Sildiarhiiv: igapäevane kuusu

Jürgen

Miuksul on komme umbes samasuguses asendis magama jääda, käpad ripakil. Ka siin ta tegelikult ei toeta diivaniserva peale, vaid juhuslikult ta käpp ulatub sinnani, samal ajal kui ta rippumisega ametis on. Ühel õhtul jäi ta röötsakil mu jalgade peale teleka ette magama, aga kuna AK sai läbi, siis oli aeg magama minna (või noh, mõneks tunniks lugema). Telekas näidati just Jürgen Ligit ja kuna heal lapsel on alati mitu nime (vt ka Tuburubu, Tupik, Tuburideido, Miurur, Kräunur, Djuud jne), siis järgnes selline kahekõne.

“Jürgen! Jürgen kuule!”
Miuks ei tee väljagi, magab edasi, käpad rippu.
“Jürgen! Jürgen! Lähme nüüd magama ära.”
Vaikus.
“Jürgen! Jürgen. Jürgen. Jür. Gen. JÜRGEN!”
Miuks tõstab pea ja vaatab mulle segaduses otsa.
“Hah! I WIN! You pussy…”

saage tuttavaks: Caspar

Ükskord aasta tagasi leidsid õde ja õemees oma teeotsalt väikese musta karvakera. Tema oligi Caspar. Casparil on igikestev nälg ja alguses sõi ta valimatult kõike, ka koeratoitu, mis tähendas, et ta oli väike kõndiv sabaga gaasitehas.

Nüüd armastab ta eriti kala. Ärge laske end Caspari välimusest petta, ta pole sugugi nii tagasihoidlik kui ta oma ilmega ülemisel pildil märku üritab anda. Ei, Casparile meeldib väga pahandust teha. Eriti meeldib talle juhtmeid närida.

Kui Caspar kõnnib, siis on seda kuulda kaugele-kaugele, nagu polekski tal kassikäpad, vaid hoopis puujalad – või kabjad. Sellest on tulnud ka ta hüüdnimi Prževalski hobune (ehk Prõžekas). Prževalski hobusel on väga teravad küüned…

Aga lõpuks väsib temagi kõige liikuva ja mitteliikuva jahtimisest ära…

Ja vajub sügvasse unne ja näeb välja nagu maailma kõige armsam kass, kes ei tee kunagi pahandust.

Selline kass on Prževalski hobune ehk Caspar!