Nagu LJB mõned nädalad (oeh, kuupäeva vaadates juba peaaegu mõned kuud) tagasi üles kutsus (ja ma ise kunagi mõned aastad tagasi mõtlesin), siis lõpuks jõuan kah rea peale. Fotomeem! Külmikuuks! Meil on kombeks tuua igalt poolt, kus me reisil käime, kaasa külmikumagnet. Noh, mõnel korral on ununenud (nt Tenerifelt ma ei toonudki, sest raha ei […]
Palun trummid ja fanfaarid! Random.org abiga loosisin 171 kommentaari hulgast (ma küll ei öelnud, mis kell kommentaarid lukku lähevad, aga läksid, noh, praegu, kui ma seda posti kirjutan ehk siis kella poole 7 paiku õhtul. Aitäh teile kõigile! Ma ei oleks osanud nii suurt osavõttu oodata ja nüüd ma tunnen end natuke süüdi, et mul […]
Kell 7 helises telefon. Automaatselt vajutasin hääletuks ja võpatasin, kui see uuesti helises. Nii, midagi peab lahti olema, Siki ei helista sellisel kellaajal, kui midagi lahti pole! Võtsin vastu ja mind klõpsati ootele. Siis ootelt maha, jõudsin kuulda, et ta sõidab autoga, siis jälle ootele. Ja nii kohe mitu-mitu korda järjest. Katkestasin, helistasin tagasi: kinnine […]
Et siis andsin abikaasa survele alla ja osalen kah GoMaailma blogikonkursil. Palun siis hääletada, kommenteerida ja olla igati minu poolt:) Lugu on siin: “Kuidas ma kolm nädalat Tenerifel koopas elasin”. Sellest, kuidas me nädalavahetusel kummitusi käisime otsima, kirjutan ka, ausalt! Aga näiteks homme… Nii kiire on neil päevil, et kohe ise ka ei usu.
Tähendab. Et jah. Ma ei oskagi vist kusagilt alustada. Kui et ükskord maikuus käisime ja viisime avaldused perbüroosse ära, sest olime jõudnud sinnamaale, kus abiellumine tundus hea ja õige ja järgmine suur samm. Ning siis hakkas aeg lendama: oli töö, siis oli puhkus, oli Tenerife ja suur koduigatsus, oli igasugu tegemist ja järsku oligi kaks nädalat […]
Kodus olles on nii palju teha, et ei saa elul sabast kinni. Tööasjadel sain õnneks otsast haarata, kuid kõike muud on nii palju, et pea käib ringi. Muuhulgas on veel vaja nii palju sõpru üle vaadata, et kuidagi ei oska oma sotsiaalset kalendrit sättida. Reedel käisin sõprade soolaleivapeol ja oli üks äraütlemata tore õhtu. Mu […]
istun Hispaania katusel, põhimõtteliselt, ja olen propa melanhoor. Lugesin oma viie aasta taguseid sissekandeid juulist, ja aina imestasin: kes oli see tüdruk? Kuhu ta on kadunud? Miks ma enam nii ei oska mõelda, blogida, kirjutada, olla? Mis inimest nii hullult muudab: kaks armumist, ühed põrunud pulmad, üks lahutus, kaks-kolm töölt lahkumist, neli pangalaenu? Istun justkui […]