Sildiarhiiv: hoomamatu

reisikirjalaadne toode

Et ma süümekatesse ära ei sureks, püüan nüüd kiirelt Inglismaa muljed kirja saada. Jumal teab, millal jälle aega blogida, ees ootavad megakiired ajad. (Ja ühtlasi pöördelised ajad.)

Niisiis. Inglismaa.

Esimesed päevad hängisin ma (ühe oma pikaajalisema sõbranna) Marise juures Peterboroughs ja tegin MITTE MIDAGI. Issand kui fantastiline see oli! Ma sain käia jooksmas PÄEVAL (mitte siis, kui laps on magama läinud). Ma sain magada täiesti suvaliste kellaaegadeni (mis oli mingil põhjusel alati 11:22), süüa suvalisi asju (okei, Maris toitub väga läbimõeldult) (kuigi käisime muidugi mäkis ka), olla üleval suvalise ajani, nautida kõikjalt kostuvat briti aktsenti ja kümmelda mõnulainetes iga kord, kui mõni võõras inimene mulle jutu käigus “love” ütles.

Ja “love” ütlesid KÕIK KOGU AEG!

Imeline.

Kolmapäeval võtsime jalad selga ja trippisime kahekesi Manchesteri. See oli üks kohmetumaid telesarju, mis ma oma elust loonud olen. No tõesti, see oli ikka omaette koom, kuidas kaks ema on järsku vabalt jooksma lastud ja ei tea nüüd, mida ära teha. Sõna otseses: vahepeal hämmeldas lastevaba elu meid niivõrd, et pidime kõik põhjalikult läbi arutama, mida järgmiseks teha. No et kas minna läbi selle või tolle värava. Istuda sellele või teisele rongiistmele.

Naeruväärsuse tipp saabus millalgi Manchesteri keskuses, kui me lollide nägudega telefoni GPSi vahtisime ja aeglaselt ühe koha peal keerlesime, et aru saada, kuhupoole nool meid minna käsib. (Olgu öeldud, et hotell sellel hetkel paistis juba, oleks me vaid silmad ekraanilt tõstnud.)

Grandioosne plaan oli kolmapäeval pidutseda nagu me oleks 16 ja järgmine päev täiesti süümekavabalt maha magada. Aknata hotellituba on ju selleks ometi ideaalne. Kuna aga me Manchesteris kedagi ei tundnud ja piisavalt lõviks polnud veel end meikinud, et suvalisi tüüpe minna lantima, siis otsisin ma fesarist inimesi, kes meiega paar pinti viitsiks teha. (Saatsin välja täpselt kaks kirja suvalistele inimestele, kelle Manchesteri otsisõnana kasutades leidsin. Sain mõlemale küll vastused, kuid mitte abi kõrtsimineku osas.)

Siis otsustasime me asjale täiskasvanulikult läheneda ja tegime väljaminekust interneti joomismängu. Küsisime nõuandeid, kuidas võõrale linnale lähenema peaks ja ühtlasi lubasin iga. kommentaari. peale. võtta. ühe. viskišoti.

(Viski oli õnneks väike.)

Ilmselt ei oleks ma pidanud imestama, kui ma ühe Manchesteris resideeruva blogituttava kõne peale talle (sisuliselt siiski võhivõõrale) rõõmsalt teatasin, et kohtugem linnas ja ühtlasi võiks ta teada, et olen pesuväel. Sealt edasi läks ainult pidusemalt. (Blogituttava pärast olen senini mures, sest kardan, et õhtu minuga põhjustas pöördumatu kahju.)

Või noh…

Tõestasime, et kolmapäeva õhtul on brittidele joomine kui mitte keelatud, siis vähemalt pole soovitatav. Kõik kõrtsid olid kinni või kohe suletamas. Tänavalt õnnestus külge haakida ainult kahtlane bomži-tüüpi kutt, kilekott tühja taarat täis, kellest lahti saamiseks hüppasime suvalise takso peale ja käskisime meid viia kuskile, kus

a) on pidu
b) saab alkoholi
c) jääb ellu

See ellujäämine oli meil üsna vastuvaidlematu nõudmine.

Noh, selgus, et neile tingimustele vastavad kaks imetillukest Zavoodi-tüüpi ööklubi, mis asuvad lisaks kõigele üksteise kõrval. Tillerdasime natuke sealkandis, kuid Maris eelistas viibida kohas, mis ei kurdista ja mina, noh, mul oli selleks hetkeks pidu juba kõikjal.

Nii leidiski Manchesteri öö meid istumas 24/7 kiirtoidukast, kus me omaniku loal (“I don’t see nothing! Here are empty cups.”) oma järelejäänud viskile lõpu peale tegime, mehi klatšisime ja õhtu lõppenuks lugesime.

Kuid siiski…

Umbes kell 5 hommikul nõudsin ma siiski “seiklusi, või vähemalt pahandusi” ja Maris istus minuga kannatlikult Picadilly platsil. Kaasas oli meil üks õlu ja fotokas ning minul dekoltee. No mina ei tea, meedia on täis lugusid sellest, kui ohtlik on tänapäeva maailm ja kuidas neiud satuvad igal sammul pahandustesse, piisab neil vaid nina välja pista. Noh, meie pidime POOLTEIST TUNDI pingil istuma, kuni lõpuks mingi kahtlane tüüp ligi tükkis. POOLTEIST TUNDI. Häbiväärne. Kus on minu pahandused, kui ma neid nõuan? Või diskrimeeritakse mind mingitel muudel alustel?

Tüüp oli muidugi otse multikast välja astunud, sätendava kauboikaabu, ratastel kohvri, nahktagi ja kahtlase kotikesega (kus hiljem selgus olevat tuhksuhkur ja kanep, ja on päris tõsi, et ma pole iial kohanud inimest, kes tuhksuhkrut rekreatsioonilistel eesmärkidel kaasas kannaks) leedukas, kes käitus nagu sütel, lakkamatult hüpeldes ja leedu keeles räppides. Tüüp osutus lõppeks ohutuks ja naljakaks, aga noh, kui ma tahtsin “pahandusi”, siis umbes selliseid (kontrollitavaid ja tegelikult mitte eriti tõsiseid) pahandusi ma ju mõtlesingi.

Kell 11 ärkasime tuletõrjesireeni peale, mille ma unesegasena alla võtsin (evakueerumine ei tulnud mõttessegi). Tund hiljem olid pahased hotelliturvad meil ukse taga, kelle eest mina end ratsionaalsushoos vannituppa peitsin. Me muidugi ei taibanud enne järgmist õhtut, et tegu oli korralise kontrolliga ja et ma oleks võinud alarmi lakke jätta ja no vetsu peitmisel polnud mingit mõtet.

Niisiis täiesti aktseptaabel koduperenaiste õhtu väljas: paar drinki, meestemured, burksiputka ja sätendava kaabuga leedukas. Harilik noh.

Ainult et Manchesteris.

Tagasilend oli omaette seiklus, sellest järgmine kord.

kümme pildikest lapsepõlvekodust

Vahel juhtub nii, et kui ma olen vaid 2-3 tundi maganud, arvab mu keha ühtäkki: “Oo! Päev! Alustame! Täiega! Issand kui palju megahäid mõtteid mul on! Noh, letsgo-letsgo-letsgo! Mis te uimerdate siin!”

Täna juhtus nii ja selle asemel, et laibana maas vedeleda, lakke vahtida ja paremast endast unistada, võtsin ma kaamera ja hakkasin päikest mööda emakodu jälitama, sest ma sain järsku aru, kui palju on siin detaile, mis mulle on alati enesestmõistetavad tundunud, kuid millest alles neist eemal olles oskad puudust tunda. Muide, kui Andra siin külas käis, õhkas ta: “Issand, kas saab olla veel lahedamat korterit! See on ju megaromantika-Karlova-korter! Ma kolin Tartusse ja ostan selle korteri ära.” (Mille peale mina ütlesin, et osta-osta, see on juba mitu aastat müügis.)

Enihuu. Detailid. Käisin, pildistasin ja mõtisklesin. Mu lapsepõlves on olnud…

Romantilised pitskardinad ja üldse kardinad on olnud oluline osa minu üleskasvamisteekonnast. Ema, vana nobenäpp, õmbles igaks puhuks uusi kardinaid, nii käis aastaaegade vaheldumine ja pühade tulek meie peres alati kohustusliku kardinavahetuse taktis. Nüüd tunnen ma sellest ettevõtlikkusest puudust – õigemini mulle tundub, et ma pole veel piisavalt end kuskil sisse sättinud, et oma kodule igal aastaajal uus ilme anda. Aga see kindlasti juhtub! Kardinatega on algus juba tehtud – romantilised pitskardinad ootavad aega, mil kardinapuud ükskord üles saavad…

Müstiline öökull elas pikka aega elutoa seinal. See kuulub tegelikult kasuisale ja ausalt öeldes ei taibanud ma enne tänast, KUI VEIDRA asjaga on iseenesest tegu. Öökull. Kelle silmadeks on kell. Mida hekki. (“Keda põõsast?” küsiks K. selle peale.) Igal juhul on öökull jätkuvalt töökorras, ainult viis minutit ajast taga. (Hahahah. 60ndad helistasid ja ütlesid, et öökull on 50 aastat ajast taga.) (Sorry. Ma ei suutnud vastu panna.) ENIHUU. Öökull muide töötab ka täiesti funktsionaalse äratuskellana, mida sai seadistada ainult kasuisa ise, sest ainult tema ulatas nii kõrgele. Nii et me kõik olime harjunud öökulli piiksumist rändom hetkedel ignoreerima. Kinni teda ju niikuinii ei ulatunud panema.

Rosetid, praod ja kõrged laed. Senini armastan ma lõputult kõrgeid lagesid. Nõmme-kodus ahistavad mind kahe toa madalale toodud laed, kuigi nendega tegelemine on prioriteetide hulgas viimasel kohal. Siiski unistan ma päevast, mil saan hommikul silmad lahti lüüa ja kõrrrrrgesse lakke pilgu visata. Tubades oli meil alati avarust, isegi kui inimesi elas neis tubades palju. Mina ei oska hästi seda avarust taasluua, olen loomult hoarder ja koguja, mulle meeldivad nipsasjad ja lihtsalt asjad. Aga lagedes meeldib mulle puhtus ja avarust ja kõrgus. Kui oskaks rosette teha, siis hakkaks kohe pihta. Ja mõranenud värv – see teeb vanad puumajad ainult hubasemaks…

Selle kapi otsas me Sikiga mängisime.  See kapp seisis vanaema tugitooli taga, ahju kõrval ja sinna sai tugitooli seljatoelt hästi ronida. Ma ei mäleta, mis mänge me seal mängisime, küll aga mäletan ma, et mingi hetk me arvasime Sikiga end küünalde keelt oskavat. Vahtisime küünlasse ja muudkui tõlkisime üksteisele. Umbes nagu viipetõlgid AK uudiste all kunagi tegid (nüüd on neil vist oma saade). Ainult et küünal viipas ja meie muudkui jutustasime. Ühest sellisest kapist on mul veel üks mälestus – et sinna sisse oli kirjutatud kellegi sünnikuupäev, veel kahes ajas – uue ja vana kalendri järgi…

Kui ma olin väike, istusin ma tunde selle ahju kõrval ja puurisin pilgu sellesse kritseldusse. Ma olin mingi aeg veendunud, et tegu on salajase kunstiteosega. Mulle meeldis seal kriipsude vahel näha naisesiluetti või hoopis lossi kõrgel mäe otsas või hoopis linna või armastajapaari. Ma ei tea senimaani, mis kritseldus see on või kuidas muidu veatu ahi selle glasuurplaadi pealt kriimustatud on. Peaks ema käest küsima, äkki tema teab?

Lapsena ei pidanud ma seda nõukaaegset mööblit suurt millekski. Kõigil olid samasugused sektsioonid ja mingi aeg arvasin ma kindlalt, et kui kunagi ise hakkan mööblit ostma, eelistan ma raudselt heledat. Mõned jupid ongi heledad mu mööbli hulgas, kuid tegelikult olen avastanud, et mulle meeldibki pigem tumedaks toonitud puit. Ja nüüd ma imetlen neid keerutatud kapinuppe! Appi kui ilusad nad on!

Ahjud on ilmselgelt minu jaoks ääretult olulised. Mulle on tõesti meeldinud keskküttega korterite juures see mugavus, et võib päevadeks kaduda ja ikka sooja tuppa sisse astuda, aga ahiküttega kodu on kodu lõhnaga. Seal on sootuks teine õhk ja nii õudselt mõnus on kuulata elava tule praksumist. Ma olen eluaeg unistanud kaminast. See on ainukesena mu elust veel puudu. Aga noh, eks ma siis peangi rohkem Naabrinaisel külas käima.

Nõmmele kolides teadsin, et pean avaruse osas möönduse tegema. Nõmmel on armas ja hubane, aga ka kitsas. Tänavad on nii kitsad, et sageli pole seal kõnniteidki, kõik võimalikud ja võimatud kohad on majakesi täis ehitatud. Ja mulle täiega meeldib see. Aga samas tunnen ma ema juures teravalt, et avarust on elus vähe viimasel ajal. Ma olin valmis selle ohvri tooma, sest esimesel korrusel elamise mugavus ja omaette sissepääsu luksus kaaluvad avaruse hetkel üles, aga see ei vähenda seda mõnu, mida Tartus aknast välja vaatamine pakub.

Ja ma armastan aknalaudadel istumist… Need aknad on üldse väga olulisel kohal mu elus – suviti käisid poisid teinekord akna all, issand kui põnev see oli! Ja kuigi praegu on mul kodus see luksus, et saan vajadusel aknast sisse ronida, on siiski üks nostalgilisimaid mälestusi see klõps, mida teeb tilluke kivi, kui see hämaras vastu aknaklaasi visatakse. Millal viimati mul keegi akna all käis? Ei mäletagi…

update

Mila õpib naiseks olemist peamiselt Mallu pealt. Huviga. Pluss! Lõpuks on tšikil juuksed kasvama hakanud ja paistab, et need lähevad lokki. Unelmate laps!

Tulin Tartusse puhkusele. Õigemini – tulin Tartusse, et emme saaks puhkusele sõita, aga ka minu jaoks on see üsna puhkuselaadne olukord. Kui kolmapäeval saabusime, trippis Mila peatumata kuus tundi mööda maja ringi ja lihtsalt NAERIS omaette, umbes nagu filmides kurikaelad naeravad, kui plaanid korda lähevad. Niimoodi maniakaalselt. Ma kujutlen, et ta oli megarõõmus lihtsalt vahelduse üle. Mõelda! Täiesti teistmoodi toad! Täiesti uued inimesed, keda pole üle kuu aja näinud! Täiesti uus kass! Suured peeglid! Kardinad! Aknad, millest ulatub välja vaatama!

See on õudselt lahe, et Milal on jälle käes periood, kus ta sotsialiseerub rõõmuga. Täna näiteks tuli Andra ja kuigi ta oli siin vaevalt et pool tundi, täitis ta juba Mila päevanormi kategoorias “Värskendavad näod”. Ma kaalun tõsiselt Mila tallinlaseks registreerimist (praegu ta ju tartlane), et saaks ta Tallinnas lasteaiajärjekorda panna, sest see tšikk vajab seltskonda, see on enam kui selge.

Aga kõige tagatipuks jäi mu paljajalgne ja karastatud kaaslane haigeks. Palavik. Nii et nüüd on mu puhkuselaadne olukord muutunud pantvangikriisiks, sest ma ei saa minna poodi (sest haiget last ju kaasa ei võta) ja mul pole vaat et mitte kedagi siin, keda lapsevalvesse jätta. Või õigemini, ilmselt oleks, aga mul ei tule absoluutselt pähe, kes see olla võiks. Sest nagu teada: ei viitsi mina eriti võõraste lastega hängida ja by default eeldan, et teisedki ei viitsi. Kuigi elu on näidanud, et päris paljud ju siiski viitsivad.

Ja lisaks kannab see postitus eesmärki kutsuda teid endale külla, millalgi uuel nädalal ju võiks? Kokkame, jutleme, teeme pilte ja oleme armsad? Mis?

kuidas käituda töövestlustel

Iga kord, kui ma jälle töövestluselt uksest välja astun, olen ma poolnõrkemas närvipingest ja pidevas hämmelduses, KUIDAS küll üldse KEEGI töövestlustel tööandjaid nii palju impressida suudab, et ta päriselt töö ka saaks.

Ja siis meenub mulle, et kõik mu töökohad, mis ma olen saanud, on tulnud ilma kandideerimata – mind on kas tööle kutsutud või soovitatud. Kandideerinud olen muidugi ka kõvasti, aga seni pole iial veel nii tööd saanud.

Seega jääbki mulle mõistmatuks, mis imeasja inimesed töövestlustel teha suudavad, et neid päriselt keegi tööle tahab? Sest näiteks mina ei suuda absoluutselt käituda. Esiteks olen ma närvis. Ja kui ma olen närvis, siis ma näen välja nagu hullunud narkomaan, kes püüab oma diilerilt järgmist doosi välja rääkida. Ma räägin ruttu, segaselt ja kui vastuse lõppu jõudes on nii mul kui küsijatel meelest läinud, MIDA üldse küsiti.

Päriselt, see on kohutav. Ma olen tavaliselt päris hea esineja, mulle on ainult väike props suurte auditooriumite ees rääkida, enamasti ma teen seda rõõmuga ja mulle meeldib see rush, mida esinemine pakub. Eriti kui ma juhtumisi teemast midagi tean. Tänane vestlus oli sealsel töökohal, mis mu praegustest kandidatuuridest kõige enam minu kogemusele ja oskustele vastab, seega oleks pidanud vestlus minema sujuvalt ja tõrgeteta.

Läks ta jee.

Õigemini, ma ei tea, mis lühis mu ajus juhtub, aga midagi on ilmselgelt mu närvidega valesti, kui ma ei suuda end vaos hoida ja hakkan patrama juttu, millest osa on isegi mõistlik, aga teine osa kõlab nagu ma oleks ülbik või lihtsalt elukauge naiivitar. Ma vist ühel hetkel isegi ütlesin, et ma olen elukauge naiivitar.

Ahjaa, ja kui nad küsisid mu vigade kohta, siis ma loetlesin neid terve hunniku. Me läksime teemaga edasi ja järgmise veerandtunni jooksul karjatasin ma iga natukese aja tagant: “Oh, vabandust, aga mul tuli VEEL ÜKS viga enda kohta meelde!”

I mean, who DOES that?!


Eesmärk oleks ju see töö saada, mitte lähenemiskeeld välja teenida.

Noh, ja siis muidugi pidin ma oma elust lühikokkuvõtte ka tegema, sest kuna see on normaalne, et tänapäeval tehakse taustauuringuid nime guugeldades, siis paratamatult tuli ka selline küsimus: “Et siis tausta kohta… Kuidas kommenteeriksite Tähismaade blogisissekandeid enda kohta?”

Uau. Ma olin TÄIESTI unustanud, et kuskil veel see haisev sokikuhil mul vedeleb. Naabrinaine on nimelt pikka aega üritanud mind veenda, et ükski normaalne inimene ei loe Tähismaade blogi ja kui loevadki, siis on neil sügavalt ükskõik sellest, mis seal kirjas. Ja et ma ei peaks üldse muretsema, sest ükski normaalne inimene ei tee Tähismaade blogi põhjal minu kohta järeldusi.

Aga potentsiaalsetel tööandjatel on muidugi igati õigus muutuda ettevaatlikuks. See on normaalne. Pealegi, ma arvan, et minu nime guugeldades tuleb see vist esimese või teise vastena välja, nii et isegi Google arvab, et see on oluline. (Ma ei tea ise, ma ei guugelda enam oma nime ammu juba, liiga õudne on.)

No ja siis ma selgitasin lühidalt, ütlesin, et ise pole lugenud, aga kuuldavasti on seal enamik juttu vale või liialdus. Rohkem õnneks selle kohta ei küsitud, kuigi ma hakkasin oma kaitsekõnesse juba süvenema. Noh, ja siis tuli mul veel paar viga enda kohta meelde, ma lisasin need ka ruttu ära ja peaaegu hakkasime otsi kokku tõmbama.

“Kui sa selle töö saaksid, siis kuidas sa väikese lapse kõrvalt seda ette kujutad?” päriti.
“Oh, see on mul juba organiseeritud! Esiteks on ämm kodune ja teiseks võtame sõbrannaga kahe peale sügisest hoidja,” vastasin kiirelt ja (enda meelest) julgustavalt naeratades.
“Ahah, aga kas nagu kodust või…?”
“Tähendab, mulle väga meeldib variant, et ma SAAN kodust teha, aga mulle meeldib ikkagi ka, kui on olemas kontor. Üksi kodus istudes lähed lolliks. Head mõtted tulevad ikka inimestega koos. Aga muidugi meeldib mulle see, kui ma saan soovi korral tööd omas rütmis teha. Näiteks öösel. Ahjaa, mul meenus VEEL ÜKS viga enda kohta – ma nimelt armastan nädalavahetusi ja millegipärast ei taha sel ajal töötada…”
“Ahah… Aga kas siis Tartust või…?”

Oppa! Siis mulle meenus, et olin neile saatnud poolenisti uuendatud CV, kuhu olin kirjutanud viimase aja töösaavutusi, aga unustasin muuta ära aadressi. Nime olin vähemalt ära muutnud.

“Oih, jah, teate, vabandust! Ma ikka elan Tallinnas! Ma küll vaatasin CV üle ja täiendasin ja muutsin nime ära, aga ei taibanud muid ridu vaadata…”
“Eks see on normaalne, et andmed võivad muutuda,” ütles asutuse DIREKTOR leplikult.
“Jajah, mina vana sariabielluja, pean ikka silma peal hoidma, mine tea, millal jälle abiellunud olen.”

Appi.

Üks inimene kolmest turtsatas naerda, ülejäänud kahele ei julgenud otsa vaadata.

MIS MUL VIGA ON?!

Appi.

Noh, igal juhul, oli päris vahva jälle püüda end võõrastele inimestele arusaadavaks teha (näost näkku) (samas on elu näidanud, et ka kirjasõna teel ei õnnestu mul alati end võõrastele inimestele arusaadavaks teha) (zombie apocalypse!!!) ja isegi kui ma seda tööd ei saa, oli vahva. Enda kohta ikka õpib päris palju sellistes… kriisisituatsioonides. Kriisisituatsioon on võibolla karm sõna, sest pole ju tegu päris rongiõnnetusega (kuigi kõrvaltvaatajale võis selline mulje jääda). Ja siis jälle tuleb meelde tuletada, et esimest muljet saab jätta ainult ühe korra.

Appi.

On ikka puhas ime, et ma ÜLDSE olen elus mõnele tööle kutsutud. Ahjaa, muidugi, nende tööde jaoks ma ju ei kandideerinud.

Praeguseks on aju lühisest lahti ja tunnen, et ma suudaks ikkagi mõnel järgmisel korral normaalse inimese mulje endast jätta. Samas, ma ju ei tea, äkki on teistel ka nii? Et lähevad natuke (või palju) närvi sellistes situatsioonides?

Appi.

Lugu sellest, kuidas mu laps jääb tõenäoliselt igavesti mähkmetesse (ja mina olen maailma halvim ema) (nagu ikka)

Vaadake pilti. Lugege pealkirja.

Nüüd eemalduge.

Aitäh.

Ma loodan, et jäänud on need, keda see teema tõesti huvitab. Sest nagu Mallu tabavalt märkis, kui ma seda eelmise postituse teemaks olnud seika talle õhinaga rääkida üritasin: “No mida, Daki, saad sa aru, et sa räägid mulle AINULT oma lapsest?!” Tuletasin meelde oma glamuurse elu värki ja ta sai aru, et vahepeal tuleb sõpruse nimel kannatada. Ja titejutte kuulata. (Samas ma luban, et ei kasuta kordagi selle postituse jooksul sõnu, mis märgiksid kuidagiviisigi bowel movemente. Ausalt.)

(Samas, selle loo moraal on oluline kõigile, kes iial üldse lapsi (või seksi kaitsevahenditeta) plaanivad.)

Igaljuhul.

Umbes, mingi… Paar nädalat tagasi oli mul tõeline emaduse-breakdown. Nimelt käis külas Naabrinaine, kellega me polnud – mulle tundus – omavahel rääkinud AASTAID. Nagu ikka vahel, viskan ma temaga koos olles õhku mõne titeteema, mille ta osava laskurina pilbasteks tulistab ja ma saan oma eluga rahus edasi minna. Või siis ütleb, et “Tee nii!”, ja ma teen, ja asi korras.

Sel korral oli teemaks tõsiasi, et ma ostsin Milale poti alles siis, kui ta oli peaaegu aastane.

“Millal sa LMi potitamisevärgiga alustasid?” küsisin. Noh, et ta ikka veteranema või nii.
“Ma tõesti ei mäleta. Aga ma arvan, et ta hakkas potil niisama istuma siis, kui ta istuma hakkas. No mingi… 8-9kuuselt äkki?”

Olin vait. Selle aja jooksul, mis ma vait olin, mõtlesin vaid, kuidas formuleerida küsimuseks meeleheitlikku karjet: “MA OLEN MAAILMA HALVIM EMA JA MIKS TE, KES SEDA KÕIK OLETE PEALT VAADANUD, MIDAGI EI ÖELNUD?!”

“No aga… Ma pole midagi teinud!” ahastasin ma, meeleheites käsi ringutades. “Miks sa midagi ei öelnud?!” (Jajah, nagu Naabrinaine peaks tegelema minu lapse kasvatamise ja pideva järelvalvega, et millal vaja sekkuda. Ratsionaalne, nagu ma olen.)

“Sest ma ausalt arvasin, et sa teed seda juba.”

See vestlus läks edasi ka kuidagi, tõenäoliselt mingit sellist rada, et “ära põe, aega on, küll sa aru saad, kui ta valmis on”, aga vein kulus ja kui ma poolest ööst magama läksin, olin ma veendunud, et ma olen maailma halvim ema ja et üleüldse ei kõlba mitte kuhugi see, et ma elan ikka veel samas rütmis, mis meile (st mulle ja lapsele) 6kuuselt käppa harjus. No et hommikul segu, siis niisama häng, siis lõunast söök, enne lõunauinakut veel segu (uinakute arv muidugi kahanes ajapikku ühele), pärast seda snäkk, õhtusöök, ja enne und segu. Mõnus. Ei pidanud hommikuti hullumeelsena putru keetma ega midagi.

Aga ikkagi. Maailma halvim ema. JA POTIL TA KA VEEL EI KÄI!!!

Ärkasin siis laupäeval, minimaalselt maganud, maksimaalselt kassinud. Otsustavalt: täna algab uus elu! Kusjuures, olgu märgitud, et ma sain KOHE aru, et lapse suhtes pole nii kõige õigem tegutseda, aga ma mingil hetke ajel lootsin, et äkki ma saan ühe hommikuga oma halva emaduse kuidagi heastada.

Haarasin Mila voodist, tegin putru, koorisin mähkmed, surusin potile ja… Mila läks muidugi TÄIESTI hüsteeriasse.

No mida v*ttu, ma läheks ka, ausalt öeldes, kui mingi moor mind kohe pärast ärkamist, pudrukauss käes, potile suruks. Lambist. Haa, sürpriis, selline see elu ongi: awkward alastiolekud ja söömised samaaegselt! Welcome to life!

No muidugi olin ma tegelt teda enne ka proovinud potiga tutvustada, no niisama istumise mõttes, aga seni ta kasutas seda kui käekotti (või taksot) oma mänguasjade toast tuppa vedamiseks. Asi seegi. (Meenub kursavend ja tema Fb staatus: Juss sai jõulukingiks seebi, asi seegi, asi seegi…) (Oli vist nii.) (Haa, Mallu, ma TEADSIN, et sa siiani lugesid! See oli siin spetsiaalselt sinu jaoks. YOU’RE WELCOME. Ütle veel, et mu titejutud on igavad.) (Inside joke.) (Very, very, inside.)

No ühesõnaga.

Mila hüsteerias, mina hüsteerias.

Hommikuti olen ma teadupoolest üldse kirkaim kriit karbis (kui J.R.* loeks kõiki kordi kokku, mil ma olen midagi täiesti ebakoherentset karjunud ja koheselt lubanud enekat teha, siis protsentuaalselt satub neid kordi alati ikka rohkem hommikutele), niisiis tegin ma KOHESELT seda, mida ma KOHESELT teadsin, et on viga teha: püüdsin last potil kinni hoida. Paanika läks hullemaks, ja kuigi see kõik kestis vaid paar sekundit, oli see minu jaoks igavik. See igavik minu silmis ja ajus paistis selline.

Minu laps. Sain sünnitamisega kuidagiviisi hakkama, aga siin ta nüüd on. Aastane. Peaaegu juba valmis kooli minema, aga esiteks ei oska ta rääkidagi veel. No kus on need nõutud kümme sõna?! Teiseks olen ma ilmselgelt feilinud, sest ma senimaani andsin hommikuti talle pudru asemel segu ja potile polnud üldse teda pannud ja tuleb välja, et ma olen halastamatult hiljaks jäänud. Kus ma kolm-neli kuud tagasi olin?! Nautisin mõnusat emadust, mis oli just käppa saanud – vot SEAL olin! Mind tuleks seina äärde panna! Maha lasta! Auku ajada! KUS ON LASTEKAITSE SILMAD?! Ja nüüd me istume siin: mu laps tõenäoliselt igavesti traumeeritud neist sekundeist, kus ta peab siin potil istuma, kui ma teda selleks SUNNIN. Kas ma mitte just ei lugenud sellest, kuidas Hitlerist sai Hitler (oma puhtuseteooriate ja muu taolisega) just sellepärast, et ta ema oli potitreeninguga veits liiale läinud? Selliseid uurimusi on tõenäoliselt miljon JA MA LUGESIN JUST ÜHT NEIST JA IKKA MA OLEN SIIN NAGU VANA HÄLVIK!!! Seina äärde! Ja oleks et saaks veel kellegi teisega jagada kõike seda, ei saagi! Kõik on parandamatult hukas, Mila isa naudib Kevadtormi, õndsas teadmatuses, et oleks pidanud me kõik juba kolm-neli kuud tagasi alustama potitreeninguga ja nüüd jääb meie laps igavesti mähkmetesse ja issand jumal, Naabrinaine ilmselt vaatab elu lõpuni mind natuke haletseva pilguga, umbes nagu kolmejalgseid koeri vaadatakse, kellele abirattad ehitatud on. Ja ma põlen põrgus. Ja Mila psühholoogiarved lähevad raudselt lakke ja ISSAND KUI NAD SELLE POSTITUSE VEEL AVASTAVAD!

KUS ON LASTEKAITSE SILMAD?!

No siis ma üürgasin koos Milaga nutta. See tähendab: lasin ta lahti, muidugi, ta rahunes maha ja hakkas sööma, aga mina olin traumeeritud ja ulusin nutta. No nii nagu ikka Mehhiko teleseriaalides ulutakse: uahahauahaaaa! Üauahaaa!

Olgu öeldud, et eelmisel õhtul olin ma just Naabrinaisega jaganud minu ja Mallu uut, revolutsioonilist masendusega võitlemise relva: kõik tuleb puruks hirnuda! Ja ma isegi ei mäletanud, millal ma viimati nutsin!

Ja järgmine hommik istun ma seal, laps kaenlas, ulun nutta. Laps ulub nutta, sest – vana empaatik, nagu ta on – mina ulun nutta. (Kõige selle valguses on üsna hea, et ma ENNE ei teadnud, et ülemistele naabritele kõik nii megahästi kuulda on.) Ulume ja ulume, kuni mul lõpuks hakkab lapsest nii hale, et ma hoian hinge kinni, et MITTE nutta. Ja imekombel nutmine lõppeb.

Siis helistan Sikile, et teda eelseisva õuduse eest hoiatada ja hakkan uuesti uluma. Ja ma olen spiikeril ja see on piinlik ja ma ajan Siki totaalsesse paanikasse ja siis, nagu mõistlik inimene kunagi, saatsin ma paar vihast/kurba/paanilist sõnumit ja lülitasin telefoni välja.

Noh, et rahuneda ja end koguda ja nii edasi.

Õhtuks selgus, et muidugi oli see kõigest minu aju, mis suutis eimillestki probleemi teha ja isegi Mallu homod teadsid, et aasta või isegi poolteist on TÄIESTI okei alustamiseks. Naabrinaine ilmselt luges mu sõnumit ja kahetses päeva mil mulle oma numbri andis. Ja vist isegi ema (kellest mul olid meeles kindlalt sõnad, et “No aastasega ikka juba peaks potitreeningut alustama!”) sai ikka paanikasse aetud.

No et päev oleks läinud täie ette.

Siis ma unutasin kogu selle pasa mõneks ajaks ära (pun not intended). Täna, mingil põhjusel, mõtlesin, et prooviks uuesti. Oleme igast muid ettevalmistusi teinud, millesse ei viitsi laskuda, sest vanemad ju teavad juba, mida teha, ja kes ei tea, seda ei huvita detailid. Lihtsalt mõtlesin, et prooviks. Ikka sellel õhtul, kui ma olen öö otsa konkreetselt üleval istunud ja oma masekassi nii- ja teistpidi lahanud ja jõudnud kõikpidistele järeldustele, et ma olen maailma halvim inimene, AGA! Vähemalt nüüd lähenen ma sellele konstruktiivselt! Esimese hoo sai muidugi Mila, kellega ma maniakaalselt päev läbi tegelesin (oh, see on omaette lugu) (ma ju ütlesin, et unedefitsiidis olles on mul miljon “põnevat” titelugu) ja siis õhtul potile surusin. No niisama. Ausalt. Pisarateta ja kinnihoidmiseta.

Pisarad ei jäänud muidugi tulemata, sest pole vist tõesti olemas asja, mida mu titt rohkem vihkaks kui potil istumist**. Kuigi ma ostsin eriti šefi pardikesega poti.

Olgu, taas jäi see nii. Loputasin poti üle ja… DŽIISAS KRAIST SEE HAKKAS LAULMA!

No mida…

potti?! Ausõna, KES tuleb selle peale!? Samad vennad, kes tegid Poo ja Pee mänguasjad? Et nagu… Ma isegi ei hakka laskuma kõigesse sellesse, mida selline seos kaasa võib tuua. Pavlovi refleksist olete midagi kuulnud? Ja see muusika kõlas nagu suvaline muusikakaart. No teate küll, need, mis avanedes laulma hakkavad.

Ohjeesus.

No ja siis ma tulin arvutisse, võtsin lapse kaenlasse ja hakkasin seda postitust kirjutama. (Seetõttu see ka nii pikk – ma kirjutan seda juba poolteist tundi.) Ja see pott muudkui laulis. Ja laulis. SAMA FAKING LAULU. Ja laulis. Pesin, kuivatasin, raputasin. Ikka laulis. Otsisin lülitit – pole. Laulab. Toppisin diivanipatjade alla, aga ikka liiga hästi seda pininat kuulda. Surm. Kohe. Palun?

Niisiis käitusin ma nii nagu iga normaalne, täiemõistuslik ema käituks. (No ikka seesama ema, kes IIAL ei hoia oma last potil kinni ja ei üllata teda lambist hommikul totaalse režiimimuutusega.)

Läksin, laps süles, võtsin haamri ja lõin selle kuradi poti puruks.

“Kui sinust tuleb järgmine Hitler, siis SEE on see moment, millele tagasi vaadata,” ütlesin ma Milale ja mõtlesin juba tavaks saanut… mida v*ttu.

(Ma jah viimasel ajal ropendan palju. Mitte lapse kuuldes muidugi. Ega ma mingi monster ole.)

Jap.

Elus tuleb kord hetk, kui sa taod, nutune titt kaenlas, haamriga laulvat potti puruks.

Ja sa pole isegi selleks kuidagi valmis.

Emadus. For. The. Fucking. Win.

*Nagu Dallases noh. Endistviisi oli ta siin blogis kui Abikaasa, aga nüüdsest on J.R., sest Tikker võttis Abikaasa nime ära ja ma ei saanud/tahtnud seda enam kasutada. Jajah, ma tean küll, et see “abikaasa” sõna pole patenteeritud, aga ma lihtsalt enam ei saanud. Nüüdsest J.R. Who shot J.R.? Kui keegi küsib, siis mina see küll polnud!

**Ma siinkohal mõtlesin, et võtan postist igaks juhuks välja kõik korrad, kui ma lapse nime mainin. Kuigi tõenäoliselt seda posti enam pole, kui mu laps piisavalt vanaks saab, et sellest huvituda. Ikkagi tean ma, et mingis vanuses on selline jutt KOHUTAVALT piinlik. PRAEGU ma mõtlen küll, et mind ei häiriks, kui mu ema oleks blogi pidanud, aga kui ma olin 11 – raudselt oleks häirinud. Issand, see emmeblogindus on faking ooful. Igatpidi. Pole olemas õiget lahendust.

 

aasta sõbra auhinna jagamine…

Käisime nädalavahetusel Tartus sünnipäeval. Olgugi, et ma näen nüüd oma Tartu-sõpru jube harva, on ikkagi alati nii oosõm neid näha. Muuhulgas käisin klubis ja tantsisin vist Maaliga. Ja öösel sõin trepi peal kebabi, sest Tartus on kebabi! Näiteks Nõmmel on üks koht, nime järgi kebabikas, aga kui täna Abikaasa sealt kebabi läks tooma, tuli ta tagasi pitsaga. Not acceptable.

Igal juhul, kui Tartust tagasi sõitsime, hakkasime Tannuga arutama, et olgugi, et me oleme Ssikiga sõbrad juba, mingi, maitea, kümmekond aastat, pole meil õrna aimugi, mis tööd ta võiks teha. Toimus selline dialoog.

Tannu: “Oot, aga mis tööd ta üldse teeb?”
Daki: “Ma tean, et tal on mingi töö…”
Tannu: “Jah, ta töötab… mingis… firmas…”

Aasta sõprade auhind peaks meile minema.

today I met Dylan

Niisiis, kaks ööd ma ei maganud. Kõikusin kuskil närvilise ootusärevuse, peadpööritava õnne ja hullumeelsuse piirimail. Vaatasin läbi kõik asjad, mis Dylaniga üldse seotud on või vähemalt meenutasin neid (“Black Books”, “Film With Me In It”, “Shaun Of The Dead”, “Notting Hill”, “Monster”, “What it is”, “How Do You Want Me”). Lisaks lugesin läbi kõik artiklid ja intervjuud, mis vist ever temaga tehtud on.

Lõpuks hakkasin ma totaalselt kartma. Sest niipalju, kui ma olen ette kujutanud Dylaniga kohtumist, on see alati käinud umbes seda stsenaariumit pidi, et mina astun sisse, näen Dylan Moranit ja suren.

Eile Siki veel küsis, et kas ma kardan ka.

“Totaalselt. Haigelt kardan.”
“Issand, kuidas sa suudad seda teha… Mina küll ei julgeks.”

Pärast, misasja, seitse (?) aastat ajakirjanikutööd on mul IKKA VEEL nii, et mul on intervjuule minnes närv sees. Väike närv on alati sees. Ilma kuidagi ei oskagi. Ja no seekord… noh, ütleme, et oli jah. Kõva närv oli sees.

Aga lõpuks kui ma juba jooksin Prive poole, siis ma enam ei mõelnud millelegi. Miski osa lülitus täiesti välja. Mitte päriselt see fännigeen, see täiesti välja ei lülitunud. Aga mingi automaatika tuli liigutustesse sisse. Sest see on mu TÖÖ. Ja ma oskan oma tööd väga hästi teha.

Astusin pimedasse Prive saali ja olin pime. Umbes kuskil eemal nägin inimesi seismas. Dylan. Dylan ongi siinsamas. Pärast paari sõna vahetamist korralduspoolega astus Dylan minu poole, naeratas: “Hi, I’m Dylan! Pleasure to meet you!”

Ja miski minus ei unustanudki kohe kõiki sõnu ära: “Hi, I’m Dagmar. The pleasure is all mine. It’s actually an huge honor to meet you. I also have a present. It might be a little inappropriate. I personally think it’s disgusting…”
Dylan: “What? Are those pants? Because I love pants. Pants are cool.”
Daki: “No. What? No. Pants are bullshit! Who loves pants? No, it’s Estonian wine. I wanted you to see what happens when one doesn’t have grapes. They make wine out of apples, berries and piss.”

Nii see läks. Hiljem sain ma aru, et Dylan intervjueeris mind, mitte vastupidi. Vahepeal pidin ma hinge tõmbama ja lausuma: “I’m sorry. I’m forgetting words.”
Dylan: “It’s okay. Take your time.”
Daki: “You can’t believe how awesome it is for me. I’m sitting here with Dylan Moran! Have you got ANY idea how awesome it is?”
Dylan: “No, it’s rather boring. I sit with him all the time.”

Nii see läks.

Ühe korra ütlesin ma välja sõna curmudgeon, mida ma pole elus valjusti välja öelnud. Dylan katkestas mind: “Nice pronunciation!”
Mina, arvates, et ta on Bernard Black, hakkasin kohe vabandama: “I’m sorry, I’ve never said it out loud, but it’s the most used word there is about you.”
Dylan: “No-no, you nailed it!”

Ühesõnaga, mu vastas istus DYLAN MORAN, oli sõbralik ja tore, huvitus kõigest, mis mul öelda oli, küsis küsimusi Eesti kohta ja me rääkisime pikalt ajaloost ja sellest, kas reality kui selline on olemas. Lugu hakkan kokku kirjutama homme, mis päeval see ilmub, pole veel päris kindel. Aga tuleb Õhtulehes.

Lõpuks, kui närviline Louis juba märku hakkas andma, et mu kolmveerandtund hakkab läbi saama, otsisin ma kotist midagi, mille peale autogrammi küsida. Sest mu “Little Book of Calm” on kuskile ära pakitud ja ma ei suutnud seda leida. Võtsin kotist Mila esimese passipildi ja autogrammi sinna taha. Umbes sellise näoga olin ma pärast intervjuud tundide kaupa.

Best wishes Daki & Mila, x Dylan Moran

Ja veinid, mis ma talle kinkisin, olid Tallinna Karastusjookide Pohlavein ja Ebaküdooniavein.

This was absolutely awesome.

Ja kõige tagatipuks sain ma kaks pääset, millest ühe ma andsin K.-le lapsehoidmise eest ja teise rändomilt blogi FB lehel esimesele kommenteerijale. Sest mul oleks olnud mingi miljon tartlast, kellele see anda, aga neist keegi poleks tunni ajaga siia jõudnud. Sorry, guys.