on ikka puhas ime, et Eesti Vabariik 100 saab

Eesti vabariigi juubeliaasta on minu jaoks töiselt muidugi pööraseks kujunenud, aga see pole takistanud mul aeg-ajalt selle üle mõtisklemast, KUI pöörane see ikka on, et aastal 1918 me end vabaks võitlesime.

Ehk olete kursis, aga Postimehe portaalis Sõbranna.ee (mida ma juhtun juhatama, jeje, look at me, having a job! Like a proper adult!) on selline sari, mida ma nimetan “Ajaloonaise” sarjaks. Igal teisipäeval südapäeva paiku läheb järjekordselt üles lugu mõnest naisest Eesti ajaloos, kellest mõned on tuntud, mõned vähemtuntud ja mõned suisa tundmatud või unustatud – aga nende kõigi lood on alati väärt jutustamist ja mäletamist.

Tänu sellele sarjale leidsin ma endale tõelise armastuse. Tema nimi on Alice Kuperjanov. Ja see, et ta tegutses 100 aastat tagasi minu oma lapsepõlvekodust vaid paari meetri kaugusel (issand, kui mitu korda võis ta minu kodumajast mööduda?! Kõndida mööda samu munakive, mida mööda olen ma Pargi tänavat mõõtnud tuhandeid kordi? Sellele on pöörane mõelda! Ja Aida tänav, kui suure osa veetsin ma seal oma noorusest, ah…!), on muidugi vaid boonus.

Siiski, tema lugu on saanud minu üheks lemmiklooks Eesti ajaloost, aga läbi tema olen ma ikka ja jälle mõelnud sellele, KUI HULLUD VENNAD OLID EESTLASED sada aastat tagasi!

Näiteks sel nädalal kirjutasime me “Soomusrongi Marist” ja mulle jälle meenus, et teine mu salacrush on alati olnud Johan Pitka, sest – kamoon, olete te kursis selle tüübiga? Jummala hull vend ju! Põhimõtteliselt leidis ta mingi katkise rongi, sebis mõned palgid ja – tadaa! Why not guys, nimetame selle “soomusrongiks” ja lähme sõtta! Juhhei!

Ja no kõige selle juures, eks ole, organiseeris ta neid “soomusronge” (mis olid, ma kordan, sisuliselt lauavirnad mootoriga ja kuskile oli liiva puistatud ja sisse olid pistetud sõdurid), tuleb vend tagasi koju, et “soomusrongi” parandada (sest vt eelmist märkust) – ja mis selgub? Selgub, et mingi tööline oli öösel tema naise pähe üritanud teenijannat kägistada! I meancome on, mees üritab EESTIT VABAKS VÕIDELDA, JÄTkE TA NAISED RAHULE!!!

Teenijannast saigi hiljem “Soomusrongi Mari”, sest kui Pitka pärast seda pere Eestist ära saatis (samas, smart move, kui kodus töölised hakkavad rändomilt öösiti kägistama su naist), hakkas Melaniel igav ja why not Eesti eest võidelda.

Pitka ikka pani pikalt hullu, 1923, ma sain aru, solvus ta megalt selle peale, mis korruptsioon kõikjal lokkas, püüdis kandideerida, aga sai aru, et kõik on pekkis ja tõmbas Kanadasse ära. Aga no sisuliselt olen ma aru saanud, et ta oli tüüp, kes LIHTSALT TAHTIS EESTI EEST VÕIDELDA, igal moel, mis võimalik. Õnneks Kanadast ta tuli muidugi ka tagasi, või noh, õnneks või kahjuks, lõpuks ta ikka Teise maailmasõja ajal ka teadmata kadunuks jäi.

Aga Kuperjanovid, eks. Alice keetis putru, õmbles riideid ja lippe ja mida vaja oli (sealhulgas muidugi ka Kuperjanovi pataljonis seni kasutusel oleva pealuumärgisega käepaelad). Parts ja Irv (meie ainsa kahe soomusrongi, või “soomusrongi” bossid) ja Kuperjanov vist ei olnud ametlikku käskugi saanud, et minna Tartut vabastama, istusid lihtsalt maha ühel õhtul ja ma kujutan ette, et nende vestlus käis nii.

Parts: “Pekki, punased on Tartu võtnud.”
Kup: “Jepp, ma tean.”
Irv: “Me PEAME midagi tegema!”
Kup: “Oled sa NÄINUD oma soomusronge muidu? Ja minu mehed on KOOLIPOISID voodilinades!”
Parts: “TÄPSELT.”
Kup: “JUST! LÄHME HOMME JA VABASTAME TARTU ÄRA! ELAGU EESTI!!!”

See kõik oli muidugi juba jaanuaris 1919, aga siiski. See on ikka PUHAS IME, et me vabad oleme, ma ütlen teile.

Ja kui ma sellele kõigele mõtlen, siis mul on nii hea meel. Nii hea meel, et läbi ajaloo on leidunud hulle, kes on nõus end voodilinasse riietama, kes suudavad näha katkises rongis ja paaris lauas “soomusrongi”, kes lähevad ja teevad, lähevad ilma küsimata, ilma palumata, teevad, sest nii on õige, sest see on meie kodu, sest see on Eesti.

Selle kõige valguses tunduvad igasugused tänased vaidlused ja tõmblemised pseudoprobleemina. Ja see on mõte, mida ma neil päevil hoian.

Sest olen tõega uhke, et olen eestlane.

kodukontorist

Aeg-ajalt on mul võimalus töötada kodukontorist ja kui ma olen täiesti aus, siis ma usun, et ma oleks juba surnud, kui seda võimalust poleks. Sest iga päev sõita 80 kilomeetrit on küll tore (ma ausalt ei vahetaks oma üksiolekuaega autos mitte millegi vastu), on see ka füüsiliselt kohutavalt kurnav. Lisaks olen ma kodukontoris töötades märksa produktiivsem. Boonusena saan kaks tundi kauem magada.

Aga miinusena muidugi hakkame me Milaga üksteisele kiirelt närvidele käima. Teda üldiselt ärritab see, kui palju ma töötan, ja ma tegelikult võiksin seda vähem teha. Samas aga püüan ma tõesti teha ka seda, et kui on tööväline aeg, siis ma actually ka tegelen lapsega ja püüan olla lapsevanem, kes vaatab otsa ja mitte ainult ekraani. Aga täna muidugi oli üks neist päevadest, mis juba hommikul algas valesti (sest me ei leidnud Mila prille üles ja see kuidagi keris mingiks draamalaadseks olluseks) ja jätkus mingi veidra legodraamaga ja kõige selle ajal püüdsin ma muidugi ka tööd teha.

Õnneks aitab igasuguse närvidele käimise vastu see, kui minna õue. Tahtsin minna jooksma, aga Milale see plaan ei meeldinud, pealegi tegelt ei taha ma teda väga “kooliõhtutel” sõprade juurde õhtul lubada, sest mulle tundub, et kõik vanemad võivad olla sama väsinud kui mina olen ja võõras laps nende kodus oleks viimane asi, mida nad näha tahaks. (St keda. Jah, lapsed on kes, mitte mis. Think, Daki, think, god!)

Niisiis jäi üle vaid jalutuskäik, millele Mila oli alguses väga vastu, aga kui ma pakkusin, et davai, ma lähen viin prügi siis vähemalt välja, leidis ta, et oleks ikkagi õige aeg lõpuks end kokku võtta, vabandust paluda (oli väike koristamisteemaline arutelu, mille käigus ta tõesti oleks võinud oma veast aru saada, aga parem hilja kui mitte kunagi) ja riietuda, et kiire õuetiir teha.

Jalutasime krõbedas külmas, või see vähemalt tundus krõbe, lumi sätendas, kuusirp siras, koerad haukusid kauguses, elu oli jälle helge.

“Aga nii hea on ikka välja saada, kui oleme päev otsa kodus passinud. Ja no muidugi, eks me hakkame üksteisele ajudele käima, kui päev otsa nõnda toas oleme,” tõdesin.
“Nojah. Aga see ongi ajude probleem,” ütles Mila.

Smort, pidin tõdema, samas meenutasin endale, et sama inimene ütles mulle alles eile, et ma olen 50 protsenti kallerdis ja 50 protsenti inimene (thanks) (samas ta ei pannud väga mööda oma hinnanguga).

Jalutasime, Mila viskus lumme, ja lõpuks lihtsalt laulis terve tee.

“Lumesätendus, sa oled ime! Kuu, sa oled unistus!” ja muud sellist samas vaimus, talle ikka omaselt üsna off key, aga teisalt ei pea ei mina ega tema isa väga viisi, aga laulan ma siiski häbitult ja kõvasti. Kuulasin, kuidas ta laulab lumest (“Me peame ilmatuma aja ootama, et sa jälle tuleks! Aga kui tuled, siis sa oled meie hing ja süda ja ime! Ja sa sätendad! Ja kui on öö, siis me vaatame sind aknast ja igatseme sind!), vaatasin, kuidas loobib seda mu mantlile ja niisama õhku ja mõtlesin, et okei.

See on põhjus, miks saadakse lapsi.

Ja et nii hea, et homme on kontoripäev.

teezen

Olen mina kuulnud siin hiljaaegu sellist juttu, et maailmas eksisteerib selline asi nagu teeseen. Kutsutakse ka kombuchaks. Et nagu… mingi seen, mis kasvab sul kuskil ja siis sa jood seda vedelikku, milles ta elab, ja no ühesõnaga, see kõik tundus nii jabur ja eso ja öko, et ma olin suht kindel, et ma ei viitsi iial isegi end paremini kurssi viia sellega, et milleks ta hea on.

Kuni juhtus nii, et ma mingil põhjusel vist jutu käigus mainisin, et olen asjast kuulnud (panin vist parasjagu teeseenejoogi retsepte üles) ja kolleeg Agaate teatas, et tal on see asi kodus täitsa olemas ja üks olevat isegi üle.

No kui kuskil on mõni kodutu seenepoiss, siis tuleb talle kodu anda, mõtlesin, ja võtsin pakutu vastu. Pakutu saabus minu juurde veidral kujul, kilekotis ja üleüldse oli tegemist väga kahtlase avantüüriga. Samas meenutas veida korda, kui hästi popiks muutus ise kodus leivaküpsetamine ja ma sebisin kuskilt juuretist ja tegin paar laari leiba, sest keegi oli öelnud, et see on jube keeruline ja mul oli vaja muidugi omal nahal järele proovida. Selgus, et oskan väga hästi leiba küpsetada ja rohkem ei viitsinud jännata asjaga.

Igaljuhul, villisin seene purki, aga siis tulid jubekiired kaks töönädalat ja kui mul oli üle pika aja üks vaba päev, meenus seenepoiss mulle ja otsustasin vaadata, kas ta veel elab. Elas-elas, kenasti elas. Villisin joogi pudelitesse, panin uue hakkama ja guugeldasin end hulluks, et teada saada, mis selle teeseenejoogiga edasi teha.


Sain teada, et alustuseks võiks seda juua pool klaasikest päevas.

Jõin pool klaasikest. Megaveider jook! Appi! See üldse ei maitse tegelt mulle, aga niipea, kui olen ära joonud, tahan veel. Või nagu, ma ei suuda seda seletada. Et see pole asi, mida jooks maitse pärast, aga niipea kui on kurgust alla läinud, hakkab nii hea. (Ja sel pole mu teada kraadi sees.) (Või opioide.) (Või puhast heroiini.)

Muidugi juhtus nii, et “pool klaasikest päevas” muutus nädalavahetuse käigus ja ma jõin esimese liitri ladnalt ära.

Täna hommikul ärkasin ma kell 4 üles ja mõtlesin: “Oh, tahaks teeseeneklõmakat.” Ja ajasingi end voodist püsti ja käisin jooki manustamas.

SAATE ARU JAH. MA TÕUSIN VABATAHTLIKULT KELL NELI VOODIST ÜLES, ET JUUA… SEENEJOOKI?!  WHAT IS THIS MAGIC?!

Aga täiesti hämmastav on see, et kui ma veel reedel kuulutasin kõigile, et surm on silme ees ja tõenäoliselt ma kevadet ikka ei näe, siis täna ma tunnen end nii hästi, et ei tea, mida ära teeks. Või noh, tean küll, mida ära teen: blogin… teeseenest.

Okei, ma saan aru küll, et tõenäoliselt aitas mõõnaperioodi möödumisele kaasa ka see, et olen nüüd umbes nädalakese tarbinud topeltkoguse D-vitamiini ja üleüldse, arvestades mu tavalist ajukeemiat, siis oligi juba aeg, et mõõn läbi saaks, aga ma ühtlasi süüdistan ka teeseent, sest ma pean kuidagi õigustama seda, et ma seda joon ja see mulle nii väga meeldib.

Teeseenest saab lähemalt (ja vähememotsionaalsemalt) lugeda näiteks siit. Või siit.

Vabandage, ma lähen nüüd ja vaatan Agaate laua alla, ega tal juhuslikult teeseenepruuli kaasas pole. Ärge Agaatele öelge. (Küll ta ise aru saab, kui mind näljase näoga oma laua ümber roomamas näeb.)

kuidas elu vahel lihtsalt näitab trääsa

Ühes naisteajakirjas ilmub igal nädalal selline asi nagu Avesta kalender. Me keegi täpselt ei tea, mis see on, aga mingil põhjusel hakkasin ma seda lugema ja nüüd on kontoris saanud tavaks, et hommikul esimese asjana me meenutame, mis me unes nägime ja loeme, mida Avesta selle kohta ütleb.

No igal juhul, ühel ööl nägin ma mingit sellist und, mille peale kalender teatas, et see tähendab needust ja ebaõnne. Viskasin ajakirja käest, ütlesin, et igast horoskoobid ongi jura (usun ma jee seda tegelt) ja otsustasin, et kui üldse midagi uskuda, siis häid asju.

Kerime linti paar päeva edasi. Panen telefoni lauale, lihtsalt lampi hakkab ekraan virvendama ja kustub ära. Lihtsalt. Lambist.

Olen muidugi täiesti paanikas, sest omg, nii ei saa ju elada. Sundisin end rahulikuks ja mõtlesin, et okei, lähen login Teliasse ja vaatan kiirelt asenduseks mingi odava telefoni, kuni selle parandusse viin. Hakkan sisse logima… ahjaa, õige. Mobiili-IDd ju vaja. Milleks on vaja… telefoni.

Järgmisel hommikul püüdsin tööle sõita – kõrr, kõrr, ja aku surnud. No muidugi, eks oligi juba see aeg käes, et peaks aku ära vahetama, aga olgem ausad, ma tavaliselt sõidan suhteliselt pikki otsi igapäevaselt ja olin seda edasi lükanud, et äkki ikka elab üle. No ja siis tuli see kaunis plaaniväline nädal, mil ma jõudsin igal õhtul töölt koju kell 22 ja tegin vaid lühikesi otsi jaama, no ja nii see läks.

Kimasin kuidagi läbi tormi järgmisele rongile – muidugi olin maha unustanud kindad. Telefonitu, kindatu, autotu, läbikülmunud, ületöötanud, väsinud – superkombo.

Õnneks sain töö juurest asendustelefoni, aga seda ei suuda ma nüüd küll välja mõelda, kuidas ma peaksin auto korda saama. Peaksin ostma uue aku, aga seda ju ometi rongiga kohale ei vea. (Ma olen tugev, aga mitte nii tugev.) Mul ei tule pähe ka ühtki autoga sõpra, kes minuga selle sõidu ära teeks ja aitaks aku ära vahetada, sest ehk ma saaks sellega isegi hakkama, on 1) külm, 2) ma kardan elektriga seotud asju.

Ja tegelt peaks ma vist lihtsalt feisi lahti tegema ja abi paluma, aga kui te olete minuga kursis, siis te peaks ka teadma, et mul on mingi imelik põhimõtteasi kõigega ise hakkama saada. Ma isegi rääkisin juba mingi tüübiga ride share’ist, kes mind sünnipäevalt koju tõi, et äkki ta viitsiks, aga ega seda raha siin nüüd järsku kõikide asjade parandamiseks ka võtta pole ja…

Oeh.

Okei, tahtsin lihtsalt vinguda ja öelda, et ärge igast horoskoope uskuge. Või kui, siis ehk vaid Mangi. Mang võiks ka nüüd ennustada kippelt, mis logistikaga ma nüüd selle värgi korda saan.

palju õnne, Jennifer Aniston

Ja Daki Lamp. I’m officially the oldest I have ever been.

nääpsuvigastuse ülestähendusi

Väike ülevaade asjadest, mida ma tänu oma isediagnoositud lateraalse epikondüliidile (ühtlasi tuntud ka kui tennisemängijaküünarnukk) (jah, ma ei mängi tennist, stop pointing that out!) teha ei saa:

  • sõita autoga, ilma et ma rändomhetkedel valust karjataks
  • mantlit selga panna
  • last sülle võtta
  • kassi paitada
  • mikrofoni hoida (selgus tänasel “Sõbrannaga kinno” üritusel)
  • trükkida kodus diivaniasendis
  • trükkida tööl teatud nurga all vasaku käega
  • avada lukku vasaku käega
  • kanda tuppa poekotte
  • kanda oma käekotti
  • maksta parkimise eest samal ajal, kui mul on käekott ja ma kõnnin kontorisse
  • vajutada liftinuppu (samal ajal, kui mul on käekott)
  • pesta pead
  • …vähemalt nii, et valus poleks

Üldiselt olen ma avastanud tohutul hulgal asju, mida ma teen vasaku käega. Ja kui kogu su elu on sinu õlul ja polegi nagu kedagi, kellele see poekott anda või, siis on päris üllatav, kui paljude asjade jaoks siin elus käsi läheb vaja. Või käsi, mis painduks küünarnukist ilma valuta.

Isegi pintsak teeb haiget, täitsa pöörane.

Aga tänu blogilugejate diagnoosile on mul vähemalt nüüd mingi ettekujutus sellest, mis mind täpselt vaevab ja ma tegelen asjaga.

…kasutades peamiselt paremat kätt.

kuidas ma peaaegu peksa ei saanud

Kui te juhuslikult tähele panite, siis võtsin ma tööabikaasa Kr ärgitusel osa saunamaratonist. (Jah,  ma jäin ellu.) (Jah, ise ka imestan.) Aga mitte saunast ei tahtnud ma rääkida, vaid ühest vahejuhtumist.

Ootasime auhinnatseremooniat, kui märkasin koridoris vooriva rahvamassi vahel ilmselgelt hirmunud tütarlast, üle kelle oli kummardunud vihane jorss. Jorss tagus käsi tüdruku pea kõrvale vastu seina, oma nii olulist suhtejuttu toonitades.

Läksin lähemale, mõeldes, kuidas saaksin sekkuda. (Mu tiim oli samal ajal laiali, olin täitsa üksi.) Samal ajal vooris neist mööda kümneid ja kümneid inimesi, tüdruku sõbranna seisis suhteliselt ükskõikse näoga kõrval, oodates et “draama” mööduks. Mõtlesin, et lihtsalt lähen ja teen nägu, et nende tiim jäi mulle enne juba silma ja nüüd tahaks õnnitleda või midagi. Siis märkasin, et (vist neiu tuttav) mees läks lõpuks olukorda klaarima.

Hops! Oli vend ülepeakaela trepist alla visatud. Kargasin püsti, kutt jõudis enne, jooksis uuesti vägivallatseja juurde, no ja siis läks juba tõeliseks madistamiseks, rusikad ja veri siin ja seal. Sellele LÕPUKS reageerisid ka korraldajad.

…visates välja kuti, kes läks tüdrukule appi.

Läksin korraldajate juurde ja ütlesin, et nad teevad valesti. Et süüdi on hoopis see vend, see 2×2 džentelmen, kes tüdrukuga rääkimiseks käed appi võttis. Ja et teine noormees läks lihtsalt appi.

“Mul on endal ka kolm poega. Ma tean küll. Ju ta ise küsima läks,” oli vastus.

Ma olin šokeeritud, hirmul (see 2×2 põkk ikka tõmbles ja õigust jäi ülegi) ja enda peale pahane, et ei suutnud, ei osanud, ei julgenud midagi teha.

Ja ma senimaani ei tea, kas ma oleksin pidanud kohe vahele minema mingi lugulauluga ja teesklema, et ma seda neiut tunnen… või oleksin ma ise selle peale sealt trepist alla “kukkunud”.

Ja mind nii ILGELT ajab närvi, kuidas sellised vägivaldsed suhted, vägivaldsed olukorrad klõpsti ära normaliseeritakse. “Ju ta ise läks norima.” “Nende pere siseasi.”

Ma reaalselt värisen praegu vihast seda kirjutades ja ma ei teagi, mille peale ma täpselt vihane olen. Enda peale olen ka, sest ma ei tea ikka veel, kuidas ma reaalselt saaksin inimesi aidata või mida ma oleksin tegelikult pidanud selles olukorras tegema. Sest kuidas ma tean, et ta mu abi oleks üldse vastu võtnud? Kuidas ma tean, et ta on üks neist naistest, kelle jaoks see ongi “põnevus”, mida suhte juures on täiesti normaalne taluda? Ja lõppeks tekibki küsimus, et mis see minu asi on… ja see ongi ju suurim probleemi koht. Me kõik arvame, et pole meie asi. Me kõik kardame äkki samamoodi ise üle tahi saada. Me kõik ootame, et küllap naine saab lõpuks ise aru, et tasuks äkki selle trossi juurest ära tulla.

Ja siis me imestame, miks meie ühiskond on nii katki…

PS. Rääkisime sarnasel teemal ka “Naistejuttudes” just möödunud korral.

tibid poes

Preilid (33 ja 6) käisid palgapäeva puhul poes. See on meil selline üks asi kuus, mida me koos teeme, kui saab tõesti üsna rahulikult osta, mida hing ihaldab (okei-okei, osta neid asju, mis on otsa saanud ja siis Mila saab ühe mänguasja vmt hingele ja mina ostan nt lõhnaküünla) (no saate aru küll, LUKSUS eks). No lihtsalt kuidagi nii eriline mekk on sel palgapäevapoodlemisel, et kuigi me ostame tegelt üldiselt ikkagi esmatarbekaupu ja ei poodle poodlemise klassikalises mõttes, siis ikkagi on kuidagi nii mõnus see üks päev kuus, kui sa tead, et saad rahumeeli asju korvi panna.

No ja siis maksad arved ja edasi ongi jälle eelarvemajandus ja nutt ja hala.

Aga täna polnud! Niisiis, preilid käisid poes. Ja mida siis preilid ostsid? Väljavõte tõelisest tibiostlemisest:

  • lavendliga lõhnateeküünlaid
  • pohlaga lõhnateeküünlaid
  • laudlina (allahinnatud)
  • padjapüüri (megalt allahinnatud) (sest anonüümseks jääda sooviv toimetaja K. ostis eile endale voodipesu ja mulle meenus, et kui vanasti mulle tundus, et raha on “üle”, siis ma läksin ja ostsin endale uue voodipesukomplekti, aga kuna täna ei tundunud, et raha on “üle”, siis there you go.)
  • lukuga märkmiku (et Mila saaks päevikut hakata pidama – tema selle kuu hingeost)
  • lahtist hapukapsast
  • keedupeeti
  • vorsti
  • küünelaki (Milale)
  • naljaka kujuga õhuvärskendaja
  • piima
  • hambaharja
  • veel ühe hambaharja
  • puuvilju
  • veel puuvilju
  • üldpuhastusvahendi
  • mahla
  • soodushinnaga broilerifilee
  • veel ühe padjapüüri
  • kassitoitu

Hakkasin kassalindile asju ladudes täiega naerma, et superostureis ikka tibidel. Kassapidaja muigas, kergitas kulmu ja tõdes: “See hapukapsas on mu lemmik tibiost.”

Tõepoolest.

Okok, salli ostsin endale ka, sellise, nagu Epp jõuludeks sai ja mida ma olen kaks aastat moeblogijate kaelas vaadanud ja kadestanud, aga pole suutnud veenda end ostma, sest mul on juba nii palju salle. Aga mõtlesin, et ok, sünnaks siis kinkisin endale selle 15eurose salli.

Nüüd natuke samad süümekad, kui endale juveelipoest Maxima jõulukingiks neljaeurosed kõrvarõngad ostsin.

Eelarvesäästuelamine hakkab lõpuks ajudele, aga vist ka ikka heas mõttes. Et for reals mõtledki iga ostu tuhat korda läbi. Nii et kui ma olen terve elu põdenud, et ma olen rahaasjus halb, siis nüüd ma võin suht kindlalt öelda, et tegelikult olen üsna hea – ma pole elus nii väga eelarves elanud kui viimasel aastal. Ongi kuidagi omaseks saanud. Ja nüüd võiks järgmise sammuna end hakata natuke rohkem ka selles osas usaldama ja mitte rändomasjade üle pidevalt süümekaid tunda.

Challenge accepted.

kuidas ma ära surema hakkan, vol tuhat

Teadupoolest tabab mind igal aastal sünnipäeva lähistel kriis. Olen juba arusaadavalt selle üle kurtnud, aga täna sain aru, et täpselt nagu eelmisel aastal, on ka sel aastal kriis võtnud füüsilised mõõtmed ja MA SUREN ILMSELT VARSTI ÄRA OMG.

Sel aastal ma küll ei arva, et mul oleks rinnavähk, aga täitsa üllatuslikult täna leidsin, et oo, ma vist tõesti suren varsti ära. Sest miski muu ei seleta seda, mis toimub mu vasaku käega!

Algas kõik oktoobris, kui ma tegin magamistoas remonti. Teadupoolest tuleb seinte värvimiseks palju rullida ja seda rulli peab suruma ja kuna see rullisurumislihas pole mul just üliheas vormis, tundsin järgmistel päevadel rullisurumisnääpsuvalu täitsa korralikult. Nii et valutas, nagu ikka valutavad lihased, kui oled neile veits piimhappeks põhjust andnud.

Ainult et see valu ei läinud ära.

Mina ja nääpsutappev rull.

Siis tol ühel päeval, kui ma suitsetamist maha jätsin, asendasin ma suitsupausid hantlipausidega ja avastasin, et oo, rullisurumisnääps on ikka jõhkralt valus, eriti kui talle kuuma peale anda. Näiteks ei jaksa ma teha üle viie hantliviske rinnalt vasaku käega, paremaga jaksan vabalt 15 (mul megarasked hantlid ka, ausalt, mingi… no vähemalt tuhat kilo).

Õnneks hakkasin jälle suitsetama ja hantlid vajusid unarusse, aga siis OLI JUBA DETSEMBER ja mul IKKA VEEL vasak käsi küünarnukiümbrusest valutas!

Järgmine taktika oli seda kõike ingoreerida, sest… mida ma peaksin siis tegema? Mis arsti juurde ma üldse peaksin minema? Mis sümptomeid guugeldama? Ma isegi ei tea ju, mis asi see täpselt mul valutab!

Kuni tänaseni. Täna nimelt liikus see valu otse küünarnuki OTSA ja mul on KOGU AEG selline tunne, nagu oleks küünarnuki täpselt närvikohaga kuskile ära löönud ja see on ILGE. Kolleeg Kstp arvas muidugi kaastundlikult, et tõenäoliselt see ongi tsüst, mis ringi liigub ja nüüd nukki jõudis, ma lisasin, et just, luuvähitsüst. MA OLEN KUULNUD NEIST.

(Ühtlasi on Kstp see kolleeg, kellega ma hommikuti nukke teen. Coincidence? I THINK NOT.)

Nii et siin ma nüüd olen oma valutava küünarnukiga ja ei suuda välja mõelda, mida pihta hakata. (Peale aktiivse suremise, muidugi.) Õnneks on mul muud sümptomid ka, näiteks olen ma veendunud, et ma pole elus olnud nii väsinud kui praegu ja see hakkab vaikselt juba mu alati positiivset vaadet elule ruineerima. Sest no mis rõõm siin ikka, kui koguaeg oled nii väsinud, et see saab olla ainult luuvähk või lähenev vanadussurm. Ja muidugi pärisvähisümptomeid ei julge ma ammugi guugeldada, sest OBVIOUSLY.

Nüüd mõtlen, et peaks proovima, kas äkki aitab mingi… Kassi sisse mähkimine? Soolalahus? Veel hantleid, kuni valu lihtsalt alla annab ja nukist lahkub? Täiskuuööl kolme tee ristis alasti tantsimine? Vasakust käest loobumine? Vasakukäeliseks hakkamine?

No igal juhul. On tore teada, et mõned asjad siin elus ei muutu iial. Näiteks mina ja mu kriisid.

Kuigi, üks tuttav lisas (tundub, et ka kaastundlikult), et 34, see pole veel midagi, ainult hullemaks läheb, enam paremaks siit edasi küll ei lähe. Füüsiliselt siis. Ja ma olen temaga nõus, sest aina vähem on hommikuid, mil ma ärkan ja miski kuskilt ei valuta. Meenub see üks suurepärane hommik, mil ma ärkasin ja KÕRVAD OLID ÄRA SURNUD.

Oh keskiga, küll sa oled fantastiline. Kohe ootan, mis järgmiseks.