Epu Linnuteede-laul

Ilukirjandus Leave a reply

Ma hakkasin Epp Petrone uut romaani “Linnutee koodid” lugema täpselt sel ajal, kui Neptuun ja Jupiter taevas oma ühenduse tegid ja kõik oli nii unenäoline ilma selletagi, et ma oleksin oma unenäolisele olekule lisanud veel… seda konkreetset muinasjuttu. Aga ma läksin sellesse nii kiirelt sisse ja kuigi pidin võtma vist mõned õhtud ka pausi – kogu see apokalüptiline kerimine, see oli nii oskuslikult reaalselt ja hirmutavaltki kirja pandud, et väsitas korraks, tekitades ahastuse – siis raamatu teises pooles ma lendlesin juba palju mõnusamalt selles Epu loodud maailmas.

Peaks vist kohe täpsustama, et kui ma ütlen muinasjutt, siis ma ei mõtle seda kindlasti kuidagi pisendavalt, aga mitte ka kuidagi maagiliselt. Pigem oli mul tunne, et minu kätte on sattunud teos paralleeluniversumist, kus kõik need asjad ongi juhtunud. Ja kui ma lugesin Epu esseed loomest ja loomisest, siis klõpsas mulle paika, et ilmselt nii see lugu Epu juurde tuligi. Kuskilt sealt teisest maailmast, sellest, mis eksisteerib meie omaga paralleelselt, õhukese kardina taga. Ja kus on asjad läinud täpselt nii, nagu kirja sai pandud. Multiversumi teooria, teate ju küll.

Apokalüpsist oskuslikult kirjeldada ei ole tänasel päeval, aastas 2022 muidugi teab mis ootamatu oskus. Me oleme kõik selles apokalüptilisi võnkeid täis maailmas elanud viimased 2,5 aastat. Meie maailmad ongi lõppenud. Me ei ela enam selles maailmas, mida teadsime. Ja alati, kui me mõtleme, et enam ju hullemaks minna ei saa, juhtub midagi, mis meie arvamuse ümber lükkab. Saab küll.

Aga tegelikult paelus mind “Linnutee koodide” juures miski muu – miski peale pealkirja, muidugi, sest oh, Linnutee, muidugi! Kõige rohkem paelus mind tõesti see raamatu teine pool. Kui esimeses pooles elasime me kaasa reklaamiagentuuris töötava Eeva (minagi ju töötan nüüd agentuuris!) andumisele kummalise sektijuhi Diego mõjuvõimule, siis oli see kohati isegi natuke piinlik ja pani nina kirtsutama. Ma nimelt olen muidugi suur krimiajaloo fänn, nagu mõned ehk teavad, ja ma olen väga palju uurinud erinevaid sekte, usuliidreid ja maailmalõpukuulutajaid. Muidugi ma saan aru, et kui sind parasjagu ajupestakse, siis ongi raske aru saada, kui sõge see väljast vaadates tundub, aga siiski oli algus natuke konarlik. Aga see raamat aina võttis tuure üles. Ja lõpuks, siis kui oli käes suur maailmalõpukonverents, suutis Epp niii oskuslikult klipp klipi haaval mind kaasa tõmmata, et ma ei saanud ise ka enam aru, kas ma usun seda kõike nagu peategelane, või olen ma veel kõrvaltvaataja.

Ja kui ma sain üle südantlõhestavast apokalüpsisest (ma ei taha täpsustada, miks see mu südame purustas, aga ütleme nii, et emana oli seda kohutav lugeda ja ette kujutada), ning me jõudsime raamatu teise poolde, siis oli mul tunne, et ma jõudsin kuhugi tuttavasse kohta välja. Ma nägin nii selgelt seda maailma, mida lehekülgedel mulle kirjeldati. Ma isegi tundsin seda värske hommiku lõhna, mis koopasuust sisse hoovas. Ja kuigi ma pole kunagi teinud ayahuascat, suutsin ma isegi nendes nägemustes kaasa lennata. Ilmselt seetõttu, et ma mediteerin päris palju (või mis on palju?) ja nägemustes (või “nägemustes”) rändamine pole mulle midagi erakorralist. Vahe on ainult selles, et mina saan silmi avades kiiresti samale planeedile tagasi.

“Linnutee koodid” on raamat, mida ma olen juba nii palju soovitanud, aga ma ütlen ausalt, et ma soovitan seda ainult teatud tüüpi inimestele. Nendele, kes valutavad maailma pärast südant. Nendele, kes vaatavad elu spiritualistliku vaatenurga kaudu. Nendele, kes näevad mustrite taga suuremaid mustreid. Nendele, ma usun, on see raamat eriti lootust andev. Pealegi, lõppude hulgast saad ise valida sobiva, kuigi minu arust on sel raamatul ainult üks õige lõpp.

Üks asi veel. Epp on selgelt teinud raamatuks väga palju uurimistööd ja need viited on kindlasti kasulik hüppelaud, kui tahta erinevatesse jäneseurgudesse pugeda. Aga miks ka mitte. Sest kui üldse midagi, siis on viimased paar aastat pannud mind ja ilmselt teisigi küsima: milleks see kõik? Ja kui juba, siis sel peab ju olema mingi… suurem põhjus? Ei?

Võibolla ei olegi. Võibolla ongi maailm ainult see, mida me käega katsuda ja silmaga näha saame. Ja “Linnutee koodid” on vaid üks… täiskasvanute muinasjutt. Ebamugav ja hirmutav muinasjutt, aga siiski ei rohkemat.

Aga mis siis, kui seal siiski on midagi…?

Ja veel – üks tegelane olla olnud minust inspireeritud. Ma olin jõudnud selle lugedes ära unustada, aga üks oli tõesti seal erakordselt äge inimene 😀

rip Taylor

hoomamatu Leave a reply

Tänane päev langes mulle peale kui suur hall vihm. On täiesti hoomamatu aru saada, kui keegi neist inimestest, keda oled aastaid jumaldanud, enam järsku seda maailma ja reaalsust ja elu ei jaga. Taylor Hawkins oli vaid 50-aastane, see pole ju mingi vanus. Kuid jah, muidugi, eks tema ellu mahtus rohkem elusid kui paljudel teistel.

Ma olen päev otsa kuulanud Foo Fightersit ja märganud teravalt, kui palju on nende lauludes sõnu, mis räägivad surmast. No one’s getting out of this alive. Käisin sõitmas, auto rappus tormituule käes, mina röökisin kaasa laulda ja lihtsalt nutsin ja nutsin. Ma lihtsalt… ma ei suuda seda hoomata.

Avaldan Taylorile mõeldes oma postituse, mille kirjutasin juunis 2017 pärast legendaarset Göterburi kontserti, mil Dave oma jalaluu murdis ja hiljem lahtise jalaluuga kontserdi lõpule viis. Taylor oli see, kelle õlgadel see üritus püsis. See ja paljud teised, kindlasti.

Head teed sulle minna. Sa muutsid maailma.

Thank you Gothenburg, that was amazing

Teatavasti olen ma elus juba ühe korra olnud õnnistatud Dave’i lähedusega. Nüüd, kui “Sonic Highways” sügisel välja tuli, teadsin ma raudpoltkindlalt, et come rain or shine, sellele tuurile me sõbraga koos läheme, sest kui on üldse midagi, mis on meie jaoks elus sama oluline, siis on see Foo Fighters.

Ja kuna nad veel tulid Rootsi, kus on K2, siis MIS SAAKS OLLA PAREM, kui roadtrippida läbi Rootsi Göteborisse, nautida natuke elu, siis nautida kontserti ja siis elada edasi teadmisega, et LIFE IS COMPLETE.

Juba alguses hakkas kõik viltu vedama, õnneks on olemas K2, kes hädast oskab välja päästa ja Rootsi bürokraatiamasinast läbi murda. Edasi läks natuke tšillimalt. Selgus, et apartement, mille ma märtsis broneerisin ja mis võttis poole mu kuupalgast, osutus OMG KUI OOSÕMIKS. Götebori kesklinna katusekorter – miks mitte, eks ole. Teeselda paar päeva, et elu võibki selline olla. Ümbritsetuna Minu Inimestest, nutta, naerda, istuda katusel ja jälgida päikesetõusu – kõik oli lihtsalt nii ülimõnus.

Ja siis oligi kontserdipäev. Oi, kui kaua me olime seda oodanud. Sel hetkel, kui Dave lavale jooksis, jäi hing kinni ja ma mõtlesin: vot see on puhas õnn. Puhas emotsioon, lihtsalt olin üleni nii õnnelik, et sain olla selles hetkes.

Teine lugu, “Monkey Wrench” oli väga tähenduslik – mu sõber just tänu sellele loole kunagi Foosid kuulama hakkaski. Pöördusin veel, et vaadata tema nägu ja emotsioone, kui järsku – opsaki, Dave koperdas, kukkus känkaskaela üle lavaääre ja kuigi Taylor, Pat ja Nate lasid kõik tublilt edasi, oli see vokaalide vaikus… See vaikus oli täiesti õõvastav. Tuhat mõtet käis peast läbi nende sekundite jooksul. “Ei saa olla. Ei. Ei. Ei. Kas ma tõesti näen, kuidas Dave kukub end kooma? Surnuks? Eluks ajaks vigaseks? Ei. Ei. Ei.”

Kui ta mikri haaras ja teatas, et “guys, I think I fucking broke my leg,” oli kergendus ja pettumus üheskoos. Ma ei oleks IIAL uskunud, et ta tagasi tuleb, ja samas – ma ei oodanud temalt midagi vähemat. Sest see mees on täielik rokikuningas ja nüüd ta tõestas seda jällegi. Muidugi, enne ma värisesin, nutsin, täiesti afektiseisundis, sõber üritas kuidagi lohutada, et vähemalt kuuleme Taylori bändigi ju (Taylor mängis augutäiteks mõned oma bändi Taylor Hawkings and the Coattail Riders lugusid). Muuseas, see oli ka ikkagi täiesti imetlusväärne – bänd ju ise ei teadnud ka täpselt, kui hullud on Dave’iga lood, aga mängisid edasi.

Ja see hetk, kui Dave bändiga ratastoolis Queeni “Under Pressure” coveri ajaks laval ühines, issake, see oli sõnulkirjeldamatu! Vahepeal olid mõned inimesed jõudnud lahkuda, aga ehk paarsada 50 000st. Ülejäänud olid ekstaasis, ülejäänud kontsert oli kehaväline kogemus. Kõik need 50 000 hinge, laulmas kaasa kõiki lugusid, püstijalu, naermas Dave’iga koos… Kui ta mööda seda nn catwalki lõpuks karkudel kõndis, et akustiliselt laulda “My Herot” – ei saanud kellelgi olla kahtlust, KES tegelikult selle õhtu kangelane on.

Ja ta tegigi kõik lood lõpuni, setlistist jäid vist välja vaid mõned plaanitud. Kaks tundi puhast rokki, millest osa istus laval meedik ja hoidis ta jalga paigal, vahepeal käis ta ära ja lasi panna kipsi peale… Ma ei suuda ette kujutada, mis tunne see võis olla, mis valu – hilisem röntgenpilt ju näitas lahtist luumurdu!

Suurimad kummardused lähevad ka ülejäänud bändile, eriti Taylorile, kes vedas kriisihetkel reipalt edasi, ise ju teadmata, mis seisus on tema parim sõber…

Lõpulooks oli klassikaliselt “Best of You”, mille lõpus oli juba näha, et mees tõesti füüsiliselt enam ei suuda laulda. Ning – rahvas võttis üle. Lihtsalt minutite kaupa laulis rahvas, Dave’i ilmeid näidati ekraanil: rõõm, uskumatus, tänulikkus, kõik need siirad emotsioonid – mul tulevad praegu seda kirjutadeski pisarad uuesti silma.

Kui kõik läbi sai, olime täiesti šokis. Jõime Dave’i auks viskit (ta ikka võttis lõpuks laval isegi, aga kes seda saab pahaks panna, eks) ja ei suutnud uskuda, et sellist ajaloolist momenti nägime. Kontsert, mida ei unusta Dave ega terve bänd ega ka kõik need kümned tuhanded. “Ma olen olnud päris mitmel Foo Fightersi kontserdil,” ütles Dave. “Aga sellisel kontserdil pole ma varem öelnud. Kuid ärge saage valesti aru – ma tõesti loodan, et enam ei satu ka!”

Järgmisel õhtul laeval sain veel mänguautomaadinupust sellise elektrilöögi, et reaalselt tuli PÕLETUSHAAV näpu otsa. Pühapäeval koju jõudes jäi Mila palavikku ning esmaspäeva hommikul saime teada, et Hello! lõpetab Eestis tegevuse.

Aga mul on alati ikkagi Foo Fighters ja need neli päeva Göteboris.

Thank you Gothenburg. That was amazing. pic.twitter.com/BXvuxIfVEv

— Foo Fighters (@foofighters) June 12, 2015

dakiblogi 18

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Eelmisel esmaspäeval ärkasin ma ehmatusega üles unenäost, kus ma olin vaadanud, pea kuklas, taevasse. Taevas lendasid üle minu pea sõjalennukid, aga sellised sõjalennukid, mida minu silmad polnud veel näinud. Ma mäletan, et mõtlesin: “Kurat, hakkabki pihta ja venelastel on selline sõjatehnika, milleks keegi ei osanud valmis olla.”

Ärgates ma muidugi teadsin, et pole see mingi “prohvetlik” unenägu, selleks ei pidanud keegi meist olema prohvet, et tänaseid sündmusi ette näha. Me kõik ju teadsime, et see tuleb, selles polnud ju mingit kahtlust. Küll aga ilmselt kuulsin ma läbi une sõjalennukite madallendu, mis sellise unenäo päästikuks oli. Ämari lennuväljast vaid paari kilomeetri kaugusel elades on sõjalennukid mu elu tavaline osa.

Kuid kunagi varem pole need mu und seganud. Pigem ikka tekitanud kaitstud ja hoitud tunde. Ja kuna ka kaitseväe harjutusväli on siinsamas küla külje all, vaid mõnisada meetrit kodust, siis olen naljatlenud, et kas ma üldse saaks aru, et sõda on alanud, kuna püssipaugudki on mu elu tavaline osa.

Aga täna, vabariigi aastapäeval, tegin ma alustuseks annetuse Ukraina laste heaks (seda saab teha siin) ja siis lihtsalt istusin köögis ja nutsin. See nutt tuli peale nii meeleheitlikult ja ootamatult, et tõmbas hinge kinni. Ma nutsin ukrainlaste pärast, ma nutsin oma Kiievi vanaonu pärast, kes suri aasta tagasi ja kelle silmad enam seda sõjakoledust ei näinud. Nutsin tema tütre ja tema pere pärast, kes ikka veel Kiievis on. Nutsin oma lapse pärast, kelle tulevik on nii ebakindel, sest mis maailma oleme me loonud? Ja nutsin iseenda ja oma kasside pärast, sest kui ma peaksin praegu minema, siis… kuhu ma läheks? Kuidas ma läheks?

Tahtsin minna tagasi magama, või noh, lõunauinakut tegema, sest reaalsus tundus nii overwhelming; ja pealegi olen ma ka niisama väsinud. Aga siis sain aru, et kui ma ka täna ei kirjuta, siis… Nojah, mis sellest siis oleks olnud. Suurt midagi.

Mõtlesin veel oma igapäevatöö peale, mis muidugi õnneks või kahjuks pole enam uudistemaailmas. Et ühest küljest on vaimsele tervisele nii tähtis, et jätkaks eluga nii nagu ikka, sest see on reaalsuse pidepunkt ning kuna mu seltsielu on ikka pigem harv, on just kolleegid need, kes pakuvad nii väga vajalikku inimkontakti ja tunnet, et sa oled kuskil vajalik, et su oskused on millegi loomisel abiks. Isegi kui selle loomine võib lõpuks ajaloos olla midagi, mis osutub pikas perspektiivis kasutuks, sest oleme Kolmandas maailmasõjas.

*

Aga dakiblogi on siiski 18. Saanud täisealiseks. Ja maailm on selle pea kahe kümnendiga muutunud tundmatuseni. Ka mina ise olen muutunud enda jaoks kohati tundmatuseni. Mõned asjad on ikka muidugi samad – ikka veel otsin armastust, kuid nüüd ehk olen jõudnud selle olulise algsätteni, et armastust enda vastu enam otsima ei pea, see on olemas nii sügaval sisimas kui ka pinna peal kohe võtta. Aga vahel muidugi ma ei tea, kas sellest piisab. Kas sellest piisab, et ma kasvataksin üles lapse, kel on olemas kõik vajalikud tööriistad, et maailmas hakkama saada. Kas sellest piisab, et tagada südamerahu. Kas sellest piisab, et teha enda jaoks parimaid otsuseid. Ma ei tea. Eks see elamine üks suur eksperiment olegi ju.

Ma vaatasin just oma käsi ja sain aru, et lõpuks ei näe mu käed enam noored välja. Et lõpuks nad näevad välja nõnda, et hakkavad vaikselt vananema. Olen seda kaua oodanud. Äkki nüüd lõpuks on siis ka endal oma vanust lihtsam tajuda?

Igal juhul. Head vabariigi aastapäeva, sest see on nii tähtis, et meil meie vabariik on, isegi kui peame jagama seda täielike sitapeadega. Aga vabadus on neilgi olla, paraku. Ja siis muidugi: slava Ukraini! Te tulete sellest võitjana välja, te lihtsalt peate.

kodudest

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Veeresin just Instagramis ringi, kui Lisette postitus ette jäi ja see puudutas minus midagi. Midagi, mis sundis kohe haarama arvutit ja avama seda minu kõige külastatavamat lehekülge, blogilehte.

Ma hakkasin mõtlema oma kodude energiate peale. Ma jätan praegu Tartu neist heietustest välja, sest esiteks olen ma Tartust varem väga palju bloginud, aga peamiselt… on mul Tartuga nüüdseks väga raske suhestuda. Kõik need mälestused on muutunud mingiks imelikuks uduseks filmiks, kus peaosas oli mingi kummaline, võõras tütarlaps, kelle mõttemaailmaga ma enam suurt ühendust ei tunne. Ja ausalt öeldes – ka mälu on väga kehv. Ma ei mäleta oma 20ndatest peaaegu eriti mitte midagi.

Aga Tallinna-kodud… Jah, kui ma 2010 Põhja-Tallinnasse kolisin, jälestasin seda korterit hingest. Ma pole kunagi elanud üheski kortermajas, kus oleks olnud nii palju peretülisid, nii palju hooletusse jäetud lapsi ja nii palju kurbust ja viha, kui seda oli kaitseväe kortermajas. Ja ma isegi olin seal väga-väga õnnetu. Aga ma olin seal ka kõige õnnelikum üldse. Mäletan senini selgelt seda hetke, kui istusin diivanil, sabakont ikka veel sünnitraumast kohutavalt valutamas, rinnad paistes, pea segi magamatusest, hormoonidest ja kurnatusest, laps põlvedel. Ja seda esimest naeratust, poolikut, nii ebalevat, et ma kahtlesin, kas see üldse on nö päris, teadlik naeratus. Aga oli!

Ma kibelesin sealt korterist ära, kuid nüüd mõtlen tagasi, et tegelikult oli selle asukoht mõnus ja meri oli sealsamas, ja kogu see piirkond oma hooletuses tegelikult sobis mulle. Ma lihtsalt ise olin kohutavalt õnnetu, üksik ja eraldatud, kaugel oma lähedastest, hirmust poolsegi, sest ma pidin hakkama saama millegi nii vastutusrikkaga kui seda on väikese inimese elus hoidmine. Ma kibelesin sealt ära ja kui me leidsime Nõmme korteri, kus polnud sees isegi tualetti, vannitoast rääkimata, veensin ma oma toonast partnerit ülikaua, et me selle korteri ostaksime. Aed, sirelid, tillukesed majad ja ahiküte… Oh, see tundus puhas idüll.

Muidugi oli see kaugel idüllist. Sellest sai korter, kus ma kogesin kõige jõledamaid kohtumisi iseenda ja teiste inimeste deemonitega. Palju unetuid öid, palju liialdamisi, palju põgenemisi, palju iseenda passiivset hävitamist. Nendesse seintesse jäid kinni ka mõned sellised mälestused, mida ma tänaseni pole mäletada julgenud või osanud, see kõik lihtsalt oli nii kohutavalt traumaatiline. Ma ei tea, kas on õige öelda, et tulin sealt välja PTSD sümptomitega, aga võib-olla. Mul on isegi võimatu öelda, paljuga ma sellest olen praeguseks diilinud ja palju lihtsalt alla surunud, sest seda kõike on… palju. Ja mõtlen vahel, kas neid kõige õudsemaid mälestusi üldse peakski mäletama, äkki on parem, kui ei mäleta?

Ja kuigi ma ei tahtnud sealt tegelikult vist ära kolida – ja kohe eriti ei tahtnud ma kolida linnast nii kaugele, veelgi suuremasse eraldatusse – siis tänaseks olen ma muidugi superõnnelik, et elu nii läks. Mulle meeldis selle korteri energia kohe, see oli puhas ja rikkumata, siin olid elanud õnnelikud inimesed. Aga mina tõin siia kaasa oma õnnetusehunniku, kogu enda kogunenud traumad ja valud ja haigetsaamised ja nõrkused. Läks tükk aega, kui aegamisi see tume pilv mu ümber hajuma hakkas ja ma surusin, hambad ristis, veri ninast väljas, iseseisva tuleviku suunas.

Olen vaadanud tagasi, mis olid need summad, millega ma alguses hakkama saama pidin. See korter on kallis, st kommunaalid on kallid. Talvel 500-600 eurot kindlasti kokkku. Õnneks polnud üür siin kallis ja hiljem, kui korteri ära ostsin, pole olnud ka laenu tagasimakse kallis. Aga opereerisin ma umbes samade summadega, toiduraha jäi mõnikord 20-30 eurot nädala kohta. Püsivale tööle sain siis, kui olin siin juba üksi aasta aega toimetanud, siis läks mõnevõrra kergemaks. Või noh, ma ei tea… See on vist siin elamise kõige suurem raskus. On füüsiliselt koormav linna vahet sügada, kuigi nüüdseks on mul raske ette kujutada, et ma seda ei tee. Aga see on juba teine jutt…

Ühesõnaga, selle korteri energia siin on olnud ääretult toetav ja armastav. Jah, nii nagu igas jumala kohas elades (vanad lugejad kindlasti mäletavad, et olen sellest rääkinud) kummitab ka siin, aga siin pole kunagi olnud halvaendelist tunnet. Luupainajaid siiski olen kogenud, viimati nii hiljuti kui eelmisel nädalal, aga mulle tundub, et need pole korteriga seoses ja et need seinad siin teevad endast kõik, et meid nelja hinge siin vahel hoida ja kaitsta. Ning oma ahjualune on siin ka, sest mul on jätkuvalt keeruline ette kujutada, et ma elaksin kohas, kus pole vähemalt üht kohta, kus saab teha elavat tuld.

Ma olen siin õppinud, et ma saan üksi ja ise hakkama peaaegu kõigega. Tõesti, peaaegu kõigega. Kui ma jõuan köögiremondini ja sellegi seljatan, siis võin üsna kindlalt öelda, et ma ei jää millegagi hätta. Ma olen siin õppinud, et saan ainsana loota iseendale ja et see on okei, sest ma olen ise enda kõige suurem sõber ja toetaja. Ma olen õppinud, kuidas ennast rohkem ja paremini armastada, seda hoolimata kõigist valusatest vigadest, mida olen varem oma elus teinud ja eksimustest, mida olen teinud enda ja teiste suhtes. Ma olen aru saanud, et üksi on täiesti okei. Olen aru saanud, et kõige tähtsam on kõigepealt anda armastust endale, alles siis suudad sa seda endast välja anda.

Ja nüüd, pärast kõige pikemat kallima-vaba perioodi, mis mul vist iialgi olnud on, olen ma lõpuks siin suures üksinduses ja üksilduses elades aru saanud, et ma ei pea kõike üksi tegema.

Ma oskan ja suudan ja saan hakkama ja ei ole sellepärast õnnetu, kui ma teen üksi.

Aga et tegelikult ma ei pea. Et tegelikult on inimeseks olemise kogemus midagi, mida on ilusam jagada. Et hüperiseisvus võib olla samamood kahjulik, nagu seda on sõltuvus. Et ma olen läinud natuke skaala liiga teise osa ja on täiesti okei leida endas see julgus lasta kedagi lähemale, lasta kedagi sisse, öelda kellelegi, et “Ma ei taha üksi, saad sa aidata?”.

Tähendab, muidugi ei ole ma veel selle päriselt välja ütlemiseni või müüride enda ümber lammutamiseni jõudnud, aga vähemalt olen ma aru saanud, et see on mu järgmine suur õppetund. Muidugi pole mul ka õrna aimugi, kuidas seda tegema peaks, aga ma arvan, et see on miski, mida ma üksi ei saagi teada.

Kuidas ja mis kujul, seda näitab aeg. Aga see kodu siin on mulle kindlasti ka selles toeks.

aasta küsimustes 2021

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Oleme jõudnud mu lemmikosani aastast. Kui lõpuks ometi saab selle lukku küsida.

On olnud üks erakordne aasta. Muidugi, eks iga aasta ole omal kombel erakordne, aga kogu selle möllu sees ei ole alati aega või tahtmist hinge tõmmata, et päriselt aduda, KUI PALJU on toimunud, KUI KAUGELE on tuldud, KUI TÄHTIS on see hetk, millesse oled jõudnud. Kui palju oli sinul neid hetki, mil mõtlesid: see nüüd ongi see? See on see hetk, mil muutub kõik? Või, vastupidi, hetki, mil mõtlesid: jälle see sama vana jama, ma ju arvasin, et me oleme sellest kaugemale jõudnud, miks ma pean jälle uuesti selle sitaga tegelema?!

Mitu korda tabas sind koosolek kui välk selgest taevast? Mitmel koosolekul ütlesid midagi, mille üle pärast pikalt mõtlesid – kas ikka tasus? Mitu korda istusid nende koosolekulaudade taga, vaatasid neid tähtsaid, tarku, vahel ka kuulsaid ja rikkaid inimesi ja mõtlesid – vau, kui nad ainult teaksid, et ma tegelikult ainult mängin kontorit… Ja mitu korda olid rõõmus, kui said aru, et tegelikult mängivad nemad ka?

Kas oled päriselt mõistnud, et tegelikult ei mõista me kunagi midagi päriselt? Oled sa sellega juba rahu teinud või otsid, ikka otsid seda Suurt Vastust edasi? Oled sa osanud mingitest hinnangutest lahti lasta – või oled ehk avastanud, et sul on veelgi rohkem arvamusi ja hinnanguid tekkinud, mida anda? Kui mitu korda sa südamepõhjast vihastasid, sest inimeste ükskõiksus, rumalus ja kuritahtlik lollus lihtsalt oli nii arusaamatu? Ja mitmel korral sa heldisid, sest said aru, et tegelikult ei ole õnneks kõik ainult must ja valge, tegelikult on nii palju inimesi, kes mõtlevad sulle sarnaselt, tegelikult on nii palju neid, kes sulle annavad nii palju, ilma et nad sellest arugi saaksid?

Kas pidid oma sõprussuhteid ümber hindama? Aga töösuhet? Mis olid need uued küljed, mida sa oma lähedasest sel aastal nägid? Juhtus sul seda, et mõni hea sõber rabas sind ülestunnistusega, mida sa poleks uneski osanud tulemas näha? Või siis avaldas toetust ootamatult keegi, kellest sa poleks iial arvanud, et tema võib sinuga samamoodi mõelda?

Mitu sõprussuhet tõeliselt proovile pandi? Mitu korda tundsid seda nuga enda seljas valusalt keerlemas? Mitu korda said aru, et sõnad, mis su suust kukuvad, kukuvad kilinal maha, ilma, et kuskile kinnituks – ainult selleks, et neist üle trambitaks nagu sulailmaga räästast kukkunud jääpurikatükkidest?

Kui me juba ilmametafoorideni jõudsime, siis kuidas sa selle kuuma üle elasid? Kuskil seal maa ja taeva vahel kõikudes, higistades välja oma viimast arurakku – mis sulle sel hetkel (peale konditsioneeri) oluline oli? Kas sind panid need ekstreemsed olukorrad midagi päriselt mõistma? Või langesid sa vegetatiivsesse olekusse, elades sekundist sekundisse, oodates ja lootes, et kunagi see kõik lõppeb…?

Mis olid need asjad, mida sa sel aastal hoidsid ainult iseendale? Mida aga maailmaga jagasid? Mis olid sinu viisid stressiga hakkama saada – ja kas need on jätkusuutlikud? Mida õppisid sa armastuse kohta, mida varem ei teadnud? Kas sa suudad seda õppetundi päriselt endasse integreerida? Oled sa läbi analüüsinud: miks see suhe lõppes? Miks see suhe püsima ei jäänud? Milline eks sind üllatas, libisedes uuesti segase jutuga su DMidesse? Mis tundeid see sinus tekitas? Kas said aru, kui väga teda igatsed? Või hoopis mõistsid kristallselgelt, miks teie maailmad enam ei klappinud?

Mitu kullerit uksest sisse lasid, mitu toidutellimust tegid? Mitut uut rooga maitsesid? Millisesse restorani esimest korda pärast piirangute kadumist sööma läksid? Mis riiki lendasid, kui see jälle võimalik oli? Kui kiirelt vaktsiinisüsti järele jooksid? Mitu korda kirjutasid Twitteris vastuse, ainult et seda kustutada, mõistes – kõige rumalam asi, mida teha, on internetis vaielda ja trollidele sööki anda? Kuid mitu vastust siiski lendu läksid, sest need tundusid liiga olulised, et mitte kustutada?

Millised olid kõige suuremad lugemiselamused? Kelle sõnad liigutasid sind nii, et pisarad hakkasid iseenesest voolama ja sa ei märganud seda enne, kui nina otsa tilk oli tekkinud? Kas need sõnad tulid raamatust või hoopis tsätiaknast? Ja millega hellitasid sa sel aastal oma kõrvu? Millised hääled su kõrvust sisse voolasid, mida nad sulle rääkisid? Kas nad kandsid sind teistesse maailmadesse või hoopis õpetasid midagi? Ehk nad hoopis ajasid sind naerma või tekitasid põnevust, kuid siiski olid asendamatud, et kuidagi hämaraks kiskuva reaalsusega paremini hakkama saada?

Mis number vaatab odomeetrilt selle aasta lõpuks vastu? Kas see number ütleb sulle midagi läbitud kilomeetritest või läbisid sa need kuidagi poolmuidu, ilma suurema vaevata? Millised olid su kõige kirkamad ööd? Kellega need veetsid? Mis pakkus sulle teravaid elamusi – olid need maised mõnud või hoopis pöörased unenäod? Kui hästi sa enesega tuttavaks oled nüüdseks saanud? Oled sa leppinud ka selle tumedama poolega, kes sinus elab – või tunned sa ikka veel nii suurt häbi, et ei suuda isegi tunnistada, et sinus midagi tumedat üldse on?

Kas sa universumi sünkroonsusi märkasid? Seda hetke, kui autos juht plaksutas ja telefoni laekus samal hetkel sõnum “Sain just litaka”? Või seda hetke, kui vajutasid publish ja samal hetkel kirjutas sõbranna, kellele mõeldes sa jutu kirja panid? Või muid hetki – panid sa tähele, mis lugu tuli Spotifyst vastuseks, kui küsisid universumilt ahastuses: “Mis nüüd? Mis järgmiseks? Kas üldse enam kunagi minuga…?!”

Mõistsid sa, et universum teab ja töötab oma seaduspärade järgi? Või mõistsid sa hoopis, et pole muud kui kontrollitud kaos? Lasid sa lahti uskumusest, et sa saad kõike kontrollida? Mõistsid sa, et on vaid nii vähe, mida saad kontrollida ning selles on oma vabadus? Või ajas see sind hoopis pöörlema ja paanikasse? Sest kuidas saada hakkama selles kaootilises maailmas, kui midagi enam kontrollida ei saa?! Tõmbasid sa hinge, et anda endale aega kohaneda?

Mis iganes sa tegid, ma loodan, et need kirevad, väsitavad, ekstaatilised ja vaimustavad hetked aastast 2021 jäävad igaveseks sinuga, ikka selleks, et sind vormida, edasi tõugata, olla vundamendiks kõigele uuele, mis tulema hakkab.

Head vana aasta lõppu, mu kallid!

(Möödunud küsimusi: 2005, 2006, 2008, 2009, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2016, 2017, 2018, 2020)

kõige-kõigemad 2021

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

2015, 2017, 2018, 2020

On käes aasta viimane päev. Tegelikult on see postitus mitu päeva mustandites istunud, sest ma kuidagi ei saanud ega saanud õigesse vaimsesse seisundisse, et püüda asju kuidagi kõige-kõigestada ja reastada. Kuid eile juhtus midagi, mis pani järsult elu perspektiivi. Proovime, ehk nüüd on ka kõigemad lihtsamad.

Kolm kõige paremat hetke 2021

Kui Mila ütles: “Sa oled mu parim sõber!”

“Enamik täiskasvanuid ei mõista lapsi,” ütles ta ühel korral, kui olime jalutamas. Sadas laia lund ning metsa all oli sumpamist omajagu. Väljas oli pime, meil oli kaasas vägev taskulamp, millega saatsime kosmosesse aeg-ajalt kiiri, lootes ja kartes, et miski ehk saadab kiire vastu tagasi.

“Aga sina oled teistsugune,” jätkas ta. Kuulasin, vaikides, naeratus suunurgas.

“Sina mõistad mind.” – “No eks ma üritan,” kohmasin kohmetult. “Ei, mis “üritad”. Sa mõistadki!”

Ma olen seda elus vist nii palju öelnud, aga ütlen veel: ma olen kuskil midagi väga õigesti teinud, et mu kõrval on selline inimene.

Jaanipäev Vahemerel

See üks väga kaua oodatud, mitte üldse pikk reis Küprosele oli vist tõesti üks aasta kõrghetki. Jaanipäevaks läksime me jahiga merele. Hüppasime laevalaelt läbipaistvasse vette ja naersime vees nii pööraselt. See laevalaelt hüppamine oli nii õudne ka, et kui ma ühel hetkel vees maandusin ja uuesti pinnale tulin, hakkasin ma nii retsilt värisema – puhas adrenaliin läbi soonte tuhisemas. Ma polnud midagi sellist kunagi kogenud. Ronisin muidugi veest kohe välja ning hiljem istusin vööris, vaadates, kuidas päike silmapiiri kohal ripub, kleit strateegilistest kohtadest märjalapiline. Pea kogu mu pere oli kohal ja ma olin selles hetkes õnnelik ja kurb samaaegselt.

Hetk kui saatus muutus

Sügisene saatuseratta uus käik oli väga veider ja hirmutav ja õudne ja äge ja imeline kogemus. Lahti lasta vanast oli väga valulik, elasin (ja vist elan) seda tugevalt läbi. Aga kogeda seda, kuidas õigel hetkel juhtuvad õiged asjad ja justkui kellamehhanism kõik omavahel õlitatult tööle läheb – seda oli maagiline läbi teha.

Kolm kõige sitemat hetke 2021

Šokis

Ärgata kõne peale: “Ma ei tea, kuidas seda öelda, aga X-ga on väga halvasti.” See juhtus eile ja ma alles kohanen selle uue reaalsusega. Kui surm nii lähedalt mööda kõnnib, et tema mantliserv su silme eest korraks pimestab… selle šoki omastamine ja lahustamine võtab veel aega. Aga teeb ka nii tänulikuks, et ei juhtunud kõige hullemat.

Kustutatud

Seoses lahkumistega ja lahti laskmistega on alati väga valus näha ka seda, kui sind ja seda, mida sa oled pikalt teinud ja ehitanud, ära kustutatakse. Justkui sind polekski olemas. Justkui kõik see, mida sa armastusega oma õrnade valgete kätekestega ehitasid, oleks väärtusetu. Neid hetki oli aastas omajagu (ehk rohkemgi kui kolm), ja need olid – ütlen täitsa ausalt – väga sitad taluda.

Hingetu

Aasta alguses oli mul periood, kui ma võitlesin igapäevaselt paanikahoogudega. Minuga ei olnud hästi. Ma ei mäleta, kui pikalt see kestis, oli see nädal või kuu, aga see oli… imelik aeg. Paanika halvas keha, hingata ei saanud, kõik, mille ma olin alla surunud, arvates, et see pole mulle tähtis (“Ah, mis ma ikka hakkan tüli kiskuma, ma ju tegelikult mõistan, miks ta nii käitub”), pulbitses vägivaldselt pinnale. Aga see sai mööda. Läks paremaks. Ma tegin valikud ja läks paremaks.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2022

Pariis

See vist ei üllata enam mitte kedagi, mind ennast ka mitte.

Jätka

Ma luban, et jätkan nende asjadega tegelemist, mis teevad mind õnnelikuks.

Õpi

Ja ma luban, et ma õpin, aina õpin.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma püüan sel aastal mitte elusuunda kardinaalselt muuta. Mitte, et see oleks halb, aga nüüd võiks jälle paigale jääda mõneks ajaks.

Kasutatud talverehve enam ei osta.

Püüan hoida rohkem keelt hammaste taga, või vähemalt ära tunda hetked, mil see oleks mõistlikum.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2022

Aasta superkangelane: Mila

Aasta õde: Siki

Aasta ellujääja: minu ema

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

Karus(s)ell.

aastakokkuvõte 2021

Inimesed ja inimeseks olemine 2 kommentaari

“Mis sul lõppeva aasta kõige õnnelikum hetk oli?” küsis mult eile üks inimene ja ma pidin tõdema, et ma veel ei tea, sest ma pole veel oma traditsiooniliste aastalõpukokkuvõteteni jõudnud. Tavaliselt aitab ka, kui vaadata oma Instagrami või fotogaleriid, sest need hetked aitavad meenutada ja meeles hoida, aga muidugi, kui sa oled mina, kes on läinud kellestki jälle lahku ja oma sotsiaalmeedias (ja vahel ka isiklikus fotoarhiivis) teinud suurpuhastuse, siis on kaduma läinud ka mitmed jäädvustused mitmetest õnnelikest hetkedest.

Isegi kui need tagantjärele tunduvad kibemagusad, sai ju neis ikkagi õnnelik oldud.

See aasta on olnud harukordselt väljakutseterikas ja kuigi ma ütlen seda vaat et igal aastal, siis sellist suurt murrangut pole minus ja minuga ammu toimunud. Seda, et ma enam pole rahul – ei emotsionaalsel ega tööalasel tasandil – hakkasin ma tundma juba möödunud aasta lõpus, aga vaikselt hakkasid need tükid mu elu küljest kukkuma, et lõpuks nüüd alles saan tõdeda, et mitu kihti on kukkunud… Ja alles hakkan uusi kihte taas ehitama.

Vaatame siis nüüd küsimustes ka tagasi.

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2017, 2018, 2019, 2020)

1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa polnud varem teinud?

Ma polnud kunagi käinud Küprosel. Ma polnud kunagi avalikult kaarte pannud.Ma polmnud kunagi nii kindlameelselt andnud lahkumisavaldust.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

“Uusi lubadusi ei julge anda,” kirjutasin ma möödunud aastal siia. “Ehk vaid seda, et luban jätkata varjutööd, luban jätkata teekonda oma sisemise lapseni, et ükskord temaga kontakt leida. Tahan harutada neid sõlmi ja mustreid ja saada paremaks emaks, kallimaks, sõbraks, õeks, tütreks, kolleegiks, inimeseks.”

Ja seda ma tegin. Oh sa poiss, kuidas tegin. Kasvasin sellise hooga, et hingeõmblused kärisesid raginal. Mõistsin ka selle käigus, et Suur Armastus, see veel on tulemas… Ehk otsin ükssarvikut, aga mis dakiblogi see oleks, kui üks pidev armastuse tagaajamine ei käiks 🙂 Tean nüüd tugevamalt kui kunagi varem, et pean oma kartliku-vältiva kiindumusstiiliga teadlikult tegelema.

Uue lubaduse siiski annan. Pariis on esimene (ja jätkuv, mitmes aasta juba, 15?) lubadus. Teine on armastada iseennast siiramalt ja rohkem. Teadlikumalt.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Lähedastest vist mitte, kuigi töökaaslasi ja tuttavaid oli küll, kes värskeid beebisid valmistasid.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Surm käis lähedalt mööda küll, suguvõsaski. Aga mitte päris lähedalt.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2022, mis puudus aastal 2021?

“Vabadust reisida. Ja päris ausalt: natuke rohkem vaba raha,” kirjutasin ma möödunud aastal. Mu soov täitus.

Järgmisel aastal ma soovin omada oma peenart. Kanad võivad veel oodata, aga ma soovin, et mu retk Päris Oma Majakese suunas saaks reaalselt alguse.

6. Mis riike külastasid?

Küprosel käisin. Isegi suur asi!

7. Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks?

18.10.2021 kui alustasin oma täiesti uut elu.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Et ma lõpetasin Oxfordi kirjutamiskursuse. Et ma lõpetasin “Eesti eluaegsete” raamatu. Et ma julgesin teha suure elumuutuse.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma järjepidevalt töötan üle.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Kõhugripis olin JÄLLE ja see on ikka nii rets. Aga stress… sellega ma pean tegelema. Füsioteraapias hakkasin käima ja mu selg on läinud tunduvalt paremaks!

11. Möödunud aasta parim ost.

Ma olen hunnikutes ostnud kokku Gerda kunsti ja ma armastan iga tema tööd nii väga. Ausalt noh, minge vaadake ise: etsy.com/shop/artworkbygerda. Tarokaarte olen ka retsilt kokku ostnud. Ja ühed punased saapad!

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Emiliana. Ta on kasvanud absoluutselt imeliseks inimeseks. Ja siis on mul veel mitu honorable mention’it ehk inimesed, kelle lähedus ja tugi on olnud mulle nii tähtis: Siki, Kristinka, Heidi, Triin, Margit, Ingrid, Lisette.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Pedofiilide. Vihakõnelejate. Vaktsiinivastaste. Maskieitajate. Paremäärmuslaste.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Ikka toitu. Aga rõõm on tõdeda – eelarveäppi vaadates – et päris suur summa on läinud ka kingitustele ja annetustele.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Ma vaimustun ju kergelt ja palju. Neid hetki oli mitmeid – taas astuda lennujaamas turvakontrollijärjekorda, taas tõusta õhku, taas minna esimesele kohtingule…

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2020 meenutama?

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Paksem.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Võtnud endale vaba aega ja seda lähedastega veetnud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Töötanud ajast, mil oleksin võinud puhata.

20. Kas sa armusid aastal 2021?

Jaa! Suisa mitmesse inimesesse – näiteks Lisette on üks neist 😉

21. Kui palju üheöösuhteid?

Üks oli ja see oli ka päris kummastav lugu. TikTok sellest, kuidas ma läksin sellele esimesele kohtingule, läks viraliks ja isegi Jaan Tätte jr kommenteeris seda, aga siis pidin ma selle õige pea ära kustutama, sest pärast üht ööd tuli välja, et ta oli hoopis ülepeakaela kellessegi teisesse armunud 😀 Oh what a ride. Tegelt on see muidugi täiesti okei, nii pidigi minema, aga tuletas veelkord meelde, et ikka ei tasu kiirustada nende asjadega.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Väga vähe on mu sarjataldrikule alles jäänud. Pigem vaatan Youtube’i tegijaid (Watcher, Loey Lane, Buzzfeed Unsolved, Pushing Up Roses, Jarvis Johnson, Kurtis Conner) ja küllap on Netflix ka paljude heade asjadega üllatunud (Q-Force tuleb esimesena meelde, ja no muidugi Tiger King ja kogu see shitshow).

No ja muidugi kõik mu enda podcastid ja projektid on jätkuvalt mu lemmikud:  “Külmavärinad”; “Eesti roimad koos Andres Anveltiga”, “Sodiaagisosinad”, “Kosmose peatus”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Jepp.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Väga palju krimikirjandust lugesin. Anvelti laenuks antud Mai Kriki politseiajalooteosed. No ja muidugi “Supelsaksad”! Kui te veel ei tea, siis see imeline autor on minu isiklik ema, nii et palun loetagum!

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Oh, siin saan ma tõdeda, et kõik mu muusika tuleb neil päevil TikTokist. Viimane lemmiklugu, mis jäi ripiidile, tuli välja alles EILE – Aim Visioni “Have You Seen The Moon Tonight”. Ja Maneskin!

26. Mida sa tahtsid ja said?

Tahtsin jälle reisida ja sain seda.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Oh, see Netflixi jõulufilm “Last Christmas” oli viimati selline laks, et ma nutsin hingetuks end. Praegu jäi “Don’t Look Up” pooleli selle postituse nimel, aga mul on tunne, et see on ka päris hea.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Veetsin selle kõige kallimatega ühes imelises vanalinna korteris, sain 37 ja see oli üks muidu väga tore nädalavahetus, aga sel hetkel sai mulle üks suhtetõde vist selgeks ja seetõttu oli sel maguskibe maitse man.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui need laste vaktsiinidoosid oleks ometi varem tulnud! Ja üks korralik puhkus, see oleks elukvaliteeti palju parandanud.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Esimest korda sain endale pükstüki (aitäh, Palmi!) ja ma armastan seda! Ja lisaks soetasin moodsa magamiskottjope ja see on ka üks mõnus asi.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Lootus paremast tulevikust.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl, muidugi.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.

34. Keda igatsesid?

Ma ei ole ehk teda veel kohanud, aga ma tean kaljukindlalt, et ta on olemas.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Lisette! Ja töö juurest ka päris mitu inimest, näiteks Martti! Ja TikTokist NII PALJU INIMESI! (Shoutout to mustmadu, kerttuklj, artworkbygerda ja paljud teised!)

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2021 õpetas.

Mõnikord tuleb osata ära kõndida, enne kui sulle enam valikut ei anta. (Seda nii tööalaselt kui eraelus.)

eluvärskendus

hoomamatu Leave a reply

Mul oli kindel plaan. Õigemini, ma teadsin, et mul tuleb plaan ja mu elu muutub, aga plaani üksikasjad ei olnud siis – sünnipäeva kandis 2021 – veel üldse selged. Pigem ma kujutasin ette, et äkki hakkan ma kirjutamise asemel veelgi rohkem podcastidega tegelema ja tõsiasi, et ma suvel Kukus hommikuprogrammi tegin, lükkas veelgi rohkem mind arvama, et ju see asi ikka raadio ja eetriga kuidagi seotud saab olema.

Seda, et elu muutub, ütles mulle sünnikaart. Täpsemalt astroloog Margit, kelle ma talvel Sõbrannasse tööle võtsin (oi, see tekitas Eestis paraja tormi veeklaasis – Postimees ja otsib tööle astroloogi, he-heh-hee, kuhu me oleme jõudnud!) ja kes mulle sünnipäeva kandis täpsemaltki veel mu sünnikaardi mulle lahti rääkis, kuigi eks muidugi alates sügisest 2020 olen ma “Sodiaagisosinate” podcastis järgemööda isegi püüdnud aina rohkem astroloogiast sotti saada. Aga see selleks, ma ei ole siin astroloogiast rääkimas (kuigi, tuleb tõdeda, et kui sa kord juba hakkad neid seaduspärasusi mõistma, siis ilmuvad õige pea su sõnavarasse väljendid nagu “Jajaa, klassikaline Veenuse retrograad konjunktsioonis Pluutoga, selgitab suurepäraselt seda kõike!”).

Ühesõnaga, ma teadsin, et sügisel hakkan ma elama täiesti teistmoodi. Täpsemalt 14. oktoobril, siis, kui oli mu astroloogiline sünnipäev (progresseeruv Päike, mis vahetab tähemärki kord 30 aasta jooksul, astus siis mul Jäära, hoopis teistsugused võnked kui Kalade-elus).

Aga ma ei teadnud, mis täpselt saama hakkab. See oli päris omamoodi elamise harjutus. Tead, et juhtub, aga mis täpselt – pead ootama. Muidugi on inimene oma saatuse sepp ja ma oleksin võinud jätta vabalt kõik asjad ka nii nagu nad varem olid. Aga vaadake, asi oli nimelt selles, et ma ei olnud juba viimased ajad oma töökohal enam rahul. Eriti selgeks sai see asi kevadel, kuigi juba talvel oli märke, et minul on kasvamine täis saanud ja ma tahaksin midagi muud. Ma olin väsinud ja kurnatud, ja kuigi ma nautisin väga tööd kui sellist ja armastan hingepõhjani oma töökaaslasi, siis läksid igapäevased turbulentsid meediamajas liiga raskeks taluda ja mul hakkas jaks otsa saama. Pealegi võtsin ma endale suvel nii palju lisakohustusi. Kõigepealt oli see hommikuprogramm, mille käigus sain ma aru, et kuigi mu eluunistus on olla hommikuinimene, siis iial ei saa minust seda inimest, kes ärkab kell 4. Ja siis veel kirjutasin ma, higipull otsa ees, raamatut Eesti eluaegsetest vangidest (mille avaldamine lükkus uude aastasse), nii et lõppeks olingi ma täiesti ribadeks.

Ning millalgi seal suve lõpus, sügise alguses sain selle telefonikõne. “Kuule, tule. Teeme suuri ja lahedaid asju!”

Mu esimene reaktsioon oli JAH! Ilma, et ma oleks üldse täpselt aru saanud, mis see ametikoht on ja mida endast kujutab, aga inimene, kes kutsus, on keegi, keda usaldasin, kellega olime varem nii hästi klappinud ja kellele, sain sel hetkel aru, olin ikka veel väga lojaalne. (Näete, ma oskan püsisuhteid küll!)

Kuid võtsin siiski aega mõtlemiseks. Mõtlesin, kaardistasin, kaalusin. Maha jätta kõik see, mida olin viimased ligi seitse aastat ehitanud… see oli hirmus valus. Õudselt valus. Ja kõik need inimesed, mu perekond… Kuid vaadates enda ümber ringi, sain aru, et ehitatust polnudki suurt enam midagi järel. Ja ega meedias tegelikult me ei ehitagi püsivaid asju. Asjad muutuvad, ajad muutuvad, see on normaalne. Minagi ju muutusin.

Niisiis ütlesin ma jah. Aga aega läks veel natuke kõikide nende paberite ettevalmistamisega ja… Ja siis sattus nii, et mu viimaseks reaalseks päevaks Postimehes sattus 14. oktoober. See sattus, ma ei plaaninud… universum plaanis. Mina lihtsalt võtsin vastu, mis mulle anti.

Oli kummaline elada neis päevades. Sest mul puudus absoluutselt igasugune aim, milline näeb välja elu agentuuris ja milline on ühe suhtekorraldaja igapäevane töö. Muidugi kujutasin ma üht-teist ette, aga seda päriselt rutiinset ei kujutanud. Mul oli väga täpselt välja kujunenud rutiin. Uudislint oli see, mis dikteeris päeva. Vahele mõni koosolek, mõni tiimiteema, aga peamiselt ikka dikteeris elu uudislint.

Ja nüüd ühtäkki seda linti enam polnud. Kuidas… kuidas ma üldse nüüd elama hakkan?! Kuidas nüüd üldse mu tööd mõõdetakse, kui mitte enam klikkides ja ostudes?

Praegu on sellele muidugi naljakas tagasi mõelda, aga need nädalad olid päris udused. Lõpuks muidugi ma sain aru, et üks mu praeguse tööelu juhtlause võiks olla “Koosolek ei hüüa tulles”. Päeva dikteerivad kliendid ja nende vajadused. Plaanida saab mõnes mõttes vähem, aga mõnes mõttes rohkem. Ja perekonda alles hakkan sisse elama, ilmselt läheb aega, kuniks tunnen sama ühtekuuluvust kui tundsin oma vanas tiimis, aga egas ju sinnagi minnes läks omajagu aega, õlad pidid kõrvuti mõnda aega hõõruma ja olid need puudad soola, mida koos ära süüa, enne kui tekkis see päriselt oma tunne. Küllap tuleb seegi.

Aga siiski oli mul plaan, see, millest postitust alustasin. Ma nimelt kujutasin ette, et nüüd, kui ma enam nii palju ei pea kirjutama, hakkab mul kirjutamisenergiat taas üle jääma, et elustan oma blogi! Ja võibolla saan veelgi rohkem podcaste teha vabast ajast, nüüd kui saan neid erahobina teha.

Läks, muidugi, teisiti. St podcaste* teen ikka, aga aja leidmine lindistamiseks on paras peavalu. Ja kirjutamise asemel olen leidnud, et loominguliselt saan end ka TikTokis välja elada (pliis ärge tulge jälgima, mul on väga spetsiifiline sisu ja peamiselt seotud mu teise uhhuu-teemaga, taroga), sest olen leidnud sealt inimesed, nö spirituaalse perekonna, mis avardab mu maailma ja on lükanud mind uutele mõtetele ja teeradadele, mis on – esialgu veel – piisavalt isiklikud.

Aga ma ei tahaks välistada, et ma seda kõike siin siiski uuesti proovin. Ma ei tea, mis vormis, sest… elu on näidanud, et mul pole mõtet spetsiifiliselt planeerida. Vähemalt mingeid asju. Niisiis teen ma esialgu oma traditsioonilised aastalõpupostitused ja vaatame siis edasi. Jaanuaris tõotab töö minna erakordselt intensiivseks, nii et kes teab. Viimasel ajal on mul mingi selline asi, et mu keha valutab väsimusest, nii et ma pean vist pigem vältima endale lisakohustuste võtmist, isegi kui nad on meeldivad. Teisalt on kirjutamine alati olnud minu jaoks teraapia ja äkki on see teraapiavorm mu ellu taas vajalik? Kesteabkesteab

Ma loodan, et teil kõigil läheb hästi. Kui teid siin veel alles on. Mis uudist?

*Olgu siis nad ikka kõik ära ka nimetatud, millega veel pidevalt tegelen: “Külmavärinad”; “Sodiaagisosinad”; “Kosmose peatus”. “Eesti roimad” peaks ka kevadel uuesti tulema.

aasta 2020 küsimustes

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Mõnikord on aastat küsimustes kergem kokku võtta, teinekord vähem. Mõnikord on ka meeleseisund selline, et kuigi aasta ülejäänud foon on olnud palju mõnnam, siis kirjutamise hetkel on nagu keeruline end sellesse hetkesse tõmmata; lahti lasta mingitest pingetest ja stressidest…

Aga ma püüan. Tulin hetkel siia tahatuppa, kõik muud toad on täis väikese seltskonna tehtud lärmi, mis ulatub teinekord uskumatutesse detsibellidesse. Lapsed on õhanud terve õhtu: “Need on parimad jõulud üldse!” Ja ma olen tundnud samamoodi.

Kuigi, jah, muidugi, on näärid. Või kas kuupäevadel üldse on vahet. Lõppeks vist pole.

Kui palju sa üldse sel aastal kuupäevadele mõtlesid? Kui palju üldse mööduvast ajast aru said? Kui palju oli neid kordi, kui ütlesid endale, et see isolatsioon kestab ju ainult kümme päeva veel, ainult seitse päeva veel… See pole ju palju taluda, ega? See on vaid natuke…

Ja siis said päevadest nädalad, kas pole? Ja kas sa mäletad, millise vabanemisega sa viiendal juunil hingasid… et kohe pärast paranoiasse vajuda, et siit me enam tagasi ei tule, et siit edasi tõstame ainult viirusnäitajaid… Oh, kui sa vaid oleksid teadnud, kui väga sa eksisid!

Mitu korda sõitsid sa esimesele kohtingule? Tegid selle esimese tinderi-svaibi ja lootsid – taas, taas, taas! – et see inimene on ehk nüüd SEE. Lootsid, pettusid, lootsid jälle. Nagu see mäng käib. Ja kui palju kordi siiski oli neid hommikuid, kui sa olid nii tänulik, et sa tegid selle hüppe? Et lootsid ja julgesid ja läksid pea ees sisse ja… Muide, oled sa mõelnud, kui hull see oli, et sa võtsid oma esmadeidi kaasa kohe perekonnaga kohtuma? Mäletad, kuidas sa ise muretsesid? Et kuidas see kõik laheneb, mõelda, kui ta nüüd osutub siiski nartsissistiks või psühhopaadiks – oled ju ennegi nende lõksu langenud. Kõik need ilusad mehed ilusate sõnadega, mäletad küll ju seda?

Aga äkki siiski see polnudki lõks, ah? Äkki see ongi see õppetund, mida sa nüüd saama pead? Õppima, kuidas jõuda täiesti uutele tasanditele, kuidas hakkama saada kõigi oma nende kihistunud haigetsaamistega, kuidas integreerida ja painduda ja kasvada… Ah, äkki on nii? Mis sa arvad?

Eks vist kergem on alati siiski endasse tõmbuda ja selg keerata, sa ju saad iseendaga väga hästi hakkama, on ju nii? Tahadki nii jääda? Ehk on asju, mida annavad teised inimesed juurde, mida sa ei suuda ise vaid iseendale pakkuda, kuigi iseseisvuse saavutamine on olnud sulle väga oluline?

Mitu korda nii mõtlesid? Mitu korda köögis pea seljas naersid? Mitu korda Žiguli-naljade peale ohkasid ja jälle naersid? Mitu korda olid tänulik, et elu on nii läinud? Ja mitmeid paanikahoogusid pidid taluma, leidma uusi viise nendega võitlemiseks?

Mitu südant murdsid? Mitu südant leidsid? Mitu põsepai tegid? Mitu kalli, suudlust, sõitmise ajal põlve pigistamist – palju neid kõike lõppevasse aastasse jääb? Ja muidugi: mitu koroonatesti? Mitu koroonahaiget sõpra, pereliiget? Mitu muret, mitu rõõmu? Mitu maski? Mitu maski kaotasid? Mitu tellisid?

Mis tundega uude aastasse lähed? Kõik saab ju tegelikult korda. Ühel või teisel viisil.

Kindlasti saab.

Kõll, mu armsad!

kõige-kõigemad 2020

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Hetkel olen ma lihtsalt power through faasis. Ma olen täna juba mitukümmend tuhat tähemärki kirjutanud, pean homme sõitma ja enne seda ka neid kümneid tuhandeid tähemärke lugema, toimetama ja ka kirjutama… Aga ma ei saa teha endale seda, et ma jälle aastat kokku ei võta.

Sest ma tean juba seda, mis siit edasi saab. Siit saab edasi paaniline kiiruga töötamine viimase hetkeni ja siis kiire vana-aastaõhtu, kuhu sisse vajuda ja hetkeks ära unustada, et kõike on nii palju… Või siis ära unustada, kui hea kerge on iseendaga tegelemise asemel ja enda tunnete harutamise asemel tööd ettekäändena kasutada…

Aga mitte sellest, nagu vanal heal ajal ikka Marta armastas kirjutada.

Püüame siis mõelda ka välja, mis on selle lõppeva aasta kõige-kõigemad. Ja ma ausalt püüan jõuda ka oma lemmikkokkuvõtte ehk küsimusteni. Veel enne aasta lõppu!

2015, 2017, 2018,

Kolm kõige paremat hetke 2020

See hetk, kui ma sõitsin mööda Haapsalu maanteed ja sain aru, et ma sõidangi oma tulevikule vastu

See oli meie teine kohting, kui ma tema juurde Läänemaale külla sõitsin. Me kohtusime Keilas, käisime poes ja juba parklas oleksin ma teda peaaegu suudelnud, sest mu aju ja hing läksid hetkeks segadusse. Nimelt mulle tundus, et me oleme juba aastaid olnud koos ja tema on minu inimene ja muidugi me embame ja suudleme, kui hetkeks hüvasti ütleme. Aga me olime tegelikult ju vaid põgus kuu aega suhelnud, vaid korra enne seda kohtunud. Ja tema auto järel – auto küll polnud tema oma, see läks tal minuga kohtingule sõites katki, aga kohale ta ikka jõudis, see on muidugi juba omaette lugu – sõites ma tabasin end mõttelt: “Jäta nüüd see hästi meelde. On juuni, kohe on jaanipäev, ja see on hetk, kui su elu muutub. Sa sõidad oma tulevikule vastu.”

See hetk, kui ma sain aru, et Mila on kasvanud SUUREKS

“Kas sa tead, et sa oled mu kangelane? Ja jääd alati mu kangelaseks?” Nii ta ütles vaid nädalake tagasi, täiesti ootamatult.

Või siis kõik need teised hetked meil. Pikad autosõidud, mil arutame maailmaasju. Need hetked, kui näen, kuidas ta on teiste inimestega – kui tark ja mõistlik ta on! Kui palju on temas empaatiat, hellust, teistega arvestamist… Kui suur on tema süda, kui õrn selle südame koorik…

See hetk, kui The Bosslady ütles, et ta saadab mu Oxfordi

Küll vaid ühele kursusele, aga ma olin sel hetkel nii õnnelik (ja olen tänini) – sest see oli täpselt see, mida mul oli vaja. Ma olin nii tühi, mu motivatsioon oli kuskil… hallis Eesti sügises, kuskil seal CV-de ja poolikute lugude ja töömurede ja magamata ööde ja kõige selle vahel. Ilmselt konutas ja nuttis, et teda tähele ei panda. Ja siis pandi! Mul on sel aastal olnud nii palju tööalaseid võite, kuid see moment, kui keegi sind märkab ja (ilmselt iseendalegi teadmata) pakub su hingele midagi, mis on sel hetkel nii vajalik… See lihtsalt on. Üks kolmest hetkest.

Kolm kõige sitemat hetke 2018

Lõksus

Ma ei mäleta täpselt, millal mulle koroonapaanikak peale langes, aga ta tuli. Seda hetke jäädvustas väga hästi aga Sander Ilvest – kui me olime just kõik kodudesse saadetud ja maailm, mida tundsime, lagunes – ja tol hetkel panin ma ka oma tunded kirja. Loe siit ja vaata sealt ka pilti.

Lõksus on pannud mind tundma ka teised olukorrad, mida ei taha eraldi välja tuua. Kui tunned, et sa tahad nii väga maailma muuta, aga ei oska või ei saa. Kui sa näed, et su kallis inimene kannatab, aga sa ei saa midagi teha… Jne.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2021

Pariis

Jah, tuhandendat aastat järjest, aga see ei muutu.

Jooga

Kle mutt, kord kuus pole joogatamine. Hakka liigutama.

Teraapia

Ma tahan proovida nii palju erinevaid teraapiavorme, et leida see õige – peamiselt tahan ma leida kontakti enda lapsepõlvega ja aru saada, miks mul on enda lapsepõlvest täpselt 3 mälestust ja neist enamik on päevikust maha loetud.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma vähemalt püüan vaikimise ja endasse/eemale tõmbumise asemel rohkem enda tundeid väljendada, aga see on fakken keeruline. Püüan enam mitte unustada puldil mikreid sisse lülitamast, kui salvestus käib.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2020

Aasta podcaster: Heidi Ruul

Aasta õde: Siki

Aasta tegu: sahvri ehitamine endisest seinakapist. Fakk, ma armastan seda sahvrit NII VÄGA.

Aasta Vana Tallinn Back Leg ja ühtlasi ellujääja: Sussu

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

Ühega ei saa hakkama. Logistika, eelarvestamine, kalendrite ühildamine, planeerimine, elu käigus hoidmine.