Tag Archives: home improvement

kodumajandusest

Argielu 2 kommentaari

Liis kirjutas segadusest ja ma jäin mõtlema. Täna on hea selle üle mõelda, sest eile ma tegin jälle buldoosermeetodit (kõik, mis põrandal laiali, harjaga kokku ja prügikottidesse), kõrval Mila, kes IGA ASJA kohta ütles, et see on talle eluliselt vajalik mänguasi. Aga no lõpuks saime ikka kolm kotti kokku ja süda on natuke rahulikum jälle.

Nüüd võiks aknad ka ära pesta, oleks veel rahulikum olla.

Kuni järgmise korrani.

Sõnaga, mõtlesin selle üle, et Liis on üks inimene, kelle juurde minnes ma tunnen end nagu kodus. Ma ei ole kunagi pidanud tema kodust segadust millekski eriliseks ja ma ei tuleks selle pealegi, et sellele kuidagi viltu vaadata. Sest, noh, enamiku ajast on tal ikkagi vist väiksem segadus kui mul, aga samas, kes teab…:)

Aga peamiselt ikka seetõttu, et ma tean – nagu ta ütles, need inimesed, kelle kodud on nii korras, et põrandalt võib süüa – enamasti neil inimestel on abilised. Neil kas ongi rohkem vaba aega või neil on partnerid või ämmad või Galinad, kes aitavad. Sest näiteks, kui jätta kõrvale fakt, et ma olengi kohutavalt laisk, siis üldiselt on mu päevad sellised, et jõuame Milaga koju 17 paiku, juba kohutavalt väsinud (2h commute’i iga päev pole naljaasi), siis tuleb süüa teha, siis sööme ja juba ongi vanni- ja tuduaeg. Nädalavahetused on üle ühe, kui mul on “lapsevaba” aeg, siis ma harilikult kasutan seda aega magamiseks ja/või töötamiseks ja/või sõpradega kohtumiseks. Mitte üheski listis pole koristamine prioriteediks, pigem ma teen seda sellistel päevadel nagu sel nädalal, kui ma pean niikuinii lapsega kodus olema ja kiired tööasjad on selleks päevaks tehtud ning õhtusöögi valmistamiseni on veel aega.

Vahepeal ma mõtlen, et seni, kuni mul pole veel siiski oma Galinat, peaks ehk tagasi pöörduma selle eksperimendi juurde, mida ma kunagi Nipiraamatu tarbeks tegin. No et prooviks jälle Flyladytada, äkki mõikab. Aga samas tundub kogu see koristamise asi nii kohutavalt tüütu ja tegelikult teeb Mila igapäevaselt ise päris palju juba, ta lemmikuks on tolmuimemine, nii et praegu on eesmärgiks osta elektrilise harja asemel siiski normaalne tolmuimeja ja elu peaks jälle maagiliselt paranema.

Kodumajandusest veel rääkides, on mingeid asju, mida ma teen alati suurima heameelega. Ma armastan kokkamist, ma armastan nõudepesu, näiteks. Ma armastan pesupesemist, aga pesu kokkulappimine on kõige tüütum tegevus koristamise kõrval. Ma armastan voodipesu vahetamist ja lillede kastmist ja muide! Meil on sel aastal nii palju õisi köögiaknalaual, et suisa eriti äge. Isegi mingi taim on läinud õide, mida ma ei teadnudki, et ta teeb. Ta on mul kaks korda ära surnud ja omal algatusel elule ärganud. Ükskord isegi nii, et jätsin poti Nõmmel aeda, sest tahtsin ära tühjendada – no et surnud taim – unustasin ja mingil hetkel avastasin: roheline!

20150528_140201_Sara_Moody_Cornered

Ja veel ei viitsi ma kuidagi võtta ette mingit riietesorteerimist, see tundub nii kohutavalt tüütu ja lisaks ma näen juba nii palju kurbust, kui ma avastan ägedaid riideid, millest Mila on välja kasvanud. Miks, miks!? Riided võiks lastega koos kasvada.

Ja pealegi igatsen ma taga mingeid kleite minevikust, mis on eriti veider. Suvahetkedel meenuvad kleidid ja ma mõtlen, kuhu need saanud on, vahel meenub, vahel ei …

Aga elada tuleks ju tuleviku suunal, eks ole!

/

Lugesin just mingit nii imelikku II maailmasõja raamatut kolme “Wayward Pinesi” vahele, et ei saa enam ööd ega mütsigi aru. Ma pole üldse eriline värvikriit neil nädalatel, püüan kuidagi asjalikke mõttepoegi peast kinni püüda, aga kuidas öeldaksegi? Et kuhu on lusikaga antud, sealt kulbiga ei võta?

Writing nook, revisited ehk Uus töönurgake

hoomamatu 1 Reply

Peaaegu aasta oleme Nõmmel elanud ning lõpuks võib öelda, et kontor hakkab vaikselt valmis saama. (Köök ja elutuba? Not so much.) Peamiselt tuleb tänada siinkohal muidugi Naabrinaist, kes lihtsalt kätte võttis, mu poodi saatis ja tapeedipanemispühapäevaku korraldas. Võttis kõigest kuus tundi, aga tapeedi saime pandud.

(Ja kui ma ütlen “saime”, siis ma mõtlen, et “Naabrinaine sai”. Mina rohkem liimisin ja keeldusin asju minema viskamast ja tegin Naabrimehega nalja.)

Viimased detailid on aga vaja veel paika panna ja riiulid, mis hakkavad üht seina katma, tuleb ka enne sebida/ehitada, nii et office great reveal  jääb hetkel ära. Küll aga tutvustan ma teile oma uut töönurka (vana oli selline), mis sai täna ka enam-vähem paika. Tõstsin laua akna alt ära, samas näen sealt nurgast ilusasti aknast ikka välja.

Täna mõtisklesin, et peaks selle korstnajala ka ehk välja toksima, umbes nagu meil vannitoas sai tehtud… Roosa tooli olen lötsi istunud, algselt oli mäletatavasti tegu rohelise koledusega, mis aga väikese makeoveriga hipiunelmaks muutus.

Minu väike nunnunurk. Saan nüüd aru, et pildilt jääb mulje, nagu ma oleks kingad lambikuplisse torganud… Eh, pilt hoopis:) Lambi skoorisin naabrite kuurist, kes selle ära tahtsid visata (hea, et jaole sain!). Pilt on pärit Kingakaubamajast, kus ma teadupoolest ju töötan.

Sama stseen, teised filtrid ja natuke teine nurk. Mul sai inspiratsioon otsa, kuidas veel pildistada. 

 Kuna ma tahan olla tähtis, siis nüüd on mul eriti ametlikud paberisahtlid. Ja uus väike lilleke, mis varjab kogemata Siki fotot. Ja tšekkige mu lahedat tapeeti!

Motivational art.

Pildid tegin Samsung s3-ga, töötlesin Pixlr-o-maticu äpiga.

roosa tooli saabumine

hoomamatu 4 kommentaari

Kunagi, kui ma demonstreerisin oma fabuloosset kirjutamisnurka, jäi pildile ka poolik tool, mille vedasin koju sünnipäevakingitusena Mööbeldaja kauplusest (asub Telliskivi tänaval ja on tõeline kullaauk, ma ei väsi seda kiitmast). See oli kaetud rohelise sametiga ja raam oli rõlgelt roheline, nii et oli raske aru saada, kas tegu plastiku, puidu või mingi hübriidiga. Maitea, plastikpuit? Puitplastik? No selline ta igal juhul välja nägi.

Siis valisin emme lõpututest kangavarudest kreisi 60ndate vaimus kanga, millest emps uue katte õmbles. Tükk aega oligi ta mul selline poolik.

Lõpuks võtsin ma end kokku ja läksin ostsin potska värvi. Ma teadsin, et ma tahan värvi, mis mitte lihtsalt ei ütleks, vaid lausa RÖÖGATAKS: “MA OLEN ROOSA VÄRV, mõistad?!” Värvikaart valmistas väikese pettumuse, kõik värvid tundusid liiga tuhmid, kõik toonid liiga igavad.

Aga Silver keerutas mulle osavalt värvi kokku ja kui ma selle lõpuks kodus avasin, avastasin, et sain täpselt selle tooni, mida olin igatsenud.

RO-maigaad-OSA!

Pintseldasin raami üle ja püüdsin natuke ka seda toolipõhja rohelust katta, aga kui keegi on kunagi püüdnud sametit värvida, siis ta umbes kujutab ette, kui vastik see võis olla mulle, kes ma sametit väga katsudagi ei taha, saati siis pintseldada… Õagh.

Aga tulemus on nii nunnu, et ma tahaks kõik ülejäänud asjad elamises ka roosaks võõbata. Tagasi hoiab mind ainult teadmine, et kui kõik oleks roosa, siis see poleks sugugi nii eriline.

Muuhulgas on mu uus staarlamp ka pildile jäänud. Vinnasin selle tuppa hoovi pealt prahihunnikust, mis tekkis kui meile uusi kuure hakati ehitama ja naabrid kõik kuuridesse kogunenud tavaari õue kuhjasid, kust see peagi prügimäele läks. Lisaks lambile leidsin ma sealt muidugi veel asju, mida päästa.

Praegu mõtlen, et peaks lambikupli ka roosaks värvima ehk…?

meeste- ja naistetööd

hoomamatu 28 kommentaari

Tabasin end eile poole värvimise pealt meenutamas, kuidas Mallu hiljaaegu mu kiidulaulule erinevate remonditööde läbiviimise osas vastas: “Tuleb tunnistada, et sa oled tõesti täna väga mehelik olnud.”

Nüüd meenus see mulle kuskil uste õlivahatamise ja mingite vidinate värvimise ajal ja ühtlasi meenus, et olengi tahtnud sellest pikemalt kirjutada.

Meeste- ja naistetööd. Issand kui veider määratlus.

Selleks, et majapidamine võimalikult sujuvalt töötaks, on selge, et kõik pereliikmed peavad jõudumööda sellesse panustama. Või noh, kas just “peavad”, aga ei tea ma ühtki õnnelikku ja töötavat suhet, kus üks osapool sittagi ei tee. Niisiis, kõik võiksid mingil määral panustada.

Ja selge on ka see, et on mingid tööd, mille tegemine ei meeldi mõlemale. Hea on muidugi, kui saab tööd niimoodi ära jagada, et teed neid, milles osavam oled ja teine on juhtumisi neis asjus osavam, mida sulle niikuiii teha ei meeldi. Aga enamasti satub ikka sekka mõni asi, mida kumbki väga teha ei taha.

See on TÄIESTI okei, et osad tööd on vastumeelt. Aga on ka ääretult oluline, et need kuidagi valutult ja pikalt emotsemata tehtud saaks.

Näiteks mulle üldiselt meeldib kokata, voodipesu vahetada, pesu pesta ja kuivama riputada ning aeg-ajalt kappe korrastada. Lisaks meeldib mulle üldiselt ka nõusid pesta, aga igapäevaselt üritan siiski ajada lihtsat liini, et nõud peseb see, kes süüa ei teinud. Ehk mees võiks olla pesija. Nii üldiselt.

Ma ei ole suurem asi koristaja ja kraamija, seda ei väsi mu sõbrad mulle nina alla hõõrumast. Remondikaoses aastasega elamine on asju veel hullemaks ajanud. Ma omast arust muud ei teegi, kui ainult likvideerin päev otsa erinevaid kaoseid, aga õhtuks on ikka elamisest selline sõda üle käinud, et jääb mulje nagu ma istuks kätel päevad läbi.

Ja see ärritab mind lõputult, sest esiteks ei ole ma kunagi suurem asi koristaja olnud ja nüüd näib mingisugusegi korra pidamine suisa võimatu. Teiseks ma KORISTAN reaalselt ju päev läbi, aga tulemust justkui pole, sest uus segadus tekib sekundiga. Nüüd ma olen hakanud mõistma, mida üks tuttav ema mõtles, öeldes: “Kõige väsitavam iga on 1,5-2. Siis ei ole muud, kui kaos kaose otsa. Jõuad jalanõud vannist välja korjata, kui juba on pesumasin saia täis topitud. Ja nii edasi.”

Nii et nüüd on mul lohe maine TÄIESTI ILMAASJATA.

Ning kui ma midagi kodutöödest suisa jälestan, on see prügiga ja halvaks läinud asjadega tegelemine.

Ma ei ole üldiselt nõrganärviline igast kaks-tüdrukut-üks-tass-olukordades, aga prügi ma JÄLESTAN. Kõige vastikum on ääreni täis prügikoti kokkusurumine, sõlmimine ja selle välja viimine, sest tavaliselt on ta kindlasti sobivalt kuskilt auguga, nii et kõik liga jala peale tilgub.

Vabandage mind, teen väikese öökimispausi.

Niisiis üritan ma prügi võimalikult kiirelt välja viia ja üleüldse püüan vältida olukordi, kus see taluvuspiiri ületab (näiteks pakkides haisvad asjad eraldi kottidesse jmt). Ja üldiselt loodan ma, et ma ei pea üldse sellega eriti tegelema, sest JR-i ei paista see asi nii väga häirivat kui mind. Seega oleks ju ainult loogiline, et ta võtab selle kõigile vastumeelse asja enda kanda.

Aga on üks huvitav asi, mida ma olen varemgi märganud… Mehed nagu EI NÄE, kui prügikast täis saab. See vist ongi andnud alust nii paljudele selleteemalistele anekdootidele ja “naine näägutab”-stereotüüpidele. Sest ma olen reaalselt kindlaks teinud, et meie “prügikast on täis” tähendab mulle ja talle TOTAALSELT erinevaid asju. Ja kui väga ei käiks ka mulle närvidele see pidev meeldetuletamine, et “vii hommikul prügi välja kui lähed”, teen ma seda ikka, sest teine variant on öök ja vihastumine, et pean jälle sellega tegelema.

Elu konarlused…

Aga on üks osa majapidamisest, millega mulle täiega meeldib tegeleda – see on kõiksugused remonditööd, mööblitõstmised, planeerimised, puurimised, riputamised, värvimised ja nii edasi. Ma ei saa kõigega puhtfüüsiliselt hakkama ja näiteks elektrit ei hakka ma targu puutuma, olgugi mul sünnipäev Edisoniga samal päeval – sest ei tasu ikkagi unustada legendaarset korda, kui ma järjest kolm korda PANGAAUTOMAADILT elektrit sain.

Kuid üldiselt – jah, mulle meeldib. Ma küll tavaliselt lendan asjadele peale suure vaimustuse ja väikeste teadmistega, aga tehtud asjad ikkagi saavad, millele lisandub veel isetegemise otsatu mõnu. JR jälle ei suhtu remonditöödesse samasuguse kirega – ja minu arust on see kah täiesti okei. Las igaüks tegeleb sellega, mis talle rohkem meeldib.

Lisaks armastan ma hullumoodi ahju kütta, aga ei viitsi väga puid tuua ega tuhka välja viia… Kah normaalne ju, tegelikult, et saab jagada kohustusi ja ikka saavad kõik teha asju, mis neile rohkem sobivad.

Ometi on aga just kodutööde valdkond vist igas suhtes see enim tülitekitav. Ja ma tunnen, et mingi ora kaoks mu persest küll, kui ma ükskord jälle tööle saan ja sellega seoses tekib see mõnikümmend eurot vaba raha, et kedagi appi koristama kutsuda. Sest jah, selles osas olen ma vist juba “uuendusmeelsema” mõtlemisega, et minu jaoks poleks mingi probleem koristajale maksta, sest ma ise ei suuda/taha/oska/jaksa ja vahendeid selleks ka on.

Ja siis on veel muidugi kõik lapsega seotud kohustuslikud asjad, mis pole sageli meeldivad, kuid tuleb ära teha… Näiteks mähkmevahetusest on mul küll totaalselt kõrini ja lükkan igal võimalusel selle kellegi teise kaela (kust see üldiselt minu kaela tagasi lükkub, sest ka Milal on mähkmevahetusest totaalselt kõrini). Kunagi püüdsin juurutada süsteemi, et näiteks vanniaeg ja õhtune pudel on, kui mitte alati, siis vähemalt pooltel kordadel isa võimaluseks lapsega aega veeta, kuid praeguseks on ka see sujuvalt üleni minu kaela jäänud. Ausalt öeldes pole mul midagi selle vastu, õhturutiin on üks parimaid osasid meie päevast. Aga nii põhimõtteliselt võiks minu nägemuses kodune korraldus jaguneda kuidagi nii, et kui õhtul 17ni on ühel poolel vabadus tööle keskenduda ja teisel poolel lapsega tegeleda, siis pärast seda võiks rollid sujuvalt vahetuda.

Nii see pereelu vanker veereb, ikka üle kivide ja kändude. Ja ikka kõige labasemate põhjuste tõttu.

Aga seda, et mõni asi oleks “meestetöö” ja teine “naistetöö”… Seda mina küll tajuda ei oska. Uue ajastu laps vist.

Kuidas teil kodutööd jaotatud on?

 

kes siis puid metsa viib

hoomamatu 4 kommentaari

Ühel hommikul ärkasin üles ja märkasin, et aju oli kontoriuksele jätnud üheseltmõistetava teate: “Tulen hiljem, täna vastuvõttu ei toimu.”

See oli kaks päeva tagasi ja ma senini ootan, kuni bossid välja ilmuvad, sest MA OLEN MAKSUMAKSJA, MA NÕUAN TEENINDUST!

Seniks aga kaks pilti.

Kõigepealt käisime metsas ja ma võtsin kaasa ühe kuusepuu…

Seejärel puhastasin ma ta ära, kunagi värvin üle ka, ja nüüd istub ta kuusejalas ja hoiab mu lõputut hulka käekotte ning ilmselt hakkab ka sallipuuks, kui jälle salliaeg tuleb.
Heh. Heheh. “Sallipuuks”…

remontika, episood 398: “Seiklused savikrohviga”

hoomamatu 10 kommentaari

Ükskord ammu läksime Majatohtrisse ja ostsime mingi suvalise jupi pilliroomatti ja kolm kotti savikrohvi.

Siis sai raha otsa.

See oli umbes… kevadel? Ma ei tea, lumi oli vist maas. Ammu, ühesõnaga.

Ühel õhtul x aega hiljem otsustasin ma, et okei, hakkaks siis pihta. Võtsin pilliroomati ja redeli ja klammerdaja ja pärast pisukesi dramaatilisi stseenikesi abielust (“No mis sa hakkad nüüd siin vastu õhtut! See pole ju kümne minuti töö!”)… võtsin asja järgmisel päeval uuesti ette ja tegin täpselt viie minutiga ära.

Siis see asi seisis mul seinas pikka aega, kuni ühel õhtul eelmisel nädalal kupatasin Mallu appi mulle kappi nihutama, et saaks lõpuks krohvima asuda. Ja siis me krohvisime täna nagu KAKS LOLLI. Muidu läks kõik väga libedalt (märg krohv on päris libe, kui jala alla jääb), krohvimine ISE ei võta peaaegu üldse aega, aga kogu see segamine ja asjatamine ja hiljem kogu selle savi juustest, põrandalt, riiete küljest ja näost ära saamine on see peamine.

Nüüd on neljandik seinast tehtud. Või noh, vaja veel teine kiht peale kanda, enne peab sein ära kuivama jne. Krohvimine on tõesti imelihtne! Kui keegi ainult pidevalt krohvi ette annaks ja pärast kõik ära koristaks…

Et aga kogu elutoasein tehtud saaks, oleks vaja umbes poolteist rulli pilliroomatti (50€/rull) ja umbes 9-10 kotti savikrohvi (10€/kott)… Mnjaa. Oli mul alles geniaalne idee savikrohvi oma paleeseinte tegemiseks kasutada! Noh, muidugi, nüüd olengi asja revideerinud-kalkuleerinud ja praegune plaan on kasutada köögis lubikrohvi (odavam + sobib niiskesse ruumi paremini) ja seintel, mis pole välis- või naabritega ühendavad seinad, tapeeti. Ning soojustamist vajavad seinad saavad esialgu soojustuse+saepuruplaadi ja siis saaks küll juba rahul olla ja edasi vaadata, kas ja mida.

Ei tea, kas peaks mingi heategevusoksjoni korraldama? Daki seinad talveks krohvitud? Või noh, oleks tore, kui selle ühegi saaks. Teised tegemata seinad (kontor ja köök) tahavad niikuinii soojustust ja saepuruplaati, krohvimisega polegi nii väga kiire.

Igal juhul, pikemalt saab lugeda meie krohviseiklustest Naistelehe Nipiraamatust (ja kui seal on ära ilmunud, kirjutan soovi korral detailsemalt ka, juhuks kui kellelgi endal sama plaan ja otsib vihjeid-kogemusi), seniks paar meeleolukat pilti.

Plaks-plaks ja raha tuleb!

Kus ikka naised savisegu valmistavad? Vastus: käepärastes anumates.

Esialgu tundus küll, et siia ma jäängi mätserdama…

…aga oh imet! Vähem kui tunni ajaga oli juba tehtud!

Ja juba esimene kiht on nii lahe, et kui teine ka panna, ära silendada ja ehk mõni värvgi peale tõmmata… Mm… savikrohvseinad… mu lemmikud!

Ja lõpetuseks savimaski!

 

elutuba – eile, täna, homme

hoomamatu 1 Reply

Pooleliolevas korteris on ilgem tüütus elada, kuid just täna sain aru, et sel on omad plussid.

Näiteks olen ma saanud vaadata ja olla ja mõelda, kuidas mööblitükid asetsema peaksid, et oleks kõige mõnusam ja funktsionaalsem. Sellest parima pildi annab elutuba, mis on ehk meie neljast toast kõige keerulisem. Nimelt on ta kõige pimedam, kuigi pärast osade seinte lõhkumist, ukse lisamist ja akna tegemist köögiseina on ta kõvasti valgust juurde saanud. Teiseks on ta hakitud ning pea igas seinas on aken, uks või mõlemad. Täna tabas geenius ja tõstsin järjekordselt elutoa ümber, nüüd on mul pilt väga selge, kuidas siin olla võiks. Ning alles neljandal katsel saabus see selgus!

Meie elutuba on paljaks kistuna selline:

See, kuhu on kirjutatud ahi, märgistab siis seda ahju, mis meil on otsapidi vannitoas. Vannitoa (ja köögi) plaani näed sellest postitusest, enam ei viitsinud sellega jamada. Ahju olemasolu tähendab, et seda ei ole suurt mõtet mingi suure mööbliesemega kinni katta. Esialgu, kui siia kolisime, panin ahju äärde diivani, sest siis oli külalistel hea mõnus soe seal magada. Teleka lasin vedada nii kaugele kui vähegi andis ehk siis akna alla, sest ma olen maniakaalne mööbliümbertõstja ja mul on füüsiliselt VAJA, et mu telekas poleks ühes toanurgas kinni. Täpselt jagus tasuta kaablit sinna nurgani. Ideaalis tahaks, et telekas üldse oleks kontoris, aga selleks peaks juhtmetega jamama ja ma ei viitsi. Niisiis, esialgu oli elutuba selline:

Ei osanud ma asjadele õigeid kohti leida ja kõik kohad olid mingeid ehitusjääke ja kaste täis. St on senimaani, aga lõpuks hakkab mingi elamine kujunema.

Siis tõid Naabrimees ja Naabrinaine mulle MEGARASKE täispuidust diivanilaua, mis täitsa ära kulus, sest meil on nüüd kaks diivanit (punane ja hall) ja vaja oli ka teist diivanilauda, et jaguks nii kontorisse (mis dubleerib külalistetoana ja kuhu läks lahtikäiv diivan) kui ka elutuppa. Mallu juhtus sel õhtul siin olema ja insta tekkis meil idee kõik ümber tõsta, sest ilmselgelt ei saanud tuba nii jätta – magamistoa uks ei lasknud diivanilauda diivani ette paigutada. Mingi aeg hiljem pagendasin ka kummuti elutuppa, kui magamistuppa lõpuks garderoob üles seati. Ka jõudis vannitoa ukse ette vitriinkapp, mis enne oli köögis, aga mille ma sealt ära vinnasin, kui köögipõrandat tegema hakkasin ja külmkapp saabus. Kuna aga ikka veel pole köögis seinakappe, siis asendab ta praegu kõiki neid puuduvaid kompkasid. Tulevikus aga saab sellest eluto auhkus.

Niisiis sai Malluga koos jõutud vahepealse kompositsioonini:

Täna ma hakkasin mingil põhjusel ümber tõstma (ilmselt olin hullunud haige lapsega kodus olemisest) ja avastasin, et kuigi Kats näiteks pakkus mulle sada erinevat varianti, kuidas mahutada sellesse veidrasse ruumikombosse diivan, telekas, vitriinkapp ja suur söögilaud, et üht lahendust ma polnudki läbi mõelnud. Mis oleks, kui paneks diivani akna alla! Ja töötab hetkel täiesti suurepäraselt.

Ja nüüd on mul selge ka, kuidas võiks hakata elu/söögituba välja nägema siis, kui saabub ükskord söögilaud ning kööki kappe saab, et vitriinkapp lõpuks oma nime uhkusega kanda saab. Enne on vaja aga ära teha see sein, kuhu ma veits juba pilliroomatte juba kinnitanud olen ja mille jaoks aegamisi savikrohvi kokku ostan. See sein (vannitoaukse vastas) on meil naabritega ühine, seega soojustada pole vaja, aga heliisolatsiooni oleks ikka tarvis. Minu loogika ütles, et pilliroog+krohv peaks andma täpselt selle, mida vaja.

Pluss mulle meeldib krohv.

Seinad vannitoa-, magamistoa- ja kontoriukse ümber ilmselt tapetseerin.

Ja kui ükskord saabub aeg, kui mul on normaalne telekas, mitte selline kobakas, siis ilmselt ei peaks ma pead vaevama, kuidas seda riiuli otsa ja/või seinale paigaldada. Aga praegu leidsin, et lae all on optimaalseim koht. Kunagi. Tulevikus. Ehk et saaks praeguse telekalaua võtta elutoas diivanilauana kasutusele ja leida praegusele suurele lauale koht näiteks kontoris. Väike kapike, kus hoian käterätte, võib endale uue koha leida, aga praegu ei osanud veel öelda. Ja ilmselgelt tuleb sellest aknast, mis on köögiseinas, letikoht, ühele ja teisele poole baaripukid. August seinas ja ideedest köögis võid lugeda pikemalt sellest postitusest.

Tundub, et peaks töötama. Kõik uksed saavad käia, samas ei jää ükski uhke mööbliese (vitriinkapp, punane diivan) millegi varju ja saavad omaette domineerida ja funktsioneerida. Söögilaud on kõige kahtlasem, sest ma pole teda ise näinud ja ei tea, kas jääb väga häirima ta sellise koha peal. Samas, praegu meil on niigi seal pisike koridor, sest suur kapp võtab ruumi… Lisaks saab diivanil rahus päevasel ajal raamatut lugeda ja ahi ei ole kaetud soojust segavate värkidega.

Mm… Elutuba. Ei jõua ära oodata…

eeskoja inspiration board

hoomamatu Leave a reply

Remont seisab, või õigemini, liigub edasi teokiirusel. Niisiis mõtlen ma iga kord läbi eeskoja minnes, et see on kõige väiksem ruum ja sellest võiks ju alustada. Et äkki saab kõige kiiremini valmis. Vaja on vahetada põrand (aga meil on lauad olemas), soojustada, värvida. Ja mul on juba umbes välja mõeldud, kuidas seda imepisikest ruumi, mida lõhuvad veel kaks ust, sisustada. Umbes nagu siin:

Allikas Miaau.com

Aga erinevalt sellest koridorist saab meie omas kindlasti olema jalatsiriiul ja tahaks ka jalatsikappi, sellist lihtsat, mille saaks seinale kinnitada ja mis dubleeriks võtmekausi-lillevaasi-pudipadi-hoidjana. Ja peeglit esialgu plaanis eeskotta panna pole, sest mu kosmeetikalaud (jei! mul on jälle kosmeetikalaud!) tuleb kontorisse välisukse kõrvale, ning sealsest peeglist saab end enne väljaminekut tšekkida, et ei juhtuks mingeid fopaasid.

Ja tegelikult on mul plaanis eeskoja seinale panna hoopis võtmekapp, mille ma teen ühest kuuride lammutamise käigus leitud mingi-aegsest lõhkeainekastist. Aga see projekt hetkel ka ootab aega ja inspiratsiooni. Aga võtmekauss jääb kindlasti ka, ma olen kausipede, kõik kohad on pudi-padikausse täis.

Siin siis eeskoja inspiratsioonitahvel. (Mu kujutlustes nägi see fäänsim välja, üllatuslikult ma polegi mingi fotošopiproff.) (Klikates näeb suuremalt.)

1. Seinakell (Home&You) – 29.00 PLN

2. Jalatsikapp (Ikea) – £45

3. Võtmekauss (etsy.com) – $22

4. Riidenagi (Kodusisu.ee) – €37.69

5. Korktahvel – (etsy.com) – $30

6. Jalatsiriiul (Ikea) – £55

7. Pia Pikkori maal “Celebration I” (piapikkor.com)

8. Vaip (Home4You) – €18.50

[signature]

my corner of the world

hoomamatu Leave a reply

Tänase päeva tegelesin ma suurpuhatusega kaosekorteris ja õhtuks on ikka mulje, nagu poleks suurt sittagi teinud. Ometi jõudsin ma kontorit koristada, kardinaid pesta, vaipu pesta, põrandaid pesta, akna eest võtta, aknad puhtaks küürida, kardinapuu üles riputada ja kardinad ka kahe akna ette. Peamine eesmärk oli siiski saada kontor nii kaugele, et võiks homme kuurist diivani ära tuua ja et mu kirjutuslaud saaks PÄRIS kirjutamisnurgakeseks. Tasapisi, sammhaaval, ükskord saab see kaosekorter elatavaks ka, ma usun.

Mu kirjutamisnurgake on ääretult oosõm. Siia sai puhtaks nühitud ja üle peitsitud laud, vaja veel sahtel ehitada. Tooli leidsime Telliskivi vanamööbliärist, mis oli algselt kaetud rohelise SAMETIGA, aga kuna kõik ju teavad, mis värk mul sametiga on, siis sai uus värviline kate peale pandud. Nüüd on veel vaid raam üle värvida (tõenäoliselt fuksiaroosaks!) ja toolile uus ilme antud.

Laud on üldse mul nagu altar Sikile. Tema kinkis meile Milaga need kaks klaasist kujukest (kuna mina olen sündinud Roti-aastal ja Mila Kassi-aastal). Pardikesega pits on kingitus Kats+1 emalt (tervitused sulle! See on maailma lahedaim pits ÜLDSE!). Siki kinkis mulle ootamatult viimati seal külas käies ka selle sõna – “Dream”. “Et sa ikka teaks, KUI tubli ja kallis sa oled, ja et sa ei unustaks unistada,” ütles ta ja ma oleks peaaegu nutma hakanud.

Need uksed, mu lemmikuksed maailmas, avanevad elutuppa. Poolenisti puhtaks kaabitud uks viib meie magamistuppa, see on see uks, mida enne polnud. See tähendab – uks ise oli varemköögiuks. Tegime augu seina ja isa tõstis ukse ümber. Vot sellised lood. Mis materjalist see tooli raam tehtud on, on täiesti müstika. Tundub katsudes nagu plastik, aga päris kindel olla ka ei saa, äkki on mingi imelik värv? Igaljuhul hakkan ma selle värvimisega varsti tegelema.

Ahjaa, ootamatult juhtus nii, et arvut paranes ära. Nüüd püsib jälle lahtisena lahti ja ei tahagi end pidevalt sulgeda, kui käsi peal ei hoia.

Mina muidugi kujutlesin tuules lehvivaid valgeid pitskardinaid, aga need on praegu hoopis elutoas ja lastetoas. Samas need punased kunagi Humanast skooritud kardinad on mu lemmarid juba aastaid olnud ja minuga kõikjale kaasa kolinud.

Ja Pussakas avastas, kui oosõm on aknal passida ja edasi-tagasi käia, ilma et peaks mingite uste pärast muretsema. Mina muidugi viibin pidevas parakas, sest esimesel korrusel elamine on faking skeeri. Aga samas ka totaalselt lahe.

Ning lõpuks, pärast… mm… viit (?) aastat, on mul jälle oma kirjutuslaud.

Rõõm.

köögiarengud

hoomamatu 4 kommentaari

Pärast kaht kuud külmkapitult elamist viskas mul üle ja ma läksin ja muretsesin endale külmiku. Suure! Ägeda! Sinise valgusega nagu Sõle tänava Statoili peldikud! (Tõenäoliselt selleks, et kõik narkomaanidest tomatid end pastakastmest täis süstida ei näeks.) Aga kuna ma vahepeal olen mõnes asjas OCD, siis EI SAANUD ma külmikut enne kööki ära paigutada, kui vähemalt põrand on ära tehtud. See ootas soome papi all oma aega, peamiselt vist seda, et elektrik tuleks ja siis seda, et seinad ära tehtaks. KUIGI ma ütlesin kohe, et seda võibki ootama jääda meid teades, nii et parem ikka kohe ära teha.

Aga no kes mind uskus.

Läksin K-Rautasse, ostsin igast vajalikku manti ja reede pärastlõuna tegelesin köögist asjade väljatõstmisega. Pliit näiteks hängiski juba kontoris, nii et oli üsna lihtne. Paar kappi, laud, kraanikauss, pesumasin. Ja need jubedad soome papid lendasid rahuldusttekitava plaksatusega aknast välja. (Selle peale ärkas Mila muidugi üles ja ei saanud aru, miks ta magama peab, kui väljas päike paistab.)

Lõpuks, mingi kümne ajal, jäi ta ikkagi magama ja ma sain jätkata oma adventuuri.

Lakkimine ise polnud muidugi mingi eriline katsumus, sest peitslakk (nagu kõik peitsid) on lihtsalt FABULOOSNE ja armastab mind ja mina armastan teda. Niisiis, see osa oli puhas rõõm. Tüütuks läks siis, kui ma otsustasin ülejääkidega vannitoaukse ka ära teha, aga no täpselt jäi puudu ja lahustit ei leidnud üles (leidsin muidugi järgmisel päeval KOHE, kui hakkasin kööki sisse kolima), niisiis näeb ta välja praegu nagu Jersey Shore’i Snooki. Aga kuna mul õnnestus põrandale paar kriimu ikkagi pliidiga peale vedada, pean niikuinii seda juurde ostma. No ja teised uksed ka ju tuleb samasuguseks teha. Nii et no worries.

Enne nägi köök välja selline, umbes. Siis, kui ostsime:

See on vannitoa poolt, uks on Mila tuppa.

See vaade avanes Mila toa ukselt, näha on ka seinakapp, millest on hetkel järel vaid uksed. Kuskil ma leian neile ustele veel koha…

Kui vannituba hakati ehitama, võtsid isad (neid oli siin tõesti vahepeal mitu) üles köögipõranda, Siki mees vedas kankatorud ja Ott ja minu isa panid lõpuks uue põranda. Vana ei andnud kahjuks taastada, sest veekahjustus oli osad lauad täiesti ära mädandanud.

Siis mingis aktiivsushoos tõmmati ka seinad paljaks, kaeti kaunis uus puitpõrand jubeda soome papiga (et puit saaks natuke “mängida veel”), mina kolisin sisse, vedasin paar eluks vajalikku vidinat kööki, ühendasin kraanikausisegisti uude kohta ära ja nii see eluke meil jätkus. Ei olnudki väga häiriv, sest ma olen valmis oma unistuste kodu nimel igasuguseid asju kannatama. Pealegi on ju teada, et inimene harjub kõigega. VEIDI tüütuks hakkas aga muutuma see, et kõik asjad jääkapis pidevalt halvaks või ümber läksid ja et igasuguseid sügavkülma armastavaid asju (nagu jäätis või liha) pidin vaid nukra pilguga poes vaatama. Isegi puupliita ei häiri mind, eriti kui puitbriketti on. Siis saab kahe briketiga toidu valmis sama tõhusalt ja kiirelt kui elektripliidiga. Puudega läheb veits kauem.

Enihuu.

Külmik jõudis kohale ja kui transakutt seda sisse veeretas, jäi ta hetkeks urisevat külmakasti vaatama, hakkas naerma ja küsis: “Kas see on teie praegune külmkapp, nagu ma aru saan?”
“Jap,” tunnistasin. “Veits tüütu pärast kaht kuud.”
“Nojah, edasminek suuruses on märgatav.”

See on tõde. Praegune külmik võis vabalt olla suurim poes ja ta on väga oosõm. Ma kutsun teda Samsuks ja täidan teda ükshaaval ägedate asjadega, sest ma pole harjunud, et ma võin kiiresti halvaks minevaid asju üsna vabalt praegu jälle poest osta. Ja üks Mallu Riiast toodud kummaline jook istub ka uhkelt riiulil. Olen väga rahul.

Samal õhtul lakkisin põranda, öö läbi kuivas ja hommikuks oli vaid mõni kassikäpajälg sinna tekkinud. Pussakas sai vist üsna kähku aru, et jõle ebameeldiv on kõndida, kui pidevalt kinni jäävad käpad kuhugi.

Siis algas suurejooneline aktsioon “Ajutine köök, teine vaatus”. Sest elekter ja seinad on ikka veel ju tegemata, mistõttu ma ei saa panna külmikut sinna, kus on ta ÕIGE koht, aga kuna elektripliidi jaoks pole ka veel juhet, siis polegi väga oluline see, mis järjestuses kõik hetkel on. Nimelt K. sundis mind asja ikka feng shui põhimõtete järgi sättima ja üllatuslikult õnnestuski päris rahuldav plaan paika panna. See erineb natuke sellest, mis alguses välja mõtlesin. Selles mõttes on olnud mõnus poolikus korteris sees elada, et väga paljud asjad paistavad nüüd teistmoodi. Ka on tulnud ootamatult häid ideid, näiteks lahendasin ma ühes geniaalsushoos ära leti ja baaripukkide propsi. Lahendus oli lihtne: seina auk! Ühel õhtul kiskusingi lauad ära, kaevusin saepurusse ja auk saigi loodud. Nüüd on vaja veel üks laud paika lüüa (ja enne see õigesse mõõtu saagida, aga saagida ma ei viitsi, sellepärast seisabki) ja isegi pilliroomatt ja mõned kotid savikrohvi on juba olemas, et see kunagine seinakapi osa ja vannitoa ukse ümbrus kenasti ära krohvida.

Praegu on köök i-kujuline, aga tulevikus saab olema L-kujuline. Pesumasin ja kraanikauss jäävad sinna, kus nad praegu on, sahtlitega kapi jaoks tuleb leida mõni muu koht, sest akna asemele võiks millalgi siiski uks tekkida. Pliit tuleb otsaseina, külmik elektrimõõturite ja kilbi alla (need tehakse kõrgemale, kui me ÜKSKORD ELEKTRIKU LEIAME) (ja raha selleks) ja nurgakapp, mis meid veel poes ootab, jääb originaalselt plaanitud kohta.

Hetkel on köök selline, ligadi-logadi, aga TÄIESTI funktsionaalne (v.a elektripliit):

Pesumasin pole loodis, sest sellega oli pidevalt mingi jama, apparently pole ma suurem asi torumees. Akna peal mu ürdikasvandus! Samsu on peidus, häbeneb, ja varjab trepikojaust, mille kinni ehitame. Maas on Milast hüljatud mandariinilõik.

Auk! Seinas! Maailma parim auk seinas!

Paljud külalised on ka küsinud, et miks üldse krohvimisega jamada. Võiks ju lihtsalt üle lihvida ja lakkida ja jätta puitseinad. Või siis minna kipsplaadi siledat teed mööda. Puitseinad ei meeldi mulle põhimõtteliselt, mul tuleb kohe allergia, kui ma isegi puiduvärvi asju näen (iroonilisel kombel on mul neid kodus üsna mitu hetkel, ootavad ülevärvimist). No kohe ei meeldi mulle see saunafiiling. Kui ma tahan elada saunas, siis ma kolin sauna ja ei osta kallist korterit Nõmmele. Pluss on vaja seintele siiski midagi heliisoleerivat, sest tänu ülemiste naabrite külastusele sain ootamatult teada, KUI hästi meid kõikjale kuulda on. (Teiste kuulmine mind ei häiri, see, et mind kuuldakse aga küll. I mean, kas te olete mind RÄÄKIMAS kuulnud? Mu hääl KANNAB. Nagu vanal basstrompetistil.) (Mul pole aimugi, kas siuke asi on olemas, aga see oli kõige valjem ja madalahäälsem sõnadekombo, mis ma suutsin välja mõelda.)

Ja kipsplaati ma jälestan. Uh! Või noh, okei, ma olen nõus seda vahel kannatama, näiteks praegu on meil ju kaks tuba kipsplaaditud ja köögi välissein tuleb ka ilmselt kipsplaadi alla, sest seal on vaja ka soojustada. Aga kogu selle mu allergiakompoti juures on tõenäoliselt krohv lihtsalt kõige tervislikum variant. Ja pealegi saan ma krohvimisega hakkama. Kipsplaati TÕSTAGI ma ju ei jõua, nagu selgus sel imelisel korral, kui ma oma tolmuimeja kipsplaadiga purustasin.

Kusjuures see augundus seinas on nii superidee, et ma teen endale iga päev pai, kui kööki lähen. Tänu sellele on nüüd ka elutoas õhtupäikest, mis paistab muidu köögiaknasse. Elutuba on üldse kõige pimedam tuba, ta on kõige valgem hommikuti, aga siis mulle valgus ei meeldi (siis meeldib mulle magada). Natuke on valguse osas aidanud ka teine auk, mille me elutoa seina tegime ja kuhu ukse magamistuppa rajasime. Mitte küll päris… hmm… tühja? koha peale, seal oli kunagi uks olnud, aga millalgi kinni ehitatud. Nüüd on korter aga ringikäidav ja lapsed on hüsteeriliselt õnnelikud, kui siia satuvad. Mäletan endagi lapsepõlvest, et üks lahedamaid asju vanaema juures käimisel oli see, et siis sai ringiratast joosta. Kodus oli see vaid suviti võimalik, kui korteriuksi lahti hoiti.

Ja kuna mu unistus on heledatest seintest ja tumedatest ustest-põrandatest, siis valisin kõige tumedama peitslaki, mida poes nägin. Tulemus on IDEAALNE.

Mnjah, värvist puhastatud pliidist pilti ei olegi, aga sealgi on vaja veel krohvida ja nühkida ja igast asju teha, nii et mõni järgmine kord. Nüüd lähen ma ja viskun mõneks ajaks oma köögipõrandale ja olen õnnelik.