Tag Archives: evidence

29/35

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 2 kommentaari

On segased ajad.

(Huvitav, mitut postitust olen ma säärase märkusega alustanud? Olgu, ma alustan uuesti.)

Kõik on läbi.

Lõpuks. Kõik on möödas. Natuke antiklimaatiliselt käisin täna veel kontoris, pakkisin viimased asjad, silitasin arvutit ja Manonat ja mõtlesin, et… Ilmselt nii pidigi minema. 29. juunil ilmus Hello! 35. number. Ma vaatasin meie esikaantekollaaži ja mõtlesin: uau. Tõsiselt uau. Kõik need lood, kõik need inimesed…

//

Ma olen viimastel kuudel kõikunud liiga palju üles-alla. Ma ei tea, see võib-olla ongi normaalne, aga – parafraseerides Cool D-d – siis mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma hakkan hindama stabiilsust ja rutiini oma elus. Ja stabiilsust pole olnud karvavõrdki. Koguaeg on mingi tunnete virvarr. Koguaeg peab TUNDMA OMG THOSE FEELS!

Kõigepealt see hullumeelne ajakirja tegemise pinge – sellise fantastilise, aga väikese tiimiga teha iga nädal sada lehekülge ajakirja! Täiesti kreisi! Siis juhatuse vahetumise pinge, see pinge, mis tuli õhku, et äkki ei lasta Hello!l siiski kauem olla. Juurde koolilõpupinge. Kirjutamise pinge, kiirustamise pinge, retsenseerimise ja retsenseeritud saamise pinge, kaitsmise pinge, lõpuaktuse pinge, millele eelnenud sulgeme-ajakirja-pinge.

Ja siis nädala-paariga kõik lahtus. Ma sain oma magistridiplomi. Hommikul ootasid töö juures laual lilled ja süda hüppas. Mulle on ainult üks kord varem töö juurde lilli saadetud ja see oli nii romantiline ja kurb samal ajal, see oli seotud kaotuse ja nii sügavuti mineva armastusega, et vahepeal ma senini mõtlen, kuidas on olnud mu elus nii palju, noh, tundeid.

Aga sel korral olid lilled perelt. Ma heldisin. (Ja andsin peaaegu kõik kommid Kristinale, sest Kristina on kommisöömismootor. See tähendab, ta mootor ilma kommideta ei tööta.)

Aktusel, kuigi Sandraga kõrvuti itsitades – vahel mind ikka tabab see elu veidrus, kuidas, millal see oligi, 10 aastat tagasi, kui me Maiaga mööda Tartut käisime ja pinkidele kirjutasime, et “Jim on staar!”, ja nüüd ma istun Jimi õega, kellele ma olin õppejõud korraks ka, kõrvuti ja itsitame nagu lollakad, kes ühtlasi oli osa mu magistritööst ja kellest ma kirjutasin Hello!sse portreeloo – ühesõnaga, kuigi Sandraga kõrvuti itsitades oli kogu see rituaal meeldiv ja mõnus, oli korraks ikkagi nii nukker seal oma üksiku lilleõiega, ainsad tuttavad näod need, kes loengutest meelde jäänud, kellega koos eksameid ja kodutöid murtud, aga ei kedagi muud. Ei ühtki lille, ei ühtki üleliigset kallit.

Aga see oli hetkeline.

Asendus uue nukrusega. Kuidas ma ometi, kuidas mul ometi oli õnn olla nende inimestega koos see hull talv-kevad-suvealgus. Ja kuidas see kõik on läbi. Võibolla see pidigi olema nii, kordan ma, ju see pidi olema. Kas aasta-kahe pärast oleks enam olnud nii tore? Kas me näol oleks veel ületöötamisest jäänud mõni naerukurd, või asendunud see kõik murekortsudega?

Aknad ja uksed, sulguvad ja avanevad…

Ja praegu on lihtsalt ääretult tühi tunne. Nii tühi, et ma ei oska seda tühjust millegagi täita. Ma pole eriti üritanudki, eirata on palju lihtsam. Mul on tunne, et kogu seda lõppemis- ja kaotusvalu on võimatu sõnadesse panna, sest see kõik juhtub korraga. Kõik on korraga läbi, ja kõik on korraga jälle alguses.

Mitu korda oma elus ma veel pean seisma alguses, teadmata, mis ootab ees?

Ma olen sellest tundest NII KOHUTAVALT väsinud.

Ja samas ei suuda ma olla mitteerutatud. Võimalusi on ju tuhandeid!

//

Miks algused ja lõpud peavad alati olema nii kohutavalt rasked? Või siis, kas ma ise kuidagi genereerin neid algusi ja lõppe nii kohutavalt oma ellu, pidevalt? Kui ma mõtlen oma sõpradele, siis nende algused ja lõpud tunduvad orgaanilisemad, nad händlivad neid kergemini. Minul on alati kuidagi kõik-või-mitte-midagi. Umbes nagu ma kord kolme nädala tagant otsustan, et kõik, vot NÜÜD ma login tinderisse ja oioi, kuidas hakkan deitima –  ja siis lähen magama ja unustan mõtte ära, sest see kõik tundub nii väsitav ja keerukas ja üleüldse, kellel see aeg, kui sõprade jaokski aega pole.

Jah, see on see teine asi. Et mul on tunne, et võrreldes eelmise aasta valuküllase augustilõpuga olen ma jõudnud mingisse täiesti uude kohta, aga ma ei oska sellele nime anda ja ma ausalt öeldes ei taha üldse sellesse soppi oma hingest vaadatagi – sest see tundub väsitav. Pidevalt teha mingeid resolutsioone, pidevalt otsustada, et “lasen minna”, “juhtub mis juhtub”, “armastus jääb” ja muud sellist. Kas kuidagi saaks nii, et pidevalt ei peaks KÕIGI oma eluaspektidega tegelema? Et miski asi oleks korrakski paigas?

Noh, vähemalt ülikool on lõpetatud. See on paigas.

//

Ja olgu ka märgitud, et ujumas on käidud, puhkus on ametlikult alanud ja üleüldse.

Kas selfisõltlane, kes rannasolekust pilti ei teinud, käis üldse rannas?

(PS. Selle pildiga meenub mulle üks mu esimese pulma pilt. Kuna mu arvutil pole (millisel arvutil üldse enam on?!) CD-lugejat, siis on see kuskil igaveses peidus (ja mu ema fotoalbumis), aga see pilk mu silmis, see pilk on nii väga sarnane sellele pilgule sealt fotolt. Et uued algused ja puha, justkui, aga seda kurbust silmade tagant ei kustuta vist miski.)

(PPS. Also, niimoodi ma päevitun, kui kedagi peaks huvitama. Näete seda kerget õhetust õlanukil. THAT BTCH GOT TANNED TODAY!)

2015-06-29 19.31.21

kodumajandusest

Argielu 2 kommentaari

Liis kirjutas segadusest ja ma jäin mõtlema. Täna on hea selle üle mõelda, sest eile ma tegin jälle buldoosermeetodit (kõik, mis põrandal laiali, harjaga kokku ja prügikottidesse), kõrval Mila, kes IGA ASJA kohta ütles, et see on talle eluliselt vajalik mänguasi. Aga no lõpuks saime ikka kolm kotti kokku ja süda on natuke rahulikum jälle.

Nüüd võiks aknad ka ära pesta, oleks veel rahulikum olla.

Kuni järgmise korrani.

Sõnaga, mõtlesin selle üle, et Liis on üks inimene, kelle juurde minnes ma tunnen end nagu kodus. Ma ei ole kunagi pidanud tema kodust segadust millekski eriliseks ja ma ei tuleks selle pealegi, et sellele kuidagi viltu vaadata. Sest, noh, enamiku ajast on tal ikkagi vist väiksem segadus kui mul, aga samas, kes teab…:)

Aga peamiselt ikka seetõttu, et ma tean – nagu ta ütles, need inimesed, kelle kodud on nii korras, et põrandalt võib süüa – enamasti neil inimestel on abilised. Neil kas ongi rohkem vaba aega või neil on partnerid või ämmad või Galinad, kes aitavad. Sest näiteks, kui jätta kõrvale fakt, et ma olengi kohutavalt laisk, siis üldiselt on mu päevad sellised, et jõuame Milaga koju 17 paiku, juba kohutavalt väsinud (2h commute’i iga päev pole naljaasi), siis tuleb süüa teha, siis sööme ja juba ongi vanni- ja tuduaeg. Nädalavahetused on üle ühe, kui mul on “lapsevaba” aeg, siis ma harilikult kasutan seda aega magamiseks ja/või töötamiseks ja/või sõpradega kohtumiseks. Mitte üheski listis pole koristamine prioriteediks, pigem ma teen seda sellistel päevadel nagu sel nädalal, kui ma pean niikuinii lapsega kodus olema ja kiired tööasjad on selleks päevaks tehtud ning õhtusöögi valmistamiseni on veel aega.

Vahepeal ma mõtlen, et seni, kuni mul pole veel siiski oma Galinat, peaks ehk tagasi pöörduma selle eksperimendi juurde, mida ma kunagi Nipiraamatu tarbeks tegin. No et prooviks jälle Flyladytada, äkki mõikab. Aga samas tundub kogu see koristamise asi nii kohutavalt tüütu ja tegelikult teeb Mila igapäevaselt ise päris palju juba, ta lemmikuks on tolmuimemine, nii et praegu on eesmärgiks osta elektrilise harja asemel siiski normaalne tolmuimeja ja elu peaks jälle maagiliselt paranema.

Kodumajandusest veel rääkides, on mingeid asju, mida ma teen alati suurima heameelega. Ma armastan kokkamist, ma armastan nõudepesu, näiteks. Ma armastan pesupesemist, aga pesu kokkulappimine on kõige tüütum tegevus koristamise kõrval. Ma armastan voodipesu vahetamist ja lillede kastmist ja muide! Meil on sel aastal nii palju õisi köögiaknalaual, et suisa eriti äge. Isegi mingi taim on läinud õide, mida ma ei teadnudki, et ta teeb. Ta on mul kaks korda ära surnud ja omal algatusel elule ärganud. Ükskord isegi nii, et jätsin poti Nõmmel aeda, sest tahtsin ära tühjendada – no et surnud taim – unustasin ja mingil hetkel avastasin: roheline!

20150528_140201_Sara_Moody_Cornered

Ja veel ei viitsi ma kuidagi võtta ette mingit riietesorteerimist, see tundub nii kohutavalt tüütu ja lisaks ma näen juba nii palju kurbust, kui ma avastan ägedaid riideid, millest Mila on välja kasvanud. Miks, miks!? Riided võiks lastega koos kasvada.

Ja pealegi igatsen ma taga mingeid kleite minevikust, mis on eriti veider. Suvahetkedel meenuvad kleidid ja ma mõtlen, kuhu need saanud on, vahel meenub, vahel ei …

Aga elada tuleks ju tuleviku suunal, eks ole!

/

Lugesin just mingit nii imelikku II maailmasõja raamatut kolme “Wayward Pinesi” vahele, et ei saa enam ööd ega mütsigi aru. Ma pole üldse eriline värvikriit neil nädalatel, püüan kuidagi asjalikke mõttepoegi peast kinni püüda, aga kuidas öeldaksegi? Et kuhu on lusikaga antud, sealt kulbiga ei võta?

day 1

Argielu 2 kommentaari

Jejee, lähen moevooluga kaasa ehk et osalen ka siis trendikas (kuigi fotojaht on ju siiski ammuunustatud vana asi) projektis iga päev temaatiline pilt teha. Esimese päeva challenge on must-valge autoportree.

Kuna tundsin end nagu kalts ja meenus suht hilja, et pidin pilti tegema, võtsin hoopis ühe vana pildi.

2013-05-25 17.56.24

nelikümmend kuud

Kooskasvamine 1 Reply

2014-07-26 19.24.50Mu armas rõngik, täna saad sa nelikümmend kuud vanaks. Mina jätkuvalt olen kolmkümmend aastat vana. Vahepeal sa küsid mult, kui vana ma olen, ja siis imestad, vaikides numbreid korrates, et nii suured numbrid üldse on olemas.

Ma pole sulle ammu kirjutanud. Suvi on olnud kiire, kurnav, teisalt jälle laisk ja puhatud on palju. Sa oled arenenud hüperhelikiirusel, vahepeal mulle tundub. Just hetk tagasi sind voodisse pannes pidasime säärast dialoogi.

“Kas vesi läheb ka halvaks?”
“Ei, vesi üldiselt ei lähe halvaks.”
“Aga tädijogurt?”
“Tädijogurt läheb küll halvaks, piimatooted lähevad kiirelt halvaks.”
“Ee… aga mahl?”
“Mahl võib ka halvaks minna.”
“Aga sina?”
“Mina…,” hoidsin ma naeru tagasi, otsides õiget vastust, “…loodetavasti ei lähe halvaks.”
“Aga uks?”
“Uks ka ei lähe halvaks.”
“Aga lamp?”
“Lamp ka ei lähe halvaks.”
“Aga mina?”
“Sina, mu arm, ei lähe ka halvaks.”

Ja sa jätkasid erinevate asjade nimetamist, saades juba pihta, et see on lõbus mäng. Võtsime läbi kõiksugused võimalikud ja võimatud asjad ja olendid, kes halvaks võivad minna ja jõudsime järeldusele, et elu on ikka üsna hea. Nii vähe asju läheb halvaks!

Paar päeva tagasi istusid sa natuke liiga kaua potil ja kui ma tulin, teatasid sa mulle: “Emme! Mul jalg müriseb!” Siis tõusid püsti ja surnud jalg ei pidanud vastu, koperdasid, ehmatasid ja hiljem oli mul tükk tegemist, et sulle seletada, et su jalg pole IGAVESTI surnud (nagu vanaisa isa), vaid kohe hakkab veri taas voolama (“Appi! Aga siis hakkab veri voolama ja kõik läheb punaseks?!”) ja see on hea ja kohe enam jalg ei mürise ja pole enam surnud ka.

Huvitav, kui vana mina olin, kui ma ihuliikmete suremise kontseptsiooni õppisin? Kes mulle seda õpetas? Ka mu ema?

Suvi on olnud selles mõttes ka pöördeline, et sa veetsid suisa peaaegu-kaks nädalat oma vanavanematega maal, ilma minuta. Mitte muidugi korraga, kahes eri satsis. Ja sa olevat olnud tubli väike trooper, nautinud ilma ja elu ja muidugi igatsenud ka emmet.

Emmendusest rääkides – sa kutsud mind saja erineva nimega (umbes nagu mina sind). Küll olen ma ema, küll EMA!, siis maama, Mom, Mommy, emme, dagmarlamp, Daki… Ilmselt ei saa sa veel täpselt aru, et on olemas erinevad keeled, et näiteks baabuška keel on vene keel, kuigi sa väljendeid jagad nii inglise kui vene keeles. Küll aga on su viimase aja lemmikavastus, et me elame Eestis (“Meie kodu on Eesti!”) ja et Eesti riigimaanteed on need, millel toimuvad teetööd.

Oh, need lõputud teetööd! Ma pole elus vist kellegagi nii palju teetöid arutanud kui sinuga. Sest, noh, peamiselt ei pääse me kuni järgmise aasta suveni kodust liikuma nii, et ei satuks teetööde otsa, aga sul paistab nende vastu lõputu huvi olevat. Miks roheline traktor töötab, aga kollane kopp ei tööta? Kelle autod siin tee ääres on? Millal reguleerija-onu meil sõita lubab? Kas nüüd on teiste kord sõita? Miks siis, kui meile on roheline tuli, on teistele punane tuli?

Ah, ja miksidest rääkides! Mitte, et ma su teadmisjanu ei imetleks ja armastaks, aga… kaua sa muidu arvad, et see miks-periood kesta veel võiks? Sest mulle tundub, et see on kestnud juba igaviku ja mul pole enam su küsimustele vastuseid. Samal ajal on armas su hämmastus, kui ma mõne küsimuse peale “ma ei tea” vastan. Sest kuidas saab olla, et emme ei tea? Emme ju teab kõike!

Alanud on viimane kooliaasta, sul viimane lasteaiavaba aasta. Ma ei tea, kus me oleme aasta pärast, aga loodetavasti olen ma selleks ajaks sulle tuhat korda parem ema kui ma seni olen olnud.

Ja võibolla selleks ajaks on mul ka rohkematele küsimustele vastused.

Armastades,

Maama

sügised

Argielu 32 kommentaari

2014-08-19 16.14.56Tegin täna suurest heameelest, et saan jälle kanda teksaseid (st et enam palavus ei tapa surnuks), veidra selfi. Teksad väga peale ei jäänud, aga ma tundsin end üle mitme päeva adekvaatsena. Et ma näen välja adekvaatne, võibolla treenimata silmale isegi ilus.

Nüüd jäin seda pilti õhtul vaatama. See tähendab, jäin ise endale silma vaatama. Jälle see forsitud naeratus, jälle need sügavkurvad silmad, jälle see sunnin-end-liikuma-ja-olema-normaalne-sest-nii-peab-ja-muidu-sõbrad-muretseks. Jälle see fake it till you make it.

Vaatan endale otsa, sõna otseses, ja küsin, mis edasi saab.

Eelmisel sügisel alustasin ma uut aastat magistriõppes, kahel-poolel töökohal, lahutamata-but-separated, korterinaabriga, kaheaastase lasteaiatuga, Nõmme mändide all, omas kodus, lõpuks ometi tundes, et äkki läheb paremaks lõpuks.

Sel sügisel alustan ma uut aastat viimasel aastal magistriõppel, oma firmaga (mis toidab minimaalselt ja ebaregulaarselt), lahutatuna, korterinaabri ja elukaaslaseta, kolmeaastase lasteaiatuga, Klooga mändide all, üürikodus, lõpuks ometi tundes, et tegelikult ei lähe kunagi midagi paremaks.

Miks kõik need asjad tsüklis peavad käima? Miks koguaeg ring viib sinnasamma tagasi?

Logistika, mis sügisel pihta hakkab, tundub hoomamatu. Täiesti hoomamatu. Kuidas Naabrinaine seda omal ajal tegi, jääb mulle alati mõistatuseks – aga ma ei hakka olema kunagi nii tubli ja täiuslik ja adekvaatne ja mõistlik kui Naabrinaine. Ma pean leidma mingi oma tasakaalu, kuidas hakkama saada sellega, mis mulle on antud ja hakkama saada selleta, mis mult on võetud või mille ise ära andnud.

Tegelikult ma tahtsin küsida, et soovitage ägedaid trenne palun, ja kui keegi oosõm autot oosõm hinnaga müüb, siis võib minuga kontakteeruda, sest ma nimelt hakkan autot ostma. Teoorias.

Ja Klooga on suveti ja suve lõpus kohutavalt lärmakas. Hea, et seda “külmalainet” nädal aega olnud on, saan lõpuks vaid üht akent lahti hoida ja teised kinni panna. Aga akna taga käib juba mitmendat päeva sõda, mis on asendanud need seltskonnad föönidel ja motikatel ja autodel, kes muidu alevi vahel ja järve ääres ännasid.

Vaikne on alles siis, kui tuleb lumi. Tahaks lund.

Tahaks, et hakkaks parem. Ja lumi teeb peaaegu alati paremaks. Kõik.

Kuumal päeval Emajõe ääres

Läbi fotosilma 43 kommentaari

Galeriipilte näeb suuremalt, kui neil klikkida.

Nii, aga nüüd üllatus ka! Selleks ei ole teps mitte teadaanne, et ma olen rase (sest ma ei ole) (kuigi ma lugesin Mallu rasedaraamatut just) (ja ehmatasin sellega Lemmiku sutt ära), vaid hoopis see, et tore fotograaf Mario Mesi on nimelt ühele Dakiblogi lugejale välja pannud samasuguse fotosessiooni Tartus! Või siis võib ka valida fotosessiooni stuudios, see on tal ka olemas.

Selleks, et loosimises osaleda, tuleb sul kirjutada selle postituse kommentaaridesse, mis on kõige lahedam asi, mis sinuga sel suvel senini juhtunud on, laikida Dakiblogi Facebooki-külge ja Mario Mesi Photography Facebooki-külge ja juba nädala pärast, 15. juulil, ma fotosessiooni välja loosingi!

loos

 

FMM-06-07-2014-015489Pika ja segase nädala lõpetuseks (üks matus, üks sünnipäev, 800 sõidetud kilomeetrit, 450 kraadi kuuma Tartus) käisime täna lõpuks ka profipildistamisel. Homme näitan rohkem pilte (koos üllatusega!), aga täna lubage mul voodis lebada ja halada, et nii jube raske nädal on olnud ja tahaks lihtsalt kaissu ja hädaldada, aga MÕNED VENNAD naudivad hoopis fjorde hetkel.

Pildistas Mario Mesi.

 

Elu Klõugal

Argielu, Läbi fotosilma Leave a reply

Kui te arvate, et elu umbes 3000 elanikuga Klõugal (sellest umbes pool venelased) on igav, siis te eksite.

Meil on nimelt siin suisa kolm poodi! Ühes neist saab isegi lörtsiburksi, kuigi Lemmiku sõnul oli vähemalt täna hommikul sealne müüjatar tuumapohmellis ja liikus nagu surev vaal. Aga kiirtoidu koha pealt? Check.

Need kolm poodi on muidugi huvitavad nähtused iseenesest. Kunagi oli meil siin mähkmepaanika. No ei lähe neid enam eriti vaja, aga tol korral läks, ja nii ma siis jooksin kõik kolm poodi läbi ja mähkmeid müüdi vaid ühes. Ühekaupa. Vajalikku suurust oli järel ainult üks.

Klõuga eripärad.

Lisaks on siin ka baar, mis ei ole koguaeg lahti, vaid ainult eripuhkudel, näiteks siis, kui Vaido Neigaus mõni aeg tagasi esinemas käis. Õhtul veel imestasin, et kui muidu on akna taga üsna vaikne, siis tol õhtul oli ikka isegi lärmi kohati. Pole imestada, fännid liikvel! Järgmisel päeval kurtis poemüüja, et hommikul ei suutnud metsalisi kuidagi ukse tagant eemale peksta, kõik passisid ja ootasid, et kell 10 kukuks.

Koos vangutasime pead ja tõdesime: “Eile käis ju Vaido…”

2014-05-16 19.43.31Siis on meil veel siin uhiuus kergliiklustee, kuhu ma veel pole julgenud rulluisutamist proovima minna, aga kindlasti lähiajal lähen. Ja põhiline atraktsioon on muidugi Klooga järv. Sealsed linnud on nii julged, et astu aga ligi – kalamehed on neid seal nuumanud. Minusugusele harrastusdakoloogile pakub järve linnukogukond lõputut huvi ja ühel õhtul jutustasime pikalt ühe kohaliku naisterahvaga, kes neid seal pildistamas käis. Vaatlesime suurt julget isaluike, kes küll on laste käest sugeda saanud ja seega võib olla natuke kuri.

Minu peale ta näiteks hõhises. Aga minema ei läinud, vaid vaatles meid veel pikalt, vahepeal eemal käies (provva tal pesa peal, ju käis olukorda tšekkimas) ja siis tagasi tulles. Natuke õõvastav oli ka, sest tundus, et ta võib iga hetk rünnata. Seetõttu nägi meie luigevaatlus paadisillal välja selline, et me olime kõik üsna liikumatult ja ei julgenud hingatagi.

Aga ilus oli! Põnev ju ka.

2014-05-16 20.01.47Üks armas pardipaar on paadisilla lähistel samuti. Emapart jättis mulle kustumatu mulje, ta oli selline natuke ullike ja ta djuud vahepeal tiirutas eemal, ning siis ta hetkeks otsis teda pilguga, leides tegi aga väga demonstratiivseid sukeldusi ja tiivaraputusi, et näidata, KUI VÄGA teda ei koti, et ta djuud temaga õhtust järvel liuglemiskäiku kõrvuti teha ei soovi.

Elu on aga põnev mujalgi kui järve ääres. Kuumalaine ajal sõitsin viimaselt eksamilt koju ja nägin, kuidas selle uhiuue kergliiklustee peal jalutas üks baaba, pluus seljast, vaid nende suurte valgete vanaemarinnahoidjate väel. No palav on, mis sa hing hädaga teed!

Kui Lemmik siin maja ümber kaks päeva muru niitis, rääkis ta, kuidas kohalikud taadid esimesel päeval heakskiitvalt niidetud ala vaatasid, tunnustavalt käega rehmasid ja siis puu alla maha istusid ja õlut jooma hakkasid, pilk niitjal. Mõelda, õlu ja tasuta meelelahutus!

Õhtul rääkisime majanaabri Larissaga, kes on selline väga koloriitne vene daam, ja ta surus emotsionaalselt käed rinnale ja ohkas: “Vaatan neid siin, kuidas istuvad, päevad läbi ja joovad viina… Ma ei tea, kuidas nad suudavad… Kui ma jooksin ühe pudeli viina ära, ma oleksin SURNUD! Surnud! Aga nemad võtavad aga uue…”

Hilisõhtul läksin õue unustatud pesu tooma, öösärgi väel, vaatasin, kuidas üle tee ühed mahajäetud ohvitseridemaja trepil istuvad ja rõõmsalt pidutsevad, teised eemal poe juures veel hiliseid tuisupitse teevad ja mõtlesin: kurat, mõnus ikka. No muidugi, masendav ka, aga ma tunnen, et ükskõik, kuidas ma siin olen – kasvõi öösärgi väel pesu korjamas enne südaööd – keegi ei mõista mind hukka. Kõik on siin nagu nad on. Lehvivas negližees Larissast kuni selle tädini, kellel on taksikoer ja kes minuga pidevalt vene keelt tahab rääkida, kui ma tema koerale tere ütlen.

Minu meelest oskab ta koer eesti keeles mulle vastu öelda küll.

Aga selline see elu siin Klõugal on. Rahulik ja mõnus. Ainult reedeõhtuti on pinevus: kas saab luigelt peksa või ei?