Tag Archives: being a smartass

suvised muusikalemmikud

Muusika, raamatud, kinokunst 2 kommentaari

Kui sa veel ei tea, et mu maailma lemmikuim asi maailmas on Spotify Discover Weekly, siis on sel tõenäoliselt see põhjus, et sa pole mu ainus sõber maailmas, kellega ma sellest olen rääkinud.

Niisiis, mu lemmikasi maailmas on Sporify Discover Weekly, mis igal esmaspäeval saadab mulle pleilisti, mis põhineb muusikasoovitustel vastavalt sellele, mida ma olen möödunud nädalal kuulanud. Kuna meil oli reedel slav bbq ja me Stroomi rannas väga legepidu tegime, siis tundsin pühapäevaks, et mu Spotify vaatab mulle kuidagi kõõrdpilguga ning olin kindel, et tänane DW on eriti veider – no arvestades, mis kõiki lugusid sai reedel kuulatud.

For the record, oli jah natuke imelik, aga mina oleksin ennast Spotify asemel märksa karmimalt judge’inud.

Aga sellega seoses mulle meenus, et umbes aasta jooksul, mis ma olen hüljanud oma blogisse muusikapostituste tegemise, on vähemalt kaks inimest öelnud, et neile need täitsa meeldisid, nii et. Vähemalt kahele inimesele on nüüd see postitus! Tervitustega!

Ehk et reastan nüüd oma selle suve lemmikhitid, mis on peamiselt tänu DW-le mu ellu tulnud. Ja millega saab katta ära pea iga tuju, mis võib suvel peale tulla.

1. Kuumad valged suveööd. Jon Bellion feat Christianne Jensen – “Ooh”

Mina ei tea, mis selle looga on, aga minu arust see nõretab seksist. Olgugi, et on kuidagi väga autotune, siiski. Eriti mõnus on seda kuulata kõrvaklappidega, kui Jon sulle otse kõrva naerab, nii et sa kohe kujutadki ette seda stseeni, kuidas su jalg on kellegi õlal ja su huultelt see “Ooh” pudeneb. Väga-väga laetud lugu.

Kuulasin ka teisi Jon Bellioni lugusid ja absull mitte ükski teine ei meeldinud. Nii et – haruldane rariteet, pakuks.

2. Melanhoorsete õhtute vaib. Stone Sour – “Through the Glass”

See on see lugu, mida ma kuulan siis, kui on suur vajadus millelegi kaasa üürata. Kui on tunne, et elu on natuke nihkes, kui on tunne, et hing on natuke auklik, aga päriselt emoda ei taha. Kui on tunne, et tahaks lihtsalt välja röökida, lauldes, misiganes see on, mis vaevab. Hea meloodia, minu off the every key häälele sobib. Ja sõnad noh, sõnad on ka head lihtsad, aga võtavad Selle Teatud Tunde nii hästi kokku.

See on ühtlasi see lugu, kui ma mõtlen kõigele ilusale, millest ma olen ilma jäänud.

3. Sügava hingerõõmu lugu. Mumford & Sons feat Baaba Maal – “There Will Be Time”

Ja siis jälle on see tunne, kui hinges on nii palju armastust, et ei mahu sisse ära. Kui ärkad ja tunned – pärast esimest kohvi, muidugi – et täna on see päev, kui naeratada võib ka taevale. Kui vaikselt hakkab varbaotsast kerima see suur rõõmutunne, et maailm on meie ees valla, et kõik on võimalik, et kõik on just praegu nii õige ja hea. Et ma olengi loodud siia maailma armastama, ja et see armastus ei saa otsa, vaid kasvab ajas ja absoluutselt kõigeks on aega. Et on aega, et juhtub kõik see, mis juhtuma peab. (Isegi seda lõiku siin praegu selle loo taustal kirjutades läks nii, et alustasin aeglaselt, ettevaatlikult ja lõpuks sõrmed klahvidel lendasid, sest see lugu! See viib lendu!) I only live for you, it’s all that I am, it’s all that I have!

Marcus Mumfordiga on muidugi üldse meil see kevad väga märgiline olnud. Tore mees, see Mumfs, mul on hea meel, et ta eksisteerib.

4. Hetkes elamise lugu. Lifehouse – “Hanging by a Moment”

Lifehouse on muidugi vana hea bänd, aga hiljuti meenus. Nende lugudel on siuke paras 90ndate grungevaib küljes, nii et see on selline… No vana hea noh. Üldse mitte melanhooramise lugu, täpselt see lugu, kui sulle meenub see üks hea hetk, no ütleme, see mingi naeratus või sõrmepuudutus või õigel hetkel öeldud õiged sõnad ja kui on täiesti okei, et sa mõtledki 40 minutit tööle sõites sellele ühele heale hetkele, sest tundub, et kõik maailmas taandubki just sellele – ja see on täiesti fain. On täiesti fain hinnata lihtsaid asju, üldse mitte liiga palju suuri tähendusi külge pookimata. Et on tore, kui saad hinnata lihtsalt seda, et inimesed on olemas, et nad on su elus just nii nagu nad on ja et need pisikesed momendid, millest elu koosneb – et neid on palju-palju häid.

5. Stiilipuhas tantsulugu neiks öödeks sõbrannadega, kui kõik piirid kaovad, kui on dance like no one’s watching. DNCE – “Toothbrush”

On tõde, et see lugu jõudis minuni tänu sellele, et Ashley Graham on üks mu lemmiknaisi maailmas. Kui ma suureks kasvan, tahan ma saada Ashley Grahamiks. Aga kuni ma veel tema ei ole, vaatan ma seda kohutavalt hotti videot ja lükkan loo käima, kui on tahtmine puusa õõtsutada ja huilata, et maailm, ma armastan sind!

6. Nendeks hetkedeks, kui sulle tundub, et täna on su hinges elav tudengineiu veel täiesti elus, rõõmus ja hüppav. Twenty One Pilots – “Tear in My Heart”

Rääkisin A-le just siin ükspäev, et I make a point of making sure everyone knows my life has a soundtrack. Kaasa aitab muidugi see, et mul pole autos konditsioneeri (I know!!!!) ja viimased kuu aega olen ma sunnitud olnud sõitma lahtiste akendega. Näiteks kolmapäeval sõitsin koju nii, et autos lõugas mingi vene bänd, mul ees olid poolt nägu katvad päikeseprillid, ma röökisin nutta (no mõttes: RÖÖKISIN, niimoodi koledalt, niimoodi nagu filmides ei näidata, niimoodi, nagu sa nutad siis, kui sa kuuled ja tunned füüsiliselt oma südant murdumas) ja samal ajal, nuuksete vahele kaasa lauldes, punase tule all kõrvalseisjate pilke tajudes, tundsin, et fuck this, I own this shit. Vaja nutta, vaja nutta. Vaja röökida, vaja röökida. AGA VAADAKE, MUL ON SEDA TEHES PÄRIS AWESOME SOUNDTRACK, BITCHES.

Niisiis, hipster minus häbeneb tunnistada, et enne “Stressed outi” ja Spotifyd ei olnud ma mitte midagi sellest Ohio duost kuulnud ja suisa piinlik, sest bänd ise on ju juba seitse (!) aastat vana. See on eelmise aasta lugu ning see on üks neist lugudest, no teate seda lugudesarja, “Songs with a meaning”. Ja okei, ma saan aru, et ma pole enam teismeline, mis tähendab, et mitte iga lugu, mille üks rida kõnetab, ei räägi minust (“This song is about meeeeeee…!”), nii et see meaning on siia üsna külgepoogitud. Aga ühesõnaga, täiesti geniaalne lause on see üks: “My taste of music is your face.”

Mis on teie suve lemmikhitid? Sheerige kama!

võidab see, kellel on…?

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Kuna Piret Krumm ja Katarina Tamm teevad järgmisel nädalal Viru Keskuses taas standuppi, siis meenutan nende kunagist etendust “Võidab see, kel on kõige hullem mees”. See on Delfi Naistekale kirjutatud kolumn aastast 2013.

Käisin eile lõpuks vaatamas laineid löönud püstijala-etendust “Võidab see, kellel on kõige hullem mees”. Katariina Tamm ja Piret Krumm olid laval ehedad, naljakad, säravad ja igati fantastilised, kuid muidugi pani lavastus — nagu iga hea lavastus seda tegema peakski — mind hiljem eesti naiste ja meeste üle mõtlema.

Üks naljakas asi on surve, mida 20-midagi noored vallalised naised meie ühiskonnas tunnevad. Ma ei mäleta (sest ma ju ikkagi nüüdseks juba muldvana!), et ma ise oleksin enne oma esimese pikaajalise suhte kohtamist-kogemist seda välist survet kiirelt tanu alla saada tundnud, küll aga mäletan ma selgelt, et tundsin seda sundi sisemiselt. Miks keegi mind “päriseks” ei taha? Miks kõik mu poiss-sõbrad leiavad täiusliku naise alati pärast seda, kui meie oleme lahku läinud? Miks kõik mu ümber paistavad justkui sõrmenipsutuse peale endale paarilisi leidvat, kuid mina ekslen ikka veel, JUBA 23AASTASENA!, üksiku ja õnnetuna ringi, püüdes leida lohutust mõttetutest ja vahel natuke mõttekamatest flirtidest ja juhusuhetest.

Üks põhjus selleks oli (lisaks loomulikult minu ilmselgele defektsusele) (see siin peaks olema huumor enda üle) (ha-ha) — ja lavastusele tuginedes saab öelda, et see probleem on jätkuv — eestlaste veider komme deitimiskultuuriks pidada peol eri nurkades seismist. Ma võin vist senini — kaks abielu ja raamatutäis suhteid hiljem — vaid kahe käe sõrmedel lugeda üles korrad, kui ma päris tõelisel kohtingul käinud olen. Ikka kipuvad need suhted alguse saama ühistest pidudest ning ikka kipub mängus olema vähemal või rohkemal määral alkoholi. Minu generatsioon noori naisi on üles kasvanud, vaadates “Seks ja linna” ning kaasa õhanud iga kord, kui keegi jälle kohtingule pääses… ise täpselt aru saamata, mis kuradi asjad need kohtingud on ja miks need ainult telekas juhtuvad.

Nii et praegu mulle tundub, et asi pole mitte selles, et häid eesti mehi pole alles jäänud, vaid hoopis head eesti mehed ja naised ei leia üksteist üles. Sest me kuidagi ei oska seda deitimismängu teha! Miks? Sest keegi pole meid õpetanud. Tüdrukud on õppinud vaid “Seks ja linna” vaadates, et tuleks vaid võimalikult hot välja näha ning oodata, kuni Mr Big tuleb ja limusiiniga maja ette sõidab. Poisid… vot, ma ei teagi täpselt, mida poisid on õppinud. Ilmselt läheb neil kogu aur loomuomasele eestlaslikule kohmetusele ja sellest üle saamisele. Või, nojah, joomisele.

Aga lavastuse lõppakord meeldis mulle siiski väga. Eesti mehed ja eesti naised sobivad omavahel suurepäraselt, kas pole? Sest ainult eesti naine teab, et see, kui su eesti mees igal õhtul sinu juurde koju tagasi tuleb, pärast sööki nõud ära peseb ja teinekord autoroolis istudes su käe võtab, tähendab, et ta armastab sind üle kõige maailmas.

Mis siis, et ta seda öelda ei oska.

kummitusmetsast

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 4 kommentaari

Hakkasin selfit tegema, aga siis meenus, et olen Kummitusmetsas ja KOHE pidin üle õla vaatama, et kummitused pildile ei roniks.

Täna avastasin ma, et olen ikka üsna kartlik inimene. Ja selleks käisin ma kõigest ühel rattasõidul.

Eile meenus mulle, kui väga ma armastan tegelikult õudukaid ja kuna ma ei julge neid iial üksinda vaadata, pole tükk aega ikka ühtki õudukat vaadanud. Siis aga otsustasin ma, et olen strong and independent woman ning mis seal ikka, võtan end kokku. Võtsin. Röögatasin ainult mõne üksiku korra.

Täna oli uus ja õnnis päev, tuli avada rattahooaeg. Valmis grandioosne plaan – arvuti tagant püsti tõusta (!) ja minna. Et oleks rohkemgi motivatsiooni, otsustasin, et teen sellise tiiru, kus saan käia Kloogarannal poes, et proovida üht läätsesupiretsepti, mis raamatust silma jäi. Mõeldud, tehtud.

Ainuke nipp peitub selles, et parim tee Kloogarannale (no selline, kus sind mööduvad autod kraavi ei aja või lihtsalt surnuks ei sõida) läheb läbi koonduslaagrimetsa, tuntud ka kui Kummitusmets. (Ma kahtlustan, et nii kutsun seda ainult mina, aga HEA PÕHJUSEGA ma ütlen. Ükski mets, kus natsid oma pahategusid tegid, ei saa mitte olla kummitav mets.) Aga päike paistis, meel oli rõõmus, ilm paras, nii et miks mitte.

Mulle tegelikult väga meeldib see paarikilomeetrine rada läbi metsa. On hämmastav, kui palju erinevat maastikku sellesse väiksesse teelõiku mahub. Pahurad kuusikud, saledad männikud, vihased lepikud, nukrad pajuvõsad ja siis see moodustis, mis jääb raudtee ja aktiivse Kummitusmetsa vahele, mis on segu soost, ennast täis pilliroost, lootuse kaotanud põõsastest ja konnadest.

Lisaks jääb teele üks luikede järv, mille on omastanud luigepaar, keda ma juba mõned aastad tagasi seal tšillimas nägin.

No ja muidugi aktiivne Kummitusmets ise, mille põhiatraktsioon on miski, mida ma suudan ainult kirjeldada kui massihauad ja suured, pimeduses tontlikult helendavad mälestusmärgid. Isegi päevavalguses tundub, et seal kummitab ja ma iga kord ehmatan end poolsurnuks, sest võin vanduda, et nägin just kedagi puude vahel sahmimas. Ju on kummitustelgi omad tööd ja tegemised.

Õnneks on aga rattal lapsetool, mis koliseb nii metsikult, nagu oleks viimnepäev käes. Alguses ma arvasin, et see on ju isegi hea kaitse – kolina tõttu ma ei saaks hea tahtmisegi juures kuulda, kui mõni kummitus mind hüüab või lõrisedes taga ajama hakkab. Metsa jõudes selgus aga, et oh ei, kallis Daki. Koliseva rattaga sõites võid sa pea pandiks panna, et sa äratad üles ka kõige rahumeelsema kummituse ning vaevalt et nad sellega rahul on. Isegi linnud tõstsid minu lähenedes hädakisa ja läksid pesi kaitsma ning üsna kindlalt sain ma VÄHEMALT ühe kõõrdpilgu osaliseks konnalt, kes teed ületades mind kui ilmaimet vaatama jäi. (Ja siis ilmselt pettus, et ma polegi ilmaime.)

Kummitusmetsast välja saades nägin kolme vahvat prouat kõnnikeppidega keplemas, kellele ma reipalt “Terejõudu!” hüüdsin (sest ma usun sügava veendumusega, et kui inimesed ei suuda isegi kummitavas metsas üksteise vastu elementaarset viisakust üles näidata, ei ole me inimeste nime väärt). Empiirilise vaatluse tulemusena võin tõdeda, et eestivene prouadest vastab koliseval rattal veidriku tervitusele üks kolmest.

Edasi oli juba lihtsam, paarisajameetrine teelõik suurel maanteel läks ilma surma saamata (win!), jõudes pepusõbralikule auklikule teele, mis viib läbi Kloogaranna, olin ma juba unustanud kummitused ja väntasin rõõmsalt edasi. Küll on ikka imeline kant see, iga maja on potentsiaalne unistuste kodu.

Ja siis avastasin ma, et kuradi kurat, ma ju kardan koeri.

Ja hobuseid (kui kahele peaaegu sisse sõitsin, sest tulin rõõmsa hooga käänaku tagant välja, üldse kahtlustamata, et seal võiks ka hobuseid olla). Poes muidugi läätsi polnud, sellerit ka mitte, see-eest oli seal suurepärane alkoholi- ja sigarettidevalik (erinevalt Klooga poodidest, aga eks kolm kilomeetrit eemal elavadki keskmisest Klooga elanikust umbes 5005 korda jõukamad inimesed) ja üks suur porru. I’ll wing it, leidsin läätsehautise kohta (nagu ma peaaegu iga asja kohta elus leian), torkasin porru ja värska kotti, maksin ja tuiskasin teist metsateed kaudu tagasiteele.

Tagasiteel püüdsin ma tunnetada, et noh, kas see kehale ja meelele kingituse tegemine ka töötab. Öeldakse ju, et trenni on nii maru mõnus teha (ja träkker ütles, et selleks ajaks olin ma juba kolmveerand tundi vändanud) ning tuli tõdeda, et tõepoolest. Pea täitus rõõmsamate mõtetega ning tasapisi hakkas see postitus lõikudena pähe kargama. Muuseas, seda enam viimasel ajal eriti ei juhtu, samas kui varem oli see igapäevane – et elad ja peas muudkui blogid ja jäädvustad. Kirjutamisenergia läheb lihtsalt kõik mujale, nii et kuradi kurat, tuleb jälle tõdeda, et mu jalutamishullust sõbral on vist õigus, kui ta arvab, et liigutamine ja aeg endale aitavad stressi maandada ja üldse normaalsem inimene olla.

Kuradi kurat.

Miks ei võiks lihtsalt lebamine ja sarjade vaatamine sama mõjuga olla? AH MA KÜSIN?!

No igal juhul, mõtlesin rõõmsalt postitusele ja elule üldse, ka lapsetool kolises vähem, kuna pidi nüüd kaisus hoidma gigantporrut ja vett ja suitsuvorsti.

Ja siis meenus mulle õudusfilm, sest sellega tahtsin ma juttu alustada.

Ja fuck this shit kui jube on läbi kummitusmetsa sõita, kui sul on täiega stseenid silme ees, kuidas nõiad ja kummitused kõikjalt välja kargavad ja sind kohe ära tahavad tappa. Ka prouasid polnud enam kuskil näha, ma olin täiesti üksinda. TÄIESTI ÜKSINDA KUMMITUSMETSAS!!!

Sundisin end mõtlema ilusatele asjadele, nagu näiteks, et homme saab kontorisse, mul on uued kleidid, kummituskummituskummi—, ei-ei, kleidid, töö, päike paistab, varsti saab Pautsi raamatut lugeda, kohe on suvi, suvel kummitab vähem (kindlasti on selle kohta statistikat), suvel saab lisaks reisile ja reisimise ajal kummitab kindlasti vähem, oh, see konn on ikka veel siin, ju ta vihkab mind oma konnasüdamega forever, äkki on see uus konn?, jah, see on uus konn, eelmine oli märksa hinnangulisema ilmega, oi, näed, kummitusmets sai läbi ja mu peff on täiega kange.

Kogu saaga lõpetas tõdemus, et üle raudtee saades tundsin ma end nagu kadunud poeg koju naasmas, rongipeatusetäis inimesi vaatas mind ja mu kolisevat imepilli veel pikalt, kui neist eemaldusin ja kuigi Klooga poed on imelised selle poolest, et seal on alati läätsi, siis sel korral oli ainult üks purk ja ma otsustasin, et I’ll wing it, teen läätsehautist siis hoopis kikerhernestega.

Pärast jagan ka, kui söödav tuli.

vanadusest

Argielu 4 kommentaari

Kõik algas sellest, et Marta tuletas eile #naistejuttudes meelde, et enam pole selfide tegemisel kõige popim pardinägu, vaid hoopis kalahuul, mille peale ei suutnud ma vastu panna ja tegin kalahuuleselfi.

See tähendab, üritasin.

Üritus nägi välja nii, et kõigepealt ma käisin jalutamas ja mõtlesin jube pikalt, kuidas näha pildil välja maksimaalselt seksikas. No et pilk peaks olema hägune, selline “ma ei tea eriti midagi, mis toimub, aga see on minu juures üks väga seksikas omadus”, vaatama ehk natuke kaamerast eemale kaugussegi. Seejärel tuleb kuidagi ära petta, et mul on lopsakamad huuled kui need tegelikult on. (Marta ütles selle peale muidugi, et ei ole vabandus mingi kriipshuul – kalu ju ka igasuguseid… mis on sulatõsi.) Ja kui ma lõpuks jalutamast tagasi jõudsin, olin ma kohe ülimas tujus ja hästi meelestatud, et teha üks kena kalaselfi, seksikas, vastu valgust (sest nii on müstilisem).

Ma ütlen kohe ausalt, et ma sain krambid, kui seda selfit nägin. Ma pole mitte ÜHEGI pildi peal elus nii tard välja näinud ja ma NÄGIN SELLEKS VAEVA.

Sest, no vaadake ise:

2016-04-05 16.41.04

Mis muidugi selgitab, miks ma eriti ei deidi – sest kui ma üritan välja näha seksikas ja clueless, näen ma välja nagu Seewaldist põgenenud patsient.

Igal juhul, sõbraga tekkis selle pildi peale vaidlus, väikene, et kas ma ikka näen välja nagu 8. klassi õpilane või ehk olen ma siiski juba 14 täis. St vaidlus oli tegelikult natuke teisel teemal, aga ma täna tööle sõites pikalt mõtlesin, et mingi huvitav värk on tõesti, et ma näen piltidel vist suht laps välja. Kui ma olin 20+, nägin ma välja palju vanem ja kui ma olin 10+, nägin ma välja nagu, noh, kole laps. Nüüd ma vist olen selline, adekvaatne laps, vahel küsitakse dokumenti ja ainsad jäljed vananemisest on miimikakortsud otsa ees, mis on geneetiliselt Lampide liinist mulle edasi antud.

No ja hommikuti on dekoltee kergelt kortsus, aga sellegi vastu aitaks ilmselt rinnavähendusoperatsioon.

Aga! On üks väga oluline vananemise märk, mis mind kummitab. See tuli mulle täna meelde, kui kulme käisin korrastamas. Nimelt ma leidsin millalgi sügisel HALLI KULMUKARVA. Ses mõttes, auka, see leid oli ÕÕVASTAV. Tähendab, mul ei ole hallide karvade vastu midagi – ma ei tea, et need mul on, sest ee, ma harrastan juuste värvimist ja ilmselt harrastan seda elu lõpuni. Aga KULMUS?! WHO DOES THAT?! See on nagu mingi meeleolukas meeldetuletus looduselt. “Palju õnne, sa lähened neljakümnele, siin on kingituseks sulle vanaisakulm ja sa pead seda nüüd erilise hoolega hoidma.”

No tänan väga. Mehed saavad vananedes aina rohkem naisi ja mõnusa soolapipraseguse habeme, ja mida saan mina? HALLI KULMUKARVA! Mis, mulle tundub, kasvaks igavesti, kui ma teda ei takistaks. Nagu ta üritaks mu juustega kokku kasvada. Et hea kindlam olla nii, seltsis segasem.

Niisiis vedelesin ma täna oma kulmuprofi all, lubasin endast teha salongi Insta jaoks enne-pärast fotosid ja olin hiljem meeldivalt üllatunud, et isegi siis, kui lamp on näkku suunatud ja ülilähedalt on tehtud pilti, ei ole liiga täpselt võimalik foto põhjal öelda, kui vana ma olen. Ja vanaisakulm, hahaa! Sinu me pagendasime ka jälle ära.

PS. Sõber muidugi arvab, et mul pole eriti deite sellepärast, et ma olen näost nii laps. No et keegi ei julge või nii.

Äkki peaks vanaisakulmu ikka alles jätma? Noh, nagu tõestuseks, et ma ikkagi vananen täie hooga.

meet me in tompkins square park

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 10 kommentaari

Mu blogis on vaikseks jäänud, sest ma tegelen asjaga, mida nimetatakse karjääriks.

On täiega veider, et mul pole vist kunagi olnud päriselt põhjust seda niimoodi öelda. “Teen karjääri.” Aga nüüd vist, jah, teen. Aasta tagasi olin ma mõned kuud töötanud Hello!s toimetajana ja paari kuu pärast sain magistrikraadi. 9 kuud tagasi alustasin ma pärast Hello! sulgemist Postimehe naistetoimetuses ning eelmisel nädalal nimetati mind ametlikult selle juhatajaks. (Kedagi eest ei lükanud, sellist kohta sellise nimetusega varem polnudki päriselt.)

Kusjuures, kummaline on see, et kui ma nüüd mõtlesin täna tööle jalutades, et kuidas ma siia ikkagi jõudsin, siis sellel pole ühest vastust. Kui ma enne ei teinud karjääri, mis ma siis tegin? Noh, ma tegin asju, mis tundusid põnevad ja mida ma oskasin. Kirjutasin naisteajakirjadele, peamiselt. Vahel ka raamatuid, aga olgem ausad, ma olen liiga pealiskaudne, et olla tõsiseltvõetav kirjanduspiff. Pealegi ma armastan häbitult palju meelelahutust (ja David Beckhamit). Ma olen alati bloginud üsna, ee, avameelselt ja ma olen ammu loobunud teesklemast, et Daki on keegi teine kui mina. Ka tööl ja puhkehetkel, ikka olen Daki, kogu oma taagaga.

Kõik see ometi kuidagi on lõpuks nii kokku kajanud, et hetkel on kõigest, mis ma olen elus teinud, kasu. Ning, mis peamine, ma saan teha nii paljut, mida ma veel pole teinud ja mis mind huvitab!

Ja ma olen kõik need päevad mõelnud, et elu võiks täitsa niimoodi jäädagi. No absoluutselt pole mitte midagi ette heita (korteris võiks ainult soojem olla veits). Kui midagi ei juhtuks aasta, kahe või isegi viiega, oleks ma rahul, sest vähemalt nii pikalt näen ette, et mul on jaksu, ideid ja võimalusi. Ehk isegi kauem – viis on maksimum, mis ma lihtsalt suudan ette kujutada. Ma ju pole teadupoolest kuskil kauem kui kaks aastat töötanud, nii et see, et mul Postimehes läheb juba teine aasta, on minu jaoks puhas töövõit. SEST MA POLE TÜDINENUD! Absoluutselt! Ma lähen iga päev naeratades tööle ja peaaegu iga päev on mul põhjust öelda, et mul on suurepärane töö.

No ja täna saadeti töö juurde küünelakke ja kana, come on, kes EI tahaks sellist töökohta!

Igal juhul, on äärmiselt põnevad ajad, et olla mina. Minuksolemine lihtsalt on nii fakken fantastiline neil päevil, et ma ei saa kohati aru, kuidas mul on õnnestunud. Veel 1,5 aastat tagasi ei teadnud ma, mis must saab. Mul polnud kuskil elada. Mu ainsad regulaarsed sissetulekud olid üksikud kolumni- ja vabakutseliseotsad. Mu lapsel polnud lasteaiakohta (vt ka elukohaküsimus), mu eraelu painas mind nii, et ma ei suutnud magada ja ärevushäired tahtsid hinge lämmatada. Ma nutsin peaaegu iga päev, kuigi olin pööraselt, äsjaarmununa õnnelik (kõige selle keskel, paradoksaalselt).

Kõik need kuraditosin kolimist, mis mu elus on olnud. Kõik need üüratud armastused ja valud ja kukkumised ja uuesti tõusmised. Kõik need korrad, kui ma olen pidanud otsast alustama. Uues kohas. Uues linnas. Uues linnaosas. Uues alevikus. Uues koolis. Uuel töökohal. Uute nimedega.

Need kõik on mind õpetanud hindama seda, kui kuradi fantastiline on, kui sa näed ette, et su elu on vähemalt aasta või kaks selline. Et sa veel ei pea kolima. Et sind ei panda võlavanglasse, et su laps õilmitseb, et sul tekivad juured, et sa ütled kohas, kuhu oled kolinud silmad kinni, inimestele tere ja et sul on kellelegi helistada, kui õhtul läheb tööl kauem. Et sul on sõbrannad, kellega käia dinneritel ja rääkida sarjadest ja kirjandusest ja merest ja Tallinna-kolimisest. Et sul on sõbrannad, kelle juurde sõita, kui linn viskab üle pea. Et sul on pere, kes sind alati avasüli vastu võtab. Et su lapsel on pere, kes teda jumaldab. Et sul on sõber, kes läheb su pärast kohati hulluks, aga kes ütleb alati tere hommikust ja head ööd. Et sul on varuplaan. Ja et sul tegelikult ei lähe varuplaani tarvis.

Ma lihtsalt olen kuidagi nii … noh, tänulik. Et mind on jalgele aidatud, kui seda vajasin, sest, olgem ausad, ma olen olnud ikka üsna pikali. Ja et on inimesi, kes mind armastavad, olgugi, et räägin liiga palju seksist ja mul on ebaproportsionaalselt palju parte elamises.

See kevad tuleb ilus. Ja suvi ja sügis ja talv ja järgmine kevad kindlasti ka. Muu ei tundu hetkel lihtsalt võimalik.

/

Muide, on kummaline, millest inimene iseendale iseendaga (loe: lapsega) elades puudust hakkab tundma.

Et keegi veel käiks poes teinekord. Et keegi avaks ust või aitaks kleidilukuga või ütleks, kumb kleit üldse valida. Et kellelegi helistada, kui hing rõõmust või kurbusest (kurbolemist ikka tuleb ette, see käib täisväärtuslikult kirega elamise juurde) plahvatab. Et keegi poes su kõrval võtaks korvi ja et keegi teine vahel rooli istuks. No mingi imelik igapäevaigatsus.

Ma ütlen, sõbrad, rutiin on absoluutselt alahinnatud. Rutiin on suurepärane! Ja olgugi mu elu suurepäraselt rutiinne, ma olen sellega täpselt sellisel kujul täiesti rahul.

(Ainult et rongid võiksid linnast vähe hiljem tulla, siiski. Et ei peaks dinnereid sõbrannadega kell 16 alustama.)

armumistest

Inimesed ja inimeseks olemine 7 kommentaari

Vahel ma vaatan USA telesarju ja nutan.

Okei, olgem ausad, minu nutmisharjumuste juures ma nutan ikka päris tihti. Nutmine on megaiisi. See tuleb peaaegu sekundiga kui ma näen mõnd armast last (kui parasjagu mu laps on kuskil eemal), mõnd nukrat hüljatud looma või armastust ükskõik mis kujul. No ühesõnaga, pole saladus, et ma ole übernutja. Sest jumala eest, ma olen inimene, kes on nutnud South Parki jõuluosa peale. SEST KES EI NUTA JÕULUOSA PEALE?! Südametud inimesed, thats who.

Igal juhul, täna vaatasin sarja ja mõtlesin, et küll on noor armastus ilus.

Ja sain ühtlasti aru, et ma pole seda iial kogenud.

Oh, muidugi oli mul Esimene Armastus, kelle järele ma õhkasin neli aastat, seejärel me käisime lõpuks kaks kuud ja suudlesime ühe korra ja lõpuks ma deitisin ta sõbraga, kes oli just sõjaväest tulnud. (Ja selle sõbra sõbranna, kes tollal tundus meganoor, on üks mu lemmikumaid #naistejuttude tšikke. Ühtlasi õppisin ükskord tagurdama, anti mosse ja põld ja tagurdasin nagu vana mees, meganaiss.)

No igaljuhul, ma ei saa iialgi teadma, mida tähendab noorpõlvearmastus. Ma nii väga tahaks teada, mis tunne see on. Noorena ju tunned rohkem ja teravamalt, kõik emotsioonid söövad end sinust läbi. Aga praegu… Noh, praegu oled rõõmus, kui Belgia baaris baarmän naeratab ja hiljem viimase rongiga koju sõites tuttavat näed. Et nagu noh, #lifegoals.

Nii väga tahaks, et tuleks meelde See Tunne. See, mis oli siis, kui olid veel varateismeline, kui maailm tundus täis võimalusi ja armuda võis igaveseks.

Aha, see on ka oluline.

Kui armuda võis nii, et kõik oli võimalik. Olete te ka märganud, et kui praegu armuda, siis nii sageli See Pole Võimalik?

Jube tüütu.

Ja aia ka.

alaline akuutne probleem, aastast 2004

Inimesed ja inimeseks olemine 3 kommentaari

Vahetasin oma päisepildi ära, sest palju õnne meile kõigile, ma olen bloginud internetis sel kuul täpselt tosin aastat.

No tõesti, mida te enne mind tegite?

Tegelikult, ee, olen ma palju mõelnud. Noh, mõtlemine tuleb kaasa, kui tavaelu tagasi tuleb (ma nimelt puhkasin eelmisel nädalal ja unustasin oma tavaelu ära. Tuleb välja, et mu tavaelu on üsna igav – puhkus oli nimelt nii põnev, et noh, läks meelest, et igapäev võib olla nii fantastiline ja igav samaaegselt) – kõige rohkem aega veedan ma mõeldes autoroolis.

Ja kuna ma sõidan päevas tööle ja koju jõudmiseks maha keskmiselt sada kilomeetrit (eeldades, et ma ei käi mujal kui ainult ofisis), siis on mul aega mõelda.

Niisiis, ma mõtlesin.

Kõigepealt mõtlesin ma sellele, et kui ma ei saa sõita, lähen ma legit hulluks peast. No tõesti, kuidas peaks KEEGI ÜLDSE suutma olla normaalse mõistuse juures, kui nad ei saa üksinda sõita ja samal ajal Foo Fightersile või Mumfordile kaasa karjuda, aru ma ei saa. Kuidas saab muudmoodi?

Siis mõtlesin ma sellele, et mm…

Et ma teen oma elus nii palju asju valesti, vist, ja samas aru ka ei saa. Tähendab – seda mõtet ma arendasin nüüd edasi. Vaatasin “Grey anatoomiat”, seal vaene Meredith üritab terapeudi juures end lahti sõlmida (oo, lahtisõlmimine, mu lemmik! – ainult et minu saik ütles mulle, et ma peaksin minema ja sotsiaalset elu elama) (sama ütles psühholoog) (kas nad teavad, kui raske on mul sotsiaalset elu elada muidu?). Niisiis, istub, kurdab.

“Iga päev, mil keegi ei sure, on hea päev.”

Osa lõpuks ta jõuab muidugi arusaamale, et noh, ta ei teagi, kes ta on. Kuigi ta on õppinud üksi olema ja üksi olemine tuleb tal väga hästi välja.

Aga see on okei, sest see on sari ja seal ainult kõik surevad. Ta on tegelane, kelle abikaasa sai surma ja kelle – teate, te kas vaatate seda sarja või ei vaata. Kui vaatate, siis teate, et KÕIK saavad KOGUAEG surma ja see on okei nagu selles universumis. Ja kui ei vaata, siis noh, kõik saavad surma.

Niisiis, on okei, et Meredith, meie kangelanna, tunneb end natuke… paigast ära. No pärast seda, kui sa oled jälle mingi major trauma üle elanud, on see ju okei. Ja pealegi, ta on nii tubli. Kolm last, kirurg, õppejõud – saab hakkama, kenasti!

“Iga päev, mil keegi ei sure on hea päev … Aga mis ma nüüd edasi teen?”

Ja ma vaatasin seda ja mõtlesin, et vot, näete kui tore. Kui sa oled inimene, kel on elus pidevalt mingi draama ja jama, siis on see nagu lubatud. Et sa oled vahel ebakindel, vahel inimestest tüdinud, samaaegselt neid enda ümber tahtes. On okei, et sa leinad oma surnud abikaasat (sest kamoon, muidugi on okei!), aga on okei, kui sa ka edasi liigud. See kõik on okei, sa oled tubli, sa saad üksi, aga on ka okei, et sa kõige selle juures, kõige selle hästi õlitatud elu juures ikka veel ei tea, kes sa oled. Või siis – jälle ei tea.

Ja ma vaatasin seda ja mõtlesin…

Aga mis siis, kui sul pole mingeid draamasid ega traumasid? Kui ei surda, kui ei tapeta, kui sind ei peksta poolvigaseks – mis siis, ah? Sa oled 30+ ja mõtled, et noh, ikka veel on nagu kahtlane selles osas, et kes sa täpselt oled. Võib tunduda, et ongi okei, nii nagu sa oled – kuni tuleb keegi, kes ütleb, et kuuuuuuuuule. Aga vaat, sa oled tegelt ju selline, kõik mis sa teed, paistab nii. Viskab lambi (no pun intended) näkku ja ütleb, et vot. Ja kui sulle ei meeldi see, mis ma sulle näitan, siis ffs, sul on vahendid ja piisavalt aju, et teha teistmoodi.

Ehk et lühidalt: mingil hetkel sul pole enam vabandusi. Kedagi ei huvita su pööraselt huvitav elu, sest see on tegelikult igav. Kedagi ei huvita, et koguaeg elad tuludeklaratsioonist tuludeklaratsioonini. Kedagi ei huvita, et sa vaatad mände ja mõtled, et suruks end vastu seina ja jääks nii. Sest sa oled juba Suur. Jumala eest, sa oled isegi internetis räusanud juba kaksteist aastat, oleks aeg juba.

Ja tegelikult ongi ju kõik täiesti okei. Sa üldiselt tead päris hästi, kes sa oled. Oled jõudnud arusaamale, et pole mõtet teeselda, et oled keegi teine, sest päris kähku tuleb tõde päevavalgele. Oled jõudnud arusaamale, et fuck this, mulle meeldivad selfid ja teen neid, kui tahan. Tead, et on olemas x arv inimesi, kes on su kõrval no matter what, kuigi su elus ei juhtu seebikaväärseid draamasid.

Niisiis, sa istud, vaatad endale otsa ja saad aru, et …

vaikimistest, vallalistest ja 2006. aasta postitustest

Inimesed ja inimeseks olemine 9 kommentaari

Ma igaks juhuks teen kähku ühe postituse otsa, sest niikuinii keegi ei märganud, et postitus, mille just avaldasin, on tegelikult aastast 2006 (ja kannab ka 2006. aasta kuupäevatääge).

Miks ma üldse vana postituse välja otsisin – sest meil tuli #naistejuttudes jutuks, et noh, kurat, mismoodi siis see vastassooga suhtlemine vallalistel naistel (või üldse inimestel) peaks käima. Ja ma otsisin Marta õhutusel vana postituse välja ja selgub, et ei olnud sittagi teistmoodi kümme aastat tagasi.

Mis on iseenesest täiesti masendav.

Ma käisin sünnipäeval vaatamas Luisa Omielani stand upi “Am I Right Ladies” ja tal oli üks väga hea bit selle kohta, et miks naised saikod on. “Well, we weren’t psychos BEFORE WE SLEPT WITH YOU!” Ja etendas väga elava stseeni sellest, mis saab, kui sa jooksed kokku kutiga, kellega sa just möödunud ööl voodis lõpetasid.

“Hei, kuidas läheb?” küsid sa.
“Ööõõõõõ… Ma pean minema…” põgeneb ta ära.

Siis üritad sa asja võtta megatšillilt, rahu, rahu, ei ole hullu, ega sa ei tahtnudki ju mingit suhet arutada.

Ja siis sulle meenub, et ta peenis oli just hiljaaegu su vagiinas ja KES KURAT KÄITUB NII pärast seda, mis, sul on raske nüüd tere öelda mulle vä?!

And then you go full on psycho bitch.

Kui läheb hästi, friigid sa auti ainult oma peas ja võibolla kriiskad mõnele sõbrale, kui loll sa ikka oled ja võibolla röögid natuke autoroolis teel koju (sest alternatiiv oleks pea vastu rooli tagumine, aga see olla ohtlik, räägitakse), siis istud köögipõrandal, vahid lage, siis jooksed kaks tiiru ümber maja, kimud vihaselt mõned suitsud, tõmbad sügavalt hinge ja astud oma peast välja. And no one’s the wiser, friikaut möödas, saab rahulikult eluga edasi minna.

Kui läheb halvasti, siis sa friigid auti muidugi nii, et kutt saab sellest teada, näiteks saadad kahtlase sisuga sõnumeid (mille saatmissagedus on sul matemaatilise täpsusega välja arvutatud, tõenäoliselt pidasid sa aru NASA ja Huostoniga, arvutasid Kuu seisu ja Marsi trajektoori, et kõik oleks TÄIUSLIK ja MITMEKIHILINE ja KAS SA IKKA NÄED, ET EELMISE SÕNUMI SAATSIN KELL 22:22, kas sa NÄED sümboolikat?!), võibolla igaks juhuks stalkid ta välja Facebookist, Linkdinist, Orkutist, Google Plusist ja Genist (et näha, ega te jumala eest sugulased pole, sest igaks juhuks sa ikka mõtled, kui ilusad lapsed teil tulla võiks) (sest – gaad, ega sa mingi esimeses nooruses daam enam pole, lastega tuleb ju kiirustada!!!) – ja üldse noh, teed endast kõik, et sust jääks võimalikult loll mulje, sest sa lihtsalt ei mäleta enam, kuidas acting cool käis või kuidas üldse muidu inimesed omavahel suhtlesid? Kes peaks kelle välja kutsuma? Mitme päeva pärast on okei see ettepanek teha? AGA MIS SIIS, KUI TA EI ÜTLEB?!

No ja siis loomulikult saavad kõik su hirmud teoks – kutt ütleb ei või siis kui ta isegi alguses ei mõelnud ei öelda, magad sa oma akna maha ja ta unustab selle mõne nädala jooksul, kui oosõm ja fabuloosne sa olid ja/või leiab uue huviobjekti ja siis sa ei suuda end ära needa. WHO THE FUCK TOLD YOU TO ACT TOO COOL?!

Niisiis olen ma praeguseks jõudnud järeldustele, et kõige ohutum on ilmselgelt vältida igasugust inimkontakti, sest igasuguste suhteteemadega on täiesti võimatu hakkama saada, ükskõik, kui kaua sa inimest tunned. Igatpidi on mingi jura kuubis, kas pole? Sa arvad, et adekvaatsed täiskasvanud inimesed suudavad otse välja öelda, mis nad mõtlevad? Sa arvad valesti, haha! Isegi, kui SINA seda teed, ei tähenda, et sulle selle eest keegi aitäh ütleb (saad ilmselt lihtsalt mingi imeliku sildi külge, sest no mis naine sa oled, kes kutti ise välja kutsub – veel hullem, kui seda mitu korda teed!) ja ammugi ei pruugi see tähendada, et sinu otseütlemistele nii väga otse vastatakse.

Tegelt on tšill, normaalsed inimesed ikka vastavad ka. Aga see muidugi ei tähenda, et üleüldine olukord deitimismaastikul palju parem tunduks. Ikka mingid veidrad mängud ja tagaselgaarmumised ja kalendrid, mida on võimatu sünkroniseerida, sest kõigil on juba nii palju pagasit ja elu, et leida see üks õnnelik hetk, mil uuesti kokku saada, no, selleks peaks jälle NASAga ühendust võtma ja ausalt öeldes on nad hetkel hõivatud mulle õigete smsi-intervallide väljaarvutamisega.

Nii et kui sa oled 30+ ja vallaline, siis palju õnne, su elu ei erine oluliselt sellest, mis oli siis, kui sa olid 20+ ja vallaline.

Ahhaa, ühe olulise asja poolest see siiski erineb. Ma kopin siia ühe kommentaari, mille jätsin P. postituse alla aastal 2006.

…kui ma peaks kunagi jälle vallaliseelu elama, siis ma teeks teistmoodi. Elaks iseendale, tehes asju nii, et ma olen ise õnnelik. Neid saab ka üksi teha. Ei pea otsima pseudolähedusi.

Sest nüüd, kümme aastat hiljem olen ma õigupoolest ikkagi palju paremas kohas ja natuke targem, et osata täislaksuga nautida kõiki neid plusse, mida elu mulle on ette söötnud. Vallaline olemine ei tundu üldse mingi kohutav koorem, see on lihtsalt üks suhtestaatus, mis hetkel on. Elu on õnnelik ja hea ju sellest hoolimata, tegemist on kõriauguni (vt ka kalendrite sünkroniseerimine) ja see, et seks öeldakse üks tore asi olevat, noh, selles hakkab pärast mõnda aega tugevalt kahtlema ja mõne kuu möödudes tundub see lihtsalt mingi veider higiste kehade omavaheline põkkumine, mida ei taipagi enam nii väga igatseda, eksju, am I right, ladies.

Üksteist minutit

Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

Niisiis, ma koperdasin Coelho otsa.

Jah, ma tean, ma tean, ma ise ka imestan, et üldse võtsin oma aega sellele raisata, aga kuidagi juba alustasin ja mõtlesin, et no okei, ma olen Coelhot seni vältinud, vaataks siis, kas põhjusega või olen millestki siiski ilma jäänud.

Spoiler alert. Ma ei olnud millestki ilma jäänud.

Aga intrigeeriv oli siiski – eessõnas ütleb autor, et hakkab nüüd analüüsima inimsuhete pimedamat poolt, et tuleb julge teos, mis pole ehk väga temalik, et lugemine nõuab julgust ja… Noh, olin intrigeeritud.

Umbes kümnendaks leheküljeks (samas raske öelda, e-lugeriga kaob kuidagi raamatute massiivsus ära, leheküljed pole olulised) olin ma bored out of my mind. Peategelane – Brasiiliast Šveitsi kolinud ja prostituudiameti valinud Maria – ajas mind kohutavalt närvi esimestest hetkedest. Ma mõtlesin terve raamatu vältel, et miks, mis tema juures ärritab ja siis sain aru, et nagu inimestegi puhul, ärritab see ninakus, targutamine. Kõik tema mõtted olid kuidagi üleolevad, kuigi ma sain aru, et autori plaan oli hoopis neid diibi ja sügavana esitada. Ning jaa, ma ise olen ka ninakas ja targutan, eriti tekstides, eriti pärast klaasi veini ja kui keegi kogemata midagi sõnastab nii, et ma võiks hakata nõu andma – see on kohutavalt ärritav, ma isegi ärritan neil hetkedel iseennast. Ja vot raamatu puhul ei taha, et tegelased sel viisil ärritaks. Ärritada võivad, aga mitte seetõttu, et on tunne, nagu sa oleks sattunud pealt kuulma natuke rumalapoolsete teismeliste arutelusid teemal, milline One Directioni kutt on voodis kõige parem.

Iseenesest raamatu teema oli põnev – seksi ja armastuse seosed, kuidas inimene ja inimese suhtumine seksi ajaga muutub. Kuidas võib õige partner muuta seksi armatsemiseks, kuidas mõnikord võib armatsemine olla isegi kerge nahk-naha kontakt. Õrn, hetkeks, aga piisab.

Kuid kogu raamatu vältel ei muutunud Maria oma mõtisklustega kuidagi usutavaks. Kõik oli ülepingutatud ja võlts, dialoogid olid nõrgad või suurustlevad, ja kuigi ma suudan hästi ette kujutada, et sellised inimesed (kliitoritest lambist rääkima hakkav vananev raamatukoguhoidja, näiteks) on täiesti olemas, siis ei suutnud autor mitte kuidagi panna mind uskuma, et nii just võiski kõik aset leida.

Samas, plusse oli ka. Seksistseenid ja kõik see, kus Coelho sai tegevust kirjeldada (mitte edastada otse mõtteid või dialoogi), olid tõeliselt kaunid. Usutavad, erutavad, tungisid isegi unedesse. Aga siis kõik lõppes mõne tobeda sisevaatlusega – või, veel hullem, katkendiga Maria päevikust!, fuhh! – oli kõik rikutud.

Hüplik tekst, veidrad tegelased, meespeategelase Ralfi motiive ei saanudki ma mõistma. Lisaks stilistiliselt kummaline: ühe korra täiesti suvalisel hetkel hüpati Maria peast raamatukoguhoidja pähe. Raamatukoguhoidja lugu oli iseenesest suurepäraselt jutustatud, liigutas, puudutas, oli eluline, aga miks? Miks selles vormis? Ja miks üldse, oli ju raamatukoguhoidja täiesti kõrvaline tegelane, isegi kui Maria teda oma sõbraks nimetas, oli tema roll isegi mitte episoodiline, vaid taustal hetkeks vilksatav.

Lugesin pärast ka Coelhoga tehtud intervjuud, kus ta ütles, et püüdis mitte moraalitseda ja hinnanguid anda ning see tuli tal välja. Sest kui on midagi halvemat seksiteemalisest raamatust, mis tundub targutavat ja mille tegelased ärritavad oma ebausutavuses juuksed peast, siis oleks seda raamat, mis üritab veel anda mingeid moraalseid hinnanguid. Nii et selles mõttes tubli töö, ma ei ole just prostitutsioonilise kirjanduse spetsialist, aga sageli asutakse seal kaitsvale positsioonile, “Üheteist minuti” puhul oli kõik rõhutatult neutraalne. Kuivõrd tõdemust, et armastus on olulisim ja võidab kõik, neutraalseks saab pidada.

Ja no happy ending oli muidugi kena, mulle happy endingud meeldivad, samas ei juhtu neid päriselus kunagi. Teisalt – kogu ebausutavuse juures oli see ju ainus loogiline lõpp, eks ole.

Ning jah, mõtlema pani küll. Selles mõttes, et tõesti, oleks fantastiline kogeda seda, mida kirjeldati – armastust, mis ei oma, kus vabadus annab tiivad ja kus hinged saavad üheks. Oleks meelierutav kogeda neid esimesi aistinguid – puudutust, kuulata hingamist, lihtsalt olla, kus kõik on uus ja samas nii õige, kus pilguvaat võib olla plahvatusohtlik – aga noh, seetõttu vist seda raamatut ka täiskasvanute muinasjutuks nimetatakse. Muinasjutud peavadki panema igatsema happy endingu (kogu oma kahemõttelisuses) järele, muinasjutud ongi samas ülepingutatud tegelastega ülelihtsustatud konstruktsioonid, kus juhtub, et puuraidur viib lapsed kergekäeliselt metsa, sest parasjagu pole süüa väga või kus juhtub, et raamatukoguhoidja hakkab poolvõõrale jahuma G-punktist või kus juhtub, et lilledega ilmutakse Pariisi lennujaama.

Üks muinasjutt kõik, mõned lihtsalt on paremini jutustatud.

Ahjaa, et miks üksteist minutit? Nii kaua kestvat keskmine suguakt. Noh, sümbolid, saate aru, kaval värk, onja.

tormijalutamisest

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Mul on üks sõber, kellele meeldib väga jalutada. Ausalt öeldes mulle tundub, et ta usub, et jalutamine lahendab kõik maailma probleemid ja kui oleks võimalik, jalutaks ta kogu aeg. Ning kui mõni probleem on maailmas veel lahendamata, on ilmselgelt selle taga põhjus, et keegi pole piisavalt jalutanud.

Pärast seda, kui töötervishoiukontrollis tehtud EKG näitas, et mu südame vasak vatsake on stressi tõttu hakanud mingeid imelikke asju tegema, on mu sõber võtnud südameasjaks mind ajada jalutama, palju võimalik. Ikka vatsakese nimel, ma arvan. Niisiis küsib ta iga päev, kas ma jalutasin, kaua ma jalutasin ja kui veel ei jalutanud, siis millal ma plaanin jalutada, ja kui on juhtunud ennekuulmatus ning ma polegi sel päeval jalutanud ega kavatsegi seda teha, siis ta poriseb pahuralt ning avaldab arvamust, et ma peaksin sel juhul järgmisel päeval topeltjalutama.

Eile ma isegi natuke üritasin jalutada, aga mingit ilgust peksis näkku ja üldse oli väga vastik, seega jooksin ma kähku varju alla. Sõber arvas selle peale, et mul lihtsalt pole õigeid riideid ja üleüldse, tormijalutamine on väga võimalik ning ma lihtsalt ei saa asjadest õigesti aru, eriti aga ei paista ma hindavat jalutamist kui maailmapäästmisvahendit, aga õnneks oli ta liiga väsinud, et mu peale tõsiselt pahandada.

Igal juhul, nüüd ma siis jalutan. Peamiselt seetõttu, et ma ei viitsi sõbraga vaielda ja palju lihtsam on talle öelda, et jah, ma tõesti jalutasin. Ta jätab mu rahule ja me saame rääkida muudest olulistest asjadest, näiteks nagu päkapikud, jõulumuusika, olulised arengud susside maailmas ja keskerakonna kongress.

Ühel päeval jalutasin ma päris pikalt ja kuulasin seejuures Justin Bieberit, sest ILMSELGELT. Bieberit kuulates omandab jalutamine kuidagi hoopis teised mõõtmed, lisaks sadas lund ja hämardus, ma avastasin Klooga metsi ja tagaaedu, ühel hetkel eksisin ära, sest Klooga koosneb peamiselt metsast, järvest, raudteest ja kolmest toidupoest, nii et ma olen pidevalt ääretult hämmastunud, et rahvastikuregistri andmetel Kloogal tuhat inimest elab. Kus need tuhat end peidavad, aru ma ei saa.

Niisiis, jalutasin, mõtlesin, kuulasin Bieberit ja ühel hetkel olin jõudnud koduni tagasi, Bieber parasjagu laulis mingit jõululugu ja ma seisin oma köögiakna all, vaatasin sisse, pime oli, lumi oli suus, ja ma vaatasin ja vaatasin ja vaatasin ja püüdsin ette kujutada, et ma olen köögis, teen süüa, et kuidas aknast võib elu paista palju soem ja mõnusam, kui see tegelikult on, kas pole? Sest akendest sisse vaadates, siis saab ette kujutada igasuguseid asju, isegi iseennast saab kujutleda kuidagi paremaks inimeseks, kui sa enda aknast sisse vaatad.

Lisaks mõtlesin, et äkki köögiaknale võiks ikkagi kardinad organiseerida, sest ikkagi päris palju on aknast sisse näha.

Ja siis mu mõttelõng katkes, sest ma pidin poodi minema, aga nüüd ma lähen jalutan natuke ja mõtlen välja, kuidas saada tänase tormijalutamisega ühele poole nii, et sõber oleks rahul, mina ei peaks tuulega võitlema (ma vihkan tuult, no tõesõna) ja üleüldse, et kõik maailma probleemid saaks täna lahendet.

Võiks ju, homme on detsember.

Käes on parim aeg aastast.