Sildiarhiiv: intestines

kuidas ma endale söömishäire tekitasin

Mallu nõudis, et ma vahelduseks jälle blogiks (õigupoolest olid tema sõnad midagi stiilis “kuidas julged mitte blogida!?”) ja ma tean, ma tean. Iga päev mõtlen, et peaksin kirjutama, aga siis jälle on tunne, et polegi suurt midagi öelda, ei juhtu ju eriti asju. Või kui juhtub, siis kirjutan nad tükkideks postikale.

Siis mõtlesin, et võiksin kirjutada purjus leedukatest ja sellest, kui väga ma neid vihkan, aga sain aru, et tegelikult peaksin rääkima hoopis sellest, kuidas mu suhe söögiga on muutunud kergelt haiglaseks.

Ma sain sellest aru mõni päev tagasi, kui otsustasime linti võtta “Naistejuttude” saate söögist. Kirjutasin mõni aeg tagasi sõbrale ühes kirjas, et ma sageli lähenen oma elule projektipõhiselt. Et kui miski asi mind elu juures häirib, või kui miski asi on uus ja huvitav, siis ma pühendun sellele projektile, kuni see on valmis. Või “valmis”.

Sel talvel on olnud ektseptsionaalne stress. Oli vähe, mida sain väliste stressorite osas teha – töö on ikka stressirikas ja ei saa kunagi otsa, igapäevalogistikat pole ikkagi kellelegi teisele üle anda ja tuleb ära teha… Seega pöörasin ma oma tähelepanu järjekordsele kehaprojektile. Ma olen muidugi kehaga siin projekti korras tegelenud juba mõni aasta. Aga talvel jõudsin vähe jooksma, kilod küll ei kogunenud, aga ega nad ka kuskile läinud ja ega vist kilodes polegi nii väga asi. Tahtsin lihtsalt mingit projekti. Olgu siis selleks “Tervislik elu”. Või midagi.

Niisiis hakkasin ma jälle kirja panema mikrosid ja makrosid, ajusid pingutama, kuidas süüa. Motivatsiooniks püüdsin ikka lugeda, kuidas “naine muutis oma hommikusööki ja kaotas 70 kilo” ja seejärel närvi minna, sest ok, ta muutis seda, et enam ei söönud hommikuks Big Maci, aga selleks, et kaaluda 70 kilo, käib ta IKKAGI kuus korda nädalas jõusaalis. Lisaks on mul professionaalne eraviisiline motivaator Jorgen, kes ikka Instas mulle erinevaid infokilde saadab ja ma olen talle selle eest väga tänulik.

Aga lõppeks on ikka nii, et jõudsin kuidagi punkti, kus sain aru: ma tegelikult juba teengi kõik suhteliselt õigesti. Ma ei mäleta, millal ma viimast korda limonaadi jõin. Ma ei ole ligi kümme aastat vist ühtki saiakest puudutanud. Leiba söön päevas kaks viilu. Magusat ei söö üldse. Soola ei kasuta. Ainus asi, kus on sees suhkur (v.a siis ehk peidetud suhkur pressikohviku lõunasöögis), on puuviljad ja mu teeseenejook. (No ja muidugi veinipoiss vahel.) Aga kõik toitumisnõustajad ikka pressivad, et ma peaksin sööma vahepalu ja piimatooteid, aga no ma ei taha piimatooteid. Ainus piimatoode, mida vahel tarbin, on juust, aga sedagi juba katse-eksitus meetodil tean, et ei saa liiga palju süüa, lihtsalt halb hakkab.

Mikro-makro näitab, et jah, mul on mingite ainete puudus kohati, aga üldiselt olen ikkagi põhitõdedele pihta saanud ja oma toidulaua selle järgi kujundanud. Proovisin eriti stressirohkel nädalal ka mittesöömist (mitte tahtlikult, ma lihtsalt unustasin või oli mul süda nii paha, et ei suutnud söögile mõeldagi). Avastasin kaks asja: mul ei õnnestu end kõhnaks näljutada (vähemalt mitte nii lühikese ajaga) (sest mitte midagi ei muutunud, ausalt, grammivõrragi) ja et kui ma ei söö, võin ma minestada. Ma pole elus minestanud, aga ühel päeval hakkas maailm keerlema ja ainult puhta tahtejõuga suutsin ma end läbi hingata sellest, et ma lihtsalt lasteaias kappide vahele siruli ei kukuks.

Pärast seda juhtu sain eriti teadlikuks sellest, et ma PEAN sööma. Ja mida rohkem ma tundsin, et PEAN sööma, seda vähem ma tahtsin süüa. Ma ei tahtnud enam söögitegemisele mõeldagi, veel vähem seda ette võtta. Kõik toredad lemmiksöögid ajasid paljalt mõttest iiveldama. Vaid suure surmaga ja sundimisega suutsin umbes üle päeva end siiski kokkama sundida (Milale tegin süüa muidugi niikuinii, aga meil ongi sageli erinevad söögid, sest ta ei armasta väga vürtsikat), aga niipea, kui Milatki polnud, langesin ma mingisse miinimumtarbimise koomasse. Söök tundus vastik, söögile mõtlemine veel vastikum. Lisaks sellele tundsin ma end kohutava läbikukkuja ja luuserina, sest KES ei suuda süüa ega normaalset dieeti pidada? Kas mul tõesti puudub siis igasugune tahtejõud?

Vahepeal jõudsin järeldusele, et ainus, mis ma tegelikult tegema peaks, on hakata korralikult trenni tegema. Aga kust ma võtan selle aja, tõesti? Mu päevad on ülitihedalt täis pikitud ja Mila ei ole veel nii suur, et olla üksi kodus sel ajal, kui ma kuskil trennis käin. Ja ma olen Milata kodus kord kahe nädala tagant. Ülejäänud ajal lahkume kodust koos ja kolmest pean juba linnast taas lasteaia poole tormama. Oleks tõesti variant teha tööpäeva sisse pikem paus ja selle võrra õhtul kauem töötada, aga õhtul töötan ma niigi juba suhteliselt kaua ja veel seda aega pikendada… Stressi osas see kindlasti kasuks ei tuleks, pealegi teatas Mila mulle ühel päeval, et kui on midagi, mida ta maailmas kõige rohkem vihkab, on see minu trükkimise heli… (Otse südamesse…)

Ja see kõik ajab nutma, sest ma tean inimesi, kel on veel rohkem lapsi kui üks, aga ikka on nad supervormis ja leiavad trenniaja, sest ilmselgelt on neil prioriteedid paigas. Ja kes siis keelaks mul kodus treenimast, eks! Ikka see vana hea motivatsioonipuudus.

Aga trenn trenniks, kõige rohkem häiris mind siiski see, milliseks muutus mu suhe söögiga. Ma olen alati arvanud, et kaalun nõnda nagu kaalun just seetõttu, et olen kõva stressisööja. Mulle on alati meeldinud süüa teha ja süüa ning nüüd juhtus see, et paari nädala lõikes muutus asi kardinaalselt. Ma ei tahtnud söögile mõeldagi, aga PIDIN. Ma hakkasin sööki vaat et vihkama, söömine muutus vastikuks, sest ma teadsin, et ükskõik, mida ma teen, teen ma midagi kindlasti valesti. Ma muutusin paari päevaga nii ebakindlaks, et see polnud enam “halva keha päev”, see tundus lõplik “halva keha elu”. Keha oli mind alt vedanud ja mina teda. Söön, ei söö, treenin, ei treeni – kõik on väär, kõike teen valesti.

Pärast saate lindistamist (panen selle hiljem juurde, kuna hetkel ei tea, mil eetrisse läheb) otsustasin, et aitab. Astun välja enda tekitatud mõtete nõiaringist. Muidugi on seda lihtsam öelda kui teha, aga ma lihtsalt pean. Eilsel kaunil rannapäeval käisime Kloogarandas ja veetsin liival tunnikese kehakliinikus õpetatud hingamisharjutusi tehes, laps ehitas kõrval liivalossi. Harjutused olid piisavalt rasked, et ma selle tunni jooksul ei mõelnudki vist millelegi muule ja õhtul tundsin ma end üsna rahulikult. Viitsisin isegi süüa teha! St mitte ei “viitsinud”, aga tegin ja seda tehes ei tundnud pidevat vastikustunnet. Seegi ju samm. Aga seda enam mõtlen, et miks meil pole Blue Aproni taolist teenust, kus sulle saadetakse kõik vajalik toit õiges koguses koju ja sina vaid keera kokku – ei pea ise mingeid mikrosid ja makrosid lugema ega pühapäeval orjama seitsme päeva roogasid ette teha või… Ah? Tehke ära keegi!

Ma muidugi ei tõttaks kogu seda (loodetavasti vaid) episoodi toitumishäireks nimetama, aga esimest korda elus mõistan vist palju paremini kõiki neid inimesi, kes selle häirega maadlevad. Kui kergelt võib juhtuda, et su aju genereerib mingi totaalse bullshiti ja sa ei suudagi seda lahti hammustada, kui õigel ajal jaole ei saa.

Ma ei tea, kas sain jaole või tegelikult ei tea, misasi see isegi oli (või kas sellest üldse võib minevikuvormis rääkida). Igal juhul oli mul tunne, et ma vajun mingisse pöörisesse, mida ma ei suuda peatada ega sealt välja ronida. Kõik fitness-staarid ja Insta motivatsioonijutud ajasid vaid silmad veekalkvele, sest teoorias tundub kõik nii lihtne! Reaalsuses aga oleks “Projekt: keha” ikkagi täiskohaga töö ja mul juba on kaks täiskohaga tööd – päristöö ja kodutöö. Ja ma lihtsalt pean praegu leppima, et on elufaas, kus tuleb olla tänulik nende hetkede eest, kui pääseb jooksmagi ning et ehk vaid paari aasta pärast tuleb selline suurem vabadus, mil mul ongi natuke rohkem isiklikku aega ka nö tavapäevadel.

Või siis veenan ma end ikkagi normaalseks ja hakkan kodus trenni vuhkima. See ei saa ju nii raske olla? Instagramis nägin, et pole üldse raske… 🙂

Lõppu paslik panna see lugu, mida nonstop kuulan, kui murduma hakkan.

memo endale ehk kuidas end stressiperioodil mitte maha tappa

Lähiminevikus oli üks raske päev. Tegelikult oli neid mitu, aga üks oli kohe eriti raske. Oli nii raske, et mul närvipingest ununes süüa, või õigemini, ma sõin küll hommikust, aga lõunat ei suutnud süüa, sest süda oli pingest nii paha. Lõpuks, kui jõudsin lasteaeda, tundsin esimest korda, mis tunne võib olla minestada. Toetusin vastu kappe ja hingasin end rahulikuks, kuni maapind taas jalge all stabiilseks muutus.

Koju jõudes istusin köögipõrandale maha, mõtlesin, et kas nutta natuke või ei, aga siis leidsin, et fuck. On olnud hullemaidki aegu ja ma saan teha stressiperioodi üleelamist enda jaoks lihtsamaks, kui ma end ise katki ei mõtle. Või vähemalt – kui ma püüan teadlikult end mitte maha tappa.

Niisiis, siin on memo mulle endale, mida ma pean lähinädalatel meeles pidama, et märts üle elada.

Ja nagu teada, vihkan ma märtsi niigi kõigist kuudest kõige enam, seega it will be a motherfcking challenge.

Söö, raibe!

Ma pean sööma. Ma ei tohi unustada süüa. Ükskõik, kui palju oleks süda paha sellest, et stress lämmatab ja on tunne, et kogu maailm kukub kokku, siis ma pean sööma. Vähemalt kolm korda päevas. Soovitavalt ka vahepaladega. See pole ju nii raske, ega ju? EGA JU?!

Mine magama enne südaööd

Mitmed uuringud on tõestanud, et unetunnid, mis sa saad enne südaööd, on märksa kasulikumad kui need, mis saad siis, kui lähed magama pärast südaööd. Mul õnneks üldiselt on ammu sisse harjunud minna magama enne südaööd, aga nüüd pean seda eriti meeles pidama. Mis on muidugi raske kohati, sest parim aeg päevast on see, kui laps on voodis ja ma saan lihtsalt tühja passida. Kohati tundub, et see ongi reaalselt ainus aeg, mis mul iseendale on (st tegelt ongi nii), ja pole siis ime, kui mul on suur kiusatus see pikemaks venitada.

Sa ei pea töötama nii palju

Pean! Ei pea! Pean küll! YOU’RE NOT MY MUM, pean küll! Umbes selliseid vestlusi pean peas iseendaga igapäevaselt. Kas see, et kell on pool üheksa ja mul on ikka veel tööasjad käsil, on ebatervislik? Aga kui arvestada, et ma peangi praegu tegema rohkem ja arvestada, et ma elan maal ja sõidan ja siis ma ju peakski tegema peaaegu koguaeg tööd? Ei? Ühesõnaga, ma pean õppima lubama endal vähem tööd teha. Ausalt, isegi boss ütles, et ma võin teha vähem. Aga miskipärast ütlen ma ise endale, et ma pean tegema veel rohkem. Something is broken in my brain.

Mine õue vahepeal

Jooksmine on praegu pausil, sest esiteks oli fakken külm, teiseks aga pole mul reaalselt olnud momentigi, mil ma saaks endale võtta selle 45 minutit. Tõsiselt. Mulle tundub, et äkki sel nädalavahetusel see õnnestub, kuigi pean ka töötama, aga Mila veedab siis aega isaga ja mul on ehk võimalus saada päriselt pikemaks ajaks õue. Täna kasutasin ära Mila jalkatrenni aega ja EI TÖÖTANUD! Käisin hoopis rannas trenni tegemas! Tuli küll pärast inimese tunne peale.

Ütle sõpradele, et sul on pekkis

See kõlab natuke kreisilt, aga mul on sõpradega paika pandud kriisiplaan. K2 ja Ruumi tsekivad vähemalt kord päevas inni, et kas ma veel elan. Ma palusin neilt seda pärast esmaspäevast intsidenti, kui mul tõsiselt tekkis tervisepaanika. Mu suurim hirm on, et minuga juhtub midagi ja me oleme Milaga vaid kahekesi ja keegi ei tea isegi mind otsida, saati siis muretseda. Ja seda muidugi mitte enda pärast, vaid ikka Miiluri pärast. Kui varem oli hirm, et kassid söövad näo, sest ma forever alone, siis praegu hirm, et minuga juhtub midagi ja me oleme vaid Milaga kahekesi. Nii et mul on sõbrad, kes on olemas ja kuulavad ära mu kurtmise, küsivad, kas minuga on korras ja vajadusel tuleksid ilmselt ka siia maailmalõppu kohale.

Ole tänulik

Maailma kõige tobedam asi muidugi, kogu selle new age’i ja MMS-terakeste ja muu sellise valguses, aga ma tõesti pean endale meenutama teadlikult, kui palju mul on, mille eest tänulik olla. Ja ma pean iga päev keskenduma sellele, mitte sellele, mis võiks olla teisiti. Sest tegelikult on hästi. Tööd on. Süüa kapis on. Lapsel puudust millestki ei ole. Sõbrad pole veel lahti öelnud. Perekond on mul suurepärane. Välja tuli üks ammu oodatud raamat. Kolleegid on imelised. Vitase plaat on täiega lahe, mille nad mulle sünnaks kinkisid, kuigi ma ei saa sõnagi aru, mis ta laulab. Mul on massaaži kinkekaart. Auto töötab (kuigi hakkas tuhandega roostetama, olgugi et sai just sedasama kohta tehtud). Kloogal elada on imeline. Mu laps on imeline. Ja ma võin küll üksi surra, aga MA EI SURE VEEL.

Kõik pole kaugeltki täiuslik, aga miski pole kunagi täiuslik. Ja mul on pandud arstiajad (et välistada, kas selle stressi varjus juhuslikult end hoopis hästieitatud depressioon ei peida) (ja et teha südamekoormustesti, sest ma reaalselt kardan surra vahepeal), ja ma püüan ja ma tean tegelikult, et ma ei peagi kogu maailma enda õlul hoidma.

Piisab, kui enda ja Mila oma hoian.

Ja teie, sõbrad, hoidke ennast ka. See fakken märts saab ükskord läbi!

palju õnne, Jennifer Aniston

Ja Daki Lamp. I’m officially the oldest I have ever been.

this is fine.

Puhkuse viiendal päeval ärkasin ma kell 7 (eelnevalt kell 3, 4, 5 ja 6 – aga seda teen ma koguaeg, hoolimata sellest, kas on puhkus või ei) ja mõtlesin, et teen unerestardi, aga enam magama ei jäänudki. Vähkresin kaks tundi voodis ja mõtisklesin selle üle, et kas tõesti olen ma puhkuse viiendaks päevaks oma unevõla kustutanud ja et kas ma olen kriisis.

Kell 9 jäin uuesti magama (järelikult unevõlg veel üleval), olles veendunud, et jepp, ma olen kriisis.

Kriise on kahesuguseid. Selliseid, mil ma tean väga selgelt, miks ma kriisis olen ja mida ma tegema pean, et sellest üle saada, ja siis on selliseid nagu praegu, mil ma ei saa üldse aru, mis minuga lahti on, saati siis teaks ma, mida edasi teha.

Nii olen ma terve nädala selles kriisis marineerinud. Mul oli puhkuse ajaks plaanitud hunnikute viisi kirjutamist, aga käsi ei tõusnud ühtki tähemärki kirjutama. Meenusid mu esimese peatoimetaja sõnad – ta nimelt uskus, et inimesele on antud elus teatud arv tähemärke ja ühel hetkel võib see täis saada. Ja nii olen ma terve nädala mõelnud, et kas mu tähemärkide arv on täis saanud igavesti või vaid ajutiselt. Tõsiasi, et ma täna blogi kätte võtsin, vast näitab, et ajutiselt?

Siis on tõenäosus, et tegemist on iga-aastase sünnipäevaeelse kriisiga. 34 ikkagi, mõtelge. Ma küll ei tea, mida ma plaanisin selleks vanuseks ja palju ma sellest saavutanud olen, aga kohe kindlasti ei plaaninud ma, et ma ikka veel olen vallaline ja by the looks of it seda teekonda ka samamoodi edasi seilan. Seega võib käsil olla ka harilik deitimiskriis, mis mind ikka vahel tabab. Tavaliselt sulgen ma siis kõikjal oma kontod, kustutan Tinderi ja lihtsalt oigan neli nädalat jutti selle üle, kuidas deitimine on ÉPOUVANTABLE! Kuidas see on väsitav, kuidas see sisaldab endas mõttetul hulgal logistikat, kohutavat ajugümnastikat (juba üle kahe vestluse käimas hoida on kohati tõeline ületamatu raskus mu jaoks – ma ei suuda isegi sõpradega igapäevaselt tšättida, jumalauta), ressursid muudkui kuluvad ja tõenäosus ressursse taastada, see on väga väike.

Ma tahaks, et oleks mingi lihtsam viis, deitimise asemel võiks eksisteerida mingi parem ja ressursisäästlikum versioon, aga – tuleb läbi ajada sellega, mis on. Või siis see osa ootele panna.

Nii et ma panen vist deitimise jälle ootele, sest ma lihtsalt ei jaksa sellega tegeleda. Õigemini, tavaolukorras ju jaksaks, aga kui jälle on mingi nimetu hingekriis, siis ma pean sellega ju esmajärjekorras tegelema, eks ole.

Vahemärkusena – rääkisin K2ga ükspäev oma deidielust ja ta lihtsalt naeris telefoni tükk aega ja ütles siis: “Tead, see põlevas toas koeraga gif? Vot seda kujutlen, kui sa oma deidielust räägid.”

Aga kuna tänaseks on ilmselge, et this is not fine, siis ma teen häääääästi teadliku otsuse muudele asjadele keskenduda mõni aeg. Umbes nagu need tšikid, kes abielluvad iseendaga – ainult et vähem (iseendaga) abiellumist ja rohkem mõtestatud tähemärke erinevatesse käsikirjadesse ja rohkem töösse sukeldumist (kuigi nii mõnegi hinnangu kohaselt teen ma niigi seda liiga palju).

No ja kuna ma kaalusin varianti, et tegemist on sünnipäevakriisiga, siis umbes pool tundi kujutlesin ma, kuidas ma olen sünnipäevaks kuskile laua kinni pannud ja istun seal tund aega ihuüksinda ja mitte keegi ei tule ja SIIS juba polnud mul lihtsalt unerestart ja kriisi üle mõtisklemine, vaid reaalne pisaratega võitlemine ja MIKS MA TEEN ENDALE SEDA AHHHH.

Tegelikult muidugi on nende kriisidega see ka, et neid tasub hinnata. Ilma kriisita ei teaks, et peaks midagi muutma ja tavaliselt, kuigi muutmised on hirmus rasked, muutuvad asjad ikkagi paremuse poole. See kehtib kõikides eluvaldkondades ja mul on mitmel rindel vist praegu see tunne, et peab muutusi tegema – kuidas ja milliseid, ma veel muidugi ei tea. Ja võib ka olla, et mul on lihtsalt kerge talvemasendus, kuigi olen üsna viisakalt võtnud sel aastal D-vitamiini ja püüdnud ikkagi jooksmas edasi käia ja suhteliselt tervislikult toituda (näiteks avastasin täna, et olen kuhugi kaotanud neli kilo kogemata). Ja eks see pidev rabelemine väsitaks igaüht, ma ei tea, miks ma arvasin, et see asi kunagi lihtsamaks läheb. Ei, spoiler alert, elu ei lähe kunagi lihtsamaks. Väsitab, raibe.

Aga kui hommikul kaks tundi end mõnusasse uima mediteerida püüdsin (ei õnnestunud väga), siis püüdsin ikkagi meenutada seda, et tänulik tasub ikka olla. Olgugi, et mulle ei meenunud just üleliia asju, mille üle tänulik olla antud hetkel, siis midagi ikka, midagi ikka.

Lugu ka.

kõige-kõigemad 2017

Istun. Tartus. Kõrval istub Epp, loeb lehte, teiselpool kõrval istub vein, ootab, seljataga istub kass, nusserdab kuklas natuke, ja siis jälle läheb omi asju ajama. Päkapikkudel on kõik kingitused pakitud, jõulud tegelikult ongi juba käes, ennist sadas laia jõululund, ma istusin natuke üksinda oma lapsepõlvekodu ees, kurgus ja hinges üks magusvalus klomp, ja – hea oli. Hea on.

Avastasin, et olen eelmisel aastal hüljanud peaaegu kõik oma traditsioonilised aastalõpumeemid, seega hakkan nüüd jälle pihta, sest on sisevaatluste aeg. Hästi palju olen mõelnud neil aegadel sellele, kes ma olen ja kuhu ma lähen – jaa! Isegi rohkem kui tavaliselt.

Seega, võtkem esiteks ette meem “Kõige-kõigemad”.

Kolm kõige paremat hetke 2017

Ma olen püüdnud neid hetki püüda igast päevast, tegelikult. Tehagi teadlikult tänulikkusharjutusi, eriti neil päevil, kui tundub, et kõik kukub koost. Ja siis juhtub see maagiline asi eluga, et kui sa muudkui harjutad, siis need hetked… Neid parimaid hetki tuleb kokku nii palju, igaüks omamoodi. Aga püüame kuidagi siis eristada.

See hetk, kui ma lahustusin

Neid hetki tuleb tegelikult ette, aga mõnel emotsionaalsemal perioodil on neid kuidagi nagu rohkem. Kus sa lahustud täielikult sellesse, mis on parasjagu käimas, olgu selleks moment kallima käte vahel või moment kallitega stuudios, kus sa avastad, et oled justkui omamoodi transis. Või ka lihtsalt hetked, mil ma lahustun oma päeva ära, naeran, pisarad silmis; või tajun, kuidas hing pulbitseb ideedest, pea pakatab mõtetest… Neid hetki ma hindan nii väga.

See hetk, kui tuli The Kõne

Ma olen oodanud seda hetke 33 aastat (või natuke vähem). Ja The Kõne tuli. Veel on asjad töös ja välja ei hõika, aga… Muutub. Miski väike, aga samas nii suur asi mu elus muutub.

See hetk, kui sa saad aru, et sa lähed korda

See võib olla suvaline hetk. See võib olla kellegi tänukiri, kellegi mõtted, mis postkasti potsatavad. Keegi täägib ära. Keegi naerab su nalja peale. Keegi ütleb: “Hästi tehtud!” Keegi ahmib õhku, kui sa mõtiskled valjult, et kas ikka teed õiget asja. Keegi on, keegi teeb pai, keegi usub, keegi hindab, keegi saab sust aru või, vähemalt, saab aru mingist osast sellest, mis sa oled. See on ilmatuma suur kingitus.

Kolm kõige sitemat hetke 2017

See päev, tänu millele ma tean jälle, mis on paanikahood

Ma ei taha sellele mõelda, tänan küsimast. See tähendab – ma olen selle läbi mõelnud enda jaoks. Ma tean, mis õppetunni ma pidin saama. Suur pusletükk asetus oma kohale ja ma tean. Nüüd ma tean. Paremini, mitte kõige. Natuke lihtsalt tean rohkem kui varem. Aga et see kõik pidi füüsiliselt väljenduma, seda oleks tahtnud ennetada ja vältida.

See päev, kui mul oli surmahirm, et ma jään igaveseks ühest kallist inimesest ilma

Aga samas peaks vist seda surmahirmu iga päev tundma, kas pole? Sest kunagi sa ei tea ju, millal võid ilma jääda inimesest. Seega oli see suurepärane meeldetuletus, kui väga tasub hinnata seda, mis on, eriti inimesi, kelle olemasolu oma elus pead sa iseenesestmõistetavaks. Sest plaksti! Kõik võib muutuda.

Kolmandat hetke ei suuda välja mõelda, sest – ma tegelikult ei taha keskenduda negatiivsele.

Kolm lubadust endale aastaks 2018

  1. Jõuda Pariisi. (Nagu näha, pole ma suutnud senini oma eluunistust täide viia.)
  2. Edasi joosta.
  3. Aru saada, mis on järgmine samm.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Oh, ma ikka veel ei oska nii. Ma nii väga tahaks öelda, et ma enam ei armu nõnda ülepeakaela – aga niipea, kui ma seda ütlen, armun ma taas, ja jälle tavaliselt ülepeakaela.

Aga ühte vist küll tahaks. Mitte inimestele haiget teha. Lihtsalt kuidagi elada nii, et mu olemasolu iseenesest juba ei teeks haiget. Sest vahel jääb see mulje mulle ja sellega on raske, see on koorem.

Tõenäoliselt siiski aga paraku saab seda ikka ette tulema.

Kuulge, sõbrad. On jõulupühad.

Minge nüüd ja kallistage oma kalleid. Või kui ei saa kallistada, siis olge lihtsalt tänulikud kõigi nende kallite eest, kes teie eludes on.

Alati teie,
Daki

hääletu pühapäev

Iga kord olen ma juba novembrikuus valmis, et detsember läheb täiesti pööraseks, aga sel korral tundub, et on läinud kuidagi eriti pööraseks. Ma isegi ei suuda hoomata kõiki neid asju, mida ma olen viimastel nädalatel teinud, kui palju esinenud, kui palju suhelnud, et eile õhtul kadus mul viimanegi hääl, täna tuleb kurgust vaid vaevatud piiksatusi – keha vist annab hardcore märku, et palun puhka, palun puhka natukenegi.

Selline mäslemine on tore. Mulle meeldib see ja ma toitun sellest, aga ka positiivne stress on stress. Eile, pärast suuri pidusid (ja “Naistejuttude” otse-eetrit!), pärast veel viimaseid hingest-hinge rääkimisi pikendatud perekonnaga, pärast seda, kui me panime ühe kõrvaklapi minu kõrva ja teise Mila kõrva ja mängima Queeni (“No pane seda valges maikas meest, kes juba surnud on, aga kellele laval meeldib nalja teha ja särk seljast võtta!”), enne seda, kui rong kodupeatusesse jõudis – siis oli mul lõpuks hetk oma mõtteid kuulata.

See juhtub, kui maakera ühtäkki nii hirmsal kiirusel pöörlema hakkab, et enam ei kuule oma mõtteid. Sa oled küll täis suurt armastust, seda armastust, mida sa oled ammutanud, kui oled sosistanud bussis töökallimaga salajutte puhudes, või seda armastust, mida januselt kallistusest haarad, ja seda armastust, mida eetrist tajud, kui tundlad korraks nähtamatult eetri poole püsti ajad; oled täis kõike seda armastust, mida elu on tegelikult täis, aga mõtted, neid pole olnud aega mõelda.

Ja siis läheb laps magama ja sa kõnnid nagu kuutõbine mööda korterit, seisad magava lapse voodi kõrval ja mõtled, muudkui mõtled. Huvitav on ka see, kuidas magava lapse vaatamine on nagu palsam marraskil hingele. Kuidas üks vaatepilt võib nii terviklikult haarata ja täita sind lootuse ja rõõmuga ja lükata perspektiivi rohkem paika. Et jah, nii palju asju on, mis teevad haiget ja mida sa ei saa parandada, peadki lihtsalt ootama. Jah, nii palju asju on, mis võiks olla paremini; ja ikka veel muidugi tead sa, et oled natuke katki ja et paranemist tuleb lihtsalt oodata. Aegamisi, küll seegi saabub. Aga kuidagi magava lapse vaatlemise rõõm, see on nii puhas ja siiras ja selles on peidus kõik maailma saladused, kui sa vaid oskad kuulata ja märgata.

Kummaline aasta lõpp on. Eelmisel aastal samal ajal tundsin ma, et kohe. Kohe-kohe juhtub midagi suurt. Jah, üht-teist juhtuski, eks ta oli vist selles hetkes ka suur, ja ehk siis tegelikult ka see õppetund oli omamoodi täitsa suur. Andis mulle lõpuks ühe puuduva pusletüki, et miks ma teen asju just nii nagu ma teen, ise mõnikord täiesti aru saamata, kuidas ma ikka ja jälle muudkui samade ämbritse sisse astun ja rehade otsa koperdan. Et selles mõttes on ikkagi olnud kordaläinud aasta, sest mis see elu muud on kui üks pusletükkide omavahel sobitamine, aru saamine, milline on nurgatükk ja milline ääre oma ja milline käib täpselt pildi keskele.

Ning suur lootus, et kunagi sa oskad seda pilti vaadata ja mõista, isegi kui mõned tükid puudu jäävad.

Sel korral on olnud nii palju lärmi mu peas ja mu ümber, et ma ei olegi osanud tajuda, milline seekordne aastalõpp on. Klammerdun mingite positiivsete asjade külge, teen tänulikkuseharjutusi ja reastan seda, mis on elus hästi, mida on õigesti tehtud. Klammerdun ja siis lasen jälle lahti, meenutan, et fuck your feelings, tegelikult on elu lihtne, hästi lihtne.

Ja lõppeks, ikka tunnen, et olen liiga sõltuvuses oma tunnetest, armastan ikka liiga palju ja sügavalt, pöörase kirega kõiki neid inimesi, kes mu elus on, sest nemad mu elupilti ju teevad ja loovad, see on ikkagi suur õnn.

Aga kuskil, tunnen, miski on käeulatuses, kombatav, kohe varsti ma hammustan midagi läbi, see tunne on ka. Mida, veel ei tea. Miski läheneb, aga ma ei tea, mis see on. Viimati oli sarnane tunne – halvaendeline – alles üsna hiljuti ja siis toimuski suur plahvatus, hoopis selline, mida üldse ei oodanud. Praegu on natuke teistmoodi ärevus. Midagi juhtub kohe-kohe, ma ei tea, mis see on, ja mul pole aimugi, kas ma olen selleks valmis.

Ma tean, et see tuleb, sest see mõte, mida ma öösel kuulasin, mis peas valjult mantrana käis, oli hoopis: “Tahaks, et kõik kulgeks ja laabuks. Ja rahu.”

Tavaliselt on nii, et saabub midagi hoopis teistsugust, kui ma olen jõudnud midagi nõndaviisi mõelda.

Eks siis vaatame, Emake Elu. Kas näitad trääsa või mõnd oma imelistest vikerkaartest, mida sa suudad ootamatutel hetkedel kokku keevitada.

Ei, ma ei ole valmis.

Aga ära ka ei ütleks.

lahkuminekufaasid

Ma pole vist ainuke inimene, kellele lahkuminekud väga ei meeldi. Ausalt öeldes maksaks ma head raha, kui ma kohtaks kedagi, kes saaks siiralt öelda mulle, et oi, talle küll hirmsasti meeldivad lahkuminekud.

Jah, muidugi ma saan aru sellest, et suhted lõppevad ja peavadki lõppema, et inimesed saaks edasi liikuda ja ikka püüelda edasi õnne poole. Ja et vahel on lahkuminekut väga-väga vaja. Ja nii edasi ja nii tagasi, ma tean, muidugi.

Aga lahkuminekut sakivad nii väga äässi, isegi siis, kui sa tead, et see oli hädavajalik. Võib-olla eriti siis, sest ratsionaalsel tasandil saad sa aru, et see, mis toimus, oli paras kräpp ja ongi parem, et see läbi sai, siis MIKS KURADI PERSET SA END IKKAGI NII SITASTI TUNDMA PEAD AHHHH.

No ja siis eriti sakib see osa, et sa nagu hakkad end juba hästi tundma, šokk ja lahkuminekulogistika (kelle sokid, kelle pann) on ära tehtud, sa juba liigud edasi ja oled juba tundnud end teatud hetkedel isegi õnnelikuna, mis mõni aeg tagasi tundus täiesti saavutamatu eesmärk – ja siis juhtub midagi suvalist, mis ei olegi seotud su originaallahkuminekuga, aga ajab sind emotsionaalselt endast välja ja siis pauhti! TERE TULEMAST, SA ELAD JÄLLE ÜLE OMA FAKING LAHKUMINEKUT.

Siis on veel see ka, ma panin tähele, et kui aeg on mööda läinud ja miski emotsionaalne turbulents sunnib sind niikuinii oma tunnetes ja elus inventari tegema, siis tuleb see kuradi lahkuminekusibul ja PALJASTAB SULLE MIDAGI! Tadaa! Õppetund! Sähke! Aina koorub siit sibulast aina toredamaid kihte! Palju õnne ja võtke heaks ja olge tänulikud!

Mis kõik oleks väga kena ja tore, kui esiteks elu kohe ka ütleks, kuidas nüüd see õppetund omaks võtta ja kuidas teha nii, et sa enam ei koperdaks täpselt samasse ämbrisse. Et kuidas nüüd edasi liikuda selle uue teadmisega. Ja et kuidagi võiks nii ka olla, et see osa, mis sind puudutab – sest miks sina siis ikkagi tõmbad ligi neid suhtemustreid ja põhimõtteliselt deidid elu aeg ainult kahe mehega (minu puhul siis nartsissistist X-ga ja vägivaldse Y-ga) (ah, ärge üldse hakake otsima mingeid paralleele või nimeseoseid, üldse pole oluline, põhimõtteliselt lapsepõlvest räägin siin) (ja ärgum keegi end ka puudutatuna tundku, sest ma olen deitinud ka väga paljude väga heade meestega, kellega pole mingil põhjusel töötanud asi või olen ma ise olnud loll jne) (no ja siis see ka, et hästi paljud suhted on toimunud mu peas vaid eks) – no ühesõnaga, et see osa võiks olla ka kuskil kenasti lahti kirjutatud. Et saabub sulle till-tall ukse taha postiljon või DPD kuller, käes kenasti lipsustatud pakike, kus sees siis juhendid, kuidas edasi elada ja mida enda juures muuta, et sa enam NII KURADI LOLL POLEKS.

Siis tuleb see lahkuminekufaas, kus sa lubad endale, et sa neverever ei deidi enam kellegagi. Kui sa oled bi või kaldud heteronormatiivsest siia-sinna, võib sul juhtuda ka see, et sa otsustad, et mõnda aega vaatad ainult teisest soost inimesi kui neid, kellega sa muidu deitisid. Siis sulle aga meenub, et kurat, sul Tinderis ikka mäts alles selle eksiga ja vaja kähku minna ikka see ära kustutada (mis siis, et sa lubasid Tinderit enam iial mitte tõmmata ja sa ei saa seda kuradi leegiikooni enam näha kah ilma ropsimata), ja siis, arvake ära, muidugi, jah, kaks tundi hiljem tinderdad rõõmsalt ja mõtled, et oh, äkki polegi kogu maailm värdjaid täis.

Vahele mahub igast muid faase ka (sellest esimesest “Never again!” faasist kuni selleni, mis rändomhetkel juhtub, et mingi õppetund tabab litakaga vastu nägu), näiteks see faas, kus sa pead läbi tegema selle suht tüütu sotsiaalmeediapuhastuse, sest fuhh. Siis see faas, kus sa pead poolvõõrastele selgitama, et aa, jaa, ma jälle vallaline. Siis see faas, kus sulle meenub, et appi, seks eksisteerib ja äkki peaks sellega ikka kuidagi tegelema, aga kuidas jne. Ja siis tugev eitusfaas. Ja siis hästi palju vastikuid või vähemvastikuid väikseid hetki, mis kõik ikkagi on seotud selle va sibulaga. Näiteks see päev, kui sa end megapurju jood. Siis see päev, kui sa suitsetamise maha jätad ja hakkad jälle jõudu tegema. See kord, kui sa lähed kuskile, kus sulle meenuvad mõned head hetked, aga nüüd juba läbi selle uue filtri et “issand, kuidas ma seda ometi läbi ei näinud”. See päev, kui ootad deiti ja eks kõnnib vastu ja sa pead ära jooksma, sest iu. See päev, kui leiad mingi asja, mille peaks tagastama, aga otsustad ära visata, sest ei jaksa enam. See päev, kui kordagi ei mõtle sellele, ja siis see päev, kui saad aru, et hullult pikk aeg on mööda läinud ja sa pole üldse sellele mõelnud.

No ja siis minu puhul on veel ka selline hetk, nagu mul oli reedel, kui ma tegin üht intervjuud ja ma kuulasin selle naise lugu ja koguaeg ainult noogutasin: “Jah! Jah! Jah! Issand, mul on lõpuks nimi sellele asjale, mis ma teen! Ma tean nüüd, mille poole vaadata! Jah! TÄPSELT SAMA KAS ME VÕIKS HAKATA PARIMATEKS SÕBRANNADEKS PALUN NÜÜD?” (Seda viimast ma siiski ei öelnud, sest EGA MA IDIKAS OLE.

Kõige-kõige rohkem häirib mind aga lahkuminekute juures see, et pole mingit maagilist aega, mille sa pead ära ootama ja tead siis, et oled sellest üle, mis juhtus. Mõnikord läheb selleks aastaid. Igasugused seksjalinna “üle saamiseks kulub pool aega sellest, mis te koos olite” valemid ei tööta – kahjuks või õnneks, sest vahel on ju suhted nii pikad ja mõtle, oled kellegagi kümme aastat koos ja siis pead veel viis ootama, et üle saada? Kamoon, ära võib surra nii ju.

ÜKSIKUNA!

(Ahjaa, see faas on ka, väga püsiv, kus sa oled veendunud, et sa jääd igaveseks üksikuks ja sured nii, et kassid söövad su näo ära ja kui CSI tuleb korterit uurima, et kas kuritegu jne siis selle lilla valgusega vaadates saavad aru, et selles majas pole keegi vähemalt 20 aastat seksinud.)

Appi, kuidas ma ikka teinekord jälestan seda, et iga asi on millekski vajalik ja iga sitt, mis juhtub, õpetab sulle su enda kohta midagi. No ja muidugi see, et arene, arene, arene! Ainult ise saad need õppetunnid läbi teha, ainult sina ise. Miks pean alati mina?! Miks keegi teine ei pea, ahhhhhhhh?!

Olgu, aitab nüüd sellest jauramisest. Saate aru küll, eks. (Kuulasite ju “Naistejutte”, teate, mis häälega ma umbes neid “kriise” läbi elan, ikka poolenisti enda üle naerdes.) Et muudkui elad rahulikult oma elu ja vahepeal isegi hõljud kuskil mõnusas eetris, kus kõik on hästi ja siis litaki, hakka aga jälle muudkui õppima ja arenema. Ilgelt väsitav.

Ja ebakonkreetne, ütleks. Tahaks ikka kohe konkreetseid vastuseid ka.

adrenaliin

Käisin täna jooksmas – pärast mingit täielikku veidrat horrorhaiguslööki, mis nädala alguses tabas ja mille palavikuuimas sain ma kõiksugu huvitavaid nägemusi ja mõtteid läbi elada – ja püüdsin mitte mõelda, püüdsin kuulata podcasti ja õigete kohtade peal naerda (nagu ikka), aga ei tulnud üldse välja.

Aga heas mõttes ei tulnud välja. Kui muidu oli jooksmine see aeg päevast, mil ma sain end täiesti välja lülitada, siis nüüd on mulle tekkinud üks uus konkureeriv eeter, milles hõljudes võin ma kõik muud mõtted välja lülitada. Ja siis muul ajal, kui ma puhtalt seal eetris hõljuda ei saa, pean näiteks tegelema tööga või kodumajandusega või autosõiduga või kasvõi jooksmisega, siis see eeter lipsab ikka sisse, jookseb taustal ja sähvib nägemustena päeva sisse, nii et vahepeal pean sügavalt hinge tõmbama ja endale meelde tuletama, mis tegevus parasjagu tegelikult käsil on.

Selles mõttes on tunnetemaailm ikka hästi veider. Ma olen nagu alati arvanud, et oskan emotsioonidega hakkama saada, et muudkui aina õpin ja saan paremaks enda kujundamisel, aga siis tuleb ootamatult mingi plahvatus, mis lööb pea ja senised arvamised täiesti segi ja hakkad jälle otsast peale, aga teisalt nagu ei taha ka – ei taha analüüsida või mõelda või täpselt neid tundeid siis tükkideks lahti võtta, lihtsalt hea on, et nad olemas on, et neisse saab ära uppuda ja lohutust otsida ja sähvatuste paistel end soojendada.

Ja selles mõttes veel ka naljakas, et kui vahepeal muutub elu või siis sina selles elus märkamatult ja pikaldaselt, muudkui aga astud oma igapäevarada ja teed oma asju, ning alles pärast tagasi vaadates mõistad, et pole enam see inimene, kes olid x aega tagasi.

Ja siis mõnikord on nii, et tabab välk ja sa enam ei mäleta, kes sa eilegi olid, uus reaalsus tuleb ja võtab kere ja ajukäärud ja nahaaluse üle, hõlmab kõik, mida teadsid, ja sa ei tea, miks see juhtus, veel vähem olid sa selleks valmis, veel vähem oskaksid sa sellega midagi nüüd pihta hakata, aga nii on ja tegelikult on nii kena olla nõnda ka.

Niisiis jooksin ja mõtlesin ja vahepeal keerasin podcasti tagasi, sest ei olnud tähele pannud, mida räägitakse, siis avastasin, et polnud träkkerit tööle pannud, aga mis sellest, siis jooksin järvest mööda ja naeratasin, peaaegu nähes seal seisvat armunud paari ja naeratasin veel, mõeldes elu värvikirevusele, siis keerasin veel podcasti tagasi, ja siis mõtlesin ja tulen panen emotsiooni kirja. Aga et teen seda nii, et see üks kommentaator, kes mul siin õiendas, et ma olen nagu tüüpiline paks, kes suure hurraaga hakkab midagi tegema, aga siis jätab pooleli, saan ka mainida, et ma jooksen veel. Jooksen-jooksen. Enam programmi ei tee, mõtlesin, et võtan selle 10k ette järgmisel kevadel – kui olen suutnud ikka läbi talve joosta enam-vähem regulaarselt.

Sest nüüdseks on saanud jooksmisest kui mitte enam see aeg või tegevus, mille käigus saan ma mõtted välja lülitada, siis vähemalt on see midagi, millega kihelust vaigistada. Teate küll seda kihelust – seda elus olemise kihelust, mida ei oska sõnadessegi panna, aga mis paneb varbaid konksu tõmbama ja köögis tantsima ja vahepeal hingetult voodile langema ja tänaval hüpates kandu kokku lööma.

Selle kontrolli all hoidmiseks sobib jooksmine samuti tõesti väga hästi.

aeg on kohvitassi taga uueks sündida

Ma olen viimastel nädalatel mõelnud hästi palju tühjuse peale. Et kuidas on tühjus ja kuidas mõnikord see tühjus on hästi-hästi hea, sest see on tegelikult ju ikka täidetud. Täidetud täpselt just sellega, mis antud hetkes toimub, ees ja taga on tühjus, aga selline hea, turvaline tühjus.

Et mis on möödas, see on möödas. Nagu Loore Lind kirjutas – et on üks film su elus olnud, see film sai nüüd läbi, vaatadki nagu kõrvalt (kui vahel meenub, et see konkreetne film oli), kehitad õlgu, ja pöördud tagasi täpselt sellesse hetke, mis on.

Ja tulevik samamoodi – suur lai valge tühjus. Sest kõik on juba paigas, kõik asjad on juba seatud, edasi tuleb panna vaid jalg jala ette, suund on sees, siht on selge, lihtsalt tuleb teha maailma kõige lihtsamat asja – elada. Ning siiski ka üllatusteks valmis olla, sest kui ma üldse olen midagi siin elus õppinud, on see, et elu värvikirevus, see raibe ikka lajatab vahel nii näkku, et ise ka ei saa aru.

Seega, tühjus ei ole sugugi alati halb asi, absoluutselt mitte.

Lisaks tühjusele on veel olemas see koht, mis on igapäevatühjuse vahel. Ma kutsun seda eetriks või vaakumiks. See on koht, kui toimub maagia. See on koht, kuhu võib ehitada õhulosse ja neid laiali puhuda, see on koht, kuhu lähed rändama, aga vaakumireeglite juures tasub ikka keerutada niisama, ühes õndsas hetkes, ei tasu mingeid filme kedrata, olgu need siis möödaniku- või tulevikufilmid. Ja seal vaakumis – mis peaks ju ka olema tühjus, sest maagia või fantaasiad teadupoolest, neid ju vana hea rats ei püüa – on ka väga-väga hea olla, kui igapäevajalutamised natuke rutiinseks muutuvad.

/

Siis olen ma veel mõelnud sellele, kuidas iseennast on ikka nii kerge ära lollitada. Või lasta lollitada. Ja kuidas mõnel teisel korral jälle eksimatult ikkagi võid tunda ära, sabatunde põhjal, mida peaks, mida ei peaks, isegi kui rats hakkab oma värki jaurama. Las ta siis jaurab, kõhutunnet tasub usaldada, keeruliseks läheb asi siis, kui sinu turvalisse tühjusse hakatakse sisse tungima ja tulevad võõrad mõtted ja plaanid ja sa otsustad end natuke painutada, kõigepealt painutad natuke siia, siis natuke sinna, ja lõpuks leiad end ootamatult olukorrast, kuhu sa üldse ei tahtnud jõuda. Ning siis, pauhti, universum sekkub, film lõppeb ja hetkega oled tagasi iseendatühjuses ja kuuled lõpuks jälle iseenda mõtteid ja tunne on, nagu oleks üles ärganud.

Ülesärkamisetunnete kohta on mul ka igasuguseid mõtteid, veel segasemaid kui neid, mis kirja said.

Aga seda tahtsin küll, sõbrad, öelda. Et vahel tuleb tuul ja puhub otse läbi ihu, tuleb lumehelves ja kukub põsele ja täiesti, täiesti tasub neid tühjuse- või vaakumihetki hinnata.

Sest praegune moment ongi ju kõik.

Ja nendel hetkedel meenub, kui ma olin 20 ja kuulasin liiga palju Ultramelanhooli ja ei mõistnud tegelikult mitte millestki mitte midagi – ja et praegu mõistan vaat et veel vähem.

kui aju sind kiusab

Klassikaline liftiselfi

Ma lindistasin hiljaaegu “Naistejuttude” episoodi ärevushäiretest ja sel ajal, kui ma seda tegin, heitlesin ma ühe suurima paanikahooga, mida lähiaastatest mäletan. Ma ei tea, kas seda häälest ka kuulda on, aga see päev oli minu jaoks tõeline eneseületus ja ma sain rahulikult hingata alles siis, kui olin ukse enda järel sulgenud, Mila oli magama läinud ja mind ümbritses vaikus ja pimedus ja ma meenutasin Kairi sõnu: “Õhk ei saa maailmast tegelikult otsa, õhk ei saa maailmast tegelikult otsa…”

Mul on käsil praegu natuke raske eluperiood ja kuigi ma saan asjadega suurepäraselt hakkama ja ratsionaalsel tasandil pole midagi häda, tööle on hea kerge keskenduda, sõpradega sotsialiseerun ka täiesti tavapäraselt – st et pole mingit krahhi kui sellist, ei ole köögipõrandatel lebamisi ja silmade peast nutmisi, ei ole üldse sellist “klassikalist” rasket aega, on lihtsalt üks hetk elus, mis tuleb lihtsalt üle elada ja iga päevaga läheb aeg aina edasi ja ma tean, et kui ma piisavalt ootan, siis ongi jälle kõik okei.

Niisiis, ja kuigi kõik on nii nagu ma just kirjeldasin, on mul paanikahood ja see on täiesti müstiline. Müstiline just sellel tasandil, et mul on ju peas kõik selge, sümptomid on täiesti selgelt füüsilised. Ma tean, et õhk ei saa maailmast otsa – ja ometi näen ma mõnikord hullumoodi vaeva, et üldse hingata. Näiteks täna jäin ühte loosse kinni, seal oli NII PALJU embed-koode ja see ei saanud ega saanud otsa ja voila, triggerdas mul sellise paanikahoo, et kõigepealt tundsin ma reaalset klaustrofoobiat, siis ma pahurdasin natuke, kuidas ma ÜLDSE EI JAKSA seda lugu enam teha, ja kui see valmis sai, siis salvestasin seda nii, et seisin laua taga püsti, sest ma EI SUUTNUD enam HETKEGI paigal istuda, sest seinad vajusid peale ja ma pidin iga hingetõmmet endale meelde tuletama, sest muidu lihtsalt hoidsin hinge kinni.

Selle peale muidugi helistasin arstile, aga noh, nii veider on. Just see osa, et ma saan ju aru, mis see on ja ma saan aru, et ma ei ole reaalselt suremas (mitte nii, nagu mõned aastad tagasi, mil ka arstilt EKG välja nõudsin, sest ma TUNDSIN, et mu SÜDA EI LÖÖ).

Kairi rääkis mulle saates ka sellest, kuidas mõttejõuga tegelikult saab hakkama, vahel. St võib saada. Ma muidugi ei mäleta sellest saatest palju, sest ma mõtlesin pidevalt sellele, et ma ei unustaks hingata ja et õhk ei saa otsa, ja et kõik on korras, ausalt, ausalt – aga mulle tundub, et praegu ongi nii. Et mind tabab lambist ärevushoog, ma saan aru, mis see on, ja kuigi füüsilised sümptomid on häirivad ja isegi prillid tekitavad sel hetkel klaustrofoobiat – tahaks kõik lihtsalt ära kakkuda, et saaks hingata ja et poleks seda külma higi – siis tegelikult ma händlin vist väga hästi.

Müstiline on see paanikavärk tegelikult. Kuskil hinges läks ikka midagi nii katki, mingi sügav diip asi sai raputada ja lõi vanad haavad lahti ning kuigi Daki ajule võib piisata kõikidest selgitustest ja ratsionaliseerimisest, siis kuskil on ikka mingi osa Daki ajust, kellele mõistuse häälest ei piisa, ja kes vahel flight or fight asja triggerdab, sest kuskil ma ikka tunnen, et ma olen ohus.

Ühtlasi – ma ei tihanud seal saates tunnistada, et mul just sel hetkel ärevushoog peal on. Ma vabandan selle eest, ma ei suutnud, kõik oli peas sel hetkel üsna sassis. Kuid see konkreetne hetk möödus ja nädalad mööduvad samuti, lihtsalt naljakas on avastada, et ärevushood on jäänud. Küll üsna malbed, aga siiski häirivad.

Või noh, kes on ka lubanud, et psühholoogilised hädad just ilgelt fun’id peaks olema. Mitte keegi, that’s who!

Muud asjad toimivad, nagu ikka. Piparmünditee on hea, sõpradega rääkimine on hea, töötada on hea, jooksmine ei tee enam tunnet heaks, aga toob nagu base level’ile, et vähemalt pole aktiivselt sitt. Magada eriti ei saa, aga küllap varsti saan. Koduriided on head ja kleidid on head ja Mila on hea ja kassid on head ja raamatud on head ja uued juuksed on head ja uued prillid on head ja uus pliidiraud on hea ja kütmine on hea ja see, et puhkust on veel nädal, on hea, ja see, et siis saan magamistoa ära remontida, on hea. Pere on eriti hea ja töökoer on hea ja tööinimesed on head ja pangaarveseis võiks alati olla parem, aga on ikkagi hea.

Nii et kuskil võiks keegi nüüd veenda seda osa mu ajust (ma tahan öelda hüpotalamus, aga tegelikult pole mul aimugi, ma olen lihtsalt liiga palju “Grey anatoomia” vaadanud), et mul ON KÕIK HÄSTI, PAANIKAHOOD ON TÄIESTI EBAVAJALIKUD THANK YOU VERY MUCH.

Ärevushäire saate panen ka siia lõppu, enne aga nende päevade kaasaröökimislugu.