Sildiarhiiv: evidence

kuidas ma ära surema hakkan, vol tuhat

Teadupoolest tabab mind igal aastal sünnipäeva lähistel kriis. Olen juba arusaadavalt selle üle kurtnud, aga täna sain aru, et täpselt nagu eelmisel aastal, on ka sel aastal kriis võtnud füüsilised mõõtmed ja MA SUREN ILMSELT VARSTI ÄRA OMG.

Sel aastal ma küll ei arva, et mul oleks rinnavähk, aga täitsa üllatuslikult täna leidsin, et oo, ma vist tõesti suren varsti ära. Sest miski muu ei seleta seda, mis toimub mu vasaku käega!

Algas kõik oktoobris, kui ma tegin magamistoas remonti. Teadupoolest tuleb seinte värvimiseks palju rullida ja seda rulli peab suruma ja kuna see rullisurumislihas pole mul just üliheas vormis, tundsin järgmistel päevadel rullisurumisnääpsuvalu täitsa korralikult. Nii et valutas, nagu ikka valutavad lihased, kui oled neile veits piimhappeks põhjust andnud.

Ainult et see valu ei läinud ära.

Mina ja nääpsutappev rull.

Siis tol ühel päeval, kui ma suitsetamist maha jätsin, asendasin ma suitsupausid hantlipausidega ja avastasin, et oo, rullisurumisnääps on ikka jõhkralt valus, eriti kui talle kuuma peale anda. Näiteks ei jaksa ma teha üle viie hantliviske rinnalt vasaku käega, paremaga jaksan vabalt 15 (mul megarasked hantlid ka, ausalt, mingi… no vähemalt tuhat kilo).

Õnneks hakkasin jälle suitsetama ja hantlid vajusid unarusse, aga siis OLI JUBA DETSEMBER ja mul IKKA VEEL vasak käsi küünarnukiümbrusest valutas!

Järgmine taktika oli seda kõike ingoreerida, sest… mida ma peaksin siis tegema? Mis arsti juurde ma üldse peaksin minema? Mis sümptomeid guugeldama? Ma isegi ei tea ju, mis asi see täpselt mul valutab!

Kuni tänaseni. Täna nimelt liikus see valu otse küünarnuki OTSA ja mul on KOGU AEG selline tunne, nagu oleks küünarnuki täpselt närvikohaga kuskile ära löönud ja see on ILGE. Kolleeg Kstp arvas muidugi kaastundlikult, et tõenäoliselt see ongi tsüst, mis ringi liigub ja nüüd nukki jõudis, ma lisasin, et just, luuvähitsüst. MA OLEN KUULNUD NEIST.

(Ühtlasi on Kstp see kolleeg, kellega ma hommikuti nukke teen. Coincidence? I THINK NOT.)

Nii et siin ma nüüd olen oma valutava küünarnukiga ja ei suuda välja mõelda, mida pihta hakata. (Peale aktiivse suremise, muidugi.) Õnneks on mul muud sümptomid ka, näiteks olen ma veendunud, et ma pole elus olnud nii väsinud kui praegu ja see hakkab vaikselt juba mu alati positiivset vaadet elule ruineerima. Sest no mis rõõm siin ikka, kui koguaeg oled nii väsinud, et see saab olla ainult luuvähk või lähenev vanadussurm. Ja muidugi pärisvähisümptomeid ei julge ma ammugi guugeldada, sest OBVIOUSLY.

Nüüd mõtlen, et peaks proovima, kas äkki aitab mingi… Kassi sisse mähkimine? Soolalahus? Veel hantleid, kuni valu lihtsalt alla annab ja nukist lahkub? Täiskuuööl kolme tee ristis alasti tantsimine? Vasakust käest loobumine? Vasakukäeliseks hakkamine?

No igal juhul. On tore teada, et mõned asjad siin elus ei muutu iial. Näiteks mina ja mu kriisid.

Kuigi, üks tuttav lisas (tundub, et ka kaastundlikult), et 34, see pole veel midagi, ainult hullemaks läheb, enam paremaks siit edasi küll ei lähe. Füüsiliselt siis. Ja ma olen temaga nõus, sest aina vähem on hommikuid, mil ma ärkan ja miski kuskilt ei valuta. Meenub see üks suurepärane hommik, mil ma ärkasin ja KÕRVAD OLID ÄRA SURNUD.

Oh keskiga, küll sa oled fantastiline. Kohe ootan, mis järgmiseks.

sada killukest “Minu”-sarja 100. raamatu puhul

55.

Epp palus, et ma meenutaksin oma seoseid ja mälestusi seoses Petrone Prindi “Minu”-sarjaga. Ta ise tegi algust siin, ülejäänud seni ilmunud meenutusi saab lugeda Petrone Prindi blogis. Võtan jutujärje Triinu-Marilt üle.

Triinu-Mari tuli kirjastusse siis, kui mina jäin rasedaks ja pidin Tallinnasse kolima. See oli aastal 2010, kui minu nii intiimne läbisaamine Petrone Prindiga lõppes, aga kuna ma olin ikkagi kõrval ja lähedal kogu selle algusest saadik, tunnetan senimaani, et see on minu kirjastus (hehe, “Minu”-kirjastus). Ma olen isegi märgitud esimese “Minu”-sarja raamatu, Epu “Minu Ameerika” toimetajaks, kuigi täiesti siiralt – ma ei mäleta mitte midagi selle toimetamisest. See oli 11 aastat tagasi, ma olin napilt paar aastat jõudnud reporterina töötada, ilmselt olin ma toimetajana ikkagi väga-väga kehv. Aga vähemalt tahtmist oli palju! Ja ei osanud ma üldse muidugi aimata, kui märgilise sarja juures minu nimi saab olema. Oh, küll nüüd teeks seda toimetamistööd nii palju paremini…! (Muide, sellega on kah – Epule on alati meeldinud kirjutada nõnda, et on kirjavahemärk ja siis kolm punkti, näiteks!… Aga mulle tundub, et nii on õigem…! Seda me oleme vaielnud ja ümberparandanud vist sadu kordi oma kooskirjutamise jooksul.)

56.

“Minu”-raamatute proovitöid olen ma lugenud kümneid, osalenud otsustusprotsessis, aga kõige suuremat rõõmu, valu ja vaeva olen ma näinud “Minu Afganistaniga”. Seda raamatut kirjutasime me Janekiga koos vist kuus aastat. Igal juhul eelmisel suvel sai ta lõpuks valmis ja ma isegi ei uskunud, et see lõpuks valmis on. Muidugi oli paras segadus. Janek kirjutas nii, et iga mõne kuu tagant saatis ta mulle faili nimega “MinuAfgvol2.doc” vmt ja siis ma püüdsin seda kokku miksida juba olemasoleva failiga (juba toimetatud failiga). Nii oli lõpuks vist kümneid faile, kõik eraldi aegadel toimetatud, mis muidugi lõppes sellega, et Triinu-Mari toimetas midagi, mis oli mul teises failis juba toimetatud ja sai palju tühja tööd tehtud.

Aga valmis me ta saime! Janeki raamat on senini üks mu hingeraamatuid. Ma nutsin, ma naersin, it was better than Cats. Janeki mahlakas sõdurikeel, aga samas anne märgata, anne analüüsida, anne avada ühe mehe, ühe sõdurihingega mehe sisemaailma… Oh. Jätkuvalt. Oh.

57.

Kolm olulist.

“Minu Afganistani” esitlus on ka senini üks mu lemmikesitlusi. Ma ei teagi, miks – võibolla sellepärast, et see oli nii hiljuti. Võibolla sellepärast, et see oli paksult täis heas vormis kaitseväelasi, endisi, praegusi, militariste ja tsiviliste. Endise army wife’ina tegi see südame väga soojaks. Ja no nalja sai meil laval ju ikka ka!

58.

Teine esitlus, mis vist iial meelest ei lähe, on “Minu Islandi” esitlus. Kui siis ühel hetkel Tarvo otsustas, et on õige hetk Lutsu raamatukogu saalis võtta lahti mädandatud haikonserv, siis vist jooksid pooled saalist välja, need, kes jäid, pühkisid pisaraid. Aga ära ma ta maitsesin!

59.

PPs töötades korraldasin ma esikaid muidugi vist üsna mitmeid, aga “Minu”-sarja omadest on läbiva niidina jäänud meelde see, kuidas ma alati kadusin neisse slaididesse, mis autori taustal jooksid. Kuidas ma rändasin kaasa… Ja see, ma usun, ongi peamine põhjus, miks see sari on olnud nii fenomenaalne.

60.

Epp rääkis oma blogis sellest, kuidas mingil hetkel hakkas kirjastus otsima tüüpe. Jah, ma mõtlesin ka mingil ajal aktiivselt selles võtmes, kui kuulsin jälle kellestki, kes elab välismaal. Mis “tüüp” ta on? Kas tema loo saaks “Minu”-sarja raamatuks?

Ja näiteks nüüd selle sarja uuenduse juures, kui ilmumas on raamatud Eestist… Ma eile just mõtlesin pikalt (mul on üks teine proovitöö, mida ma tahan PP-le pakkuda, õigemini, mida nad juba ootavad ja ma muidugi ei ole veel alustanud, sest tekkis tõeline paanika ja aukartus materjali ees – aga see on juba teine lugu) – ühesõnaga, mõtlesin proovitöödele ja mõtlesin sellele, et Eesti kohad… Kas ma kunagi kirjutan “Minu Klooga”? Kas nelja, viie, äkki kuue aasta pealt annaks kirjutada “Minu Klooga”?

Ja siis mõtlesin, et ma oleks olnud kümme aastat tagasi esimene, kes oleks pakkunud “Minu Tartut”, aga kuidas enam polegi minu Tartut. Tartu, mis on minu, on igavesti jäänud minevikku. Ja see on kurb ja kummaline samaaegselt.

61.

Epp tänas inimesi, kes on olnud kirjastuse raudvaraks. Jah, Tiina(d)! Ja muidugi Kairit. Ma nägin hiljaaegu “Minu Indoneesia” esitlusel üle mitme aasta Kairitit ja ta ütles midagi, selliselt nagu ta vahel ütles – kelmikas pilk silmanurgas helklemas – ja see lennutas mind insta 8 aasta tagusesse minevikku. Kairit on nii Tartu mu jaoks, ta oli vist esimene inimene, tänu kellele ma sain aru, et tegelikult võibki täitsa nii olla, et tööelu ja eraelu ei pea olema range joonega eraldatud – ja et nii on täitsa fun!

62.

Teine väga oluline “Minu”-sarja (või siis kolmas? neljas?) raamat on minu jaoks muidugi minu toimetatud “Minu Haiti”. Tarmo Jõeveer, kes viibis Haiti maavärina ajal Port-au-Prince’is, jäi lõksu ning veetis päästmist oodates väga intensiivsed tunnid. Ma siiralt tunnistan, et nutsin iga kord, kui neid peatükke toimetasin – see oli lihtsalt nii… nii uskumatu. Ja samas Tarmo enda elurõõm, elujanu, oskus märgata ja hinnata asju, mis tegelikult on olulised… Ma usun, et tema lugu nõnda seda raamatut temaga koos valmistades läbi elades – see andis mulle ühe väga olulise õppetunni.

63.

“Minu”-sarja juures on mulle alati meeldinud see mõnus kõditunne kõhus, mis on siis, kui näed kaanel tuttavat nime. Nii paljud mu lähedalt või kaugelt tuttavad on oma lood selles sarjas avaldanud – blogi-Mann (“Minu Alaska”), Berit Renser (“Minu Indoneesia”), Kaja Tampere (“Minu Soome”), Liis Kängsepp (“Minu Argentina”) ja muidugi Epust-Justinist rääkimata, kelle raamatutesse olen isegi tegelasena sisse lipsanud.

Ma loodan, et see trend jätkub – et aina enam on mu tuttavatel raamatuid ja lugusid, kasvõi “Minu”-lugusid, ja et aina rohkemad võõrad saavad tuttavaks; ja et aina rohkemad lood saavad ikkagi raamatuteks. Mis siis, et paberraamatute aeg olevat ammu läbi saanud.

64.

Tõmban otsad kokku. Ma ei ole kaugeltki kõiki “Minu”-sarja raamatuid läbi lugenud, heal juhul kümnendiku… No ehk natuke rohkem. Kodus on mul neid vist isegi rohkem – ootavad lugemist, arvustamist. Aga “Minu”-sarja raamatuks peab olema mul kuidagi õige vaib, iga tujuga ei viitsi, iga riik kohe ei kõneta… Ja võibolla olen ma natuke kade ka. Välismaal elamine (kasvõi ajutiselt) on midagi, mis minu elus ilmselt kunagi ei juhtu. Ma magasin oma akna maha, ja nüüd seda enam ei tule. No olgu, võibolla kunagi, kui ma olen 50ndates ja Mila on oma elu peal, ehk siis – aga arvestades seda, kuidas ma juba praegu ärkan hommikuti nii, et kõik kohad valutavad (vahel isegi KÕRVANIBUD!!!), siis ma väga kahtlen, et minust saab selline elujõuline vanem inimene, kes veel reisida suudaks või, hoidku jumal, muusse riiki elama plaaniks minna.

Ma lihtsalt ei näe, et see oleks mingi tee, mis on mul käia – ja hinges olen ma natuke kade. Muidugi on ju minu unistus ka elada New Yorgis – aga ma pole suutnud isegi täita seda unistust, et kasvõi külastada Pariisi, seal elamisest siis rääkimata.

Nii et jah. “Minu”-sari on minu elus olnud väga olulisel kohal, aga alati varjutab seda kõike väike (eestlaslik? väiklane?) kadeduseussike ka. Kõik need elud, mis oleks ehk võinud mingil kujul minulgi olla… Aga ma lihtsalt ei taibanud õigel ajal.

Aga et mitte liiga melanhoolselt lõpetada, siis – mul on nii-nii vedanud, et ma olen saanud olla osa Petrone Prindist ja et Petrone Print on olnud osa minu elust. Sest kohe kindlasti oleks mu elu nii väga teistsugune, kui me poleks omal ajal Epuga internetis otsa koperdanud.

Imelisi asju juhtub pisikestest asjadest.

minu päev Valeriga

Jäljeline Klooga järv

Täna hommikul ärkasin ma üles ja otsustasin, et ma ei viitsi oma kriisiga tegeleda. Õigemini, ma ärkasin üles poolõudusunenäo peale, et on esmaspäev, kell on 11:44 ja ainult üks lugu on üles saanud. Tõeline online-toimetaja õudukas, ma ütlen. Ehk siis: puhkus on kohe läbi ja okei, ma pole jõudnud teha midagi, mida ma plaanisin, aga vähemalt olen ma maganud küllalt palju ja pealegi, õues on LUMH!!!

Niisiis läksime me Milaga kelgutama. Kloogal – loomulikult – pole kelgumäge, aga on üks auk, mida saab kelgutamiseks kasutada. Seega läksime me sinna. Oli juba üsna õhtu, teisi lapsi enam polnud. Umbes teisel katsel õnnestus mul pepukas katki sõita, nii et edasi olin ma nagu tavaline lapsevanem, kelle ülesandeks on kohusetundlikult huvitatud näoga kelguaugu ümber kõndida ja vahepeal hüüda: “Lahe sõit, tubli!”

Meiega liitusid üks isa ja tütar. Tütar tegi Milaga sõprust, ütles, et räägib vaid natuke eesti keelt, aga eks sellest pole midagi – kelgutamine ju üsna universaalne keel. Mingil hetkel liikusid nad edasi, umbes samal hetkel, kui me otsustasime järvejääd kontrollima minna. Ja kuna ma olin nädal aega maganud ning pool aastat jooksnud, avastasin ma, et olen kelguvedamises märksa osavam kui olin seda eelmisel talvel. “Singa-vinga! Kiiremini!” hüüdis Mila ja nii ma siis jooksin ja singa-vingatasin, kuni me isale ja tütrele järele jõudsime.

Siis sain aru, et jah, mina tõesti olengi see lapsevanem, keda teised lapsevanemad väga ei salli. Sest muidugi leidis see tüdruk, et nad ei saa meile alla jääda ja sundis oma vaest isa meiega võidu tegema. Tegime natuke aega võidu – mina loomulikult võitsin.

Järvel sõprus jätkus, otsustasime tüdrukutega, et hakkame detektiivideks ja jälitame jälgi üle jää. Jänesed ja koerad, kalamehed ja luiged – kes kõik seal jääl kõndinud. Väljas pimenes, meie kolmekesi ajasime jälge nagu nuhid, isa löntsa-löntsa meil sabas.

Leidsime mõned linnupesad ja kui ma avastasin, et lähemal on juba Ämari-poolne kallas kui Klooga-poolne (ja et see Klooga-poolne on täitsa pimedusse juba mattunud), võiks tagasi pöörduda. Jätsime hüvasti ja matkasime kaldale tagasi – ikka selleks, et avastada, et meie uued sõbrad on tegelikult meie sabas. Tüdrukud nõudsid, et saaksid kõrvuti kelkudel sõita, seega tuli meil, veohobustel, alluda.

Kõndisime siis nõnda mõned kilomeetrid, tüdrukud kelkudel, kõrvuti vaikides. Lõpuks küsisin, et mis ka härra nimi võiks olla – no et terve päev ikkagi koos veedetud. “Valeri,” selgus. Aga Valeri ei rääkivat siiski eesti keelt.

Kõndisime vaikides edasi, tüdrukud veel sõitsid pimedas paar korda kelguauku ja siis õnnestus mul Mila koju veenda.

Jätsime taaskord hüvasti ja ma jooksin koju, laps sabas huilgamas.

Noh, tuleb tõdeda, et mul on olnud imelikumaidki päevi. Mõni mu deitki on olnud imelikum kui võõra mehega vaikides kõrvuti mööda Kloogat kõndida.

Aga jää on hea ja üle kümne aasta ma mõtlen, et võiks uisud muretseda.

hääletu pühapäev

Iga kord olen ma juba novembrikuus valmis, et detsember läheb täiesti pööraseks, aga sel korral tundub, et on läinud kuidagi eriti pööraseks. Ma isegi ei suuda hoomata kõiki neid asju, mida ma olen viimastel nädalatel teinud, kui palju esinenud, kui palju suhelnud, et eile õhtul kadus mul viimanegi hääl, täna tuleb kurgust vaid vaevatud piiksatusi – keha vist annab hardcore märku, et palun puhka, palun puhka natukenegi.

Selline mäslemine on tore. Mulle meeldib see ja ma toitun sellest, aga ka positiivne stress on stress. Eile, pärast suuri pidusid (ja “Naistejuttude” otse-eetrit!), pärast veel viimaseid hingest-hinge rääkimisi pikendatud perekonnaga, pärast seda, kui me panime ühe kõrvaklapi minu kõrva ja teise Mila kõrva ja mängima Queeni (“No pane seda valges maikas meest, kes juba surnud on, aga kellele laval meeldib nalja teha ja särk seljast võtta!”), enne seda, kui rong kodupeatusesse jõudis – siis oli mul lõpuks hetk oma mõtteid kuulata.

See juhtub, kui maakera ühtäkki nii hirmsal kiirusel pöörlema hakkab, et enam ei kuule oma mõtteid. Sa oled küll täis suurt armastust, seda armastust, mida sa oled ammutanud, kui oled sosistanud bussis töökallimaga salajutte puhudes, või seda armastust, mida januselt kallistusest haarad, ja seda armastust, mida eetrist tajud, kui tundlad korraks nähtamatult eetri poole püsti ajad; oled täis kõike seda armastust, mida elu on tegelikult täis, aga mõtted, neid pole olnud aega mõelda.

Ja siis läheb laps magama ja sa kõnnid nagu kuutõbine mööda korterit, seisad magava lapse voodi kõrval ja mõtled, muudkui mõtled. Huvitav on ka see, kuidas magava lapse vaatamine on nagu palsam marraskil hingele. Kuidas üks vaatepilt võib nii terviklikult haarata ja täita sind lootuse ja rõõmuga ja lükata perspektiivi rohkem paika. Et jah, nii palju asju on, mis teevad haiget ja mida sa ei saa parandada, peadki lihtsalt ootama. Jah, nii palju asju on, mis võiks olla paremini; ja ikka veel muidugi tead sa, et oled natuke katki ja et paranemist tuleb lihtsalt oodata. Aegamisi, küll seegi saabub. Aga kuidagi magava lapse vaatlemise rõõm, see on nii puhas ja siiras ja selles on peidus kõik maailma saladused, kui sa vaid oskad kuulata ja märgata.

Kummaline aasta lõpp on. Eelmisel aastal samal ajal tundsin ma, et kohe. Kohe-kohe juhtub midagi suurt. Jah, üht-teist juhtuski, eks ta oli vist selles hetkes ka suur, ja ehk siis tegelikult ka see õppetund oli omamoodi täitsa suur. Andis mulle lõpuks ühe puuduva pusletüki, et miks ma teen asju just nii nagu ma teen, ise mõnikord täiesti aru saamata, kuidas ma ikka ja jälle muudkui samade ämbritse sisse astun ja rehade otsa koperdan. Et selles mõttes on ikkagi olnud kordaläinud aasta, sest mis see elu muud on kui üks pusletükkide omavahel sobitamine, aru saamine, milline on nurgatükk ja milline ääre oma ja milline käib täpselt pildi keskele.

Ning suur lootus, et kunagi sa oskad seda pilti vaadata ja mõista, isegi kui mõned tükid puudu jäävad.

Sel korral on olnud nii palju lärmi mu peas ja mu ümber, et ma ei olegi osanud tajuda, milline seekordne aastalõpp on. Klammerdun mingite positiivsete asjade külge, teen tänulikkuseharjutusi ja reastan seda, mis on elus hästi, mida on õigesti tehtud. Klammerdun ja siis lasen jälle lahti, meenutan, et fuck your feelings, tegelikult on elu lihtne, hästi lihtne.

Ja lõppeks, ikka tunnen, et olen liiga sõltuvuses oma tunnetest, armastan ikka liiga palju ja sügavalt, pöörase kirega kõiki neid inimesi, kes mu elus on, sest nemad mu elupilti ju teevad ja loovad, see on ikkagi suur õnn.

Aga kuskil, tunnen, miski on käeulatuses, kombatav, kohe varsti ma hammustan midagi läbi, see tunne on ka. Mida, veel ei tea. Miski läheneb, aga ma ei tea, mis see on. Viimati oli sarnane tunne – halvaendeline – alles üsna hiljuti ja siis toimuski suur plahvatus, hoopis selline, mida üldse ei oodanud. Praegu on natuke teistmoodi ärevus. Midagi juhtub kohe-kohe, ma ei tea, mis see on, ja mul pole aimugi, kas ma olen selleks valmis.

Ma tean, et see tuleb, sest see mõte, mida ma öösel kuulasin, mis peas valjult mantrana käis, oli hoopis: “Tahaks, et kõik kulgeks ja laabuks. Ja rahu.”

Tavaliselt on nii, et saabub midagi hoopis teistsugust, kui ma olen jõudnud midagi nõndaviisi mõelda.

Eks siis vaatame, Emake Elu. Kas näitad trääsa või mõnd oma imelistest vikerkaartest, mida sa suudad ootamatutel hetkedel kokku keevitada.

Ei, ma ei ole valmis.

Aga ära ka ei ütleks.

aeg on kohvitassi taga uueks sündida

Ma olen viimastel nädalatel mõelnud hästi palju tühjuse peale. Et kuidas on tühjus ja kuidas mõnikord see tühjus on hästi-hästi hea, sest see on tegelikult ju ikka täidetud. Täidetud täpselt just sellega, mis antud hetkes toimub, ees ja taga on tühjus, aga selline hea, turvaline tühjus.

Et mis on möödas, see on möödas. Nagu Loore Lind kirjutas – et on üks film su elus olnud, see film sai nüüd läbi, vaatadki nagu kõrvalt (kui vahel meenub, et see konkreetne film oli), kehitad õlgu, ja pöördud tagasi täpselt sellesse hetke, mis on.

Ja tulevik samamoodi – suur lai valge tühjus. Sest kõik on juba paigas, kõik asjad on juba seatud, edasi tuleb panna vaid jalg jala ette, suund on sees, siht on selge, lihtsalt tuleb teha maailma kõige lihtsamat asja – elada. Ning siiski ka üllatusteks valmis olla, sest kui ma üldse olen midagi siin elus õppinud, on see, et elu värvikirevus, see raibe ikka lajatab vahel nii näkku, et ise ka ei saa aru.

Seega, tühjus ei ole sugugi alati halb asi, absoluutselt mitte.

Lisaks tühjusele on veel olemas see koht, mis on igapäevatühjuse vahel. Ma kutsun seda eetriks või vaakumiks. See on koht, kui toimub maagia. See on koht, kuhu võib ehitada õhulosse ja neid laiali puhuda, see on koht, kuhu lähed rändama, aga vaakumireeglite juures tasub ikka keerutada niisama, ühes õndsas hetkes, ei tasu mingeid filme kedrata, olgu need siis möödaniku- või tulevikufilmid. Ja seal vaakumis – mis peaks ju ka olema tühjus, sest maagia või fantaasiad teadupoolest, neid ju vana hea rats ei püüa – on ka väga-väga hea olla, kui igapäevajalutamised natuke rutiinseks muutuvad.

/

Siis olen ma veel mõelnud sellele, kuidas iseennast on ikka nii kerge ära lollitada. Või lasta lollitada. Ja kuidas mõnel teisel korral jälle eksimatult ikkagi võid tunda ära, sabatunde põhjal, mida peaks, mida ei peaks, isegi kui rats hakkab oma värki jaurama. Las ta siis jaurab, kõhutunnet tasub usaldada, keeruliseks läheb asi siis, kui sinu turvalisse tühjusse hakatakse sisse tungima ja tulevad võõrad mõtted ja plaanid ja sa otsustad end natuke painutada, kõigepealt painutad natuke siia, siis natuke sinna, ja lõpuks leiad end ootamatult olukorrast, kuhu sa üldse ei tahtnud jõuda. Ning siis, pauhti, universum sekkub, film lõppeb ja hetkega oled tagasi iseendatühjuses ja kuuled lõpuks jälle iseenda mõtteid ja tunne on, nagu oleks üles ärganud.

Ülesärkamisetunnete kohta on mul ka igasuguseid mõtteid, veel segasemaid kui neid, mis kirja said.

Aga seda tahtsin küll, sõbrad, öelda. Et vahel tuleb tuul ja puhub otse läbi ihu, tuleb lumehelves ja kukub põsele ja täiesti, täiesti tasub neid tühjuse- või vaakumihetki hinnata.

Sest praegune moment ongi ju kõik.

Ja nendel hetkedel meenub, kui ma olin 20 ja kuulasin liiga palju Ultramelanhooli ja ei mõistnud tegelikult mitte millestki mitte midagi – ja et praegu mõistan vaat et veel vähem.

kui aju sind kiusab

Klassikaline liftiselfi

Ma lindistasin hiljaaegu “Naistejuttude” episoodi ärevushäiretest ja sel ajal, kui ma seda tegin, heitlesin ma ühe suurima paanikahooga, mida lähiaastatest mäletan. Ma ei tea, kas seda häälest ka kuulda on, aga see päev oli minu jaoks tõeline eneseületus ja ma sain rahulikult hingata alles siis, kui olin ukse enda järel sulgenud, Mila oli magama läinud ja mind ümbritses vaikus ja pimedus ja ma meenutasin Kairi sõnu: “Õhk ei saa maailmast tegelikult otsa, õhk ei saa maailmast tegelikult otsa…”

Mul on käsil praegu natuke raske eluperiood ja kuigi ma saan asjadega suurepäraselt hakkama ja ratsionaalsel tasandil pole midagi häda, tööle on hea kerge keskenduda, sõpradega sotsialiseerun ka täiesti tavapäraselt – st et pole mingit krahhi kui sellist, ei ole köögipõrandatel lebamisi ja silmade peast nutmisi, ei ole üldse sellist “klassikalist” rasket aega, on lihtsalt üks hetk elus, mis tuleb lihtsalt üle elada ja iga päevaga läheb aeg aina edasi ja ma tean, et kui ma piisavalt ootan, siis ongi jälle kõik okei.

Niisiis, ja kuigi kõik on nii nagu ma just kirjeldasin, on mul paanikahood ja see on täiesti müstiline. Müstiline just sellel tasandil, et mul on ju peas kõik selge, sümptomid on täiesti selgelt füüsilised. Ma tean, et õhk ei saa maailmast otsa – ja ometi näen ma mõnikord hullumoodi vaeva, et üldse hingata. Näiteks täna jäin ühte loosse kinni, seal oli NII PALJU embed-koode ja see ei saanud ega saanud otsa ja voila, triggerdas mul sellise paanikahoo, et kõigepealt tundsin ma reaalset klaustrofoobiat, siis ma pahurdasin natuke, kuidas ma ÜLDSE EI JAKSA seda lugu enam teha, ja kui see valmis sai, siis salvestasin seda nii, et seisin laua taga püsti, sest ma EI SUUTNUD enam HETKEGI paigal istuda, sest seinad vajusid peale ja ma pidin iga hingetõmmet endale meelde tuletama, sest muidu lihtsalt hoidsin hinge kinni.

Selle peale muidugi helistasin arstile, aga noh, nii veider on. Just see osa, et ma saan ju aru, mis see on ja ma saan aru, et ma ei ole reaalselt suremas (mitte nii, nagu mõned aastad tagasi, mil ka arstilt EKG välja nõudsin, sest ma TUNDSIN, et mu SÜDA EI LÖÖ).

Kairi rääkis mulle saates ka sellest, kuidas mõttejõuga tegelikult saab hakkama, vahel. St võib saada. Ma muidugi ei mäleta sellest saatest palju, sest ma mõtlesin pidevalt sellele, et ma ei unustaks hingata ja et õhk ei saa otsa, ja et kõik on korras, ausalt, ausalt – aga mulle tundub, et praegu ongi nii. Et mind tabab lambist ärevushoog, ma saan aru, mis see on, ja kuigi füüsilised sümptomid on häirivad ja isegi prillid tekitavad sel hetkel klaustrofoobiat – tahaks kõik lihtsalt ära kakkuda, et saaks hingata ja et poleks seda külma higi – siis tegelikult ma händlin vist väga hästi.

Müstiline on see paanikavärk tegelikult. Kuskil hinges läks ikka midagi nii katki, mingi sügav diip asi sai raputada ja lõi vanad haavad lahti ning kuigi Daki ajule võib piisata kõikidest selgitustest ja ratsionaliseerimisest, siis kuskil on ikka mingi osa Daki ajust, kellele mõistuse häälest ei piisa, ja kes vahel flight or fight asja triggerdab, sest kuskil ma ikka tunnen, et ma olen ohus.

Ühtlasi – ma ei tihanud seal saates tunnistada, et mul just sel hetkel ärevushoog peal on. Ma vabandan selle eest, ma ei suutnud, kõik oli peas sel hetkel üsna sassis. Kuid see konkreetne hetk möödus ja nädalad mööduvad samuti, lihtsalt naljakas on avastada, et ärevushood on jäänud. Küll üsna malbed, aga siiski häirivad.

Või noh, kes on ka lubanud, et psühholoogilised hädad just ilgelt fun’id peaks olema. Mitte keegi, that’s who!

Muud asjad toimivad, nagu ikka. Piparmünditee on hea, sõpradega rääkimine on hea, töötada on hea, jooksmine ei tee enam tunnet heaks, aga toob nagu base level’ile, et vähemalt pole aktiivselt sitt. Magada eriti ei saa, aga küllap varsti saan. Koduriided on head ja kleidid on head ja Mila on hea ja kassid on head ja raamatud on head ja uued juuksed on head ja uued prillid on head ja uus pliidiraud on hea ja kütmine on hea ja see, et puhkust on veel nädal, on hea, ja see, et siis saan magamistoa ära remontida, on hea. Pere on eriti hea ja töökoer on hea ja tööinimesed on head ja pangaarveseis võiks alati olla parem, aga on ikkagi hea.

Nii et kuskil võiks keegi nüüd veenda seda osa mu ajust (ma tahan öelda hüpotalamus, aga tegelikult pole mul aimugi, ma olen lihtsalt liiga palju “Grey anatoomia” vaadanud), et mul ON KÕIK HÄSTI, PAANIKAHOOD ON TÄIESTI EBAVAJALIKUD THANK YOU VERY MUCH.

Ärevushäire saate panen ka siia lõppu, enne aga nende päevade kaasaröökimislugu.

see pole jooksublog, aga…

Augustilõpp.

Niisiis. Minu kaheksanädalane jooksutreening sai möödunud nädalal läbi ja I fucking did it! Lihtsalt võtsingi kätte ja kuigi mul oli tunne, et kuna mitu päeva oli vahele jäänud ja mul oli vist sama viirus korraks, mis Milal, ja üldsegi, palav oli ja siis sadas vihma ja sada häda, noh, et äkki peaks kordama eelviimast treeningut nii igaks juhuks, enne kui kohe selle jookse järjest pool tundi, sest ma olen su äpp ja ma tean, et küll sa juba jõuad ja ära üldse vaidle vastu! asja ette võtaks, siis (uh kui pikk lause) lõin käega. Et suva, ma võin ju alati joosta vähem või misiganes, aga ma pean vähemalt proovima.

Ja muidugi te teate juba puänti, et ma jooksin selle ära. Kui ma aus olen, siis ma ei suuda isegi eriti detaile meenutada, vaatan seda Instapilti ja mõtlen, et jamh, mäletan, et tegin lõdvestuskõnni ajal selle pildi, aga muud nagu ei mäletagi. Aa, õudselt palju politseinikke (2) oli tee ääres siin küla vahel, mis oli veider, otsisid midagi – aga see võis täiega olla ka mingi teine kord.

Mu point on, kallid sõbrad, et jooksmine on muutunud nii tavaliseks, et ma enam ei suuda eristada neid jookse. Isegi seda viimast, mis lõpetas esimese treeningprogrammi, ei suuda nädal aega hiljem hästi meenutada, sest… SEE POLNUD MIDAGI ERILIST.

Uskumatu! Ma jooksin pool tundi järjest ja ma ütlen, et see polnud midagi erilist!

WHAT IS THIS MAGIKKKKK.

Kuna ma ei oska peatuda ja niisama ilma juhendamiseta joosta on ausalt öeldes ikkagi sutt igav, tõmbasin kohe otsa C210K äpi ja jätkan üheksanda nädalaga, ehk siis sel nädalal 4×10 minutit, minutilise vahega. Ja ohsa vanapagan, kus täna mul oli selline energia, viimane jooks läks lennates, nii et ma lõpetasin viis minutit varem ja üldse terve jooks oli selline, et ma kohe tundsin, et mu tempo on kõrgem (9 min / km kohta näitab praegu). Kuid lõpp oli ikka nii kiire, et ma täitsa kohe lendlesin, ja saate aru, ma NAUTISIN seda. Püha Jeesus noh!

Lõpetasingi nii, et lõõgastuskõnni alguse ajaks (mis oleks pidanudki olema viis minutit kodust) olin ma kenasti kodu ukse juures ja jalutasin niisama ümber maja, hinges juubeldades, sest kui ma suudan teha SEDA, mida ma siis veel teha ei suuda? Kosmoselend? Vabalt! Riemanni hüpotees? Andke aga ette! Kes oli Zodiac Killer? Tooge uurimismaterjalid ja homme on vastus käes!

TL;DR

Jooksmine on lahe. Ma ei suuda uskuda, et ma seda teen ja samas ma ei suuda juba vaikselt uskuda, et ma pole seda koguaeg teinud. Nüüd tuleb kuidagi leida päriselt see motivatsioon jätkata ka siis, kui pole kaunis päikeseloojang ja udu heinamaa pealt tõusmas, vaid on pori ja jää ja libe ja külm ja vastik ja pime ja hundid ja.

Teate küll, Eestimaa talv.

Nii et sel korral võite vabalt julgustada, et talvel on täitsa okei joosta. Teisi kõiki aga julgustan, et auka tehtav on – vähemalt mulle väga sobis selle konkreetse programmi tempo ja vaheldamine. Veel on aega alustada!

Lugu ka, sest ma olen kantrilainel neil päevil. Don’t judge.

 

 

5 rõvedat (ja 5 ägedat) asja, mis on mu elus pärast jooksma hakkamist juhtunud

Kui ma kuu ja nädal aega tagasi kirjutasin, et ma tahaksin saavutada vaid ühe asja oma jooksmisega (no lisaks sellele, et tore oleks kordki elus teha midagi, mida ma pooleli ei jäta) – teada saada, mis tunne on joosta aeroobses tsoonis, siis täna võin ma teile uhkusega öelda: I FUCKING DID IT. Ma olen jõudnud C25K äpiga (haha, muide, ma sain alles sel nädalal aru, mida see nimi tähendab – couch to 5k!) (ma tean, ma tean, pole just eredaim pirn selles lühtris) seitsmenda nädala lõppu, homme jooksen kolmanda korra, üleeile jooksin teise korra, mis oli 25 minutit järjest. Ja kuulge kutid, mulle ei olegi elu aeg valetatud! Päriselt juhtuski see, et umbes 15. minuti peal hakkas nii lebo, et ma oleks võinud vabalt veel 30 minutit joosta! Ma küll jooksin MEGAaeglaselt, no ikka keskmine kiirus umbes kümme kilta tunnis, st ma kõnnin poole kiiremini, aga ma otsustasin, et olgu või aeglaselt, ma pean vastu.

Nüüd on aeg teha kokkuvõte asjadest, mis on minu elus muutunud pärast seda, kui ma jooksma hakkasin.

5 RÕVEDAT ASJA, MIS ON MU ELUS PÄRAST JOOKSMA HAKKAMIST JUHTUNUD

1. Ma pean rõvedalt palju pead pesema. Jah, ma tean, ma tean, me oleme ennegi siin blogis pesemisharjumuste üle vaielnud, aga kogu elu on mulle piisanud kaks korda nädalas pea pesemisest. Aga nüüd, eks, peab ikka pärast iga jooksmist pesus käima ja teate, mu juuksed on täiega muutunud. Rõvedamaks. Nad lähevad palju kiiremini mustaks ja see häirib mind ja ma ei taha, et nii oleks. Ma tean, et see töötabki nii: juuksed lähevad kiiremini mustaks, sest sa pesed neid tihedamini, sh pesed maha ka kaitsva rasu ja siis peab peanahk eriti vaeva nägema, et seda toota ja nii see nõiaring toimib. Aga ma ei näe ka mingit lahendust sellele.

2. Ma kardan, mis saab, kui pimedaks läheb. Oma võiduka 25 minutit tegin ma õhtul pärast kümmet (palavuse tõttu) ja ausalt öeldes on praegu juba metsa vahel nii pime, et ma nägin realnaja hallukaid vahepeal (olete kunagi karjatanud, sest näete, et käbi tahab teid rünnata? Not fun, guys.) Ja kui päriselt nüüd jääb nii, et ma jäängi jooksma, siis on Kloksis valgustatud ala üsna piiratud ja… ja… Ja mul on vaja pealampi? Prožektoritega turvatöötajaid, kes mu rada valgustaksid? Infrapunanägemist?

3. Ma pean tegema väljaminekuid pärisvarustusele ja ma olen vaene. Ma lubasin, et premeerin end pärisjooksupükstega, kui programmi lõppu jõuan, aga see on juba järgmisel nädalal ja okei, muidugi ma saan seda edasi lükata, aga fakt on see, et mu 15 aasta vanused tossud tegelikult pole vist parimad ja, noh, raha. Peab välja käima. Mis sakib. Sest ma püüan praegu hullult säästa ja hetkel on see olnud selles mõttes võit, et mul on kuu lõpus alati olnud vähemalt natuke raha, aga seda üleliigset veel tekkinud pole (vähemalt pole enam võlgu pidanud võtma!).

4. Ma räägin jooksmisest liiga palju. See pole tingimata rõve asi kõigi jaoks, kuid ma kindlasti tüütan veits sellega oma peikat juba ja liiga sageli küsitakse mult teadaande peale, et ma nüüd jooksen, siiralt: “Miks, kurat?” Jepp, ma olen pigem ikka olnud inimene, keda jooksmas nähes oli soovitav helistada politseisse, sest tõenäoliselt ajas mind keegi taga (nagu kolleeg A tabavalt ütles), nii et nüüd olen ma pidanud leiutama erinevaid vastuseid. Lihtsaim on öelda, et tahtsin proovida, kas ma suudan. (Kallis K. ütles selle peale aga: “Äh, seda oleks ma võinud sulle niisamagi öelda, selleks ei pea päriselt jooksma hakkama!”)

5. Unega on keskmisest rohkem raskusi. Peamiselt seetõttu, et praegu jooksen ma ilma tõttu väga hilja õhtul, mis toob kaasa selle, et ma võin südaöösel särasilmi jooksmisest plärada ja teha teadaandeid stiilis: “Ma tunnen end praegu sama hästi kui pärast seda korda, kui ma oma kätega WC-poti loputuskasti sisu ära parandasin – võitmatuna!” (Jällegi, must be very annoying.)

Aga see-eest…

5 ÄGEDAT ASJA, MIS ON MU ELUS PÄRAST JOOKSMA HAKKAMIST JUHTUNUD

1. Ma olen saanud hullult kirju inimestelt, kes on ka jooksma hakanud. Ja see on imeline! Tähendab, eks ennegi on olnud mu blogiajaloos hetki, kui miski, mida ma olen läbi elanud ja millest kirjutanud, on inimesi puudutanud, aga nüüd ma olen saanud paari nädala jooksul kirju või vastukaja ligi tosinalt inimeselt, kes on just spets tänu minu blogile ka jooksma hakanud. Mis on fantastiline! Ja uskumatu! (Sest mulle tundus, et ma halan ja/või eputan ja/või olen tüütu.) Ja muidugi tähendab see, et nüüd on mul veel rohkem inimesi, kellega jooksmisest rääkida! Te olete nii tublid! Päriselt, nüüd ma lihtsalt ei või enam lõpetada, sest teie ju ka hakkasite jooksma!

2. Ma olen kuulanud nii palju lahedaid podcaste. Soovitan väga soojalt The Cracked Podcasti, siis on iTunesis selline podcast nagu Lore, kus räägitakse põnevaid ajaloo- ja folkloorilugusid, muidugi pean ma veel soovitama Jorksi “Mõtteainet”, ja minust oleks rumal mitte soovitada kuulata ka “Naistejutte” 🙂 Aga ühesõnaga, mul tõesti pole päevas teist aega, mil podcaste kuulata, aga jooksmisele sobivad nad taustaks paremini kui muusika – vähemalt minul on nii. Muusika ajab nimelt rütmi sassi, podcastiga saan aga kaasa mõelda (ja samas mitte mõelda paaniliselt sellele, palju veel aega on jäänud).

3. Väikesed asjad teevad mind rõõmsamaks kui varem. Muidugi olen ma enne ka trenni teinud, kuid liiga tihti on see pigem olnud seotud suure stressiga – kas on alati kuklas tiksunud teadmine, et see maksab raha, või siis olen ma muretsenud, et see võtab liiga palju aega, või siis on sellega kaasnenud mingi logistikajama, või siis on see olnud lihtsalt igav ja teinud mind pahuraks… Aga kuna nüüd ma lähen õue selleks, et sisuliselt veeta üks meelalahutuspooltund ja selle käigus omandada huvitavaid teadmisi, samas ka edasi oma konkreetse eesmärgi poole pürgida, siis on asi kuidagi hoopis teistmoodi. Mind rõõmustab, kui läbin sama raja 20 sekundit kiiremini, mind rõõmustab, kui natuke vihma sabistab, mind rõõmustab, et ma üldse läksin välja ja mind rõõmustab, kui jooks oli erilisel raske, sest siis on vähemalt kindel, et järgmine päev on puhkepäev. Mitte et ma ootaks puhkepäevi, aga mul nimelt on raske aru saada, millal ma peaks seda tegema. Lisaks rõõmustasid mind C25K foorumid, kus ma alles möödunud nädalal kondasin ja aru sain, et kui paljud inimesed kordavad nädalaid, siis ma nagu ei mõelnudki sellele ja tegin lihtsalt järjest. Mis tähendab, et all these years of smoking and drinking ja ma olen ikkagi vastupidav nagu rannakadakas, tuleb välja!

The land of island. #summer #home #toes #windmills #bellavita

A post shared by daki (@instadaki) on

4. Mu jalad on (vist) muutunud ilusamaks. Mul mingit spetsiaalset enne-fotot küll pole, küll aga lugematu arv liftiselfisid, ja neilt tundub, et mu jalad on kuidagi… vormunud sihvakamaks? On see võimalik?

5. Ma olen enda üle uhke. Eks ma olen päris sageli enda üle uhke (sest mul on miskipärast tunne, et elu on sageli üks takistusrada) (ja sama sageli pole ma enda üle üldse uhke), kuid praegu ma võin vist üsna kindlalt öelda, et mul on vähemalt tekkinud harjumus. Ja sellest ju kõik algabki? Jah, tegelikult ma alustasin selle harjumuse juurutamisega juba eelmisel suvel, mis kindlasti andis oma põhja, aga praegu on mul selline harjumus, millest on raske kõrvale viilida, sest seda on väga lihtne praeguses elufaasis ellu rakendada. Mul ei ole titte rinna otsas, ma ei pea lõunapausi ajast trenni jooksma, ei pea ma ärkama ülivara, et midagi teha saada… Ma lihtsalt pean natuke õhtusöögiaegu sättima ja tossud jalga panema. Ma ei pea kuhugi eraldi sõitma, ma lihtsalt pean… uksest välja astuma.

Ja esimest korda elus jooksin ma järjest 25 minutit, kauem kui 15 minutit, ja ma jõudsin sinna kohta, kus jooksmine läks… no kerge on nüüd vale sõna, tegelikult, ta läks selliseks… hallutsinatsiooniks, kus sa lihtsalt teed midagi, natuke nagu uimas. Meeldivuselt seda veinilimpsimisega terrassil või kasvõi seksiga võrrelda just ei saa, aga see pole ka rõve nagu istuda suvepalavuses liiklusummikus või nutmaajavalt igav ja masendav, see lihtsalt… on miski, mida su keha teeb ja muuhulgas on see vist ka sellele kehale kasulik.

Mul pole tõesti ühtki head vabandust, miks see asi pooleli jätta. (Kui ma selle leiutan, siis võite mind banaanikoorega visata.)

i feel like windows rolled down

Monday Blues.

Mõned aastad tagasi rääkis Naabrinaine, kuidas ta on jõudnud elus sellisesse faasi, et ta näeb umbes kümme aastat ette ja on megarahul, sest kõik toimib järgmised kümme aastat umbes samamoodi nagu praegu. Ja et see on suurepärane.

Ta ütles seda muidugi mingi omamoodi sügava tarkusega (ja tõenäoliselt ilmsestas seda mingi hea nali ka), aga ma ei mõistnud muidugi teda üldse. ÜLDSE.

Sest misMOODI saad sa esiteks teada, milline näeb su elu järgmised viis, rääkimata kümme aastat välja? Ja kuidasMOODI saad sa selle üle ometi rõõmus olla? Issand, kui igav! Kõik on ette teada! Pöörane! Ennekuulmatu!

Mina olin senini elanud nii, et kõige kauem töötasin ühel kohal no… maksimaalselt kaks aastat, enamasti alla selle. Olin pärast ülikooli lõppu kolinud miljon korda ja kirjutanud peaaegu kõigisse Eesti väljaannetesse (välja arvatud ehk Kalastaja ja see paadi-ajakiri) ning siiski ei kujutanud end kuskil pikemalt töötamas ette. Okei-okei, mul oli mingi veider obsessioon ajakirjaga Anne&Stiil, kus ma olin kindel, et töötan kunagi (ja kuhu ma senini pole vist lisaks Kalastajale kunagi kaastööd teinud), kuid siiski.

Fast forward umbes viis aastat ja ma saan TÄIESTI aru, mida Naabrinaine toona mõtles. Mul tuli see mõte pähe täna, kui jooksvalt korraga töötasin, kartulisalatit tegin ja nõusid pesin (sest ma olen avastanud, et ma olen superorganiseeritud inimene tegelikult, ma PEAN olema, sest kui ma pole ja ei tegele kasvõi igapäevase logistikagagi, siis laguneb tõesõna maailm koost, ma korra proovisin mitte logistikat teha ja maailm jäigi seisma) (ja okei, ma saan aru, et mu superorganiseeritus ei paista välja mu elamist või töölauda vaadates, aga ausalt, kaoses on täielik kord ja kui see kord sassi aetakse, võin ma hetkega hulluda).

Ühesõnaga, mul tuli pähe see mõte, et jah, ma olen jõudnud täpselt sellesse kohta, kus ma olen peadpööritavalt rõõmus, et puhkus saab läbi ja et ma saan tööle minna. Ma olen ülirõõmus mingite jaburate asjade üle nagu kontoriruumi seinte värv või peeglid tööliftis või teadmine, et aasta pärast on Õismäe ringist saanud naiss tee otse kesklinna ja et mul on igakuine büdžett ja mul on eesmärgid ja isegi, kui need väikesed eesmärgid (või, noh, suured, nagu näiteks see igipüsiv Oma Kodu) ei täitu täpselt nii, nagu ma hetkel plaanin, siis pole hullu kedagi, sest üldiselt olen ma täiega õigel rajal ja juhtuvad täpselt need asjad, mis juhtuma peavad.

Mind on veel hämmastanud see, et kui mu 20ndaid ilmestas lai kaardivägi erinevaid tuttavaid ja sõpru, sageli väga keerulisi sõprussuhteid (meessuhetest rääkimata), siis praegu olen ma juba mõnda aega oma eluga kohas, kus ma tunnen instinktiivselt ära inimese, kes mahub täpselt mu hingega kokku nagu pusletükk ja ma ei kõhkle hetkegi, kui ma räägin inimesele, keda ma reaalselt tunnen ehk alla aasta ja sellest tõelist sõprust klassikaliselt polegi jõudnud veel vormuda (peale tunde, et ta on mu hingehoor), et ma räägin talle kõhklemata täiesti pöörastest isiklikest asjadest. Ja ma ei kõhklegi, sest ma julgen usaldada – või õigemini, ma teen neid usaldusvalikuid kuidagi palju kergemini ja märkamatumalt kui varem tegin. Ma mäletan, kuidas on olnud inimesi, kellega kümme aastat tagasi ma püüdsin leida viise olla sõber ja ei osanud, kuid nüüd ma hoopis arvan, et ongi nii – mõned inimesed klapivad ja teised mitte ja see on täiesti okei. Üksteisest kasvatakse välja või üle ka, aga see on muidugi teine teema.

Ja naised on kuidagi väga olulised mu elus neil päevil. Mõned mehed ka, aga neid tunnetan ma kuidagi oma seljataguse kaitsjana, olgu see era- või tööelus. Ma olen ääretult tänulik, et mul see uus kaardivägi on, aga naised, naised annavad sel viisaastakul kuidagi mu ellu vunki ja jõudu. Ja, muide, see tuleb vahepeal isegi täiesti ootamatust kohast! Näiteks kevadel oli mul täiesti pöördeline päev ja ma sain kõne vanalt sõbrannalt (keda, voh, nimetan hinges ka sõbrannaks, kuigi pole aastaid näinud) ja see kõne oli nii pöörane ja märgiline, et vahel, kui elu teistpidi pööraseks kisub ja usk hakkab kaduma, et kõik kunagi hästi lõppeb, siis mõtlen ikka tema sõnadele: “Lase hirmust lahti.”

Muide, sel aastavahetusel andsin ma vaid ühe uusaastalubaduse: tegutseda hirmuvabalt. Ei mingit fear based mõtlemist enam. Ja kuigi see tähendab, et ma asetan end vahepeal emotsionaalselt olukordadesse, kus ma pean painduma ja kasvama ja arenema ja that shit is hard ja märksa mõnusam oleks voodis üksi sarju vahtida, siis tegelikult, TEGELIKULT on… elu nii hea noh.

PS. Tööl käia on ka ikka ilgelt äss. Mul on nii hea meel, et mineviku-Daki suutis selle ilge vaesusaja ja vabakutselisejama vastu pidada ja kooli ära lõpetada ja ellu jääda, sest oleviku-Daki on talle selle panuse eest väga tänulik.

PPS. Lähen õhtul veel jooksma ka, olen juba seitsmenda nädala teise päeva juures! Kui täna ära jooksen, siis on jäänud veel neli (4!!!!!) korda ja ma peaks olema võimeline jooksma pausita viis kilta. Ma ei suuda ausalt uskuda, et ma seda pooleli ei jätnud.

Muusikat ka, see on ridiculously positiivne lugu, ma ei mäleta, kas olen seda siin jaganud juba, aga igal juhul kuulan ma seda alati, kui olen heas tujus või halvas tujus ja noh, mõlemal juhul töötab.

mida mõtleb inimene, kes jookseb kõige kauem, mis ta on iial jooksnud

“Kurat, podcast sai läbi enne, kui soojendus läbi sai.”

“Kas ma pean tõesti hakkama nüüd telefoniga jamama? Fakk. Miks ma paremini ei valmistunud?”

“Ühtlasi tunnen ma liiva seal, kus seda ei peaks olema. TÄNKS, rannapäev!!!”

“Jepp, seda ütles see naine ka selles jooksmisraamatus, et kõige olulisem on vähendada nende asjade hulka su küljes, mis sind jooksu ajal ärritada või häirida võivad. I bet, et tema ei oleks põhimõtteliselt otse rannast jooksma läinud.”

“Ühtlasi on veider, et alles eelmist jooksupostitust kirjutades sain ma aru, et mul pole kordagi mõttessegi tulnud, et mis oleks, kui lihtsalt cheat’iks. I mean, see äpp ju ei KONTROLLI mind, täiega lihtne oleks lihtsalt kõndida vahepeal. Kuidas ma sellele küll varem ei mõelnud..”

“Ära mõtlegi petmisele. I swear to god.

“Aga vähemalt on hea jahe. Kurat, peangi podcasti ära vahetama.”

“Fakk, ma olen seda podcasti juba kuulnud. Ma pean jälle telefoniga jamama. Ma pole ühelgi jooksul pidanud telefoniga jamama ja nüüd siis, kui ma pean seda 20 minti jooksma. Miks, jumal, miks.”

“Okei, seda podcasti ma vist pole kuulnud veel…”

“Ahhhhhhhhhhhhhhh, olen ikka! Aga vist mitte lõpuni. Kerin lihtsalt suvakohale ja enam ei mõtle sellele.”

“Ja ära jooksmisele ka üleliia mõtle, megasuva, täiega teed ära selle.”

“Huvitav, kus ma ümber peaksin pöörama? Kaheksa minutit on poeni, seda ma tean eelmisest korrast. Kaks otsa on siis kuskile… Nojah, eks ma leiutan käigult.”

“Huvitav, kas ma pean kruusateele ka minema? Seal on raudselt mõni koer või autoga kihutaja, kes mind kurvist tulles ei näe.”

“Kuigi ma pole kunagi seal teel kedagi peale enda sõitmas näinud, on oht siiski tõeline.”

“Täiega veider, et joosta polegi raske. Meeldiv just ka ei ole, aga pole ka selline… tappev.”

“Ma täiega teen ära selle, ma isegi ei hingelda ja mul ei pista ega midagi ja liiv, noh, seda ignon.”

“Oh, pool tehtud!”

“Kes see president oli, kes ratastoolis oli? Ma nägin Netflixis mingit doku pealkirja, aga huvitav, kes see oli. Koju jõuan, siis vaatan.”

“Himmler oli ikka tõeline asshole. Reynhard Heydrichil on vist kõige saksam nimi, mis üldse võimalik.”

“Vaene Röhm. Või noh. Ta vähemalt üritas.”

“Ära mõtle natsidest nii palju.”

“Ah, pööra ikka siit tagasi ja mine mööda rannateed, asfalti juba küll saanud.”

“Nii mõnus oleks, kui ring siin lõppeks ja ma saaks kohe ujuma minna.”

“Kurat, kas ma pean kodu juures jälle hakkama edasi leiutama, kuhu joosta? Huvitav, kaua veel jäänud on?”

“Ei viitsi vaadata.”

“Ma täiega teen ära selle, issake.”

“Jepp, parim kütus jooksmiseks on ikka vana hea kartul ja hakklihakaste kaks tundi enne.”

“See ei saa olla tegelikult tõsi.”

“Oh, minut jäänud!”

“…ja selgub, et minut on täpselt sörk üle jalgpalliplatsi. How nifty, this knowledge.”

 

“Oh, tehtud! SELFI-FAKING-AEG!”

Jooksuglamuur!

“Tõenäoliselt jooksin ma sama aeglaselt kui mõni kiirem vanur, kes on pensipäeval teel turule.”

“Huvitav, kas jooksmine kunagi hästi ka hakkab tunduma? Ma tean, et pärast on hea, ja selle ajal pole enam kohutav, aga tahaks, et joosta ka hea oleks.”

“Täiega loodan, et kõik inimesed näevad pärast trenni sama retarded välja.”

“Huvitav, kui mul see programm nüüd läbi saab, kas ma võtan selle 10k ette?”

“Sa oled lolliks läinud. Mine tuppa ja tähista piparmünditeega.”

“Jepp. Lolliks. Läinud.”

“Aga vähemalt ma jooksin!”