Tag Archives: being a smartass

tuhat sõpra

hoomamatu 18 kommentaari

Tere, mina olen Daki ja hetkeseisuga on mul Facebookis 832 sõpra. Jah, mina olengi üks neist, kellele viitavad kõik need lugematud blogid, ajaleheartiklid ja muud kirjatükid, kus autorid meeleheites käsi ringutavad ja küsivad: “Kuidas on võimalik, et kellelgi on 832 sõpra?! See ju pole võimalik!!!”

Ma iga kord muigan neid tükke lugedes, aga kuna sellekuine Anne&Stiil võttis taas teemaks selle va Facebooki ja tabamatu netisõpruse teema, siis.

Ühesõnaga, ma ei saa absoluutselt aru sellest paanikast. Esiteks muidugi on nii ära leierdatud see FB ja sõpruse teema. Kõik tahavad seda fenomeni analüüsida, mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Ja mul on tunne, et kui millestki muust pole kirjutada, siis oh, võtame jälle selle teema, et kuidas ikka on mõnel tuhat sõpra netis.

Miks seda asja üle tähtsustada? Õigemini, ma saan aru, et minu seisukoht ongi kogu selles netiasjanduses natuke teine. Asi on vist selles, et informatsioon, mida ma internetis välja annan, on KÕIKJAL sama. See tähendab – pole olemas mingit Facebooki või Twitteri sala-mina, mida jumala eest ei tohiks võõrad silmad näha või lugeda. Ja kõik informatsioon, mida ma internetis välja annan, on juba aastaid teadlikult läbi mõeldud ja selleks ette nähtud. Kuna kõik teavad, kes ma olen, siis mul pole absoluutselt vaja põdeda, kas keegi neist 832st sõbrast Facebookis on spioon ja võib üles korjata mõne infokillu ning sellega näiteks mu karjääri pekki keerata.

See muidugi ei tähenda, et minu neti-mina olekski päris-minaga võrdne. Loomulikult mitte. Ka ei taha ma, et kõik minust klõpsitud fotod internetti satuks ja sellest, kuidas ma titepiltidesse suhtun, olen ka juba kirjutanud. Loomulikult ei reklaami ma kusagil oma aadressi (kuigi vist suurem osa juba teab, kus ma elan, kui sel teemal kevadel blogis jutustatud sai) ja kuigi mu telefoninumbrit on võrdlemisi lihtne leida, on selle kaudu mind raske kätte saada (ma ei võta võõraid numbreid vastu teadupoolest). Ehk siis: muidugi on asju ja informatsiooni, mis internetti ei kuulu ja selles osas pole ju vahet, kas mul on 83 või 832 sõpra. Ma ei annaks seda infot välja kummalgi juhul.

Ma ei saa hästi aru neist inimestest, keda suured sõbralistinumbrid häirivad. Miks nad häirivad? Et ei suuda nende kõigiga kvaliteetset netisuhtlust ülal hoida? Aga kas selleks on mingi sundus?!

Miks mul üldse nii palju sõpru on? Mingi hulk sai neid lisatud siis, kui mängisin paar aastat tagasi mingit FB mängu, kus oli vaja rohkelt kontakte, kes sama mängu mängiks. Nii sattuski mingi sadakond võõrast naist mu sõbraks. Enam ammu ma seda mängu ei mängi, aga… no las nad olla siis seal listis, mis see mind vaesemaks teeb! Kui neid ei huvita, mis ma teen, siis saavad nad mind ise ära kustutada. Kui mind ei huvita, mida nemad teevad, saan mina sama teha. Ma ei ole ju kohustatud nendega suhtlema lihtsalt sellepärast, et nad mu sõbralistis on.

Lisaks käin ma ja lisan vahepeal sõbraks endale inimesi, kes tunduvad toredad või ägedad, aga keda ma isiklikult ei tunne. Mõned neist võtavad sõbrakutse vastu, mõned mitte. See on minu jaoks… hm, nagu esimese sammu astumine. Et äkki saab nii leida uue toreda tuttava. Umbes võrdväärne linnas ägedale inimesele ligi astumise ja enda tutvustamisega. Mõned võõristaksid sel juhul, teised aga äkki hoopis tervitaksid uut suhtlemisvõimalust. Sama FBs.

Ja mul ei ole midagi selle vastu, kui mind lisavad minu jaoks võõrad inimesed, näiteks sellesinatse blogi lugejad. Sest, nagu öeldud, on info kõikjal niikuinii avalik, avalikustamiseks juba eos mõeldud. FBs saab aga luua ehk isiklikuma kontakti – kui selleks peaks soov tekkima – kui näiteks blogisamas kommentaare vahetades. Kuigi ka see viimane on variant.

Ma ei ole vastu võtnud vist ainult mõningaid sõbrakutseid ja kuigi mulle ükski konkreetne hetkel ei meenu, tean ma, et olen ka keeldunud. Mul on tunne, et ma ei ole sõbraks võtnud paari inimest minevikust, kellega ma tõesti ei soovi kontakti hoida või taasluua. Muidugi on neil ka selletagi kerge teada saada, millega ma parasjagu tegelen (I mean, have you SEEN my blog?!), aga kuidagi see teadmine, et mu värsked postitused ei jõua nende inimeste FB seinale, on minu jaoks meeldiv.

Selge see, et ma ei jõua mingil juhul kõigi nende 800 inimese eludega end kursis hoida, aga nagu öeldud: a) selleks pole mingit kohustust, b) kõik ei olegi FBs aktiivsed, c) samas on alati võimalus nendega kergelt kontakti saada, kui selleks peaks vajadus tekkima. FB on nagu aktiivne ja elav aadressiraamat minu jaoks, võiks isegi öelda.

Ja kummalisel kombel ei ole seal kunagi neid inimesi (või on ja nad vaikivad), kelle kohta tegelikult tahaks (küsimata) teada saada, kuidas neil läheb. Lihtsalt huvi pärast. Ja nii, et sa ei peaks neid ise selleks üles otsima. Noh et rahuldad oma uudishimu ära ja liigud edasi. Selliseid inimesi on mu elus küll ja veel, kõigil ilmselt on. Oh, mulle just meenus, et hiljaaegu sattusin FBs ühe oma kunagise naabritüdruku sugulase otsa, kellega me paar suve koos mängisime, aga kellest ma midagi ei mäletanud. Õudselt äge oli teda virtuaalruumis näha ja teada saada, et ta elab nüüd Itaalias. Ta oli mulle aastate jooksul aeg-ajalt meenunud küll, aga meie päriselukontakt oli täpselt sellisel tasemel, et ma küll mõtlesin, mis tast saanud on, aga poleks iialgi hakanud tegema suuri samme selleks, et seda teada saada. Selleks on FB suurepärane kanal.

Aga ma saan aru, et paljude inimeste jaoks on FB hoopis teise eesmärgiga ja enamik inimesi ei laotagi oma elu internetti ei suurel ega vähesel määral. Ja siis paljud on seal vahepeal. Ma saan aru neist, kelle jaoks on oluline hoida oma eraelulisi mõtteavaldusi saladusena või vähemalt avalikuna kontrollitud ringile inimestest. Aga ma ei saa aru, miks nende jaoks on nii traagiline, et on inimesi – nagu mina – kelle jaoks ei ole mingit vahet, kui suur mul see sõbranumber on, samamoodi nagu pole mingit vahet, kui suur on mu blogi lugejaskond. Info, mida ma väljastan, neti-mina, kes siin kondab, see on ikka sama hoolimata numbrist.

Aunt Becky muide kirjutas sarnasel teemal hiljuti, et miks on hea oma pärisnime all blogida. Olen tema sõnadega absoluutselt nõus. Ja sellele saab alla kirjutada ka FB ja sadade sõprade kontekstis. Sest kui sa ALATI annad välja infot teades, et see võib jõuda sadadeni, siis oled sa alati mõnes mõttes vaba ja kaitstud. (Ja paljudes mõtetes muidugi mitte, aga see pole hetkel teemaks.)

/

Ma saan aru, et mu mõtted on hüplevad ja pole just kõige paremini omavahel kokku põimitud, aga noh, sooda jne.

imetamisest

hoomamatu 14 kommentaari

Hoiatan kohe ette, et sisu vastab pealkirjale (sest see siin on ikka Mommy blog, mitte mingi lihtne blogi), nii et kui sulle see teema huvi ei paku, siis ära edasi loe. Vaata parem Hugh Lauriet tantsimas:

Vist selles kehateemalises postituses (ei viitsi linki otsida) küsis kommentaarides keegi, kuidas ma suhtun avalikku imetamisse. (Issand kui imelik väljend. Avalikus kohas imetamisse?) Ma ei viitsi ka järele vaadata, mis ma täpselt sel hetkel vastasin, aga ilmselt midagi stiilis “kui laps peab sööma, siis ei peaks see imelik olema”. Nüüd, kui ma olen imetamisega natuke rohkem tuttav, on mul ka selles osas tekkinud kindlam seisukoht.

Kõigepealt olgu öeldud, et kogu see imetamise värk on ikka üsna keeruline alguses. Õigemini… Ma ei tea, kes on kirjutanud kõik need noortele emadele suunatud raamatud, aga ma kahtlustan, et mehed. Sest ainult mehed võivad kirjutada, et imetamine EI OLE valus, sest nemad ei pea elama päevas kaheksa korda läbi seda, et keegi nende nibud (nibud, saate aru jah?! need kohad, mis on MEGAtundlikud) vaakumisse tõmbab pooleks tunniks. Ja isegi nüüd, kui mu keha hakkab sellega harjuma, ei kirjuta ma alla sellele, et imetamine pole valus. Tõsi, ta pole nii valus, kui oli alguses, kui ma haiglas huilgasin ja ehmunud valveõde sisse jooksis, et mis nüüd juhtunud on. (Põrnikal polnud sellest suurt midagi, et ma iga kord huilgasin. Ta tundis mind selleks ajaks väga vähe aega ja TERVE SEE AEG, mis ta mind tundnud oli, ma ju lõugasin.) Aga valus või ebamugav on kogu see protsess jätkuvalt. Pigem just ebamugav.

Selles osas on loodus muidugi imeline (taas), et hoolimata kõigest meeldib mulle imetada. Tähendab, ma pole enda jaoks seda asja üleromantiseerinud ja juba algusest saati olen püüdnud suhtuda imetamisse kui tavapärasesse asja, eriti kuna on alati võimalik, et ma pean selle ära lõpetama, kui olukord peaks nõudma mu rohtude peale tagasi saatmist. Võib-olla just sellepärast pole ma enda jaoks teadlikult imetamisest suurt numbrit teinud. Aga mida päev edasi, seda armsam see aeg mulle on. Esiteks ilmselt mängivad rolli need müstilised hormoonid, aga peamiselt on siiski asi vist minus ja Põrnikas ja selles, et see on nii puhtalt meie aeg. Jah, muidugi ei tegele ma iga kord tema õndsa näoga vahtimisega, vaid kas vaatan sarju, surfan telefonis või loen raamatut, aga on ka kordi, kui ma tõesti ainult vahin teda.

Eile proovisime esimest korda ka pudelit (mitte RPAd siis, ikka pärisvärki), sest lähiajal on tulemas üks sünnipäev, mis on linnast väljas ja kuhu ma kindlasti minna tahan. Lisaks tahan ma, et mul oleks variant vabadusele. Ma ei pruugi seda kasutada ja ilmselt väga sageli ei kasutagi, sest kogu see värk on ilge kepp ette valmistada, aga vähemalt ma nüüd tean, et mul on see variant. Vajadusel. Enne uurisin terve interneti läbi pumpamise-pudeli teemadel ja küsisin ka nelja ema arvamust. Arvamused olid seinast seina. Üks emadest oli totaalselt vastu. Teine totaalselt poolt. Kolmas ettevaatlikul seisukohal, kuid ei surunud oma arvamust peale ja neljas… Hmm, ma ei mäletagi. Ühesõnaga, ma uurisin seda asja ja jõudsin järeldusele, et vaevalt oma lapse kahe pudelikorraga kuus ära suudan rikkuda (mis oli peamine vastuargument), eriti arvestades, et tänapäeva pudelid on ju igatpidi läbimõeldud ja spetsiaalselt disainitud jne. Vastuargumente on muidugi teisigi ja olgu öeldud, et ma kaalusin kõiki, aga jõudsin praegu sellisele järeldusele. Võib-olla ma jõuan veel ümber mõelda ja seda varianti mitte kunagi kasutada.

Mis toob mind ringiga tagasi selle juurde, et ma ei usu, et ma kunagi oleksin valmis näiteks seltskonnas rinda andma, pudelit aga küll. Ma mäletan, kui ma esimest korda nägin oma lapsepõlvesõbrannat tissi andmas ja ma olin tõesti nagu Carrie, kui ta seda punapead (ma tõesti ei mäleta ta nime praegu… Samantha? Ei, see punapea noh!) sama tegemas nägi – silmad suured peas ja šokis. Senimaani tekitab imetava ema tekkimine seltskonda minus ebamugavust, aga ma annan endale aru, et see on minu, mitte tema probleem. Sest jah, hoolimata sellest jään ma seisukohale, et kui see EMA JAOKS on mugav ja ei tekita probleemi, siis lasku käia. Aga minust ilmselt seda ema ei saa. Ma ei suuda mõelda välja olukorda, kus mul EI oleks võimalik selleks ajaks eralduda, leida omaette nurgakest. Aga mulle ei piisa lapsele rätiku ette panemisest näiteks, mul on vaja privaatsust. Muidugi on inimesed, keda ma toast välja ei aja (näiteks Abikaasa või õde), aga siiski.

Ühes kommentaariumis lugesin ka, kuidas üks ema väga kiitis pudelikogemust ja vabadust, mis see talle andis, pluss seda, et nii oli võimalus isal lapsega täiesti uuel tasandil bondida. Aga et see oli ka halb asi, sest järsku tekkis terve rida inimesi, kes kõik tahtsid ka nüüd titte toita – umbes alates vanavanematest lõpetades lehma lellepoegadega. Ja ma sain nii hästi aru, mida see naine mõtles. Et “suva ju, kes last toidab, peaasi et on toidetud”. Asi ongi just selles! MEIE oleme selle lapse vanemad ja see on nii meie kohustus kui ka meie suur privileeg olla need inimesed, kes teda lohutavad, hoiavad ja inglise keeles on hea sõna – nurture. Sest on tõesti unikaalseid sidemeid, mis peaks jääma tite ja tema kõige lähedasemate vahele, mis tähendab, et inimeste ring, kes peaks saama Põrnikat imikueas toita, jääb nii väikseks kui võimalik ja praegu näen ma seal lisaks endale vaid Abikaasat ja oma ema. Aga peamiselt siiski ennast. Vähemalt lähikuudeks. Kui juba tuleb “päris inimese toit”, siis muidugi asjalood muutuvad.

Ma räägin sellest vist seetõttu, et ma ise tegelesin viimased päevad suure uurimistööga pudeliteemal ja ega väga selle kohta infot ei ole. Õigemini, nagu tittedega seotud teemadega üldse, on küll teatud hulk infot, aga see on peamiselt segatud TUGEVATE arvamustega, mis tekstist läbi kumavad. Ja väga raske on oma arvamust kujundada. Ning lõpuks jõudsin ma järeldusele, et… Tuleb ikka teha nii, nagu sisetunne ütleb. Kui ma tõesti peaks nägema, et näiteks see sünnipäevale minek toob kaasa (mingil kummalisel põhjusel, aga kurat neid tittesid teab) Põrnika võõrdumise minust või probleemid tavapärase toitmisega, siis selge see, et ma mõtlen asja taas läbi.

Ja minu sisetunne ütleb ka seda, et kuna ma ju umbkaudu tean, millal on söögiajad, siis lihtsalt sätingi oma elu selle järgi. Mis tähendab, et ma ei pane end olukorda, kus ma ei saa seltskonnast titega lahkuda söötmiseks.

Aga – kui teised emad tunnevad teistmoodi, siis see ongi nende õigus teistmoodi tunda. Ja TEGELIKULT ei peaks tõesti olema selles midagi imelikku, et emad avalikus kohas imetavad, sest ME KÕIK SÕIME KUNAGI JUST SEL VIISIL (või noh, peaaegu kõik). Kui tegu on näiteks kaheaastase lapsega, kellele ema seltskonnas tissi annab, vot see on juba teine teema…

e-päeva mõtteid

hoomamatu 12 kommentaari

Esimene emadepäev. Ikka veel ei ole mingit erilist tunnet. Ma nagu ootasin, et see kõik on suur raketiteadus ja seda ei lasknud unustada ka KÕIK inimesed, kes, suunurk naerul, arvasid, et alles pärast sünnitust läheb asi hulluks.

Ega ikka ei ole läinud küll. Ma olen jätkuvalt arvamusel, et 18+ aastat lapsekasvatamist ei ole päriselt võrreldav selle eelneva tüütuse ja kohati ka piinaga, nii et ka praegu tunduvad mulle kohatud ja naljakad kommentaarid stiilis “oota-oota, nüüd alles läheb asi käest”. Ei tea, kuhu ta minema peaks? Muidugi olen ma arvestanud magamatusega ja teatud füüsiliste hädadega, aga esiteks saavad need läbi ja teiseks ei lähe progresseeruvalt hullemaks (st ei ole kõik kokku pressitud kümnesse piinarikkasse kuusse ja neid asju on märksa lihtsam taluda, kui need on aja peale laiali jaotatud). Tähendab, ma ei oska vist end hästi väljendada hetkel… Mis ma tahan öelda, on see, et esiteks tunnen ma end iga päevaga füüsiliselt aina paremini ja kuigi ma saan 9 tunni asemel järjest umbes 5 magada, on see kõik (hetkel) väga talutav. Väikese inimese eest, kes saati veel enamiku ajast magab ja ülejäänud osa ajast ringi vaatab ja naljakaid nägusid teeb, on tegelikult üsna lihtne hoolitseda. Ja kuna ta praegu ka öösiti väga hästi magab, siis ei ole mitte mingit põhjust kurtmiseks.

Tegelikult tahtsin ma hoopis rääkida sellest, et mis nüüd edasi saab – blogi mõttes. On ju emadepäev ja emmeblogijate teema peaks väga hästi tänasesse päeva sobima. Emmeblogijad on üks imelik kamp. Esiteks on emmeblogijad väga populaarsed, vähemalt ingliskeelses blogosfääris. Teiseks on naljakas see, et igaüht nimetatakse emmeblogijaks, kel juhuslikult on ka laps. Aga nagu kõikide blogidega ja blogijatega, leidub ka emmeblogijate hulgas äärmusest äärmusesse inimesi.

Ma ei tea, millisel tasemel minust emmeblogija saab. Praegu ei tunne ma küll mitte mingisugustki vajadust ette kanda, mis kell on söögiajad, palju ta päeva jooksul “lää” ütles (vähemalt 17 korda) ja TISSID! ÄRGE UNUSTAGE TISSE!

Ma klõpsin küll pilte teha, aga ma annan endale aru, et Põrnika erinevad näoilmed on huvitavad ja naljakad tõesti vaid mulle, Abikaasale ja meie lähedastele ja et ülejäänud maailma jaoks on need pildid kõik ühesugused – titapildid. Lisaks tahan ma väga vältida olukorda, kus võõrad inimesed võiksid mu last tänaval ära tunda nagu on mul paljude “netilastega”, keda ma elus näinud pole – aga tänaval tunneks ära, sest nende vanemad on piltidega interneti täitnud. Ma ei arva, et ÜLDSE ei peaks mingeid pilte avalikustama, aga kuskil on piir (igaühe jaoks ilmselgelt erinevas kohas) ja eks ma seda piiri hakkan otsima. Pealegi on praegu suhteliselt ohutu ses osas, sest ma arvan, et isegi MINA ei tunneks veel oma last teiste tittede hulgast ära. Ausalt öeldes ei ole praegu isegi võimalik aru saada, kas ta on poiss või tüdruk, võiks vabalt olla emb-kumb. Aga noh, peagi hakkab ta inimese nägu minema… (mida ma ei jõua ära oodata!)

Emmeblogijad lähenevad asjale erinevalt. Mulle meeldib Kessu lähenemine, kellel on spets lukus lapseblogi. Mulle meeldib ka Dooce’i lähenemine, kes räägib, aga piiratult ja alati humoorikalt. Nii et ma arvan, et ma katsun leida mingi vahetee – ei hakka tegema eraldi blogi, aga mingid edusammud, mis on huvitavad mulle endale ja mida ma salvestada tahan, panen ilmselt parooli alla ja ülejäänu… No vaatame.

Mulle meeldis, mis Naabrinaine ükspäev laste kohta ütles. Et tema meelest ei võta lapsed elult midagi ära, vaid hoopis annavad juurde. Ma arvan samamoodi, tegelikult, ja ma loodan, et ma oskan seda suhtumist ja elu igapäeva ka blogi kaudu edasi anda. Sest TEGELIKULT on ju peamine siiski see, et ma tahtsin last saada, ma tahtsin saada last just selle inimesega, kellega ma ta sain ja mu laps ongi täpselt nii vaimustav, kui ma arvasin, et ta on. See, et kogu see protsess oli selline nagu ta oli – no las ta siis oli. Elu ongi ju selline, et head asjad tulevad käsikäes halbadega, oleks ebaõiglane teha nägu, et kõik kõige (raseduse, sünnituse, lapsekasvatamise jne) juures on superhüpernummupummu ja oleks jabur võtta kõike seda pühaliku hardusega ja kaotada igasugune huumorimeel. St saab ka nii, aga ma ei taha nii ja ega vist oskakski.

Ma tahan vist selle kõigega öelda, et kuigi mu blogi on viimastel kuudel olnud vist parim kontraseptiiv paljudele, siis, ma loodan, on ta olnud ka valgustav (ja ehk vastukaaluks sellele roosale, mis tavapäraselt rasedusteemat ümbritseb). Ja kuigi ma ei salli ütlemist “eesmärk pühendab abinõu”, siis… Kuna kahjuks muudmoodi lapsi saada pole võimalik, siis tuli see läbi teha. JA NÜÜD MA EI PEA SEDA ENAM KUNAGI TEGEMA (kui ma ei taha). Nüüd hakkab tõesti kõige lõbusam aeg (ilma irooniata). Ja igaüks, kes ütleb selle peale “oota vaid, kuni tulevad unetud ööd/koolikud/gaasivalud/hambalõikumised/teismeiga/NARKOOTIKUMID/valib Keskerakonda”, siis tuleb minu poolt vastu selle peale stink eye. Ma küll jätan omale õiguse vinguda, kui aeg käes, aga ma ei kavatse elada nii, et pidevalt on mingi hullu ja õudse ootus. Miks peaks üldse nii elama keegi?!

(Ja samamoodi ma loodan, et see kibedus, mis mus viimastel kuudel oli, ei hakka välja lekkima ja vaikselt kaob ja et minust endast ei saa mutti, kes kellegi rasedusuudise peale kibeda muigega teatab: “Jajah, oota vaid…”)

Niisiis. Ma ei taha endale külge silti emmeblogija, aga samas ei taha ma ka teha nägu, et laps ei muuda mu elu või suhtumist või et ta ei annaks mu elule palju juurde. Kindlasti annab.

Ja kindlasti saab selle üle veel kõvasti nalja. Pisaraid ilmselt ka, aga peamiselt ikkagi nalja.

lapsed ja eksid

hoomamatu 13 kommentaari

Eilsel Sünnituse Esilekutsumise Õhtul läks jutt selle peale, kas ja kuidas peaks eksidele teatama, et sa saad (järgmise) lapse. See on täitsa intrigeeriv teema tegelikult.

Minu puhul oli muidugi nii, et ma EELDASIN, et kui ma seda avalikult blogis (ja sotsvõrgustikes) teatan, siis see teebki kogu töö ära, aga kui ma paar nädalat tagasi panin FBsse ballipildi üles, siis tuli välja, et IKKA VEEL on inimesi, kes pole ÜLDSE kogu mu möla keskel tähele pannud, et ma last ootan.

Aga ma kuidagi nagu eeldasin, et eksid teavad. Või vähemalt need, keda huvitab päriselt, kuidas mul läheb, sest MINU puhul pole ju mingit raskust teada saada, kuidas mul läheb. Tuleb blogi lahti võtta ja vaadata, eks. Aga mul on ka ekse, kes on väga internetikauged ja ma tean, et Exhusband näiteks (praegusel ajaperioodil) on. Samas me suhtlesime temaga sügisel-talvel päris aktiivselt ja kuna ma tean, et ta loeb (vahepeal) mu blogi (ta saatis selleteemalise sõnumi ükskord), siis ei tekkinud mul küsimustki, kas ta teab või mitte, kui olin juba avaliku teate välja pannud. Ometi juhtus nii, et sel ajal ta just ei lugenud ja mitu kuud hiljem, kuskil jõulude paiku, sain ma sõnumi, et oot, misasja, tegelt või?

AWKWARD.

Sest mina olin arvanud meie kõnede põhjal, et ta teab, aga et me lihtsalt ei räägi sellest (sest miks peaksime). Aga et ta vähemalt teab. Siis oli mul küll natuke imelik, et äkki on see asi, mida ta oleks tahtnud minu enda käest kuulda?

Teine juhus oli Härraga, kes mulle üle mitme (no kuus-seitse aastat kindlasti pole suhelnud) aasta ootamatult helistas.

“No tere, kuidas läheb?”
Mina vaatan selle peale oma suurt kõhtu, vaikin ja mõtlen, mida öelda. Lõpuks tuli ikka: “Hästi…”

Sest kuidas sa seda ütled? Ja kas sa peaksid üldse ütlema? Ses mõttes, et… Kindlasti loeb palju see, mis tasandil sa eksidega suhtled. Kui ta helistab selleks, et, ma ei tea, armastust avaldada või küsida, millal sa kähkukaks vaba oled, siis nagu vist peaks ütlema. Aga kui ta helistab… ma ei teagi. Miks eksid helistavad? Et teada, kuidas läheb? Vist küll, mind küll huvitab, et kuidas neil läheb. Aga kuidagi jõle imelik on ju tavalisele kuidas-läheb-küsimusele vastata, et ah, tead, rase olen, mis endal siis?

Iseasi on ka see, kui sul on eksiga juba laps. Siis on tal justkui nagu suurem õigus ju perelisandumisest teada, sest see on elusündmus, mis mõjutab otseselt ka tema last. Aga kuidas seda uudist serveerida? See on juba iseteema.

Ja suur küsimus on ka: millal?

Üks võimalik lahendus, mis me välja mõtlesime, on saata see traditsiooniline sünnisõnum. No et “Kõhubeebsu sündis kaunil kaduneljapäeva täiskuuööl, kaalus 20 untsi ja pikkust poolteist jalga”* ja see peaks nagu töö ära tegema. Informeerima elumuutusest, aga neutraalsel moel, sest on selge, et see sõnum läheb kõigile sõpradele-tuttavatele. Sest rasedus on ju naise asi, mehed on orienteeritud tulemusele ehk et nende jaoks muutub asi niikuinii alles siis reaalseks, kui laps käes on.

Või samas… kurat seda teab.

Teine küsimus on (mida ma pole oma metsavanast Abikaasaga jõudnud arutada, seega puudub mul praktiliselt mehe perspektiiv hetkel), kuidas mehed oma eksidele isaks saamisest teatavad. Eile me jõudsime järeldusele, et kui nad üldse teatavad, siis pigem ikka siis, kui laps on sündinud. Aga samas oleneb jälle hästi palju sellest, mis tasandil sa eksidega suhtled. Kui te olete sõbrad edasi, siis ehk mingi hetk tunneb mees vajadust SÕBRALE (kes on juhtumis eks) teatada eesootavast suurest elumuutusest. Kui eksiga suheldakse aga tasandil, et “hoiame kõik võimalikud rauad tules, kunagi ei tea, millal on vaja tagasi pöörduda”, siis vaevalt et mees kiirustab eksile lapsesaamisest teatama. Aga kui on see kõige levinum variant? Et suheldakse vahepeal harva, viisakalt ja sõbralikult küll, aga siiski harva?

Ja muidugi oleneb kõik sellest, kui olulise eksiga on tegemist, kuidas lahku mindi jne.

Mis teie arvate? Kas eksid peaksid teadma? Kas teie teatasite (kes on samas olukorras olnud)? Ja ekside seisukohalt – kuivõrd ekse üldse huvitab, kuidas nende eksid edasi elavad? Mina näiteks tahaks küll teada teatud ekside elukäigust vähemalt neid “suuremaid asju” – abiellumisi, lapsesaamisi, välismaale kolimisi… Aga samas ma ei eelda, et minuga spetsiaalselt teatamisteks ühendust võetaks… v.a Exhusbandi puhul. Tema puhul ma eeldaks küll seda – miskipärast.

Niisiis – kas ja millal peaks teatama? Kui üldse?

The floor is yours.

*Sorri, ma tean, et ma olen jõle kibestunud, sest ma ei saa ise neid sõnumeid saata MITTE KUNAGI.

alandamisest

hoomamatu 9 kommentaari

Kuna ma ei tea, millal on minek haiglasse, siis teen ma ette teatud hulga postitusi ja panen need suvalisel ajal ilmuma. See on üks neist postidest. Selle ilmumine ei tähenda automaatselt, et ma juba haiglas oleksin, katsun sellest ikka eraldi märku anda.

Rääkisime ükspäev Abikaasaga lastekasvatamisest. No et teada saada, kas me oleme põhiasjades ikka ühel lainel. Kindlasti moodustuvad paljud põhimõtted käigu pealt, aga üks on kindel: last ei tohi alandada. Mitte mingil tingimusel. Ja seda usun ma täiesti raudpoltkindlalt.

Mul on lapsepõlvest meeles kaks juhtumit, kus mind alandati ja millele ma senini vastikusega mõtlen. Esiteks muidugi rihma saamised – ma mäletan neid üliselgelt, kuigi ma ei mäleta enam põhjuseid, miks. Aga kindlasti on see üks asi, mida ma senini pole oma isale andestada suutnud, olgu siis selliseks käitumiseks põhjendused-vabandused millised tahes. Ja et mitte siin laskuda füüsilise karistamise diskussiooni (ärgem laskugem!), siis olgu öeldud, et asi on just alandamises. See oli kohutavalt alandav isegi (umbes) nelja-aastasele minule, mis siin siis enam rääkida.

Teine juhus on mul meeles ühelt jalutuskäigult (as fate has it, taas isaga), kus ta terve rahva ees valjuhäälselt käratas: “Ei kõnni jalad sissepoole!” Sellest ajast saadik ma muidugi ei kõnnigi jalad sissepoole ja olen väga peculiar selle koha pealt, aga haav sai löödud ja valus häbi- ja alandustunne on jäänud. (Kuigi ma saan aru mõistusega võttes, et see ei olnud nii mõeldud, et isa ütles nagu sajad miljonid teised isadki oma lastele teinekord karmimalt ütlevad, aga minu jaoks jäi see episood meelde kui üks alandavamaid mu elus.)

Kui ma ükspäev “Päikesemärke” lugesin, sain jälle teada, et ma ei peaks üldse imestama, miks ma olen selline nagu ma olen. Tüüpilise Veevalajana ei kannatagi ma, kui keegi mind õpetama tuleb, mul on VAJADUS teha asju omamoodi ja see on üks asi, millest mu Vähist Abikaasa sugugi aru saada ei taha, sest tema default mode on just õpetamine (seda põhjendas Goodman nii, et igas Vähis tuksub emasüda, ka meestes, nii et mis siin imestada). Ja nagu ta mulle pidevalt ette heidab, on minu alandusmeeter (ha) väga tundlik. Et minu jaoks on alandavad isegi asjad, mis teiste jaoks ei ole. Mis on tõsi, aga põhimõtteliselt usun ma ikkagi, et mul on õigus. Et last saab kasvatada muudmoodi talle piire seades, mitte teda alandades.

Sest laps võib ju olla laps, aga ta on eelkõige ikkagi inimene. Ja mitte ühelegi inimesele ei mõju alandamine hästi.

Bioenergeetik Toomas, kelle juures ma olen käinud ja kellega ma ka Naistesse loo tegin, rääkis, et inimesi pole mõtet õpetada, kui nad sinult nõu ei palu. Et see võtab sinust endast energiat, lisaks sellele tekitab teises vimma – ahhaa, või et sa arvad, et sa oled must targem, et siin õpetama tuled?! Et nõu tuleb anda siis, kui seda sinult küsitakse. Ja seda usun ma ka täiesti, kuigi lastekasvatamise juures on siin ilmselt omad nüansid. Sest ma ju tean omast käest, et kõige tüütumad inimesed on just need, kes muudkui aga küsimata nõu pakuvad. Tehku nad seda “heast südamest”, aga see on häiriv, nõme ja jätab neist mulje kui targutajatest, kellel on vaja alati oma nina igale poole toppida. Te ju teate küll, mis inimestest ma räägin, kindlasti on teilgi selliseid ümbruskonnas jalaga segada!

Ja seejuures on selline unsolicited advice jagavad tüübid minu jaoks lisaks veel alandavad, sest mind alandab nende käitumisega kaasnev arvamus, justkui ei oleks ma ise pädev inimene otsuseid tegema. Kusjuures! Ma olen TÄIESTI VÕIMELINE nõu küsima, kui ma tunnen, et seda vajan. Ma võin tunde sõbrannadega erinevaid eluprobleeme lahata ja ka ise lahendusi pakkuda, kui ma tunnen, et see on asjakohane (st et seda oodatakse). Aga ma ei kannata, kui tungitakse mu ellu ja hakatakse siia-sinna nõu lahmima, kui ma seda isegi küsinud pole. Ma olen kindel, et saan selle kõigega veel eesootavatel aastatel küllalt maadelda.

Aga samas peaksid ju objektiivsed näitajad rääkima siiski minu kasuks. Mul on õnnestunud elada 27aastaseks ja seda hoolimata tõsiasjast, et ma ei tõmba kunagi pärast kasutamist pesumasinat seinast välja. Ma olen küll viimase viie kuu jooksul paar korda autoga peaaegu surma saanud, aga mõlemad olid minust olenematud põhjused. Ma olen küll ja veel teinud oma elus halbu ja valesid otsuseid, kuid ma ei kahetse neid, sest koguaeg õigeid otsuseid teha oleks ilgelt igav ja mille üle siis õlle kõrvale nalja saaks visata?

Nii et ma väga loodan, et suudan oma last kasvatada ilma teda alandamata. Samas ei saa selles kunagi kindel olla, mis TEMALE konkreetselt alandav võib tunduda. Aga teades, et ta on Sõnn, siis võin ma aimata. Ja teades, et ta on kahe nii jäärapäise individualisti laps, nagu me Abikaasaga oleme, võin ma samuti aimata. Ja ma nii hirmsasti loodan, et minust ei saa kunagi sellist ema, kes ei suuda oma lapsest lahti lasta ja tormab talle ka pulmaööl voodi kõrvale nõu andma (selliseid emasid on küll ja veel, õnneks mitte minu oma).

Aga jah, kõigepealt tuleks emaks saada:) Ja siis vaatame juba edasi.

monogamy & other myths

hoomamatu 12 kommentaari

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks… Selles postis kasutan ka esimest korda vahepealkirju, et oleks vast parem lugeda, ei tea, kuidagi väga lobisema jäin… Sorry!

Ma tean, et seda teemat üles võttes on mul oht raputada herilasepesa, aga ometi…

Ühel ööl nägin unes, et ma armusin. See tunne oli nii tugev, et ma ei mäletagi, kes oli armumise objekt. Oli ta mees, oli ta naine? Oli ta tuttav, oli ta võõras? Ei mäleta, mäletan ainult seda värske armumise hullust ja seda erutust, peadpööritavat tunnet. Ma ärkasin ja mul oli kahju, et ma pole nii ammu armunud olnud.

On ju kindlaks tehtud, et armumine mõjub ajule üpris samamoodi nagu võimas uimasti, sest mängus on samad ajukemikaalid: dopamiin ja norepinefriin, rääkimata endorfiinidest. Ja see on minu jaoks tõestus minu isiklikule teooriale ja uskumisele, miks monogaamia ei saa töötada – sest me alati otsime seda uut laksu, seda uut highd, prihodi. Sest on ju midagi nii vaimustavat selles uues, huvitavas, avastamata maas, kui kõik tundub veel võimalik ja su aju on segi pekstud armumisest…

Ärge saage must valesti aru, ma armastan väga oma Abikaasat, aga see tunne on kaugel sellest esimesest peadpööritavast armuhullusest, mida ma tema vastu meie suhte alguses tundsin. See tunne saab paratamatult läbi (teadlaste väitel 6-7 kuu jooksul väsib aju ära sellest ja hakkab muid aineid tootma, oli vist nii) ja asendub millegi muuga. Jah, ta asendub millegi suurema ja võimsamaga, millegi sügavamaga ja tugevamaga, aga see pole enam see esimene laks, high, prihod. Ja vahepeal ma igatsen väga uuesti armuda ja on nii kahju, et ma ei saa seda tunnet enam oma Abikaasaga sel määral kogeda.

Õigemini, ma olen küll korduvalt temasse uuesti armunud, sest mulle tundub, et armastus käib lainetena – vahepeal tõmbab natuke tagasi ja siis tuleb suure hooga jälle peale. Aga see pole ikka see, mida ma armumise all täpselt silmas pean.

Love junkie

Sellepärast ma ei usugi monogaamia võimalikkusse. See kõik ei tähenda, et ma poleks valmis seda proovima – proovin ju – aga ma ikkagi usun, et pühendumine ühele inimesele on raske või isegi võimatu, kui sa oled juba korra olnud love junkie ja su aju on korra juba seda armumise heroiini maitsnud. Ma usun, et eluaegsed suhted püsivad pideval tööl, eneseohverdusel (loe: kompromissidel), lähedusel, sõprusel, ühistel läbitud raskustel ja rõõmudel, aga ma usun ka, et seal on väga palju keelde, mis tuleb enesele seada. Mõned peavad neist kinni, mõned mitte. Sest nagu Elizabeth Gilbert “Commited”-raamatus kirjutas (vist, ma arvan, et oli tema), on tegelikult väga kerge petmist ära hoida, kui sa oled endale selgeks teinud, kuidas see töötab. Ja töötab see ju ikka nii, et on vajalik eelhäälestus – armumine – ja selleks on vaja inimest natukenegi tundma õppida, temaga suhelda, talle usaldada, luua mingisugune emotsionaalne side. Ja sealt edasi on voodisse vaid üks samm.

(On palju teisi liike petmisi ja seda, kuidas juhtub seks, ei saa alati nii kirjeldada, aga ma räägin siin siiski lähtudes sellest hüpoteetilisest inimesest, kes on love junkie ja kes petab, või “petab”, sest ta igatseb uuesti armuda.)

Ning asi ei peagi alati voodis lõppema. Ma olen alati pidanud üheööseksist palju hullemaks variandiks seda, kui mu mees armub kellessegi teisesse (sealjuures on võimalik stsenaarium, et ta armastab mind edasi). Ma olen alati rääkinud, et võin andestada selle, mida nimetatakse “lihtsalt seksiks”, kuid mul on märksa raskem üle saada sellest, kui ta leiab järsku kellegi, kelle kõrval üles ärkamise mõte tundub triljon korda parem kui minu kõrval üles ärkamise mõte… Ja samas ma mõistan seda, sest see on ajukeemia ja armumine on narkootikum. Kui endale natukenegi libastumist lubada, siis on kõrge kukkumine.

Scientific proof!

Peale selle toetab minu mitteusku monogaamiasse bioloogia. On samuti teaduslikult tõestatud, et isased on loomult polügaamsed, samas kui emased kipuvad olema monogaamsed. Isaste bioloogiline kisa kõrvus käsib neil seemet külvata palju võimalik, samas kui naiste bioloogia ütleb neile, et nad peavad valima välja parima võimaliku kandidaadi. Lisaks on kõige aluseks see, palju sugupool paljunemisse investeerima peab. Isastel piisab viiest minutist, emastel järgneb sellele viiele minutile mitu kuud rasedust ning mitu kuud või isegi aastat lapse üles kasvatamist. Sotsiobioloog Robert Trivers leidis, et vastavalt sellele, kumb sugupool peab järglastega kauem tegelema, panustab ta rohkem kvaliteeti, samas kui see sugupool, kes saab kiiremini hakkama oma asjadega, panustab kvantiteeti.

Inimesed on küll natuke erinevad loomadest ja lindudest, sest meie järglased vajavad kauem hoolt kui kutsikad ja inimlaps võidab palju sellest, kui tal on ühe asemel kaks vanemat. Seega on isa huvi jääda lapse kasvatamiseks paigale, sest vaid nii saab kindlustada, et laps kasvab edukalt. Ehk siis – nagu Dennis Hong oma artiklis, mis seda teemat humoorikalt avab, järeldusele jõuab – monogaamia on välja arenenud ajutiselt ja vajaduse tõttu, ta pole ikkagi loomu poolest igavene, vaid teenib laste üleskasvatamise eesmärki.

Ja seda tunnen ma neil kuudel väga teravalt, kuidas TEGELIKULT on bioloogia naise täiesti ära aheldanud. Isegi kui ma tahaks minna ja leida endale uut meest, on see minu jaoks alates sügisest kuni, ütleme, aastani 2015 praktiliselt võimatu, sest nüüd on mul laps. Kui Abikaasa aga otsustaks, et tahaks uut naist, piisab tal vaid õue minna ja keegi leida ja miski ei takistaks teda välja jalutamast. Kui juhtuks nii, et poleks enam armastust, kohusetunnet või südametunnistust (mis kõik veel õnneks on). Aga LIHTSUSTATULT on ju asjad tegelikult nii.

Kõiges on süüdi armumine

Ehk siis… ma usun sellesse, et armastus on olemas ja ma usun, et ta võib kesta x aastat (see x muutub vastavalt igale aastale, mis meie kooselule Abikaasaga lisandub), aga ma ei suuda (veel?) uskuda, et see võiks olla igavene. Ja ma usun, et armastusel ja monogaamial on täpselt see seos, mida konkreetne inimene enda jaoks loob. Ehk siis, sa võid olla monogaamne, aga ei pruugi armastada. Sa võid armastada, aga ei pruugi olla monogaamne. Ja lisaks usun ma, et kui su aju on korra armumise narkootikumist puutuda saanud, siis alateadlikult otsid sa seda tunnet elu lõpuni. Õnnelikud on need, kes suudavad selle tunde pidevalt sama inimesega uuesti üles leida. Rahutumad on need, kes tahavad uuesti tunda uudsuse võlu, jahiärevust, seikluselamust.

Armumisel, eriti üheööarmumisel, pole mingit seost monogaamiaga või püsisuhtega (kui välja jätta, et see võib selle rikkuda). See on hoopis teine asi, teised tasandid, mida selline asi rahuldab. Ma usun avatud suhete võimalikkusse, aga ma usun ka, et see on väga raske. Ehk raskemgi kui monogaamia üritamine, sest lisaks tavalisele suhte hoidmise raskusele pead sa võitlema ka ühiskonna potentsiaalse hukkamõistu, iseenda seletamatut päritolu süümekatega (sest kust läheb petmise piir?) ja kõige selle balansis hoidmisega, et su love junkie aju vajadusi rahuldades sa ära ei kaotaks oma pereelu või kõige olulisemat partnerit.

Ma ei tea, ilmselt paljud ei mõtlegi nii üldse. Et armumine võiks olla eesmärk iseeneses, et see võiks olla kogemus, mida veel otsida, püüda leida. Võib-olla oleks õigem mõeldagi nii, et kui sa oled Selle Õige (või Selle Hetkel Õige) leidnud, siis sa aktsepteerid, et suhe käibki nii: armumine, armastus, lapsed, kuldpulmad. Lootes, et armastus on läbi nende aastate alati olemas. Ja kui peaks tekkima mingi armumisalge, mingi võõras värin, siis maetakse see nii kiirelt kui võimalik maha, sest see on ju vale, seda ei tohi olla!

Lahendus…?

Äkki ongi vale? Äkki ongi nii, et me peamegi pidevalt töötama selle kallal, et mitte lasta endal uuesti armuda (kui siis ainult oma partnerisse), äkki see ongi üks neist inimeseks olemise talumatuid raskusi, millega kõik peavad pidevalt võitlema? Umbes nagu alkohoolikud ei tohi me iialgi kätt järgmise pitsi järele tõsta, peame alatiseks endas alla suruma soovi taas seda uima kogeda… Sel juhul – miks see vale on? Sest monogaamia on norm? Truudusetus patt, isegi mõtteis?

Ühiskond on ikka üks keeruline masinavärk. Ja inimesed veel keerulisemad. Ajust ei maksa üldse rääkidagi. Ja häid lõpusõnu mul polegi… Ahjaa, tegelikult on küll. Ükskord kirjutasin ma oma blogis, kuidas ma nägin nii armast poissi bussis, kuidas ma temasse kümneks minutiks armusin (see seik peaks blogiraamatus ka olemas olema – lk 19). Selle peale sain ma ühe vähestest sõimukommentaaridest, mis ma olen saanud*, kus mind keegi konkreetselt kiimaseks hooraks sõimas… Sest ma julgesin kirjutada, et armusin kevadel võõrasse punase jakiga poissi! (Seejuures olin vallaline.)

Ja siis ma veel imestan, miks… Mina üritasin selgitada, miks mina asjadest, tunnetest ja suhetest nii arvan. Nii tahaks, et keegi püüaks selgitada, miks tema teistmoodi arvab. Ainult et kiimaseks hooraks pole mind vaja enam nimetada:)

*Eks ma ole saanud hukkamõistvaid või kriitilise kommentaare üksjagu, aga see oli üks väheseid kommentaare, mis konkreetselt lahmivalt sõimas, minu arust täiesti tühja koha pealt. Neid olen saanud 2-3 ja kõik ära kustutanud (ainsad kommentaarid, mis olen iial blogist kustutanud).

õnnelik… keha?

hoomamatu 13 kommentaari

Täna on A&Si korraldatud “Õnneliku keha päev”, kampaania “Olen ilus, loomulikult!” raames. Ma ei oska selle kampaania suhtes eriti seisukohta võtta, juba eelmisel aastal ei osanud, sest minu jaoks pole eriline suur asi ilma meigita ringi käia. Ma käin nimelt enamuse ajast ringi ilma meigita, sest ma lihtsalt ei viitsi. Pealegi meeldib mulle väga see, et kui ma siis ükskord kätte võtan ja näo pähe teen, olen ma nii miljon korda ilusam, et tunnen end kohe väga eriliselt ja pidupäevaselt. Kuna enamasti ma viitsingi näo pähe teha pidupäeval, siis see annab õhtule kohe nagu uue mõõtme. Pealegi tundub mulle, et mida rohkem ma oma ripsmeid värvin, seda vähemaks neid jääb… Aga peamiselt ma siiski ei viitsi. Seejuures ei arva ma, et ma “oleksin ilus, loomulikult”, ma lihtsalt ei arva, et mu igapäevane funktsioneerimine peaks olema kuidagi mu välimusega (räägin meigist siinkohal, mitte riietusest) seotud. See annab teatud vabaduse isegi, et ma ei tunne end imelikult, kui pean meigita asju ajama (nagu kuuldavasti paljud naised tunnevad).

Aga kuna sel aastal keskendutakse kehadele, siis mõtisklesin natuke selle teema üle… Noh, muidugi, ärgem üldse hakakem taas viimaste kuude keha diktuurist rääkima, aga nii üldiselt.

Ma olen korduvalt öelnud, et ma pole olnud kunagi oma kehaga suurem asi sõber, aga ma pole teda vist ka kunagi südamest vihanud. Ei ole näinud mõtet. Ma olen küll häbenenud, jah, aga tavaliselt olen häbenenud pilte vaadates, eriti siis, kui kõrvale on sattunud keegi “hea kehaga” inimene. Peeglist vaatab mulle ikka ja alati vastu täitsa okei pliks. See on jätkuvalt minu jaoks müsteerium, kuidas pildid saavad selle illusiooni purustada või et miks üldse selline illusioon tekkinud on. Et miks ma end peeglist ei näe nii nagu ma fotodele jään?

Õnnelik keha. See tundub kuidagi nii naljakas sõnapaar. Õnnelik inimene tundub palju parem sõnapaar. Ma ei ole kunagi tundnud, et “oh, nüüd on mu keha õnnelik, nüüd olen ka mina õnnelik!” See on kuidagi nii… lahutamatu. Muidugi olen ma pärast head trenni rahul ja õnnelik (ja ilmselt on seda ka mu keha). Loomulikult teeb mind rõõmsaks ja pakub rahuldust hea toit. Naudin head massaaži. Meeldib, kui on heade juuste päev. Aga see ju olengi mina, see ei ole ju mu keha eraldi, kes neid teenuseid tarbib ja siis õnnelik on. Nii et õigem oleks vist rääkida, millal olen ma end oma kehas kõige õnnelikumalt tundnud.

Ja sellele mõtlesin ma eile. Ja mõtlesin täna ka. Näiteks olen ma viimasel ajal väga, VÄGA õnnelik, kui ma saan basseini. Sest enam pole mul vanni ja ma tunnen vees olemisest väga puudust. Vees olengi ma olnud sageli väga õnnelik. Näiteks siis, kui ma esimest korda surfilauaga pööramise ära õppisin, siis olin väga õnnelik. Või siis, kui esimest korda lumelauaga mäest alla sõites püsti jäin. Siis olin ka väga õnnelik.

Ehk siis – olen oma kehas õnnelik siis, kui ta millegagi hakkama saab? Kui… veider.

Aga kõige õnnelikum olen ma oma kehas olnud siiski… oh, kui roosamanna… aga jah, siis, kui Abikaasa käed silitavad mu selga ja õlga ja kõhtu ja kaela ja ma tean, sest ma tunnen, et tema meelest see keha ongi ta käte all täpselt selline nagu ta olema peab.

Ehk siis – olen oma kehas õnnelik siis, kui keegi seda valideerib? Kui… tobe.

Ma ei mäletagi enam, kuhu ma tahtsin selle jutuga jõuda… Jah, väga suures osas sõltub mu enesetunne kaalunumbrist, aga mitte nii suures osas kui võiks arvata. Õigemini – ma olen natuke juba hakanud respekteerima seda arvamust, et NUMBER iseenesest ei pea alati olema näitaja. Ma olen end kõige paremas vormis tundnud mitte 60kilosena, vaid hoopis 75kilosena (mille peale üks tuttav olla küsinud – see oli siis, kui ma SLÕLis kaalueksperimenti tegin aastaid tagasi – et “Issand, kuidas Daki ikka nii palju kaalub?!”). Ja ma näen seda iga päev enda ümber, et kõik numbrid, mis jäävad 70st ülespoole, on KOHUTAVALT SUURED, hoolimata sellest, milline on inimese eluviis, mida ta teeb või palju spordib. Sest naine, ishand jumal, peab kaaluma ju 60 kilo! MAKSIMAALSELT! Jabur. See on umbes sama lugu, mis on juhtunud kehakultuurlastega arsti juures, kes mõõdavad KMId ja ütlevad, et teil pole tervis korras, härra, te olete rasvunud! Samas kui neile vaatab vastu lihasmägi. “Ei, rasvunud!” raiuvad arstid. “Sest NUMBER näitab!”

Nii et minagi olen vaikselt leppinud, et määrav pole siiski number*, vaid see, mida ma teha suudan (ja see, kuidas riided istuvad). Mul teeb oluliselt paremaks enesetunde teadmine, et ma suudaksin (õigemini – suutsin) teha mureta ilmselt täis kaitseväe meestenormi kõhulihastes või tõsiasi, et kuigi mu käsivarred on haiglaselt suured, moodustuvad need peamiselt lihasest ja ei kõigu käsi tõstes suurema tuulehoo saatel edasi-tagasi. Lihtsalt kuidagi väga ebaõnnestunud on, et see rasvakiht, mis on kogunenud, ei taha ka lihaste tekkides ära kaduda. Ilmselt võiksin ma proovida mingeid radikaalseid dieete koos suure trenniga, aga ma olen eelistanud alati suurt trenni ilma radikaalsete dieetideta.

Eks see on ikka nii, et mida vanemaks saad, seda rahulikumaks muutud teiste arvamuse suhtes. Kui ma 2006 (vist) Kaalujälgijatesse läksin, siis tegin isegi eraldi blogi selleks, sest sellest rääkimine tundus jõle piinlik. Kuigi see aitas mind palju, ma kaotasin kümme kilo ja muutsin täiesti oma toitumisharjumusi – tervislikuma suunas. Nii et mis seal siis nii häbenemisväärset oli? Olen jah paksuke, aga no las ma siis olen! Ega ma päevad läbi diivanil lebades mäkki ei õgi ju**, ma toitun üsna tasakaalustatult, teen trenni ja olen muidu rõõmus***. Nabapluusi kah selga ei pane ja miniseelikuid ei kanna, nii et teoreetiliselt ei peaks kellelegi mu kaal ette jääma. Aga vahepeal ikka jääb…

Me oleme Abikaasaga kehateemadel palju rääkinud ja tema ütleb, et tema (ja ta sõbrad) on pigem seda arvamust mööda, et pigem olgu naine natuke kurvikam, aga peaasi, et trenni teeb. Et palju õudsem on (pealtnäha?) peenike keha, mis igas suunas lotendab. Minu vastulause on tavaliselt see, et isegi, kui mehed ütlevad, et neile meeldib treenitud keha, vaatavad nad tänaval/klubis/baaris ikka neid, kes on (pealtnäha?) saledad. Et teoorias võib neid ju huvitada, et oleks prink ja toonuses, aga praktikas eelistavad ikka seda, kes on peenemate vormidega, samas kui tal kõrval võib seista kurvikam, aga treenitud naine. Aga tegelikult on sellega vist nii, et niipalju kui on erinevaid kehatüüpe, on ka neid, kellele need erinevad kehatüübid meeldivad ja olgem ausad, kehad ei jagune ju ainult kaheks (sale, aga lotendav või paks, aga lihastega), variante on miljoneid.

Sest näiteks mulle meeldivad erinevad kehad. Mul on teatud turn offid (nagu kõigil), aga üldiselt olen ma erinevatest kehadest vaimustunud. Eriti erinevatest naisekehadest. Minu meelest on fantastiline (seekord irooniata), kui erinevad võivad olla samad kehaosad ja kui kaunilt võivad need kokku kõlada. Ja mind teeb kurvaks teadmine (just teadmine, mitte arvamine), et suurem osa neist ei tunne end oma kehades õnnelikult. Aga kas kampaania korras saab seda muuta? Ei usu. Samas – parem ikka, kui see kampaania on, kui et teda poleks.

Muide, kõlas vist kuskil üleskutse täna end lasta pildistada hetkel, kui sa end kõige õnnelikumalt oma kehas tunned. Ma otsustasin, et see pilt saab minust tulla ainult siis, kui täna peaks sünnitus algama… Seda vastuolu ma aga enam lahkama ei hakka:) Lähen hoopis magama.

/

*Tähendab, mingist piirist hakkab muidugi ka number määrama, aga ma ei räägi praegu sellest, eks.

**Heh. Heheh. Heheheh. Täna küll õgisin, aga praeguses hetkes on mul väga suva, isu oli ja süüa teha ei viitsinud.

***Ja siis jälle masendunud, aga see on juba ajukeemiast, mitte rasvast.

kõhupiltidest ja muust

hoomamatu 27 kommentaari

Eile jõudis mulle postkasti aprillikuine Anne&Stiil, alasti suure kõhuga endine pealtoimetaja Merle Liivak kaanel. Nüüd vaatan, et sama teema ongi juba blogimaailmas lahti läinud. Või õigemini, ma ei tea, kas nüüd sellest inspireeritud, aga samaaegne igal juhul – näiteks kirjutab Rents ja viitab ka kahele Femme artiklile. Lugesin need läbi ja kommentaarid ka, ja päris vait ei taha olla.

Peamine küsimus vist kõigi (=nende, kes pole rasedad ja pole teinud “kõhupilte”) meeltel-keeltel on see, et mis kurat küll rasedatel viga hakkab, et nad peavad oma suurt kõhtu demonstreerima. Millele kommentaatorid vastavad ühehäälselt, et “no seda ei saagi enne mõista, kui ise rase ei ole” või “no aga loomulikult tahad sa jäädvustada oma elu ilusaimat aega, mil sa oled kõige naiselikum!” (minu kursiiv)

Nende kahe peamise vastuse kohta ütlen ma – olles täiesti rase seejuures – et see on bullshit. See on ikka täiesti inimeses kinni. Ehk siis minu meelest on nii, et lihtsalt ongi kahte sorti naisi – ühed, kes rasedust kohutavalt fännavad ja kelle jaoks ONGI tegu elu ilusaima ajaga ja nad tunnevad end kohutavalt naiselikena, ergo ei ole midagi imelikku, kui nad teevad pilte ja neid eksponeerivad. Ja siis on teised naised, kes rasedust nii väga ei fänna, seega ei teki ka pilte ega sellist pealesurutud eksponeerimist.

Ja siis on kindlasti terve hulk, kes jääb nende kahe vahele – mõned, kes ei tee pilte, sest neile näiteks ei meeldi oma keha (aga samas fännavad rasedust) ja mõned, kes teevad siiski pilte, aga pole nii suured raseduse fännid jne.

Mina olen selgeks saanud, et ma kindlasti pole raseduse fänn. Loomulikult olen ma õnnelik, et varsti meil siin peres üks vääksik juures on ja loomulikult armastan ma teda ja loomulikult ma olen päris uhke, et mu keha sellega hakkama on saanud. Muidugi on see peaasjalikult siiski rõõmus sündmus. Aga mitte mingil juhul pole ma raseduse fänn. See on olnud suur seiklus, tõsi, pakkunud humoorikaid hetki ja üllatusi ja lõputult ainest vingumiseks, aga see ei ole kindlasti mu elu ilusaim aeg ja ma kindlasti ei tunne end nüüd hirmus naiselikuna. Ma tunnen end kombinaadina ja mul on raske seda fännata. Teate, mida ma fännan? Punast veini. Mojitosid. Mentoolisigarette. Pööraseid pidusid. Seksi. Jõutrenni. Voodis vedelemist nii, et mul kuskilt ei valuta. Ja in general fännan ma seda, kui ma end normaalselt tunnen. Ma pole end viimased kaheksa kuud normaalselt tundnud ja kuigi ma saan aru, et see on suurema ja õilsama eesmärgi nimel, olen ma siiski äärmiselt õnnelik, et see varsti läbi saab. (Läheb muidugi aega, enne kui ma end normaalselt jälle tunnen, aga see on teine teema.)

SAMAS. Jap, siin on nüüd see koht, kus ma asun “rasedate poolele”. Kui pöörduda tagasi A&S kaanepildi poole, siis ka mina kirtsutasin esmapilgul nina. “KINDLASTI on tal venitusarmid ja karvad kõhu pealt ära retušeeritud,” ühmasin. (Sest kas ma olen rääkinud karvadest? Ei ole?) Ja mõtlesin, et kui tubli ma ikka olen, et pole mingi kõhupildihullusega kaasa läinud. Et küll on õudne. Pealetükkiv.

Ja siis jäin ma mõtlema, et… miks, kurat? Miks tundub alasti rase naine midagi nii õõvastavat ja õudset? Kui ta on ilus inimene ja ta on ilus rase, siis – jumal hoidku, miks mitte?! Muidugi saab iga asjaga üle piiri minna, aga samas saab iga asja teha ka maitsekalt ja miks peaks rase keha olema kuidagi vastikum kui kõhn modellikeha (mis on näiteks võibolla mulle vastik vaadata)? Selles pole ju midagi imelikku, tegelikult. Me kõik tahame ju inimkonda edasi viia, Eesti iivet tõsta ja mida veel. Seega on loomulik, et selleks tuleb lapsi teha. Ja lapsed tulevad meil nii nagu nad tulevad. Seega on täiesti loomulik, et any given time on teatud hulk naisi rasedad. Miks nad peaksid piltidelt eemale hoidma sellepärast?

Seda ütles ka üks Femme artikli kommentaator, kuid kahjuks lõpetas ta oma muidu nii normaalse mõtte ikka sõnadega, et “kui see maailma ilusaim aeg käes on”. Ehk siis on minu seisukoht selline, et ma ei arva, et rasedust peaks nüüd hirmsasti ülistama ja kindlasti kohe ei sünnita me kõik siin järgmisi Jeesuseid, aga ma ei arva ka, et rasedust peaks häbenema ja kõhupildid kõik automaatselt hukka mõistma, sest need on ju rasedad naised seal peal ja rasedad on teadupoolest kõik peast segi. Rasedate hulgas on ilmselt tõesti suurem protsent neid naisi, kes veits üle piiri lähevad asjadega, aga nagu ma alati olen öelnud, näidake mulle normaalset naist. Sest naise elu on ju selline: kõigepealt on päevad (hormoonid! valud!), siis on lühike periood, kui naine on normaalne, siis on ovulutsioon (hormoonid!), siis on PMS (hormoonid! valud!) ja siis on jälle päevad (hormoonid! valud!). Ja siis jääme me veel rasedaks (hormoonid!) ja saame lapse (hormoonid!) ja peame teda imetama ja hoiduma kõigest, mis meid mõistuse juures hoiaks (lisaks: hormoonid!) ja siis hakkab jälle pihta see tsükkel päevad-ovulutsioon-PMS ehk hormoonid, hormoonid, hormoonid.

Selles mõttes, et… jah, ka mina tajun seda kohustust, survet ümbritsevast keskkonnast kohutavalt rasedust fännata. Sest see on ju nii eriline aeg! Ka perekooli loengutes olen kohanud suhtumist, et me sünnitamegi messiaid ja kogu elu peaks selle ümber keerlema. Issake, isegi rasedate vesiaeroobikas on üks treener, kes pidevalt rõhutab, kui oluline on oma keha kuulata, lapsega kontakti saada ja eelistada kindlasti ravimitevaba sünnitust, sest ainult loomulik on õige. Kõik mõtted lähtuvad seejuures ühest default-seadest: et me oleme kohutavalt erilised ja tublid oma raseduse ja värkidega.

Muidugi meeldib mulle, kui keegi vahepeal meeles peab, et kogu see lapse ehitamine on tegelt üks suur töö ja see pole mingi lust ja lillepidu siin. Aga ma ei arva, et ma peaks kuninganna staatuses sellepärast olema. Ja muidugi eeldan ma, et sünnituse hetkel olengi mina (ja mu laps!) kõige tähtsam ja et mind ei visata kuhugi küüni heinte peale, et noh, tõuka välja nüüd siis see titt, samal ajal võid õhtusöögi valmis teha (heintes). Aga et ma nüüd jumalanna oleks? Naiselikkuse kehastus ja issand, ärgem unustagem, ELU ILUSAIM AEG for fucks sake.

Selles mõttes on kommentaatoritel muidugi õigus, et ega sa ikka enne ei tea, mis see rasedus endast kujutab, kui sa selle läbi teed. Aga täpselt nagu iga asjaga saab ka sellega jääda mõistuse piiresse. Sa muidugi ei saa kontrollida seda, millega su keha otsustab sind üllatada, küll aga saad sa kontrollida seda, kuidas sa sellesse suhtud. Mina olen otsustanud suhtuda sellesse iroonilise muige ja lööklausega: “See on lihtsalt FANTASTILINE. Imeline, ma ütlen.” (Ja kasutada ära oma blogi olemasolu selleks, et hästi palju vinguda.) Ma EI ole otsustanud suhtuda sellesse nii, et ma olen nüüd Ürgema võrdkuju, palun mu ees põlvitada, küll aga palun ma lahkesti endast aru saada, kui ma kõndides või autoga sõites oigama või ägisema kipun ja vahepeal kohtumisi lühikese etteteatamisega ära jätan, sest lihtsalt ei jaksa. Mu kõht on tõepoolest muutunud hetkel mu maailma nabaks (pun totally intended), lihtsalt sellepärast, et see on nii kriipi ja äge, kuidas keegi seal sees liigutab, aga ma üldiselt saan aru, et kedagi teist see väga ei huvita enne, kui dudette kõhust väljas liigutama hakkab (ja siiski huvitab vaid teatud määrani). Ning jah, vahepeal lähen ma tühiasjade pärast endast välja või ulun Criminal Mindsi vaadates, aga selleks ei ole ma kunagi pidanud rase olema, et peast tühja koha pealt segi minna (ma olen ju diagnoosiga, mäletate).

Nii et all in all… Selle “rohkem tolerantsi” plakati alla võiks koonduda küll. Ja samas anda aru, et troppe (ma mitu sõna kustutasin enne maha, enne kui selle juures pidama jäin, kuigi see ei sobi hästi) on kõikide inimgruppide hulgas. On troppe rasedaid. On troppe mitterasedaid. On troppe venelasi ja on troppe eestlasi, on troppe geisid ja on troppe heteroid. Aga nagu kõigi asjadega, ei pea siin valitsema põhjus-tagajärg seos. Ehk et kui pildil on rase inimene, siis ei pruugi ta sellepärast kohe tropp olla (ja peaks kivi alla pugema ja end mitte eksponeerima) ja kui pildil on rase inimene, siis võib ta vabalt ka tropp olla, aga mitte ilmtingimata sellepärast, et ta rase on. (Ja nagu asjadega ikka, siis kipub olema nii, et äärmused karjuvad kõige kõvemini ja jäävad ikka kõige paremini silma, isegi kui ülejäänud inimgrupp on muidu täitsa tore.)

Ja kui ma oleksin enne oma kehaga suurem sõber olnud, siis võib-olla oleksin ma kah altim neid pilte tegema ja demonstreerima. Aga kuna ma olen alati olnud seisukohal, et mu keha pole suurem asi vaadata, siis miks ta peaks seda rasedana olema? Lihtsalt sellepärast, et ma olen rase? No olge nüüd.

Aga samas, jah, ei peaks rase inimene end ülejäänud maailma eest ka ära peitma, lihtsalt sellepärast, et ta on rase.

Teie mõtteid? Kas kõhupildid on totaalselt out ja peaksid jääma koduseinte vahele vaadata? Või on rase keha midagi normaalset ja seda ei peaks häbenema?

reality check by Glee

hoomamatu 16 kommentaari

Nagu kõik teavad, siis sarjad on elu. Kuna ma olen üle hiiglama pika aja haige, siis olen kahe päeva jooksul ära vaadanud kõik sarjad, mis on mõne kuuga kogunenud, sest muud ei jaksa teha. Tegelikult ma enamiku ajast hoian niikuinii silmi kinni, aga magada ju ei saa (sest paha on) ja lugeda või midagi muud asjalikku teha ka ei jaksa. Võiks ju arvata, et kui daame siin sünnituspuhkusel on, siis ta muud ei teegi kui vahib sarju, aga ma olen endalegi üllatuseks megaaktiivne olnud, käinud vessaris (kust ma ilmselt külmetasingi) ja Tartu vahet ja isegi inimestega kohtunud ja muidu tubli olnud. Sarjad on jäänud tahaplaanile, eriti need “haiguspäevade sarjad”, mida ei viitsigi niisama vaadata, ainult siis, kui muud teha pole.

No ja siis ma hakkasin eile mõtlema Gleed vaadates, et kuidas kurat saavad ikka Eesti ja USA keskkoolid nii erinevad olla. Muidugi ma saan aru, et tegelikkus erineb mõningal määral ekraanile paisatust, aga siiski. Kuidas on nii, et lapsed, kes teoorias on ju kõikjal ühesugused, võivad eri riikides siiski nii erinevad olla?

Näiteks kogu see Glee kontseptsioon. Et tehakse mingi šõutrupp* (vrdl meie näiteringid ja laulukoorid), kuhu kogunevad heidikud JA coolid lapsed ja see on ikka mingi asi, mis on teiste meelest väärt mõnitamist? Ja üldse kogu see coolide laste värk, see on ikka imelik. Tundub, et USAs on coolid kes? Sportlased ja cheerleaderid. Heidikud on tarkurid, need, kes käivad imelikult riides, paksud ja seksuaal- või rahvusvähemused (weird Asian kid, nagu üks Glee tegelane enda kohta ütles). Seda isegi juhul, kui nad on tegelikult ägedad, st omavad kõiki sotsiaalseid võimeid hakkama saada ja mitte jääda mõnitatava rolli.

Ma küll käisin koolis väga ammu (kohustuslik karje: MA OLEN VANA!), aga miskit ma ikka mäletan. Heidikud olid peamiselt siiski need lapsed, kes erinesid üldisest sel määral, et jäid silma. Need, kes hoidsid tugevalt omaette, olid natuke teistmoodi. Aga nende heidiklikkus ei väljendunudki muus kui selles, et nad olid omaette. Seda, et kellelegi IGA PÄEV limonaadi pähe valataks, ikka ei olnud. Ja mind kogu selle Glee võltstegelikkuse juures häiribki kõige rohkem see, kuidas see sari (olgugi, et ta on päris lahe sari), õigustab ja isegi ülistab IGAPÄEVAST TERRORIT**. Mis peaks kõikide loogikareeglite järgi ammu juba olema õpetajatele silma jäänud – st sarjas ongi, aga keegi ei tee midagi! Õpetajad, kes teavad, et teatud õpilasi terroriseeritakse IGA PÄEV, soovitavad vaid edasi laulda, “olla sina ise” ja küll kõik imepäraselt laheneb.

Päriselu minu jaoks pole kunagi selline olnud. Muidugi, olid meilgi coolid lapsed. Coolid lapsed olid eranditult kõik rikkad ja/või ilusad. Seda siis tüdrukute puhul. Kes ei olnud klassikaliselt ilusad, need jäeti puntidest kõrvale. Ilusad tüdrukud olid alati coolid, isegi siis kui nad olid targad, käisid imelikult riides või eksisid muude sotsiaalsete normide vastu (näiteks tegid pättusi). Neile anti andeks, sest nad olid ilusad ja seega coolid.

Kes ei olnud NII ilusad, said seda siiski olla kallite riiete ja muu kraami abil.

Lisaks olid coolid sportlased. Poistest. Tüdruksportlased olid üldiselt märkamatud. Poiss-sportlased olid väga coolid, kuigi sport vähemalt meie koolis polnud sellises ebajumalaid tootvas staatuses nagu USA sarjades. Ma vist käisin üldse vaid paar korda vaatamas pärast tunde mõnd kossumatši (muidugi poisi pärast, kes mulle meeldis) ja heal juhul oli pealtvaatajaid neli-viis. Cheerleadereid ei olnud, aga neid asendasidki siis rikkad/ilusad tüdrukud. Ja coolid olid andekad inimesed, need, kes oskasid hästi esineda, laulda, korvi mängida – meie koolist konkreetselt näiteks Rumala Noorkuu poisid, Tanel Tein jt.

Ülejäänud, n-ö keskpärased lapsed, leidsid kõik endale sõbrad ja hängimiskaaslased ja isegi kui sellised kambakesed polnud coolide laste soosingus, juhtus füüsilist vägivalda siiski harva või, ma tahaks loota, siiski harvem kui seda juhtub sarjades. St mingit jääjookidega ülekallamist, pea vetsupotti toppimist jmt juhtus vähe ja kui juhtus, pandi see suure kella külge. Kindlasti, KINDLASTI on palju juhtumeid, mis avalikkuseni ei jõudnud, kuid siiski tahaks ma loota, et sellist terrorit ja olelusvõitlust, mis filmides nähtud, väga sageli ette ei tulnud***.

Ka mina pean oma keskkoolikogemust pigem kehvemapoolseks, sest ma pole kunagi olnud ilus ega rikas, aga see-eest olen ma olnud tark ja aktivist-optimist-kummipea. Ja kuna ma pole ka kunagi eriti vaikne inimene olnud, siis teenisin ma üsna kiirelt oma valjuhäälse olemasoluga (mis polnud ilus ega rikas) ära teatud coolide laste halvakspanu. Mind kiusati ja oli vaimne terror kohati, aga ÜLDISELT oli igapäev siiski täiesti talutav. Ma ei kartnud kooli minna, mul olid ikka need sõbrad, kellega hängida (kes olid ka “natuke teistsugused” õpilaste standardite järgi) ja suud lahti teha ma ka ei kartnud. Kui üldse oli kiusamine, siis oli see pigem isikupõhine ehk et olid paar inimest, kellega me üksteist ei sallinud ja kes ei häbenenud seda välja näidata. Või kui konkreetselt läksid kellegagi tülli, siis võis kõike ette tulla. Aga seda, et ma oleks pidanud kartma, et KÕIK sportlased või coolid lapsed võivad iga hetk oma suva järgi mind limonaadiga üle valada või trepist alla lükata, ma tõesti ei kartnud.

Kui panna end korraks coolide laste (kes on tavapäraselt jõupositsioonil, et kiusata ja kes sarjades ongi ALATI need, kes kiusavad) olukorda, siis… Kui sa pole just psühhopaat ja su ajuga pole midagi tõsiselt lahti, siis vaevalt et sa jaksad iga päev ja iga minut mõelda sellele, kuidas endast nõrgemaid alavääristada. Ma võin siinkohal muidugi täiesti mööda panna, aga coolide laste jaoks on oluline ju maine. Võim. See, et sa oled püramiidi tipus. Et olla püramiidi tipus, pead sa tõesti aeg-ajalt oma jõudu näitama, kuid samas pead sa ka jääma piisavalt meeldivaks tegelikele autoriteetidele ehk õpetajatele ja kooli juhtkonnale. Kui sa pidevalt käitud nagu psühhopaat, siis ei saa sa tavakoolis kaua vastu pidada (meil oli ka selliseid. Nad kadusid aastaga. Lõpetasid üldiselt Puiatus või mõnes leebemas erikoolis.), keegi ikka lõpuks näeb ja teeb midagi****.

Nii et igal juhul tundub sarjareaalsus kohutavalt vale. Või vähemalt selle konkreetse sarja reaalsus. Aga no millest me räägime, kui tüüpidel on aega teha igal nädalal grandioosne lavakava, neil on raha eriefektideks (aga mitte bussipiletiks võistlustele), neil on tüdrukud, kes arvavad, et kured toovad lapsi, kuigi nende lähim sõbranna alles eelmises hooajas SÜNNITAS ja nad olid seal juures, neil on pidevalt taustal passimas bänd, kes alati oskab ka kõige tundmatumaid lugusid hoobilt ideaalselt mängida… Nagu öeldud, ma saan aru, et see on vaid väljamõeldis, aga nagu kõik väljamõeldised, põhineb seegi ju reaalsusel.

Sellel imelikul Ameerika koolireaalsusel, kus cooliks peetakse ainult sportlasi ja nende ergutustüdrukuid ja kus kõik teised, olgu nad tegelikult nii ilusad, andekad või osavad kui tahes, on alati kõrvaletõrjutud. Veider reaalsus igal juhul. Keegi, kes on kursis rohkem Ameerika koolitegelikkusega, ehk kommenteeriks? Kas tegelikult on asjad ka nii drastilised, kui teleekraanilt nähtud?

___

*Ma tean küll, et eesti keeles on õige öelda sõu, aga see tundub kuidagi eriti värd.

**Siinkohal peaks muidugi mainima, et mind ärritavad sarjad sageli. Näiteks ei saa ma aru, kuidas CSI TEHNIKUD, kes peaksid olema ülimalt erapooletud oma tõendeid analüüsides, on samad inimesed, kes ajavad taga kahtlusaluseid, kuulavad neid üle ja ka ARRETEERIVAD neid. But that’s just me. Ma saan tegelt aru, et sarja huvides on see tegelikkuse väänamine.

***Kindlasti on neid õnnetuid lapsi, kelle jaoks igapäevane terror ongi kahjuks igapäevane. Neid, kes on “välja valitud” ja keda massipsühhoosis hakkavad kiusama (või seda kiusamist ignoreerima) kõik, nii coolid kui mittecoolid. Nende keissidega ma kursis pole ja ei tahaks ka kuidagi väita, et see on tavapärane, siiski loodetavasti on need juhtumid pigem erand kui reegel.

****Ka siinkohal võib vaielda, aga olgem by default naiivsed ja uskugem ühiskonna toimimisse.

tööajast

hoomamatu Leave a reply

Ühel päeval istusin ma arstikabineti ukse taga ja ootasin, et mind sisse kutsutaks. Ootasin tund aega ja samal ajal käis taustaks raadio, kus, nagu ikka, räägiti valimistest. Ma ei mäleta, kes stuudios olid, võibolla rohelised, võibolla kristlikud demokraadid, ma ausalt ei mäleta enam. Mida ma aga mäletan, oli jutt, et töönädalat võiks lühendada. Loogika oli selline, et kui kunagi tehti 14tunnine tööpäev 8tunniseks, siis oli toimunud suur industriaalhüpe, inimesi aitasid masinad, lühema ajaga sai rohkem tehtud. Ja nüüd on meil juba aastakümneid kehtinud 8tunnine tööpäev, kuigi tehniline areng on veelgi võimsam olnud viimastel aastatel.

Kahju, et ma ei mäleta, kes seda juttu rääkis – vaevalt ma küll oma häält oleksin muutnud, ma valin ikkagi alati erakonda, kes minu meelest esindab kõige paremini minu vaateid kõigil elualadel, aga ikkagi kahju. Ja nii laisk olen ka, et kuna mul on juba valitud, siis ei viitsi erakondade platvorme selle posti jaoks uuesti läbi lugeda, aga enihuu…

Justin kirjutas oma selle kuu A&S kolumnis ka töötamisest ja tööajajaotusest ja sellest, kuidas me teeme natuke liiga palju tööd (vähemalt mina lugesin selle mõtte välja tema tekstist). Ta aitas mul natuke oma seisukohta sõnastada selles. Mina nimelt arvan ka, et me teeme natuke liiga palju tööd. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest töökultusest, mida propageerivad erinevad sarjad, kus tundub, et politseinikud ei maga MITTE KUNAGI, neil pole iialgi eraelu ja peetakse normaalseks, et töö käib kogu aeg. Mina seda normaalseks ei pea, kuigi ka minu eriala on selline, kus tegelikult käib töö kogu aeg. St mu mõtted töötavad kogu aeg, ideid kogun ma kogu aeg ja seda ei saa kinni vajutada, aga samas ei pea selleks ka 8 tundi kontoris istuma!

Ma saan aru, et on töid, kus peab kohal olema ja mida peabki tegema kellast kellani ja mida kauem, seda parem – nt erinevad teenindusasutused, poed, pangad jne. Aga kui rääkida sellest, mida ma tean, ehk minu erialast, siis ma ausalt ei leia, et ma peaksin töötama 8 tundi tööpäevas ja ma üldse ei häbene seda öelda! Kui näiteks mõelda, kuivõrd erineb efektiivsuse poolest juba tänapäeva ajakirjaniku töö oma kolleegi omast, kes tegi seda kümme või 20 aastat tagasi. Inimestel on mobiilid, sul on praktiliselt iga kell võimalik allikas kätte saada. Ei vasta mobiilile, siis on e-mail, sotsiaalvõrgustikud  – lõpuks ikka “näkkab”. St sa ei pea taga ajama inimese päevaplaani, et kus ta mis kellal viibib, kas seal on telefoniühendus, kas inimest on võimalik telefonile kutsuda jne. Ja internet, kui lihtsaks on see meie elu infootsimise mõttes teinud! Taustauuringud, mis võtsid enne ehk päevi, saavad nüüd tehtud tundidega. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Muidugi on muutunud ka nõuded – oluline on päevakajalisus, “kuum” uudisnupp peab minema võimalikult kiirelt onlaini, et konkurent seda eest ära ei võtaks. Aga ikkagi töötame me praegu kordades rohkem kui aastaid tagasi, nii info töötlemise kui edastamise koha pealt.

Samas on hea võtta näiteks klassikaline persoonilugu, sest neis on lihtsam ajakirjaniku töömahtu mõõta. Okei, ma pean seda vist enne natuke selgitama. Kui ma töötasin SLÕLis, oli mu lepingusse kirja pandud töömaht vist neli lugu nädalas, kusjuures loo pikkuseks oli märgitud 4500tm. Reaalsuses see nii ei töötanud päriselt – ikka pidid tegema lühemaid uudisnuppe, teinekord aga pikemaid lugusid, see lepingusse paika pandu oli hinnanguline. Kuuajakirjas on aga teistmoodi, seal vist oli (kui ma jällegi õigesti mäletan) neli lugu kuus, samas loo maht oli kordades suurem. Töötamise kiirus jääb aga ühe korraliku persooniloo juures ikka samaks. Ja seejuures pole üldse oluline, et ma töötaksin kaheksa tundi ööpäevas.

Ühe loo valmimine, võtame siin siis selle klassikalise persooniloo, mahuga 8000-15 000 tm. (Kaanelood on pikemad.) Kui mitte arvestada aega, mis kulub inimese kättesaamisele (ja sellele eelneb veel protsess toimetuses, kus otsustatakse, kellega lugu teha), kokkulepete sõlmimisele jne, siis kulub ühe korraliku loo tegemiseks mul kaks-kolm päeva, aga seejuures mitte 2 või 3 x8 tundi. Ehk siis, lahti lüües ideaalset stsenaariumi:
*inimesega kokkusaamine, reaalne intervjuu – olenevalt inimesest, teemast jne 1,5-4 tundi. Kindlasti saab kiiremini ja saab ka pikemalt, aga minul kulub selline aeg. Ja see on ühe päeva töö, tegelikult. Suhtlemine võtab väga läbi, eriti intensiivne intervjuu. Sellele eelneb eeltöö, taustauuring, küsimuste ettevalmistamine, mis võtab ka olenevalt allikast ja teema keerukusest vähemalt paar tundi (kuni lõpmatu hulk päevi).
*diktofonilindilt ümber löömine – olenevalt intervjuu pikkusest kah 1,5-4 tundi. Ja tegelikult on ka see päevatöö, isegi, kui see võtab ainult 2 tundi. Sa elad loo uuesti läbi ja samas hakkad juba välja noppima seda, mida kasutada ja mida mitte. Hakkad plaanima seda, kuidas lugu välja näeb, mis saab fookuseks, millest tulevad saidbarid.
*reaalne loo kirjutamine – päevatöö. Ma võin loo põhja vähem kui tunniga valmis teha, aga see ei tähenda, et see oleks valmis. Sellele järgneb veel läbikirjutamine, õhustiku loomine jne. Ideaalis võiks olla nii, et lugu jääb natukeseks seisma ja sa saad paar päeva hiljem selle juurde veel tagasi tulla ja loo uuesti läbi kirjutada.

Ma pean mainima, et seda kõike SAAB teha ka ühe-pooleteist päevaga, aga siis kannatab kvaliteet. Ja tuleb ka mainida, et enamasti käib see töö ju kõige muu töö kõrvale, st ikka samal ajal toimuvad juba järgmiste kokkulepete sõlmimised, piltide organiseerimine ja valik, igapäevane meilindus ja vastavalt toimetusele ka lühivormid, jooksvad uusinupud jmt.

Aga kas ma siis töötan halvemini selle poolest, kui ma seda nn reaalset tööd teen 4-5 tundi päevas? Ma ei ütleks. Loeb ju tulemus, kas pole? Ja sellise töö puhul on oluline, et pea oleks värske, et sul oleks uusi ideid, et sul oleks aega rahulikult tekstiga töötada ja see läbi kirjutada. Ja ma pigem arvan, et ma olen selle võrra parem töötaja, kui ma saan võtta aega oma asjade jaoks, käia ringi, suhelda sõpradega ja teha kõike seda, mida üks inimene vajab, et ta kokku ei jookseks, et ta pea püsiks selge ja ideed värsked.

Tegelikult on väga raske mõõta seda tööd, mida kirjutavad inimesed teevad. Kui ma teen ilukirjandust, näiteks, võib mul piisata loo valmis kirjutamiseks paarist tunnist. Aga see ei tähenda, et see oleks valmis, samas see tähendab, et sel päeval ei pruugi ma selle tekstiga enam töötada saada – on vaja distantsi, on vaja koguda mõtteid ja astuda natuke eemale. Toimetamisega on samamoodi. Ma tean, et ma ei ole enam hea toimetaja, kui ma olen 5-6 tundi järjest tekstimassiivi läbi töötanud. Pea lihtsalt töötab niimoodi. Samas ma tean, et ma vajadusel suudan seda teha, aga kas peaksin?

Kaks aspekti on muidugi veel. Esiteks ma kirjutan väga kiiresti. Teiseks on raske mõõta, kustmaalt algab töö tegemine ja kustmaalt lõpeb. Praegu raamatut kokku pannes näiteks trükin ma sageli und oodates looideid, parandusmõtteid, süžeeliine jne telefoni, sest millegipärast hakkavad ideed ikka kõige paremini une-eelses seisundis jooksma. Ma mõtlen ülesehitusele, kompositsioonidele, sõnastusele, pealkirjadele jne kogu aeg: trammiga sõites, kartult koorides, duši all olles. Samas võin ma lugeda mingeid suvalisi artikleid netist ja järsku saabub hea idee. Seega: väga raske on selle töö puhul mõõta, millal kell kinni lüüa, millal on see kaheksa tundi täis ja millal lõppeb töötegemine.

Ma ei usu, õigemini ma tean, et ma ei oleks parem töötaja, kui ma peaksin 10-12 tundi järjest toimetuses istuma. Jah, kui mu tööspetsiifika oleks teine – kui ma oleksin toimetaja, osakonnajuhataja vmt. Aga kui minu ülesandeks on välja ajada kokklepped, genereerida ideid ja lood valmis kirjutada, siis kõige parem töötaja olen ma nii, nagu ma just kirjeldasin. Ja ma tean, et selleks, et seda tööd hästi teha, ei pea minu tööpäev kestma kaheksa tundi. See omamoodi kestab niikuinii kogu aeg.

Ja nüüd lähen ma ja teen süüa ja mõtlen sellele, kuidas peaks “Naistest, lihtsalt” raamat lõppema:)