kuidas elu vahel lihtsalt näitab trääsa

Ühes naisteajakirjas ilmub igal nädalal selline asi nagu Avesta kalender. Me keegi täpselt ei tea, mis see on, aga mingil põhjusel hakkasin ma seda lugema ja nüüd on kontoris saanud tavaks, et hommikul esimese asjana me meenutame, mis me unes nägime ja loeme, mida Avesta selle kohta ütleb.

No igal juhul, ühel ööl nägin ma mingit sellist und, mille peale kalender teatas, et see tähendab needust ja ebaõnne. Viskasin ajakirja käest, ütlesin, et igast horoskoobid ongi jura (usun ma jee seda tegelt) ja otsustasin, et kui üldse midagi uskuda, siis häid asju.

Kerime linti paar päeva edasi. Panen telefoni lauale, lihtsalt lampi hakkab ekraan virvendama ja kustub ära. Lihtsalt. Lambist.

Olen muidugi täiesti paanikas, sest omg, nii ei saa ju elada. Sundisin end rahulikuks ja mõtlesin, et okei, lähen login Teliasse ja vaatan kiirelt asenduseks mingi odava telefoni, kuni selle parandusse viin. Hakkan sisse logima… ahjaa, õige. Mobiili-IDd ju vaja. Milleks on vaja… telefoni.

Järgmisel hommikul püüdsin tööle sõita – kõrr, kõrr, ja aku surnud. No muidugi, eks oligi juba see aeg käes, et peaks aku ära vahetama, aga olgem ausad, ma tavaliselt sõidan suhteliselt pikki otsi igapäevaselt ja olin seda edasi lükanud, et äkki ikka elab üle. No ja siis tuli see kaunis plaaniväline nädal, mil ma jõudsin igal õhtul töölt koju kell 22 ja tegin vaid lühikesi otsi jaama, no ja nii see läks.

Kimasin kuidagi läbi tormi järgmisele rongile – muidugi olin maha unustanud kindad. Telefonitu, kindatu, autotu, läbikülmunud, ületöötanud, väsinud – superkombo.

Õnneks sain töö juurest asendustelefoni, aga seda ei suuda ma nüüd küll välja mõelda, kuidas ma peaksin auto korda saama. Peaksin ostma uue aku, aga seda ju ometi rongiga kohale ei vea. (Ma olen tugev, aga mitte nii tugev.) Mul ei tule pähe ka ühtki autoga sõpra, kes minuga selle sõidu ära teeks ja aitaks aku ära vahetada, sest ehk ma saaks sellega isegi hakkama, on 1) külm, 2) ma kardan elektriga seotud asju.

Ja tegelt peaks ma vist lihtsalt feisi lahti tegema ja abi paluma, aga kui te olete minuga kursis, siis te peaks ka teadma, et mul on mingi imelik põhimõtteasi kõigega ise hakkama saada. Ma isegi rääkisin juba mingi tüübiga ride share’ist, kes mind sünnipäevalt koju tõi, et äkki ta viitsiks, aga ega seda raha siin nüüd järsku kõikide asjade parandamiseks ka võtta pole ja…

Oeh.

Okei, tahtsin lihtsalt vinguda ja öelda, et ärge igast horoskoope uskuge. Või kui, siis ehk vaid Mangi. Mang võiks ka nüüd ennustada kippelt, mis logistikaga ma nüüd selle värgi korda saan.

palju õnne, Jennifer Aniston

Ja Daki Lamp. I’m officially the oldest I have ever been.

nääpsuvigastuse ülestähendusi

Väike ülevaade asjadest, mida ma tänu oma isediagnoositud lateraalse epikondüliidile (ühtlasi tuntud ka kui tennisemängijaküünarnukk) (jah, ma ei mängi tennist, stop pointing that out!) teha ei saa:

  • sõita autoga, ilma et ma rändomhetkedel valust karjataks
  • mantlit selga panna
  • last sülle võtta
  • kassi paitada
  • mikrofoni hoida (selgus tänasel “Sõbrannaga kinno” üritusel)
  • trükkida kodus diivaniasendis
  • trükkida tööl teatud nurga all vasaku käega
  • avada lukku vasaku käega
  • kanda tuppa poekotte
  • kanda oma käekotti
  • maksta parkimise eest samal ajal, kui mul on käekott ja ma kõnnin kontorisse
  • vajutada liftinuppu (samal ajal, kui mul on käekott)
  • pesta pead
  • …vähemalt nii, et valus poleks

Üldiselt olen ma avastanud tohutul hulgal asju, mida ma teen vasaku käega. Ja kui kogu su elu on sinu õlul ja polegi nagu kedagi, kellele see poekott anda või, siis on päris üllatav, kui paljude asjade jaoks siin elus käsi läheb vaja. Või käsi, mis painduks küünarnukist ilma valuta.

Isegi pintsak teeb haiget, täitsa pöörane.

Aga tänu blogilugejate diagnoosile on mul vähemalt nüüd mingi ettekujutus sellest, mis mind täpselt vaevab ja ma tegelen asjaga.

…kasutades peamiselt paremat kätt.

kuidas ma peaaegu peksa ei saanud

Kui te juhuslikult tähele panite, siis võtsin ma tööabikaasa Kr ärgitusel osa saunamaratonist. (Jah,  ma jäin ellu.) (Jah, ise ka imestan.) Aga mitte saunast ei tahtnud ma rääkida, vaid ühest vahejuhtumist.

Ootasime auhinnatseremooniat, kui märkasin koridoris vooriva rahvamassi vahel ilmselgelt hirmunud tütarlast, üle kelle oli kummardunud vihane jorss. Jorss tagus käsi tüdruku pea kõrvale vastu seina, oma nii olulist suhtejuttu toonitades.

Läksin lähemale, mõeldes, kuidas saaksin sekkuda. (Mu tiim oli samal ajal laiali, olin täitsa üksi.) Samal ajal vooris neist mööda kümneid ja kümneid inimesi, tüdruku sõbranna seisis suhteliselt ükskõikse näoga kõrval, oodates et “draama” mööduks. Mõtlesin, et lihtsalt lähen ja teen nägu, et nende tiim jäi mulle enne juba silma ja nüüd tahaks õnnitleda või midagi. Siis märkasin, et (vist neiu tuttav) mees läks lõpuks olukorda klaarima.

Hops! Oli vend ülepeakaela trepist alla visatud. Kargasin püsti, kutt jõudis enne, jooksis uuesti vägivallatseja juurde, no ja siis läks juba tõeliseks madistamiseks, rusikad ja veri siin ja seal. Sellele LÕPUKS reageerisid ka korraldajad.

…visates välja kuti, kes läks tüdrukule appi.

Läksin korraldajate juurde ja ütlesin, et nad teevad valesti. Et süüdi on hoopis see vend, see 2×2 džentelmen, kes tüdrukuga rääkimiseks käed appi võttis. Ja et teine noormees läks lihtsalt appi.

“Mul on endal ka kolm poega. Ma tean küll. Ju ta ise küsima läks,” oli vastus.

Ma olin šokeeritud, hirmul (see 2×2 põkk ikka tõmbles ja õigust jäi ülegi) ja enda peale pahane, et ei suutnud, ei osanud, ei julgenud midagi teha.

Ja ma senimaani ei tea, kas ma oleksin pidanud kohe vahele minema mingi lugulauluga ja teesklema, et ma seda neiut tunnen… või oleksin ma ise selle peale sealt trepist alla “kukkunud”.

Ja mind nii ILGELT ajab närvi, kuidas sellised vägivaldsed suhted, vägivaldsed olukorrad klõpsti ära normaliseeritakse. “Ju ta ise läks norima.” “Nende pere siseasi.”

Ma reaalselt värisen praegu vihast seda kirjutades ja ma ei teagi, mille peale ma täpselt vihane olen. Enda peale olen ka, sest ma ei tea ikka veel, kuidas ma reaalselt saaksin inimesi aidata või mida ma oleksin tegelikult pidanud selles olukorras tegema. Sest kuidas ma tean, et ta mu abi oleks üldse vastu võtnud? Kuidas ma tean, et ta on üks neist naistest, kelle jaoks see ongi “põnevus”, mida suhte juures on täiesti normaalne taluda? Ja lõppeks tekibki küsimus, et mis see minu asi on… ja see ongi ju suurim probleemi koht. Me kõik arvame, et pole meie asi. Me kõik kardame äkki samamoodi ise üle tahi saada. Me kõik ootame, et küllap naine saab lõpuks ise aru, et tasuks äkki selle trossi juurest ära tulla.

Ja siis me imestame, miks meie ühiskond on nii katki…

PS. Rääkisime sarnasel teemal ka “Naistejuttudes” just möödunud korral.

tibid poes

Preilid (33 ja 6) käisid palgapäeva puhul poes. See on meil selline üks asi kuus, mida me koos teeme, kui saab tõesti üsna rahulikult osta, mida hing ihaldab (okei-okei, osta neid asju, mis on otsa saanud ja siis Mila saab ühe mänguasja vmt hingele ja mina ostan nt lõhnaküünla) (no saate aru küll, LUKSUS eks). No lihtsalt kuidagi nii eriline mekk on sel palgapäevapoodlemisel, et kuigi me ostame tegelt üldiselt ikkagi esmatarbekaupu ja ei poodle poodlemise klassikalises mõttes, siis ikkagi on kuidagi nii mõnus see üks päev kuus, kui sa tead, et saad rahumeeli asju korvi panna.

No ja siis maksad arved ja edasi ongi jälle eelarvemajandus ja nutt ja hala.

Aga täna polnud! Niisiis, preilid käisid poes. Ja mida siis preilid ostsid? Väljavõte tõelisest tibiostlemisest:

  • lavendliga lõhnateeküünlaid
  • pohlaga lõhnateeküünlaid
  • laudlina (allahinnatud)
  • padjapüüri (megalt allahinnatud) (sest anonüümseks jääda sooviv toimetaja K. ostis eile endale voodipesu ja mulle meenus, et kui vanasti mulle tundus, et raha on “üle”, siis ma läksin ja ostsin endale uue voodipesukomplekti, aga kuna täna ei tundunud, et raha on “üle”, siis there you go.)
  • lukuga märkmiku (et Mila saaks päevikut hakata pidama – tema selle kuu hingeost)
  • lahtist hapukapsast
  • keedupeeti
  • vorsti
  • küünelaki (Milale)
  • naljaka kujuga õhuvärskendaja
  • piima
  • hambaharja
  • veel ühe hambaharja
  • puuvilju
  • veel puuvilju
  • üldpuhastusvahendi
  • mahla
  • soodushinnaga broilerifilee
  • veel ühe padjapüüri
  • kassitoitu

Hakkasin kassalindile asju ladudes täiega naerma, et superostureis ikka tibidel. Kassapidaja muigas, kergitas kulmu ja tõdes: “See hapukapsas on mu lemmik tibiost.”

Tõepoolest.

Okok, salli ostsin endale ka, sellise, nagu Epp jõuludeks sai ja mida ma olen kaks aastat moeblogijate kaelas vaadanud ja kadestanud, aga pole suutnud veenda end ostma, sest mul on juba nii palju salle. Aga mõtlesin, et ok, sünnaks siis kinkisin endale selle 15eurose salli.

Nüüd natuke samad süümekad, kui endale juveelipoest Maxima jõulukingiks neljaeurosed kõrvarõngad ostsin.

Eelarvesäästuelamine hakkab lõpuks ajudele, aga vist ka ikka heas mõttes. Et for reals mõtledki iga ostu tuhat korda läbi. Nii et kui ma olen terve elu põdenud, et ma olen rahaasjus halb, siis nüüd ma võin suht kindlalt öelda, et tegelikult olen üsna hea – ma pole elus nii väga eelarves elanud kui viimasel aastal. Ongi kuidagi omaseks saanud. Ja nüüd võiks järgmise sammuna end hakata natuke rohkem ka selles osas usaldama ja mitte rändomasjade üle pidevalt süümekaid tunda.

Challenge accepted.

kuidas ma ära surema hakkan, vol tuhat

Teadupoolest tabab mind igal aastal sünnipäeva lähistel kriis. Olen juba arusaadavalt selle üle kurtnud, aga täna sain aru, et täpselt nagu eelmisel aastal, on ka sel aastal kriis võtnud füüsilised mõõtmed ja MA SUREN ILMSELT VARSTI ÄRA OMG.

Sel aastal ma küll ei arva, et mul oleks rinnavähk, aga täitsa üllatuslikult täna leidsin, et oo, ma vist tõesti suren varsti ära. Sest miski muu ei seleta seda, mis toimub mu vasaku käega!

Algas kõik oktoobris, kui ma tegin magamistoas remonti. Teadupoolest tuleb seinte värvimiseks palju rullida ja seda rulli peab suruma ja kuna see rullisurumislihas pole mul just üliheas vormis, tundsin järgmistel päevadel rullisurumisnääpsuvalu täitsa korralikult. Nii et valutas, nagu ikka valutavad lihased, kui oled neile veits piimhappeks põhjust andnud.

Ainult et see valu ei läinud ära.

Mina ja nääpsutappev rull.

Siis tol ühel päeval, kui ma suitsetamist maha jätsin, asendasin ma suitsupausid hantlipausidega ja avastasin, et oo, rullisurumisnääps on ikka jõhkralt valus, eriti kui talle kuuma peale anda. Näiteks ei jaksa ma teha üle viie hantliviske rinnalt vasaku käega, paremaga jaksan vabalt 15 (mul megarasked hantlid ka, ausalt, mingi… no vähemalt tuhat kilo).

Õnneks hakkasin jälle suitsetama ja hantlid vajusid unarusse, aga siis OLI JUBA DETSEMBER ja mul IKKA VEEL vasak käsi küünarnukiümbrusest valutas!

Järgmine taktika oli seda kõike ingoreerida, sest… mida ma peaksin siis tegema? Mis arsti juurde ma üldse peaksin minema? Mis sümptomeid guugeldama? Ma isegi ei tea ju, mis asi see täpselt mul valutab!

Kuni tänaseni. Täna nimelt liikus see valu otse küünarnuki OTSA ja mul on KOGU AEG selline tunne, nagu oleks küünarnuki täpselt närvikohaga kuskile ära löönud ja see on ILGE. Kolleeg Kstp arvas muidugi kaastundlikult, et tõenäoliselt see ongi tsüst, mis ringi liigub ja nüüd nukki jõudis, ma lisasin, et just, luuvähitsüst. MA OLEN KUULNUD NEIST.

(Ühtlasi on Kstp see kolleeg, kellega ma hommikuti nukke teen. Coincidence? I THINK NOT.)

Nii et siin ma nüüd olen oma valutava küünarnukiga ja ei suuda välja mõelda, mida pihta hakata. (Peale aktiivse suremise, muidugi.) Õnneks on mul muud sümptomid ka, näiteks olen ma veendunud, et ma pole elus olnud nii väsinud kui praegu ja see hakkab vaikselt juba mu alati positiivset vaadet elule ruineerima. Sest no mis rõõm siin ikka, kui koguaeg oled nii väsinud, et see saab olla ainult luuvähk või lähenev vanadussurm. Ja muidugi pärisvähisümptomeid ei julge ma ammugi guugeldada, sest OBVIOUSLY.

Nüüd mõtlen, et peaks proovima, kas äkki aitab mingi… Kassi sisse mähkimine? Soolalahus? Veel hantleid, kuni valu lihtsalt alla annab ja nukist lahkub? Täiskuuööl kolme tee ristis alasti tantsimine? Vasakust käest loobumine? Vasakukäeliseks hakkamine?

No igal juhul. On tore teada, et mõned asjad siin elus ei muutu iial. Näiteks mina ja mu kriisid.

Kuigi, üks tuttav lisas (tundub, et ka kaastundlikult), et 34, see pole veel midagi, ainult hullemaks läheb, enam paremaks siit edasi küll ei lähe. Füüsiliselt siis. Ja ma olen temaga nõus, sest aina vähem on hommikuid, mil ma ärkan ja miski kuskilt ei valuta. Meenub see üks suurepärane hommik, mil ma ärkasin ja KÕRVAD OLID ÄRA SURNUD.

Oh keskiga, küll sa oled fantastiline. Kohe ootan, mis järgmiseks.

sada killukest “Minu”-sarja 100. raamatu puhul

55.

Epp palus, et ma meenutaksin oma seoseid ja mälestusi seoses Petrone Prindi “Minu”-sarjaga. Ta ise tegi algust siin, ülejäänud seni ilmunud meenutusi saab lugeda Petrone Prindi blogis. Võtan jutujärje Triinu-Marilt üle.

Triinu-Mari tuli kirjastusse siis, kui mina jäin rasedaks ja pidin Tallinnasse kolima. See oli aastal 2010, kui minu nii intiimne läbisaamine Petrone Prindiga lõppes, aga kuna ma olin ikkagi kõrval ja lähedal kogu selle algusest saadik, tunnetan senimaani, et see on minu kirjastus (hehe, “Minu”-kirjastus). Ma olen isegi märgitud esimese “Minu”-sarja raamatu, Epu “Minu Ameerika” toimetajaks, kuigi täiesti siiralt – ma ei mäleta mitte midagi selle toimetamisest. See oli 11 aastat tagasi, ma olin napilt paar aastat jõudnud reporterina töötada, ilmselt olin ma toimetajana ikkagi väga-väga kehv. Aga vähemalt tahtmist oli palju! Ja ei osanud ma üldse muidugi aimata, kui märgilise sarja juures minu nimi saab olema. Oh, küll nüüd teeks seda toimetamistööd nii palju paremini…! (Muide, sellega on kah – Epule on alati meeldinud kirjutada nõnda, et on kirjavahemärk ja siis kolm punkti, näiteks!… Aga mulle tundub, et nii on õigem…! Seda me oleme vaielnud ja ümberparandanud vist sadu kordi oma kooskirjutamise jooksul.)

56.

“Minu”-raamatute proovitöid olen ma lugenud kümneid, osalenud otsustusprotsessis, aga kõige suuremat rõõmu, valu ja vaeva olen ma näinud “Minu Afganistaniga”. Seda raamatut kirjutasime me Janekiga koos vist kuus aastat. Igal juhul eelmisel suvel sai ta lõpuks valmis ja ma isegi ei uskunud, et see lõpuks valmis on. Muidugi oli paras segadus. Janek kirjutas nii, et iga mõne kuu tagant saatis ta mulle faili nimega “MinuAfgvol2.doc” vmt ja siis ma püüdsin seda kokku miksida juba olemasoleva failiga (juba toimetatud failiga). Nii oli lõpuks vist kümneid faile, kõik eraldi aegadel toimetatud, mis muidugi lõppes sellega, et Triinu-Mari toimetas midagi, mis oli mul teises failis juba toimetatud ja sai palju tühja tööd tehtud.

Aga valmis me ta saime! Janeki raamat on senini üks mu hingeraamatuid. Ma nutsin, ma naersin, it was better than Cats. Janeki mahlakas sõdurikeel, aga samas anne märgata, anne analüüsida, anne avada ühe mehe, ühe sõdurihingega mehe sisemaailma… Oh. Jätkuvalt. Oh.

57.

Kolm olulist.

“Minu Afganistani” esitlus on ka senini üks mu lemmikesitlusi. Ma ei teagi, miks – võibolla sellepärast, et see oli nii hiljuti. Võibolla sellepärast, et see oli paksult täis heas vormis kaitseväelasi, endisi, praegusi, militariste ja tsiviliste. Endise army wife’ina tegi see südame väga soojaks. Ja no nalja sai meil laval ju ikka ka!

58.

Teine esitlus, mis vist iial meelest ei lähe, on “Minu Islandi” esitlus. Kui siis ühel hetkel Tarvo otsustas, et on õige hetk Lutsu raamatukogu saalis võtta lahti mädandatud haikonserv, siis vist jooksid pooled saalist välja, need, kes jäid, pühkisid pisaraid. Aga ära ma ta maitsesin!

59.

PPs töötades korraldasin ma esikaid muidugi vist üsna mitmeid, aga “Minu”-sarja omadest on läbiva niidina jäänud meelde see, kuidas ma alati kadusin neisse slaididesse, mis autori taustal jooksid. Kuidas ma rändasin kaasa… Ja see, ma usun, ongi peamine põhjus, miks see sari on olnud nii fenomenaalne.

60.

Epp rääkis oma blogis sellest, kuidas mingil hetkel hakkas kirjastus otsima tüüpe. Jah, ma mõtlesin ka mingil ajal aktiivselt selles võtmes, kui kuulsin jälle kellestki, kes elab välismaal. Mis “tüüp” ta on? Kas tema loo saaks “Minu”-sarja raamatuks?

Ja näiteks nüüd selle sarja uuenduse juures, kui ilmumas on raamatud Eestist… Ma eile just mõtlesin pikalt (mul on üks teine proovitöö, mida ma tahan PP-le pakkuda, õigemini, mida nad juba ootavad ja ma muidugi ei ole veel alustanud, sest tekkis tõeline paanika ja aukartus materjali ees – aga see on juba teine lugu) – ühesõnaga, mõtlesin proovitöödele ja mõtlesin sellele, et Eesti kohad… Kas ma kunagi kirjutan “Minu Klooga”? Kas nelja, viie, äkki kuue aasta pealt annaks kirjutada “Minu Klooga”?

Ja siis mõtlesin, et ma oleks olnud kümme aastat tagasi esimene, kes oleks pakkunud “Minu Tartut”, aga kuidas enam polegi minu Tartut. Tartu, mis on minu, on igavesti jäänud minevikku. Ja see on kurb ja kummaline samaaegselt.

61.

Epp tänas inimesi, kes on olnud kirjastuse raudvaraks. Jah, Tiina(d)! Ja muidugi Kairit. Ma nägin hiljaaegu “Minu Indoneesia” esitlusel üle mitme aasta Kairitit ja ta ütles midagi, selliselt nagu ta vahel ütles – kelmikas pilk silmanurgas helklemas – ja see lennutas mind insta 8 aasta tagusesse minevikku. Kairit on nii Tartu mu jaoks, ta oli vist esimene inimene, tänu kellele ma sain aru, et tegelikult võibki täitsa nii olla, et tööelu ja eraelu ei pea olema range joonega eraldatud – ja et nii on täitsa fun!

62.

Teine väga oluline “Minu”-sarja (või siis kolmas? neljas?) raamat on minu jaoks muidugi minu toimetatud “Minu Haiti”. Tarmo Jõeveer, kes viibis Haiti maavärina ajal Port-au-Prince’is, jäi lõksu ning veetis päästmist oodates väga intensiivsed tunnid. Ma siiralt tunnistan, et nutsin iga kord, kui neid peatükke toimetasin – see oli lihtsalt nii… nii uskumatu. Ja samas Tarmo enda elurõõm, elujanu, oskus märgata ja hinnata asju, mis tegelikult on olulised… Ma usun, et tema lugu nõnda seda raamatut temaga koos valmistades läbi elades – see andis mulle ühe väga olulise õppetunni.

63.

“Minu”-sarja juures on mulle alati meeldinud see mõnus kõditunne kõhus, mis on siis, kui näed kaanel tuttavat nime. Nii paljud mu lähedalt või kaugelt tuttavad on oma lood selles sarjas avaldanud – blogi-Mann (“Minu Alaska”), Berit Renser (“Minu Indoneesia”), Kaja Tampere (“Minu Soome”), Liis Kängsepp (“Minu Argentina”) ja muidugi Epust-Justinist rääkimata, kelle raamatutesse olen isegi tegelasena sisse lipsanud.

Ma loodan, et see trend jätkub – et aina enam on mu tuttavatel raamatuid ja lugusid, kasvõi “Minu”-lugusid, ja et aina rohkemad võõrad saavad tuttavaks; ja et aina rohkemad lood saavad ikkagi raamatuteks. Mis siis, et paberraamatute aeg olevat ammu läbi saanud.

64.

Tõmban otsad kokku. Ma ei ole kaugeltki kõiki “Minu”-sarja raamatuid läbi lugenud, heal juhul kümnendiku… No ehk natuke rohkem. Kodus on mul neid vist isegi rohkem – ootavad lugemist, arvustamist. Aga “Minu”-sarja raamatuks peab olema mul kuidagi õige vaib, iga tujuga ei viitsi, iga riik kohe ei kõneta… Ja võibolla olen ma natuke kade ka. Välismaal elamine (kasvõi ajutiselt) on midagi, mis minu elus ilmselt kunagi ei juhtu. Ma magasin oma akna maha, ja nüüd seda enam ei tule. No olgu, võibolla kunagi, kui ma olen 50ndates ja Mila on oma elu peal, ehk siis – aga arvestades seda, kuidas ma juba praegu ärkan hommikuti nii, et kõik kohad valutavad (vahel isegi KÕRVANIBUD!!!), siis ma väga kahtlen, et minust saab selline elujõuline vanem inimene, kes veel reisida suudaks või, hoidku jumal, muusse riiki elama plaaniks minna.

Ma lihtsalt ei näe, et see oleks mingi tee, mis on mul käia – ja hinges olen ma natuke kade. Muidugi on ju minu unistus ka elada New Yorgis – aga ma pole suutnud isegi täita seda unistust, et kasvõi külastada Pariisi, seal elamisest siis rääkimata.

Nii et jah. “Minu”-sari on minu elus olnud väga olulisel kohal, aga alati varjutab seda kõike väike (eestlaslik? väiklane?) kadeduseussike ka. Kõik need elud, mis oleks ehk võinud mingil kujul minulgi olla… Aga ma lihtsalt ei taibanud õigel ajal.

Aga et mitte liiga melanhoolselt lõpetada, siis – mul on nii-nii vedanud, et ma olen saanud olla osa Petrone Prindist ja et Petrone Print on olnud osa minu elust. Sest kohe kindlasti oleks mu elu nii väga teistsugune, kui me poleks omal ajal Epuga internetis otsa koperdanud.

Imelisi asju juhtub pisikestest asjadest.

minu päev Valeriga

Jäljeline Klooga järv

Täna hommikul ärkasin ma üles ja otsustasin, et ma ei viitsi oma kriisiga tegeleda. Õigemini, ma ärkasin üles poolõudusunenäo peale, et on esmaspäev, kell on 11:44 ja ainult üks lugu on üles saanud. Tõeline online-toimetaja õudukas, ma ütlen. Ehk siis: puhkus on kohe läbi ja okei, ma pole jõudnud teha midagi, mida ma plaanisin, aga vähemalt olen ma maganud küllalt palju ja pealegi, õues on LUMH!!!

Niisiis läksime me Milaga kelgutama. Kloogal – loomulikult – pole kelgumäge, aga on üks auk, mida saab kelgutamiseks kasutada. Seega läksime me sinna. Oli juba üsna õhtu, teisi lapsi enam polnud. Umbes teisel katsel õnnestus mul pepukas katki sõita, nii et edasi olin ma nagu tavaline lapsevanem, kelle ülesandeks on kohusetundlikult huvitatud näoga kelguaugu ümber kõndida ja vahepeal hüüda: “Lahe sõit, tubli!”

Meiega liitusid üks isa ja tütar. Tütar tegi Milaga sõprust, ütles, et räägib vaid natuke eesti keelt, aga eks sellest pole midagi – kelgutamine ju üsna universaalne keel. Mingil hetkel liikusid nad edasi, umbes samal hetkel, kui me otsustasime järvejääd kontrollima minna. Ja kuna ma olin nädal aega maganud ning pool aastat jooksnud, avastasin ma, et olen kelguvedamises märksa osavam kui olin seda eelmisel talvel. “Singa-vinga! Kiiremini!” hüüdis Mila ja nii ma siis jooksin ja singa-vingatasin, kuni me isale ja tütrele järele jõudsime.

Siis sain aru, et jah, mina tõesti olengi see lapsevanem, keda teised lapsevanemad väga ei salli. Sest muidugi leidis see tüdruk, et nad ei saa meile alla jääda ja sundis oma vaest isa meiega võidu tegema. Tegime natuke aega võidu – mina loomulikult võitsin.

Järvel sõprus jätkus, otsustasime tüdrukutega, et hakkame detektiivideks ja jälitame jälgi üle jää. Jänesed ja koerad, kalamehed ja luiged – kes kõik seal jääl kõndinud. Väljas pimenes, meie kolmekesi ajasime jälge nagu nuhid, isa löntsa-löntsa meil sabas.

Leidsime mõned linnupesad ja kui ma avastasin, et lähemal on juba Ämari-poolne kallas kui Klooga-poolne (ja et see Klooga-poolne on täitsa pimedusse juba mattunud), võiks tagasi pöörduda. Jätsime hüvasti ja matkasime kaldale tagasi – ikka selleks, et avastada, et meie uued sõbrad on tegelikult meie sabas. Tüdrukud nõudsid, et saaksid kõrvuti kelkudel sõita, seega tuli meil, veohobustel, alluda.

Kõndisime siis nõnda mõned kilomeetrid, tüdrukud kelkudel, kõrvuti vaikides. Lõpuks küsisin, et mis ka härra nimi võiks olla – no et terve päev ikkagi koos veedetud. “Valeri,” selgus. Aga Valeri ei rääkivat siiski eesti keelt.

Kõndisime vaikides edasi, tüdrukud veel sõitsid pimedas paar korda kelguauku ja siis õnnestus mul Mila koju veenda.

Jätsime taaskord hüvasti ja ma jooksin koju, laps sabas huilgamas.

Noh, tuleb tõdeda, et mul on olnud imelikumaidki päevi. Mõni mu deitki on olnud imelikum kui võõra mehega vaikides kõrvuti mööda Kloogat kõndida.

Aga jää on hea ja üle kümne aasta ma mõtlen, et võiks uisud muretseda.

this is fine.

Puhkuse viiendal päeval ärkasin ma kell 7 (eelnevalt kell 3, 4, 5 ja 6 – aga seda teen ma koguaeg, hoolimata sellest, kas on puhkus või ei) ja mõtlesin, et teen unerestardi, aga enam magama ei jäänudki. Vähkresin kaks tundi voodis ja mõtisklesin selle üle, et kas tõesti olen ma puhkuse viiendaks päevaks oma unevõla kustutanud ja et kas ma olen kriisis.

Kell 9 jäin uuesti magama (järelikult unevõlg veel üleval), olles veendunud, et jepp, ma olen kriisis.

Kriise on kahesuguseid. Selliseid, mil ma tean väga selgelt, miks ma kriisis olen ja mida ma tegema pean, et sellest üle saada, ja siis on selliseid nagu praegu, mil ma ei saa üldse aru, mis minuga lahti on, saati siis teaks ma, mida edasi teha.

Nii olen ma terve nädala selles kriisis marineerinud. Mul oli puhkuse ajaks plaanitud hunnikute viisi kirjutamist, aga käsi ei tõusnud ühtki tähemärki kirjutama. Meenusid mu esimese peatoimetaja sõnad – ta nimelt uskus, et inimesele on antud elus teatud arv tähemärke ja ühel hetkel võib see täis saada. Ja nii olen ma terve nädala mõelnud, et kas mu tähemärkide arv on täis saanud igavesti või vaid ajutiselt. Tõsiasi, et ma täna blogi kätte võtsin, vast näitab, et ajutiselt?

Siis on tõenäosus, et tegemist on iga-aastase sünnipäevaeelse kriisiga. 34 ikkagi, mõtelge. Ma küll ei tea, mida ma plaanisin selleks vanuseks ja palju ma sellest saavutanud olen, aga kohe kindlasti ei plaaninud ma, et ma ikka veel olen vallaline ja by the looks of it seda teekonda ka samamoodi edasi seilan. Seega võib käsil olla ka harilik deitimiskriis, mis mind ikka vahel tabab. Tavaliselt sulgen ma siis kõikjal oma kontod, kustutan Tinderi ja lihtsalt oigan neli nädalat jutti selle üle, kuidas deitimine on ÉPOUVANTABLE! Kuidas see on väsitav, kuidas see sisaldab endas mõttetul hulgal logistikat, kohutavat ajugümnastikat (juba üle kahe vestluse käimas hoida on kohati tõeline ületamatu raskus mu jaoks – ma ei suuda isegi sõpradega igapäevaselt tšättida, jumalauta), ressursid muudkui kuluvad ja tõenäosus ressursse taastada, see on väga väike.

Ma tahaks, et oleks mingi lihtsam viis, deitimise asemel võiks eksisteerida mingi parem ja ressursisäästlikum versioon, aga – tuleb läbi ajada sellega, mis on. Või siis see osa ootele panna.

Nii et ma panen vist deitimise jälle ootele, sest ma lihtsalt ei jaksa sellega tegeleda. Õigemini, tavaolukorras ju jaksaks, aga kui jälle on mingi nimetu hingekriis, siis ma pean sellega ju esmajärjekorras tegelema, eks ole.

Vahemärkusena – rääkisin K2ga ükspäev oma deidielust ja ta lihtsalt naeris telefoni tükk aega ja ütles siis: “Tead, see põlevas toas koeraga gif? Vot seda kujutlen, kui sa oma deidielust räägid.”

Aga kuna tänaseks on ilmselge, et this is not fine, siis ma teen häääääästi teadliku otsuse muudele asjadele keskenduda mõni aeg. Umbes nagu need tšikid, kes abielluvad iseendaga – ainult et vähem (iseendaga) abiellumist ja rohkem mõtestatud tähemärke erinevatesse käsikirjadesse ja rohkem töösse sukeldumist (kuigi nii mõnegi hinnangu kohaselt teen ma niigi seda liiga palju).

No ja kuna ma kaalusin varianti, et tegemist on sünnipäevakriisiga, siis umbes pool tundi kujutlesin ma, kuidas ma olen sünnipäevaks kuskile laua kinni pannud ja istun seal tund aega ihuüksinda ja mitte keegi ei tule ja SIIS juba polnud mul lihtsalt unerestart ja kriisi üle mõtisklemine, vaid reaalne pisaratega võitlemine ja MIKS MA TEEN ENDALE SEDA AHHHH.

Tegelikult muidugi on nende kriisidega see ka, et neid tasub hinnata. Ilma kriisita ei teaks, et peaks midagi muutma ja tavaliselt, kuigi muutmised on hirmus rasked, muutuvad asjad ikkagi paremuse poole. See kehtib kõikides eluvaldkondades ja mul on mitmel rindel vist praegu see tunne, et peab muutusi tegema – kuidas ja milliseid, ma veel muidugi ei tea. Ja võib ka olla, et mul on lihtsalt kerge talvemasendus, kuigi olen üsna viisakalt võtnud sel aastal D-vitamiini ja püüdnud ikkagi jooksmas edasi käia ja suhteliselt tervislikult toituda (näiteks avastasin täna, et olen kuhugi kaotanud neli kilo kogemata). Ja eks see pidev rabelemine väsitaks igaüht, ma ei tea, miks ma arvasin, et see asi kunagi lihtsamaks läheb. Ei, spoiler alert, elu ei lähe kunagi lihtsamaks. Väsitab, raibe.

Aga kui hommikul kaks tundi end mõnusasse uima mediteerida püüdsin (ei õnnestunud väga), siis püüdsin ikkagi meenutada seda, et tänulik tasub ikka olla. Olgugi, et mulle ei meenunud just üleliia asju, mille üle tänulik olla antud hetkel, siis midagi ikka, midagi ikka.

Lugu ka.