Sildiarhiiv: furry things

kevadkassid

Nõmmel elamise suur võlu on see, et ma saan hommikul võtta oma kohvitassi, toppida lapse kombekasse ning istuda trepil ja kuulata musträstate vidinat. Laps samal ajal tutvub floora ja faunaga, mina vahin taevasse ja olen niisama rahul.

Kassid on ka hakanud vaikselt õue vastu huvi ilmutama. Küll tavaliselt õhtuti, kui on pime. Kui Pussakas esimest korda käpa välja tõstis, kohtus ta kohe suure ja sõbraliku naabrite nuustikkoeraga, kes teiselt poolt aeda tervituseks haugatas. Pussakas kadus tuppa kui peerukera ja järgmised paar päeva rahuldus välisilma trepilt imetlemisega.

Pimedas on nad aga eriti julged, üllataval kombel on Pussakas see ettevaatlikum ja Miuks, vana paks, käitub nagu nõdrameelne teismeline, kes esimesel võimalusel edvistama hakkab ja näitab kogu oma kassikehaga, et päh, õu, see on ju lumme kusta! Teen mis tahan! Kuigi me Naabrinaisega arutasime, et pigem on Miuks just see argpüks, kes ei julge nina välja pista, sest naabrikoer hakkab teda raudselt mõnitama: “Kohe näha, et Tartust, kõht lohiseb kaasas nagu märss!”

Pussakas on teinud paar uurimisretke kõrvalnaabrite ukseni, aga esimese tuulesahina peale vilkalt tagasi kapanud. Niisiis näevadki hommikud välja sellised, et meie jalutame Milaga niisama ringi või istun mina trepil ja joon kohvi, kuni tema kuuseokastega tutvub, Pussakas passib trepil või eeskojas ja nuhutab tuult. Täna lõpuks sai ta siis hoo sisse ja kui olin Mila magama pannud, kappas mööda elamist ringi viisil, mis ei jätnud kahtlust: märtsikass! Õue tahab!

Ja õue ta läks. Ronis isegi puu otsa, aga tuli teistpidi jälle megakiirelt alla (ja kihutas tuppa), aga vaikselt, paistab, et hakkab harjuma. Mul on süda rahulik, et ta, pea seljas, kohe nelja tuule poole ei kappa ning kui saaks ta kaelarihmaga ka harjutatud ja/või kiibistatud, siis võiks juba kassiuksele mõtlema hakata.

Kassidest veel. Mila kiusab neid nagu vanakurat ja on lõpuks paar sahmakat ära ka saanud. Pärast seda jutt muutus kohe – ma olen talle seitse kuud umbes õpetanud, et kasse ei pigistata, vaid silitatakse. Pärast seda, kui kriimu põsele sai, on ta kasse KALLISTAMA hakanud. Nad küll pole sellega ka eriti rahul, aga paistab, et on alla andnud: vähemalt ei pigistata neid enam. Ja see kallistamine on nii armas noh.

Samas, kurat teab. Äkki see pole kallistamine, vaid üritab lihtsalt neid maha murda. Noh et lendab massiga peale. Sellisel juhul paistab, et ta MMA trennist küll kuidagi ei pääse…

Naabrinaine ja koerad

Ükspäev olime Naabrinaisel külas, mingil hetkel liitus ka Kats Jackiega. Jackie on koer. Tal on mingi tõug ka, aga kuna koerad on minu jaoks tume maa, siis öelgem, et ta tõuks on näiteks Karvane McHaugut.

Karvane McHaugut jooksis nagu pöörane ringi, vahepeal hakkas haukuma, kui LM Naabrinaise süles istus. Katsi sõnul karistavad nad koera süllevõtmisega ja talle see üldse ei meeldivat, nii et järelikult ta arvas, et LMi piinatakse kohutavalt ja tundis oma koerasüdames pulbitsemas jõudu ebaõiglusele vastu hakata. Haukudes. Ühtlasi hakkasime me, nagu ikka ratsionaalsed täiskasvanud teevad, arutama, mida koerad üldse mõtlevad.

Naabrinaine: “No näiteks, äkki nad mõtlevad: “Oh, näed, äge oks! Auh-auh-auh! AUH! Oks! Jee! Auh-auh-auh!” või siis “Oo, auto sõidab mööda. Auh!””
Naabrimees: “Lehter.”

Naabrinaine ja Naabrimees hakkavad naerma, meie vaatame segaduses nägudega pealt.

Naabrinaine: “No ükskord me ka arutasime seda, et ei tea, mida koerad küll mõtlevad. Et äkki mõtlevadki: “Oh, cool, jookseks veidi!” Aga äkki nad üldse ei mõtle nii? Äkki mõtlevad nad hoopis suvalisi asju? Näiteks jooksevad ringi, aga peas käib: “Lehter. Lehter-lehter-lehter. LEHTER! Lehter. Lehter. Lehteeeer…”

“Lehter!”

Tere, Daki… 2

(Mul ausalt on üks äge postitus tulemas, aga motivatsioonilanguse, ajapuuduse ja ühtäkki tekkinud öiste ärkamiste pärast lükkub see järgmisse nädalasse.)

See on nüüd teine postitus sarjast “Tere, Daki, mul on üks küsimus”. Kuna keegi mulle kirjutanud pole (sad face) (vähemalt mitte sellisesse rubriiki sobivat kirja), siis pean ise asju leiutama. Seekord hakkasin kinni Kärdu saadetud sõnumist.

Hei, Daki, sina kui vanem ja kogenum kassikasvataja (missiis, et mul oli 13 aastat kass) – kuidas pagana päralt sa nendega stressivabalt reisid?! Ma sõidan oma 2,5kuuse kirbuga Türilt Tartusse ja mu süda lõhkeb varsti, missiis, et oleme juba Põltsamaalt läbi. Ta istub oma kastis/puuris, kogu oma küljealuse lina suutis ta juba alguses kasti tahaotsa kraapida koos 2 mänguasjaga ja nüüd istub uksevõre ees, vahepeal tukub paar minutit ja siis kräunub jälle natuke südantlõhestavalt, nagu süütult vangi pistetu. Mul siin kõrval on sama hale olla noh.

Kärdu

Kärdu-mu-Kärdu, ausõna pole ma veel leiutanud selle seitsme aasta jooksul stressivaba reisimisviisi. Kuigi ma olen selle aja jooksul kassidega sõitnud ja kolinud ja. Et nad võiks juba umbes ju teada, mis tuleb ja et see polegi maailma lõpp, kuigi nad nii alati arvavad.

Ühe kassiga on reisida võrratult lihtsam. Kui ma Liliti jaoks modelliks käisin, sõitsime suhteliselt probleemivabalt Pussakaga Lätti, sellest olen pikemalt kirjutanud siin. Jah, riide kaabivad minu omadki kohe kastinurka ja mänguasju ei tunnistata enam viimased aastad niikuinii. Küll aga olen alati püüdnud vähemalt pakkuda vett ja pikal reisil on ka liivakast kaasas, aga ei vesi ega liivakast neid huvita, enne kui whole ordeal ühelepoole saanud.

Kõige hullem tulek oli vist 2007 Tallinnast Tartusse kolimine. Noh, kolimised on niigi ILGELT stressirohked, eriti stressirohked on need ühest linnast teise. Tookord aitas isa kolida, kogu mu maine vara oli laotud lahtise järelkäru peale, kindluse mõttes madratsiga kaetud, present üle tõmmatud ja köitega kinnitatud. No siuke euronormidele vastav kolimine, eks. Kuna isa põhimõtte pärast mööda Tallinn-Tartu maanteed ei sõida, siis läksime mööda Viljandi maanteed, kui ühe nimetu külapoe ees (tegelt oli nimega, mul tuleb see alati meelde, kui sealt läbi sõidan, ainult et praegu ei meenu) kakerdas meile mingi joodik ette. Isa lõi pidurid põhja, järelkäru vänderdas taga, mina hoidsin hinge kinni ja esimest korda elus nägin, et mu isa NII KOHUTAVALT vihastas, et ma tõesti arvasin, et ta annabki sellele joodikule keset teed lihtsalt vastu hambaid. Isa kargas autost välja, jooksis joodiku juurde ja sõimas tal näo täis, mina istusin sel ajal oma paanikas Miuksu ja täiesti tšilli kolmekuuse Pussakaga autos ja püüdsin südant rütmi saada.

Pussakas, muide, oli kunagi selline väike ja armas.

Umbes paar kilomeetrit hiljem lõhkes järelkärul rehv ja me istusime mingi kaks tundi tee ääres. Minu elamine järelkärul, kassid, õigemini Miuks, autos hullumas. Teda tol korral rahustas tugevalt vist Pussakas, kes üsna rahulikult puuris Miuksu kaisus magas. Olgu öeldud, et tol päeval kolisime Tallinnast Tartusse 12 tundi.

Teine stressirohke tulemine oli nüüd seekordne kolimine sügisel. Mehed läksid tavaaridega ees ära, mina tulin siis kasside ja ülejäänud kodinatega järele. Kassid olid mõlemad esiistmel ja eraldi puurides ja jõudumööda ma silitasin neid läbi võre, aga mõlemad olid üsna paanikas. Pussakas oleks vähem paanikas olnud, kui ma oleks ta lahti lasknud, aga seda ma rasedana ja pakke täis autoga teha ei julgenud – tal poleks olnud mujale minna, kui mind kiusama tulla. Miuksu aga ei rahusta kunagi miski. Kui ma 2006 Tallinna kolisin, siis oli ta veel üsna väike. Mäletan – tulime Birxi ja Sikiga ja ma lasin Miuksul lahtiselt olla. Oli RÄMEPALAV ja ma üritasin talle vett anda juua, aga selle asemel ronis ta istme alla ja jäi sinna reisi lõpuni, vahepeal haledalt kräunudes. Mnjah, ja kui kohale jõudsime, siis puges ta radiaatori vahele ja jäi sinna kolmeks päevaks, vahepeal viisin talle süüa ja juua, kuni lõpuks välja julges tulla. (No OKEI, kolm päeva vast polnud, peaks blogist järele vaatama, aga no ühe öö ja päeva oli ta peidus kindlasti.)

Lühitrippe, kui ma olen kasse näiteks ema juurde hoida viinud, olen teinud kahe kastiga ja see veerand tundi on küll tappev mu hingele, aga siiski üleelatav. Võimaluse korral lasen ma pikal reisil kassidel lahtiselt või vähemalt lahtise puuriuksega olla, nii et ma saan neid silitada ja rahustada. Tavaliselt nad välja ei kipugi. Pussakas on siuke, et vaatab olukorra üle, ronib tagasi puuri ja magab rahulikult reisi lõpuni. Kassi autosse lahtilaskmine on muidugi ohtlik ja ma ei saa seda soovitada, sa pead selleks ise hästi oma kassi temperamenti tundma ja kindlasti vaatama, et ta ei saaks juhti segama minna. Kõige hullem, kui ta pedaalide alla ronib.

Nii tillukest on parim ilmselt süles hoida, või näiteks puuriga süles ja käed puuris. KUI SA ISE ROOLIS POLE. Samas on väiksed ettearvamatumad ja ma ikkagi lahtiselt sõitu päriselt soovitada ei julge (kuigi ise seda eelistan). Mõned väikesed on aga jumala tšillid, näiteks Seebu, kellele sai kunagi blogi kaudu uus omanik leitud, tema oli reisides väga rahulik.

Aga üldiselt jah, kui keegi teab, kuidas kassidega stressivabalt reisida, ma paneks kohe mõned nõuanded kõrva taha. Sest mul tuleb veel elus kolida küll ja veel ja oma tubureid ma maha ei jäta! (Hullunud kassimoori rusikaviibutus taeva poole.)

 

cat tales

Mul tuli pähe, et pole ammu kassidest kirjutanud. Miks ei ole? Sest pole nagu olnud midagi kirjutada – mis tähendab, et teemal lapsed vs kassid pole MINGEID probleeme.

Kui ma veel lõpurase olin, küsis isa ükskord mu käest: “Kas sa oled mõelnud, mis sa kassidega siis teed, kui…” ja jättis lause paljutähenduslikult pooleli.
“Mis KUI?” pärisin ma sõjakalt.
“Einoh, ega ma ei taha öelda, et midagi… Aga on juhtunud, et kassid ei salli uut ilmakodanikku,” jätkas ta ning rääkis, kuidas nii üks kass neile jõudiski. Sest too ei olnud sallinud titte.

Igast õuduslugusid on, aga üldiselt mulle siiski tundub, et valdavas enamuses saavad tited kassidega ja kassid tittedega siiski hästi läbi. Sest alguses ei paku titele kass väga huvi ning kui kass ongi traumeeritud, et peab nüüd nuttu kuulama ja ei saa alati kohe sülle, kui seda soovib, siis on tal aega uue ilmakorraldusega harjuda rahulikult. Ja kui ükskord titt hakkab kassi vastu huvi tundma, siis – loodetavasti – suudavad nad ise omavahel piirid paika panna, vanema sõbraliku suunamisega, muidugi. No vaatab, see osa on veel ees.

Aga jah, kassid on väga rahulikult titendust võtnud. Nad küll kobivad mingi aeg voodist minema, kui laps liiga kauaks nutma on jäänud, aga on esimesed, kes voodisse tagasi ronivad, niipea kui laps on magama jäänud. Võrevoodi vastu nad alguses tundsid huvi ja vahepeal praegugi kiikavad uudishimulikult sinnapoole, aga kuidagi väga sujuvalt sai neile selgeks tehtud, et sinna ei roni. Ja isegi siis, kui me ära oleme, ei ole ma tagasitulles voodist reetlikke karvu leidnud.

Pussakas on niipalju muutunud, et ta tahab rohkem lähedust. Varem ta nii sülekas ei olnud. Miuks aga on leidnud tites massaažimasina – näiteks ükskord oli ta end mu jala vastu magama sättinud, tite jalad toetusid kah Miuksule. Kui aga titt mingi hetk nutma hakkas ja seega ka jalgadega vehkima, siis üllatuslikult Miuks minema ei läinudki, hakkas hoopis nurru lööma. Ju ta siis pidas seda põtkimist uuenduslikuks lähenemiseks paitamisele.

Küll on aga probleem hommikuti, kui kõik kallid ühekorraga kaissu tahavad saada. Siis jääb meie voodi kitsaks. Ükspäev lahendas Pussakas aga olukorra eriti džentelmenlikult. Tema oli esimesena voodisse jõudnud ja seega ka mulle sülle. Miuks, vana paks, jõudis natuke hiljem ja avastas, et kõik mu süli oli juba võetud ja ainsad vabad kohad barrikadeeritud küll tite, küll mehe, küll Pussakaga. Istus siis nukralt jalutsis. Pussakas pööras pead, ohkas ja kobis eest, et Miuks saaks kah sülle ronida. Kui Miuks oli end paika pannud, tegi Pussakas kerge hüppe üle tite jalgade ja jõudis mulle rinnale.

Emme kass Cassu on aga sootuks ükskõikne nutu suhtes. Üleüldse on ta kummaliselt stoiline vahepeal. Näiteks ükskord, kui me seal olime, oli ta öösel meie voodisse tulnud ja Abikaasa jalgade peale magama läinud. Tema aga magab üsna sügavalt ja näiteks kui mina tunnen, et kass on kuskil, siis ma liigun ÜMBER kassi ka läbi une, Abikaasa sellistele pisiasjadele magades tähelepanu ei pööra. Nii me avastasimegi hommikul, kui emme Cassut tuli otsima, et too magas rahulikult kuskil tekipuntras Abikaasa jalgade all ja vahel. Kuidas tal seal ebamugav polnud, mina aru ei saanudki.

Cassu on aga vana rünnakrühmlane, hobi korras püüab linde, hiiri, konni ja kõike muud, mis liigub. Ma usun, et suvilamets on täis mingeid hundilaipu, kes on liiga suured, et koju ukse ette vedada. Väiksemad saavutused toob ta küll näitamiseks. Nii on ta ka paar korda pidanud Mila vehklevaid jalgu toredaks mänguasjaks, aga ma olen alati vahele saanud ja õnneks ta siiski tavaliselt last mänguasjaks ei pea.

Aga üldiselt jah, kõik on läinud väga valutult ja keegi, ei loomad ega inimesed, tite tuleku üle protesteerinud pole. Ruumi on natuke vähe ja käsi jääb ka sageli puudu, et kõiki kalleid korraga kaissu võtta, aga saame hakkama. Ja tegelikult on ikka nii ilgelt mõnus. Armastust on maja kogu aeg täis.

snippets

Eile käis arst. “Noh, lugesin, et raske sünnitus oli.” Nojah, oli vist jah. Ma ise pole viitsinud üldse süveneda sellesse ja haiguslugu ma ka pole näinud. Niisiis ma täpselt ei teagi, mis juhtus (peale selle, et mu emakas on loll). Eks vist tuleb järgmine kord arsti juures paluda näha, et teada saada. Kuigi praegu ma tegelen aktiivselt selle unustamisega. Juba on asjalood nii head, et silmi kinni pannes ei tulegi kohe košmaarid ette ning ma vaikselt harjutan end mõttega, et võib-olla tuleb* seda kunagi uuesti teha ja kuna Loodus on IMELINE, siis ma tugevalt loodan selle unustamisefekti peale, millest räägitakse. Või noh, ilmselgelt see on olemas, sest iga päevaga ei tundu enam asi nii kohutav. Aga võib-olla sellepärast, et see on jäänud seljataha.

//

Päevad ei ole vennad. Olen avastanud, et ma olen ikkagi mingil määral režiimiemme. Kui haiglas tundus mulle ERITI JABUR last söötmiseks üles äratada, siis nüüd mulle täitsa meeldib see, et toiduajad võiks olla kindlatel aegadel. Üldjoontes nad ongi, mis tähendab, et mulle jääb arusaamatuks, kuidas teised on hakkama saanud. Näiteks raamatus “Suurepärase ema käisraamat” kirjutas autor, et pärast kolme kuud (!!!) hakkas teda häirima, et ta ei saa välja minna (!!!), sest tal pole aimugi, millal laps võib süüa tahta. No meie igal juhul proovime (või peaks ütlema “mina proovin”? Aga ma proovin ju koos lapsega, nii et meie on adekvaatne vorm? Või pole?! APPI!) juba homme poodi minna ja ma tean juba täna, mis kella paiku see juhtuda võiks, sest dudette on tegelikult väga tubli. Õhtuti ainult kipub jonnima, aga kui on enneöine (23 paiku) söök ära olnud ja sinnani asi üle elatud, siis magab nagu nott hommikuni välja. Tema vist ei ärkaks üldse öösel, aga mind ajab sisemine kell ikka kella 4 paiku üles ja siis, kui on õnnestunud unesegast pliksi veenda, et süüa võiks, magame hommikul 8ni ja siis 11ni välja. Ja edasi läheb jälle kolme tunni takka.

(Oi, ma rääkisin söögiaegadest! MOMMYBLOGGER ALERT!)

///

Ma olen saanud ainult kahed lilled. Laps pole saanud ÜHTKI lusikat. Sünnitoetuse saamiseks tuleb paberkujul asju viia Tartusse. Aga vähemalt on nimi registreeritud ja asi võttis umbes kaks sekundit (ja pool tundi, et ID-kaardi UTILIIT tööle saada). Elagu e-Eesti!

/

Kuidas peaks üks poollombakas moor koos lapse ja mingi 12 kilo kaaluva lapsevankriga treppidest alla ja üles saama, tahaks ma teada. Üles on täitsa võimatu, õnneks aitas mind täna üks naaber. AGA KUIDAS HOMME?! Masendav.

//

Könt. Könt on ILGELT rõve sõna. Könt. Könt. Köntköntkönt. Täna vedeles mul päev otsa üks könt diivani peal, sest see otsustas irduda (irduda on ka rõve sõna) ja ma ei tahtnud seda puudutada, sest see on RÕVE. Palju rõvedam on aga see, mis nüüd kõigest järele jäi ja ma seda pean ikka puhastama. Ehk siis… Ma teadsin, et kakased mähkmed mind häirima ei hakka, aga see nabavärk on ikka ilgelt rõve. Teine vastik asi on küünte lõikamine. ÕAH. Mul on mingi mälestus lapsepõlvest, et iga kord, kui isa mul küüsi lõikas, lõikas ta liiga lühikeseks ja NII KOHUTAV tunne oli pärast. Nüüd ongi minu jaoks teise inimese küünte lõikamine üks vastik tegevus. Aga noh, elu õied jne.

//

Kolm kilo veel ja olen tagasi raseduseelses kaalus. Sünnitusega õnnestus kaotada üle kümne kilo (ma enam lõpus ei lugenud, palju ma juurde võtsin, sest seda oli PALJU. Küll vist normaalkõvera sees, aga ikkagi PALJU). Mõned naised kaifivad kohutavalt rasedust ja ütlevad, et tunnevad end siis kõige naiselikumana. Teised ütlevad sama sünnituse kohta – et ultimate woman experience. Mul seda polnud teadupoolest, aga naljakal kombel on mul praegu väga naine tunne. Ma kaifin täiega oma kõhtu, esiteks sellepärast, et see pole enam suur ja teiseks on ta nii mõnus ja pehme. Kuidagi teistmoodi pehme kui tavaliselt ja kuna ma tean, et see on sellepärast, et rasedus ja laps jne, siis on see minu jaoks ultimate woman experience. (Lisaks ma tean, et teda kauaks ei ole.)

Aga läkski nii nagu arvasin – rasedusjärgne keha teeb mulle ainult rõõmu, kuigi ma tean, et enamikku naisi ajab see masendusse. Mina tervitan rõõmuga iga uut päeva, kus ma tunnen end paremini ja mis viib lähemale sellele ajale, kui saab jälle hakata trenni tegema (ja jälle hakata peale igikestva projektiga “suveks saledaks või surnuks”). Ehk et kuna mul juba enne olid kehaga sellised lood nagu olid, siis praegune ei ole üldse masendav, kaal sulab nagu lumi. Masendavaks läheb asi siis, kui on raseduseelne kaal käes ja peab hakkama jälle ALLA VÕTMA nagu ma terve elu olen teinud. Teoorias. Praktikas… noh, jah. Pealegi annab laps mulle veel vabanduse mõneks ajaks, sest dieeditada tegelikult ju niikuinii ei tohi ja ega ma seda oskagi.

///

Kohustuslik TISSID!

//

Ühel öösel ärkasin võpatades selle peale, et Abikaasa võttis kaissu ja APPI ME TAPAME LAPSE ÄRA! Hakkasin metsikult tekki loopima ja last otsima, ainult selleks, et avastada – dudette magab täiesti rahulikult oma voodis. Kuigi ma ei saa (veel?) aru, kuidas oleks võimalik toitmise ajal ise magama jääda (või üldse magama jääda, for that matter), mu alateadvus ilmselgelt arvab, et see mitte pole ainult võimalik, vaid ka KINDLASTI JUHTUB varem või hiljem.

Ahjaa, sünnitusmajas leppisime Abikaasaga kokku, et ükskõik, mis saab, proovime last mitte ära tappa. Et see võiks olla selline põhireegel, millest lähtuda. Senimaani läheb edukalt, tänan küsimast.

///

Ma arvan, et see, et kassid asja nii rahulikult võtavad, on seotud hea suhtega. See kõlab natuke jaburalt, aga ma tunnen, et tänu kodus olemisele sain ma nendega raseduse ajal hästi lähedaseks ja nüüd ei tunne nad (väga) armukadedust, sest teavad, et ma neid ei hülga. Sest ma olen kuulnud igasuguseid lugusid sellest, kuidas kassid uut ilmakodanikku tervitavad või noh, pigem “tervitavad” ja ma tõesti ei näe neid märke oma kodus. Pussakas pole isegi teinud NÄGU, nagu ta tahaks kuhugi pissida ja seda nägu tegi ta ennegi liiga tihti. Nii et ma loodan, et läheb samas vaimus see rahulik ja sõbralik kooseksisteerimine edasi.

/

Põhilised paanikateemad** sel nädalal: kas on normaalne, et ta nii rahulikult omaette voodis tšillib (ehk siis kas ma olen halb ema ja hülgan oma lapse, kui lasen tal seda teha)? Kas on normaalne, et ta õhtuti nutab ja ainult ringikõndimisega lepib (ja mina ei jõua ju ringi kõndida oluliselt) (ehk siis kas ma olen halb ema ja hellitan oma lapse ära, kui lasen tal süles rahuneda)? Kas on normaalne, et naba ära tuli (ehk siis kas ma olen halb ema, et see nabavärk minu jaoks rõve on)?

Ja üleüldse, kas ta valis meelega Osama surmapäeva sündimiseks, selle asemel, et sündida Hitleri sünnipäeval? Et nagu diktaatori asemel saime terroristi?

__

*Kui ma nii otsustan.

**See tähendab siis, et ma vahepeal obsessin nende küsimuste üle, aga ei paanitse pidevalt. Pidevalt olen ma üllatavalt rahulik. Ma ei saa aru, kust see rahu ja kannatlikkus tuleb? Mina ja kannatlik?!

joyeye

Käisin täna (või noh, kuupäeva järgi juba eile) Pelgus verd andmas (sest ma olen IKKA VEEL RASE). Kahe-kolme meetri laiusel kõnniteel kõndisid minu ees vanaema ja lapselaps, no nii 10aastane. Kui ma neile aeglaselt taarudes järele jõudsin, vaatas vanaema üle õla ja ma lausa kuulsin tema peas seda karjatust: “Oh jeisuke!” (või kuidasiganes vanainimesed õumaigaad ütlevadki). Paanikas haaras ta lapselapse käest, tõmbas ta kõnniteeäärsele murukamarale ja ronis ka ise porri, et mind mööda lasta.

SEST MA MUIDU POLEKS JU MAHTUNUD.

Ma pole vist elus end nii kohutavalt tundnud.

Ma kujutan ette, et varsti areneb mu nabas või kuskil välja signalisatsioonisüsteem, mis hakkab piiksuma iga kord kui ma liigun (või pigem: kui maalaamad liikvele lähevad), et ümberkaudseid hoiatada: Ettevaatust! Hiiglaslik pregnant lady coming through!

Ja et voodis ümberkeeramiseks on juba kraanat vaja, nagu Liis eile tabavalt märkis, ka sellest ei maksa üldse rääkidagi…

Eile õhtul surfasin aga Ovi poes ja leidsin uue toreda appi nimega Joyeye, millega saab lihtsa vaevaga (loe: Photoshoppi varastamata ja raamatut “Photoshop for dummies” lugemata) ägedate efektidega pilte teha (telefoniga, muidugi). Sellest, et Ovi poest KALLI RAHA EEST (.99) ostetud app “Contraction Timer” seisab mul ikka veel niisamuti ja vaatab mind iga kord etteheitva pilguga, kui ma telefoni kätte võtan, ei hakka ma üldse rääkimagi. (Hm, kuidagi palju on asju, millest üldse pole mõtet hakata rääkimagi, ma vaatan…)

Ahjaa, ja et oleks ajalooannaalidesse kirja pandud, siis eile oli mul esimest korda tõeline senior moment. Läksime nimelt Naabrinaise vanema tütre DM-iga (10) vaidlema, kes laulab “Jätke võtmed väljapoole” ja mingil hetkel ma võtsin oma telefoni ja teatasin: “Tead, ma saan ju kohe järele vaadata, ET MUL ON ÕIGUS, sest MUL ON TELEFONIS GUUGEL.”

Mille peale Naabrinaine vaatas mind natuke aega mureliku näoga ja küsis siis: “Kas sul muidu on telefon raskem ka kui tavalised telefonid, no kui sul terve internet seal sees on…?”

(Ja mul ei olnud õigus. Krt.)

Aga kuna mul pole enam midagi asjalikku lugeda, siis ma olen hoopis Joyeyega tegelenud peaasjalikult. Eriti meeldib mulle muidugi lomoefekt, ja ägedam veel, kui see on segatud polaroidefektiga. Lomo on üldse all the rage tänapäeval ja kuigi ma pole sellest päriselt aru saanud, siis sihilikult tehtud “ebaõnnestunud” pildid on mulle alati meeldinud.

Kannatava raseda blogija portree.

Ma ei suuda ette kujutada, et teda oleks neli. Kaos! Õõv!

“Oh, ma olen nii häbelik. Aga samas ei häbene ma kõigi ees oma jalgevahet lakkuda…”

Suht kriipi on see pilt, aga ma kinnitan, et seda fotot tehes ei kahjustatud ühtki looma.

Geneetilised kortsud. Ma olen nii hullult ma isasse, et süda läheb pahaks lausa. (Sest milline tervemõistuslik naisterahvas tahaks sarnaneda üks-ühele mõne meesterahvaga? Isegi kui see on tema isa?)

Seda pilti vaadates saan ma aru, et Pussaka loomulik filter ongi seepia.

nädalavahetus kassides

Pussaka jalg on peaaegu täielikult paranenud. Ma üldse imestan, et ta on ikka üks leplik loom. No et tal pole vist elus ühtegi halba kogemust olnud, mis oleks temasse süstinud usaldamatuse inimeste vastu. Nii lasi tal mul endale kolm õhtut järjest täiesti rahulikult rohtu anda, samas kui Miuks oleks sellise nalja peale ilgelt solvunud ja juba järgmisel õhtul süstalt nähes põgenenud. Nimelt oli rohi emulsiooni-taoline möga, mida tuli süstlast suhu lasta ja see lendas sinna ilge lirtsuga. See võis olla väga vastik, aga Pussakas kannatas kõik ära ja järgmisel päeval ei hakanud ikka vastu. Müstiline.

Lisaks veetis õde nädalavahetuse siin, mis tähendas kasside jaoks seda, et oli kaks lisakätt paisid jagamas ja kaks lisajalga, mille peale end sisse sättida. Minu jaoks tähendas see seda, et KÕIK koristati ära ja ma ainult vaatasin abitult pealt, kuidas siin korteris tehakse koristusvahenditega asju, mida ma ise pole juba ammu viitsinud ette võtta. Mitte rasedusest, ikka sellest loomupärasest laiskusest. Võrevoodi panime kah kokku, sünnitusplaani täitsin kah ära (rebisin mingist raamatust välja ja kirjutasin juurde, et tuba peab olema õhutatud) ja ülejäänud aja olin frustreerunud, et just nüüd, kui on 2/3 kallitest lähedal, midagi ei toimu.

Täna läksid nad kõik ära ja nüüd ma olen päev otsa vedelenud, ÜLDSE MITTE KÕNDINUD ja raamatuid lugenud. Aga kah omamoodi mõnus.

Monorail cat.

Miuksu nimi peaks olema Kass Kes On Igavesti Näljane. Tal on kombeks valjuhäälselt kurta, kui ma külmiku läheduses olen, et ta on üks väärkoheldud kass, kes pole IIAL süüa saanud, et maailm on ebaõiglane ja et ta varsti kutsub loomakaitsjad kohale. Täna hommikul üritas ta ka Siki peal oma häälekat protesti kasutada, kuid taltus, kui Siki talle: “Šš..!” ütles ja näpu huulile tõstis. Ju ta oli lihtsalt jahmunud, et keegi julgeb ta igikestvat nälga kahtluse alla seada.

Tõestus, et erinevalt esimesest pildist, mis annab märku, justkui poleks Pussakal jalgu, tal siiski on jalad. Röntgen-pruufitud! Röntgenipildile on muide kirjutatud patsiendi nimeks Pussakas Lamp-Jõgi…

Mõtleva mehe portree

like a boss

Täna öösel ärkasin selle peale üles, et asjad muudkui kukkusid. Tundus, et kuhu iganes Pussakas ka minna ei tahtnud, ei saanud ta sellega hästi hakkama. Hommikul hakkasin juba nalja viskama, et noh, old man, had a stroke or something?, kui avastasin, et ta hoiab tagumist jalga üleval ja ei taha maha panna. Panic ensued.

Luu ebaprofessionaalsel hindamisel katki ei paista olevat, äkki on endale midagi jalga astunud või ei teagi, ma olen ju peaaegu kogu aeg kodus olnud, pole ta kuskile alla või kinni jäänud… Müstika. Mis saab kodukassiga toas juhtuda?! Igal juhul hakkan ma nüüd arsti otsima, kes pühapäeval ka olemas oleks (juba mõned leidsin).

Südame paneb murduma see, et ta on mul nii tubli. Inglise keeles on hea väljend: little trooper. Täpselt selline ta ongi: little trooper. Ta ei kurda, ei nuta, ei tee häält ja proovib hoolimata muutunud koordinatsioonist käituda nagu oleks kõik korras. “Ah,” näib ta ütlevat. “This? This is just a little bruise, don’t worry about it.

Ja siis magab nii nagu tavaliselt: käpad taeva poole, like a boss.

Hiljem…

Arsti juures käidud. Luumurdu ei tuvastatud, tundub, et on lihtsalt liigese kuidagi ära põrutanud. Sai kiita, et tubli ja sõbralik kass, üldse ei taha küünistada ega hammustada. Nii õudselt tore arst oli ka, et kohe meel läks mitu korda paremaks. Saime rohtu ja loodetavasti paraneb iseenesest nüüd paari päevaga.

Jürgen

Miuksul on komme umbes samasuguses asendis magama jääda, käpad ripakil. Ka siin ta tegelikult ei toeta diivaniserva peale, vaid juhuslikult ta käpp ulatub sinnani, samal ajal kui ta rippumisega ametis on. Ühel õhtul jäi ta röötsakil mu jalgade peale teleka ette magama, aga kuna AK sai läbi, siis oli aeg magama minna (või noh, mõneks tunniks lugema). Telekas näidati just Jürgen Ligit ja kuna heal lapsel on alati mitu nime (vt ka Tuburubu, Tupik, Tuburideido, Miurur, Kräunur, Djuud jne), siis järgnes selline kahekõne.

“Jürgen! Jürgen kuule!”
Miuks ei tee väljagi, magab edasi, käpad rippu.
“Jürgen! Jürgen! Lähme nüüd magama ära.”
Vaikus.
“Jürgen! Jürgen. Jürgen. Jür. Gen. JÜRGEN!”
Miuks tõstab pea ja vaatab mulle segaduses otsa.
“Hah! I WIN! You pussy…”