Tag Archives: awesome

Kallis Emiliana: neli kuud

hoomamatu 5 kommentaari

Täna saad sa neli kuud vanaks. Neli! Kuud! Mingisugune reaalsuste kokkupõrge on sellega seoses (jälle). Ühest küljest tundub, et sa alles ju sündisid (ja ma EI PEAGI veel trenni jõudma!), teisest küljest – mis MÕTTES ainult neli kuud?! Sa oled ju igavesti olemas olnud, sa peaksid vähemalt kahesajane olema praeguseks.

Sel kuul on toimunud sinuga, ja sellega seoses ka meie elu ja päevadega, tohutud muutused. Esiteks lõpetasid sa oma nuturallid. Oh, jah, muidugi sa nutad praegu ka, aga kujuteldamatult vähem. Mis tähendab, et ma PEAAEGU saan juba ka õhtutesse tegevusi ja külalisi planeerida, sest sa oled võimeline olema sotsiaalne peaaegu till the end.

Teiseks võtsin ma käsile su lõunauinakud ja võib öelda, et toimunud on progress. Antud kontekstis tähendab see seda, et nii üle päeva teed sa oma uinakuid ilma minu abita ja ma saan sel ajal näiteks süüa või logeleda või internetti läbi lugeda või pilte töödelda või… OMG! Possibilities! They are endless!

Kolmandaks hakkasid sa keerama. Kõigepealt seljalt kõhule ja siis kõhult seljale ja vahepeal tuleb sul juba ka rullimine välja ja paar korda oled edukalt ka army crawlinud. Nüüd sa ainult kõhuli oleksidki, endal HIIGLASLIK naeratus näol: “Ha! Ma EI SÕLTU sinust! Teen mis tahan!” See kõik muidugi tähendab, et tõenäosus, mil sa kuskilt alla potsatad, kasvab iga päevaga. Ma tean, et ma võin end pooleks rebida, aga et see juhtub paratamatult mingil hetkel kindlasti.

Neljandaks lased sa mul hommikuti magada. Või noh, tukkuda. Ma täpselt ei tea, mis sa neil aegadel teed, sest ma olen ise siis ülessoojendatud surma seisuses ja ei suuda üldse midagi hoomata, aga ma tean, et sa mingi aeg oled üleval ja kuulad raadiot, siis mingi aeg sa jutustad ja keerled nagu vurrkann (need hetked on suhteliselt ohutud, sest voodi on turvatud ja ma ise sinu ja ründava gravitatsiooni vahel) ja mingil hetkel teed sa kaisus mul oma hommikuuinakut, et siis koos minuga lõuna paiku tegudele ja uuele päevale vastu minna.

MA TÄNAN SIND SELLE EEST.

Päriselt. Ma kohati tunnen end peaaegu jälle inimesena.

Ja siis on need… nihkes päevad. Kui sulle ei meeldi miski. Kui sa oled PIDEVALT ebarahul. Kui ma ei saa aru, mis sa minust tahad ja mul on tunne, et ma teen KÕIK valesti. Tegelikult, muidugi, on meil kõigil häid ja halvemaid päevi ja ma üritan endale sisendada, et see on täiesti normaalne. Sest ka sina oled inimene. Sõnnitar, sellest rääkimatagi.

Neid nihkes päevi on muidugi ehk üks kümnest. Aga iga kord on tunne, et nii jääb nüüd igavesti.

Ja kui on head päevad, KA SIIS on tunne, et nii jääb nüüd igavesti.

Ühest asjast tahtsin ma sinuga veel rääkida.

Minu depressioon EI OLE SINU SÜÜ. Jäta see endale meelde, kirjuta kas või üles ja vaata iga päev, juhuks kui sa peaksid nii arvama hakkama.

See ei ole sinu süü.

See on lihtsalt… ajukeemia. Elumuutused. Eelnev terviseseisund, mis seda soosib. Muidugi ka magamatus, aga kui välja jätta paar nihkes ööd, kui sa oled imelikel aegadel ärganud või ma olen pidanud sind võrevoodi kurjast haardest päästma (sest sa oled end kuidagi nii keeranud, et jalad on võrede vahel kinni), siis SINA laseksid mul vabalt magada. Sest mis takistaks mul koos sinuga kell kaheksa magama minemast, eks ole…

Jah, mis takistaks…

Aga sellest mõni teine kord.

Ühesõnaga, sa oled jätkuvalt täiega awesome. Sa teed mingeid ägedaid asju ja ma ei suuda ära imestada, et see mulle jätkuvalt nii põnev on. Siis sa naeratad oma lohukestega naeratust, samas niimoodi natuke kahtlevalt: “Hm. See, mis toimub, meeldib mulle. FOR NOW.” Kui ma sind mõlemale põsele muudkui musitan, siis sa paned oma silmad poolkinni ja naeratad, aga see naeratus ütleb, et sa talud seda heasüdamlikult. FOR NOW. Suure osa ajast vaatad sa maailma, kulm natuke kipras (täpselt nagu su isal) ja püüad asjadest aru saada. (Või juba oledki saanud ja mõistatad, miks KÕIK TEISED ikka veel asjadest aru ei saa.)

Ja siis on need korrad, kui maailmast on NII KÕRIAUGUNI ja sa keerad end minu kaissu, pistad pöidla suhu ja vaikse nosserdamise saatel oled mõnda aega kõige eest peidus.

Ma soovin, et ma suudaks sind alati nii lihtsalt kõige eest kaitsta.

Armastades,

emme

sõna on meestel: miks on naised ägedad?

hoomamatu 11 kommentaari

Ükspäev oma arhiividest midagi otsides sattusin selle postituse peale ja BOOM! Loomingulised mahlad hakkasid voolama. (Ma ju ütlesin, et ma hakkan seda väljendit kasutama, sest see kõlab nii kohutavalt rõvedalt.) Kuna viimasel ajal on siin blogis palju sõna olnud naistel, siis seekord võtsin ma lahti oma kirjakasti ja saatsin kõikidele meestuttavatele, kes pähe tulid (paljud kindlasti unustasin), kirja lihtsa küsimusega: miks on naised ägedad? Miks sulle naised meeldivad?

Vastajaid oli igat sorti, aga kokkuvõttes on nende eesti meeste vastused nagu šokolaadiassortii. See konjakiga. Vahepeal natuke järsud ja ootamatud, aga lõpuks jääb suhu ikka hea maik. Pole need eesti mehed (ja üks peaaegu-eesti mees:) nii mökud midagi! Pealegi, neil on ju hea maitse – sest neile meeldivad eesti naised.

(Ma ei välista ka peegelpostituse tegemist, nii et naised, pange oma pea tööle ja saatke mulle postkasti näiteks oma mõtted, miks mehed on ägedad!)

Miks on naised ägedad? Ütle, mees, miks me sulle meeldime?

Elver: „Üks väga oluline element, mis mulle naiste juures meeldib, on need omadused-tegevused, mida ma ise pole mingil põhjusel oma elus saavutanud, kuigi oleksin tahtnud. Mul on paras nõrkus kõigi naiste suhtes, kes kirjatööga omale pelmeeniraha teenivad. Boonuspunktid, kui neiu vahel arvutimänge mängib — järjekordne asi, milleks mul pole töö kõrvalt aega.

Teine oluline element on ürgmehelik soov pakkuda neiule miskit eluks vajalikku ja nõnda tema heakskiit ära teenida. (Paadunud feministid võivad siinkohal lugemise ära lõpetada.) Mehe roll on olnud läbi aastatuhandete kaitsja ja leivatooja oma. Eks see vajadus ole osaliselt geenides.

Ma tahaks, et rohkemate naistega saaks vabalt suhelda. Et suhtlus ei oleks pidev manööverdamine teise poole komplekside vahel. Ja pidev sarkasm ei ole vaba suhtlemine — see on mingi enesekaitsetehnika vältimaks oma kompleksidega tegelemist.“

*

Justin: „Mulle meeldib, et neil on rohkem empaatiat ja sügavamad tunded. Naised on ka “team players” — meestel on kogu aeg jabur konkurs — kes on tugevam, kes on targem, kes on kiirem, kes on jõhkram – aga naised saavad töötada paremini koos. Ja naised on head korraldajad. Mees saab teha üht asja korraga, aga naistel on laiem perspektiiv.“

*

Tanel: „Mulle meeldib naiste juures see, et reeglina nad hoolitsevad enda eest rohkem kui mehed, st nad vaatavad enne ikka peeglisse, kui kodu uksest välja astuvad. Samuti hoiavad ja hoolivad nad oma ümbrusest paremini kui mehed. Nad on korralikumad, koristavad rohkem, hoiavad asju paremini ehk võib öelda, et nad on üldiselt hoolivamad. Muidugi on ka erandeid…“

*

Naabrimees: „Esimese asjana turgatas pähe kohe ilu – naised on ikka palju ilusamad kui mehed, seda mitte ainult atraktiivse välimuse poolest, vaid see väljendub ka riietuses, käitumises, rääkimises jne. Teine märksõna on rahulikkus (ei ole vist kõige parem sõna… sobib ka kainemõistuslik) – naisi baaris ju kaklemas ei näe ning enamus (auto)huligaane on siiski mehed. Naistel ei ole vaja koheselt rusikad käiku lasta, kui tänaval vastu tulijal ei ole suitsule tuld anda või ta vaatas liiga kaua silma.

Ja loomulikult hoolivus – lapsed, pere, lemmiklooma(d), mees, vanemad, kodu on alati tal mõtteis ja meelel. Alati on tal aega, et kuulata, kuidas lapsel koolis läks, broneerida aega kassile hambaarsti juurde minekuks, koristada kodu, teha perele süüa jne. Need on esimesed märksõnad mis koheselt pähe turgatasid.”

*

Martin: “Naised on elu allikas, mille juures iga päev peab käima… Ja kui ei käi, ei saa ka elu õitseda.”

*

Andris: „Ma olen muidu sugudevahelise võrdsuse pooldaja jne, aga minu jaoks on alati olnud üheks elu suurimaks müsteeriumiks pesumasin ja sellega ümberkäimine – samas kui naistel tuleb see kuidagi loomulikust instinktist.“

*

JS: „No see on ju elementaarne – need on sootunnused. Meestele meeldivad tissid, tussud ja pepud. Põhjuski on väga lihtne. See on inimsoo püsima jäämiseks kõik niiviisi seatud. Kui õielised tolmlevad tuule abil ja kalad kudevad vetikavõssa ning paljud teised kahesoolised liigid teevad veel muudki, et kuidagi läbi aja kesta, siis inimesed peavad oma seemned ise eesmärgile toimetama. Sellele pähegi määrima. Kui just mitte pähe, siis kehale või kehasse pigem. Veelgi keerulisem tegelt. Oma seemned tuleb nii väärtuslikuks käituda, et neid eesmärgile lausa nõudma hakatakse. Siit hargneb juba meeletult keeruline eelistuste ja vastastikuste meelituste süsteem. Kõik loeb ja kõik panused on mängus. Meestele meeldib naiste juures kõik! Kui mees on pööraselt armunud, siis ei ole tema ihalusobjektil mitte ühtegi puudust. Kõik on ainult voorused. Mees võib neid tundide viisi üles lugeda. Sealt leiab kindlasti maheda hääle, nõtked liigutused, viisi kuidas õrnukene teelusikaga kolistab või oma puuksatusi valju naeruga summutada püüab.

Kuid see ei ole mitte midagi muud kui viis mõtelda. Antud juhul viis kõik ilusaks mõtelda, sest nii on looduse poolt seatud. Inimestel on tuule ja vetikate asemel abiks mõtlemisvõime ja see on kõikvõimas. Paljunemise nimel ei ole miski kättesaamatu ja naistes on ilus absoluutselt kõik kui silmapiiril seisab see õige. Ta on ju täiuslik! Vaadake ise. Olgu või transvestiit.

Vabandust, aga ka läbi ja läbi ilusaid naisi on olemas. Ma olen ise näinud!

*

Kaarel: „On mitmeid asju, mis mulle naiste juures meeldivad ning selle asemel, et kirjutada sellest
narratiivis, otsustasin teha väikese nimekirja.

Mulle meeldib kuidas te hommikuti välja näete.
Mulle meeldib, kuidas te mõnikord meid ka tobedate ideede juures toetate
ja mõnikord meile mõistust pähe räägite, kui me natuke üle piiri läheme.
Mulle meeldib, kui te ka vastu vaidlete.
Mulle meeldib, kui teiega saab maha istuda ning kohvi kõrvale tunde tunde vaid rääkida.
Mulle meeldib, kui te olete kõige selle juures enesekindlad.“

*

A: „Sarm.“

*

Pikk: „Mis on naiste juures ägedat? Peaks ju olema lihtne vastata, et neil on hea perse või ilusad tissid, aga kui nüüd järele mõelda, siis minu jaoks see asi nii lihtsalt seletatav pole. Tean küll inimesi, kelle jaoks on oluline, et naine võtaks hästi suhu või et tal oleks ilus perse, muidu üle lati ei pääse, kuid tegelikult on naistel ju veel terve hunnik muid ägedaid omadusi veel.

Näiteks saab nendega arutada maailmaasju või oma muresid hoopis teise nurga alt, kui oma parima meessoost sõbraga, sest nad lihtsalt mõtlevad kuidagi teisiti, mis on tegelikult suht äge. Samas võib see ka üpriski tüütu olla, kui üritad neile mingit ilmselget asja arusaadavaks teha ja nad lihtsalt ei mõista seda, sest nad mõtlevad hoopis teisiti, kui mehed.

Aga mis teeb konkreetse naisisendi ägedalt ligitõmbavaks? Ka see ei ole mingi üks detail (ahter või silmad või suu), vaid kogu tervik. Pigem on see mingi sõnaseletamatu miski, mida tunned kohe, kui talle otsa vaatad. Astud ruumi ja märkad kedagi ning saad kohe aru, et temas on see „miski“, mis teeb naise ägedaks. Ka neid ägeduse vorme on erinevaid. On naisi, kes on nii ägedad, et saad nendega hoobilt sõbraks, kuid voodisse nendega ei roniks. Mitte, et neil midagi viga oleks, aga see kuidagi rikuks jäädavalt selle sõprussuhte. Samuti on teistpidi ägedaid naisi, kellega ainult voodisse ronikski, kuid ei midagi enamat. Neid ma üritan millegipärast jõudumööda vältida. Miks? Vot krt seda teab. Paljud sõbrad vaatavad mind sellepärast nagu napakat, et kuidas saab nii loll olla. Naine tahab ja sina nüüd ei taha. Kuid mu meelest on sellest natuke vähe, et ennast täis juua ja esimene õhtu linade vahele pugeda. Enne tahaks nagu muud kohustuslikud elemendid ka läbida, nagu veinijoomine ja romantika tegemine. Vaadates kõrvalt oma tuttavaid, kes asjaga just sellest „valest“ otsast pihta hakkavad jääb mulje, et ma olen tänapäeva maailma jaoks liiga vanamoodne. Kuid nii ei ole ju minu meelest üldse äge!“

*

Hugo: „Olles heteroseksuaalne mees, meeldib mulle naiste juures see, et nendega saab seksida. Kuulsin kunagi ühest ameerika filmist või teleseriaalist järgnevat nalja: Küsimus: mis on parim koht seksimiseks? Vastus: Vagiina. Olgugi, et see on parasjagu vulgaarne, on see minu arvates suures osas tõsi.

Muidugi siinkohal tuleks täpsustada, et sõnu “naistega saab seksida” ei tohiks lugeda sarnaselt “autodega saab sõita”. Ma ei leia, et seks oleks kuidagi ühepoolne või et naistel oleks selles vaid passivne roll või vaid meestele kasu toomise funktsioon, nagu autode puhul. Kindlasti on seks interaktiivne ning mõlema aktiivset, vähemalt vaimselt, osalust nõudev tegevus.

Veidi laiemalt vaadatuna võiks veel lisada, et minu arvates on naiste kehadel teatud esteetiline väärtus, mis meestel puudub. Eelkõige avaldub see minu arvates selles, et “keskmise” naise keha on ilusam kui “keskmise” mehe keha. Selleks, et mehe keha oleks ilus peab ta sarnanema mõnele Antiik-Kreeka heerosele, kuid naiste puhul pole see üldsegi vajalik.“

*

Tuur: „Oeh. Küsimus on lihtne, aga sel polegi vastust. Vōi on see vastus nii suur ja sügav, et maamuna seda kanda ei suuda. Mutt Mihkel yc kunagi, et ei ole olemas eri rahvaid, vaid on ainult meeste- ja naisterahvas.“

and then it stopped

hoomamatu 18 kommentaari

Ma koguaeg mõtlesin, et ma homme kirjutan. See postitus oli peas valmis. See oli natuke humoorikas, ma tahtsin selle autoriks märkida Mother D. Young, PhD, tsiteerida Solterit ja Spocki ja miksida kokku kõik suureks teooriaks, aga siis…

…nutmine lõppes.

Ja postitust “Miks ta nutab?!” ei sündinud kunagi.

See juhtus esimest korda mõni nädal tagasi. Midagi juhtus, midagi juhtus Mila ajuga ja koordinatsioonivõimega. Esiteks juhtus vist see, et ta õppis ära pöidlaimemise. Siis juhtus see, et ta järsku hakkas asjadest palju rohkem aru saama. Ja tulemuseks on – dare I say it – laps, kes ei nuta.

Oh, tähendab, eks ta natuke ikka joriseb. Praegu näiteks ta õppis ära seljalt kõhule pööramise, mis tähendab, et päevas tuleb paar korda ette selliseid hetki. Vedeleme. Mängime.

Mila: “Oh! Ma mäletan! See keeramisvärk! MA TAHAN SEDA PROOVIDA! KOHE!!!”
Mina: “No proovi siis, ma vaatan pealt, kuidas sul välja tuleb.”

Siis ta keerab. Vahepeal tuleb natuke paremini välja, vahepeal vehib ta jalaga tükk aega õhus, nagu ajaks kärbseid eemale, kuni lõpuks – potsti – maandub kõhul. Siis: oh õudu, käsi on kere all kinni. Vahepeal lükkab ta end vaba käega kõrgele-kõrgele ja vaatab segaduses ringi, niimoodi poolviltu: “What. The. Fuck?!”

Vahepeal saab ta käe kohe kätte ja jätkab enda taevastesse kõrgustesse lükkamist.

Siis ta lõpuks paratamatult väsib. Vajub madalamale, vahepeal vajub JUHUSLIKULT endale ka pöidla suhu (“Ausalt! Ta ise läks, ma üldse ei teinud seda meelega!”) ja hakkab jorisema.

Mina, paanikemana, tõttan appi. Issake! Laps! Mõelda, kui halb tal võib olla! (Nali naljaks, aga ükskord olin ma temaga koos kõhuli ja lugesin lehte ja minu selg väsis enne ära, kui tema oma. Ilgelt rõve on kaua kõhuli olla.)

Ja no vot alles SIIS tuleb tõeline nutt.

Mila: “MIS MÕTTES sa sekkud minu autonoomiasse?! MA TAHAN. OLLA. KÕHULI.”

Mehed, sõnad, härjad, sarved – kõhuli ta end jälle keerabki. Aga ega väsimus ju kadunud pole, jorin jätkub. Siis proovib ta end edasi vedada, no ikka sinna, kus on mõni mänguasi või muud huvitavat (ja nagu teada, asub kõik huvitav ju alati seal, kus sind pole). Ja SIIS meenub talle, et ta ei saa edasi veel omal jõul ja ta läheb veel rohkem närvi. Mina, murelikuna, püüan mingi hetk teda aidata ja kõik trall algab taas.

Aga nutmist nutmist praktiliselt pole. Oh, muidugi oli sel päeval, kui meil külalised käisid ja paar lühemat sessiooni on olnud ka sel nädalal, aga… Daki, kas mäletad veel, veel kolm nädalat tagasi nuttis ta IGAL ÕHTUL tund-poolteist järjest ja enne iga magamaminekut päeval pool tundi järjest?

Nii et jutt sellest, et titt hakkab kolme kuu vanuselt märksa vähem nutma, on täiesti tõsi. Vähemalt meie tite puhul. Ja ma muidugi ei julge veel väga seda suurt õnne uskuda – no et äkki on ajutine. Kuidagi õudselt hoomamatu on hetkel. Et kuidas on nii, et ma panen teda (tema ENDA voodisse!) vaid 15 minutit magama? Kuidas on nii, et ta järsku on nii isereguleeruv? Et ta suudab end ise rahustada, kui tal on mingi elupaanika taas? Ja kuidas on nii, et järsku on nii hea? Ma suudan isegi Abikaasale naeratada ja kuigi ma unustan pidevalt ära inimestele tagasi helistada, suudan ma siiski peaaegu jälle suhelda?

Ma ausalt ei arvanud varem üldse, et oleks talumatu või õudne. See tähendab – kui ma praegu võrdlen, siis muidugi tundub, et oli õudne. Ja noh, eks oli raskeid nädalaid ka, kui lisaks veel ajukeemia ei koopereerunud ja ventilaator lennutas igat sorti sitta laiali, aga see nutmine nagu… oli normaalne ja ma ei muretsenud selle pärast. Ma olin endale selle nutuasja selgeks teinud ja ei muretsenud. See ajas juhtme kokku, aga see OLI. Sest nii, noh, järelikult pidi olema.

(Muidugi on elule tõusmisele kaasa aidanud tugevalt ka see, et ma lõpuks OTSUSTASIN, et aitab sellest kuradi päevaunejamast, aga sellest mõni teine kord.)

Ehk et… Mul on laps. Mul on laps, kes kõhiseb, puriseb, teeb razzing sound, misiganes see ka eesti keeles poleks, naerab, kilkab, keerab, püüab roomata (feilib), ajab mullikesi, jääb oma voodis magama, magab hommikul seitsmeni, vahel ka kaheksani, siis magab (minuga koos!) hommikuuinakut 11ni, teinekord 12ni, oskab muuseumis rahulikult ringi vaadata, end ise autosõidu ajal kõristiga lõbustada…

Ja kas ma juba ütlesin, et ta naerab? Ja pöörab end mulle kaissu*?

Mul on tunne, et kui ma homme hommikul ärkan, siis tervitavad mind pannkoogid ja värviline bänner kirjaga: “WELCOME TO MOTHERHOOD!”

*Noh okei, võibolla ta tahab lihtsalt pöörata ja ma jään talle teele ette, aga ikkagi.

booga

hoomamatu 11 kommentaari

Ma jälestan sõna “tegelustekk”. See on nii ilge sõna, et iga kord, kui ma seda kuskil näen, hakkab mul füüsiliselt paha. No mis kuradi “tegelus”? Tegelemistekk? Mängutekk? Variante oleks ju küll! Kohe tahaks näha seda inimest, kes selle sõna välja mõtles.

Nojah, sõna sõnaks, aga fakt on see, et kaua mul enam seda luksust pole lapsega voodi peal mängida. Ja tekki, millele teda panna, oli hädasti tarvis. Need va peened mängutekid maksavad poes päris palju ja üleüldse ei saanud ma aru, miks ma sellise asja ostma pean, kui mul on superema, kes oskab õmblusmasinaga teha igasuguseid imelisi asju.

Ema käis mitu korda poes neid tegelustekke (vuih!) vaatamas ka, aga kõik need olid kuidagi… tööstuslikud ja paistsid keerulised oma peeglite ja krõpsudega, nii et tal ei tekkinud kohe inspiratsiooni. Siis aga viitas Dooce Etsy poele Boga Babe ja voila! Inspiratsioon sündis! Boga Babe tekid on tõesti kohutavalt kaunid, aga tegelikult ei ole nad ju muud, kui tekid ja tekikotid (mida seal peenelt envelope style nimetatakse, nii et ma tükk aega nuputasin pead, et mismoodi see siis töötab, enne kui tabasin, et muidugi! Ameerikas pole ju kuuldud midagi tekikottidest, nad ju magavad linade vahel… vist) ja asi see siis kodus ise teha pole, mitte Ameerikast 46 euro pluss postikulu eest tellida.

Ja lapitekkide fänn olen ma muidugi juba lapsest saadik.

Niisiis – ema istus masina taha ja siristas ühe õhtuga meile kauni ja praktilise teki valmis, mida mina kavatsen suupäraselt boogaks kutsuma. Boogal on varuümbris kah, juhuks kui ma ühe pean pessu viskama (ja väikse lapsega ikka tuleb ette seda). Tekiks on pool vanast vatitekist, nii et booga on mõnusalt raske ja ei tule lapsega kaasa, kui see üritab kõhu, lõua, sõrmede ja kulmude abil edasi roomata.

Õhtul käisime juba aias ka boogaga istumas ja ikka väga mõnus oli. Mila paistab ka kõhuli märksa rahulolevam, kui talle jõehobud, triibud, lilled ja muu põnev vastu vaatab. Ja siis ta kiunub rõõmust. Jajah, just! Lapse suhtlemisarsenali on lisandunud kiunumine, millega ma veel harjuda pole suutnud, sest ta teeb väga sarnast häält ka siis, kui ta millegagi rahul pole.

Ahjaa, ja Cassule muidugi meeldib booga ka väga. Ennist tuli tuppa ja tormas kohe suure hooga tekile ning rabas jalust seal ilmrahulikult tsillinud karumõmmi, väänas ta topeltnelsoniga maha ja viruta paar korda igaks petteks veel tagakäppadega kah. Ma räägin, rünnakrühmlane noh.

Kallis Emiliana!

hoomamatu 9 kommentaari

Täna saad sa kolmekuuseks.

Tundub, nagu see on mingi eriline tähtpäev. Selline tunne on, et sa peaksid täna midagi ERITI erilist tegema. Hakkama kõndima või õppima selgeks tähed A kuni L või astuma ülikooli.

Aga see on kõigest kolm kuud. SUURES PLAANIS ei ole see üldse suur asi. Kolmekuuline tita justkui ei erineks üldse oma kahekuulisest seltsimehest.

Vaatasin just sinust tehtud pilte, et hoomata, kuidas sa oled kasvanud. Sest, vaat, mina EI SAA ARU, et sa oleks kasvanud. Minu meelest oled sa alati olnud selline nagu sa oled. Nagu sa oled praegu ja olid eile. Ma ei mäleta, milline sa olid eelmisel nädalal, saati siis kuu aega tagasi.

Ma ju tean, mõistusega (see, mis väidetavalt minuvanusel inimesel ikkagi peas peaks olema) saan aru, et sa oled valguskiirusel arenenud. Taas. Juba jälle. Kas eelmisel kuul juba polnud sama värki? Et sa muudkui arened ja kasvad, nii et mühinat on kõrvaga kuulda?

Ükspäev mõõtsin ja kaalusin sind, sest kui ma sind voodis magamas vaatasin, sain ma ühtäkki aru KUI PALJU ruumi sa võtad. Et sa nagu varem ei võtnud nii palju ruumi, kuigi sa oled muidugi alati hiiglaslik olnud. Aga vahepeal on nagu mingi glitch ja korraks ma näen paari kuu taha ja siis need pildid on eriliselt kontrastsed. Ahjaa, kaalusin ja mõõtsin. Sain pikkuseks 64 ja kaaluks 6400, aga samas panime me täna sulle südamerahuga selga kombeka 6-9kuulistele ja sa ei teinud teist nägugi (kuigi ma ootasin, et sa ütled midagi taolist: “Oh come ON, see on NII järgmisest hooajast!”). Natuke on veel varbaotsaliigutusruumi (also known as sahmutusruum), aga mitte väga kaua.

Ma lohutan end (ja oma SPASTILIST) selga sellega, et mingi hetk sa ikka enam nii hullult ei viska ju. Onju? Et ma ei pea umbes ülehomme viieteistkilost gigantbeebit tassima? Sest sellisel juhul pead sa küll septembris käima hakkama juba – nagu ma ükskord unes nägin – sest ma lihtsalt pillan su maha. Või siis, alternatiiv – mu käed venivad maani ja sa lihtsalt lohised muga kaasa niimoodi, lohhat-lohhat, ja mina saaksin õige pea tsirkuses tööd.

A mul ju oligi tööd vaja.

Aga mis siin minust. Sinu sünnipäev – sünnikuupäev? sünnitähtpäev? – on ju. “Vaata, et sa siis homseks eriti magusat piima teed,” ütles emme (sinu vanaema) muigamisi. “Mis ta muud ikka nautida saab!”

No ma proovin. Kohe hakkan proovima.

Nii. Proovitud. Eks sa siis homme ütle, kuidas 2. augusti eripruul kah on.

ENIHUU. Back to the universe where normal people live.

Sinuga on hirmus tore. Sind justkui on NII PALJU, et ma ei suuda sind hoomata ja haarata enam. Kõik mu elu on sind täis. Mu aju kärssab juba, kui ma üritan aru saada, mis juhtunud on. Et kuidas nii on läinud. Et kuidas sa NII SUUR võid olla, et võtadki kogu elu enda alla. Mul on kahju jääda ilma ühestki hetkest sinuga ja mu süda murdub alati, kui ma seda teen, aga ma tean, et ma pean seda tegema, sest ma olen selle võrra parem inimene. Parem ema sulle. Ja ma ei saa üldse aru, kuidas kõik teised ei taha sinuga päevad läbi koos olla, sest sa oled ju IMELINE.

(Ja siis ma lähen jälle välja ja joon paar mojitot ja olen mõneks hetkeks taas normaalsuselaadne toode. Et tulla tagasi ja uuesti sinusse ülepeakaela armuda.)

Mis veel? Lõppenud (elu)kuul oled sa õppinud end küljele keerama, kuigi ma ei pannud tähele, millal see täpselt juhtus. Lihtsalt ühel hetkel ei pidanud ma sind enam söötmiseks keerama, sa keerasid ise. Kõhu pealt seljale keerad jätkuvalt vahepeal kui tuju (või spastilisus, kesteabkesteab) tuleb, kuigi see ei paku sulle enam suurt rõõmu. Sest sul on vaja EDASI saada, sest huvitavad asjad on harilikult eespool või kõrgemal. Ainult et sa praegu veel ei tea, et jalgu saab edukalt just sel otstarbel kasutada. Sa proovid praegu kõhu abil edasi liikuda nagu väike lepakoorest tehtud paadike.

Veel meeldib sulle hirmsal kombel süles istuda, nii näoga minu poole kui näoga arvuti/hommikusöögi/ ajalehe/külaliste jne poole. Kui sa oled näoga minu poole, siis sa imetled vaheldumisi oma varbaid, püüad neid haarata (paar korda oled kätte ka saanud) ja mind, mulle laialt naeratades ja naerda kilgates. Ja no käed, nii enda kui teiste omad, need on lõputud huviobjektid.

Ahjaa! Ja peegli-Emiliana paneb sind naeratama ja siis keerad sa niimoodi daamilikult – siuhti! – oma pea minu lõua alla peitu. Justkui häbenedes. Ise sealt vahelt naerdes edasi piiludes, et mis peegli-Emiliana teeb.

Muresid nagu väga polegi. Su päevane graafik on endiselt pudru ja kapsad ja ma tõesti loodan, et su kuuesest ärkamisest saab õige pea vähemalt kaheksane ärkamine. See oleks superduper. Ma oleksin sulle elu lõpuni tänulik. Kui sa seda teeksid, siis ma lubaks, et ma ei kommenteeri su lõpukleidivalikut. Sobib nii?

Ja psst. Ma ootan juba jõule. Jõuluvanaga me sind sel aastal veel traumeerima ei hakka, aga YOU BET YOUR SOFT ASS, et päkapikumütsis pead sa poseerima küll.

Armastades,

emme

õnnest

hoomamatu 9 kommentaari

Marta postitus inspireeris… Sellesuviseid õnnehetki.

*

Mul on nii kohutavalt paha olla. Ma olen nii väsinud, ma ei saa hingata, on õhtu, Abikaasa pole veel koju jõudnud ja ma lihtsalt TUNNEN, et ma ei jaksa. Ma täna õhtul ei jaksa. Ei jaksa olla sõbra jaoks olemas, kui tal on nutta vaja, ei jaksa teda mitu tundi magama panna, ei jaksa. Midagi ei jaksa. Süda on paha, pea lõhub, ma võtan sõbra kaissu ja viskan tagatuppa pikali. Sõber sööb, vaatab poolmagavat mind natuke, teeb mõned vaaksatused, poeb siis kaissu ja jääb ka magama. Kui Abikaasa tuleb, leiab ta eest kaks magavat tüdrukut, üks vanem kui teine, tuleb heidab ka meie juurde ja läbi oma kohutava olemise ma tunnen, et ma olen ikkagi nii õnnelik. Peidan pea tütre kaissu, torkan nina vastu kõrva ja olen nii õnnelik.

*

Istume Naabrinaise ja Naabrimehega nende köögis (/magamistoas/kontoris/lastetoas) ja joome veini. Räägime ühest, teisest, kolmandast, tapame sääski ja ma toon enda juurest juba teise veini. Neil on seljataga maailma tšillim nädalavahetus, mida ei morjenda isegi see, et Naabrinaine Pärnu rannas ilge prõmakaga ninuli kukkus. “Otse kukkus, nagu puu jalalt,” kirjeldab Naabrimees.

Ühel hetkel näeme kaugel eemal Rocca Al Mare kohal välku löömas. Sätime end aknale, joome veini ja vaatame, kuidas äike läheneb. Võimsalt läheneb, on natuke õudne, aga on äge ka. Pärast tantsin natuke vihmas ja õnnelik on olla.

*

Jõuame Viljandisse ja ma astun sisse oma unistuste korterisse. See on täpselt korter, millest ma olen unistanud kaua mäletan – et oleks katusealune ja et oleks magamislavats, et oleks rõdu, et oleks punaste katuste vaade, et oleks hubane töönurgake. Ja see korter on kaheks päevaks meie päralt! Ma olen lihtsalt nii õnnelik. Nii õnnelik, et ma saan korraks elada oma unistustekorteris, et on ees mõnus nädalavahetus koos kõige kallimatega. Et saab minna end tuulutama ja et saab minna ujuma ja et saab istuda rõdul ja lugeda raamatut ja et saab avastada uskumatult armast Viljandit. Ma ei tea, kuidas ma varem ei teadnud, et Viljandi on KOHUTAVALT suurepärane koht?! No ilmselt ei saagi linna tundma, kui trajektoor on ainult kas Viljandist läbi või siis folgitelkide vahel. Viljandi on nagu üks suur Karlova. Ma elaksin seal tõesti heameelega, kui oleks võimalus seal ka tööd teha…

Hiljem söön pestospagette kirsstomatite ja mozzarellaga, unistan oma kodust, armastan oma ema ja last ja meest ja lähen ja rokin. Imelise vaatega lossimägedes. Ja kui Bombillaz laulab, et päike paistab peale, me tantsime ja nii ongi, et päike paistab peale. Ka selle ühe peale. Ka sinule.

*

Ma istun koos M.-i, tema mehe ja kahe imearmsa põngerjaga Püssika välikohvikus. Ma pole M.-i näinud kolm aastat, ta on Eestis külas lõpuks, aga meil mõlemal on tunne, nagu see oleks olnud eile, kui me viimati kallistasime. On magusvalus – eriti pole aega, titt ootab ja edasi juba minek sünnipäevale, tahaks M.-iga rääkida kokku maad ja ilmad ja ma tunnen end süüdi, et olen hüljanud MSNi ja Skype’i, aga samas on kõik nii nagu vanasti, kui me olime lahutamatud. Ainult et nüüd ei räägi me poistest, vaid räägime lastest ja elust. Tuleb M.-i ema, kelle aina õnnelikumaks muutuva elu üle on mul suur hea meel. Nad joovad minu soovitusel Somersbyd, ma söön imehead kanasalatit ja vaatan M.-i lapsi, suutmata ära oodata, mil minu oma nii asjalikus eas on.

“Jah, nad arvasid vahepeal, et mu isa nimi on Ommik,” räägib M. “Selleasemel, et öelda vanaisa, ütlesid nad Ommik. No sellepärast, et alati kui ta Skype’i ilmus, teatas ta: “Ommik!””

Ma hirnun, kõht kõveras. “Nojah, ma saan su lastest täitsa aru. Ka mina arvaks lõpuks, et keegi, kes ALATI tuppa sisenedes peab vajalikuks teavitada, et ta on Ommik, järelikult on Ommik!”

*

Me istume Tannu emaga kuumal saunalaval. Ma just olen saanud palju häid uudiseid, ma just olen jõudnud paljude sõprade ja sõprade naistega (kes on ju ka tehniliselt sõbrad ja kes kindlasti oleksidki sõbrad, kui mul oleks võimalus nendega sõprust aretada, kui meie kontaktid ei piirduks vaid sünnipäevatamistega) vahetanud palju armsusi ja rämedusi ja nende üle hirnunud. Ma olen just söönud maailma parimat suppi, just näinud ilutulestikku, just jõudnud hakata mõtlema selle üle, kui imelik see on, et mu sõbrad saavad 30. Me räägime Tannu emaga maast ja ilmast ja ma saan aru, kui puudust olen ma temast tundnud ja kui kummaline see ikka on.

Ja samas, kui hea on, et inimesed su elust ikkagi ei kao. (Mõne erandiga küll, aga siiski.)

*

Me istume diivanil. Pussakas näeb mingit und, läbi une teeb hääli ja vahepeal aevastab naljakalt. Sõpsur magab teises toas, toas on meeldivalt jahe, Miuks ronib kaissu. Mul on arvuti süles, Abikaasa oma on laua peal. Me teeme omi asju, koos vaikides, akna taga kolistavad trammid, suve pole enam kaua jäänud, ma olen hirmväsinud, aga seljataga on üks ülimõnus nädalavahetus.

Ootamatult Abikaasa pöördub ja teeb mu põlvele musi.

Vaikides teeme omi asju edasi, ainult et minu suunurk tõuseb naerule.

Õnnelik on olla.

NAISTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Naabrinaiselt

hoomamatu 28 kommentaari

Kolmas külalispostitus tuleb Naabrinaiselt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Naabrinaine sai kirjutamise eest kingiks minu raamatu«Naistest, lihtsalt» ja kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi seesinane raamat. NB! Kommentaar olgu ikka sisukas!

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja teise kommentaari, seega saab raamatu Elina. (Meili mulle!)

***

Naabrinaine tegeleb igapäevaselt Daki mõistusel hoidmisega ja oskab alati vastata, kui küsimuse all on ilgused, maailma veidrused või lapsed ja nendega kaasnev.

 

MEESTEST JA NAISTEST, LIHTSALT

Autor: Naabrinaine

Alguses mõtlesin, et jagan seekord eriti kauneid ja sügavakõlalisi ideid meestest, naistest, igavikust ja ilust sellises eriti kerges ja ainult pisut vürtsises argipäevasoustis, aga läks seekord nii, ma alustasin valest otsast. Ma küsisin oma selgemõistusliku eelteismelise käest, mis tema arvab, et mille poolest üldse mehed ja naised erinevad. Et äkki tuleb mingi tore lapselik naljalause, mida ma saan esimeseks võtta ja siis edasi tuleb kogu see minu esimene lause. Aga tema ütles, et mehed ja naised käivad erinevalt riides. Ja ma sain kohe aru, et see naljalauseks ei sobi, see on lihtsalt tõsi.

Tegelikult tahaksin rääkida eriti ägedatest meestest ja naistest.

Minu jaoks on alati olnud umbes kaks kriteeriumi, mille järgi ma naisi hindan – esiteks see, kuidas nad käituvad erialaliselt, ehk siis see, kas neil on oma kirgliku tegutsemise valdkond ja siis see ka, kui kirglikult nad täpselt selles valdkonnas tegutsevad. (Jah, tõe huvides – kuulun nende hulka, kelle jaoks emadus ei ole professionaalse tegutsemise valdkond, vaid lihtsalt osa inimesest ja tema elust. Seega, pean silmas “päris” tööd.) Ja teiseks – kui võimalik – hindan ma naisi selle järgi, kuidas nad ise ennast hindavad.

Meeste puhul ei ole see teine kriteerium määrava tähtsusega, nende puhul ütleb palju rohkem see, kuidas naised neid hindavad ning eriti see, millised naised neid hindavad. On ju tüüpiline, et neid mehi, kes ennast ise väga tuusaks peavad, selliseid ilgelt lolle ja muidu ka jõrm-tüüpi mehi, saadab tavaliselt üks ja ainult üks inetu beib ja heal juhul tema sõbranna, kuid peaaegu mitte kunagi ei tiirle tema ümber sõbrannad kooliajast ja lasteaiast, noored naissugulased, vanad trennikaaslased ja muidu tänavatuttavad. Samas on ootamatult madala profiiliga meestel tihti ümber tihe naistekari.

Elektriraudtee rongides näiteks, liigub üks kontrolör. Ta teeb jah, peaaegu sama sitta ja perspektiivitut tööd, nagu need ilged rohelised Angerja ja Volta peatuste vahelisel haljasalal, aga ta on otsustanud olla seejuures hinnatud. Tal on Elektriraudtee vormipintsaku krae üles keeratud ja tal on ees matriksi-päikeseprillid, täispeegelduva klaasiga, kuid ikka on näha, et ta kogu aeg vaatab kaugusesse. Aga – ta kuulub siiski kindlast nö madalaprofiiliste meeste hulka, ta ei ole kindlasti tühikargjõrm. Kui ta meie hommikusse rongi kunagi esimest korda sisse astus (nagu ikka teadlikult astus – pani vaguni klaasukse kinni, seisatas, kogus jäägitu tähelepanu, ja alles siis nentis erilise enesekindlusega: “Sõidupiletid palun”) õhkas isegi tollal veel lasteaiaealine, kell 5.20 äratatud ja läbi tuisu 1120 meetrit rongini tiritud DM: “Vaata, James Bond tuli!”

Ja seda meest hindas ülikõrgelt iga naine kõigis neljas vagunis: Paldiskist Laagrisse sõitvad halvasti blondeeritud laonaised, sissekootud sädelusega polokampsunites Klooga ja Keila noored emad, pika seelikuga ökorongipreilid, Saue Gümnaasiumi teismelised – kõik. Ja mina muidugi ka. Ma olen selle mehega vast elus kokku neli lauset vahetanud (nii palju lauseid on loomulikult kantud üldisest elevusest, mis temaga koos rongi saabus), aga ma sain teda hinnata mõlema kriteeriumi järgi tuusaks meheks. Lisaks üldisele melule oli tal parim töö maailmas, ta on tõenäoliselt kõige tegijam kontrolör. See oli algusest peale selge.

Naiste puhul on keeruline juba esimese kriteeriumi hinnanguid jagada. Professionaalset kirge on raskem tabada, eriti nüüd, minu eas, kus levib katkuna mingi pere-on-tähtsam dogmaatika. Vaatad kuhu iganes. Pere on tähtsam. Naiskirurgid pelgavad keerulisemate lõikustehnikate õppimist, sest see võtab kogu olemasosaleva aja lõikustoas ja veel kolmandiku juurde. Aga pere on tähtsam. Naisametnikud viilivad pikaajalistest lähetustest, sest pere on tähtsam. Pere on ikka väga tähtis. Kusjuures – ma olen sada prossa nõus, ongi tähtis. Minu eelteismeline ja hilisimik on minu jaoks, kuidas seda öeldagi, absoluutselt kõige tähtsamad. Aga ma olen harjunud selle professionaalses kirehoos kõrvale jätma. Justnimelt kõrvale jätma, mitte unustama. Kuid selles osas on mehed siiski kordi osavamad kui naised.

Mul on töökaaslane, kelle titt sündis minu titega ühel ajal. Ma mäletan valusalt koosolekut, minu kontorisse naasmise algusjärgus, noh need tited olid siis vast kuuenädalased, võibolla kaheksa. See oli selline harjumiseaeg (oo, mul on nii palju lapsi, isaand, neid on igal pool!) ja ma nägin kurja vaeva, et keskendada oma tähelepanu koosolekule ja eesmärgile, miks see koosolek oli kokku tulnud. Ja kui see vaev oli nähtud, siis ma sain kõigest aru ja suutsin sammu pidada ja titenduse oma ajus kuhugi tahapoole positsioneerida. Ja siis see tabas mind – see meeskolleeg, ta ei näinud üldse vaeva. Tema silmis ei olnud seda positsioneerimispiina. Ta astus kontorisse ja unustas, vabandust, heitis kõrvale. Just like that. Ja on vist oluline mainida, et ta ei ole kindlasti mingi ürgisa, kes öösel magab ja töölt jõudes telekat vahib. Ta oli ka öösiti üleval, kussutas titte ja viis teda lõunapausidel vaktsineerimistele. Ta lihtsalt oli ses osas kõvasti tugevam tegija kui mina.

Ja nüüd tegelikult juhtuski nii, et ma tahtsin rääkida eriti tuusadest meestest ja naistest aga rääkisin hoopis kahest tuusast mehest. Tegelikult on neid naisi, kes on tuusamad kui kümned mehed kokku üsna palju. Aga imelikul kombel kannavad just mehed paljus osas neid omadusi, millele ma õhates alt üles vaatan. Ja naised ilmutavad väga tihti täiesti arusaanatuid jooni. Ju on siis minu areng siiani olnud liiga naiselik, nüüd on aeg arendada jõulisemaid külgi. Või ma olen lihtsalt kibestunud mõrd, kes tahaks tegelikult mees olla, sest need võivad kogu aeg vasakule panna ja saavad kolmandiku võrra suuremat palka. Järgmisel korral ma kirjutan naistest.

NAISTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Nirtilt

hoomamatu 26 kommentaari

Esimene külalispostitus tuleb Nirtilt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Nirti sai kirjutamise eest kingiks minu raamatu “Naistest, lihtsalt” ja kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi seesinane raamat. NB! Kommentaar olgu ikka sisukas!

Nirti on blogija, kirjanik, üliõpilane ja muidu äge naine, kelle muid mõtteid saab igapäevaselt lugeda tema blogist, ka soovitan soojalt tema debüütromaani “Ja andke meile andeks meie võlad…” (Erapoolikult, sest olin selle toimetaja.)

***

MUL ON FAAS™ ehk Naistest ja meestest, lihtsalt

Autor: Nirti

 

Ma istusin hiljuti oma psühholoogi juures suures tugitoolis keras, vaatasin teda oma suurte küsivate silmadega ning küsisingi siis ettevaatlikult, et kas mõte, et tegelikult ei saa ühtegi meest vist korralikult usaldada ja endale väga lähedale lasta, on väga hälbeline. Mul on nimelt jälle Faas™. Psühholoog vaatas omakorda mulle ohates otsa ja ütles, et see pole ühestki otsast hälbeline, see on lihtsalt karm reaalsus ja elu ongi selline, tere tulemast täiskasvanud naiste sekka. Tahtsin selle jutu peale ulgudes tugitoolist põgeneda ning näiteks vanu häid Nirti traditsioone järgides läbi akna välja hüpata ja karjudes päikeseloojangusse joosta. Psühholoog ei tohiks ju ometi selliseid asju öelda? Kus on lilled, kaisukarud ja liblikad? Lootus, et lootus leida prints ei voola kraanikausist alla, vaid sessinane prints tuleb hoopis, kirikakrad hooletult peos ja karp sprotte kotis, kunagi…? Tuleb niimoodi hooletult ja muuseas nagu külmetushaigus ja jääb eluks ajaks piinama nagu krooniline põiepõletik?

Kui ma olin väike, siis tundusid poisid suhteliselt nõmedate ja abitute olenditena. Nad olid lühikest kasvu, kribulad, neil olid koledad soengud, närvilised emad, kes sattusid hüsteeriasse, kui nende pojukesega liiga kaugele soo peale uitama minna, nad said pahandada, kui nad söögiajaks koju ei jõudnud, neil olid peenised, nad ei saanud tüdrukute mängudest üldse aru ja läksid endast välja, kui neile jalkas pähe teha. Kui ma vanemaks sain, siis selgus, et nii poisid kui ka mehed on lühikest kasvu, kribulad, neil on koledad soengud, närvilised emad, kes satuvad hüsteeriasse, kui nende pojukesega liiga kaugele soo peale uitama minna, nad saavad pahandada, kui nad söögiajaks koju ei jõua, neil on peenised, nad ei saa tüdrukute mängudest üldse aru ja lähevad endast välja, kui neile jalkas pähe teha. Üldpilt ei ole vist väga muutunud. Vanusega lisandub kohati tarbetu atribuutika, mehed kolivad emade juurest ära oma korteritesse, ühikatesse (pahatihti ka seda mitte), mõnikord asendab närvilist ema hüsteeriline eksnaine, mõnikord saab mees tüdrukute mängudest paremini aru kui tüdruk ise ja see on iseäranis kurb juhtum, eriti kui on tore mees, jalkas pähetegemise asemel saab neile pähe teha akadeemilisel põllul või karjäärikesal, aga üldiselt on ikka mulje, et küll nad on ikka abitud. Kisub feministlikuks, jah? Umbes, et milleks mulle neid vaja on?! Neid mehi? Õpeta neid kahekümneviieaastaseid kolgesid suppi keetma pliidi kõrval NAGU MINGI LOLL.

Millegipärast siiski tundub, et on vaja. Kuidagi ei saa ilma, vähemalt siiamaani ei saa ilma. Iga kord, kui asetada jalg heroiliselt pakule ja lubada, et: “Ei iial enam!”, ujub kuskilt mingi järjekordne loikam välja, röhatab, kratsib ennast kohmetult ja küsib, et: “Seda et… Kinno?” ning sa lähedki loomulikult. Lollakas naeratus näol, sätid salaja seelikut otse, tõmbad kõhtu sisse ja näitad end paremast küljest kui tegelikult oled. Teine samamoodi. Lööd ennast lille, nagu öeldakse. “Ma olen ilus ainult enda jaoks!” röögatab mõni naine. “Ma meigin end ainult enda jaoks!” Ha-haa. Poleks maailmas ühtegi meest, oleks maailm karvaseid pakse meikimata & rõõmsaid naisi täis. Hea küll, hea küll, siis oleks kõik hot lesbians. Lõpuks seksite siis ja küsite üksteise käest ujedalt ööpimeduses: “Kas me nüüd oleme…?” Niimoodi tekibki lõpuks mingisugune roosikrants mälestustest, mida sitematel eluhetkedel käes veeretada süngelt. Libistad seda mööda peopesa ja kandud mõtetes kuskile kaugele.

On olnud tark mees. Ilus mees. Uje mees. Hull mees. Rumal mees. Noor mees. Udupea mees. Arvutimängusõltlane mees… Kõik reas nagu pärlid. Üks suurem ja säravam, teine väiksem, sinna vahele mahuvad mehed, kellega polegi olnud midagi peale mõne jalutuskäigu, mõne pilgu, aga mõni pilk, teate… Kõik suuremad pärlid on alguse saanud sellest, et tulevad ja küsivad, et: “Seda et… Kinno?”, aga sellest ühest küsimusest võrsub muidugi palju suurem ja lopsakam puu, mis hakkab kasvama õitsema ja mis lõpuks ka viljub. Hea ja kurja tundmise puu. Inimsuhetele tuleks külge panna hoiatussilt, et: “Ettevaatust, võib teha haiget, armistada terveks eluks ja põhjustada imelikke komplekse!”  Loomulikult võib ka pilvepiirile kanda, aga…

Continue reading