mida mõtleb inimene, kes jookseb kõige kauem, mis ta on iial jooksnud

“Kurat, podcast sai läbi enne, kui soojendus läbi sai.”

“Kas ma pean tõesti hakkama nüüd telefoniga jamama? Fakk. Miks ma paremini ei valmistunud?”

“Ühtlasi tunnen ma liiva seal, kus seda ei peaks olema. TÄNKS, rannapäev!!!”

“Jepp, seda ütles see naine ka selles jooksmisraamatus, et kõige olulisem on vähendada nende asjade hulka su küljes, mis sind jooksu ajal ärritada või häirida võivad. I bet, et tema ei oleks põhimõtteliselt otse rannast jooksma läinud.”

“Ühtlasi on veider, et alles eelmist jooksupostitust kirjutades sain ma aru, et mul pole kordagi mõttessegi tulnud, et mis oleks, kui lihtsalt cheat’iks. I mean, see äpp ju ei KONTROLLI mind, täiega lihtne oleks lihtsalt kõndida vahepeal. Kuidas ma sellele küll varem ei mõelnud..”

“Ära mõtlegi petmisele. I swear to god.

“Aga vähemalt on hea jahe. Kurat, peangi podcasti ära vahetama.”

“Fakk, ma olen seda podcasti juba kuulnud. Ma pean jälle telefoniga jamama. Ma pole ühelgi jooksul pidanud telefoniga jamama ja nüüd siis, kui ma pean seda 20 minti jooksma. Miks, jumal, miks.”

“Okei, seda podcasti ma vist pole kuulnud veel…”

“Ahhhhhhhhhhhhhhh, olen ikka! Aga vist mitte lõpuni. Kerin lihtsalt suvakohale ja enam ei mõtle sellele.”

“Ja ära jooksmisele ka üleliia mõtle, megasuva, täiega teed ära selle.”

“Huvitav, kus ma ümber peaksin pöörama? Kaheksa minutit on poeni, seda ma tean eelmisest korrast. Kaks otsa on siis kuskile… Nojah, eks ma leiutan käigult.”

“Huvitav, kas ma pean kruusateele ka minema? Seal on raudselt mõni koer või autoga kihutaja, kes mind kurvist tulles ei näe.”

“Kuigi ma pole kunagi seal teel kedagi peale enda sõitmas näinud, on oht siiski tõeline.”

“Täiega veider, et joosta polegi raske. Meeldiv just ka ei ole, aga pole ka selline… tappev.”

“Ma täiega teen ära selle, ma isegi ei hingelda ja mul ei pista ega midagi ja liiv, noh, seda ignon.”

“Oh, pool tehtud!”

“Kes see president oli, kes ratastoolis oli? Ma nägin Netflixis mingit doku pealkirja, aga huvitav, kes see oli. Koju jõuan, siis vaatan.”

“Himmler oli ikka tõeline asshole. Reynhard Heydrichil on vist kõige saksam nimi, mis üldse võimalik.”

“Vaene Röhm. Või noh. Ta vähemalt üritas.”

“Ära mõtle natsidest nii palju.”

“Ah, pööra ikka siit tagasi ja mine mööda rannateed, asfalti juba küll saanud.”

“Nii mõnus oleks, kui ring siin lõppeks ja ma saaks kohe ujuma minna.”

“Kurat, kas ma pean kodu juures jälle hakkama edasi leiutama, kuhu joosta? Huvitav, kaua veel jäänud on?”

“Ei viitsi vaadata.”

“Ma täiega teen ära selle, issake.”

“Jepp, parim kütus jooksmiseks on ikka vana hea kartul ja hakklihakaste kaks tundi enne.”

“See ei saa olla tegelikult tõsi.”

“Oh, minut jäänud!”

“…ja selgub, et minut on täpselt sörk üle jalgpalliplatsi. How nifty, this knowledge.”

 

“Oh, tehtud! SELFI-FAKING-AEG!”

Jooksuglamuur!

“Tõenäoliselt jooksin ma sama aeglaselt kui mõni kiirem vanur, kes on pensipäeval teel turule.”

“Huvitav, kas jooksmine kunagi hästi ka hakkab tunduma? Ma tean, et pärast on hea, ja selle ajal pole enam kohutav, aga tahaks, et joosta ka hea oleks.”

“Täiega loodan, et kõik inimesed näevad pärast trenni sama retarded välja.”

“Huvitav, kui mul see programm nüüd läbi saab, kas ma võtan selle 10k ette?”

“Sa oled lolliks läinud. Mine tuppa ja tähista piparmünditeega.”

“Jepp. Lolliks. Läinud.”

“Aga vähemalt ma jooksin!”

postitus, mida ma ei uskunud, et kunagi kirjutan

Niisiis, on möödas pool suve (täpsemalt 5 nädalat ja 2 päeva) ja ma ikka veel jooksen. Ning just lõpetasin ma jooksu, mil ma jooksin järjest kauem kui ma eales olen seda teinud – 2×8 minutit. (Ma juba näen, kuidas teie näod naerule kisuvad, hihi, või et seda peab Daki pikaks ajaks!) (Aga see on tõsi, ma olen alati jooksnud nii, et veits kõnnin ja siis jooksen ja rohkem püüdnud nagu pikka vahemaad püüda, suva, mis hinnaga ja suva, kui palju sellest päriselt joostes.) (Ja tõsi on ka see, et koolis kolme kilti joostes ma poole ajast raudpolt kõndisin.)

Ning mis veel pöörasem – järgmine jooks sel nädalal saab olema JÄRJEST KAKSKÜMMEND MINUTIT.

What is this madness, ma küsin.

Ma kasutan jooksmiseks sellist äppi nagu C25K. See on üsna lihtsakoeline, see isegi ei mõõda midagi, distantsist või su actual liikumisest rääkimata – see lihtsalt tiksutab omaette aega ja ütleb sulle, millal sa pead kõndima ja millal jooksma. Algus oli üsna lihtne: midagi stiilis kõnni viis minta, jookse 60 sekki. Nädalad läksid, jooksmine oli ikka kuskil 90 sekki, vahel harva 3 minutit. Ja nüüd äkki pauhti, eilse 5 minutit, 3 minutit, 5 minutit pealt OTSE KAHEKSALE MINUTILE! Ja mitte ainult korra, vaid KAKS KORDA!

Ja ma pean ütlema, et ma olen täiesti pilves. Algus oli hirmutav, sest mul polnud õrna aimugi, mida tähendab kaheksa minutit jooksmist. Aga siis aeg muudkui läks, podcast muudkui möödus ja ma sain aru, et woah, I can do this. Ma olen kuidagi jõudnud kohta, kus jooksmine kui selline polegi raske. Raske on see, et ma ei näe, kui palju ma seda veel tegema pean, sest telefon on käe peal kotis, mis on mõeldud neli korda väiksemale telefonile ja ma ei taha iseend selle väljakoukimisega segada.

Teine asi jooksmise juures, mis on raske, on see, et I’m running out of roads, pun not intended. Nimelt on siin Kloogal hea jooksutrajektoori leidmine paras matemaatika, nii et ma olen praeguseks saavutanud juba ninjataseme, mis puudutab vältimises neid tänavakesi, kus kurjad koerad lõrisevad ja, lubage, ma valgustan teid: Kloogal elab umbes 1200 elanikku (2011. aasta loenduse järgi) ning minu hinnangu kohaselt (mis on VÄGA täpne) umbes 4,5 miljonit koera. KES KÕIK ÜKSMEELSELT VIHKAVAD JOOKSJAID või üldse inimesi, kes nende aiast mööduvad. Üks mu “lemmikkoertest” topib oma pea aiaaugust välja, kui ma möödun, et KARJUDA mulle, kui väga ma tema rahu häirin. Ta jääb sinna alati kinni, aga see teda ei takista, sest ta on veendunud, et ma olen tõeline oht. (Aga muidugi, kamoon, vaadake mind! Ka MINA peaksin ennast ohuks, kui hilisõhtul endale vastu tuleksin.) Kui ma üldse kunagi seda kurikuulsat nähtust nagu runner’s shits kogen, siis tõenäoliselt seetõttu, et mõni koer on mul kõhu lahti ehmatanud.

Kolmas asi jooksmise juures on see, et kuigi ma ei alustanud mingi väärarusaamaga nagu ma muutuksin tänu sellele ilusaks, sportlikuks ja seksikaks (see rong on ammu läinud), lootsin ma vähemalt, et hei, kuna see on mingisugunegi sport, siis kiirgab mu näost ehk mingitki võidurõõmu.

Tahate näha, milline tegelikult üks jooksja välja näeb? Vastupidiselt sellele, mida Instagram ja kõik mu sportlikud sõbrad Facebooki vahendusel on tahtnud mind uskuma panna, näeb tõeline jooksja välja selline:

See pole higi, see on seksikus ja võidurõõm, mis mu näos läigib.

Erinevalt raamatust, mis mind jooksma innustas (“Kuidas minust sai jooksja”), ei olnud mul ka väärarusaama, et inimesed minu üle naeraksid, kui ma joosta püüan. Eestlastel on vist nii sügavalt savi, millega teised inimesed tegelevad, eriti suva on aga kloogakatel. Ma ausalt, tõesõna armastan siin elamist ja iga joostud ringiga armastan ma Kloogat aina enam. Ainult ühel korral on vastu tulnud kergelt nokastunud noormees mind nähes põõsasse püüdnud pugeda (ma arvan, et see on mingi kloogakate mating ritual), kuna ma ilmselt tahtmatult naeratasin, kui ta vastu tuli, sest ma nimelt kuulan taustaks Cracked Podcasti ja see on alati nii kuradi naljakas.

Ahjaa, et siis teed saavad otsa. Ma nimelt, jah, püüan vältida asfaldil jooksmist, nii et kuigi meil siin on suurepärane kergliiklustee, valin ma alati kas kruusa-liivatänavad või siis pehme killustikuga teeperved. Aga, kuramus, otsa hakkavad saama. Väga hea ring oli siis, kui äpp ütles, et ma olen poole peal ja ma sain ümber pöörata, kuid nüüd mul pole ju õrna aimugi, millise maa võtab KAHEKSA MINUTIT JOOKSMINE või siis, veel hullem, see KAKSKÜMMEND minutit. Ja kuna mul on sisuliselt valik kas valida jooksmiseks see metsarada, kus HUKATI KAKS TUHAT JUUTI või siis püüda sirgeldada järve äärest ja mööda kruusateid, lootes pimedale õnnele, et ma olen kõik koerad ära kaardistanud ja keegi mind ei tülita, siis, noh, tuleb tõdeda, pole jooksmine kaugeltki igav. Imelik on aga see paanika, mis mind tabab, kui ma hakkan lähenema kodule ja saan aru, et ma pean veel jooskma, kuigi ma ju pöörasin ümber siis, kui äpp seda käskis – ma lihtsalt… suudan joosta nüüd. Päris palju.

Ning jah, ma saan aru, et ma püüan praegu humblebragida selle üle, et ma olen suuteline ühtäkki jooksma rohkem kui kunagi varem ja et ma pean nüüd actually hakkama marsruute valima ja läbi mõtlema.

Oh goody!

Ühtlasi. Who is this person?

Mul on veel kuu aega umbes selle jooksuni, millest ma tahan osa võtta. Äpis on kaheksa nädalat treeninguid, ma olen kohe viienda nädalaga valmis saanud. Mul on tunne, et ma ehk suudangi sellest jooksust osa võtta… Ja ühtlasi olen ma megaimestunud, et ma seda ikka veel teen.

PS. Kilosid kaotanud pole, aga juurde ka võtnud pole, kuigi söömine on siin puhkuseperioodil suht käest läinud. (Khm-Horvaatiaveinjasai-khm)

PPS. Ma ausalt juba mõtlen sellele, et kui ma oma kaheksa nädala programmi lõpetan, siis julgen ma ka spordipoodi sisse astuda ja küsida, milliseid jooksuretuuse on pakkuda äässile, millel on Eesti Posti süsteemis määratud oma postiindeks.

PPPS. Jooksurinnahoidja ma juba ostsin ja see on jätkuvalt nii imeline, et ma ei suuda uskuda, et ma kunagi üldse olen mingite kahtlase väärtusega spordirinnahoidjatega püüdnud sporti teha.

PPPPS. Asi, mida ma pole veel paika saanud, on söömine enne jooksu. Täna tegin ma selle õigesti, et ootasin pärast õhtusööki umbes kaks tundi, sest väljas oli nii palav. Tavaliselt aga tahan ma jooksu enne sööki kaelast ära saada, mis aga üldiselt tähendab, et ma olen alati liiga näljane ja ma suisa tunnen, et mul pole mingit kütust. See ei häirinud nii väga, kui ma pidin suutma 3 või 5 minutit suutma joosta, aga kui ma nüüd laupäeval seda 20 üritan teha, siis ma tahaks küll söömise hästi paika saada. Andke nõu! (Infoks, et tavaliselt söön ma hommikuks kaks röstleiba kahe praetud munaga, lõunaks liha ja hunniku salatit ning õhtuks on mul pea alati mingi mu oma special-nõrkus-roog: hunnik ube umbes 100 grammi kalkuni- või kanahakkliha ja hunniku köögiviljadega. Aga mingi vahepala enne jooksu? Milline?)

PPPPPS. Ühtlasi ei suuda ma ikka uskuda, et ma just sellise postituse kirjutasin.

üks juulikuu õhtu

Ma ootasin seda puhkust sel korral nii väga. Kuidagi on see kevad olnud selline, et hool ja hoobil pole vahet. On olnud kordi, kus ma olen tulnud töölt koju ja olen olnud nii kurnatud, et lebanud diivanil ja lihtsalt nutnud, sest oli tunne, et ma ei jõua enam. Mitte, et ma ei naudiks oma tööd, vastupidi! Ma arvan, et ma tegin selle vea, et püüdsin olla 200 protsenti, teha väga palju ja rohkemgi veel, ja kõike ikka hingega, eks.

Näide sellest, mis juhtub, kui inimene ei pea ühtäkki ise logistikaga tegelema

Niisiis, saabus puhkus. Ja see algas nagu sageli puhkused algavad – mustlaslaagri liikumisega punktist A punkti B ja sealt edasi punkti C. Ikka ja jälle asjad kotti, tuhanded kotid selga, laps, ratas, peika, auto, kas kõik kotid said, kas midagi unustasime, tankla, maantee, piletid siia, piletid sinna, millal me järgmises kohas peame olema, kotid selga, kotid autosse ja nii edasi.

See oli vabastav, kuna mul polnud enam mahti mõelda tööle, aga lõppeks oli see ka väga kurnav. Ning siis lennutas Nordica mu Horvaatiasse Krki saarele (ma räägin, kogu horvaatia keel on nagu konsonantide orgia) ja ma kirjutan sellest õige pea, aga te ei kujuta ette (või siis just kujutate), milline kergendus on olla paar päeva lihtsalt nii, et sa ei tee mitte midagi kui vaid lähed sinna, kuhu öeldakse, istud bussi, millal öeldakse, kõnnid sinna, kuhu giid juhatab ja sind ümbritseb vaid lahe seltskond, puhas kehastunud keskaegsete külakeste romantika ja odav vein.

Ja sa ei pea ise midagi muud tegema kui lihtsalt nautima ja panema jalg jala ette.

Noh, selle jalg jala ette panemisega ma muidugi feilisin, sest ühel päeval sadas nii hullult, ja ma oli mõelnud, et plätudega oleks hea selles palavas, aga kogu see libedus, noh, ja siis ma libisesin ja lõin oma varba nii ära, et eilseks meenutas see juba mingit lillakat massi.

Minu esimene mõte? Ma ei saa ju nii jooksma minna.

Niisiis teipisin ma koju jõudes varba pärast üht puhkepäeva kinni ja läksin jooksma ja täiesti okei oli, ma muidugi olin megaettevaatlik. Siis mõtlesin ma veel sellele, kuidas mul pole juba viimased kolm jooksu mu truud jooksumütsi, ja kuidas on insanely ebamugav ilma mütsita joosta, aga ma ikka lähen, sest apparently this is the person i am now.

Eile istusime varahommikuni peikaga üleval ja rääkisime ja lihtsalt olime rõvedalt armsad ja diibid ja noh, nagu ikka inimesed vahepeal peavad paarisuhtes olema, kui hull elu on vahepeal pea segi ajanud ja on tunne, et see inimene, kelle kõrval sa oled otsustanud oma elu veeta, hakkab aina kaugemale triivima. No vot, siis me istusime ja rääkisime ja ühel hetkel ta ütles, et kõik need lood, mis ma endast räägin, kogu mu minevik ja kõik targad ja NII VÄHE TARGAD teod, mis ma olen korda saatnud – et see kõik kõlab, nagu mingi teine inimene. Ja ma tunnen nii sageli täpselt seda sama, et ma ei saa aru, kuidas ma olen niivõrd teine inimene praegu. Ses mõttes, et – mul pole mu kuradi jooksumütsi ja varvas on lilla, JA MA EI VÕTA NEID KUI HÄID VABANDUSI MITTE JOOKSMA MINNA? Who is this person!?

Ühtlasti olen ma täiesti võõrdunud sotsiaalmeediast. Mul on telefonis messenger välja lülitatud ja ma olen vist liiga paljudele inimestele jätnud suvaliselt ebaviisaka asshole’i mulje, sest ma lihtsalt unustan messengeri vaadata, saati siis vastata. Ma pean endale reaalselt meelde tuletama, et on elu väljaspool, noh, päriselu, millega ma pean end kursis hoidma ja et blogi-Daki on ikkagi keegi, kes on juba puhtalt põhimõtte pärast väärt hoidmist identiteedina, aga elu on end kuidagi nii ümber mänginud, et…

Elu on hea ja õnnelik, eks see nii vist olegi, et pasast on alati lihtsam kirjutada, aga mida sa seda oma eraelulist õnne ikka nii väga teistele nina alla hõõrud, eks. Samas peab ikkagi mõtlema ka tuleviku-Daki peale, kel on raudselt mõni breakdown of the närv plaanis, nii et juba selleks oleks hea talletada seda hetke siin juulikuu anno domini 2017 alguses, mil tal olid kaks päeva, mis ta sai veeta kodus, kasside ja peikaga, käia jooksmas ja hiljem voodis pitsat süüa ja end mitte millegi pärast mitte kuidagiviisi süüdi või õnnetuna tunda, sest jooksmine pole tema jaoks pekipõletuse eesmärgil, vaid hoopis seetõttu, et teada saada, mida keha suudab teha. Ja et ongi puhkus ja ongi täiesti legitiimne õigus mitte tööle mõelda või seda teha ja, mis peamine, et ta ongi seda rõõmsat rahulolutunnet väärt. Küll seda sitta ventikasse veel lendab, see on selge, aga need hetked, need väikesed õnne- ja rahuloluhetked, need on väärt jäädvustamist juba sellepärast, et – nagu üks mu hea kursaõde ütles – kõik päevad ei saa olla õnnelikud, kuid igas päevas saab olla õnnehetki.

Jep, I’m this person now. Ja ma olen sellega täiesti rahul.

Alati teie,

Daki

PS. Hetke lemmiklugu ka.

 

Ja siis ma hakkasin jooksma

Kes mind tunnevad, teavad, et ma olen elu aeg püüdnud jooksma hakata. Rõhk sõnal püüdnud. Nii kaua, kui ma end mäletan, olen ma alati püüdnud jooksma asuda. Ma mäletan, kuidas jooksin 16-aastasena mööda Lootuse tänavat üles, Kesk tänavat edasi ja Eha tänavat mööda alla, ööbikud lõõritamas ja päike Anne kanali poolt tõusmas.

Ma mäletan, kuidas ma jooksin Ropka tänavat mööda oma vana lasteaia juurde, kuskilt sealt tagant luha äärest ringiga tagasi ja hiljem distantsi mõõtes olin ääretult pettunud, et see oli vaid kilomeeter.

Ma isegi nii väga enam ei mäleta, kuivõrd mäletab minu Sports Tracker, et aastal 2013 suutsin ma isegi peaaegu viis kilta Nõmmel mööda radu joosta. Ühe jooksu nimi, selle kõige pikema, sellele olin ma nimeks toona pannud “Frustratsioonijooks”, pärast seda, kui ma olin ka 2012 täitsa tublilt ikkagi hooaega teinud, nii-öelda.

Ja siis kuidagi jäid kõik jooksud ühekordseteks, kuni eelmisel aastal ma hullumoodi jälle püüdsin. Aga valus hakkas, megavalus, selline valu, mida ma varem tundnud polnud. Ma ei teadnud, mis valu see on, jalad oleks nagu pakud olnud, aga täiesti nagu… Sisemine luuvalu, väga raske seletada.

Nii et ma hakkasin käima rannas kõndimas ja muid asju tegema, kuni mul lõpuks tuli talv ja rahakriis ja ma jätsin saalitreeningud ja aegamööda vajusid kuidagi kõndimistreeningud ka, nagu ikka.

Kuni ma lugesin Alexandra Heminsley raamatut “Kuidas minust sai jooksja”. Väga kaval lüke, ma isegi ei pidanud seda raamatut ostma, saabus mulle, sest Petrone Print juba teab, mida ma vajan 🙂 Lugesin ikka väga pika hambaga, sest sorri vaan, maratonidest vaimustuda ei suuda ma neverever.

Mhmh, seda ma võin ju endale öelda, võin siin ka praalida, aga ega te ju ei näe, et ma tema emotsionaalsetest võitudest lugedes köögis pisikesel pingil lihtsalt nutta ulusin. No ausõna noh, mul pole SÕNU, kuivõrd emotsionaalne üks inimene võib olla.

Aga ma ausalt ei lugenud seda mõttega, et jooksmiseks motivatsiooni saada. Mul juba oli hea jõusaalikava ja ma isegi peaaegu suutsin end Keilasse sundida, kus seda täita, kuigi see jõuka seal on päris… khm. Ja no söömisest pean kenasti kinni, mis mulle Vormiloojate Egert Oiov kunagi ette kirjutas, aga ma olen jummala aus, et kuigi ma oma pekipõletamisasjaga suutsin 8 kilo maha võtta, siis tuli 2 tagasi nagu niuhti, niipea, kui kevadine stress ventikasse lendas, ja ma ei suutnud kuidagi seda enam liikuda saada mitte kuhugi poole.

Ja lõppeks juhtus ikka täpselt seesama asi, mis juhtub vist peaaegu igal pereinimesel, kes jooksma hakkab – mul oli vaja seda pooltundi päevas, kus ma olen ainult iseenda oma. Kus ma lihtsalt olen omaette, oma mõtete või podcastidega, kus pole kasse või lapsi või kallimat otsas ronimas, kus pole tööd kuklas või meile või inimesi või lõpetamata lugusid või ükskõik mida. Kui on lihtsalt minu aeg, mis pole varastatud uneaja arvelt.

Nii et nüüd ma jooksen. Mu internetibestikas, anonüümseks jääda sooviv Laura M, on juba lubanud minuga jooksma kaasa tulla, sest ma leidsin, et ilma konkreetse eesmärgita ma jätan jälle pooleli. Nimelt pole ma kordagi oma elus tundnud, mis tunne on joosta aeroobses tsoonis. Ma olen kuulnud, et see on imeline ja ma tahan seda kogeda. Ja selleks pole üldse palju vaja, selleks on vaja umbes… no viis kilti suuta joosta. Seega ma võtsin eesmärgiks viis kilti ja minna augusti lõpus Tartusse see viis kilti PÄRIS VÕISTLUSEL maha joosta, sest ma ilmselgelt ei oska oma ajaga muud pihta hakata.

No vähemalt Laura vist tuleb kaasa.

Ja äpp on mul ka, millega ma olen jõudnud kolmanda nädalani ja jummala ausalt saan öelda, et nii mõnna on olnud. Seni olen ma ilma igasuguste äppideta proovinud, lihtsalt omast tarkusest punnitanud, vahel vere ninast välja, vahel mingitsorti intervalli tehes, aga igal juhul feilides, sest pooleli olen ma alati jätnud. Aga seda see raamat tegi küll: aitas mul otsustada ja aru saada, kui suur osa on müüte ja sulaselget jura, mida mulle on jooksmise kohta elu jooksul aetud.

I mean, kui ma suutsin 24 tundi sünnitada ja ellu jääda, suudan ma ka joosta, sest jalad mul on ja töötavad.

Üks asi veel, mis mind veidi üllatab kogu mu selle jooksuvärgi juures: ma actually pakkisin asjad, et joosta ka reisile minnes. St ma nagu ei plaani, et ma istun ja joon veini ja naudin väljateenitud vaba õhtut, vaid… ee… jooksen.

Say what?

Ühtlasi: spordirinnahoidja. Mul oli küll enne üks, mingi suht halva lõikega ja vana ja lisaks secondhandteel saadud, aga… Päriselt. On täiesti imeline tunne joosta nii, et sa ei pea oma tisse kahe käega kinni hoidma.

(Ostsin Change’ist, iga senti väärt.)

Lugu ka, sest see on nii võimas lugu, et kui see liikuma ei pane, kasvõi õhupoksi tegema, siis… leia parem lugu ja tee asju, mis teevad sind rõõmsaks!

PS! HOMME ON FOO-FUCKING-FIGHTERS KOLMANDAT KORDA MU ELUS JA KUIDAS ÜHES ELUS ON INIMESED NII PALJU VEDANUD ÖELGE MULLE AHHHHHHHHHHH

Seitsekümmend kaks kuud / kuus aastat

Mu armas rullike,

eile said sa kuus aastat vanaks, mis tähendab, et sa oled seitsekümmend kaks kuud siin maa peal ringi roomanud, kõndinud, jooksnud, naernud ja armastanud.

On olnud väga pöördeline talv, peaks mainima. Ma ei tea, kui palju või kuidas kõik need muutused sind on mõjutanud, aga mina küll tunnen, et me oleme jõudnud sinna, mille kohta ma veel mõned aastad tagasi ütlesin “teisele poole välja”. Nüüd lõpuks ma tunnen, et jah, me oleme jõudnud üheskoos teisele poole välja. Ja päike paistab siinpool väga eredalt ja soojalt, ausalt!

Kuueaastane sina on üks ääretult asjalik kutsikas. Sul on asjadest oma nägemus (isegi, kui see nägemus tähendab vahepeal, et “ei ole kolmapäev, reede on, ausalt, ma tean!”), sa oled võimeline tundide kaupa omaette nokerdama, joonistama, maalima, ehitama “keemikukomplekte” veest ja tühjadest plastiliinitopsidest. Sa oled valmis vastu astuma oma hirmudele ning sa tahad ja püüad õppida, kuidas hakkama saada kõigi nende tunnetega, mida inimsüda sulle pakub. See on, tuleb tõdeda, ka mulle vahepeal täiesti kurnav ettevõtmine. Tunnetele on teinekord raske nime panna ja veel raskem võib olla sõnastada, kuidas nendega diilida. Aga ma püüan, sest ma tahan olla sinu jaoks see inimene, kes ütleb sulle alati: tunded on okei. Neid tunda ja väljendada pole mitte ainult okei, vaid see on tungivalt soovituslik. Ja ma tahan olla see inimene, kes õpetab sulle, kuidas ka negatiivsete tunnetega hakkama saada.

Veel püüan ma olla see inimene, kes leiab su küsimustele vastused, aga mõnikord on seegi keeruline. Sest ma ju ei tea, miks mõnikord mõni su lasteaiakaaslane sinuga alati kõige kenamini ei käitu, või siis ei tea ma täpselt, mitu tähte on taevas, või mis juhtub pärast surma, või kust täpselt tulevad unenäod. Aga ma tean, et me koos oleme võitmatud!

Praktilisemalt poolelt saab teada anda, et hetkel puudub sul eest kaks ülahammast, kaks alumist on juba vahetunud. Sul on prillid, sest sa oled pärinud minu vildaksilmad, kuid samas viimane kontroll näitas, et su nägemine aina paraneb ja kooli minnes ei pruugi sul enam prille vajagi olla. Oi, kuidas sa oma prille armastad! Sa kannad neid uhkusega ja see soojendab minu südant, eriti, kui ma meenutan, kui palju komplekse mina omal ajal prillidega seoses kaasa sain. Õnneks on ajad teised, ka prillid on edevad ja moodsad, nii et – su silmadel läheb hästi.

Ma luban sulle, et ma olen alati sinu jaoks olemas. Ma ei ole senini täpselt läbi hammustanud, kuidas see võimalik on, et mina just sinu valmis tegin ja millega ma ära teenisin selle, et sa mind mu elus saadad, aga ma olen selle eest väga-väga tänulik.

Ja täna, juba mõne tunni pärast, lähen ja räägin ma seda poolele Eestile “Ringvaate” saates.

Ma väga loodan, et kümne aasta pärast ei pea sa piinlikkust tundma, kuid samas, on juba ammu paika pandud fakt, et minusugune aktivist-optimist-kummipea on võimeline tootma väga palju piinlikke hetki kõigile, kes teda ümbritsevad. Ärme siis iial unusta selle üle naerda!

PS.

Sünnipäeva puhul helistas ka su vanavanatädi Luci, kes ütles, et kuigi ta ei näe enam ammu, siis loeb praegu minu raamatut (sinu raamatut!) “Kirjad tütrele” talle ette sinu vanavanaonu ja kuigi ma pugistasin kergelt naerda mõtte peale, kuidas mu väga soliidne vanaonu kõiki neid awesome‘e ja whatthefuck‘e sealt ette loeb, teatas tädi Luci: “Tead, tavaliselt ma jään magama, kui Ants mulle loeb, aga selle raamatuga ma pole veel magama jäänud!”

Ma armastan sind nii palju, et seda pole võimalik sõnadesse panna.

Ikka sinu,

emme

Foto on aprillist 2014.

Viis saadet “Naistejutte”!

Märkamatult olen ma oma “Naistejuttude” projektiga jõudnud juba viis saadet valmis teha. Ja, tuleb tunnistada, et iga korraga läheb lihtsamaks, toimetamist on hiljem failidega palju vähem. Ma tõesõna ei osanud arvatagi, et ma seda nii palju nautida võiksin, aga näete, proovi aga uusi asju ja avastadki endas uusi tasandeid.

Nii et siingi väike kokkuvõte.

Esimeses saates rääkisime suhetest ja reisimisest:

Teises saates rääkisime tinderdamisest ja veidratest valedest:

Kolmandas saates rääkisime, kuidas minu selfitamine on aidanud mul oma kehaga leppida:

Neljandal korral tuli jutuks ikka see va aasta ema teema:

Ja viiendal korral arutlesime, kas meeste ja naiste vahel on sõprus võimalik:

“Naistejuttude” pesa Postimehe naisteportaalis asub siin!

Ma pole kunagi näinud nii palju prožektoritega helikoptereid

Postitus avaldatud esimest korda minu blogis 26. aprillil 2007 kell 21:33.

Need kopterid ajavad hulluks, tõesõna. Nagu sõjatsoonis elaks.

Hiljem. Täiesti hullumaja, mis toimub. Siinsamas, ukse all. Inimesed jooksevad viinakastidega ringi, loobivad poodide aknaid puruks, teevad lõkkeid, süütavad… Helikopterid sõidavad linna kohal, valgustavad meie hoovi kahe prožektoriga. Fotograafe-ajakirjanikke (minu sõpru!) ähvardatakse, üks piltnik juba oli tehnikast tühjaks tehtud. Paanika voolab koos adrenaliiniga soontes, see kõik on nii sürreaalne, et ma ei suuda uskuda, et see päriselt ongi. Lapsepõlve sõjahirm pulbitseb ja kohiseb, täpselt nagu kunagi, telekast tanke vaadates ja nuttes.

Ma ei suuda ette kujutada, mis täna öösel toimub, mis pilt avaneb hommikul.

Ja kõige lahedam pidi olema see, et mitte ühtegi politseinikku pole hetkel kusagil näha. Aga samas, mida oodata, kui alustada arheoloogilisi väljakaevamisi ja panna samal ajal valvesse 300 mundrimeest? Kuid see on niisama mõttetu küsimus kui kumb oli enne, kas muna või kana. Kõik see ilmselt pidigi nii minema.

Hirm on. Ja samas hea meel, et ei ela esimesel korrusel ja aknad pole tänava poole.

And for the record. Ma ei ole kellegi poolt, ei teinud käesolevaga ühtegi poliitilist avaldust. Ma lihtsalt kardan. Tavainimesena, tartlasena (suures linnas), Tõnismäest viie kvartali kaugusel elava inimesena. Kardan, teades, et nii mõnigi kallis inimene peab praegu tänavatel olema, tööd tegema.

Ma tean, that it’s very sixties, aga ma olen rahu poolt. Selle poolt, et ma ei peaks kartma õhtusele jalutuskäigule minemist. Selle poolt, et ma ei peaks tundma end sõjarindel elavana.

Enne kujutasin trepist  üles tulles elavalt ette, et kohe hakkavad pommid langema. Vilisedes, nagu vanades sõjafilmides nähtuna. Ma kujutasin, et ma ei saagi enam trepist alla, sest pole kuhugi minna. See on kohutav tunne. Et ei olegi kuhugi minna. Et kusagil pole ohutu.

Miuks ja Rüblik võtavad asja stoilise rahuga ja magavad õndsa und. Mina kuulan koptereid (mis ei kao kuulmisulatusest hetkegi), kusagil karjutakse, kusagil miski plahvatas.

Ja jälle kopterid.

(Veel hiljem: mässajad (kui naljakas on nii öelda) lähenevad. Ma olen juba nii paanikas, et ei suuda ega oska midagi mõeldagi. Tatari tänav on ühe kvartali kaugusel. See on kõige sürrim üldse.)

Ma pole kunagi näinud nii palju prožektoritega helikoptereid vol 2

Postitus avaldatud esimest korda minu blogis 27. aprillil kell 14:22

Olukord on närviline, psühhedeelne, uskumatu. Meeleolud on kõikuvad, kõikjal leviks justkui nähtamatu patriotismihõng, mis hetketi asendub segaduse ja uskumatusega: ”Kuidas see kõik sai juhtuda?!”

Keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes sai viga. Kıigil on oma meenutused möödunud ööst. Kes teab kuulujutte eestlaste kogunemistest, kellele saadetakse kirju ”mitte alluda provokatsioonile”. T.H.I. kõne tekitas vastakaid tundeid. ”Olukord on kontrolli all, seda oli oodata,” tundub aina naeruväärsemana, mida rohkem seda korratakse.

Mälupildid eilsest ööst, aeg-ajalt tõusevad ihukarvad püsti, kui tuleb jälle erisaade ja näidatakse rahvamasse, mäsu, lõhkumist.

”See ei ole Tallinn!” karjatab keegi ahastuses. Ma püüan ette kujutada, mis tunne oleks siis, kui see oleks Tartu, Kodu.

Kõik kihiseb ja pulbitseb. Erinumber saabub tr ükikojast  ülihelikiirusega. Koosolekute ajad on sassis. Kıik ”väed” on Tallinna koondunud. Tööd teha näib võimatu. Paned hetkeks klapid pähe, Red Hot Chili Peppers laulab ”Snow” ja siis jälle tuleb uudistesaade, keegi annab youtubei lingi öiste rahutuste kohta. Vaatad, kõik on võõras. Kas see oli minu tänav?! …. Õnneks mitte. Läks nurga tagant mööda.

Sõjahirm on, irratsionaalne, aga kes teab. Ehk õigustatud. Imelik on olla selliste sündmuste keskel. Keegi viskab nalja, must huumor hetkeks vabastab ja me väänleme kummalises afektiseisundis naerus. Siis võtame end jälle kokku, teeme tööd, käitume nagu professionaalid.

Õige pea pääsen ma Tartusse. See mõte tundub veel sürreaalsem. Kõik on nii veidralt nihkes, et ma ei imestaks linnapiiril tanke nähes. Vahepeal tulevad pisarad silma. Mõtlen neile venelastele, kes öösel akna all redutasid, salaja viina jõid ja aeg-ajalt tänavale piiluma hiilisid. Kas nad põgenesid kellegi eest? Või olid just midagi tühjaks teinud ja nüüd tulid pakku? Ei, nad ei näinud sellised välja. Nende olekus ei olnud massipsühhoosi, adrenaliinitulva ja karistamatuse olekut. Ehk olid nad lihtsalt redus.

Mõtlen kopteritele ja prožektoritele, mille vihud akna taga öösel sähvisid. Ja kui veider oli hommikul ärgata, vaikusesse, linnulaulu, mida ainult kohati segasid sireenid.

Sireenidega, muide, harjub. Aga kui korraks läks peale tuletõrjealarm, surises jälle hetkeks see irratsionaalne, lapsepõlvest pärit sõjahirm.

Seitsekümmend üks kuud

Mu armas rullike,

kuu aja pärast saad sa kuueaastaseks, mis tähendab, et täna oled sa 71 kuud vana, õigemini, 71 ja 1 päev. Kassanäe. Sinna see aeg lähebki. Kuhu kaob raha või kust tekib tolm, seda ma ei tea, aga seda, kuhu läheb aeg, nüüd tean. Aeg läheb kõik sinu kasvamise sisse.

Ma pole sulle ammu kirjutanud, aga see-eest kirjutasin sulle raamatu vahepeal valmis. Ma püüdsin väga seda teha nii, et sa oleksid tulevikus sellega rahul. Tegin sellise raamatu, mida sooviksin, et oleks ehk olemas sellest ajast, kui mina olin sinuvanune. Ja natuke hillitsetuma, ma loodan, sest ma juba näen, et sinu iseloom erineb minu omast määratult. Samas püüdsin ma teha ka nii, et see oleks ikkagi naljakas, sest kui enda üle naerda ei saa, siis on elu täitsa hukas. Ja no kelle üle ma siin ikka naeran, eriti kui on kriis kriisi otsas – ikka enda üle.

Muidugi olen ma valmis selleks, et umbes kümne aasta pärast ei taha sa sellest raamatust midagi teada. Ma natuke loodan, et kuna su eakaaslased on sellised, kelle emad blogivad paremale ja vasakule, siis ei ole sellest iseenesest nii väga midagi, et su esimesed eluaastad on sel viisil tekstidesse raiutud. Ajad on sellised ning meil kõigil on võimatu teada, milliselt teie näete kunagi maailma. Teie, kelle jaoks on maailm alati olnud üks suur võrk.

/

Eile oli meil selline hetk, mida ma tahtsin väga-väga kirja panna. Mul oli üks äärmiselt halb nädalavahetus. Esiteks ma valutan kõikjalt, teiseks ma olen väsinud, aga samas – ei valud ega väsimus pole midagi uut. Alles olin ma siin kolm (3) nädalat järjest jutti haige, nii et. Aga nüüd otsustas köögi elektrisüsteem alla anda ja mul oli endast nii hale, et ma lihtsalt ei suutnud kuidagi olla enam. Miks on see talv järjekordselt olnud selline, kus üks kriis ajab teist taga, kus igapäevane saatja on üks suur mure ja koguaeg on üks häda või teine häda või… Ma olen nii väsinud sellest, et isegi kõik need toredad ja suurepärased asjad, mis mu elus on viimastel kuudel juhtunud, on alati kuskil Mure varjus.

Ma pakkisin sind riidesse, et saata õue sõbrannaga mängima ja sõnasin: “Mul on hea meel, et sa õue mängima saad minna. Saad natuke vaheldust, ma pole täna just parim kaaslane.”
“Emme! Ära ütle enda kohta nii!” ütlesid sa ehmunult ja murelikult (hee, mure ikka nakkab, hirmus) vastu. “Sa oled parim kaaslane! Ära ütle enda kohta asju, mis pole tõsi. Sa ei tohi endast kunagi halvasti arvata. Sa pead endast hästi mõtlema, sest kui sa enda kohta halvasti ütled, tunnedki sa end veel halvemini.”

Ma vaatasin sulle otsa ja hoidsin vaevu pisaraid tagasi, sest KUIDAS SA OLED MINU TÜTAR?! Kuidas mul on sinuga nii väga vedanud? Kuidas sinus see tarkus olemas on? Kust sa tulid? Kuhu kaob raha ja kust tuleb tolm?

Niisiis me kallistasime ja ma saatsin su õue ja sa mängisid end hingetuks ja pärast me arutasime veel üht-teist, sest siis oli juba sul tuju natuke paha, aga ma tean küll, miks see nii on – sul süda valutab, et saaksid ükskord õiges suuruses ratta, sõbrad kõik sõidavad ja sina ei oska, sul polegi midagi, millega sõita, sest esimesest rattast oled sa mühinal välja kasvanud. Ja ma lubasin sulle, et sünnipäevaks sa saad, ma püüan igati seda lubadust täita, sest loodetavasti see elektrisüsteem ikkagi paraneb natuke kergemini kui seinte maha võtmisega, mida härra Energomän mulle täna telefonis ähvardas.

Meie päevad on üsna rutiinsed, mistõttu on ka sulle kirjade kirjutamine soiku jäänud. Arenguhüpped toimuvad vargsi ja salaja – väljenduvad umbes sellistes vestlustes, kus ma ühtäkki tajun, et sa oled nii-nii tark. (Seda, et sa oled tark, korrutad sa mulle muidugi igapäevaselt päris sageli, ma pole sulle veel öelnud, et see on rohkem selline ninatarkus pigem, vist.)

Ja tegelikult oled sa mul ikka hirmus tubli ja iseseisev. Näiteks seljatasid sa ühe oma suurimatest hirmudest ja esinesid näidendis. Avalik esinemine nimelt pole mitte sinu tassike teed, aga see on pigem selline asi, kus hirmul on suured silmad. Sel hommikul teatasid sa kohe ärgates, et ei mingit lasteaeda ja kui ma püüdsin küsida, et mis on hulleim, mis saab juhtuda, arvasid sa, et “sõnad lähevad meelest ära”. Niisiis mängisime me läbi kõik halvad stsenaariumid ja ma leidsin põhjendusi, miks need ei olegi nii halvad, kuid lõpuks, paistis, aitas vaid see, kui me istusime lasteaia garderoobis ja ma näitasin sulle oma tätoveeringut ja küsisin, kas sa mäletad selle lugu. Ei, sa tahtsid, et ma sulle selle uuesti räägiksin.

“Kui sa olid väike, väga väike ja eriti rääkida ei osanud, kuid tahtsid palju-palju asju teha – ja neidki eriti ei osanud, siis sind hirmutas see väga. Aga sa ütlesid alati: “Ei karda!” Isegi siis, kui sa väga-väga kartsid. Sa ütlesid: “Ei karda!” ja tegid selle hirmsa asja ikka ära. Kõikidel inimestel on nii iga päev. Me kõik teeme iga päev asju, mida me kardame, aga me teeme neid ikkagi, ütleme endale, et ei karda ja hakkame pihta. Sest see on elu. Ja kui sa seisad seal laval ja hirm tuleb hinge, siis mõtle: “Ei karda!” ja hakka pihta ja usu, sa saad hakkama. Sa astud oma hirmule vastu ja sa saad hakkama.”

Õhtul, kui ma lasteaeda jõudsin, jooksid sa mulle vastu: “Emme! Ma astusin oma hirmudele vastu! Ma kujutlesin, et sa oled minu kõrval ja ütlesin endale, et ma ei karda ja meil läks kõik hästi! Ja ma ei unustanud sõnu ära!”

See oli hetk, mil ma olin su üle nii uhke, et hinge võttis kinni. Ma ütlesin sulle seda siis ja ma ütlen sulle seda nüüd ja ütlen homme ja ülehomme: ma olen su üle nii uhke.

Ja me ei karda, mina ei karda ja sina ei karda. Sest elul on meie jaoks veel nii palju ilusat plaanis.

Armastades

Emme
(eikarda!)

miks ma järsku rääkima hakkasin

Ühel päeval kirjutas mulle podcast’i fännist sõber ja arvas, et ma võiksin oma podcast’i teha. Oli just selline päev, kus ma olin kirjutanud ühe arvamusloo, mis oli mulle emotsionaalselt raske, suisa nii raske, et ma kaalusin korduvalt minna töö juures tualetti, põrandale kerra tõmmata ja lihtsalt mõni aeg natuke nutta.

Seda ma ka sõbrale ütlesin. Et kamoon, ma olen kohati nii-ii väsinud sellest, et koguaeg ma kuskil arvan, et mu nägu on koguaeg kuskil vastu vahtimas ja et ma tänu sellele pean jälle hirmuga ootama, millal laekub mulle mõni vihakiri. Ja mida ma seal üldse räägiksin.

“Vot, just! Seda räägidki!”

Samal õhtul sõitsin ma koju ja hakkasin asja üle mõtlema. Et tõesti, liiga sageli on mul tunne, et mu kirjasõnad lihtsalt ei jõua kohale, et see mõte, mis ma öelda tahan, läheb kuidagi tõlkes kaduma. Et äkki siis, kui ma räägiksin, annaksin ma asjale natuke inimlikuma mõõte. Asjale – endale siis. Et ma pole mingi tige meestevihkaja, kes labiilselt koguaeg leheveergudel teatud teemade üle jaurab.

No ja pealegi – rääkida mulle ju meeldib!

Niisiis hakkaski see mõte mulle meeldima. Et mõelda, ma saaksin ju asja nii vabalt võtta, podcast kui selline on juba nii vaba meedium, ma saaksin rääkida tõsiselt ja ma saaksin rääkida naljakalt ja ma saaksin külla kutsuda kõik need lahedad naised, keda ma tunnen.

Mõttest teostuseni läks muidugi omajagu aega, aga tadaaaa! Täna ongi esimene saade avalikult eetris! Ja püüame seda joont hoida, et igal laupäeval saab Postimehe naisteportaalis kuulata “Naistejutte”.

Without further ado, lubage esitleda – “Naistejuttude” esimene saade!

kuidas lõbustada last, vol 378

Mila soovib saada põhimõtteliselt kõigeks, kelleks on maailmas võimalik saada (ainult ajakirjanikuameti suhtes on tal teatud reservatsioonid) (ja ma ei süüdista teda), aga üks püsivamaid unistusi on saada moeloojaks. Niisiis on tal lugematu arv märkmikke, kuhu ta oma kavandeid joonistab.

Tänagi pidin ma unejutuaja pealetükkimise tõttu talt ühe kavandimärkmiku käest veenma, kuigi ta veel voodiski nii asjalikult kleite visandas. Emad, teadagi, on üsna leidlikud, eriti siis, kui käes on uneaeg ning last tuleb veenda magamamineku mitte ainult olulisuses, vaid ka teha see maailma kõige möödapääsmatumalt ägedamaks asjaks.

“Aga ma ei jõudnud seda kleitigi ära lõpetada!” protesteeris Mila.
“Tead, Mila, kõik maailma moekunstnikud peavadki enne oma kavandeid unes nägema,” põhjendasin ma omast arust ääretult leidlikult, samas üldse teadmata, kas ma räägin tõtt või valetan siin päise päeva ajal lapsele südametunnistuspiinu tundmata.
Mila jäi mõtlikuks: “Mismoodi?”
“No et kõigepealt nad magavad ja siis tuleb neile eriti lahe kollektsioon unes silme ette ja nad ärkavad üles ja panevad kõik alles siis paberile.”

Puhh, hakkama sain!

…Vale puha!

“Kas sina oled ka kavandeid unes näinud?”
“Noh, kuna mina pole moekunstnik, vaid pigem kirjutaja, siis jah, ma olen tõesti unes näinud asju, mida hiljem raamatuks vormida,” pidin tõdema.

Mila hakkas heleda häälega naerma.

“Mõtle, sa oled nagu raamat! Kõik saavad sind lugeda!”

Tuleb tõdeda, kallid sõbrad, et sel hetkel ma punastasin ja hakkasin kahtlema hetkeks oma eluvalikute üle, RÄÄKIMATA üldse sellest, et uus raamat ilmub juba järgmisel nädalal ja ma just olin lubanud, et ostan saadud honorari eest Milale vähemalt ühe moekunstnikukavandite raamatu.

Kaks minutit varem vannitoas hambaid pestes.

Ja nüüd, mu oma ihuvili, naerab siin, et ma olen raamat, mida kõik loevad!

“Mila, kui nüüd aus olla, siis umbes-täpselt nii ongi…”
“Et sa oled raamat?!” Mila suisa väänles naerust ja tegi väga elava miimikaga järgi raamatut lehitsevat inimest.
“Nojah…”
“Kes küll tahaks sinust lugeda!”
“Sa võiks teada, et MINUST on suisa MITU raamatut!”

Ilmselt arvab Mila hetkelgi, et ju see üks suur traalivaali jutt oli. Lugesime hoopis Epu “Hiir püksis” lugusid ja nüüd ta loodetavasti magab, mitte ei joonista kavandeid ja mina mõtlen sellest, et peaks talle kuidagi paremini blogimist selgitama. Milliselt viieaastaselt blogijalt, huvitav, võiks nõuandeid selleks küsida?

“Emme, muide, ma olen isegi papa arvutis sinu pilte vaadanud!” teatas Mila mulle lõpetuseks, kui talle head ööd soovisin.

No vähemalt on ta kursis, et mind võib leida nii mõneski arvutis. Hea algus on tehtud.

« Older Entries Recent Entries »