega, selle inimesega. Vahet pole, kas tegemist on su parima sõbraga keskkooli päevilt või siis inimesega, kellele oled harjunud kirjutama, nii et näo asemel moodustab peas suhte sõnad. Sellel pole vahet, sama tõeline on kõik igal juhul.

Ja kui see saab läbi, siis samal viisil võib see haiget teha.

Ma, muide, ei mõistnud selle ulatust. Siin kontekstis siis “selle” – kõik see, mida inimhing on võimeline panustama ja majutama, ehitama ja igapäeva mässima, millest toituma ja millele toetuma. Ma ei mõistnud varem nii täpselt, sest nii laialdaselt ei olnud ma pidanud millegi lõpuga silmitsi seisma. Või õigemini – …

Oodake, sõbrad.

Ma alustan otsast.

Sa kasvad üles ja sulle öeldakse, et nii toimib elu. Sul on käegakatsutavad inimesed, rutiin, lasteaiad ja koolid ja pärastkoolihängid ja kõik see, mis kaasneb. Öeldakse, et nii on, ja nii sa eladki seda elu.

Kuni ühel päeval sa avastad, et on mingid muud dimensioonid. Näiteks, minu puhul, olid nendeks dimensioonideks sõnad. Et on sõnad, eriti ekraanidel, need hakkavad elama oma elu, nende sõnade kirjapanijad muutuvad ja kasvavad su hinges oluliseks. Ja mitte keegi, kes ei ole seda tunnet kogenud, ei saa sellest aru. Kui olulised on inimesed sõnade taga.

Ja teistpidi ka – kui olulised on sõnad koos inimestega. Mu igapäev, eks, möödub poolenisti Klooga-kookonis, teise poolega kontori-(oosõm)-kookonis, ja suurem osa mu lähisuhteid toimuvad sõnades ekraanil. Ja nii on ja see ei vasta ühelegi dieedile, mis on tänapäeval normaalne või populaarne – no teate küll, “ära söö, kui su vanaema seda söögiks ei peaks”.

Mu vanaema, muide, ei saa isegi aru, mida ma tööks teen.

Aga see kõik ei vähenda olulisust, on vist mu…

… ma tulin siia mingi mõttega täna.

Ma tulin selle mõttega, et esiteks – Mari-Leen mainis oma blogis, et saurused (ma pärast otsin lingi), mina üks neist – see tegi mind ütlemata rõõmsaks ja teisalt pani mõtlema kõigele sellele, mida see blogi mu ellu on toonud. Või õigemini, kuidas see blogi mu elu on loonud. Absoluutselt kõike, mis mu elus praegu on, kõik, mis on oluline, saan ma blogiga seostada.

Ja ma keeldun uskumast, et see on pseudo. See ei ole.

/

Aga rebastega on see, et ma mõtlesin täna palju rebastele. Mila vaatas oravavideoid, vahepeal tõi ta balalaika ja käskis mul mängida (“Ma ei oska!” – “Mängi ikka, mängi mulle saadet!”), seejärel, kui ta nägi, et ma olen kurb (ma väga püüdsin mitte olla), arvas ta, et ta teeb mulle võileiba – ja ta tegigi! Minu beebi! Tegi mulle võileiba!

Ja siis me laulsime, laulsime rebastest ja oravatest ja kassidest ja ponidest ja sellest, et kui tuju hea, siis kõike seda tee.

Ja siis rääkis Mila mulle anekdoodi.

“Emme, kas sa tead, kuidas rebased metsas elavad?”
“Ei tea.” (Siiralt noh, ma tõesti ei tea.)
“Nad elavad armastusega!”

better days

Inimesed ja inimeseks olemine 5 kommentaari

Vahepeal on nii, et sõbranna palub sul üles otsida tema korteri võtmed (I’m organised like that) ja sa hakkad neid otsima ja leiad võtmete asemel muidugi igast jama – näiteks ripsmetušše ja huuleläikeid ja kõrvarõngaid ja vanu passe ja viirukeid ja katki läinud nipsasjakesi, mida sa oled endale lubanud kunagi parandada (seda kunagi tegemata) ja fotosid aegadest, mis ammu möödas ja armastuskirjakesi, mille olemasolu või kirjutamisegi oled sa unustanud.

Väikesed märkimikust rebitud lehed, ühele ja teisele poole trükitähtedes sinu ja tema varesejalad veetud, nendesse talletatud mingi ammuläinud hetk, mille sa olid mälus pannud kuhugi olnud asjade kausta.

Ja siis sa tunned, kuidas see tume taevas, mis on varjutanud kõiki viimaseid päevi, võtab lõpliku kuju, vajub sulle peale, põlvist läheb nõrgaks ja sul on tunne, et see kõik noh, see olemise talumatu raskus, nimetu käsiteldamatus, et see sai nüüd järsku selle ühe paberitüki kuju.

See ei olegi nii väga tunne, et miski oleks halvasti ja veel vähem on see teadmine, et miski oleks nagu halvasti. Sest ei ole, kõik on hästi, lihtsalt maikuud vahel on emotsionaalsemad, alati on olnud, maikuud toovad alati endaga mingi uue alguse hõngu ja uute alguste hõnguga tuleb meenutus, et kõik algused moonduvad ükskord elukeerises lõppudeks ja sa pead paratamatult iga uue alguse eest ükskord mingi uue ja veel valusama lõpuga maksma. Aga see juba on uute alguste hind. Kõik asjad saavad vanaks, kasvavad suureks, lendavad peast, südamest ja mälust, sa ise saad vanaks ja kasvad suureks ja jätad need hetked selja taha, ka need hetked, mil sa põlesid põnevusest ja ka need hetked, mil sa murdusid meeleheitest.

Ja lebad köögipõrandal ja vaatad taevast, seda, kuidas pilved keerduvad – issand, kas on veel täpsemat metafoori sellele, mis tundub hinges toimuvat neil päevil? – ning mõtled, et see tundev ja hingav ja kirglik olend, kes sa oma arust oled, see on ju kõik väga tore, elu peabki olema selline, aga nagu see alguste ja lõppude asi, on siingi oma duaalsus. Samasuguse kõikehõlmavusega, kui sa elad läbi kõiki neid häid tundeid, võtad sa hinge ka kõiki neid, mis pole nii head, ja see kõik on … kohati lihtsalt nii kurnav.

Aga ilma mõõnata ju poleks kunagi tõusu ja nagu vanad armastuskirjad meelde tuletasid – kui tunned, et ratas hakkab vibama, pane lihtsalt kõrgem käik.

Küll sa sellest kurvist kenasti end välja keerad.

armumistest

Inimesed ja inimeseks olemine 7 kommentaari

Vahel ma vaatan USA telesarju ja nutan.

Okei, olgem ausad, minu nutmisharjumuste juures ma nutan ikka päris tihti. Nutmine on megaiisi. See tuleb peaaegu sekundiga kui ma näen mõnd armast last (kui parasjagu mu laps on kuskil eemal), mõnd nukrat hüljatud looma või armastust ükskõik mis kujul. No ühesõnaga, pole saladus, et ma ole übernutja. Sest jumala eest, ma olen inimene, kes on nutnud South Parki jõuluosa peale. SEST KES EI NUTA JÕULUOSA PEALE?! Südametud inimesed, thats who.

Igal juhul, täna vaatasin sarja ja mõtlesin, et küll on noor armastus ilus.

Ja sain ühtlasti aru, et ma pole seda iial kogenud.

Oh, muidugi oli mul Esimene Armastus, kelle järele ma õhkasin neli aastat, seejärel me käisime lõpuks kaks kuud ja suudlesime ühe korra ja lõpuks ma deitisin ta sõbraga, kes oli just sõjaväest tulnud. (Ja selle sõbra sõbranna, kes tollal tundus meganoor, on üks mu lemmikumaid #naistejuttude tšikke. Ühtlasi õppisin ükskord tagurdama, anti mosse ja põld ja tagurdasin nagu vana mees, meganaiss.)

No igaljuhul, ma ei saa iialgi teadma, mida tähendab noorpõlvearmastus. Ma nii väga tahaks teada, mis tunne see on. Noorena ju tunned rohkem ja teravamalt, kõik emotsioonid söövad end sinust läbi. Aga praegu… Noh, praegu oled rõõmus, kui Belgia baaris baarmän naeratab ja hiljem viimase rongiga koju sõites tuttavat näed. Et nagu noh, #lifegoals.

Nii väga tahaks, et tuleks meelde See Tunne. See, mis oli siis, kui olid veel varateismeline, kui maailm tundus täis võimalusi ja armuda võis igaveseks.

Aha, see on ka oluline.

Kui armuda võis nii, et kõik oli võimalik. Olete te ka märganud, et kui praegu armuda, siis nii sageli See Pole Võimalik?

Jube tüütu.

Ja aia ka.

draakonitest

Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

Mul oli eile üliintensiivne õhtu, selline õhtu, mida sa pärast meenutad ja mõtled, et kõik sai nii läbi elatud, iga ihurakuga.

Vahepeal hea kontsert võib teha seda sinuga, et sa elad kõik läbi, seisad, värisemas, higine, tühjaks karjunud – ja saad aru, et karjusid hinge sees välja ja et vahelduseks on see superhea tunne. Et hinge pole alles jäänud, et oled puhas ja et saab kõike otsast alustada.

/

Ma mäletan väga selgelt seda suve, kui Imagine Dragons mu ellu tuli. Ma mäletan, kuidas me kihutasime mööda Austria mingit väikelinna, sellised käänulised teed, kus see “ahhhhhh”-koha peal, mis laulus on, me täpselt võtsime kurvi. Mu jalad olid tõstetud armatuurlauale, O. vaatas mulle säravil silmi otsa, väljas oli palav, auto lõhnas natuke hobuste järele, ma vaatasin, kuidas ta käed hoidsid roolist kinni ja mõtlesin, et see ongi vist see elus tunne.

Ma olen hiljemgi korduvalt O. juurde tagasi tulnud, ilmselt seetõttu, et see armumine, mis oli, päästis mu. Mis siis, et see kestis vaid silmapilgu, kestis vaid ühe “Radioactive” loo või Passengeri “Let it go” pikkuse hetke – see oli hästi oluline hetk. See hetk, kus mul tuli meelde, mis tähendab armastus ja et see on olemas ja et on võimalik õnnelik olla.

Ja see suvi, see tunne, see ülesärkamine, see jääb mul alati Imagine Dragonsiga seostuma.

Sest kui sa juba suudad kujutleda end draakoniks, siis on kõik võimalik.

nahatuolekust

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Mul on pikemat aega mõttes üks postitus sellest imelikust nahataoleku-tundest, mis mind viimastel, mm, aegadel? on vallanud. Ma olen seda üht- ja teistpidi mõelnud, et miks mõne inimesega tunned end, nagu oleks endalt koorinud marrasnaha, siis pärisnaha ka, et järele on jäänud ainult närvilõpmed ja kõik ergud on valla, nii et isegi pealepuhumine võib haiget teha. Ja kuidas nii olla on täitsa hirmus.

Ja siis ma olen mõelnud nahale sõna otseses mõttes. Kuidas kõik need armid ja kõik, kuidas see on üks imeline organ, talletab kõik su elu kriipsukeste, vagude, nõgude ja armidena, sa saad näpuga mööda oma puusakonti ja reielihast vedada ning meenutada, kuidas su need kehaosad on varem välja näinud, kuidas oli siis, kui nahk oli pringim ja siledam, kui polnud battle scars venitusarme, kui sul oli tunne, et sa oled inetu ja ei sobi, ise veel teadmata, et see on ehk kõige ilusam – nooruse ja sileduse mtõtes – mis sa üldse kunagi oled. Ja ise veel teadmata, et kunagi hakkad sa ilusaks pidama seda, mida 20aastane sina iialgi ei suutnud omaks võtta ja imetleda, aga mida nüüd siiralt oma naha puhul suudad. Kõiki neid mõhnu ja kortsukesi, kõike seda, iseennast kogu komplektina, noh, armastada.

Siis mõtlesin ma veel, kuidas see teadmine või tunne, kuidas seda on võimalik kurvaks mõelda. No et kui on vastav tunne, kui lebad köögipõrandal ja tunned, kuidas külma puhub, kuidas vaatad pimedasse öhe ja näed valgeid lumemütse ja tähti ja maja hingab su all ja on vaikne, ainult peas on lärmakas. See tunne, et kuigi sa oled endale sisendanud viimased x aega, et kohe-kohe, kohe juhtub midagi head, kohe peab midagi head juhtuma, kohe saab ootamise vältimatu paratamatus läbi, et siis äkki, mis siis, kui see ongi See. Et ongi see, edasi juhtuvad kohe-kohe-head-asjad, need on, noh, need tavapärased head asjad, mis juhtuvad igas elus. Kütus maksab 88 senti ja sul parasjagu on vaja tankida. Laps veerib kokku esimese sõna (“Emme, mida tähendab 30 ALA?”). Sõbrannal läheb ülihästi ja sa oled tema eduka karjääri üle siiralt õnnelik. Netflix jõuab Eestisse. Su lemmikbänd annab peagi välja järgmise plaadi. Algab Criminal Mindsi spin-off. Pöörad Kloogale täpselt sel hetkel, kui iPodist tuleb Daughtry “Home”. Kui perel ja lähedastel läheb hästi. Kui on esimene kuu, mil ei pea avanssi võtma. Kui on esimene kuu, kui pole kuskile võlgu.

No sellised tavapärased head asjad. Need, mis sageli on alahinnatud, aga need, mis moodustavad tegelikult meie õnnelike elude traagelniidid. Ja ma ei taha kuidagi öelda, et ma ei suuda neid väikseid võite, neid väikseid õnnehetki hinnata. Suudan. Hindan väga. VÄGA. Eriti siis, kui kangastub, kuidas kõik võiks olla ja tänutunne, et kõik on just nii.

Aga no ikka teinekord lebad põrandal, sest no näiteks, eks, tõmbasid selja ära autost raskeid asju tassides ja hakkas nii kuradi valus, et oli vaja korraks pikali heita ja nagu harjumusest tulid pisarad ka. Lebad seal ja mõtled, et okei, Daki, sa ütled endale, et kohe-kohe juhtub midagi head, aga mis see hea peaks olema? Sest head on ju nii palju, terve elu on head täis.

Sellest ju piisab täiesti. Nahaga või nahatult, piisab. Sest armid noh, armid on sinuga. Hoiavad meeles, mis on oluline.

aasta 2015 küsimustes

Inimesed ja inimeseks olemine 17 kommentaari

Kümme aastat küsimusi, võiks vist alustada selleaastast küsimist.

Järjepidevuse eest võiks mingi auhinna saada ehk?

Igal juhul, ma leban voodis, alasti. Terve päev juba. Töötasin alasti, kirjutasin alasti, jõin kohvi alasti ja vaatasin aknast paistvaid mände, täiesti alasti. Sest aasta viimane päev on kuidagi teinud mu hinge alasti ja niisiis tundus riietega enda katmine silmakirjalik. Üksinda kodus, las siis olla alasti, nii nagu hing on alasti.

Sel aastal üldse on palju hing alasti olnud, tormituultes rappunud. Hing on palju vatti saanud, aga ma ei oska hinnata, kas rohkem kui möödunud aastatel. Nagu ma eelmisel aastal ütlesin – raske on leida rutiinset aastat. Jälle olen ma mitu korda tööd jõudnud vahetada, jälle on mu süda mitu korda murdunud ja lugematu arv kordi õnnest laulnud. Mitu korda sinu süda sel aastal murdus? Mitu korda su süda laulis?

Mitu korda sa istusid alasti, öösel, voodil, ilma katteid peale tõmbamata? Mitu korda istusid alasti hommikuni, mitu korda ärkasid hommikul alasti, nahata, närvilõpmed valla kõigele, kõige vähemalegi? Mitu korda võis sind üks lause nutma ajada, mitu korda pani sind üks väljamõeldud sõna naerma? Mitu sõna sa välja mõtlesid? Mitu inimest oli su lähiringis, kellega sa neid sõnu jagasid?

Mitmel hommikul ärkasid ja esimese asjana kallile oma unenägusid rääkisid? Mitu korda üldse said öelda hommikul: “Tere, kallis.”? Mitu korda sõites oma mõistuse sõlme mõtlesid ja mitu korda sõites, mööda tühja maanteed igavikku veeredes oma mõistuse taas sõlmest lahti mõtlesid?

Mitu korda istusid hommikul rongis, sõitsid kodupoole ja mõtlesid, et oli hull öö? Mitu sellist mälestust said enda hõlma alla koguda? Mitu korda adusid, et oled täiesti täiskasvanuks saanud – ja mitu korda leidsid, et sa ei kavatse iialgi täiskasvanuks saada?

Mitu korda katsusid kellegi selga, silitasid puusa, suudlesid kõrvatagust või tõmbasid sõrmega mööda rangluud? Mitu korda uinusid, sasides rinnakarvu? Mitu korda kallistasid, tundes, kuidas vajud tema parfüümi, kuidas ta juuksed su nägu kõditavad, kuidas olla on kodune? Mitu korda ärkasid keset ööd, enam suutmata magama jääda, mitu korda mõtlesid ja pidasid peas kellegagi vestlusi hommikul viieni?

Mitu korda viskasid telefoni vihast puruks? Mitu korda ütlesid “armastan”? Mitu korda tundsid, et sind pole olemas, et sa eksisteerid ainult ekraanil, sõnadena, et su tunded on laetud pilve? Mitu korda kirjutasid pikki kirju, mida kunagi ära ei saatnud? Mitu korda palusid, pisaraid neelates, et ometi sinuga räägitaks – ja mitu korda su palvetele vastuseks vaikiti?

Mitu korda murdusid teel kööki, vajudes põlvili iseenda pisaratesse? Mitu korda langesid lumme, naerdes, põsed õhetamas? Mitu korda seksisid öö läbi? Mitu korda püüdsid vaevaliselt meenutada, millal üldse viimati seksisid? Mitu korda pühendasid õhtu ainult iseendale, lubades endale kõike mõnusat, alates vannist lõpetades kvaliteetfilmiga?

Mitu korda lubasid, et uuel kuul ei võta ühtegi võlga? Mitu korda lubadust murdsid? Mitu korda adusid, et elu on täiesti hea? Mitu korda ütles keegi sulle, et sa oled tubli, olgugi, et sa ise nii ei suutnud tunda? Mitu korda surusid pea vastu jahedat klaasi, sulgesid silmad ja püüdsid seintesse imbuda? Mitu korda tundsid, et sind on ilma jäetud millesti väga erilisest?

Mitu korda tundsid, et sind on õnnistatud millegi väga erilisega? Mitu korda tundsid, et keegi elab su naha all, vasakus vatsakeses ja kõhus? Mitu korda tundsid, et armastus on nagu kolmekilone kott herneid – ja mitu korda armastus oli vabalt nõus olema kolmekilone kott herneid?

Mitu korda avastasid end kummaliselt peolt? Mitu õhtut nautisid kodus üksindust? Mitu korda heldisid, vaadates, kuidas su kõrval sirgub inimene? Mitmeid kallisid ja musisid ja eskimomusisid ja unekallisid jagasid?

Kuidas selle aastaga hakkama said? Kuidas sa endale täna otsa vaatad? Aga homme? Mis on see, millest sa unistad? Kas sa üldse oskad veel unistada? Mis on see, mida sa ootad? Mis sa arvad, kas sa pead veel ootama või on ehk aeg edasi liikuda? Kuhu? Ükskõik, kuhu!

Sest kõik on ju veel ees. Nagu alati, kas pole?

(Möödunud küsimusi: 2005, 2006, 2008, 2009, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014)

plahvatades

Inimesed ja inimeseks olemine 4 kommentaari

Mind vahepeal tabab see tunne.

See on suht haige tunne, ma vihkan seda tunnet mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et see hiilib ligi, ootamatult. Ma ei tea kunagi, mil see tulemas on. Teiseks sellepärast, et see võtab üleni üle. Algab kuskilt rinnakust, liigub kurku, pigistab hingamisteid, patsutab vasakut vatsakest, liigub kõhtu, tekitab sõlmi, seejärel liigub mööda jalaveene varvastesse ja sunnib need krõnksu tõmbama.

Ja kolmandaks vihkan ma seda tunnet sellepärast, et see on tunne, mil ma tunnen, et ma vist päriselt elan. Elan ja, heh, tunnen. Tunnen nii teravalt, et see tahab mõistuse ära võtta, lööb füüsiliselt näkku ja peksab kõhtu, taob oimukohtades ja lämmatab.

…see on see tunne, ma ei tea, kas sa tead seda? See tunne, kui sa elad oma tavalist elu. See võib olla hetkel, kui sõidad autoga ja See Lugu hakkab mängima. Või kui sa pesed nõusid. Või koristad. Või saed metsas kuusepuud. Või teed mingi selfi ja mõtled, et milleks. Või kui keegi filmis ütleb midagi, mis on klišee või isegi, kui pole, kuidagi kõnetab.

…see on see tunne, mis võtab hingamiselt hoo ja elamiselt sekundid, kõik vaikib selleks hetkeks, ja siis su sees plahvatab. Plahvatab vaikselt, kui juhuslikult sel hetkel pole üksinda. Plahvatab valjude nuuksetena, kui sel hetkel oled üksinda. Kuuled oma pisarate metalset kaja tühja korteri seintel, kuuled iseennast õhku ahmimas…

…ja siis on see möödas, su ainus tundehetk, see ainus hetk, mil sa korraks tunned, et oled, et oled emotsionaalne olend, et sul on tundeid anda mujale ka kui ainult igapäeva. Et sul süda võib aktiivselt murduda. Et sul on tegelikult tundeid nii palju ja need elavad kuskil sul seal, salaja, isekeskis, vatsakese sees ja rindkere all, aga, vanad reeturid, lendavad laivi siis, kui seda kõige vähem ootad.

//

Õhtuleht muidu kirjutas, et täna vist on kõige raskem pühadejärgsem päev.

Ehk tõesti.

Mis muu see ikka olla saab. Nii palju häid emotsioone, see on nagu sugar crash, kas pole? Kui liiga palju sööd puhast suhkrut, siis lõpuks kukud, natuke järsemalt kui muidu?

Onju?