satc

Määratlemata 4 kommentaari

Rääkisime ükspäev, et kui “Sex and the City” esilinastub, siis oleme me valmis kino ukse taga kämpima, et kindlasti seda kohe esimesel päeval näha.

Kusjuures, kuna ma nii üliharva kinos käin, siis ma isegi ei tea, kuidas täpselt saada pileteid või kuidas käituma peaks.

Aga countdown begins. Õnnelikud londonlased, nagu näiteks Tikker, saavad filmi näha juba mai lõpus. Meie siin kaugel idablokis peame ootama veel pikemalt.

Aga Daily Mail’is on hea artikkel filmist, naistest ja muust.

emotsionaalsed karussellid

Määratlemata 2 kommentaari

Teate neid inimesi, kellega te samaaegselt tahate kohtuda ja ei taha ka?

See on hirmus, kui palju selliseid oma inimesi olen ma viimase paari päeva jooksul näinud. Või on keegi teine (nt Birx) näinud, kes mulle selle peale helistab (et vaadata, mis reaktsioon on ja kuidas emotsionaalne karussell pihta hakkab).

Need inimesed tekitavad tohutu emotsionaalse karusselli. Juba sellepärast, et esiteks ajab sisemiselt segadusse see tahan-näha/ei-taha-näha asi.

Igasugustele eluseadustele kohaselt näed sa neid inimesi aga loomulikult siis, kui sul on bad hair day, kui sa oled just tulnud autoteenindusest ja haarad kiirelt midagi süüa, et siis koju duši alla tuustida või kui sa voolad poest välja, miljoni koti alla mattunud ja koduriietes. Igasuguste eluseaduste kohaselt näed sa neid siis, kui sa neid tegelikult kõige vähem näha tahaks.

Need on inimesed, kellele sa alati justkui tahad tõestada mingil müstilisel põhjusel, kui hästi sul läheb, sa tahad alati välja näha parim ja… No ühesõnaga.

Mul õnnestus eile näiteks näha oma elu esimest armastust. Kohutavalt, ma mõtlen, KOHUTAVALT imelik oli. Esiteks ei näe need inimesed kunagi välja täpselt samasugused, nagu nad on sinu peas. Eriti kui sa pole neid mõni aasta näinud. Teiseks teevad mälu ja elu ka trikke, detailid ununevad, kortsud tulevad juurde…

Ja nende kohtumiste alguses on murdsekundiks selline tunne, et maailm peatub ja pöörleb samaaegselt, ja nagu sa istukski karuselli peal. Teate seda vene multikate algust, kus lauldi “Karusjel, karusjel…”?

Muidu on täiesti okei, need karussellid on tegelikult värskendavad. Aga kui liiga palju satub paari päeva peale, siis väsitab ära.

Selline lugu siis nende emotsionaalsete karussellidega. Teemaarendus lonkab täna mõlemat jalga, sest ka see väsitab ära, kui ühte päeva (eilsesse) mahub nii palju superhead ja nii palju überhalba. See lihtsalt ei saa olla võimalik.

Aga kõigest sellest juba järgmine kord. Ehk.

täiskasvanud inimesed

Määratlemata 3 kommentaari

“…ja sa pead selle kõik endale andeks andma.”
“…Issand, nii palju on asju, mida andeks anda ja mis läbi mõelda.”
“Ja see on alles pealispind. Usu, kui sa endas kaevama hakkad, siis…”
“…oi, jaa, siis on seal nii palju väga vastikuid asju… Õudne. Ja ma pean kõik selle ette võtma. Ma näen praegu ainult pealispinda ja isegi seal on nii palju asju, mis on vastikud ja millega tegeleda tuleks. Kui ma veel kaevama hakkad…”
“Jah, nüüd oled sa täiskasvanud inimene… Sellega me tegelemegi.”

a girl’s gotta do what a girl’s gotta do…

Määratlemata 6 kommentaari

Vahepeal, nagu täna, on selline ideaalne päev, kui sa teed ainult armsaid, iseenda-armsaid asju.

Näiteks töllerdad roosades pidžaamades päev läbi ringi. Näiteks kastad aias oma maitsetaimepeenart ja korjad kolm tulpi vanaema sünnipäeva puhuks aiast tuppa lauale. Näiteks vaatad kassidega aknal, kuidas äike läheneb ning siis, justkui imeläbi, tunned üle nädalate vajadust, füüsilist vajadust koristada.

Ja siis annad sellele kirele järele, sest olgem ausad, kui tihti see ikka sind tabab. Iga võimalust tuleb kasutada!

Koristad, pakid ära (või peagu ära) oma talveriided. Koristad. Võtad välja suveteki ja lõpuks! saab jälle kasutada mõnda neist paljudest kiftidest voodipesukomplektidest, mis kapis seisavad. Sest, noh, talvetekk on ju suur ja selle jaoks on ainult kaks (õieti kolm, aga see on teine lugu) komplekti, mis on surmani ära tüüdanud.

Siis teed – või polnud järjekord päris selline? – impro-pastat (ehk improviseeritud), tuleb hea, suussulav.

Siis võitled natuke aega reaalsustega, mis tahavad jälle kummalisel kombel ristuda. Oi, ma vihkan, kui see juhtub! Unenäod ja siis päriselu, ja siis telekaelu – kõik seguneb, ristub… Õhh!

Siis sööd natuke rabarberikooki, mis, jällegi, suussulav. Külma piimaga…

Ja siis teed oma tüdrukuasju. Kitkud-katkud-kreemitad-maskitad. Viilid-poleerid-lakid.

Ja siis, ideaalse tüdrukupäeva lõpuks, paned küünlad põlema ning arvutist peale ideaalse tüdrukufilmi: “PS. I Love You.” Löristad nutta iga natukese aja tagant, ja siis ühe löristamise vahel teed pausi, et kirjutada veider sinavormis post selleks, et öelda: tüdrukud! Vaadake seda filmi!

Ja muusika on nii-nii hea!

Äkki peaks hoopis Iirimaale minema…

Ja ma just jõudsin järeldusele, et oleks pidanud seda koos Birxiga vaatama, et selle käigus teha sarja-triviat, sest seal on terve plejaad häid (peamiselt) sarjanäitlejaid koos. Darned.

pealkiri

Määratlemata Leave a reply

Tegime ka ära, muidugi tegime ära. Isegi videoreportaaž peaks tulema mingi aeg kohe kindlasti.

Ning ei, minu meelest ei ole tobe, et kõik nagu üks mees teatud päeval koos koristavad. Kes viitsiks üksi kõiki neid hunnikuid koristada? Koos on lihtsam, toredam, lõbusam.

Ning ei, minu meelest pole tegu laupäevakuga, mille üle idanaabrid kahjurõõmust käsi saavad hõõruda.

Minu meelest on normaalne, et sa korjad oma prügi kokku, minu meelest on normaalne, et Eestimaa on su kodu ja sa hoiad seda ja nii ongi.

Ning ei, minu meelest ei ole Teeme Ära ainult selleks, et järjekordsed idioodid võiksid prügi metsa alla viia. Ma usun, võib-olla naiivselt, et nii mõnegi südametunnistus ärkas. Ja kui ei ärganud, siis tuli vähemalt hirm. Sest prügi hulgas on palju isiklikku informatsiooni… Ka pilte, dokumente, muid nimedega pabereid.

Laipu, mida me kartsime, ei leidnud (kuigi Nadja väitis, et leidis mingi saba või midagi, edasi ei uurinud), küll leidsime kellegi täisgarderoobi (ja selle inimese pildi, kunagi panen üles), palju pamperseid ja sidemeid, kilet, ehitusprahti, sittakanti pudeleid, kilde, pooliku auto, rehve (vaene Justin pidi end pooleks venitama nendega, traktori omad olid), muud toredat. Ühesõnaga, kõike seda, mida idioodist (vabandust, aga keel ei paindu neid inimesi enam inimesteks nimetama) kaasmaalased peavad vajalikuks hunnikutes autosse laadida ja sõita kilomeetreid metsa vahele, et nad seal maha matta.

Jah, sest muid kohti pole ju olemas.

Eriti kurioosne oli taat, kes oli enda aia taha tõelise ohtlike jäätmete kogumispunkti ehitanud ja keelas koristajatel seda puutuda – tema oma! Mis siis, et riigi maal ja ohtlikke jäätmeid täis.

Nii palju siis.

Muide, Koosa noored (no umbes 6 või nii) kutid on päh!

Määratlemata 1 Reply

aknal

Kassid on viimaste aegade jooksul jõudnud paljut. Näiteks:

  • Pussakas püüdis viis päeva järjest viis hiirt. Viimase ta suvatses püüda öösel, mängis temaga, mis tundus igaviku, minu voodi all (saatjaks hiire “pii-pii-pii!”) ja lõpuks otsustas, et mängib voodis edasi. Siis loopisin ma ta koos hiirega koridori.
  • Pussakal õnnestus aknast välja kukkuda. Õnneks saime kätte.
  • Mõlemad ajavad karvu nagu oleks käes viimnepäev ja keegi (kassijumal?) on andnud kätte käsu visata unisoonis kõigil kiisudel korraga karvad maha.
  • Sellega seoses võib karvu leida kõikjalt. Ma mõtlen tõsiselt, kõikjalt.
  • Kassid on omavahel ära leppinud, või vähemalt on võtnud hoiaku, et taluvad teineteist. See tähendab, et õhtuti tabavad neid hullutuurid ja nad jooksevad ja ajavad teineteist taga, aga kui asi puudutab minu juures magamisse, siis on mõlemad tujukad nagu 14aastased.
  • Pussakas on ära õppinud, et kummardavale minule saab selga hüpata ja seljast saab juba märksa kõrgemale hüpata. Minna näiteks külla Ceiling Cat’ile. Ehk siis ta hüppab mulle selga, sealt külmiku peale (mille all elavad hiired – või siis nüüd juba tunduvalt vähem), sealt jopedesse, sealt kapi otsa. Ja sealt on juba hea anda kõigile möödujatele käpaga.
  • Selle tulemusel on mul selg mõnusalt ära täksitud. Sest vahepeal ei pea ma isegi olema selleks eriti kummargil, et Pussakas mulle selga hüppaks…

tavalised õhtud esimese kevadise äiksega

Määratlemata 5 kommentaari

Kas te teete vahepeal nii, et lähete kõnnite salamisi mööda vanade tuttavate kodulehti ja profiile ringi ja vaatate, mis neist saanud on? Ikka teete ju, eks. Vähemalt mõned teist. Nagu minagi.

Vahepeal vaatad ja jääd mõtlema. Mõtled, kuidas ükskord oli. Nii kummaline – on olnud inimene, kes on olnud nii lähedane. Sa mäletad temast pisimaidki detaile, näiteks seda, kuidas ta naerma hakates alati kõigepealt käe suu juurde tõstis või kuidas ta juukseid näolt puhus. Või kuidas te tobedalt tülitsesite ja kuidas ära leppisite. Kuidas rääkisite sellest, mis teist kunagi saab…

Ja siis sa näed, et temast ongi saanud. Kes on abiellunud, kes on saanud lapse. Kelle laps käib juba lasteaias. Mõtled ja muigad ja oled nende üle õnnelik. Siiralt, ainult väikese kahetsusega, et elud on kasvanud nii, et käivad nüüd paralleelselt, mitte ei ristu enam nii tihti kui varem.

Või see kord, kui sa istusid volbriõhtul kodus, sest ei olnud muud tuju ja tööd pidi ka tegema, ja kuulsid, kuidas mäe peal maja taga naisehääl rõõmsalt hüüatas: “Nii tore, et me kõik oleme koos!” ja kõik huilgasid talle kiitvalt takka. Vaatasid: puha võõrad näod. Nojah, kehitasid õlgu.

Kus on see “meie”, kes oleks pidanud sinuga koos olema? Varem oli neid meiesid nii palju rohkem. Nüüd on uued meied, natuke vanasid meiesid, hästi palju kummaliselt teisenenud meiesid. Neid meiesid, mis ei hakka enam kunagi meie olema. Neid meiesid, mis lisaks sellele, et ei hakka enam kunagi olema meie, ei ole isegi enam mitte sina ja mina.

Vaid on hoopis võõrad inimesed.

Naljakas, kuidas naabripoiss korjab üles su küljepeegli ja toob selle õhtul sulle koju kätte. Mäletad, et kunagi ajas ta sind rattaga taga (jajaa, päris paljud mu lapsepõlve naabripoiste-jutud seostuvad ratastega). Ja kunagi sõitsite te ühe bussiga kooli.

Naljakas, kuidas näed [kustutatud turvapõhjustel] moodi inimest, kõnnid omast arust rahulikult edasi, ainult et Birx küsib kõrvalt muigega: “Mis, kas sul oli stroke vahepeal?” Ja kui sa pärid, miks, siis ta muigab samamoodi edasi: “Sest et sa arvasid…” – ja sa lõpetad lause: “…et ma nägin [kustutatud turvapõhjustel].” Ta ei olnud tema moodigi üldse. Lihtsalt suvaline mees tänavalt. Aga sa olid tahtmatult korra seisatanud ja tahtnud sammu tagasi astuda.

Naljakas, kuidas vahepeal need meied, mis kõik on – meiesid on pea lugematu hulk, kas pole? – need meied võivad olla nii samm edasi kui samm tagasi. Tähendada üht või teist või vahel, mõnel keerulisel korral, mõlemat. Ja saa siis nüüd aru, mis oleks arukas tegu.

Esimene kevadine äike puudutas meie maja ainult servaga ja kõmises kauguses.

Esimene kevadise äikeseootus puudutas otse sisemust ja ei mäletagi, millal enne oleks olnud nii mõnus tunne äikest oodates. Äike oli lihtsalt ideaalne lõpp elektrit, katkiminemisi, purunemisi, elektrilöökide saamisi, muretsemisi, pisarateneelamisi, paanitsemisi, korraks päikse käes hinge tõmbamisi, autos lollakaks naermisini täis päevale.

Nüüd on mingid otsad jälle justkui seotud, kasvõi illusoorselt.

Aga illusioonid, kallid sõbrad, meile ju nii väga meeldivad…