Sildiarhiiv: daki’s list

sada killukest “Minu”-sarja 100. raamatu puhul

55.

Epp palus, et ma meenutaksin oma seoseid ja mälestusi seoses Petrone Prindi “Minu”-sarjaga. Ta ise tegi algust siin, ülejäänud seni ilmunud meenutusi saab lugeda Petrone Prindi blogis. Võtan jutujärje Triinu-Marilt üle.

Triinu-Mari tuli kirjastusse siis, kui mina jäin rasedaks ja pidin Tallinnasse kolima. See oli aastal 2010, kui minu nii intiimne läbisaamine Petrone Prindiga lõppes, aga kuna ma olin ikkagi kõrval ja lähedal kogu selle algusest saadik, tunnetan senimaani, et see on minu kirjastus (hehe, “Minu”-kirjastus). Ma olen isegi märgitud esimese “Minu”-sarja raamatu, Epu “Minu Ameerika” toimetajaks, kuigi täiesti siiralt – ma ei mäleta mitte midagi selle toimetamisest. See oli 11 aastat tagasi, ma olin napilt paar aastat jõudnud reporterina töötada, ilmselt olin ma toimetajana ikkagi väga-väga kehv. Aga vähemalt tahtmist oli palju! Ja ei osanud ma üldse muidugi aimata, kui märgilise sarja juures minu nimi saab olema. Oh, küll nüüd teeks seda toimetamistööd nii palju paremini…! (Muide, sellega on kah – Epule on alati meeldinud kirjutada nõnda, et on kirjavahemärk ja siis kolm punkti, näiteks!… Aga mulle tundub, et nii on õigem…! Seda me oleme vaielnud ja ümberparandanud vist sadu kordi oma kooskirjutamise jooksul.)

56.

“Minu”-raamatute proovitöid olen ma lugenud kümneid, osalenud otsustusprotsessis, aga kõige suuremat rõõmu, valu ja vaeva olen ma näinud “Minu Afganistaniga”. Seda raamatut kirjutasime me Janekiga koos vist kuus aastat. Igal juhul eelmisel suvel sai ta lõpuks valmis ja ma isegi ei uskunud, et see lõpuks valmis on. Muidugi oli paras segadus. Janek kirjutas nii, et iga mõne kuu tagant saatis ta mulle faili nimega “MinuAfgvol2.doc” vmt ja siis ma püüdsin seda kokku miksida juba olemasoleva failiga (juba toimetatud failiga). Nii oli lõpuks vist kümneid faile, kõik eraldi aegadel toimetatud, mis muidugi lõppes sellega, et Triinu-Mari toimetas midagi, mis oli mul teises failis juba toimetatud ja sai palju tühja tööd tehtud.

Aga valmis me ta saime! Janeki raamat on senini üks mu hingeraamatuid. Ma nutsin, ma naersin, it was better than Cats. Janeki mahlakas sõdurikeel, aga samas anne märgata, anne analüüsida, anne avada ühe mehe, ühe sõdurihingega mehe sisemaailma… Oh. Jätkuvalt. Oh.

57.

Kolm olulist.

“Minu Afganistani” esitlus on ka senini üks mu lemmikesitlusi. Ma ei teagi, miks – võibolla sellepärast, et see oli nii hiljuti. Võibolla sellepärast, et see oli paksult täis heas vormis kaitseväelasi, endisi, praegusi, militariste ja tsiviliste. Endise army wife’ina tegi see südame väga soojaks. Ja no nalja sai meil laval ju ikka ka!

58.

Teine esitlus, mis vist iial meelest ei lähe, on “Minu Islandi” esitlus. Kui siis ühel hetkel Tarvo otsustas, et on õige hetk Lutsu raamatukogu saalis võtta lahti mädandatud haikonserv, siis vist jooksid pooled saalist välja, need, kes jäid, pühkisid pisaraid. Aga ära ma ta maitsesin!

59.

PPs töötades korraldasin ma esikaid muidugi vist üsna mitmeid, aga “Minu”-sarja omadest on läbiva niidina jäänud meelde see, kuidas ma alati kadusin neisse slaididesse, mis autori taustal jooksid. Kuidas ma rändasin kaasa… Ja see, ma usun, ongi peamine põhjus, miks see sari on olnud nii fenomenaalne.

60.

Epp rääkis oma blogis sellest, kuidas mingil hetkel hakkas kirjastus otsima tüüpe. Jah, ma mõtlesin ka mingil ajal aktiivselt selles võtmes, kui kuulsin jälle kellestki, kes elab välismaal. Mis “tüüp” ta on? Kas tema loo saaks “Minu”-sarja raamatuks?

Ja näiteks nüüd selle sarja uuenduse juures, kui ilmumas on raamatud Eestist… Ma eile just mõtlesin pikalt (mul on üks teine proovitöö, mida ma tahan PP-le pakkuda, õigemini, mida nad juba ootavad ja ma muidugi ei ole veel alustanud, sest tekkis tõeline paanika ja aukartus materjali ees – aga see on juba teine lugu) – ühesõnaga, mõtlesin proovitöödele ja mõtlesin sellele, et Eesti kohad… Kas ma kunagi kirjutan “Minu Klooga”? Kas nelja, viie, äkki kuue aasta pealt annaks kirjutada “Minu Klooga”?

Ja siis mõtlesin, et ma oleks olnud kümme aastat tagasi esimene, kes oleks pakkunud “Minu Tartut”, aga kuidas enam polegi minu Tartut. Tartu, mis on minu, on igavesti jäänud minevikku. Ja see on kurb ja kummaline samaaegselt.

61.

Epp tänas inimesi, kes on olnud kirjastuse raudvaraks. Jah, Tiina(d)! Ja muidugi Kairit. Ma nägin hiljaaegu “Minu Indoneesia” esitlusel üle mitme aasta Kairitit ja ta ütles midagi, selliselt nagu ta vahel ütles – kelmikas pilk silmanurgas helklemas – ja see lennutas mind insta 8 aasta tagusesse minevikku. Kairit on nii Tartu mu jaoks, ta oli vist esimene inimene, tänu kellele ma sain aru, et tegelikult võibki täitsa nii olla, et tööelu ja eraelu ei pea olema range joonega eraldatud – ja et nii on täitsa fun!

62.

Teine väga oluline “Minu”-sarja (või siis kolmas? neljas?) raamat on minu jaoks muidugi minu toimetatud “Minu Haiti”. Tarmo Jõeveer, kes viibis Haiti maavärina ajal Port-au-Prince’is, jäi lõksu ning veetis päästmist oodates väga intensiivsed tunnid. Ma siiralt tunnistan, et nutsin iga kord, kui neid peatükke toimetasin – see oli lihtsalt nii… nii uskumatu. Ja samas Tarmo enda elurõõm, elujanu, oskus märgata ja hinnata asju, mis tegelikult on olulised… Ma usun, et tema lugu nõnda seda raamatut temaga koos valmistades läbi elades – see andis mulle ühe väga olulise õppetunni.

63.

“Minu”-sarja juures on mulle alati meeldinud see mõnus kõditunne kõhus, mis on siis, kui näed kaanel tuttavat nime. Nii paljud mu lähedalt või kaugelt tuttavad on oma lood selles sarjas avaldanud – blogi-Mann (“Minu Alaska”), Berit Renser (“Minu Indoneesia”), Kaja Tampere (“Minu Soome”), Liis Kängsepp (“Minu Argentina”) ja muidugi Epust-Justinist rääkimata, kelle raamatutesse olen isegi tegelasena sisse lipsanud.

Ma loodan, et see trend jätkub – et aina enam on mu tuttavatel raamatuid ja lugusid, kasvõi “Minu”-lugusid, ja et aina rohkemad võõrad saavad tuttavaks; ja et aina rohkemad lood saavad ikkagi raamatuteks. Mis siis, et paberraamatute aeg olevat ammu läbi saanud.

64.

Tõmban otsad kokku. Ma ei ole kaugeltki kõiki “Minu”-sarja raamatuid läbi lugenud, heal juhul kümnendiku… No ehk natuke rohkem. Kodus on mul neid vist isegi rohkem – ootavad lugemist, arvustamist. Aga “Minu”-sarja raamatuks peab olema mul kuidagi õige vaib, iga tujuga ei viitsi, iga riik kohe ei kõneta… Ja võibolla olen ma natuke kade ka. Välismaal elamine (kasvõi ajutiselt) on midagi, mis minu elus ilmselt kunagi ei juhtu. Ma magasin oma akna maha, ja nüüd seda enam ei tule. No olgu, võibolla kunagi, kui ma olen 50ndates ja Mila on oma elu peal, ehk siis – aga arvestades seda, kuidas ma juba praegu ärkan hommikuti nii, et kõik kohad valutavad (vahel isegi KÕRVANIBUD!!!), siis ma väga kahtlen, et minust saab selline elujõuline vanem inimene, kes veel reisida suudaks või, hoidku jumal, muusse riiki elama plaaniks minna.

Ma lihtsalt ei näe, et see oleks mingi tee, mis on mul käia – ja hinges olen ma natuke kade. Muidugi on ju minu unistus ka elada New Yorgis – aga ma pole suutnud isegi täita seda unistust, et kasvõi külastada Pariisi, seal elamisest siis rääkimata.

Nii et jah. “Minu”-sari on minu elus olnud väga olulisel kohal, aga alati varjutab seda kõike väike (eestlaslik? väiklane?) kadeduseussike ka. Kõik need elud, mis oleks ehk võinud mingil kujul minulgi olla… Aga ma lihtsalt ei taibanud õigel ajal.

Aga et mitte liiga melanhoolselt lõpetada, siis – mul on nii-nii vedanud, et ma olen saanud olla osa Petrone Prindist ja et Petrone Print on olnud osa minu elust. Sest kohe kindlasti oleks mu elu nii väga teistsugune, kui me poleks omal ajal Epuga internetis otsa koperdanud.

Imelisi asju juhtub pisikestest asjadest.

aasta 2017 küsimustes

See on tosinas (tosinas? öeldakse nii?) aasta, mil ma võtan aasta viimasel päeval selle hetke, et istun ja hakkan mõtlema, et mis kurat siis ikkagi juhtus.

Sel aastal teen seda oma magamistoas, kus ma mõned kuud tagasi tegin värske remondi. Jäänud on veel elutuba ja kunagi ka köök, aga see kõik võib nüüd natuke oodata, sest see on minu koduoma kodu, lõpuks ometi on see pusle kokku saanud minu elus. Ma olen Naabrinaisele nii lõputult tänulik, et ma ei oska seda isegi sõnadessegi panna. See, et ma kunagi omal ajal üldse siia sain tulla, et ta pakkus mulle koha, kuhu tulla, ta andis mulle võimaluse end koguda, jalgele tõusta. Kui ma mõtlen tagasi nelja-viie aasta tagusele ajale, kus ma olin täiesti isegi mitte põlvili surutud, vaid näoli maas – ja kui ma mõtlen sellele, kus ma olen praegu… Mul pole isegi sõnu. Ja ma ei oleks siin ilma nende kallite inimesteta, kes on mu elus, kes on jäänud mu kõrvale headel aegadel, sittadel aegadel, segastel aegadel, enesehävituslikel, kurbadel, rõõmsatel, igavatel, karmidel, tühjadel, sisukatel… kõikidel nendel aegadel.

Kas sina suudad kokku lugeda kõik need inimesed, kes on aidanud sul vormida end selliseks, nagu oled täna? Milliseks sa end veel vormida tahaksid? Kui sa praegu silmad kinni paned, kuhu sa end kujutled? Millised osad sinu vormist on veel tühjad, millega sa nad täita tahaksid? Kui palju lähemale sa lõppeval aastal oma eesmärkidele jõudsid? Millised eesmärgid täitsid, millised on need uued, mis kerkisid, mille poole nüüd püüdled?

Mitu korda tundsid aga, et oled täiesti valel teel? Mitu korda oma sisemise hääle vaigistasid, end rahustasid, et küllap jõuab, otsustega kiirustada ei tasu? Ja mitu korda elu su eest need otsused ise ära tegi?

Mitu korda sa unelaulu laulsid? Palju tegid seda üle voodi koogutades, palju aga voodis last käte vahele surudes, talle otse kõrva sosinlauldes? Mitu korda tegid seda telefoni teel, sest laps helistas nuttes, et tahab koju – aga sa ei saanud midagi teha? Mitu korda su süda murdus, sest sa tahtsid nii väga oma last kaitsta, aga teadsid, et pead laskma tal ise avastada, ise tüli sõbrannaga ära klaarida? Aga mitu korda su süda uhkusest paisus, sest sa ei suutnud uskuda, et see imeline inimene, et ta tuli sinu seest, et sina oled teda hoidnud ja armastanud ja poputanud – et temast on tõesti saanud inimene? Mitu korda tegite te tänulikkuseharjutusi ja su laps kibeles esimesena vastama, sest: “Ma olen nii tänulik, et mul on emme, kes mind toetab ja armastab!” Mitu korda sind ennast tänulikkuseharjutused päästsid – mitu korda oli selliseid hommikuid, kus sa pidid end sundima, et üldse näha elus midagi head? Mitu korda sa meenutasid endale, et see on okei, kui sa end sitasti tunned – ja et su tunded ei defineeri sind? Mitu korda ütlesid endale, et kõik möödub, ka see – ja et sina ise, sina ise, sina oled hoopis midagi enamat kui halbade hommikute või rõõmsate õhtute kogusumma, sina pole su emotsioonid, sina pole su teod või tegemata jätmised, et sa oled palju suurem… ja ka palju väiksem?

Mitu korda avastasid, et see on nii vabastav mõte?

/

Mitu korda vaatasid taevasse, lugesid taevatähti, ootasid, et mõni kukuks, et saaks soovida – ja ükski ei kukkunud, vaid sputnikud lendasid tuima järjekindlusega ümber Maa, niisiis soovisid sa kosmosesse oma soovid? Mitu korda avastasid sa, et kell on 11.11, 14.14, 15.15, 17.17 – ja sa soovisid? Mitu korda jõudsid soovi alustada, aga mitte lõpetada, sest kell juba kukkus? Mitu korda rapsasid käega, et see on vaid ebausk? Ja mitu korda siiski sisimas lootsid, et su soov läheb täide, ka siis, kui jäi poolikuks?

Mitu käsikirja lõpetasid, mitu raamatut välja andsid, mitu raamatut ilmus su sõpradel? Mitu tähemärki kirjutasid, mitu korda pidid pärast kirjutatu avaldamist korraks pikali heitma, sest kirjutasid südame välja, ja nii-nii valus oli?

Mitu korda istusid sõbrannaga ja arutasid, et tegelikult peaks soovimisega väga ettevaatlik olema? Sest sa ju oled saanud kõik, mida soovid, vahepeal hirmutava täpsusega – ja kas sa said lõpuks aru, et niimoodi soovida on ohtlik? Suutsid sa selle parema, õigema soovi paika panna? Et oleks piisavalt üldine, aga siiski piisavalt täpne? Kas sa usud, et see soov täitub?

Mitu ööd veetsid vaid rääkides, naerdes, kallistades? Mitu päeva? Mitu päeva maha magasid, mitu ööd vähkresid, und saamata? Mitu paanikahoogu said, mitu seljatasid? Mitu korda tööl pisarateni naersid? Mitu korda lollakaid videoid Instagramis saatsid? Mitu vastu said?

Mitu selfit tegid? Mitu heaolufotot tegid? Mitu hommikukalli, mitu õhtunukki? Mitu korda olid nii väsinud, et ei jõudnud suudki lahti teha? Mitu kilomeetrit jooksid? Mitu liitrit vett jõid?

Aga veini?

Mitu purgitäit ube ära sõid? Mitu veel sahvririiulil neid järel? Mitmes pulmas käisid? Mitu korda pulmi unes nägid?

Mitu korda südame avasid, mitu korda hirmust selle uuesti sulgesid? Mitu korda silmi kinni pigistasid, sest vaadata oli valus?

Ja mitu korda said aru, et silmi kinni pigistada pole üldse vaja, et maailm on imeline just sellisena nagu ta on?

See vist on mu selle aasta üks suurimaid õppetunde. Et ongi imeline. Kõik ongi imeline. Ka need osad, mis esimese hooga tunduvad mõttetud haavad, need peagi selguvad olevat millekski väga vajalikud.

Miski ei juhtu niisama, nii ma sedastasin juba eelmise aasta lõpus vist.

Aga mis siis, et on kaos. See kaos on ju nii imeline!

Head vana aasta lõppu, mu sõbrad. Aitäh, et te olete olemas, aitäh, et te loete mind. Tehke endale pai ja tehke sellele inimesele pai, kes on te kõrval.

2018 tuleb abso-faking-luutselt suurepärane, uskuge mind!

(Möödunud küsimusi: 20052006, 20082009, 201020112012201320142015, 2016)

aastakokkuvõte

Eelmine aasta jäi millegipärast vahele, aga möödunud korrad on siin. Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011201220132014, 2015)

1. Mida sa tegid aastal 2017, mida sa polnud varem teinud?

Ma polnud kunagi teinud podcasti. Aga võib ka traditsiooniliselt vastata, sest see vastab järjekordselt tõele – ma pole kunagi niimoodi armastanud.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma lubasin jõuda Pariisi, ma ei jõudnud. Huvitav, mis ma veel lubasin? Õige, meenub – lubasin, et ma ei tee enam otsuseid, mis on kannustatud hirmust. Ja ma pidasin seda lubadust.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Rasedusuudiseid oli küll mitmeid!

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Oli surmasid, mõned kauged tundusid lähedased.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2018, mis puudus aastal 2017?

Kui ma aastal 2015 kirjutasin, et oma kodu, siis sel aastal ma tean, et nii ongi. Mul juba on oma kodu. Kaks päeva juba.

6. Mis riike külastasid?

Mõtleme siis. Belgia, Horvaatia, Rootsi, Hispaania… Midagi veel ehk? Soome, vana hea?

7. Mis kuupäev aastast 2017 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Kusjuures, huvitaval kombel pole väga kuupäevasid meelde jätnudki sel korral. Kõik on olnud pidevas voolavas liikumises.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Praktiliselt kõik mu tööga seonduv. Ma küll olin kevadel täiesti läbipõlemise äärel, mõtlesin, et enam ei jaksa. Ja nüüd vahetult enne jõule ka oli selline tunne, et olen andnud endast kõik – aga ma tundsin selle tunde ära ja sundisin end puhkama ja ma tean, et edasi läheb aina paremaks.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Sama reha. Aga! Läbikukkumisest sai ka suurim murrang. Tean palju rohkem, miks ma midagi teen – ja, mis peamine – kuidas edaspidi paremini teha.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Kevadel olin ma täiesti lõpphaige, hästi pikalt. Polegi nii haige olnud aastaid. Vigastuse… no kuuske saagides kätte ei saaginud sel korral.

11. Möödunud aasta parim ost.

Kodu!

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Minu naised. Kõik.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Mõttetu rapsimine, teistele haiget tegemine, lapsikult oma õiguse taga nõudmine, aru saamata, et esimese hooga ja peamiselt tuleks ikkagi iseendasse vaadata ja et tegelikult ei saa teised inimesed sind terveks ravida. Seda käitumist nägin palju sel aastal.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Kodu!

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Foo Fighters! Kallistused! Naistejutud!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2015 meenutama?

The Native Architects “Space Talk”. James Blunt “Time of Our Lives”. Jaan Tätte “Vaatan sind”. Jon Bellion “Woke the Fuck Up”. Foo Fighters “The Sky is a Neighborhood”. Skrizzly Adams “Redemption”. LP “Tightrope”.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Pigem vist ikka kõhnem.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Tõmmanud paremini piiri töö- ja puhkeaja vahele. Leidnud kallite jaoks aega. Öelnud inimestele, et ma armastan sind.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Unustanud hingata.

20. Kas sa armusid aastal 2017?

Armusin. Ja veel, ja veel. Vahepeal tundus, et armun iga päev ja uuesti.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Enamiku aastast olin monogaamses suhtes, seega pigem neid siiski ei olnud.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

“Doctor Who”. “Stranger Things”. Hästi palju natsidokumentaale sai vaadatud, aga ka Netflixi ajaloosaateid (“The Great British Castles”!), printsess Dianasse kaevusin, aga fictionist ka “Dirk Gentley”, “Black Mirror”, “Real Detective”.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ma üldse püüan vältida sõna “vihkama”. Pigem olen saanud haiget ja olen olnud segaduses, aga vihata… Isegi, kui olen vihastunud, siis olen selle lõpuks endast ikka lahti harutanud.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Mila Busquetsi “Ka see läheb mööda” on esimene, mis praegu meenub. Seda ikka ahmisin ja see muutis mu kirjutamisstiili.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Kantrit kuulasin hästi palju, sealt ikka avastasin (Darius Rucker nt). Aga pigem on sellised ühelooavastused, nagu seesama Skrizzly Adams, mis tabas avastamise hetkel nagu rusikas silmaauku või käsi kägiveenile.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Kodu!

27. Mis oli selle aasta parim film?

Appi, sain just aru, et ma pole peaaegu üldse filme vaadanud. Ma arvan, et “Ema”, mida vaatasime Sõbranna.ee sünnipäeval. See oli ikka… räigelt raputav film.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

33 tuli hästi väikese seltskonnaga, aga ma olin õnnelik.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Rohkem sotsiaalset elu ja vähem kiirustamist ja logistikajama. (Vastus eelmistest aastatest muutumatu.)

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Kleidid to the max.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Minu naised.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ahistamise küsimus.

34. Keda igatsesid?

Neid kalleid on, keda igatsen. Milat ka.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Heidi polnud just uus tutvus, aga tunnen, et liikusime oma suhtes täiesti uuele tasandile, ja seda tänu podcastile. Ja mu uued naised meie väikeses kontortoas – oh, imeline kamp! Mul on uskumatult palju vedanud, et ma selliste inimestega koos töötan, tõesõna, igal hommikul mõtlen, milline privileeg see on.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2017 õpetas.

Hakka paremini ära tundma nartsissiste. Ja, mis peamine, kõik su elus juhtub selle pärast, mis on sinu enda sees. Kui sa selle läbi hammustad, hakkavad asjad hoopis teistmoodi juhtuma.

kõige-kõigemad 2017

Istun. Tartus. Kõrval istub Epp, loeb lehte, teiselpool kõrval istub vein, ootab, seljataga istub kass, nusserdab kuklas natuke, ja siis jälle läheb omi asju ajama. Päkapikkudel on kõik kingitused pakitud, jõulud tegelikult ongi juba käes, ennist sadas laia jõululund, ma istusin natuke üksinda oma lapsepõlvekodu ees, kurgus ja hinges üks magusvalus klomp, ja – hea oli. Hea on.

Avastasin, et olen eelmisel aastal hüljanud peaaegu kõik oma traditsioonilised aastalõpumeemid, seega hakkan nüüd jälle pihta, sest on sisevaatluste aeg. Hästi palju olen mõelnud neil aegadel sellele, kes ma olen ja kuhu ma lähen – jaa! Isegi rohkem kui tavaliselt.

Seega, võtkem esiteks ette meem “Kõige-kõigemad”.

Kolm kõige paremat hetke 2017

Ma olen püüdnud neid hetki püüda igast päevast, tegelikult. Tehagi teadlikult tänulikkusharjutusi, eriti neil päevil, kui tundub, et kõik kukub koost. Ja siis juhtub see maagiline asi eluga, et kui sa muudkui harjutad, siis need hetked… Neid parimaid hetki tuleb kokku nii palju, igaüks omamoodi. Aga püüame kuidagi siis eristada.

See hetk, kui ma lahustusin

Neid hetki tuleb tegelikult ette, aga mõnel emotsionaalsemal perioodil on neid kuidagi nagu rohkem. Kus sa lahustud täielikult sellesse, mis on parasjagu käimas, olgu selleks moment kallima käte vahel või moment kallitega stuudios, kus sa avastad, et oled justkui omamoodi transis. Või ka lihtsalt hetked, mil ma lahustun oma päeva ära, naeran, pisarad silmis; või tajun, kuidas hing pulbitseb ideedest, pea pakatab mõtetest… Neid hetki ma hindan nii väga.

See hetk, kui tuli The Kõne

Ma olen oodanud seda hetke 33 aastat (või natuke vähem). Ja The Kõne tuli. Veel on asjad töös ja välja ei hõika, aga… Muutub. Miski väike, aga samas nii suur asi mu elus muutub.

See hetk, kui sa saad aru, et sa lähed korda

See võib olla suvaline hetk. See võib olla kellegi tänukiri, kellegi mõtted, mis postkasti potsatavad. Keegi täägib ära. Keegi naerab su nalja peale. Keegi ütleb: “Hästi tehtud!” Keegi ahmib õhku, kui sa mõtiskled valjult, et kas ikka teed õiget asja. Keegi on, keegi teeb pai, keegi usub, keegi hindab, keegi saab sust aru või, vähemalt, saab aru mingist osast sellest, mis sa oled. See on ilmatuma suur kingitus.

Kolm kõige sitemat hetke 2017

See päev, tänu millele ma tean jälle, mis on paanikahood

Ma ei taha sellele mõelda, tänan küsimast. See tähendab – ma olen selle läbi mõelnud enda jaoks. Ma tean, mis õppetunni ma pidin saama. Suur pusletükk asetus oma kohale ja ma tean. Nüüd ma tean. Paremini, mitte kõige. Natuke lihtsalt tean rohkem kui varem. Aga et see kõik pidi füüsiliselt väljenduma, seda oleks tahtnud ennetada ja vältida.

See päev, kui mul oli surmahirm, et ma jään igaveseks ühest kallist inimesest ilma

Aga samas peaks vist seda surmahirmu iga päev tundma, kas pole? Sest kunagi sa ei tea ju, millal võid ilma jääda inimesest. Seega oli see suurepärane meeldetuletus, kui väga tasub hinnata seda, mis on, eriti inimesi, kelle olemasolu oma elus pead sa iseenesestmõistetavaks. Sest plaksti! Kõik võib muutuda.

Kolmandat hetke ei suuda välja mõelda, sest – ma tegelikult ei taha keskenduda negatiivsele.

Kolm lubadust endale aastaks 2018

  1. Jõuda Pariisi. (Nagu näha, pole ma suutnud senini oma eluunistust täide viia.)
  2. Edasi joosta.
  3. Aru saada, mis on järgmine samm.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Oh, ma ikka veel ei oska nii. Ma nii väga tahaks öelda, et ma enam ei armu nõnda ülepeakaela – aga niipea, kui ma seda ütlen, armun ma taas, ja jälle tavaliselt ülepeakaela.

Aga ühte vist küll tahaks. Mitte inimestele haiget teha. Lihtsalt kuidagi elada nii, et mu olemasolu iseenesest juba ei teeks haiget. Sest vahel jääb see mulje mulle ja sellega on raske, see on koorem.

Tõenäoliselt siiski aga paraku saab seda ikka ette tulema.

Kuulge, sõbrad. On jõulupühad.

Minge nüüd ja kallistage oma kalleid. Või kui ei saa kallistada, siis olge lihtsalt tänulikud kõigi nende kallite eest, kes teie eludes on.

Alati teie,
Daki

aasta 2016 küsimustes

Mul on täna olnud õudselt kummaline päev. Õigemini võiks öelda, et viimased ajad üldse on olnud hästi kummalised, ma õõtsun kuskil maa ja taeva vahel ja nii pöörane on olla, et täna tööl armas kolleeg M. küsis murelikult, ega ma ometi juba purjus või pilves ei ole. (Olgu öeldud, et see on seesama kolleeg, kes täna väga sujuvalt sidus ära intsesti ja huumori, noh, et huumor peab saama areneda, tuleb tuua värsket verd, muidu juhtub nagu nõbude lastega kuningaliinides.)

Niisiis, ma mõtlesin, et äkki ma lükkan küsimuste esitamist natuke edasi, kuna need poleks, kuidas nüüd öeldagi, eriti koherentsed ehk. Aga istun siin, väljas tormab igavene Klooga tuul, kusagil nohiseb üks laps, kassid ajavad omi asju, küünal põleb, viskitki natuke on, ja mõtlen, et miks mitte praegu. Miks mitte pärast neid pööraseid nädalaid, kus ma olen töötanud südaööni? Miks mitte pärast seda imelist sõitu, või selle imelise sõidu ajal, mida pakub mulle mu iseenda ajukeemia, hormoonidevool, mis paneb natuke tundma, nagu oleksin uuesti 16 ja natuke on hirmus ka?

Kui palju sina seda lendamise tunnet aastal 2016 kogesid? Mitu korda vaatasid sa endale tööle sõites liftis naeratades otsa, tegid paar veiderdavat selfit (ja siis ühe sellise, mida ikka ka Instasse panna, because reasons)? Mitu korda naersid sa end tööl laua alla? Mitu korda lakkus kontorikoer su prillid uduseks? Mitu korda igatsesid kolleegsõbrannat nii väga, et nägid teda isegi unes, kui ta oli juhuslikult puhkama sõitnud?

Mitu korda tundsid, et ma olen kohale jõudnud. Ma olen lõpuks siin.? Mitu korda olid hingetu ja tänulik? Mitu korda imestasid, kuidas see kõik juhtus? Mitu korda mõtlesid tagasi möödunud aastatele ja imestasid, kuidas too kõik juhtus? Mitu korda istusid Selle Ühe Inimese Facebooki-profiilil, hiirekursor “remove as friend” peal ja otsustasid selle vastu? Mitu korda selle lükke ära tegid?

Mitu korda tundsid, et lähed kas või vereni välja oma inimeste eest, ka siis, kui sa nendega ei nõustu – lihtsalt sellepärast, et sa oled valmis vereni välja minema nende õiguse eest seda öelda? Mitu korda otsisid Facebookis “turn off notifications” nuppu, sest sa ei suutnud enam seda mokalaata taluda? Mitu korda alustasid sa kolumni ja selle kustutasid? Mitu korda ei alustanud kolumni, aga ei saanud magada ning kell 2 kirjutasid toimetajale, et sa ei saa magada ja füüsiliselt tunned, kuidas pead selle kolumni siiski kirjutama? Mitu korda see kolumn läks niimoodi lendu, et sa hoidsid pead kinni ja ise ka ei uskunud?

Mitu raamatukäsikirja lõpetasid? Mitu korda unustasid oma emale seda öelda ning nagu muuseas teatasid seda kaks kuud hiljem? Mitu korda emaga südamest südamesse rääkisid? Mitu korda igatsesid kõiki neid -emasid, keda enam pole – või kes justkui on, aga kelle essence, see on kuhugi Alzheimeri või dementsuse radadele rändama läinud ja see on nii valus, et sööb hinge seest?

Kas sa sel aastal ikka hommikuvalguses suudlesid? Kas sa magasid imelikes kohtades, sest natuke kodutu oli olla? Mitmeid kordi sa tantsisid, et lihtsalt mõista – sulle väga tantsimine ei meeldigi? Mitmeid kordi seda poistele ütlesid – “Mulle tegelikult ei meeldi tantsida, ma hiljuti avastasin selle.” – ja mitmeid kordi nad püüdsid sind ümber veenda, ilmselt otsustades, et sulle ei meeldi tantsida, sest sa lihtsalt pole veel nendega tantsinud?

Mitut riiki külastasid? Mitu liitrit Itaalia veini ära jõid? Mitu korda karpe püüdsid teha? Mitu karbihunnikut ära sõid? Mitmel esmakohtingul käisid? Mitmeid kordi Tinderi ära kustutasid? Mitmeid kordi mõtlesid, et pakid end igaveseks kokku? Mitmeid kordi püüdsid seda teha, et natuke hiljem avastada – sind on lihtsalt liiga palju, et kokku pakkida?

Palju sul uusi sõpru tänaseks on? Kuhu jäid need teised? Kes teised? Mis põhiline – kas nimekirju koostasid? Näiteks asjadest, mis tegemata, asjadest, mis hingel, inimesest, keda oma ellu igatsed?

Kuidas nende nimekirjadega on, kas riste on tehtud? Aga see inimene?

Mitmeid kordi naha endalt koorisid, mitmeid kordi avastasid, et nahka polegi vaja koorida, kõik tuleb vaevatult, kui vaid tahta? Mitmeid kordi särinaga põlesid, mis teemad sind sütitasid, mitme detsibelli ulatuses mure maailma pärast su hinges kajas?

Mitu korda sulle otsa vaadati, et öelda: “You don’t have to be scared.”? Ja mitu korda sa seda uskusid?

Kas sa uskusid üldse, et elad selle aasta üle? Kas sa ootasid, et asjad läheks paremaks või kartsid, et asjad lähevad peagi halvemaks, sest nii hea ju ometi ei saa olla? Oled sa juba rahu teinud iseendaga, oma kehaga, oma armide ja ebatäiustega? Armastad sa iseennast? Vaatad sa endast tehtud pilte rahuloluga? Oled sa piinlikkustunde kuhugi ära pakkinud?

Palju kaloreid lugesid, palju kilosid kaotasid, palju raskuseid tõstsid või kilomeetreid jooksid? Kas lõpuks mõistsid, et numbrid, need pole üldse olulised? Kas mõistsid, et sina pole need numbrid? Sina oled ju midagi palju enamat, sina oledki terve maailm, kas sa ikka tead seda?

Nii palju öid ja nii palju päevi, kõik erinäolised ja vahel liiga sarnased. Me jõudsime jälle ühe numbri lõppu, me saame alustada uuesti. Ja muide, ka muutumatuses on oma võlu. Ühe peamise asjana avastasin ma sel aastal, et on täiesti imeline see elu, mis mul on, ja ma olen valmis seda elu peaaegu täiesti muutumatul kujul elama järgmised 5+ aastat, isegi 10+. Ma olen rahul, ma olen nii rahul.

Ja niipea, kui ma avastasin, et nii võibki jääda, hakkasid asjad juhtuma.

Nagu Dirk Gently teab. Everything happens for a reason. That reason is “the universe is a chaotic mistake” but still.

Head vana aasta lõppu teile, mu kallid.

(Möödunud küsimusi: 20052006, 20082009, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014, 2015)

safety pins

Ma olen mingil põhjusel viimastel päevadel palju turvatundele mõelnud. Vist seetõttu, et hiljuti  küsiti mult üle pika aja, kuidas mulle Klõugal elada meeldib ja kuna “hästi” on rumal vastus, siis püüdsin ma põhjalikumalt plusse ja miinuseid kokku võtta ja, noh, nii ma turvatundele mõtlema hakkasingi.

Teate seda ajutrikki, et sulle tundub, et sa pole tükk aega tänavaliikluses ühtki Žigulid märganud ja siis sa hakkadki kõikjal ainult sikse nägema? No umbes nii läkski.

Nüüd märkan ma ainult asju, mis tekitavad minus turvatunnet (või mis seda röövivad).

Suvalised asjad, mis tekitavad minus turvatunnet, suvalises järjekorras:

  • palgapäeval kõikide arvete korraga tasumine;
  • kui kapis on õli;
  • kui sügavkülmas on juurikaid ja mingit lihakraami;
  • kui paagis on kütet (aga mitte täispaak! see toob halba õnne – täispaagiga juhtub KOHE autoga midagi);
  • mu vanad lääbakad saapad, millega on võimatu praktiliselt libiseda;
  • kui akuprotsent on üle 80;
  • kui kassitoidukott on vähemalt pooltäis;
  • kui ma näen, et emme helistab;
  • kui sõber öösel mu täiesti suvalist jauramist on nõus kuulama (ja isegi nõu andma);
  • kui lund sajab ja ma tean, millises trepikojas ma viimati lumesahka nägin;
  • kontori kohvi maitse;
  • prillid;
  • A. korteri võtmed minu võtmekimbu küljes;
  • naeratavad koerad;
  • kui kassid mind üleni katavad;
  • minu ja Mila kaisupaus;
  • Mumfordi “There Will Be Time” ja Rivvrsi “Hold On”;
  • padjad;
  • kui autos on saag ja tekk;
  • Klõuga tutikas ülisinine jõulupuu;
  • pomelod.

Aga on ka asju, mis tekitavad minus ääretut ebakindlust, näiteks:

  • mainitud täispaagile lisaks ka otsakorral olev kütus;
  • kui auto võbeleb ja ma ei saa aru, kas see on järjekordne Põhja-Eesti ilmastikunähtus nimega “tuul, mis puhub väikeautod teelt” või, noh, impending doom;
  • arved, mis tulevad pärast seda päeva, kui ma olen oma teada kõik arved juba ära maksnud;
  • kui mul on korraga vaja kasutada kaht pliidiplaati (sest siis ei saa muud järele panna väga, lööb korgid välja ja kunagi ju ei tea, millal sa vajad tassikest teed!);
  • vahuvein ja nende avamine;
  • raketid – läheduses;
  • karjumine, igasugune;
  • busy-seade skaibis;
  • eelarveäpp;
  • see pöördvärav, millest peab tööle minnes läbi minema;
  • poisid, kellest ma ei suuda üldse midagi aru saada;
  • teetööd, eriti pimedas.

Kindlust on vist siiski märkimisväärselt rohkem elus. 12 punkti, tubli, Daki.

aastakokkuvõte

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014)

1. Mida sa tegid aastal 2015, mida sa polnud varem teinud?

Ma pole kunagi varem niimoodi armastanud.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma lubasin anda endast uuel tööl parima – ja ma arvan, et ma andsin ka. Ma lõpetasin üsna edukalt magistriõpingud, eduka all pean silmas seda lihtsat tõde, et ma jäin ellu. Ja siis ma andsin endast uuest järgmisel uuel tööl parima, kuigi muidugi, lage ees ei ole. See tunne on vabastav ja piirav samaaegselt. Trennirutiini lubasin, ei õnnestunud, kui jalutamine välja jätta.

Ja võimu enda üle võtsin tagasi. Ma olen lõpuks vaba.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Mm, Facebook oli nagu tite-uudiseid täis. Lähedastest vist keegi ei sünnitanudki, tuttavatest aga nii mõnigi.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Oli surmasid.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2015, mis puudus aastal 2014?

Oma kodu, jätkuvalt. Mingit pidepunkti.

6. Mis riike külastasid?

Rootsi forever! Ja Jurmalas käisin ju ka, see on ka ikkagi välismaa.

7. Mis kuupäev aastast 2015 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Augustikuus oli üks konkreetne kuupäev.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Et enda pisarates libastumist oli vähem. Et ma suutsin hommikuti kardinad eest tõmmata ka neil päevadel, kui tegelikult poleks tahtnud. Et ma ei kukkunud auku, kuigi auguserval sai kõõlutud nii mõnigi kord.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Süüdimatus.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Haige sai palju oldud. Vigastuse… mm… kas need südameümbrusevigastused lähevad ka arvesse? Sealt ma ikka vigastasin, ennast ja teisi.

11. Möödunud aasta parim ost.

Ma ei suuda ühtki ostu meenutada, ausalt öeldes. Söök äkki.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Preili Triin. Tähestikusupp, et nad mu elus on olnud. Ja üldse mu naised, nad on olnud suurepärased.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Saikode. Väiklaste inimeste.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toit ja transport ja arved ja võlad.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Foo Fighters! Klooga metsad! Selfid! Pilvemaailm!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2015 meenutama?

Needtobreathe “Again”. James Blunt “Telephone”. Foo Fighters “Monkey Wrench”. James Bay “Scars”. Tanel Padar & The Sun “Õnne valem”

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Kurvem.

ii. kõhnem või paksem? Suht sama või pigem paksem (olen kuulnud linna peal räägitavat)

iii. vaesem või rikkam? Vaesem.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Jalutanud. Suutnud inimestega suhelda.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Nutnud. Tundnud. Ennast süüdistanud.

20. Kas sa armusid aastal 2015?

Oo jaa. Ma armusin nii põhjalikult, et see kestab elu lõpuni ja sealt edasi. (See vastus on muutmata kujul 2011ndast aastast, aga kehtib hetkel absoluutselt.)

Ja armusin tegelikult väga palju. Naistesse, meestesse, töödesse… Suur armumise aasta on olnud.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Pigem ei olnud. Pigem olid öödest alguse saanud suhted, mida jätkuvalt hindan. (Lauren!)

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

“You’re The Worst”, “Best Time Ever With Neil Patrick Harris”, “Blindspot”, “Brooklyn Nine-Nine”, “Doctor Who”, “Master of None”.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei usu. Ei oska vihale aega raisata enam.

24. Parim raamat, mida lugesid?

“Kite Runner”, “Kuidas olla pariisitar, alati ja kõikjal” (tegelikult on need viimased, mis meelde tulevad, kindlasti lugesin tegelikult veel häid raamatuid)

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

James Bay.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Töö, magistrikraadi.

27. Mis oli selle aasta parim film?

“2 Days in Paris”. Mitte nii väga filmi enda pärast.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

31 tuli vist UFO-baaris, karja naiste ja paari üksiku meessoost sõbraga. Oli mõnus, vanusekohaselt piisavalt igav, aga nunnu.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Rohkem sotsiaalset elu ja vähem kiirustamist ja logistikajama. (Vastus eelmisest aastast muutumatu.)

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Kleidid, maikad, alastiolek.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Muusika. Pilvetunded (ühtlasi ka võtsid mõistuse). Kirjutamine.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl. Aziz Ansiri.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Perevägivalla, pagulaste, privaatsuse küsimus.

34. Keda igatsesid?

Pilvi.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Lauren. Hello-tiim.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2015 õpetas.

Kõik kukume. Aga me ajame end ka kõik jalule. Ja seal teisel pool, seal teisel pool on Elu.

kõige-kõigemad

Naabrinaine pakkus #naistejuttudes välja, et võiks püüda oma aastat meemi kujul kokku võtta. Niisiis viskas ta õhku need (mugandatud) kõige-kõigemad.

Sõitsin täna saarde, hing laulis, tagaistmel laps ja kõlarites jazz ja mõtlesin, kuidas möödunud aastat kokku võtta ja kirja panna.

Kolm kõige paremat hetke 2015

Millised on parimad hetked? Igas päevas peaks ju neid olema – ja ongi, muidugi. Aga need kõige-kõigemad sellest aastast, ja veel kuidagi reastada…?

  1. Ehk see hetk, kui ma sain aru, et ma suudan. Suudan nii paljut. Ja tegelikult neid “ma suudan” hetki polnud üks, neid kogunes aasta peale päris mitu. See hetk, kui tuled magistritöö kaitsmise komisjoni eest, sulged enda taga ukse ja saad aru, et suudad. See hetk, kui auto lõhkeb keset maanteed ja saad aru, et suudad ise hakkama saada. See hetk, kui, ükskõik mis, kus sa oleks varem kasutanud õlekõrt, sa enam ei kasuta. Sest: ma suudan. Töötada nagu loom, olla olemas, tulla mugavustsoonist välja, julgeda astuda kinnisilmi. Ma suudan.
  2. See oli vist tähtede vaatamise öö. Ühtlasi märkis see kuidagi mu suvelõppu, aga kuidagi ka mingi ajaperioodi lõppu. Tegelikult võib vabalt olla, et need on kaks või mitu õhtut ühes, aga kuidagi praegu see on saanud üheks õhtuks. Kuidas me ootasime järve ääres, kuni kõik on läinud. Paljad kehad vees, klammerdumine, tähistaevas, vetepimedus jalge all, see natuke kõhe tunne, mis pimedas ujumisega alati kaasneb. Siis ahelsuitsetamine tekil, niiske liiv külje all, tuhanded soovid, mitte ükski neist määratud täituma. Üks suvi lõppes ja see ei tule kunagi tagasi.
  3. Ja kõik need hetked, neid hetki on samuti nii palju, aga nad on ühtmoodi kõik nii olulised. See hetk, kui su tütar tõstab keset meeleolukat jõulupidu pilgu, leiab sinu oma, naeratab, ja tõstab käed üles, moodustades pihkudest südame. Salajane “ma armastan sind”. See hetk, kus sa istud köögipõrandal, pühid silmanurgast pisara, aga juba kuuled jooksusamme, ta saabub ja ütleb, et sa oled parim. Kõik need väikesed ja suured võidud, mis käivad kooskasvamise teel – jagatud supp, eraldi supid (sest vahel on meil eraldi suppide isu). Jagatud õhtud, jagatud raamatud, jagatud hommikud, jagatud autosõidud, laulud, luuletused, põdramärkamised, vildikameigid, pärismeigid, teineteisele kleitide valimine ja välimuse kiitmine, videosse püütud mõtisklused õunamahla teemadel ja “palju õnne sünnipäevaks” soovimised. Kõik need hetked, mil ma saan olla selles elus selle fantastilise ime saatja.

Kolm kõige sitemat hetke 2015

  1. Noh, neid oli, aga siiski vist tasub öelda, et polnud ühtegi hetke, mis oleks olnud objektiivselt või subjektiivselt sitad. Oli emotsionaalseid hetki, magusvalusaid, segaseid, piinlikke, hetki, mis panid tundma, et tahaks ära, tahaks liikuda edasi, või tagasi, kuhugi, kus pole SIIN. Aga ometi noh, eks ole, oma elust ära ei põgene. Seega… Üks hetk eredalt ületab teisi. Ma lebasin kontoripõrandal, sest ma enam ei suutnud. Oli lõputult palav ja ma pidin maha viskuma, sest ma värisesin ja muidu ei oleks suutnud üldse olla. Ma olin Älis, astunud jäneseurgu ja teistpidi sealt välja ronimas.
  2. Need hetked, mil sa tajud, et kõik on piiratud. Aeg on piiratud, võimalused, õnn – kõige jagub jaokaupa. Ja et muinasjutud ei saa reaalsuseks.
  3. Ja need hetked, kus sa tunned, et sa oled koormaks, sa oled tülinaks. Et sa teed kallile inimesele haiget.

Kolm lubadust iseendale uueks aastaks 2016

  1. Ihult ja hingelt pariislannaks. Muuhulgas ka Pariisis ära käia. Üksinda. Sest see on Linn, kuhu peab esialgu palverännakule minema üksinda.
  2. Rohkem enne mõelda, ja alles siis öelda või teha.
  3. Rääkida. Eriti kallitega.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma ei suuda kunagi öelda iial, seega… Ma lubasin endale varemgi, et ma enam ei, kunagi ei… Aga lubadusi murtakse, ka endale antud lubadusi. Niisiis, see on raskeim osa sellest kõigest, ma ei suuda öelda iial. Ma tahaks öelda, et ma edaspidi alati teaks paremini, alati teeks õiged valikud, aga ma ei saa seda öelda. Aga on suur tõenäosus, et ma iialgi enam ei tööta ajakirjas Hello. Ja on suur tõenäosus, et ma ei vaata kunagi enam, kuidas Dave lavalt kukub ja jala murrab. Seda ma ilmselt tõesti ei tee enam iialgi.

Ja seda, ma loodan, noh, ka:

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2015

Aasta Tiim: Minu Naised
Aasta Lauluhääle Lahtilaulmise Koht Ja Muidu Eluliselt Vajalik Isend: Mon Rouge
Aasta Elamusetekitaja: Dave Grohl

ja kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks Sinu elu viimase 12 kuu jooksul.

Pöörane.

viimased nädalad numbrites

3 Mila sünnipäeva, umbes
278 närviatakki enne maka esitamist
3498 närviatakki pärast maka esitamist
27 mõtet, miks History Channel näitab ainult mingeid laosõdade saateid – kas see on mingi history in the making, millest ma ei tea?
152 hetke heldimust, et KEVAD ja nii roheline ja nunnu on kõik
1 üliäge #naistejuttude deit kuskil, ee, seal-kus-kured-seksimas-käivad
x+3 hommikut, kus ma mõtlen oma elu üle ja kuidas ma olen siia jõudnud ja kuhu ma siit edasi lähen
54 korda, mil Mila on sundinud meid kuulama Pehki ja Lenna “Mina jään” lugu ja küsinud, “a millal onu laulma hakkab?”
54 korda ma olen mõelnud, et mis näo Mila teeks, kui ma actually ühel hetkel nii ära tüdineks, et kutsuks Pehki koju siia laivi laulma talle, sest kamoon, kaua see ipod jõuab
99 unistust punastest õhupallidest
99 unistust oma kodust
nüüdseks 18 õhtut, mil radikas peab jälle sees olema
3 korda, kui ma olen täiesti lambihetkedel nutma hakanud, sest mul on tunne, et maailm ei mahu minu sisse ära
14 hommikut, kui ma olen mõelnud, et fakk, mul on tööga ja inimestega ikka nii vedanud
17xn hetke, mil ma olen mõelnud, et faking hell yes, elu on nii superoosõm
4 korda, mil ma olen teretanud vastu, aru saamata, kes tere ütles
2h “Grey anatoomia” pärast lohutamatult ulgumist (I’m only human!)
2 uut kleiti, neist üks Milale
2 kassi, kes PIDEVALT kräunuvad, nagu oleks käes viimnepäev
800 km nädalas keskmiselt sõidan maha, tegelt heal juhul siiski vähem, umbes
500 km
2 feilitud konverentsi
1 uus lõõtspill
1 katse hakata jälle siiski proovima, kuidas see kidramäng käiski
1 uus veendumus, et ma oskan lõõtsa ikka palju paremini kui kitra, sest kamooooon, lõõtsal on vähemalt mingi loogika! (minu loogika on klaver, muus ei peitu loogikat vabshee noh)
19 katset blogida
19 katset feilis
4 loetud raamatut, neist
1 “Wayward Pines” mmmmmmmmveiderraamat
6 avastatud ägedat uut lugu, neist
1 on siin

aastakokkuvõte

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013)

1. Mida sa tegid aastal 2014, mida sa polnud varem teinud?

Ma pole kunagi varem niimoodi armastanud.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Eelmisel aastal lubasin olla inimestele rohkem toeks ja ma tegelikult ei tunne, et olen suutnud seda lubadust väga pidada. Samas, ehk Lemmik oskab rohkem selle kohta öelda. Annan uusi lubadusi. Näiteks luban anda parima endast oma uuel tööl. Ja lõppeks siiski sisse seada normaalse trennirutiini. Ja pseudoprobleemidega vähem tegeleda luban ka. Seda, et negatiivne energia mind enam rünnata ei saa ja et vägivallatsejatel pole mu üle enam võimu, this goes without saying.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ee… Ee… Õigejaa! Üks südamepoisse ülikooliajast, tema sai isaks. Ja tegelikult päris palju tuli neid titeuudiseid, peamiselt ekskolleegid, aga ka üks mitte-veresugulane-sugulane, üks Tartu-aegne poolsõbrants ja… no ikka oli neid sünnitajaid. Comes with the age.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Jah. Kaks. Ühest neist ei suuda senini rääkida, sest oli omal kombel liiga oluline.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2015, mis puudus aastal 2014?

Oma kodu, jätkuvalt.

6. Mis riike külastasid?

Rootsi forever! Ja Hispaania muidugi, ning sinna sõites kõik need läbitud riigid.

7. Mis kuupäev aastast 2014 jääb igaveseks su mällu? Miks?

21.01 kui olin lõplikult Klõugale ära kolinud. 13.08 for the heartbreak. Ja kindlasti siiski jääb ka 31.12 täielikult meelde.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

“Kortermaja”. Klõugale saabumine ja ellujäämine (krt see kõlab nagu Klõuga oleks süüdi, aga tegelikult üldse pole, lihtsalt ma olen väga feil uutes algustes). Suutmine tingimusteta armastada. Lapse lasteaeda saamine. Uus tätokas. Autoost!

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ikka ja jälle samad ämbrid. Usaldan liigselt ja saan vastu hambaid.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Ma olen terve selle aasta põhimõtteliselt pidevalt köhinud. Võib-olla nädal-paar jääb maksimaalselt vahet, aga siiski pidevalt.

11. Möödunud aasta parim ost.

Mon Rouge!

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Naabrinaine, Naabrimees, Ruumi, Lemmik ja veel mõned inimesed.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Saikode. Blogimaailma uute tähismaade.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toit ja transport.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Kruiisid! Roadtripid! Vaiksed nädalavahetused voodis! Magistritöö!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2014 meenutama?

Foo Fighters “What Did I Do / God Is My Witness”, Rivvrsi “I Will Follow You”, aga tegelikult oli neid lugusid sitaks, peamiselt siiski veel mitte-lindistatud “Tätoveeringud”

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Suht sama või pigem paksem (olen kuulnud linna peal räägitavat)

iii. vaesem või rikkam? Vaesem.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Lugenud akadeemilisi artikleid. Võtnud rohkem rahusteid õigetel hetkedel.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Tõmmelnud. Pannud endale ebarealistlikke ootusi.

20. Kas sa armusid aastal 2014?

Oo jaa. Ma armusin nii põhjalikult, et see kestab elu lõpuni ja sealt edasi. (See vastus on muutmata kujul 2011ndast aastast, aga kehtib hetkel absoluutselt.)

21. Kui palju üheöösuhteid?

Ma olen muutunud peast täiesti monogaamiks. TÄNKS, LEMMIK.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

“How To Get Away With Murder”, “Elementary”, “Sonic Highways”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Pole just vihkamine, aga adun rohkem seda, et mõned inimesed lihtsalt ongi halvad.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Elizabeth Gilberti “The Signature of All Things”

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Rivvrs. Gaslight Anthem.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Armastuse. Kodu (uue). Auto.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Jällegi pole ma suurim filmivaataja, aga täna just vaatasin “Let’s Play Cops” ja omg see oli nii naljakas, lõpuks sai ka vaadatud Benjamin Buttoni film ära ja oh kus ma nutsin.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

30 tuli suure pauguga Paaris Veinis, mis lõppes mitme jaoks meist kohutava pohmelliga. Aga õigel hetkel, kui kell lõi südaööd, sadas väljas lund ja me joonistasime Lemmikuga lumme sõnu ja numbreid ja see oli nii faking ilus, et ajab senini südame pahaks.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Rohkem sotsiaalset elu ja vähem kiirustamist ja logistikajama.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Change’i pesu, kleidid, palju koduriideid, mantli asemel jätkuvalt kampsun.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Lemmik. Mila. Kassid. Naised. Vein.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Perevägivalla ja triintulevi küsimus.

34. Keda igatsesid?

Oma peret. Lemmikut.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Maiden, Daisy, ja siis veel paar inimest. Ja no Maiden pole uus, vaid pigem uuesti leitud vana.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2014 õpetas.

Tõeline armastus armastab tingimusteta.