Sildiarhiiv: furry things

me peame rääkima kassidest

Kui sa oled olnud mu blogi lugeja, siis sa tead, et mul on kassid. Õigemini, ma alustasin oma blogiga aastal 2014 ja sama aasta sügisel leidsin ma maast musta känkra, kellest sai Miuks. Mõned aastad hiljem otsustasin ma lisada perre veel ühe puntra, temast sai Pussakas.

Aastaid on mööda läinud, kõvasti. Miuks oleks tähistanud just 15. sünnipäeva, kui ma oleks selline inimene, kes kasside sünnipäevasid tähistab. Igal juhul, ta on vana, ta on paks ja ta on ikka veel minu pere väga hinnatud liige.

Aga ta on vana. Ja kuigi ma kasvasin üles kassidega, ei elanud keegi neist vanaks. Minu jaoks on elu vana kassiga midagi täiesti uut. Pussakas, muidugi, on ka vana – 13, kui täpne olla. Aga Pussakas on alati olnud kõbusam ja temal nagu need kortsud ei paista nii väga välja. Mu arust on ta koguaeg selline olnud – pretensioonikas, häälekas, vahel megatüütu, iseloomuga ja elav.

Miuks aga on vana.

Ma märkasin vist esimest korda seda päriselt eelmisel suvel. Siis, kui meil oli see kohutavalt palav (jeesus, kas ma olen kunagi juba maininud, kui väga ma vihkan palavust ja suve? Öäk!). Temale mõjus see ka halvasti. Ta oli täitsa lõpnud. Ei liigutanud rohkem kui hädapärast vaja ning mulle tundus, et tema kognitiivsed võimed hakkasid minema kiirelt allamäge (ps. Miks allamäge on halb asi? Allamäge minek on ju lihtne ja mõnus, ülesmäge on ilgelt tüütu ja rõve – miks ülesmäge seostatakse eduga?).

Igal juhul, ma olin mures. Arvasin, et ega talle üle aasta enam jäänud ole. Aga siis läks jahedaks ja ta arendas endas uue veidra harjumuse. Nimelt ta nüüd sprindib.

Jah, vana paks Miuks sprindib. Tavaliselt siis, kui ta tuleb vetsust. (Põgeneb haisu eest?)

Siis ta võib teda täiesti rekordkiirusi ja ma pole kunagi aru saanud, mis kuradi asi see on. See on kohutavalt naljakas – kõht vänderdab siia-sinna, väiksed minikäpad klabistavad mööda põrandat, ise väga keskendunud ilmega… Sprindib ta tavaliselt diivanile või tugitoolile, aga siiski. Sprindib! Sõbrad, ta sprindib! Miks ta seda teeb, ma ei tea. Mingit mängu sellest ei arene. Mingi aplombiga see ei lõppe. Lihtsalt… Padin ja kõik.

No ja siis see ka, et kuigi ta nimi on Miuks ja see on alati teda hästi iseloomustanud – sest miumiu suudab ta suurepäraselt teha – on ta muutunud KOHUTAVALT häälekaks. Ta kräunub KOGU kuradi AEG. Okok, see kõlab, nagu mul oleks kodus mingi kassipiinurmasin, aga see pole päris see ka. Ta on rahul ja õnnelik, aga ta lihtsalt kräunub maru tihti. Ma lõpuks isegi guugeldasin, miks kassid kräunuvad ja sain mingi vastuse. No umbes nagu beebidega, et nad nutavad, kui on nälg, külm, ebamugav jne. Ja kui kõik vajadused näivad rahuldatud ja nad ikka nutavad (kräunuvad), siis o ilmselt asi stressis.

Kasside kohta oli seal kirjas, et mõned kassid on nagu neeed inimesed, kes käivad ringi ja muudkui vannuvad omaette: “Kuradi vana perse, fakk maivõi…” Noh, otsustasin, et Miuks on ilmselt see. Et ta lihtsalt käib ja vannub.

Ja muudel juhtudel ka. Talle näiteks meeldib väga magada vannitoa põrandal, sest see on hea soe. Ja iga kord, kui vetsu minna, ta igaks juhuks kräunub. JAH MIUKS NAGU MA EI NÄEKS SU HIIGELSUURT KOGU KESET PÕRANDAT TÄNKS ET TEADA ANDSID ET SIIN OLED

Muidugi kõige häälekamalt ta karjub toidukausi juures, just nagu teda hoitaks pidevalt näljas. Ma vahel ikka lähen selle õnge ja panen terve paki märga toitu ette – et pärast siis käia ja püüda oksesse mitte sisse astuda. Sest, vaadake, tal on söömishäire. Tal on mu arust see koguaeg olnud ja ma seostan seda selle tänavaeluga, mis tal oli. Tal ei saa kunagi kõht täis. Oksendab ära ja on võimeline jälle sööma. Mistõttu ma muidugi väga piiran seda, kuidas ja mida ta sööb – ja, noh, elan siis selle kräunumisega.

Süüa võib ta üldse kõike. Ma olen tabanud teda söömas suppi, salatit, kala, vorsti, kana, lilli, kas ma ütlesin juba, et suppi ja ennist just tulin tuppa ja nägin, kuidas ta oli peadpidi äädikakrõpsude pakis.

Aga muidugi on nad mõlemad kohutavalt armsad. Kui see okse- ja kräunumisevärk välja jätta. Samas, mul on olnud kunagi beebi ja ma olen pihkudesse sitta püüdnud, nii et ses mõttes on elu ikka puhta lill, aga vahel ma mõtlen sellele, et inimesed, kellel pole loomi (või lapsi), ei tea ikka üldse midagi sellest, mis on päriselu. Või, noh, saate aru küll. Päriselu-šmäriselu, ma pean silmas seda, et läheb ikka väga palju vaja, et panna mind kulmu kergitama või rõvedusest oigama, sest elu vana kassi, väikse beebi või vanainimesega – need kõik on iseloomult üsna sarnased asjad. Sest ma üldse ei hakkagi rääkima sellest, kuidas seedekulglaga on vanaduses probleeme nii loomadel kui inimestel jne.

Ühesõnaga, mul pointi polegi. Või, noh, okei, on küll. Ma saan aru, et Miuks on vana. Ma olen valmistunud tema lahkumiseks juba mitu aastat. Ma pole veel ostnud labidat, aga ma *mõtlen* sellele üsna tihti. Et ühel päeval tuleb see hetk, kui ma tulen koju ja… Ning ma koguaeg kalkuleerin mõttes. Mul on koguaeg mingi plaan, et mida siis teha. Suviti on lihtsam, siis piisabki labidast, eks. Aga talvel? Mida ma teeksin, kellele helistaksin? Mis teenused meil surnud lemmikloomade jaoks on? Ma ei tea. Ma peaksin seda uurima, aga ma ei julge ja ei taha. Kuigi tean, et peaks.

ahjaa, ja siis millalgi hakkas ta tegema seda veidrat asja, et lamab niimoodi, käpad ristis. nagu mingi preili, maivõi.

Suvel rääkisin ühe sõbraga sellest, et millal on õige hetk panna vana loom magama. Minu seisukoht oli selge – siis, kui tal on valus. Kui on selge, et tal on liiga valus. Kui ta neerud enam ei tööta, kui ta enam ei söö ega joo. Ma ei tea, kas peaks siis jääma ootama.

Tema jällegi arvas – kogemuse põhjalt – et seda ei tasuks teha. St ta on teinud nii üht- kui teistpidi ja magamapanek oli kohutavam. Ta tegigi läbi selle, et ta hooldas oma kuhtuvat lemmikut nagu hooldaks kuhtuvat pereliiget. Kõige selle sita koristamise ja dementsete veidrustega. Aga et vähemalt ta oli seal, lõpuni välja. Täie hinge ja südamega.

See variant, kusjuures, polnud mulle pähegi tulnud. Sest minu elus on kassid kõik kas kadunud, jäänud auto alla või on nad magama pandud. Aga et keegi ka nö sureb vanadusse…

Eks ma siis nüüd näen, ma usun. See mõte on südantmurdev ja eluliselt pragmaatiline samaaegselt.

Aga, muidugi, olen ma kuulnud ka kassidest – ka paksudest – kes elavad forever. Nii et we shall see.

oma kohast ja bussiks olemisest

Ma ei nõua siin elus just väga palju. Oh, no muidugi igavest õnne ja armastust ja tunnustust ja eneseteostust ja kõike seda, aga TEGELIKULT on mul üsna väikesed ja tagasihoidlikud soovid.

Mul on siin maailmas Üks Koht ja see on Minu Koht. Saage tuttavaks, minu väike maailmanurgake, where all the magic happens.

Ma võin voodis päevade kaupa elada. Viimased 9 kuud käin ma muidugi ka ikkagi jalutamas ja/või mingit muud sorti trennilaadset liigutamist tegemas, aga nii üldiselt võin ma oma voodis päevade kaupa elada ja vahel möödub mõni tööpäevgi nii, kus ma olen õhtuni pidžaamades. Ma mäletan veel aega, mil mul oli suisa oma kirjutuslaud, aga Klõugal on välja kujunenud Minu Kohaks siiski voodi ja 60+ ruudu kohta ei ole see ruutmeeter ju üldse palju palutud, kas pole?

Noh, tuleb välja, et just see koht on KÕIGE NÕUTUM KOHT SIIN MAJAS. No päriselt, see on müstiline, mis siin toimub!

Tõusen ma püsti, et minna pissile või süüa tegema või ükskõik, mida muud tegema (mida voodist teha ei saa ja neid asju siin maailmas veel on), kui pauhti! Ma tulen tuppa tagasi ja sinna ruutmeetrile on surunud end mõni kass või mõni laps ja kusjuures nad on ALATI sellise näoga, nagu  nad oleksid igavesti seal olnud ja MINA olen see, kes nende rahu segama julgeb tulla.

Ükskord tegin ma katse. Kassid magasid jummala sügavalt, no ikka nii sügavalt, et norsked täitsid toa ja käpakesed tõmblesid unenäos toimuva tagaajamise tõttu. Ma katseks veel togisin neid natuke – ei, sügavas unes. Tõusin vaikselt püsti, läksin KORRAKS suurde tuppa ja kaks sekundit hiljem lamab Pussakas mu kohal, nii pikk kui lai ja vidutab silmi: “Naine, ära sa mitte julgegi mind puutuda!”

Lapsega on muidugi sama värk, aga tema üldiselt ei tee nägu, nagu ta oleks seal igavesti olnud ja on nõus minema natuke edasi – no selles mõttes, et see konkreetne voodi on umbes tuhat meetrit lai, ruumi ju on.

No ja vahel, kui on selge, et ma siit ei liigu, siis nad muidugi lihtsalt lambist tulevad ja võtavad mu üle.

Home office. #catsofinstagram #catsofhomeoffice

A post shared by daki (@instadaki) on

Kõik see on kaasa toonud sellise imeliku tunde, mis mul vahel peal käib – ma olen nii väsinud, et mu otsas tallutakse. Teate, selline kummaline sensatsioon, et nahk valutab pidevast puudutamisest, tahaks lihtsalt RAHU ja ÕHKU korraks. Aga no muidugi siis tasub endale kohe meenutada, et see on armastus, mis natuke lihtsalt raske taluda vahel ja kui väga on mul vedanud, et mul on need kassid ja inimesed, kes mu otsas tahavad talluda.

Aga seda kõike täna mõtlesin, kui puhkuse esimese päeva puhul Milaga ujuma läksime (ja ma muidugi olen JUBA totaalses segaduses selles osas, MIS päev täna täpselt ikkagi on) ja ma vaatasin kõiki neid emasid ja isasid ja kõiki neid lapsi, kes oma vanemate otsas kõõlusid ja turnisid ja mõtlesin… Kas nemad ka vahel seda tunnevad, ei tea? Et uuuf, korraks noh, tahaks korraks mitte olla kellegi ronimispuu!

No ja siis ütles Mila mulle, et ma olen suveniir ja seejärel täpsustas, et buss, nii et all made sense ja ma olen leppinud oma rolliga siin maailmas kui suveniirbussist ronimispuu.

Aga oma kohast, sellest ma veel hoian kinni!

elu kolme kassiga ehk leiame Ollile üheskoos Päris Oma Kodu!

2014-06-10 17.25.41Mäletatavasti võtsime aprillikuus omale kostiliseks Oliveri – õnnetu elusaatusega tänavakassi, kellel Pesaleidja kassitoas olemine kohe sugugi ei istunud. Sai seal teiste kasside käest kere peale ja oli üleni stressis. Kui ta meitele saabus, oli tegu tõelise sülekaga, kes nurrus nii et toad kajasid. Kui ta aga kastreerimisest taastus ning vaikselt koduse eluga harjuma hakkas, selgus tema tõeline iseloom. Ma olen elus kohanud mitmeid kasse, aga kedagi nii ägedat kui Oliver pole mul vist tõesti õnnestunud seni kohata!

Ta on tõeline mõnus kassiisand, kellel mänguhimu ja -lust, mis võiks kuuluda temast poole nooremale kassipoisile. See, et ta mängida tahab, on aga teinud suhted praktiliselt võimatuks Miuksu ja Pussakaga, millest on väga kahju, sest tegelikult ma lootsin nad ikkagi klappima saada… Praeguseks on aga selge, et kuni ma elan korteris (ja mitte sellises nagu Nõmmel, kus kassidel priikäik ka õue – seal oleksid nad ilmselt ammu juba sõbralikemas suhetes!), ei mahu Oliver meile elama. Liiga suured isiksused kokku sattunud, liiga territoriaalsed… Seega on Oliverile päriskodu leidmine muutunud põletavaks küsimuseks.

Kahjuks on aga praegu teatavasti kassipoegade hooaeg ning vanad tegijad pole nii meelsalt uute kodude silmapiiril. Sellest on tõesti väga kahju, sest Oliver väärib Päris Oma Inimest Päris Oma Koduga. Nurrmootor on ta jätkuvalt – ükski teine mu kass ei jõua nurrumises Ollile ligilähedalegi. Ning Milaga on tal välja kujunenud oma traditsioonid – õhtul hambapesu ajal hõõrub ta end vastu jalgu ning kui siht võetakse magamistoa poole, sätib ta end kiirelt voodisse tudule. Vahel käin neid öösiti vaatamas ja Oll-poll magab nii magusalt jalutsis, et ei liiguta vurrugi.

Aga jah, teiste kasside stressitase (ja sellega seoses ka minu enda oma) on üle igasuguste limiitide. Seega palun teid, mu armsad sõbrad – kas teie hulgas on keegi, kelle kaisust on just selline valgekirju pehmik puudu? Või on teil ehk võimalus pakkuda Ollule paremat ajutist kodu kui see minu oma, kus kaks vanemat kass-olijat nii väga kurjad uue tulija suhtes poleks?

Kes aitab kodu leida, saab minu poolt kaasa ka väikese kingituse!

 

Tulge Pesaleidjasse kiisusid paitama!

Paar nädalat tagasi kutsus Silja meid Pesaleidjasse külla kiisusid paitama. “Mitte ükski pai pole üleliia,” kinnitas ta, ja nii me sammud Tammsaare keskuse poole seadsimegi. Ja oi, kus seal oli kiisusid! Musti ja valgeid, punaseid ja kirjusid, väikeseid ja suuri, suurte ja pisikeste käppadega – oi, nad olid mõnusad!

Laeksin üles ka kõik need nunnud pildid, mis me seal tegime, aga wp paneb sajaga näkku. Seega peate lihtsalt mu sõnu uskuma, et kõik Pesaleidja kiisud on üliägedad. Uskumatu, et keegi on neist kunagi loobunud…

Homme on aga Pesaleidjas avatud uste päev, kuhu lähme ka Milaga kohale, et kuususid paitada. Seega, tulge ka!

 

 

TBT: passive aggression

TBT – throwback Thursday ehk neljapäevane pilk minevikku.

Postitus, mis on kirjutatud 20. veebruaril 2006 kell 22:44

MIUKS 2006

Ma lõhkusin selle lühiajalise idülli, tõusin voodist ja läksin kööki, et vaadata lund, teha viimane sigarett ja absint.

On teatud tüüpi ilu, mida sa hakkad nägema alles harjudes. Enne kaob see eelarvamuste või valede või tõdede või elu tavalise vingugaasi sisse. Või sa lihtsalt ei taha näha. Või ei oska. Ilusid on igat tüüpi, tead.

Ja mõned asjad lahtuvad igaveseks, nagu põlenud suhkur absindis ja vees. Või mõned momendid või tunded, eitamises on jõud.

Köögis on veel nõrk koirohu lõhn. Põrandad on külmad, vaikus on lõhestatud, klaver pole päris, vaid kõlarites, ööd on sama lühikesed koguaeg ja raamatuid tuleb koguaeg juurde. Nagu ka tolmu.

Aeg on ju ometi abstraktne ja peaks olema mõõtmatu ja me kõik kanname kelli.

Organiseeritud rämps on ikkagi hunnik rämpsu.

Ja nii väga tahad olla peategelane, aga oled alati kõrvaltegelane või episoodiline osatäitja. Mõtled oma väikeste sõnade üle, näiteks kus on kohane kasutada sõnu ”kaardistama” või milline on ”vabaühenduse” täpne definitsioon, käid tööle ja koju samu tänavaid pidi, vaatad alati kella 14:25 ja mõtled, et päev ei saa kunagi läbi. Kell 18:19 mõtled, et ei suuda kunagi olla üheksani üleval ja kella 23 paik hakkad tobedusi kirjutama ning igatsema neid öid, kui said olla süüdimatult seitsmeni hommikul üleval.

Lõigud iga päev puruks mõne vana kirja või foto või riideeseme ja teraapiast on asi ju tegelikult kaugel. Sama kaugel kui destruktiivsest käitumisest.

Elad ilukirjandust ja oled tegelane väga halvast muusikavideost, one hit wonder heal juhul, aga enamasti mitte sedagi. Käed on ikka jalgu puudutades liiga külmad ja buss läheb ikka minut enne seda, kui sa peatusesse jõuad.

Vaatad neid lahkumisi ja sõidad mööda sõprade majadest ja mõtled, et küll homme on aega näha või helistada, aga koguaeg on homme ja mitte kunagi ei ole täna.

”Ma ei taha masinaid hävitada, aga ma tahan, et masinad ei hävitaks mind.”

Või siis äkki ei taha inimesi hävitada, aga ei taha, et inimesed hävitaksid sind?

Kohvi saab alati liiga kange ja kõikjal on mustrid, raha on koguaeg otsas ja Inglismaa pannakse lukku, enne kui sina lennukile jõuad astuda.

Tahad, et asfalt oleks suveöiselt soe ja betoon väreleks nähtamatust soojusest ja kaste teeks püksisääred märjaks, mitte pruun lumi. Ja ometi on ju kõik ikkagi kõige parem just selles hetkes, kus sa parasjagu oled, mäletad, sa ütlesid seda just, loetud päevad tagasi, sa just ütlesid seda.

Kumba sa küsid endalt, kas:

millal sa tegid viimati midagi esimest korda?
või
kui homme lõppeks maailm, siis mida sa teeksid?

Kutsu end korrale.

Catnapping ja sellest, kuidas mind peaaegu spängiti

“Kes siin majas kassidest boss on?” küsis Ruumi paar päeva tagasi.
“Hmm,” pidin ma natuke mõtlema. “Noh, Pussakas on noorem ja isane, Miuks vanem ja emane… Vist on nii, et Miuks on siuke tagasihoidlik matriarh, kes laseb Pussakal arvata, et ta on boss. Aga tegelt on ise boss.”

Nojah, seda, kes boss on, saime me õhtul näha. Olin mina rahulikult vannis (pärast ELU PARIMAT jooksu, muide! Fantastiline, mida frustratsioon inimesega ära võib teha), kui järsku kostuvad ilgelt imelikud hääled. Kuna lapsenuttu ei järgnenud ja Ruumi käis üsna rahulikult pärast toas ringi, ma vannist välja ei kiirustanud. Hiljem selgus, et lahtisest uksest oli sisse hiilinud vana hea Pussaka sõber, kes otse Ruumi voodi alla jooksis.

No ja ega Pussakas sellist asja silmaotsaski kannatada või! Peksis sissetungija pikema jututa välja ja käis pärast, oks laiali, uhkelt toa ja õue vahet: “Noh, tahaks näha, kas VEEL KEEGI julgeb siin MINU NAISTELE läheneda?! Ah, on soovijaid? Pole? SEDA MA ARVASINGI.”

Miuks oli sel ajal ettevaatlikult voodi all peidus.

No ja siis järgmisel päeval läks Pussakas kaduma. Ta tuleb alati kutsumise peale ja kuna viimane tüli naabritega sai alguse just sellest, et ma peaksin oma kassi toas hoidma, sest NAD TAPAVAD LILLED ÄRA, KAS KEEGI OMETI MÕTLEKS LILLEDELE?!

Asi lõhnas, nagu öeldakse, kalaselt.

Hõikusin, mis ma hõikusin, ei miskit. Läksin mureliku südamega siis Milakesega koos Mallu juurde grillima, kui Ruumi tekstib: Pussakas kodus. Niipea, kui ma kodust lahkusin, olla kuskil käinud suure paugatusega uks ja Pussakas jooksnud, saba seljas, kergendunud ilmel kodu poole. Hiljem oli ainult Ruumi juures keras ja nurrus, nii et maja värises. Julges uuesti alles õhtupoole nina trepile pista.

Mis paneb mind arvama, et keegi hoidis Pussakat pantvangis. Sest mina ju keeldusin oma (praeguseks totaalselt) õuekassi kinni panemast ja pakkusin lillepeenrate jaoks välja muud, vähem catnappingut sisaldavad abinõud.

Ruumi muidugi kahtleb, kas inimesed suudaksid ikka nii napakad olla. Mina – noh, kuna ma ise olen üsna napakas (Ruumi: “See on ikka täiega veider, kui hull sa oled.”), siis ma suudan seda inimestest uskuda küll. Eriti arvestades, et see meie suur konflikt päädis sellega, et mind üritati SPÄNKIDA.

Ffs.

Ma arvan, et inimesed, kes tahavad teisi (mitte-erootilisel kombel) (nii, NII mitte-erootisel kombel) spänkida, kui neil konflikt tekib, on võimelised ka kassi röövima.

Aga tõestada ma midagi ei saa, nii et nüüd lihtsalt hoian kassidel veel rohkem silma peal. Kuni ma piisavalt rikas pole, et StickNFind bluetooth kleepsud ära tellida. Need on täiega oosõm asjad, muide. Võite vabalt mulle kinkida.

Edit: nagu siin kommentaatorid märkisid, siis tuleb ilmselt tõesti kassid nelja seina vahele kinni tagasi suruda. Üks põhjustest, miks üldse Nõmmele kolitud sai, oligi ju see mõnus võimalus, et Pussakas saaks õues käia… Plaan, et siit üldse minema tõmmata, tundub aina ahvatlevam…