Sildiarhiiv: evidence

Elu Klõugal

Kui te arvate, et elu umbes 3000 elanikuga Klõugal (sellest umbes pool venelased) on igav, siis te eksite.

Meil on nimelt siin suisa kolm poodi! Ühes neist saab isegi lörtsiburksi, kuigi Lemmiku sõnul oli vähemalt täna hommikul sealne müüjatar tuumapohmellis ja liikus nagu surev vaal. Aga kiirtoidu koha pealt? Check.

Need kolm poodi on muidugi huvitavad nähtused iseenesest. Kunagi oli meil siin mähkmepaanika. No ei lähe neid enam eriti vaja, aga tol korral läks, ja nii ma siis jooksin kõik kolm poodi läbi ja mähkmeid müüdi vaid ühes. Ühekaupa. Vajalikku suurust oli järel ainult üks.

Klõuga eripärad.

Lisaks on siin ka baar, mis ei ole koguaeg lahti, vaid ainult eripuhkudel, näiteks siis, kui Vaido Neigaus mõni aeg tagasi esinemas käis. Õhtul veel imestasin, et kui muidu on akna taga üsna vaikne, siis tol õhtul oli ikka isegi lärmi kohati. Pole imestada, fännid liikvel! Järgmisel päeval kurtis poemüüja, et hommikul ei suutnud metsalisi kuidagi ukse tagant eemale peksta, kõik passisid ja ootasid, et kell 10 kukuks.

Koos vangutasime pead ja tõdesime: “Eile käis ju Vaido…”

2014-05-16 19.43.31Siis on meil veel siin uhiuus kergliiklustee, kuhu ma veel pole julgenud rulluisutamist proovima minna, aga kindlasti lähiajal lähen. Ja põhiline atraktsioon on muidugi Klooga järv. Sealsed linnud on nii julged, et astu aga ligi – kalamehed on neid seal nuumanud. Minusugusele harrastusdakoloogile pakub järve linnukogukond lõputut huvi ja ühel õhtul jutustasime pikalt ühe kohaliku naisterahvaga, kes neid seal pildistamas käis. Vaatlesime suurt julget isaluike, kes küll on laste käest sugeda saanud ja seega võib olla natuke kuri.

Minu peale ta näiteks hõhises. Aga minema ei läinud, vaid vaatles meid veel pikalt, vahepeal eemal käies (provva tal pesa peal, ju käis olukorda tšekkimas) ja siis tagasi tulles. Natuke õõvastav oli ka, sest tundus, et ta võib iga hetk rünnata. Seetõttu nägi meie luigevaatlus paadisillal välja selline, et me olime kõik üsna liikumatult ja ei julgenud hingatagi.

Aga ilus oli! Põnev ju ka.

2014-05-16 20.01.47Üks armas pardipaar on paadisilla lähistel samuti. Emapart jättis mulle kustumatu mulje, ta oli selline natuke ullike ja ta djuud vahepeal tiirutas eemal, ning siis ta hetkeks otsis teda pilguga, leides tegi aga väga demonstratiivseid sukeldusi ja tiivaraputusi, et näidata, KUI VÄGA teda ei koti, et ta djuud temaga õhtust järvel liuglemiskäiku kõrvuti teha ei soovi.

Elu on aga põnev mujalgi kui järve ääres. Kuumalaine ajal sõitsin viimaselt eksamilt koju ja nägin, kuidas selle uhiuue kergliiklustee peal jalutas üks baaba, pluus seljast, vaid nende suurte valgete vanaemarinnahoidjate väel. No palav on, mis sa hing hädaga teed!

Kui Lemmik siin maja ümber kaks päeva muru niitis, rääkis ta, kuidas kohalikud taadid esimesel päeval heakskiitvalt niidetud ala vaatasid, tunnustavalt käega rehmasid ja siis puu alla maha istusid ja õlut jooma hakkasid, pilk niitjal. Mõelda, õlu ja tasuta meelelahutus!

Õhtul rääkisime majanaabri Larissaga, kes on selline väga koloriitne vene daam, ja ta surus emotsionaalselt käed rinnale ja ohkas: “Vaatan neid siin, kuidas istuvad, päevad läbi ja joovad viina… Ma ei tea, kuidas nad suudavad… Kui ma jooksin ühe pudeli viina ära, ma oleksin SURNUD! Surnud! Aga nemad võtavad aga uue…”

Hilisõhtul läksin õue unustatud pesu tooma, öösärgi väel, vaatasin, kuidas üle tee ühed mahajäetud ohvitseridemaja trepil istuvad ja rõõmsalt pidutsevad, teised eemal poe juures veel hiliseid tuisupitse teevad ja mõtlesin: kurat, mõnus ikka. No muidugi, masendav ka, aga ma tunnen, et ükskõik, kuidas ma siin olen – kasvõi öösärgi väel pesu korjamas enne südaööd – keegi ei mõista mind hukka. Kõik on siin nagu nad on. Lehvivas negližees Larissast kuni selle tädini, kellel on taksikoer ja kes minuga pidevalt vene keelt tahab rääkida, kui ma tema koerale tere ütlen.

Minu meelest oskab ta koer eesti keeles mulle vastu öelda küll.

Aga selline see elu siin Klõugal on. Rahulik ja mõnus. Ainult reedeõhtuti on pinevus: kas saab luigelt peksa või ei?

Toiduklubi: Kanafilee peekoniga

kanafilee_peekonigaVahel tuleb mul jälle tuju võtta mõni kokaraamat ja üle pika aja taas midagi uut katsetada. ERITI hästi töötas see siis, kui tegelikult pidi õppima – küll siis oli aega ja tahtmist ninapidi kokaraamatus hoopis istuda…

Selle retsepti leidsin Nigella retseptikogust, kuid, nagu ikka, pidin seda natuke kohandama. Näiteks ütles ta, et kana tuleks mõlemalt poolt praadida vaid paar minutit, aga mul ei läinud paari minutiga veel valgekski. Nii et lasin tunde järgi, kuni sai ilus pruun. Köök oli muidugi peekonikärsakat täis:)

Aga roog tuli imehea ja tohutult kõhtutäitev, nii et me kõik ägisesime ja toitu jäi ülegi kõvasti. Kõrvale keetsin rohelisi ube soolaga (või noh, viskasin mõneks minutiks keevasse vette) ja riivisin pääle parmesani. Mm, kui mõnna sai!

Vaja läheb: neli kanafileed, pakk viilutatud (toor)suitsupeekonit, sahmakas valget veini

Valmistamine: pane peekon koos õliga pannile ja prae läbi, seejärel tõsta kõrvale ja mässi fooliumisse. Siis pane peekonirasva sisse kanafileetükid, soovi korral maitsesta soola-pipraga (mina vist panin ainult natuke sidrunipipart). Kui ühelt poolt pruun, pööra ümber ja pruunista fileed ka teiselt poolt. Seejärel tõsta taldrikutele valmis ning viska uuesti pannile tükeldatud peekon, äsa juurde valget veini ja lase korra mulisema tõusta.

Seejärel vala kaste kanale, paku kõrvale rohelisi või türgi ube parmesaniga ja naudiskle!

naisendus

Vahepeal sai mul aasta sellest, kui mul on olnud geelküüned (saamisloost saab lugeda siit) ja kuna ma olen väga laisk selles osas, et pidevalt oma ägedaid küünepilte blogisse panna, siis korjasin huvitavamad kokku ja panin kollaaži. Aasta küüsi by Ingrid!

küüned

 

Ühe korra käisin Saarlandis ühe teise tegija juures ka, aga oma ikka kõige parem.

Lisaks saab kohe-kohe aasta sellest, kui mul on olnud ripsmepikendused. Sellest enamiku ajast on mul olnud “tavalised” ripsmepikendused, mis näevad peale pannes välja sellised:

received_m_mid_1386078604247_09349ae28350e96b82_0_Kevin_Golden_Shine(Pilt, mille kohta K. hakkas karjuma, et seda ei tohiks kuskil levitada, sest siin on OMG POORID POORID POORID.)

Mingi hetk hakkas Aigi Indigost mulle volüümikaid panema, aga neist polegi vist värskelt pandud head pilti. Nüüd on Indigos uus tüdruk Agnes, kelle tehtud volüümide hooldus oli sel korral veits tagasihoidlikum (pildil vasakul allnurgas), aga üldiselt on mu ripsmed olnud superlopsakad igaljuhul. Ma ei ole neid never viitsinud väga värvida ja nüüd teen seda nii harva – ja kui teengi, on efekt muidugi tappev. Mulle täiesti piisab muidugi ka sellest, mis on ilma igasuguse tušita. “Silmad peas” ja täiesti ilma mingi vaevata, kui et umbes kord kuus käia ja lebada toolis, silmad kinni, (mõned ka tukastavad), naistejutte ajada ja elust mõnu tunda.

Naabrinaine on korduvalt uskumatuses pead raputanud, et ma käin tõesti tema tuttavatest kõige rohkem salongis. Ma olen ise ka natukene üllatunud, et see kuidagi nii on läinud. Aga noh, mugav olen ma alati olnud, beib muidugi mitte, aga kuna beibedel on mõned mugavussaladused, siis olen ma need süümekateta üle võtnud.

Igal juhul soovitan nii oma endist tehnikut Aigit kui ka uut tehnikut Agnest ripsmete jaoks ja üleüldse, kes tahab proovida, minge Indigo Studiosse, soovitan soojalt. (See ei ole spondeeritud postitus.)

Ahjaa, igasugused müüdid ripsmete kohta võin ka ümber lükata – ei hakka sellega koos omad ripsmed välja kukkuma (mitte rohkem, kui on loomulik – inimene nimelt vahetab oma karvu ikka alatasa), ja mina kui staažikas pea-padja-all-magaja ei kurda ka üldse, et kuidagi peaks eriliselt hooldama. Ainuke trikk vist ongi, et a) ei tohi lasta lapsel silma kiskuda ja b) mitte sageli tušitada, sest meigieemaldus mõjub liimile kehvasti.

Muide, vasakpoolsel ülemisel pildil söön ma Mallu sünnal tarakani. Tarakani! fakjeah!

ripsmed

 

slow summer days

20140524_124806_Hagrid_Corneliu_Sju

Laupäeval oli mul viimane arvestus, täna esitasin viimase kodutöö ja lõpuks on kevadsemester lukku pandud. Jääb veel hinneteootus ja ÕISi pidev refreshimine, et näha, kas ma ometi milleski läbi ei kukkunud. See teadmine ongi vist kõige nõmedam, et ei ole päris kindel, kas võib juba rõõmustada. Aga KUI ei kukkunud kuskil läbi, siis on mul punkte vööl kirjas isegi natuke rohkem kui tarvis, sest noh, talvel ühe ainega läks kehvasti, aega ja närve polnud, mingi eluhorror sõi vist kõik ära.

Imelik tunne on, et enam ei peagi nagu hull mingit logistikat korraldama, juukseid kitkuma lapsehoiu pärast ja sente lugema, kust linnasõitudeks ja rongi- ja bussipiletiteks raha leida. Nüüd võib rahulikult taanduda Klõuga mändide vahele või tulla hoopis maale maapakku, nagu sel nädalavahetusel. Mila jookseb päevad läbi trikoos ringi, vahepeal teeb basseinis vahepeatuse ja siis jätkab oma tähtsate asjade ajamist. Übermõnus on. Kergendus!

Ja samas, ma ei tea, kas ma olen kirjutanud, kui väga äge on see, et ma just nüüd ja praegu ikkagi magistrisse läksin. Kuivõrd rohkem oskan ma neid teadmisi, mida ma koolist saan hinnata! Ja kuivõrd hea on see, et mul on nii palju erialast tausta ja kogemusi, et ma saan kõik õpitu kuhugi reaalsesse pilti juba paigutada, kuidas see, mis ma olen teinud, toetab mu õpinguid ja mu õpingud toetavad seda, mida ma teen. Ma kindlasti ei oleks magistrit nii väga hinnanud, kui oleksin otse bakast sinna läinud.

Kohe on maikuu läbi ja siis hakkab mõnus-mõnus juuni, täis reise ja puhkust ja jaane ja Saarlandi. Ära jõudsin oodata, kuigi vahepeal tundus, et see kõik on veel nii hoomamatus kauguses.

Mis veel? Muusikapost tuleb ka varsti, üle pika aja! Sest nüüd on mul aega ka kirjutada mujale kui lõpututesse koolitööfailidesse. Peaks kokku lööma, mitu tähemärki selle õppeaasta jooksul kokku trükitud sai. Ma arvan, et neid oli päris hea hulk.

Aga siiski, ülimõnus. Kõik on ülimõnus. Sel aastal tuleb suvi teisiti. (Aga tuli ta ju teisiti ka eelmisel aastal:)

Ei oska enam

image

Esmaspäeval valas Mila mu mäki kolmandat korda ajaloos üle. Sel korral seebimulliveega. Eelmine kord oli boršisupp ja enne seda õunamahl. Ja kõik siis nüüd nelja aasta jooksul. Viimane kord maksis parandus üle 600.

Täna kaotasin oma lollusest rahakoti kuskile Laulasmaa ja Klõuga vahele, sest unustasin autokatusele.

Ja ma just Delfis kurtsin, kuidas ma ei salli neid inimesi, kes arvavad, et nad on jube erilised, sest neil muudkui juhtub. Aga vot sel nädalal on mul tõesti juhtunud. Ma ei tea, kust see halb karma, aga ju ma teen oma elus midagi praegu väga valesti. Ema arvas, et ma ujun liialt vastuvoolu, rabelen liiga palju.

Aga lõpetuseks laulsime täna Milaga Karl-Erik Taukarit. Ikka nii, et mina ees ja tema järel.

“Ei tee suuri plaane…”
“Ei tee plaane…”
“Kui kokku saame.. ”
“Ei saa…”
“Siis sõidame…”
“Sõidame!”
“Aeg on elada!”
“Eladaaaaaa!”

Aga Mila lemmik saade on siiski “Laula mu laulu”, seda “ja kui ma ei saagi kuulata” laulab ta suht täpselt järele.

Vot mis teeb, kui elad koos muusiku ja lauljaga. Laps kah hakkab.

Toiduklubi: Preili Triinu hurmav siga

hurmavsiga

Ükspäev jagas Preili Triin oma ahjuliha retsepti, mis panevat iga mehe mõnust mõmisema. Tegin selle tema õpetuse järgi valmis, selle vahega, et kasutasin vahukoore asemel kohvikoort. Siga oli vist miskine selline, kus ikka pekki ja kamarat ka küljes. Nii et traditsioonilise retsepti asemel tuleb siit hoopis Preili Triinu kirjeldus, kuidas see hurmav siga valmis saab.

“Siga sai niimoodi imelihtsalt valmis – sibul ja küüslauk pannile, siis seeneviilud juurde ja peale seda potti.

Siis pruunistasin viilud seast ja need ka potti selle eelneva peale, siis naeratades potsikutäis Nopri vahukoort peale ja hauduma. Ja kui valmis mõnekümne mintsa pärast, siis mees mõmiseb arusaamatuid asju, sest talle nii maitseb. Eriti meelalt nurruv isane ülejäänud õhtul ja ööl on garanteeritud!”

Kinnitan Preili Triinu sõnu:)

TBT: passive aggression

TBT – throwback Thursday ehk neljapäevane pilk minevikku.

Postitus, mis on kirjutatud 20. veebruaril 2006 kell 22:44

MIUKS 2006

Ma lõhkusin selle lühiajalise idülli, tõusin voodist ja läksin kööki, et vaadata lund, teha viimane sigarett ja absint.

On teatud tüüpi ilu, mida sa hakkad nägema alles harjudes. Enne kaob see eelarvamuste või valede või tõdede või elu tavalise vingugaasi sisse. Või sa lihtsalt ei taha näha. Või ei oska. Ilusid on igat tüüpi, tead.

Ja mõned asjad lahtuvad igaveseks, nagu põlenud suhkur absindis ja vees. Või mõned momendid või tunded, eitamises on jõud.

Köögis on veel nõrk koirohu lõhn. Põrandad on külmad, vaikus on lõhestatud, klaver pole päris, vaid kõlarites, ööd on sama lühikesed koguaeg ja raamatuid tuleb koguaeg juurde. Nagu ka tolmu.

Aeg on ju ometi abstraktne ja peaks olema mõõtmatu ja me kõik kanname kelli.

Organiseeritud rämps on ikkagi hunnik rämpsu.

Ja nii väga tahad olla peategelane, aga oled alati kõrvaltegelane või episoodiline osatäitja. Mõtled oma väikeste sõnade üle, näiteks kus on kohane kasutada sõnu ”kaardistama” või milline on ”vabaühenduse” täpne definitsioon, käid tööle ja koju samu tänavaid pidi, vaatad alati kella 14:25 ja mõtled, et päev ei saa kunagi läbi. Kell 18:19 mõtled, et ei suuda kunagi olla üheksani üleval ja kella 23 paik hakkad tobedusi kirjutama ning igatsema neid öid, kui said olla süüdimatult seitsmeni hommikul üleval.

Lõigud iga päev puruks mõne vana kirja või foto või riideeseme ja teraapiast on asi ju tegelikult kaugel. Sama kaugel kui destruktiivsest käitumisest.

Elad ilukirjandust ja oled tegelane väga halvast muusikavideost, one hit wonder heal juhul, aga enamasti mitte sedagi. Käed on ikka jalgu puudutades liiga külmad ja buss läheb ikka minut enne seda, kui sa peatusesse jõuad.

Vaatad neid lahkumisi ja sõidad mööda sõprade majadest ja mõtled, et küll homme on aega näha või helistada, aga koguaeg on homme ja mitte kunagi ei ole täna.

”Ma ei taha masinaid hävitada, aga ma tahan, et masinad ei hävitaks mind.”

Või siis äkki ei taha inimesi hävitada, aga ei taha, et inimesed hävitaksid sind?

Kohvi saab alati liiga kange ja kõikjal on mustrid, raha on koguaeg otsas ja Inglismaa pannakse lukku, enne kui sina lennukile jõuad astuda.

Tahad, et asfalt oleks suveöiselt soe ja betoon väreleks nähtamatust soojusest ja kaste teeks püksisääred märjaks, mitte pruun lumi. Ja ometi on ju kõik ikkagi kõige parem just selles hetkes, kus sa parasjagu oled, mäletad, sa ütlesid seda just, loetud päevad tagasi, sa just ütlesid seda.

Kumba sa küsid endalt, kas:

millal sa tegid viimati midagi esimest korda?
või
kui homme lõppeks maailm, siis mida sa teeksid?

Kutsu end korrale.

unedes ma kolin

Ükskord tegin ma oma külmkapist pilti, või noh, siis kui see külmkapp oli veel minu ja Ruumi oma. Sest ma tahtsin rääkida sellest, kuidas meil olid alati kapis kõige imelikumad asjad. Pärissööki nii vähe kui võimalik, tavaliselt õhtusöögi jagu, kuid külmkapi ukseriiulid olid alati täis erinevaid purke ja purgikesi.

“Mm, condiments!” mõmises Ruumi. “Mul on suva, kui mul süüa ei ole, aga mul PEAB olema seda Siberist toodud härjapõlvlaste meisterdatud sinepit!”

Niisiis tegin ma selle pildi, et näidata ja võibolla ka üles lugeda, mis meil kõik kapis leidub.

condiments

Aga siis… siis juhtus elu. Nagu ikka. Ja nüüd on mu külmikusahtlid suhteliselt tühjad ja ma tahtsin ükspäev hakata condimentside riiuli ees Selveris nutma, no ja naerma ka, sest esiteks on mul fantastiline võimalus neid jälle hunnikute kaupa kokku osta, aga noh, enam ei saa neid ju Ruumiga jagada.

Ega kuulata, kuidas ta köögis oma söögiga räägib.

Nii palju asju.

Kõige sellega seoses on mul üks korduv unenägu. Paar kuud tagasi, kui eks teatas, et Ruumi peab välja kolima, et ta saaks Nõmmel oma asju ladustada, hakkas mu aju tööle nii, et ma nägin umbes igal öösel unes, kuidas ma elan kuskil ja otsin taga kadunud tuba. Et ma tean, et kuskil on see tuba olemas, aga ma olen ära unustanud, kus. Sest mul oli HÄDASTI seda tuba vaja. Sest ma ei tahtnud, et Ruumi ära koliks või et eks oma asjad sisse tooks, sest see kõik tähendas ju tegelikult seda, et ma loobun Nõmme korterist ja kolin ka ära. Sest no way ei ela ma edasi niimoodi nagu senini. Selles ebakindluses ja selles kõiges. Et pole ei liha ega kala. Et jagame mingit kinnisvara. Milleks.

Ei.

Kui kõik, siis kõik.

Ja kui me Ruumiga maha istusime, et asja arutada, sain ma lõpuks aru, et milleks. Milleks hoian ma kinni sellest korterist, kus aknast puhub tuul ja köögi remont ei saa iial valmis, sest kaasomanik keelab teha remonti nii, nagu mina seda tahaks.

Milleks.

Kellele.

Ja siis juhtus juba kõik veidi kiiremini.

Siis ma hakkasin unedes nägema, et ma kolin. Kolisin ärkvel olles ka, umbes ühe päevaga pakkisin kõik pasa kokku, natuke jäi maha, natuke ei mahtnud auto peale ja sellest veel natuke on praeguseks jäädavalt kadunud ka. Natuke teeb kurvaks, muidugi. Või noh. Isegi palju, vahepeal.

Ja unedes ma kolin igal öösel. Ma ei saa magada, sest ma muudkui kolin. Eri versioonides, eri kohtadest eri kohtadesse.

Ja täna öösel oli mul FANTASTILINE võimalus saada kombouni – ma kolisin JA otsisin taga kadunud tuba.

FFS!

Samas, eks.

Hetked nagu praegu.

Jäänud on umbes kaks kotti Mila riideid sorteerida. Ja veel mingi nipet-näpet. Välja mõelda üht-teist. Leida nagid ja neile kohad. Noh, siuke… nipp-näpp.

Ja ma ärkan ja mul on köök. Päris köök. Mul on pliit, kuhu teha soovi korral tuld, aga mitte kohustuslikus korras. Mul on laudpõrandad ja aknast tuleb palju valgust ja akna taga on lumi ja männid ja koerad ja rongid ja vaikus ja sinine taevas, vahepeal ka täiskuu ja lumesadu, vahel isegi need kaks korraga.

Ärkan ja mõtlen, et kui ma igal öösel unedes ei otsiks taga kadunud tube ja ei koliks pidevalt, siis ei olekski mitte millegi üle kurta. Absoluutselt poleks.

Kergendus on sõnulkirjeldamatu. Et üks etapp sai nüüd läbi. Läks teistmoodi kui plaanitult, venis kohutavalt pikaks ja valuliseks, aga lõpuks on asjad selged. Nõmme pole enam kodu.

Nüüd on meil uus kodu.

 

Tätoveeringu lugu: No Fear

Ma mõtlesin pikalt, kuidas täpselt oma kehale Mila saabumine ja tema olulisus ära märkida. Alguses mängisin mõttega, et äkki seoks kuidagi tema sünnikuupäeva, nime, tähtkuju või nimetähedki, aga no mida sa sellest Sõnnist kaunist välja oskad võluda. Hiina kalendri järgi on ta Kassi aastal sündinud, aga no kuulge, mu kehal on juba piisavalt kasse, palju võib neid üks inimene ikka endale peale tätoveerida. Niigi peetakse mind teatud ringkondades napakaks kassimooriks.

(Aga mitte muidugi Mallu ringkondades. Tema mõistab mind. Mu hingekass!)

Mõtlesin kaua ja vahepeal tundus, et mõte jääbki teostamata. Kuni ükskord Liisu juures K2-ga istusime ja naersime, kuidas Mila iga asja peale “Ei karda!” ütles.

“Novot, selle sa peaksidki endale tätoveerima,” arvas K2.
“Ei karda?”
“Nojah, näiteks “No fear”, tramp stamp’iks, siis on nagu topelttähendus,” irvitas K2.

AGA mõte oli iseenesest ju hea! My beloved Ingrid, kes mulle ka küüsi teeb, usub, et sõnad, mida sa endale peale tätoveerid, saavad osaks sinust ja su elusaatusest, seega tasub need hoolikalt läbi mõelda. Ja “No fear” on ju tegelikult väga hea sõnum, mida endal kanda.

Ma olen liiga palju kartnud, eriti viimased aasta-kaks. Kartnud koputusi uksel ja seda häält, mis teeb telefon, kui mulle tuleb e-kiri. Kartnud vastu võtta võõraid numbreid ja minna trepist alla (sest mis siis, kui ma kukun?!). Kartnud kõrvalteelt lähenevaid autosid, kui ise olen peateel ja kartnud homset päeva ja kartnud alatasa ebakindlat tulevikku ja kartnud eksameid ja tähtaegu ja kartnud uksi avada, sest iial ei tea, mis nende taga võib peituda.

Mõni aeg tagasi ma otsustasin, et ma enam ei karda. Umbes sel ajal sai ka selgeks, et just need sõnad ma endale tätoveerida ka lasen. Sest omal kombel on just Mila õpetanud mind mitte kartma.

Aga mida küll peab tegema üks õnnetu hing, kes on hüljanud Tartu ja oma tätuu-Antoni? Hakkasin siis siit-sealt uurima, et ei tea, kas Tallinnas ka sellist teenust pakutakse. Kirjutasin siia-sinna, aga kuidagi ei võetud vedu. Kuni Ingrid ütles, et õu kle, ma lähen jaanuaris tegema, tule kaasa, pane aeg, räägi läbi. Pööfi!

inxu

Ingrid olemas pööfi.

Ja siis helistas ta ühe korra veel ja ütles, et pärast teda vabanes just samal päeval üks aeg, teed ära? Muidugi!

Nii me siis läbi lumest lörtsiks ja siis omakorda vihmaks muutuva sademe Mama’s Pride stuudiosse suuna võtsime. Kohe sisse astudes oli selge, et Ingridi ihutätoveerija Erm on üks andekas inimene.

20140110_134547_Anne_Gaze_Sand

Ermi kunst.

Üldse on tema stuts väga mõnna, kuigi selline… dark.

darknessNoh, ja edasi läksid asjad juba loomulikku rada mööda. Kõigepealt pikali…

at OBGYN office…ja siis tööle!

mmm surinsurinMiks just see koht ja vasak käsi? Sest ma kannan Milat just selle käega. Siki arvas küll, et sealt nahk jube õrn ja tundlik, aga tuleb välja, et ma  olen ikka üks tundetu inimeseloom küll, no absoluutselt ei saanud arugi, et peaks valus olema või misasja. Lihtsalt niiiiiii mõnna oli! Issand, kuidas ma olin seda igatsenud!

Ja lõpptulemus:

see ei alga o-ga