Sildiarhiiv: külalispost

Kolmkümmend kaks kuud

Mu armas väike päkapikk, sel korral palusin, et sulle kirjutaks hoopis su tädi Liis. Siin see kiri on.

kaksikudKallis Mila,

kas Sa mäletad seda aega, kui Sa olid väike täpp oma emme kõhus ja ta neid kirju kirjutama hakkas? Mina mäletan. Minu meelest on täiesti fantastiline, kuidas ühes pisikesest täpist ja õrnast aimdusest kasvab Päris Inimene ja veel fantastilisem on minu meelest see, kuidas täiesti tavalisest inimesest kasvab Ema.

Sina ei saa kunagi teada, milline oli sinu ema enne sind aga mina tean ja nägin seda metamorfoosi. Nii nagu ma olen näinud Sinu esimesi sõnu ja samme, olen ma näinud tema emaksolemise omasid. Ma olen igal kuul poetanud mõne pisara neid kirju lugedes, mida ta Sulle kirjutab. Miski, mida mina Retile teinud ei ole (kuigi ma olen teinud nii mõndagi muud).

Kui ma vaatan Sinu ja Reti pilte, siis olen ma alati hämmelduses sellest, kui sarnased te olete. Mingi joon, mingid tõrksad silma tükkivad juuksed, mis takistavad teie kiiret rütmi muudab teid nii lähedasteks, nagu te oleks kaksikud. Eks te oletegi. Reti sünnist saati teineteise jaoks olemas olnud, sest teil mõlemal on hullud emad, kes peavad kogu aeg tööd tegema. No ja nii te kaklete ja olete sõbrad selles kaheaastase hoomamatus „MINU – EI MINU“ taktis, mis ometi jätab palju ruumi armastusele ja üksteiselt õppimisele. Alatasa võrreldakse lapsi, kes mida ennem tegema või ütlema hakkas, aga teie areng on läinud vaieldamatult sarnases rütmis.

Mulle väga meeldis väljend „kõvaketas läks tööle“. Üks asi on see, kui beebile jõuab kohale, et ta on inimene ja teine faas on see, kui kaheaastane saab aru asjade loogilisest järjekorrast. Sul on juba iseloomu ja Sul on oma mõtted ja teod, mida Sa vaikselt salaja nihverdad vahel emmegi eest varjatult. Sa oled ISE, samas oled Sa empaatiline ja mõistev. Sa oled iseseisev, selle koha pealt küll Retist ees, sest temal on venna turvaliselt kõrval.

Iga kord meile tulles on Sul kaasas midagi, mille Sa suure tõenäosusega maha unustad, sest asjade vajalikkus tekib ja kaob. Küll aga on Sinu jaoks püsivad olnud inimesed ja ma loodan, et sa saad oma lapsepõlvest kaasa selle turvatunde, et Sinu „tädid ja onud“ (rääkimata emmest) ei jäta Sind isegi siis, kui Sa tahad kakskümmend minutit nutta, sest esimesena pandi jalga vasaku jala sokk või sest Reti ei loovuta oma männikäbi. Ja Reti juurde oled sa alati oodatud.

Sinu tädi Liis

MEHESÕNA: Miks mehed nii uimased on?!

imageMulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Selleks on siin blogis rubriik “Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!

Miks keskealistele meestele meeldivad enam-vähem alaealised tšikid?

Kuna ei ole veel esimest noorust seljataha jätnud ning pooldan pedofiilide kastreerimist puulusikaga, ei oska sellele küsimusele vastata. Ca 20 aasta pärast olen ehk teadlikum, kiilanev ja rahaliselt kindlustatud 😉

Samas, selle põhjal, mida ma näinud olen, ei sihi keskealised mitte enam-vähem alakaid, vaid pigem umbes 20aastaseid lehtsabasid, kes ei ole kohe mitte kitsid end piisava kompensatsiooni puhul jagama. Tüüpiline turumajandus tegelikult, nõudlus ja pakkumine on tasakaalus.

Miks mehed kardavad naistejutte? Ei, päriselt, mida te kardate?

Miks te, mehed, nii uimpsid olete? Miks teil pidevalt poolte asjade jaoks “aega vaja” on?

Kui probleemi kurtmise peale tahetakse kohe tegutseda, on see vale, aga kui teistsuguse olukorra peale võetakse aega läbimõtlemiseks, on see ka vale? Nokk kinni, saba lahti. Blah, pöörduks tagasi eelmise vastuse juurde…

Kuidas on võimalik IGALE POOLE hiljaks jääda? Iga jumala kord? No ma isegi ei jõua vabandada neid hilinemisi.

Hiljaks jäämise põhjus on tavaliselt aja valesti arvestamine kas hoolimatusest või lohakusest. Aeg-ajalt põhjustavad seda ka isikust endast olenematud asjaolud, kuid kui tegemist on pideva probleemiga muutub see vähetõenäoliseks.

See küsimus paistab olevat seotud rohkem konkreetse indiviidiga, proovi midagi meeletut ja küsi tema käest! Crazy shit, I know.

Aga miks mõni mees küll nõuab, et naine talle oraalseksi teeks, aga ise ei taha naisele seda teha? Kommentaar asja juurde oli, et see on ju mehele alandav. Anaalseksiga tegelikult sama lugu – miks mõni mees nõuab anaalseksi, aga kui talle teha ettepanek, et ajame siis sinu anusesse ka umbes sama suure asja, hakkab pirisema?

Sest mõni mees on isekas munn. Palun vabandust, kui see solvavalt kõlab, aga kui sa tõesti pead seda internetis küsima, saab su elu veel väga raske olema…

 

 

 

*Mis kuradi värk selle koopasse tõmbumisega on? Ja miks me teid sel ajal rahule peame jätma? Muidu polekski midagi, kui te, kurat, ütleks, KAUA te seal koopas passite.

Mõnikord on vaja korraks astuda välja sellet jooksurattast mis tänapäevane elu on ning kõikvõimalikud stressiallikad endast eemaldada, jah, selleks võivad olla ka muid väga lähedased ja armastatud isikud. Kaua enda taastamine võtab ei tea koopasse tõmbuja ise ka, kuid torkimine ei lühenda seda kohe kindlasti, pigem vastupidi.

 

MEHESÕNA: Milleks kogu see deitimisterror?!

Mulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega on siin blogis nüüd rubriik “Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!

Sel korral palusin tal kirjutada natuke pikemalt, milline on mehe vaatenurk kõikidele nendele mängudele, mida mehed ja naised omavahel mängivad.

Kuna mingi arusaamatu eksituse tõttu peab Daki mind meheks, palus ta mul kirjutada oma nägemus vastuseks vallaliste naiste murede positutuste kohta, pean tunnistama, et esimene reaktsioon oli lihtne, kuid seda sisukaks pidada on ehk liig:

Niisiis, kuna see on eest ära, siis peaks vist selgitama, mis täpsemalt sellist reaktsiooni põhjustas.

Pean täielikult nõustuma, et deitimismäng on terror kuubis, kuna ma tõesti ei tea, mis see isegi on, kurat. Kuidagi on õnnestunud seda deitimisjura kogemata kuni lähiajani vältida. Ja isegi nüüd sain ma aru, et sellega tegelesin, alles siis, kui see faas oli läbitud ning end kogemata suhtest avastasin.

Ja kuidas ma suhtesse jõudsin? Lühidalt – tutvusin neiuga, kes tundus minust huvitatud, mina temast ka. Ja kuna ilma Murphyta poleks miski täiuslik, siis kokku sattusime üldse järgmistel asjaoludel: meist kumbki ei otsinud suhet ja me mõlemad oleme töönarkomaanid. Makes no sense, but it works.

Paar korda põrkasime neiuga eksprompt kokku, kuniks ühel toredal varahommikul roomasin pisut vindisena koju ja pudelist ammutatud julguse abil (emotsionaalsed investeeringud on hirmuäratavad!) küsisin üsna otse, kas tal on minu vastu huvi.

“Jah,” vastas ta.

No ja otse loomulikult ei teinud see midagi selgemaks! Ka mitte teisele poolele. Jätkus kassi kombel ümber palava pudru kompamine. Õnneks on aga olemas Facebook, kus saab oma suhtestaatuse ära märkidan ning seeläbi tekib mingisugune meelerahu. 

Mordaknigaga on muidugi see asi, et pärast kirjutamist vastuse ootamine on päris närvesööv kogemus, eriti kui kirja on tõesti pandud see emotsionaalne investeering või lihtsalt enda kohta midagi isiklikku paljastatud. Istud, vaatad, ootad, käid suitsul, ikka ootad, lööd juba mõttes käega, asud tegema midagi muud ning siis tuleb vastus.

Järsku kasvavad persest diivanisse juured. Istud nõutu näoga või alustad taas raundi suitsul-vahid-suitsul-vahid… Või tabab hoopis mingi ootamatu eufoorialaine. Kurat, kui palju lihtsam on ilma sidumata ringi tõmbamine! Aga tuleb välja, et ma olen ikka üks paras eit.

Kuna mu enda eitsus on kinnitust leidnud ning raiutud ajaloo annaalidesse peaks liikuma minult hoopis üldisemald deitimisterrori peale. Kuna üsna tihti olen kuulnud ja ka tajunud ebamäärasuse häirivat mõju, siis miks mitte olla otsekohesem ja konkreetsem? Meigib ju, kurat, senssi! Tõsi, meigib, kuid sel puhul kiputakse sellega tavaliselt liiale minema ning otsekohesus asendub tahtmatult agresiivselt mõjuva seksuaalse rünnakuna (ei pea siinkohal silmas üllatusseksi ehk vägistamise-laadset rünnakut) mis võib mõjuda eemaletõukavalt.

Loomulikult ei saa ka üle ega ümber seksist – ahvatlev tegevus nagu ta on – mis kipub inimeste vahel suhtumist ja suhtlemist muutma. Miks? See on jäänud mulle alati arusaamatuks. Mina ei suhtu ise teadlikult inimestesse pärast nende keha nautimist teistmoodi. Miks keegi seda tegema peaks, on mulle müstika. Siinkohal oletan, et suhtumise muutumine või mittemuutumine on seotud sellega, kuidas konkreetne mees või naine üldiselt seksi suhtub ning mis on üleüldse eesmärgiks. Mõistlik oleks vastaspoole eesmärk enne selgeks teha (kui rohkemat ei saa, siis üritada selgitada kõige tõenäolisem variant olemasoleva info põhjal). Kuid jah, see kõlab küll hästi, kuid reaalsuses on seda tunduvalt keerulisem teha, peaaegu sama kasulik kui horoskoop.

Lühikokkuvõttena siis kogu selle terrori võimalikult valutu läbimine minu vaatenurgast näeks ette järgnevaid punkte:

  1. Mida mina tahan?
  2. Sobiv subjekt enda vajaduste rahuldamiseks
  3. Mida tema tahab?
  4. Mõlema osapoole soovide kokkusobivus
  5. ???
  6. Kasum kondoomitööstuse taskusse 

MEHESÕNA: Oraalseks ja ajateenistus

imageMulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega on siin blogis nüüd rubriik “Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!

Kas on võimalik rahuldustpakkuv suhe ilma rahuldustpakkuva oraal- ja anaalseksita?

Tõenäoliselt on, juhul kui mõlema partneri seksuaalsed vajadused saavad selleta rahuldatud. Samas omalt poolt võib öelda, et oraalseks mõlemas suunas on liiga hea, et sellest loobuda.

Kuidas mehed sõpru leiavad?

Kogemata, ja tavaliselt on asjasse segatud alkohol.

Kuidas mehed oma sõpradega tülitsevad?

Üldiselt käib see kiiresti ning valusalt, kuid ununeb sama kiirelt.

Mida oma isale sünnipäevaks kinkida? Aastaid on kingitud umbes sokke ja lipse, ta koguaeg ütleb, et ei taha midagi ja tal kõik olemas. Lugeda eriti ei armasta, ehitada ja aias nokitseda küll, aga tööriistu tahab ise osta… Mida ma kingin talle?

Tõenäoliselt jääks ta rahule ka paki Marie küpsistega, isad pahatihti kipuvad olema sellised. Korralikus Islay viskiga muidugi ka raske mööda panna, eeldusel, et ta viskit joob.

Miks mõned mehed ajateenistusest kõrvale hoiavad?

Hirmu ja laiskuse tõttu vast kõige rohkem (vastutus on ju kohutav). Enamik noori kaitseväe-eelikuid ei tea, millega üldse tegemist on. Liigub parasjagu hirmsaid kuulujutte, millele puudub igasugune tõepõhi, muretsetakse ka “ületamatu” füüsilise koormuse pärast.

Mõni kardab igal aastal juhtuvaid õnnetusi, mis vast on üks mõistlikumaid põhjuseid, kuna õnnetusi juhtub ning vigastused on tõsised. Väga vähe on ka neid, kes tõesti moraalsetel kaalutlustel keelduvad relva kandmast, kuid neile on olemas asendusteenistus kohustustest kõrvale hoidmise asemel. Siinkohalt olen ennast päris palju tsenseerinud, kuna väest kõrvale hiilivad šlangid, kellel ei ole selleks mitte mingit põhjust, ärritavad mind äärmiselt palju ning sooviks neid motiveerida mõningase vägivallaga.

MEHESÕNA: Miks mõned mehed auto kaisus magavad?

imageMulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega on siin blogis nüüd rubriik «Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!

 Miks paljud mehed arvavad, et kui naine saab kurjaks, on see nunnu?

Oleneb rohkem sellest, mille pihta kurjustatakse. Kui see on kõnealuse mehe arust jabur, siis võib see olla põhjuseks. Ei meenu, et oleks ise vihastamist nunnuks pidanud, mistõttu natuke keeruline paremat vastust anda.

Nii, oli üks kutt, sebisime mitu kuud, lõpuks magasime ka – ja pärast seda kadus kui vits vette. Ignoreerib täielikult. OK, ma saan aru, et ju siis ta ei taha midagi tõsisemat, aga miks ta seda öelda ei või lihtsalt otse? Miks ignoda?

Sest ignoreerida on lihtsam kui tegeleda. Eesmärk saavutatud, aeg uusi künkaid vallutama asuda.

Milline enda tervise (ja välimuse) eest hoolt kandev mees ei kasuta näokreemi?!??

Mina.

Küsimused sellest kommentaarist: Kas naine ei tahagi siis meeldida mehele, kellega ta koos elab? Kas meeldida tahtmine on tõesti naisele alandav?

Siin peaks alustama sellega, et kodu on minu silmis koht, kus tunda end mugavalt. Kui mugava enesetunde tagab seeliku kandmine, siis on see õige valik, kui mingisugused püksid, siis need jne. See mugavus muidugi puudutab ka elukaaslast, ühises kodus on vaja kompromissidega jõuda maksimaalse ühise mugavuseni.

Ja ma siiralt loodan, et meeldida tahtmine ei ole naistele alandav, kuid eks see sõltub ka austusest, mida mees oma elukaaslase suhtes näitab ning ei nõua naiselt sisuliselt enda jaoks iluasjaks olemist. Nagu elus ikka, lihtsale küsimusele ei ole tegelikult lihtsat vastust.

Mis teema meestel nende autodega ikkagi on? Mõni võtaks auto kasvõi ööseks kaissu, kui saaks. Mis mõttes???

Põhjuseid on erinevaid, auto võib sümboliseerida mõnele mehele tema vabadust, võimalust minna kuhu tahab ja millal tahab… Kuniks kütust kestab ja piirangutest kinni peab, – nagu ülejäänud elus – mis teeb kogu selle vabaduse vaid kenaks illusiooniks… Auto võib ka olla lihtsalt miski oma kätega kõpitsetud kaunike või siis sõpru ühendav lüli. Kui see ei oleks auto, oleks see midagi muud ja olgem ausad, mõni auto on ikka seks ratastel 🙂 Kuid nagu kõigi heade asjadega võib üleküllus viia nurka tulemuseni.

Kui ma mehele mõnest murest räägin, siis ta küsib kohe läbematult «Mida ma tegema pean?» Ühesõnaga kargab püsti ja on stardivalmis minema tormama, olenemata sellest, et minu teema temapoolset sekkumist ei eelda või ei võimalda. Miks mehed ei võiks lihtsalt ära kuulata ja kaasa mõelda, vaid kohe pea laiali otsas tulle tahavad tormata? Isegi kui tegelikult pole kuskil isegi mitte suitsu, tulest rääkimata.

Kui on soov midagi arutada, siis alusta ka juttu selliselt, anna selgelt teada, mis on vestluse siht. Siis pead taluma oluliselt vähem sellisest suhtumisest tingitud frustratsiooni. Miks mehed aga alati probleeme lahendama sööstavad on seotud evolutsiooniliste põhjustega: ellu jäid need kes kiiresti (ja korrektselt) probleemi tekkides tegutsesid.

Miks mehed pärast lahkuminekut enam oma eelmise elu laste eest hoolitseda ei taha? Ei taha kohtuda, tegeleda, kasvatada, raha ka ei taha eriti lapse jaoks enam anda?

Lihtsam on lõigata läbi kõik ühenduslülid enda ja potensiaalselt valusate mälestuste bahel kui käituda nagu mees ja võtta vastutus.

MEHESÕNA: Mida mehed kardavad? Näokreeme?

Mulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega on siin blogis nüüd rubriik “Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!


Mida mehed kardavad? Mehed tunduvad kartvat nii vähe – või ei näita nad seda välja?

Meestel on hirme sama palju kui naistel ning need erinevad sama palju indiviidipõhiselt kui õrnema sugupoole esindajatel. Ise kuulun veel selle põlvkonna hulka, kus sisendati maast madalast mantrat, et kardame me kõik, kuid vaprus on hirmudest olenemata edasi tegutseda. Omamoodi sotsiaalne surve on ka meie ühiskonnas olemas: mehed peavad ju olema siiski mehed! Kuigi viimasel ajal on see nõue aina skisofreenilisem – peame olema sisuliselt emotsionaalsed sotsiopaadid, mis aga on oksüümoron.

Kui mees ütleb, et ta petab oma naist sellepärast, et meelde tuleks, kui hea ikka oma naine on – kui suur load of bullshit see 10 palli skaalal on? Või mis värk sellega ikka mehe vaatenurgast on?

Nii rumalat põhjendust pole ma oma elu jooksul veel kordagi kuulnud, igastahes lõhkusid sa ära mu bullshiti skaala. Petmiseks on mitmesuguseid põhjuseid ja veel rohkem põhjendusi, aga see on praktiliselt sama jabur, kui viriseda mugavate pükste kandmise üle kodustes oludes.

Miks on nii raske saada mehi näokreeme kasutama, muudest ilutoodetest rääkimata! On siis raske see kreem näkku läratada või?

Lühike vastus: jah.
Pikk vastus: jah, kurat.

Uus rubriik: MEHESÕNA!

Mulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega lubage tutvustada uut rubriiki: Mehesõna! Selleks veensin ära ühe meessoost sõbra, kes aeg-ajalt on lubanud vaevaks võtta ja kõigile mehi puudutavatele küsimustele (oma perspektiivist) vastata. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!

Miks mehed koguaeg lontis kodupükste üle vinguvad? Miks ei või kanda kodus mugavaid riideid?

Olevusi, kes selle üle vinguvad, on keeruline meheks pidada. Loomulikult tuleb end kodus mugavalt tunda ning riietuda mugavalt. Üldse mitte riietumine on üsna töötav lahendus, kui kodupükste üle vingutakse. Kuid kokkuvõttes ei maksa lasta omas kodus endale riietumise kohta ettekirjutusi teha. Kui tegemist on nn “mehe” koduga, noh, ega temast kaua puudust ei tunneks vast…

Kas mehed omavahel saunas üksteise riistu ka piiluvad? Et võrdluseks, või nii…

Mis seal ikka piiluda, kui kõik täitsa avalikult nähtaval on! Muidugi teadmised anatoomiast paljastavad selle tegevuse vähese kasuteguri. Kuid juba bioloogia juures olles võiks ka ära märkida, et meeste jaoks on täiesti instinktiivne esimese asjana genitaalide peale vaatamine. Kipume seda ka koerte puhul tegema, hobustega aga mitte, sealne võrdlusmoment lihtsalt ei ole positiivne.

Miks mehed multitaskida ei suuda?

Samal põhjusel, miks mehed naiste vingumisvajadusest aru ei saa – kui tuuakse mingi probleem esile, siis see hõlmab praktilsielt kogu tähelepanu, kuna läheb korda. Multitaskitakse siis, kui on pohhui tulemusest.

Külalispostitus Naabrinaiselt: Kõrged nõudmised

Palusin Naabrinaiselt külalispostitust ning saatsin inspiratsiooniks lingi sellele Mormelari postile.

Inimesed elavad oma elu alati nii hästi, kui nad suudavad. Olen selle teadmisega kasvatatud. Et tuleb inimestest hoolida ja neile andestada nende saamatus ja rumalus. Aga mind on hakanud närima üks punkt selles loosungis: miks inimesed nii vähe suudavad?

Täiesti ausalt, ma olen endast väga heal arvamusel. Ja ma ausalt ei näe selles üldse probleemi, sest kes siis veel, kui mitte ma ise, peaks olema minust üliheal arvamusel? Muidugi on mul vigu ka, aga need sobivad mulle. Olen otsustanud olla täiuslik inimene. Et võrreldes keskmise inimesega, olen ma stabiilsem. Toimin täiuslikult, ei lohise, keskendun olulisele, unustan kõik ebameeldiva ja ebaolulise, ja lähtun suurtest ideedest. Hah. Ja seda kõike ühel põhjusel – mul on ebatervelt kõrged nõudmised. Kuid kas see teeb mind õnnetuks ja põletab mind läbi, nagu kõik psühholoogid ja muiduseletajad arvavad? Kaugeltki mitte.

See teeb mu õnnelikuks.

Ma otsustasin juba kunagi ammu, et ma olen väärt ainult parimat. (Siinkohal tervitan Delfi lugejaid, kes järeldasid kord kolumnist mu kohta sama fakti lugedes, et tegemist on galojanliku beibega, kes odavat kosmetsi ei osta. See oli üks toredamaid kommentaariume, mida ma näinud olen.)

Aga pidasin silmas küll hoopis midagi muud – ma olen väärt parimat, nagu ka kõik mind ümbritsevad on väärt parimat. Kusjuures subjektiivset parimat, ma ei kannata standardlahendusi. Ühesõnaga, ma arvan, et pean elama nii, et mina ja kõik, kes mind ümbritsevad, saaksid koheldud parimalt, niipalju kui seda suudan mõjutada.

Ja sealt edasi oli kõik lihtne. Mu lapsed vajavad parimat ema – seega olen oma teadmiste piires parim ema, kes ei unusta, et tema tööandja vajab parimat töötajat. Kõige pühendunumat. Ja lapsed vajavad noort, õnnelikku ja elujõulist ema, seega oli neid vaja saama hakata noorelt. Kuid parim ühiskonnaliige on haritud ja kasumlik kogu ruumile, niisiis said lapsed noore, elujõulise, õnneliku ja õppiva ja töötava ja sotsiaalselt aktiivse ema. Ja mu suhted, neid ma olen lõpetanud ja alustanud küll, okei, mitte massiliselt, aga ikka sellest kantuna, et minu kaaslane peab olema parim, täiuslik. Kusjuures ma ei vaidle, et täiuslikkus ei ole fiktsioon, on muutuv üksus, seega suhted peavad lõppema ja algama, et sobida täiuslikult inimeste ellu. Ja ma tean, et muuhulgas tahan olla parim kaaslane oma kaaslasele, seega on oluline ainult küsida, mis on nende jaoks parim ja see olla (või siis mitte olla, ja mitte sundida kedagi aega veetma ebatäiulikkusega).

Ja ausalt, see ei ole pingeline ja raske ja ma ei põle heleda leegiga läbi, sest olen rahul ainult  parimaga.

Kuid – ma põlen siiski, heleda leegiga, kogu aeg, aga mitte läbi. Ma karjun ja matan ja nutan ja joovastun, sest see on elu ja see on see, mida elu mulle ette mängib, selles täiuslikkuses, millega olen ennast ümbritsenud. Ma ei ole kohanud rutiini, kuid olen kohanud suuri tundeid, sest ma ei ole ju kunagi paigal, ja tunded, teatavasti, tekivad liikudes.

Seega, kokkuvõttes, ma ei saa aru sellest, kuidas elu võib kedagi masendada, ta on ju ilus, täiuslik. On aegu, kui ta mind jalaga näkku taob, aga on fakt, et ta taob seni, kuni jalule tõusen ja parima poole tormamist jätkan. On aegu, kus ma näen kõikjal saamatust ja rumalust ja pean endale kümme korda päevas ütlema, et ka saamatud ja rumalad väärivad vaid parimat. Miks inimesed on nii rahulolematud ja nõrgad? Miks inimesi niidab rutiin, miks niidab noori emasid emadus ja karjäärinaisi karjäär ja kombonaisi emadus ja karjäär korraga?

Inimesed ütlevad mulle, et ma ei pea kõike suutma, ja ma võin olla nõrk, see on minu kõrvus puhas lollus – miks ma peaks vähem suutma kui ma suudan, või olema nõrk, kui ma saan olla tugev? Milleks? Kui piir on käes, siis ma ju olen, täiuslikult nõrk ja suutmatu, aga piirid teatavasti nihkuvad, seega neid on raske püüda.

Elu, oma värvides, on ju valikute küsimus, igaüks saab ise valida oma tee. Ja okei, ma saan aru, et enamus inimesi ei taha valida täiuslikkuse teed, sest see on arrogantne ja mõttetu, aga saab ju valida tee, mis on õnnelik?

Tervitades,
Naabrinaine

Külalispostitus Naabrinaiselt: Ellujäämisõpetus üksikvanemale

Mulle on alati meeldinud inimesed, kes teevad asju mõtestatult. Muidugi mitte kogu aeg, aga mõningate asjade puhul on nii äge mõtestada suurt plaani. Mitte detaile, aga just kõige suuremat plaani. Mulle, endisele üksikemale ja paljude vallasvanemate ning nende lastega ümbritsetud inimesele üldse ei meeldi see üldine plaan ja kuvand, mis on loodud mõiste ÜKSIKEMA ümber. Samatud, õnnetud, hüljatud vaesed ja patused. Vastik. Ja ma samas saan aru, et iga kuvandi tekkel on põhjus.

Mulle tundub, et tugeva kooliga üksikemad mõtestavad tihti paljusid asju elus selgemalt ja tervemalt, kui teenelised pereinimesed (my dear, see ei tähenda, et pereelu Sinuga ei oleks üks paremaid asju, mis minuga juhtunud on). Näiteks laste kasvatamist, mis tavaperes kaob kuhugi perelu-värki ära, tajub ja mõtestab üksikvanem põhjalikumalt, vabamalt ja tervemalt. Üksikvanem vastutab elu laste ees, ja sellega seoses kogu elu ees üksi, ta saab näha tervikut, eemaldada ebaolulist olulisest, juhtida tähelepanu õigele väljale mõttetu jama seest ära. Kui kari kolmekümneaastaseid kahekümneviieselt-abiellunud, karjäärituid, kaheaastase vanusevahega laste koduperenaistest emasid võivad tunde arutada kombekabrändide ja õhtusöögi tervislikkuse üle, istub üksikvanem sügavas toolis ja lainetab kulme, sest ta ei saa aru, kuidas tõsiseltvõetavad lapsevanemad suudavad sellise rämpsuga oma aju kurnata.

Kahjuks ei saa emad, kes on üksi jäänud, alati kohe arugi, missugune perspektiiv neile sülle on langenud, ja takerduvad üksikema kuvandi ebameeldivusse, enesehaletsusse või jumal teab kuhu nad ka parasjagu ei takerdu, minul on ikka nii kurb vaadata, et nutma ajab. Ja nii ma võtan missiooniks öelda teile, mu armsad üksikemad, mitut asja, mis teid aitavad selle tee alguses ja võibolla keskel, ja võibolla ka siis, kui te ei ole üksikemad.

 *üsna vabalt kõnetan ennekõike emasid, ilma erilise põhjuseta.
**ja lastest räägin mitmuses, sest neid on maailmas üldiselt üsna palju.

 

I memo: Sinu uus elu

1. Tere tulemast! Sa oled praegu lapsega/lastega üksi. Sul on kogu vabadus ja kogu vastutus. Ja esimene ning tähtsaim point – see on õnn, mitte õnnetus.
Sa ei ole jäänud üksi sita sisse, sul on au teha seda kõike üksi. Seda on tehtud üksi alati, täna ja siin on see lihtsam kui kunagi varem. Võimalik, et su lapsed veedavad vahel aeg isaga, võimalik, et päris tihti, kuid sina oled baasvanem. Võimalik, et su lapsed ei tunne oma isa üldse, võimalik, et see on parim asi, mis nende elus juhtub, sel juhul ei ole sa mitte vanem nr 1, vaid ainus vanem. Milline kingitus! Sinu kanda on argipäev, sina saad lastega kakelda igapäevaküsimustes, sina saad nende kätt hoida, kui neil on palavik ja lasti lahta, kui tabletid viimaks mõjuma hakkavad. Sina saad nendega naerda ja nutta. Ja sina oled see, kes kujundab nende edasise elu. Ja sa saad väga -väga palju kordi olla nende üle nii uhke, et pankreas tõuseb silmini. Wow.
2. Kuid sa ei pea ja ei saagi teha seda täiesti ihuüksi.

See on igav. Otsi endale toetusgrupp. Sul peaks olema keegi, kellele helistada, et jagada igapäevaseid võite ja kaotusi. See võib olla su ema, see võib olla sõber, see võib olla suvaline tuttav, kellel on samavanad lapsed, ükskõik. Aga sul on vaja jagada, kui asjad on jagatud, kahaneb üksindus. Lisaks on sul vaja võtta jagatud asju vastu, sest see aitab sul säilitada terve suhte maailmaga. Siis on sul vaja kedagi, kes tuleks sinu juurde ja kedagi, kelle juurde sa saaks lapsi viia. Sul on vaja kedagi, kes jõuaks enne uste sulgemist lasteaeda kui sa oled tööasjus Saaremaal ja praam hilineb. Sul on vaja kedagi, kes asendaks sind kooli jõulupeol, sest on ülimalt tõenäoline, et sinu aasta tähtsaim kohtumine lõppeb 10 minutit pärast jõulupeo algust linna teises otsas. Jah, sa võid mõelda, et lapsed on tähtsaimad, nad ongi, aga selliseid asju juhtub. Ära unusta laste vanavanemaid, tädisid, onusid, suhe nendega on üks tähtsamaid suhteid laste lapsepõlves, usalda vanavanemaid, võimalda neile aeg lastega, jaga nendega laste elu. Juba paariaastane laps võib veeta pikemalt aega lähisugulastega, tee plaane vanaema puhkuse ajaks ja komandeeri laps külla. Luba neil tädidega loomaaias ja Lätis käia, see on kõikidele kasulik.
3. Küsi abi, inimesed aitavad sind, kuid mitte iialgi ära võta abi iseenesestmõistetavalt, see kasvatab abitust.

Kui sa otsid abi, pead sa abi andma. Kui sa tahad, et inimesed su ümber püsiks, pead sa nende jaoks olemas olema. Ükskõik kui hädas sa oma elu ja asjadega ka ei oleks. Kutsu sõpru teed jooma, võta sõbranna lapsed teatrisse kaasa. Mine emaga lõunale. Kuula ja jaga ja võta vastu ja anna. Sa võid olla hädas, sa võid nutta end igal õhtul magama, kuid see ei pisenda sind ümbritsevate inimeste elusid. Ja õpeta seda oma lastele nii, et nad teismelisena hea meelega aitaks su vennalastel õppida. Tee väikseid asju, mis toovad suuri tundeid.

II memo: Sinu Olme

4. Võimalik, et sa oled rahahädas. Tööta nagu hull.

Võibolla sa pead tegema mitut tööd, võibolla koostama keerulisi skeeme töötamiseks, isegi kui rahahäda enam ei kummita. Mõned meist teevad öösiti lisatööd, tõlgivad või heegeldavad. Mõned leiavad lapsehoidjaks tudengi, kellele sobib varahommikul lapsi valvata, seni kui nad hotellis hommikusöögilaudu katavad. Kindlasti saad sa teha päevatööd, selleks on koolid ja lasteaiad. Astu oma mugavusalast välja ja vaata ringi. Võibolla teed sa tööd graafiku alusel, vii lapsed pikaks nädalavahetuseks vanaema juurde ja pane graafikusse mitu täispäeva järjest. Aga mis põhiline – leia töö, mis su vaimu toidab, kui kohe ei leia, siis tee vähemtoitvat tööd ja otsi edasi. Aga ära tee järeleandmisi töö kvaliteedis, sest sellele järgnevad järeleandmised rahas. Isegi kui oled humanitaarkraadiga klienditeenindaja, arvesta, et sinu töö kvaliteet ei jää perspektiivis märkamata. Kuid ära unusta, et sa otsid ennekõike enda seest. Kas sa üldse tead, kes sa olla tahad? See aeg, kus sa oma elu vaikselt mööda lased, tehes mittemidagi või suvalisi asju, on möödas. Millest su lapsed õpivad? Õige, eeskujust. Sa oled nende peamine eeskuju, milliseks inimeseks sa tahad, et nad saaks?
5. Jah, okei, tõenäoliselt oled sa rahahädas. Majanda nagu hull.

Pea eelarvet, kui sa oled siiani olnud vastutustundetu laristaja, lähtu sellest, et iga laristatud euro tuleb nüüd su laste tulevikufondist. Kas see õlu on seda väärt? Sa pead lastele võimaldama hobisid ja trendikaid asju. Kui sul on imik, arvesta, et sa pead neile võimaldama seda kõike kohe varsti. Et miks sa pead neile nõmedat mainstreami võimaldama – sest sa ei taha nende elu raskemaks teha. Nad on tavalised lapsed. Kaasajas. See enam ei loe, kuidas sa ise kasvasid. Nad peavad saama tegeleda sellega, mida nad tahavad. Ehk nad tahavad maalida, see on lihtne. Aga kui nad tahavad purjetada? Sa ei saa neid ju siis maalima sundida, sest sa ei oska majandada? Jällegi – tule oma mugavusalast välja. Mõned meist jätavad alati ise õhtusöögi söömata, aga saadavad lapsi laagritesse. Kui sa järgid punkti 4, siis see ei kesta kaua, varsti saad sa kõike teha, varsti. Jah, see on normaalne, et sa siiski tahad vahepeal endale midagi arutud lubada, tee seda, aga enne luba endale mitterahalisi arutusi. Mängi keskkooliaegse sõbraga öö otsa lauamänge ja ära osta küünelakke. Kasuta edasi oma vana telefoni, aga sõida lastega nädalavahetusel tudengibussiga Narva pelmeene sööma. Pelmeenid võid, kusjuures, kaasa pakkida. Ja veel – ära lajata oma lastele rahamuredega, sa ei pea neile aru andma asjade tegelikust seisust. Iga kord poes kommi ei saa, kõiki ilusaid riideid ei saa, sest see on arutu, mitte selle pärast, et raha ei ole. Muidu kasvavad inimesed, kellele tundub, et kui raha on, siis võibki ja peabki ainult arutusi tegema.
6. Väga tõenäoliselt oled sa üldiselt liimist lahti. Sul on ükskõik väga paljudest asjadest.

Sa ei viitsi koristada, sa ei viitsi pead pesta ja riietelt plekke eemaldada. Sa arvad, et sul on tähtsamaidki asju teha. Vale puha. Nüüd korista, pese ja triigi nagu ei kunagi varem. Võibolla on su laste riided kõik kolmanda ringi päritolu, võibolla sul ei ole ühtegi paari terveid sukkpükse, aga see ei tohi välja paista. Okei, sukkade osas ei ole head lahendust, kanna pükse, aga lapsed hoia puhtana ja korralikuna. Et Miks? Sul on suva ja niigi raske? Me võime kõik jahuda vaimsetest väärtustest, aga fakt on see, et räpasel lapsel on raskem leida sõpru ja elada rõõmsat elu, kui korralikul lapsel. Välimus loeb. Sulle võib tunduda see ülepingutusena, aga kust küll tekivad eelarvamused halvasti värvitud räpaste juustega auklikus kampsunis saamatute üksikemade osas? Inimesed jälgivad su välimust. Ja on vähe neid, kelles aukliku võidunud kombekaga väikelaps eelarvamusi ei tekita. Õpeta oma lapsi puhtaks eeskujuga, räpasest titest kasvab räpane teismeline. Neil ei ole vaja eelarvamustega võidelda, päästa nad sellest. Ja kodu, koristamine on tüütu küll, aga lapse kodu peab olema selline, et ta sõbrad seal hea meelega käiks. Jajaa, sa võid arvata, et lastel on suva, aga ei ole. Oled sa kuulnud teismeliste vestlusi? Ja sinu sõbrad. kui sa tahad, et inimesed (vt p nr 2) sinu juures käiks, tee nii, et neil oleks sinu juures hea. Kui sa vajad ööbivaid lapsehoidjaid, loo neile meeldiv ööbimiskoht. Sul on tõenäoliselt pesumasin ja tolmuimeja, kasuta neid. Kui ei ole, leia sõpru, kellel on, ja ühenda pühapäevane playdate paari masinatäie pesu pesemisega

III memo: Sinu suhted

7. Võimalik, et sa oled paljude asjade peale pahane, aga üks tähtsamaid asju – ära kakle.

Eriti oma laste isaga. Mitte kunagi, ja mitte mitte kunagi laste kuuldes. Okei, võibolla ta on tühikargaja ja töllmokk, võibolla ta hülgas su valusalt ja ootamatult, võibolla sa hülgasid ta ise, aga ei ole päriselt rahul sellega, kuidas ta olukorras käitub, vahet pole. Mis teie vahel oli, on möödas ja kuulub unustamisele, tema suhted lastega ei ole aga sinu asi. Need suhted peavad olema sõltumatud, ja korralduma ise. Sul ei ole aega ja energiat, et sellega tegeleda, kui ta on siga, lülita ta enda elust välja (nb! mitte laste elust), kui te saate normaalselt läbi, ole neutraalne sõber. Ära eelda midagi, ära anna hinnanguid. Kui ta ei huvitu sinu imikust, tema kaotus, ära sunni, mõne aasta pärast on laps valmis ise oma suhteid looma. Kui tal on uus pere, kellega kõik on parem kui sinuga iial olnud on – neela alla. Su lapsed võidavad igast uuest pereliikmest rohkem, kui sinu ego kannatab. Sina, just sina, oled küll kõige tähtsam kogu maailmas, kuid sellised teemad ei puuduta sind.

8. Jah, sul on võibolla sinu enda arvates, sõltub, kui konservatiivne kasvatus sul on, ebatraditsiooniline peremudel

Ära väända suhteid lastega veidraks, need võivad jääda ka edaspidi traditsiooniliseks. Ära sa, jumala eest, proovi kahte vanemat mängida, tekitad veel lastes bipolaarsust. Ja ära liialt sõpsi pane, sa oled lapsevanem, mitte vahva sõbranje. Su lapsed vajavad raame, tuge, toetust tugevamalt kujundilt, kui sõber, oma emalt. Teie kooselu võiks pigem olla tiim, kes arvestab teise poolega, kui ei võrdusta kõiki liikmeid. Ja seda sa ilmselt tead, et sa ei tohi oma muresid lastega jagada, seda kirjutavad kõik õpikud ja naistekad – laps, lapseeas, ei saa kanda sinu isiklikke koormaid ja väiksemaid hunnikuid. Muidugi sa võid laste nähes nutta ja taldrikudi lõhkuda, aga ära jaga probleeme sisuliselt. Kui ema nutab, siis ta on kurb, see on täpselt nii palju, kui nad teadma peavad.

9. Võimalik, et sul tekib uus suhe.

No muidugi tekib, sest kõik mehed jumaldavaid iseseisvaid naisi, ja ei ole iseseisvamaid naisi, kui üksikemad. Oht on selles, et oled muutunud liiga valivaks. Aga see pole eriti oht, tegelikult. Lihtsalt olles olnud aastaid üksikema, sa enam ei vaja ühtegi meest, sa saad olla koos ainult sellise inimesega, kellega sa tõesti tahad koos olla, kes on sinu ideaalmees. Sa ei tee järeleandmisi, sest sa tead, et üksi on kõik väga okei, sa ei näe vajadust oma elu mingi tõhu pärast muuta. Õige kah. Sga kui ta tuleb, see õige, siis ole hea, ja ära proovi kujundada tema suhteid sinu lastega, las need kujunevad ise. Uue issi otsimine oma olemasolevatele lastele on leebelt öeldes perversne. Küll aga võib ema uus kutt tuua teie kõikide ellu väga palju toredaid asju, ta võib olla su laste sõber, sest ta ei pea niiväga lapsevanem olema. Ta võib olla ka natuke rohkem lapsevanem, aga las ta ise valib koos lastega, kui palju. Sa ei pea ennast koormama nende suhtekorraldusega, palju lõbusam on observeerida ja vajadusel veidi suunata. Kui ta on väärt mees, siis jookseb kõik ise paika.

***

Mul on hea meel, kui sa siiani lugesid, mul sai kohe nii palju kergem. Ma olen väga paljudele elus tahtnud neid asju öelda, vahel olen öelnud ka. Ma tahaksin tänaval kuuteistaastastele noortele emadele seda kõike karjuda ja siis kirjutada seda neile tublidele, kes teadlikult otsustavad üksi lapse saada. Ja ka neile, kelle juurest mees on just Soome kolinud, jättes nad kolme teismelise pojaga üksi. Kõikidele.

Külalispostitus Naabrinaiselt: Depressioonist ja hõbedasest lindist

Ma olen tihti mõelnud sellele, kui raske peaks inimese elu olema, et areng ja niisama kulg tasakaalus püsiksid. Ma olen muidugi sellele mõelnud vaadeldes enda elu ja vaadeldes ümbritsevate elu. Sellest, et „raske” on subjektiivne, ei hakka ma siinkohal üldse rääkima, muidugi on, aga defineerimine ei olegi hetkel oluline. Ühesõnaga – ma olen vaadelnud elude raskusi ja mõelnud, kus on küll tasakaal ja korrapära – mõni väänleb hiidpiinades elukestvalt, teine pole vanuigigi tõelist valu näinud (okei, neid viimaseid praeguses vanuigi-põlvkonnas peaaegu ei olegi).

Viimasel ajal olen ma märganud, et palju huvitavam vaatlusobjekt sellest, kui palju inimestele kanda antakse, on see, kuidas nad kannavad. Kogu selles online-deprekabuumis.

Einoh, ma saan aru, et igast diagnoosid on ägedad. Teatud arengufaasis on kõige-kõige tuusam olla diagnoosiga, seega huvitav ja tähelepanuväärne. Mäletate, põhikooliajal oli supercool, kui omasid mingit verepildihäiret, kroonilist kõrvapõletikku või kasvõi allergiapoega. Eriti hästi aga läks neil noortel, kellele uhiuues lõheroosas noortekabinetis inovatsioonihõngust läbiimbunud penoplastlae all kirjutati esimesed kergetoimelised rahustid. Stress ja depressioon. Üheksakümnendate staarid. Ja palju mugavam kui füüsilised haigused, sest tegelikult on ju füüsiline toimiv tervis tähtis, see on seotud iluga. Inimesed rääkisid põnevatest meditsiinilistest hingepiinadest – puhas glamuur.

Hilisemas eas tavapäraselt olukord muutub ja tähelepanuvajadus hakkab toituma teistest roogadest – tekivad head püsisõbrad, armastused, erialad, hobid ja haigused leevenduvad. Enam ei ole vaja ennast teiste läbi defineerida, järjest väiksema osa minapildist moodustab ümbritseva massi arvamus ja tähelepanu. Ja kõik läheb paremaks, kuni ootamatult  – litaki! – tuleb päriselu. See blogijate depressioonilaine on kummaline kahel põhjusel – esiteks sellepärast, et blogiringi ei kuulu ju enam põhikooliealised ja teiseks seetõttu, et väheste päriselt depressioonis ja haigete kirjaneitside kõrval on valdavalt depressioonikirjeldustes kirjeldatud lihtsalt tavalist elu: väikseid lapsi, emotsionaalselt ebaintelligentseid mehi, tööelu tormilisust, samamoodi ka pisiasju – kolimist, auto puudumist, sessi ülikoolis või ka halvasti magatud ööd.

Ma ei taha siinkohal üldse puudutada tegelikult ebastabiilsete inimeste hinge või blogisid – kirjutamine on teraapia nagu iga teine, kui on ikkagi tegelikult ka diagnoos, siis tuleb kasutada kõiki teraapiameetodeid, süüa tablette ja ravida. See selleks. Aga on kohatu nimetada depressiooniks KÕIKE vähegi ebameeldivat, mida elus ette tuleb. See ei ole deprekas, see on elu. Kogu oma värvilisusega.

Ma ei taha uskuda, et nii nõrgad inimesed ongi. Et kõige kohta saab öelda – sorry, ma ei diili sellega ära, sest mul on diagnoos. Kõige kohta. Et nii paljudel imikutel on vaimuhaiged emad, sest nad lihtsalt ei suuda mõista ja käsitleda teatud eluetappi ilma, et sellele nime ja ravi saaks. Et nii paljud mehed peavad taluma oma eksnaiste hoomamatut hüsteeriat, märkustki ei tohi teha, sest nad on ju “mustas augus”, neil on diagnoos ja see vabandab. Minu nägemuses see võltsdiagnoosindus lihtsalt hävitab ja rikub maailma sotsiaalset toimimist – kedagi ei saa lohutada ega aidata kui lohutatav tõmbab ümber “deprekakeebi”, mille taga saab olukordade lahendamise asemel sisiseda: “Mind ei ole mõtet aidata, ma ei ole aidatav, minu probleemid ei ole tavalised, te ei mõista, mul on diagnoos!”

Lõpetuseks siis ka rõõmsatooniline teade: enamasti on KÕIK need probleemid tavalised, aidatavad, mööduvad. See ei ole deprekas, kui hommikul tõusta ei suuda ja kõik nutma ajab, see on paratamatu osa elust. Kui tundub, et mis teistel viga, neil ei ole ju nii halb, siis tegelikult on küll. Inimesed söövad uskumatut sitta, küsimus on ainult sellles, mis näoga nad seda söövad. Lapsepõlvest meeldejäänud pidev õnnetunne ei olegi vaikimisi osa täiskasvanuelust, see on puhas ime, kui vahel on elu ilus. Enamasti on ta selline, et positiivne isetunne (nimetagem seda rõõmuks) on häda ja viletsuse taga peidus. On suur töö ennast toimima saada, et kasvõi korraks suuta häda ja viletsus kõrvale heita, ja näha midagi ilusat. Aga see on töö nagu iga teine – tuleb lihtsalt ära teha ja ongi parem. Kõikidele.
Linti ei tuleks siinkohal kanda teatega “Me mõistame, meil on ka depressioon olnud”, vaid pigem teatega “Me mõistame, me oleme ka tavalised inimesed”.