vahepalaks
Nagu nõiaväel läheb kõik paremaks, kui oled hingelt ära räntinud. Ja kiire on ka, KOGU AEG.
Tulen peagi tagasi mõne asjalikuma mõttega, promise.
…
Jap, püüdsin mõelda mõnd asjalikku lauset lõpetuseks, aju on täiesti sile.
Järgmine kord.
Muah!
Sarnasel teemal...
aasta sõbra auhinna jagamine…
Käisime nädalavahetusel Tartus sünnipäeval. Olgugi, et ma näen nüüd oma Tartu-sõpru jube harva, on ikkagi alati nii oosõm neid näha. Muuhulgas käisin klubis ja tantsisin vist Maaliga. Ja öösel sõin trepi peal kebabi, sest Tartus on kebabi! Näiteks Nõmmel on üks koht, nime järgi kebabikas, aga kui täna Abikaasa sealt kebabi läks tooma, tuli ta tagasi pitsaga. Not acceptable.
Igal juhul, kui Tartust tagasi sõitsime, hakkasime Tannuga arutama, et olgugi, et me oleme Ssikiga sõbrad juba, mingi, maitea, kümmekond aastat, pole meil õrna aimugi, mis tööd ta võiks teha. Toimus selline dialoog.
Tannu: «Oot, aga mis tööd ta üldse teeb?»
Daki: «Ma tean, et tal on mingi töö…»
Tannu: «Jah, ta töötab… mingis… firmas…»
Aasta sõprade auhind peaks meile minema.
Sarnasel teemal...
today I met Dylan
Niisiis, kaks ööd ma ei maganud. Kõikusin kuskil närvilise ootusärevuse, peadpööritava õnne ja hullumeelsuse piirimail. Vaatasin läbi kõik asjad, mis Dylaniga üldse seotud on või vähemalt meenutasin neid («Black Books», «Film With Me In It», «Shaun Of The Dead», «Notting Hill», «Monster», «What it is», «How Do You Want Me»). Lisaks lugesin läbi kõik artiklid ja intervjuud, mis vist ever temaga tehtud on.
Lõpuks hakkasin ma totaalselt kartma. Sest niipalju, kui ma olen ette kujutanud Dylaniga kohtumist, on see alati käinud umbes seda stsenaariumit pidi, et mina astun sisse, näen Dylan Moranit ja suren.
Eile Siki veel küsis, et kas ma kardan ka.
«Totaalselt. Haigelt kardan.»
«Issand, kuidas sa suudad seda teha… Mina küll ei julgeks.»
Pärast, misasja, seitse (?) aastat ajakirjanikutööd on mul IKKA VEEL nii, et mul on intervjuule minnes närv sees. Väike närv on alati sees. Ilma kuidagi ei oskagi. Ja no seekord… noh, ütleme, et oli jah. Kõva närv oli sees.
Aga lõpuks kui ma juba jooksin Prive poole, siis ma enam ei mõelnud millelegi. Miski osa lülitus täiesti välja. Mitte päriselt see fännigeen, see täiesti välja ei lülitunud. Aga mingi automaatika tuli liigutustesse sisse. Sest see on mu TÖÖ. Ja ma oskan oma tööd väga hästi teha.
Astusin pimedasse Prive saali ja olin pime. Umbes kuskil eemal nägin inimesi seismas. Dylan. Dylan ongi siinsamas. Pärast paari sõna vahetamist korralduspoolega astus Dylan minu poole, naeratas: «Hi, I’m Dylan! Pleasure to meet you!»
Ja miski minus ei unustanudki kohe kõiki sõnu ära: «Hi, I’m Dagmar. The pleasure is all mine. It’s actually an huge honor to meet you. I also have a present. It might be a little inappropriate. I personally think it’s disgusting…»
Dylan: «What? Are those pants? Because I love pants. Pants are cool.»
Daki: «No. What? No. Pants are bullshit! Who loves pants? No, it’s Estonian wine. I wanted you to see what happens when one doesn’t have grapes. They make wine out of apples, berries and piss.»
Nii see läks. Hiljem sain ma aru, et Dylan intervjueeris mind, mitte vastupidi. Vahepeal pidin ma hinge tõmbama ja lausuma: «I’m sorry. I’m forgetting words.»
Dylan: «It’s okay. Take your time.»
Daki: «You can’t believe how awesome it is for me. I’m sitting here with Dylan Moran! Have you got ANY idea how awesome it is?»
Dylan: «No, it’s rather boring. I sit with him all the time.»
Nii see läks.
Ühe korra ütlesin ma välja sõna curmudgeon, mida ma pole elus valjusti välja öelnud. Dylan katkestas mind: «Nice pronunciation!»
Mina, arvates, et ta on Bernard Black, hakkasin kohe vabandama: «I’m sorry, I’ve never said it out loud, but it’s the most used word there is about you.»
Dylan: «No-no, you nailed it!»
Ühesõnaga, mu vastas istus DYLAN MORAN, oli sõbralik ja tore, huvitus kõigest, mis mul öelda oli, küsis küsimusi Eesti kohta ja me rääkisime pikalt ajaloost ja sellest, kas reality kui selline on olemas. Lugu hakkan kokku kirjutama homme, mis päeval see ilmub, pole veel päris kindel. Aga tuleb Õhtulehes.
Lõpuks, kui närviline Louis juba märku hakkas andma, et mu kolmveerandtund hakkab läbi saama, otsisin ma kotist midagi, mille peale autogrammi küsida. Sest mu «Little Book of Calm» on kuskile ära pakitud ja ma ei suutnud seda leida. Võtsin kotist Mila esimese passipildi ja autogrammi sinna taha. Umbes sellise näoga olin ma pärast intervjuud tundide kaupa.
Best wishes Daki & Mila, x Dylan Moran
Ja veinid, mis ma talle kinkisin, olid Tallinna Karastusjookide Pohlavein ja Ebaküdooniavein.
This was absolutely awesome.
Ja kõige tagatipuks sain ma kaks pääset, millest ühe ma andsin K.-le lapsehoidmise eest ja teise rändomilt blogi FB lehel esimesele kommenteerijale. Sest mul oleks olnud mingi miljon tartlast, kellele see anda, aga neist keegi poleks tunni ajaga siia jõudnud. Sorry, guys.
Sarnasel teemal...
KONY 2012
Ma tean, et ma olen natuke ajast maha jäänud sellega, aga ma luban, et kui sa seda videot vaatad, siis sa tuled minuga 20. aprilli ööl plakateid kleepima. Või vähemalt saad aru, miks ma seda teen ja miks mul nägu pisaratest hetkel märg on. (Ühtegi bony2012 nalja mitte teha, I warn you!)
Sarnasel teemal...
kalendritest
Ma olen hirmus kalendripede. Mul peab alati kalender kotis olema, isegi kui ma seda igapäevaselt ei kasuta. Noh näiteks siis, kui ma reaalselt tööd ei tee. Aga kalendrisse lähevad ka lisaks tööasjadele ju olulised sündmused kirja – arstiajad, mehe toimkonnapäevad ja muud üritused, telefoninumbrid, mida telefoni toksida pole mõtet, meiliaadressid, blogipostide ideed, raamatuideed, naljakad tsitaadid jne. Ma olen nüüd oma uue nutitelefoniga püüdnud hakata reaalselt ka telefonimärkmikku kasutama, aga pärast seda, kui ma selle Facebooki üritustega sünkroonisin ja see enam EI SÜNKROONINUD (st jättis kalendrisse aktiivseks ka keeldutud üritused), siis andsin ma jälle alla.
Igal juhul. Kalendrid on olulised. Tükk aega kasutasin ma kalendriümbrisena Helsingi ühe euro poest ostetud Puhhi-kaasi. Siis aga tüdinesin ma neist ära ja kuna ma suvel muretsesin ema-käekoti (patent pending) (ehk märsilaadse asja, mis käib risti üle keha – vankriga nimelt on see ainumõeldav) ja sinna Puhhi-märkmik enam ei mahtunud, oli vaja minimõõdus kalendrit. Niisiis soetasin Filofaxi roosakaanelise. Selle ainuke häda oli kummaline päevajagamise süsteem, kus ühel lehel olid päevad neljapäevani ja teisel reede, laupäev, pühapäev. Ma olen nimelt harjunud, et mul on vasakul pool siiski E-K ja paremal N-P. Ma nimelt olen fotomäluga ja kui ma heidan pilgu märkmikku, et neljapäevase ürituse detaile vaadata, siis unustan ma kohe ära, et neljapäeval üldse midagi toimub, kui see on kirjas vales kohas (ehk hoopis vasakul ja all, mitte paremal ja üleval).
Aegade jooksul on märkmikud huvitavate kirjetega täitunud, kui ma veel täitesisusid ei kasutanud, hoidsin ma neid alles. Hiljem hea vaadata ja näiteks staarlauseid koguda. Ja keskkooli ajal me muidugi kasutasime Maschaga märkmikke, et tunni ajal omavahel Tähtsatest Asjadest rääkida (poistest näiteks) (või lõunapausil saiakeste ostmisest) (või poistest). Vist ainult ühe korra äratas kalendermärkmik õpetaja tähelepanu, aga me teatasime süütute silmadega, et see on ju hoopis mu päevik ja tõenäoliselt jäi ta uskuma. Või kui ei jäänud, siis ei viitsinud meiega midagi ette võtta.
Tikker kirjutas kah just sellest, kuidas ta muretses suure kalendri koju seinale, et sinna nädala menüüd jm kirja hakata panema. Novot, mina nädalamenüüsid koostan peas viimasel ajal, aga uusaastaresolutsiooni panime meiegi paika seoses kalendritega. Kuna käimas on suursugused remonditööd ja peame veel lähikuudel üleval pidama kaht korterit pluss maksma pangalaenu, siis on muutunud ESSENTSIAALSEKS, et me lõpuks, LÕPUKS hakkaksime eelarvet pidama.
Mu kadunud vanaema ja vanaisa olid selles osas musternäidised. Kõik asjad läksid neil väiksesse musta märkmikku kirja, mis turult osteti, palju pension oli, mis oli elektriarve… Mul on nii silme ees, kuidas vanaema laua taga istus, natuke kookus, ja vanaisa turukotte lahti pakkis, ise siis vanaemale ette lugedes, mis palju maksis. Nunnu.
Niisiis, head näited silme ees ja suured väljaminekud lähitulevikus terendamas, võtsin ma ainuisikuliselt vastu otsuse, et meie pere hakkab kah nüüd eelarvet pidama.
Ja nii astus lavale Terve Elu Kalender. (Näidist näeb siin.)
Lisaks sellele, et see näeb nunnu välja ja on piisavalt silmatorkav, et ma teda ikka igal õhtul köögilaual näeksin (ja ostud-väljaminekud kirja paneksin), on ta eelarvepidamiseks ka selles mõttes hea, et igapäevakalendri puhul mulle isiklikult see kõik-päevad-ühel-lehel-süsteem ei meeldi. Raamatupidamise jaoks aga ideaalne – saab nädala lõpus sissetulekud-väljaminekud mugavalt silme ette. Ja Terve Elu Kalendri traditsioonidele kohaselt on seal ka igasuguseid häid säästva elu nippe, mis meile kah ära kuluvad.
Ja ikka nutt tuleb peale, kui käid korra ehituspoes ja ostad üht-teist, üldse ei midagi suurt, ja arve on 96 eurot. Väga distsiplineeriv on see kirjapanek.
Aga uut aastat on vaid ka kaks päeva olnud, ma kohe päriselt loodan, et me ikka reaalselt seda arvepidamist ka teeme. Remondi eelarve jaoks on niikuinii vaja asjad kõik kirja panna, nii et äkki jääb harjumus sisse?
Ideaalis ma muidugi tahaks kah suurt seinakalendrit, kus muud asjad suurelt silme ees, sest eriti Abikaasa kipub ära unustama, mis kohustused või värgid mul oli ja millal mul on vaja, et ta õhtul kodus oleks, aga ma pole leidnud seinakalendrile veel head kohta, kuhu ta reaalselt ka VAATAKS. Parim koht oleks ukse peal, aga selleks oleks vaja häid tugevaid magneteid, et ta alla ei vajuks (kalender siis, mitte mees), aga ma ei ole viitsinud sellega tegeleda ja uues kodus on mul koht juba olemas ka selleks, polegi magneteid vaja. Nii et praegu kärab väike seinakalender veel selleks otstarbeks küll.
Niisiis, praegu on mul igapäevaselt kasutusel suisa KOLM kalendrit, mis on isegi minu kohta overkill, aga samas nagu öeldakse: there’s no kill like overkill.
Uh, tegelikult tahtsin ma otsida oma vanad märkmikud üles ja sealt parimaid palu välja nokkida, aga nii jõle kiire on – nüüd, kui pseudoelitaristidel on ometi ju KAKS korterit, mille vahet saalida. Lisaks pean ma enne homset lühireisi veel kaks võimalikku köögi ja vannitoa kujundusplaani Google SketchUpis valmis saama (sellest mõni teine kord pikemalt), sest reedel juba hakatakse torutöid tegema ja me peame paar väga olulist asja ära otsustama (näiteks selle, kuhu tuleb vetsupott), nii et ma võib-olla tegelen sellega mõni teine päev.
Kes aga tahab endalegi Terve Elu Kalendrit soetada, saab seda teha, kirjutades järgmistele e-posti aadressidele: katrin@bioneer.ee (Bioneeri toimetaja Katrin Lipp), rutiku@gmail.com (kalendri projektijuht Rutt Sööt) või agnesmanniste@gmail.com. Kalendri hind on 10 eurot.
Seda postitust toetas Terve Elu Kalender.
Sarnasel teemal...
on juhtunud
No mina ei tea, mis värk nende nädalavahetustega on, et kunagi pole millekski aega. Eriti arvuti taga oma asjade tegemiseks…
Tegelikult tahtsin hoopis rääkida, kuidas ma leidsin Tallinna Hullu Taksojuhi (THK), kes oli absoluutselt fantastiline ja hull, heas mõttes hull muidugi. Mulle väga meeldib taksofilosoofia, teinekord ütlevad taksojuhid neid KÕIGE ÕIGEMAID asju, mis tabavad otse südamesse ja nagu nad loeksid su mõtteid. Sõitsin Nõmmelt koju (terve elu on viimasel ajal Nõmmel, välja arvatud See Päris Oma Kodu, kuigi ma juba tean, kus ta asub (Nõmmel loomulikult) ja olen mõttes ta ära sisustanud ja remontinud, aga Abikaasa «peab veel mõtlema», oeh) ja taksojuht ütles midagi sellist: «Paljud asjad siin maailmas ei olegi muudmoodi seletatavad kui «nii lihtsalt on». Näiteks võib tuua vee. Mis on paras vesi? Seda on võimatu öelda! Ühele on vesi natuke liiga kuum, teisele ehk liiga külm, aga see, mis on «paras», on igaühe jaoks alati erinev. Nii on suhetes ka… Ja vahepeal peadki lihtsalt leppima sellega, et sinu «paras» ja tema «paras» on erinevad.»
Ja me polnud veel Mustamäelegi jõudnud.
Varsti ta rääkis pikalt oma alkohoolikuteest, 12 sammust, paranemisest. Õudselt armas mees, hästi mõistlik ja paljus asjus oleksin ma nagu ennast rääkimas kuulanud. Palusin tal rääkida natuke 12 sammu programmist ja mingil hetkel sain aru, et THK räägib nii pinevalt MITTE Jumalast, et see juba hakkas häirima. Noh, viisakas inimene, eks, ei hakka oma religiooni ja uskumusi võhivõõrale peale suruma. Aga ma sain aru, et tema jaoks on usk väga oluline. Seega – tema tegelikult nagu tahtis Jumalast rääkida, aga ei rääkinud; mina teadsin, et ta tahab Jumalast rääkida, aga ei räägi ja samas olin talle selle eest tänulik, sest Jumalast rääkida mulle väga ei meeldi. Väga palju Jumalast mitte-rääkimist toimus tol ööl meie maja ees taksos (jaa, me olime ammu kohale jõudnud juba).
Ootamatult peatus meie kõrval suur rekka. No neid kihutab siin päeva jooksul läbi sadu, nii et iseenesest polnud see imelik. Taat ronis välja, tuli ja küsis teed ühtedesse neist miljonist sadamast, mis siin on. Algul soome, siis vene keeles. Teejuhatust ta ka sai, läks tagasi autosse ja kalpsas siis uuesti meieni. «Näed, võtke bukletti, andke naisterahvale ka,» lausus ta vene keeles, taksojuht ulatas mulle bukleti, samal ajal oma teemast edasi rääkides.
Ma löön raamatukese suvalise koha pealt lahti ja:
Lugesin taksojuhile ette, ise naerust lämbudes. Taksojuht, tõsine mees, nagu ta oli, sõnas väga blaseelt: «No NÄED. Märgid. Eks ise tead, mis nende märkidega teed, mis sulle teele veeretatakse.»
Mina näen siin vaid märki, et me peaks ostma selle korteri, mis on sõelale jäänud. Sest SEAL vähemalt ei sõida rekkad ja ei vea igast kahtlast kraami. Jumalasõna näiteks. Ja SEALT ei peagi ma taksoga koju sõitma, sest siis ma oleksingi kodus. Ja saaksin käia kõikidel neil ägedatel naistel (ja ühel mehel ka, Naabrimehel) külas, kes Nõmmel elavad ja ei peakski rändama kümnete kiltide kaupa.
Aga inimene «peab veel mõtlema». See on umbes sama, mis «me peame rääkima». Sealt ei saa midagi head ju tulla? Ja kas ma võin samal ajal küüntega mööda seina üles ronida ootusärevusest ja halvavast hirmust, et kui me kaua ootame, jääme me sellest korterist ilma?
PÄH.
Jumal, mõni konkreetsem märk ehk?
Sarnasel teemal...
pregnant brain
Täna hommikul tegin endale sooje võileibu. Lõikasin valmis suitsuvorsti ja juustu, panin masina sisse, asetasin saiaviilud kenasti masinasse, ladusin vorsti ja juustu peale ja vajutasin kinni.
Kui ma viie minuti pärast masina lahti tegin, ei suutnud ma oma silmi uskuda: pealmine sai oli kadunud! Kuidas see võimalik saab olla, imestasin ma suuril silmil. Ma ju ei lahkunud köögist, masin oli suletud, KES KURAT PANI POOL MU SAIA PIHTA?!
Ja siis näen ma, et kaks saiaviilu istuvad kenasti aknalaual, täpselt seal, kuhu ma nad jätsin. Ning mul ei olnud mõtted hajevil ega midagi, ma lihtsalt UNUSTASIN saiadele teise viilu peale panna.
Rasedaaju. No tõe poolest.
Sarnasel teemal...
she looked at me across the room
Kunagi jõulude ajal käisime me Sikiga poes, sest nagu alati neil puhkudel ei piisanud viiest korrast poeskäigust, vaid ikka ununes midagi ja nii me siis hilisõhtul enne sulgemist ja miskit telesaadet, mida me mõlemad näha tahtsime, läksimegi jõulueelsesse poodi.
Me šoppasime kiirelt (jäätis, mullivesi, kohustuslik kaheliitrine Coca-Cola rasedatele (see on lausa uskumatu, milline võib olla ühe inimese kokakoolaisu)), arutlesime, kes maksab (ehk kellel arvel rohkem raha on; oli Sikil, temal on alati ja mul pole kunagi) ja kui ma Sikit väljaspool kassasid ootasin, jälgisin silmanurgast üht põnni, kes ringi jooksis.
Põnn oli umbes pooleteisene, no siuke paras pätakas. Vanuses, kus nad on veel hirmus armsad, aga enam pole abitud tombud. Tema vanem vend proovis teda kinni hoida ja venitada ukse suunas või ükskõik, kuhu, peaasi, et ta ringi ei jookseks ja et varsti saaks koju. Vend oli asjalik, umbes 7aastane, selline mõnus noormees juba. Täis tähtsust, et talle nii oluline töö oli usaldatud.
Ma istusin pingil ja kuulasin Põrnika liigutusi, mis sel ajal olid veel nii nõrgad ja ebalevad ja ühtäkki juntsu märkas mind, jooksis minu juurde ja jäi mind suuril silmil vahtima.
Ja ta vaatas ja vaatas. Ei liigutanud oimugi, ei naeratanud, ei olnud kuri, lihtsalt vaatas.
Ma ei osanud midagi teha. Alguses püüdsin ma meeleheitlikult eemale vaadata, tehes nägu, et ma ei näe teda. Aga tema jõllitamine muutus aina piinlikumaks, või õigemini oli mul aina võimatum teeselda, et ma ei näe teda. Siis ma üritasin teda viisakalt kõnetada. «Tere, preili, kuidas teil läheb?» Naeratasin kohmetult ja viisakalt ja kaalusin isegi, kas peaks talle käe ulatama. No et nii vist tehakse. Juntsu ei reageerinudki, lihtsalt vaatas mind oma suurte siniste silmadega. Ma siis lõpuks vaatasin vastu. Nii me vaatasime teineteist ja ainus, mis mu pähe tükkis sel hetkel: «See vist ongi mu tulevik, kes mind siin jõllitab.» Ta vaatas mind täpselt sellise näoga, justkui öeldes: «Näe, selline ma olengi, oled sa minuks valmis? And I just pooped my pants.»
Lõpuks märkas vanem vend, kuhu junts jooksnud oli, ja tuli meie juurde. «Leena, lähme nüüd!» /Nimi, mida ma kaalusin, aga Abikaasa arvas, et see on liiga venepärane. Mu Abikaasa on poolvenelane…/
Vend haaras juntsul käest, aga too ei liikunudki, minu vaatamine oli ilmselgelt liiga oluline. Vend kohmetus, teadmata, kas kutsuda kohale neli tugevat töömeest oma väikeõde kangutama või ehk kutsuda emme, aga see oleks ju ometi nõrkust näidanud… Ma vaatasin vabandades poisile otsa ja too muigas kõveralt: «Nojah, nüüd ta vähemalt püsib paigal ja ei jookse mööda poodi ringi…»
Mu kujutlusse kerkis mu järgmine töökoht – lastenaelutaja. Mind palgataks suurtesse poodidesse ja kaubanduskeskustesse ja emad saaksid jätta lapsed mu ette mind jõllitama, kuni nad ise Seppäläst endale seksikad loomapiltidega rinnahoidjad ostavad ja mul ei tuleks teha muud, kui ainult istuda ja lapsed muudkui vaataks mind…
Olukorra päästis juntsu ja tema venna ema, kes pisikese lihtsalt sülle võttis, korra mulle otsa vaatas (et ega ma mingi pervert jumala eest ei ole, äkki on mul komm kõrva taga või midagi) ja lapsed ära viis, koju jõuludesse.
Ma unustasin selle juhtumi õige pea, sest arvasin, et see on mu oma peas kinni, et mulle tundub, nagu jälitaks mu tulevik mind ja personifitseeruks iga nurga peal. Näiteks meie ülemised naabrid, aeg-ajalt istun ma öösiti üleval (viimasel ajal iga öö, sest magamine ei tule enam välja, lisaks ärkan unest iga kord, kui külge pean keerama ja külge pean keerama tihti, sest liikmed lihtsalt surevad mu tohutu raskuse all ära) ja kuulan, kuidas ülemiste naabrite laps öösiti nutab ja kujutlen oma tulevikku.
Aga siis käisin ma Naabrinaisel üksõhtu külas ja tema pooleteiseaastane LM («Oot, ta sündis oktoobris, see on siis… 1, 2, 3, 4 – aasta ja neli kuud! Jah, ta on aasta ja neli kuud!») mängis armsalt ja ma võisin teda tükk aega silmanurgast jälgida ja see oli täiega lahe ja ma sain järsku aru, et mul on ka varsti üks selline ja et lapsed võivad olla ikka täiega armsad, mitte ainult kotitäis kaost.
Ja siis lõpetas LM ühtäkki mängimise astus paar sammu minu poole ja jäi mind vaatama. Edasi võite aimata, mis sai: ta vaatas ja vaatas, kuni mul hakkas imelik ja ma vaatasin Naabrinaisele otsa, pilk täis sõnatut palvet. Tema õela inimesena ainult naeris.
Ja nii jätkus see terve õhtu, vahepeal LM mängis rahulikult, või karjus porgandi peale, kes ta käest plehku pani, või laulis papitoru sisse – ja siis võttis ta kõigest sellest tähtsast pausi ja vaatas mind, üksisilmi, midagi tegemata.
Hiljem pidi isegi Naabrinaine tunnistama, et LMil on «mingi värk» minuga.
Nii et kui te tahate, et teie lapsed mõni aeg paigal oleks ja midagi ei teeks, kasvõi selleks, et te võiksite üle kahe nädala korra duši all käia, siis kutsuge mind, Lapsenaelutajat. Loodetavasti töötab see ka Põrnika peal kunagi.
Või on mul mingi auraviga, mida ainult lapsed näevad? Mingi kummitus õlal istumas? Või on mu näos midagi, mis on nii põnev, et paelub minutiteks, kui mitte tundideks? Kas mu tiidud on lõpuks loonud oma tsivilisatsiooni ja nüüd liigutavad end mu peas? Või olen ma lihtsalt nii vastupandamatu?
We will never know.
Sarnasel teemal...
viimase aja lugemisvarast
Ma olen viimasel ajal väga palju lugenud. Kuna ma võtsin kätte ja hakkasin läbiloetud raamatuid üles märkima, siis näen ma eriti selgelt, kuidas ma neid viimase paari kuu jooksul neelanud olen. Isegi mind ennast üllatab natuke, et Stieg Larssoni telliskivi on minu jaoks kahe-õhtu-raamat. (Kirja panen ma oma raamatuid siis siia lehele, kui keegi juhuslikult on märganud:)
Ma annan endale aru, et see on suuresti eskapism ning suuresti «ette» lugemine, sest jumal teab, millal mul jälle lugemiseks sel määral mahti jääb. Seega ei tunne ma mingeid süümepiinu ja vaatan vaid imestavalt otsa sellele, kes julgeb mulle ette heita, et ma nii palju aega raamatutele pühendan (kui selline inimene peaks leiduma). Ma tunnen sellest naudingut ja ainus hirm on, et raamatud saavad varsti otsa, tööraamatukogu enam kasutada ei saa ning kere valutab liiga palju, et end mõnda raamatukokku vedada. Jätkuvalt mõtlen e-lugeri soetamise peale ja aina tõsisemalt.
Samasugust naudingut lugemisest tundsin ma viimati vist lapsena, kui suvevaheaegu eelistasin vanaema diivanil veeta, tuhnides vanades raamatutes. Või õigemini, tunne on sarnane: et ma peaks justkui tundma süümekaid, aga ma ei tunne («Väljas on nii ilus suvi, mine ometi õue mängima!» vs «Sa oled perenaine, miks meil ei ole soe söök laual ja vannitoapõrand pestud?»). Ja ma loen ja loen ja loen ja muutun aina kurvemaks, kui raamat taas läbi saab.
Muidugi satub ka halbu raamatuid sekka. Üks sellistest, mida kohe soovitada ei julgeks, on noormees nimega Egert Anslani debüütromaan «407 karaati» (kuigi raamatu kaanel öeldakse, et tema debüütromaan alles ilmub, siis on mul seda raske uskuda, kui ma debüütromaani juba käes hoian. Poteito-potaato?). Tähendab, see on täitsa okei, aga ma ei tea, kas see õigustab endale kulutatud aega. Teos on telliskivi, ilmselgelt on autor püüdnud ja natuke üle pingutanud. Mõned liinid on tarbetud ja ei vii kuhugi, mõned «psühholoogilised» sisevaated käivad ilmselgelt üle tema pea. Vahepeal kehtib ütlus less is more ja selle raamatu puhul küll. (Pikem arvustus peaks ilmuma lähiajal Naistes.)
Ja siis üks üllataja – Chelsea Handler «Minu lustlik elu», groteskse alapealkirjaga «Vaba hing, sex ja linn» (minu esiletõste). No päriselt. Kesiganes leidis endas jultumust panna EESTIKEELSE raamatu kaanele sõna «sex», peaks end kõvasti näkku lööma. Kas see inimene arvas, et potentsiaalne lugeja äkki ei tunne ära sõna «seks»? Või siis tahtis ta äärmiselt ebaõnnestunult püüda «Seksi ja linna» vaatajaid? Igal juhul, ma pole vist eales lugenud raamatut, mille pakend oleks nii eemaletõukav, aga sisu üllatavalt hea. Päriselt, ma poleks sellele pikemat mõtetki pühendanud, kui ma poleks juhuslikult seda lahti teinud ja paari lõiku lugedes aru saanud, et tibi on äge! Alkohol, mehed, eneseiroonia – äge noh. Ta on äge ja kirjutab ägedalt. Kuigi palju ägedam on ilmselt originaalkeeles lugeda. No kuulge, igal juhul annab ju palju parema pildi pealkiri «My Horizontal Life: A Collection of One-Night Stands» kui eestikeelne variant. Ja pealegi on tšikk kirjutanud raamatu «Are You There, Vodka? It’s Me, Chelsea». Nii et ühesõnaga värskendav tuuleiil kõikide rasedaraamatute vahele. (Pikem arvustus peaks ilmuma samuti lähiajal Naistes.)
Ja praegu olen kaevunud Stieg Larssonisse. «Lohetätoveeringuga tüdruk» sai läbi, täna kohe ka «Tüdruk, kes mängis tulega». Mulle meeldib Larssoni stiil. Ta on muhe, tabav ja väga edukalt järgib reeglit less is more. Ka julmi ja rõvedaid stseene kirjeldab ta kohati närviajava rahulikkuse ja emotsioonituseta ja see just ongi ta tugevus. Nagu Hargla kuskil ütles – lugejale pole vaja selgitada, mitu torni kindlusel on või mis värvi lipud neis lehvivad, piisab, kui ütled «kindlus» ja lugeja loob juba ise sellest endale pildi. Ometi on ta raamat paras tellis ning mitte selle tõttu, et autor oleks liialt oma häält armastama hakanud. Mulle tundub, et see ongi põhjamaalik kriminaalromaan – põhjalik, oma rütmiga ja isegi natuke aeglane, emotsionaalselt justkui distantseeritud. Lugesin ühest arvustusest, et «Lohetätoveering» kippus venima – kui süüdlased olid juba kolmveerandi peal teada, siis miks edasi jahvatada… Aga minu jaoks oligi see lõpu «venivus» tõeline komm! See, kuidas sõlmiti kokku kõik raamatu jooksul tekkinud otsad, kuidas leidis lahenduse «algne» probleem, see oli mõnus! Ja muidugi tuletas see raamat meelde, mis tegelikult peaks olema ajakirjanduse eesmärk…
Nii, nüüd tuleb ainult hea raamatukogu leida, et raamatutevool ei lõppeks…
Sarnasel teemal...
if you want it you can’t have it
Noh, ühesõnaga, auto lähebki varuosadeks (ühtlasi, kui keegi peaks tahtma 96. aasta Primerat varuosadeks, siis võtke palun ühendust), mis on sitt mitmel põhjusel, aga ma isegi ei viitsi enam selle üle vinguma hakata. Mul on veel neli ja pool nädalat tööl käia ja siis kavatsen ma elada õndsas mullis ja minna majast välja ainult joogasse (loodetavasti lennates, mille ma selleks ajaks kindlasti ära õpin) ja sünnitama.
Ja siis sattusin ma taas totaalsesse vaimustusse Indrek Harglast. Tema apteeker Melchiori Rataskaevu tänava lugu pani mind vaat et (vanasse) Tallinnasse armuma. Nüüd ei jõua ma ära oodata mõnd vabamat päeva, et saaks minna vanalinna luusima ja vaatama neid maju ja tänavaid SELLE pilguga. Muidugi tabas mind kinnisidee saada KOHE ka Melchiori-lugude esimene osa. Ma lausa ei suutnud paigalgi istuda ja ükski teine raamat ei tundunud enam piisavalt hea, sest ma tahtsin Melchiori ja ma tahtsin seda KOHE! See vist on mingi rasedus-craving, ainult et äädikakrõpsude või hapukurgi asemel on mul siis nüüd Hargla.
Kiire otsing andis tulemuseks, et njeetu! (Mis tuletas mulle meelde, et 2010. aasta parimaks tsitaadiks peaks kuulutama selle «No davaite! Järgmise riigihanke teeme hobusele!», kesiganes seda ütleski, kui Savisaare miljoniauto üle vinguma hakati.)
Ühesõnaga, pole! Ainus koht, kus on – Rocca al Mare Rahva Raamat. Ja sinna, noh, ma ei tea, kuidas saada ja ma olin laisk ka ja vihane, et auto ära lagunes (umbisikuliselt) ja jonnisin ja ÜLEÜLDSE eks. Õnneks väideti raamatut olevat ka Virukas ja kui ma pühapäeval sinna jõudsin, siis haarasin esimesel müüjal seelikust ja nõudsin jonnakalt: «Tahan! Kus on?!» Imetlusväärselt korraldati kohe laiaulatuslikud otsingud, et veenduda: pole! Läbi müüdud!
Siis Varrak. Kah läbi müüdud. Rahva Raamatu netipoest oleks saanud, aga see ei töötanud selle va eurojama pärast (ma kuulsin, et täna või eile olid inimesed saanud sealt eurohindadega, aga kroonide eest raamatuid osta või kuidagi nii). Raamatukoi teatas mulle rõõmsalt, et saab küll, milles probleem! Istuge ainult viis päeva kodus, kui kuller suvatseb tulla. No okei, ma tegelt ikka lootsin, et kuller helistab ja et saab midagi orgunnida, nii maksin raha ära ja jäin rõõmsalt ootele.
Ja täna siis kirjutavad, et njetu! Pole! Õnneks oli RR pood tööle hakanud ja tellisin sealt imekähku ära, kuigi ma olen kindel, et saan homme sarnase kirja: pole! Läbi müüdud!
Mis viib mind kõik selleni, et tuleb ikka see väljaminek teha ja e-luger endale ära osta. Kõik oleks märksa lihtsam ju siis! E-raamatud ei saa ju iialgi otsa, on ju? Pluss vähendaks see ka kaasakolitavate kastide hulka ilmselt kõvasti, sest loodetavasti lõppeks mu raamatuostmine kõik sellega, et hakkan päriselt ostma neid raamatuid, mida on väärt riiulitel aastaid hoida (as opposed to ma ostan kokku kõik huvipakkuvad raamatud ja kingin neid siis aegamööda järjest edasi). Ainult et ma ei ole üldse kindel, kas need e-lugerid a) peavad nii kallid olema ja b) kohe paugust paremaks ja odavamaks ei lähe, kui tõeline buum hakkab. Võib muidugi ka vastupidi juhtuda, et lähevad kallimaks ja paremaks, aga noh. Aga no 2000 krooni on ikkagi 128 eurot! (Ma tean, et neid on odavamaid ka, tegin põhjaliku uuringu, aga vt ka punkt selle kohta, et äkki saab varsti sama raha eest kvaliteetsema asja.)
Ja kõige tagatipuks ostsin ma täna bataadi asemel pastinaaki, sest mul ei olnud meeles, mis kuramuse aat või aak see oligi, mida retseptis küsiti. Kumbagi pole ju varem ostnud ega söönud, eks siis täna saab pastinaagiga katsetada, et kuidas on. Väideti, et terav on. Hea teada.
Üleüldse tahan ma minna reega sõitma või kelgukoeramatkale! Miks ma pean siin kivilinnas istuma?! Ma tunnen end nagu kätetu-jalutu printsess herneteral oma autotusega. Uskumatu, kui palju ikka üks neljarattaline inimesele vabadust ja võimalusi annab. Enne ei panegi tähele, et oled juba sõltuvusest spontaansetest trippidest kaugemasse kaubanduskeskusesse (kust saab äädikakrõpsu) või metsa või Saaremaale, kui sult see võimalus ära võetakse.
Ma ükskord kirjutan midagi sisukamat ka. Olgu see mu uusaastalubadus.
