Sildiarhiiv: igapäevane kuusu

elu kolme kassiga ehk leiame Ollile üheskoos Päris Oma Kodu!

2014-06-10 17.25.41Mäletatavasti võtsime aprillikuus omale kostiliseks Oliveri – õnnetu elusaatusega tänavakassi, kellel Pesaleidja kassitoas olemine kohe sugugi ei istunud. Sai seal teiste kasside käest kere peale ja oli üleni stressis. Kui ta meitele saabus, oli tegu tõelise sülekaga, kes nurrus nii et toad kajasid. Kui ta aga kastreerimisest taastus ning vaikselt koduse eluga harjuma hakkas, selgus tema tõeline iseloom. Ma olen elus kohanud mitmeid kasse, aga kedagi nii ägedat kui Oliver pole mul vist tõesti õnnestunud seni kohata!

Ta on tõeline mõnus kassiisand, kellel mänguhimu ja -lust, mis võiks kuuluda temast poole nooremale kassipoisile. See, et ta mängida tahab, on aga teinud suhted praktiliselt võimatuks Miuksu ja Pussakaga, millest on väga kahju, sest tegelikult ma lootsin nad ikkagi klappima saada… Praeguseks on aga selge, et kuni ma elan korteris (ja mitte sellises nagu Nõmmel, kus kassidel priikäik ka õue – seal oleksid nad ilmselt ammu juba sõbralikemas suhetes!), ei mahu Oliver meile elama. Liiga suured isiksused kokku sattunud, liiga territoriaalsed… Seega on Oliverile päriskodu leidmine muutunud põletavaks küsimuseks.

Kahjuks on aga praegu teatavasti kassipoegade hooaeg ning vanad tegijad pole nii meelsalt uute kodude silmapiiril. Sellest on tõesti väga kahju, sest Oliver väärib Päris Oma Inimest Päris Oma Koduga. Nurrmootor on ta jätkuvalt – ükski teine mu kass ei jõua nurrumises Ollile ligilähedalegi. Ning Milaga on tal välja kujunenud oma traditsioonid – õhtul hambapesu ajal hõõrub ta end vastu jalgu ning kui siht võetakse magamistoa poole, sätib ta end kiirelt voodisse tudule. Vahel käin neid öösiti vaatamas ja Oll-poll magab nii magusalt jalutsis, et ei liiguta vurrugi.

Aga jah, teiste kasside stressitase (ja sellega seoses ka minu enda oma) on üle igasuguste limiitide. Seega palun teid, mu armsad sõbrad – kas teie hulgas on keegi, kelle kaisust on just selline valgekirju pehmik puudu? Või on teil ehk võimalus pakkuda Ollule paremat ajutist kodu kui see minu oma, kus kaks vanemat kass-olijat nii väga kurjad uue tulija suhtes poleks?

Kes aitab kodu leida, saab minu poolt kaasa ka väikese kingituse!

 

Tulge Pesaleidjasse kiisusid paitama!

Paar nädalat tagasi kutsus Silja meid Pesaleidjasse külla kiisusid paitama. “Mitte ükski pai pole üleliia,” kinnitas ta, ja nii me sammud Tammsaare keskuse poole seadsimegi. Ja oi, kus seal oli kiisusid! Musti ja valgeid, punaseid ja kirjusid, väikeseid ja suuri, suurte ja pisikeste käppadega – oi, nad olid mõnusad!

Laeksin üles ka kõik need nunnud pildid, mis me seal tegime, aga wp paneb sajaga näkku. Seega peate lihtsalt mu sõnu uskuma, et kõik Pesaleidja kiisud on üliägedad. Uskumatu, et keegi on neist kunagi loobunud…

Homme on aga Pesaleidjas avatud uste päev, kuhu lähme ka Milaga kohale, et kuususid paitada. Seega, tulge ka!

 

 

TBT: passive aggression

TBT – throwback Thursday ehk neljapäevane pilk minevikku.

Postitus, mis on kirjutatud 20. veebruaril 2006 kell 22:44

MIUKS 2006

Ma lõhkusin selle lühiajalise idülli, tõusin voodist ja läksin kööki, et vaadata lund, teha viimane sigarett ja absint.

On teatud tüüpi ilu, mida sa hakkad nägema alles harjudes. Enne kaob see eelarvamuste või valede või tõdede või elu tavalise vingugaasi sisse. Või sa lihtsalt ei taha näha. Või ei oska. Ilusid on igat tüüpi, tead.

Ja mõned asjad lahtuvad igaveseks, nagu põlenud suhkur absindis ja vees. Või mõned momendid või tunded, eitamises on jõud.

Köögis on veel nõrk koirohu lõhn. Põrandad on külmad, vaikus on lõhestatud, klaver pole päris, vaid kõlarites, ööd on sama lühikesed koguaeg ja raamatuid tuleb koguaeg juurde. Nagu ka tolmu.

Aeg on ju ometi abstraktne ja peaks olema mõõtmatu ja me kõik kanname kelli.

Organiseeritud rämps on ikkagi hunnik rämpsu.

Ja nii väga tahad olla peategelane, aga oled alati kõrvaltegelane või episoodiline osatäitja. Mõtled oma väikeste sõnade üle, näiteks kus on kohane kasutada sõnu ”kaardistama” või milline on ”vabaühenduse” täpne definitsioon, käid tööle ja koju samu tänavaid pidi, vaatad alati kella 14:25 ja mõtled, et päev ei saa kunagi läbi. Kell 18:19 mõtled, et ei suuda kunagi olla üheksani üleval ja kella 23 paik hakkad tobedusi kirjutama ning igatsema neid öid, kui said olla süüdimatult seitsmeni hommikul üleval.

Lõigud iga päev puruks mõne vana kirja või foto või riideeseme ja teraapiast on asi ju tegelikult kaugel. Sama kaugel kui destruktiivsest käitumisest.

Elad ilukirjandust ja oled tegelane väga halvast muusikavideost, one hit wonder heal juhul, aga enamasti mitte sedagi. Käed on ikka jalgu puudutades liiga külmad ja buss läheb ikka minut enne seda, kui sa peatusesse jõuad.

Vaatad neid lahkumisi ja sõidad mööda sõprade majadest ja mõtled, et küll homme on aega näha või helistada, aga koguaeg on homme ja mitte kunagi ei ole täna.

”Ma ei taha masinaid hävitada, aga ma tahan, et masinad ei hävitaks mind.”

Või siis äkki ei taha inimesi hävitada, aga ei taha, et inimesed hävitaksid sind?

Kohvi saab alati liiga kange ja kõikjal on mustrid, raha on koguaeg otsas ja Inglismaa pannakse lukku, enne kui sina lennukile jõuad astuda.

Tahad, et asfalt oleks suveöiselt soe ja betoon väreleks nähtamatust soojusest ja kaste teeks püksisääred märjaks, mitte pruun lumi. Ja ometi on ju kõik ikkagi kõige parem just selles hetkes, kus sa parasjagu oled, mäletad, sa ütlesid seda just, loetud päevad tagasi, sa just ütlesid seda.

Kumba sa küsid endalt, kas:

millal sa tegid viimati midagi esimest korda?
või
kui homme lõppeks maailm, siis mida sa teeksid?

Kutsu end korrale.

päkapikud

Üks lahedamaid asju maailmas on vist kellelegi päkapikku mängida. Ainult et… Mila on veel natuke väike, et päkapikkude kontseptsioonist aru saada ning on üsna veendunud, et ju see mina olen, kes talle sussi sisse öösiti asju poetab. Mila kaheaastane tädipoeg on see-eest aga veendunud, et päkapikku mängib nende kass – sest miks muidu ta iga kord nii kahtlaselt seal sussi kõrval aknalaual istub? ÕIGLUSTATUD KAHTLUSED, ütleks ma.

Täna hommikul avastasin, et päkapikk oli Milale sussi sisse muidu väga kenas pakendis kommipaki pannud, ainult et poes suures tuhinas jäi märkamata, et tegu rummikommidega… Õnneks Mila väga ei pettunud, kui tal kommid söömata jäid. Endal oli lihtsalt ülifeil tunne. Superema! Aasta ema! Aasta põllumees ja aasta traktorist – kõik üheskoos ma olen!

KUS ON LASTEKAITSE SILMAD?!

Aga suur oli siis hoopis minu üllatus, kui mõni aeg hiljem Mila kuuse ümber siblides ja kitarri mängides (tal on see uus thing nüüd) kuskilt – ma ei pannud ka tähele, kust – kaks šokolaadi välja võlus. Kaks täiesti ausat šokolaadi, üks oli Bounty ja teine mingi see väiksem, jõuluvanapildiga.

“Kust sa need said?” uurisin, natuke murelikult. Sest, mis? Kas mul on mingi šokolaadi munev jõulupuu? Või olen ma ise lihtsalt totaalselt peast segi ja ei suuda enam meeles pidada, milliseid šokolaade ostan ja kuhu nad poetan?

Või on – OMG – tõesti mängus kasside karvased, kuid see-eest seda kahtlasemad käpad?!

“Päkapikk!” teatas Mila tähtsalt ning sõi mõlemast šokolaadist täpselt poole, andes ülejäänu lahkelt minule.

Mul ei ole isegi õrna aimugi, kust need šokolaadid majja said. Oli see Naabritüdruk, kes eile “kuuske imetlemas” käis? Ruumi, kes hetkel pole kuuske veel näinudki?

Paistab, et praegu tasub mul tõesti päkapikkude teooriat uskuda, sest alternatiiv on, et keegi käib minu selja taga mu elamises ringi ja… ee… poetab veidratesse kohtadesse šokolaadi.

Nojah, aga mures tasub ikka ju olla! Täna šokolaad, mis siis homme? Mandariinid? Kommikotid?

KINGITUSED?!

Kurat, need jõulud on ikka üks kahtlane värk, ma ütlen…

Catnapping ja sellest, kuidas mind peaaegu spängiti

“Kes siin majas kassidest boss on?” küsis Ruumi paar päeva tagasi.
“Hmm,” pidin ma natuke mõtlema. “Noh, Pussakas on noorem ja isane, Miuks vanem ja emane… Vist on nii, et Miuks on siuke tagasihoidlik matriarh, kes laseb Pussakal arvata, et ta on boss. Aga tegelt on ise boss.”

Nojah, seda, kes boss on, saime me õhtul näha. Olin mina rahulikult vannis (pärast ELU PARIMAT jooksu, muide! Fantastiline, mida frustratsioon inimesega ära võib teha), kui järsku kostuvad ilgelt imelikud hääled. Kuna lapsenuttu ei järgnenud ja Ruumi käis üsna rahulikult pärast toas ringi, ma vannist välja ei kiirustanud. Hiljem selgus, et lahtisest uksest oli sisse hiilinud vana hea Pussaka sõber, kes otse Ruumi voodi alla jooksis.

No ja ega Pussakas sellist asja silmaotsaski kannatada või! Peksis sissetungija pikema jututa välja ja käis pärast, oks laiali, uhkelt toa ja õue vahet: “Noh, tahaks näha, kas VEEL KEEGI julgeb siin MINU NAISTELE läheneda?! Ah, on soovijaid? Pole? SEDA MA ARVASINGI.”

Miuks oli sel ajal ettevaatlikult voodi all peidus.

No ja siis järgmisel päeval läks Pussakas kaduma. Ta tuleb alati kutsumise peale ja kuna viimane tüli naabritega sai alguse just sellest, et ma peaksin oma kassi toas hoidma, sest NAD TAPAVAD LILLED ÄRA, KAS KEEGI OMETI MÕTLEKS LILLEDELE?!

Asi lõhnas, nagu öeldakse, kalaselt.

Hõikusin, mis ma hõikusin, ei miskit. Läksin mureliku südamega siis Milakesega koos Mallu juurde grillima, kui Ruumi tekstib: Pussakas kodus. Niipea, kui ma kodust lahkusin, olla kuskil käinud suure paugatusega uks ja Pussakas jooksnud, saba seljas, kergendunud ilmel kodu poole. Hiljem oli ainult Ruumi juures keras ja nurrus, nii et maja värises. Julges uuesti alles õhtupoole nina trepile pista.

Mis paneb mind arvama, et keegi hoidis Pussakat pantvangis. Sest mina ju keeldusin oma (praeguseks totaalselt) õuekassi kinni panemast ja pakkusin lillepeenrate jaoks välja muud, vähem catnappingut sisaldavad abinõud.

Ruumi muidugi kahtleb, kas inimesed suudaksid ikka nii napakad olla. Mina – noh, kuna ma ise olen üsna napakas (Ruumi: “See on ikka täiega veider, kui hull sa oled.”), siis ma suudan seda inimestest uskuda küll. Eriti arvestades, et see meie suur konflikt päädis sellega, et mind üritati SPÄNKIDA.

Ffs.

Ma arvan, et inimesed, kes tahavad teisi (mitte-erootilisel kombel) (nii, NII mitte-erootisel kombel) spänkida, kui neil konflikt tekib, on võimelised ka kassi röövima.

Aga tõestada ma midagi ei saa, nii et nüüd lihtsalt hoian kassidel veel rohkem silma peal. Kuni ma piisavalt rikas pole, et StickNFind bluetooth kleepsud ära tellida. Need on täiega oosõm asjad, muide. Võite vabalt mulle kinkida.

Edit: nagu siin kommentaatorid märkisid, siis tuleb ilmselt tõesti kassid nelja seina vahele kinni tagasi suruda. Üks põhjustest, miks üldse Nõmmele kolitud sai, oligi ju see mõnus võimalus, et Pussakas saaks õues käia… Plaan, et siit üldse minema tõmmata, tundub aina ahvatlevam…

šaakalite invasioon

Avastasin täna, et miski mu kaunis fantasilises (tulevikus muidugi) eeskojas haiseb. Ja, kurat, eluaegse puumajaelanikuna teadsin ma kohe, mis hais see on.

Mul haiseb seal surnud hiir. Selle lahtiseks jäetud põranda all, mis pidi “tuulduma” ja seetõttu omal ajal sügisel poolikuks jäeti, on mul surnud hiir.

On muidugi tõenäoline, et see õnnetu hiir putkas majja ära, tundis siis, et läheduses on kassid, puges lahtiste laudade vahelt põranda alla peitu ja jäi ootama, kuni kassid mööduvad. Kahjuks aga saalib Pussakas sisse-välja nagu, noh, mõni Saale, nii et hirmuvärinas see hiir sinna põranda alla jäigi ja ju ta lõpuks südarisse ka suri.

Minu jaoks tähendab see seda, et niipea, kui läheb piisavalt soojaks et ma saan kuuri korda teha ja ehituspasa kojast sinna tõsta, pean ma muuhulgas enne remondiga alustamist ka HIIRELAIBA EEMALDAMA.

Jeesus, Joosep, Maria, Pootsman ja Mooses.

Mitte et ma nõrga südamega oleks selles osas, aga ma ju ei taha lihtsalt.

Ja siis kõigele tagatipuks lugesin ma täna, et Eestis elab vähemalt kaks ŠAAKALIT. Metsas on ju niigi õudne, sest hiljaaegu sain ma teada, et meil ei ela mitte viis, vaid umbkaudu SEITSESADA karu. Seitsesada karu. Seda on ikka… hoomamatult palju. Hunte kardan ma niikuinii pärast seda, kui nad Saaremaal amokki jooksid ja öösiti kadakate vahel sabistasid.

Ja nüüd siis veel šaakalid. Kes on põhimõtteliselt väikesed hundid. VÄIKESED HUNDID, mees, mõistad?!

Aga lõppeks selgus kurb tõsiasi, et ma nüüd tahaks endale üht šaakalit. Passiks mul siin, hängiks kassidega ja käiksin temaga Nõmme vahel jalutamas.

Ma vean kihla, et siis ei peaks ma surnud hiirtega küll ju tegelema?

Ilmselgelt oleks ka raisakotkaste mure murtud…

Pussakas ootab kevadet

image

Õhus on justkui kevadet. Linnud laulavad, sinitaevas ja igihaljad männid, mis kontoriaknast paistavad, petavad hetkeks ära, et polegi – nagu AccuWeather hommikul teatas – temperatuur -12, feels like -19.

Pussakal on tekkinud sõber. Uutel naabritel vist on kass, kes ka õues käib – varem pole ma teda siin ringi nuuskimas näinud ja meile eriti hulguseid ei satu. Ühesõnaga, ühel õhtul pimedas muudkui kutsusin kassi sisse ja imestasin, et miks ta küll ei reageeri, kuni mõistsin, et pole üldse minu kasski! Seda see Pussakas end nii agaralt välja pressis, mõtlesin.

No ja nüüd on, et kui nad satuvad samaaegselt õues oma tiire tegema, siis ägiseb Pussakas nii kaua ukse juures, kuni ma ta välja lasen, et ta saaks oma sõbraga hängima minna. Ükskord vaatasin, et mis nad teevad. (No ega ma mingi nuuskija pole, eks, Pussakal oma elu, mul oma elu.) Niisama hängivad. Istuvad kõrvuti, vahel istuvad ja vaatavad tõtt, vahel jalutavad koos ringi.

Eks ilma sõpradeta saa meist keegi.