And the music goes on…

Kuna nüüdsest kuulun ka mina uhkesse iPodi-omanike perre, siis muusikat on viimasel ajal kõrvus lakkamatult. Ja seega tundub olevat õigustatud ka järjekordse muusikaposti tegemine. Reeglid, nagu ikka, samad, mis alati: pane kogu oma pleilist šafeldama ja vaata, mis vastused saad.

Opening Credits: IAMX – “The Negative Sex”

Hea rütm, kisub kaasa. Mulle selline avalugu meeldiks küll. We all wanna fuck ourselves and rape the world… Oo, kui irooniliselt tabav!

Waking Up: Damien Rice – “What the Night Is For

Sobivalt uimane lugu, eriti arvestades mu viimase aja unemustreid (15 järjest pole mingi probleem!). Ja kellele seda ööd ikka vaja on, kui magada saab suvalisel ajal.

Falling In Love: Radiohead – “Faust Arp

On again, off again, on again, off again… Jajaa, ma alati tahan armudes oma tunded kinni keerata ja teine mu põhitrait on pidevalt inimestest lahkuminemine, niipea, kui elu suhkru asemel sidruneid pakub. Jah, ma tean, nõrk naine.

Fight Song: Dresden Dolls – “Necessary Evil

Rütm on küll hea üheks korralikuks poksimiseks.

Breaking Up: Muse – “Assasin

Oppose and disagree, destroy demonocracy – peen!

Make-up: Queen – “Killer Queen

Caviar and cigarettes, well versed in etiquette, extraordinarily nice – ahhaa, et siis, kui kõik on jälle supersuhkrune, võib ära leppida ja printsessina käituda taas. Sobib.

Life’s Okay: Emiliana Torrini – “At Least It Was

Oo, oo!

Mental Breakdown: Matchbox 20 – “Bed of Lies(Video on maiuspala Supernaturali fännidele, sest oo – Dean mängis Dark Angelis! Ja kui noor ta on! Oo!)

There’ll be no rest for these tired eyes… Indeed, indeed.

Driving: Robbie Williams – “Love Supreme

Tõesti super sõitmise lugu – ja juba videogi, kus Robbie rallit sõidab. Ja ideealne kaasaüürgamiseks punase tule taga, et ikka ka kõik kaassõitjad sind hulluks peaks.

Flashback: The Who – “Who Are You

Kõigepealt flashbackib CSI, ja siis flashbackib üks kord, kui ma seda lugu hästi kõvasti kuulasin ja ise seda uuh-uuh-uh-uh osa nii kõvasti kaasa kisasin, et hiljem hakkas endal ka piinlik.

Happy Dance: Red Hot Chili Peppers – “Suck My Kiss

See oleks palju parem flashbacki laul, sest see, kuidas Hedi surfinädalavahetusel “Suck my [tsenseeritud] kisas, oli lihtsalt hindamatu.

Regretting: Stereophonics – “I Miss You Now

Jap. Enamasti hakkangi ma igatsema keda-iganest nii tugevalt, et olen valmis tegema näo, et nägelemist ei ole kunagi toimunud.

Final Battle: Disturbed – “Bound

Ideaalne!

Death Scene: Placebo – “Every You Every Me

See peaks küll üks veider indie-film olema, kui selline taust surmastseenis on. Aga ma ilmselt vaataks seda filmi suurima heameelega.

Make-Out Scene: Audioslave – “Shadow On The Sun

Armas. Mulle meeldib küll selle saatel meikautida.

Ending Credits: Stereophonics – “Since I Told You It’s Over”

See on kohe nii tugevalt rusikas silmaauku, et ma ei oskagi ühtegi eriliselt tähenduslikku rida välja tuua, kogu lugu on nii tähenduslik, et minus elav pseudosemiootik viskab ekstaasist hundirattaid hetkel. Aga kuulake ise. Stereophonics on üldse üks väärt kollektiiv, kui te veel ei teadnud (jah, Anton, mul on meeles, et ma olen muusikast rääkides snoob, aga missiis kui see vähegi tulemust annab – ehk et rahvas saab teavitatud!!!):

and i look and i find i still love you

Kui keegi üldse kunagi on leidnud, et ma annan teile head muusikat;

kui keegi üldse on kunagi leidnud muusikast selle mõtte, mis ma olen jätnud ütlemata;

kui üldse, lihtsalt, te olete kuulanud või kuulamata-vaatamata jätnud, siis seda te PEATE:

See oli viimane Freddie video. Ja pange tähele tema viimaseid sõnu tervele maailmale: “I still love you…” Haigusest puretud, kõhn, vaevatud, aga ikkagi meie Freddie…

See on lihtsalt niivõrd hea, võiks öelda, et isegi üks parimaid lugusid iial. Ja päriselt, kui ma ütlen iial, siis ma mõtlen “Bohemian Rhapsody”-iial, ma mõtlen “Smells Like Teens Spirit”-iial, ma mõtlen “You Give Love A Bad Name”-iial, ma mõtlen “London Calling”-iial, ma mõtlen “Baba O’Reily”-iial, ma mõtlen “My Generation”-iial, ma mõtlen “Jailhouse Rock”-iial, ma mõtlen “Yesterday”-iial, ma mõtlen “Riders on the Storm”-iial, ma mõtlen “Paradise City”-iial, “The Wall”-iial, “Voodoo Child”-iial…

Mida teha sõltlastega…

…ehk mida teha, kui su sõpru on tabanud lauajalgpallipalavik.

Et otsast alustada, tuleb kõigepealt meelde tuletada tavalist pubiõhtut umbes kuu aega tagasi. Picture this: seltskond noori rõõsapõskseid neidiseid istub pühal neljapäevaõhtul laua taga, rüüpab kosutavat jooki, jutleb, naerab, teeb lolle nägusid ja aeg-ajalt arutab käsitööd (tasub mainida, et tegu on siiski käsitööklubi ja naisriistvõimlejate klubi Kiira-Käära iganädalase koosolekuga). Vahepeal tõuseb üks blond tütarlaps teiste seast (nimetagem teda koodnimega… ee… Väike-Liis), kõnnib rahutu moega tagumisse saali, kus mõned külastajad lauajalkat taovad. Olenevalt sellest, kaua Väiksel-Liisil oma võluvate suurte silmadega mängijaid võludes aega läheb, jääb ta ka ära, tehes harilikult mõned tiirud lauajalkat.

Ülejäänud käsitööklubi istub senikaua õndsas teadmatuses õlleklaaside taga ning kui olukord on väga hapu (ehk Väiksel-Liisil pole kellegagi mängida) on nõus end ohvriks tuues mõned tiirud temaga mängima. Sest kuidas sa ikka neile ilusatele silmadele ja pruntis huultele ära ütled!

Nüüd aga tehkem ajahüpe olevikku, näiteks eilsesse õhtusse. Picture this. Rõõsapõsksetest neidistest on kodubaari jõudnud vaid kolm, kui juba ostetakse igaks juhuks viis lauajalkažetooni. Piia käed hakkavad juba kergelt värisema ning õige pea on võistkond “Möiarakarud” (kuigi nad ise end nii ei nimeta; ja ka teised nimetavad neid sageli vaid “Kaheks Liisiks”, sest paratamatult on 2/3 jalkahullude nimeks Liis ja paistab, et nime Piia on suvalistel õnnetutel, kes kohe Piia ja Liisi (mitte eelpoolmainit Väike-Liis) käest kotti saavad, keeruline meelde jätta – lihtsam on kõiki tšikke mängulaua taga lihtsalt Liisiks kutsuda, mõnikord läheb ikka täppi!) end lauajalka taha ära sättinud. Nüüd tuleb vaid oodata, kuni mõni õnnetu lauajalkahuviline sõpradepaar neile läheneb ja mõned mängud pakub teha. Või hõiskab “võitja lauas”, mis iseenesestmõistetavalt tähendab, et kes iganes antud mängu võidab, peab lauale lähenenutega mängima.

Teatud osa pahaaimamatutest lauajalkahuvilistest ei tea kahjuks, et Möirakarude (ehk Piia ja Liisi) näol on tegu raskekujulist lauajalgpallisõltuvust põdevate isenditega, kes lisaks sellele, et on mängust haiglaselt vaimustuses, oskavad seda ka mängida. Muratile jäävad küll ilmselt alla, aga keskmisele pubikülastajale teevad ära.

Kogu selle aja, kui Möirakarud oma järgmisi ohvreid passivad ja tümaks teevad, istuvad Daki ja Birx müüriääre peal Möirakarude selja taga ning vastavalt vajadusele häirivad vaenlasi, panevad peale needusi, elavad häälekalt kaasa, sooritavad võidutantsu.

Mängida Dakil ja Birxil üldiselt ei lubata. Nende ülesanne on olla lihtsalt ilus ja omadele kaasa elada.

On ütlematagi selge, et mõistlikust ja tsiviliseeritud vestlusest ei tule neil puhkudel eriti midagi välja. Abi ei ole ka teise baari minekust – kahjuks kolmest kohast, kus Tartu linnas üldse tasub veel käia ja kus end saab koduselt tunda – on kõigis lauajalgpallilauad olemas ning kahes tehakse suisa turniiregi. Möirakarude vapper naiskond (jaa! naiskond! hoolimata sellest, et nii mõnigi õnnetu ohver paistab olevat üllatunud, kui saab teada, et nende rind ei olegi karvane) seni veel turniiridel osalenud pole, aga praegu käib alles ka treeningperiood ning varsti on plaan Tartu lauajalkaskenele siseneda võimsa avalöögiga (pun intended).

Pealkirjas esitatud küsimusele aga mul ega Birxil veel vastust pole. Praegu me üritame haigetest inimestest aru saada ning oleme rahul sellega, kui aeg-ajalt ka meil lastakse sõna sekka öelda (ehk mõni mäng teha). Kuid peagi, oo, peagi! Me veel leiame mooduse, et oma sõbrad sellest needusest veel tagasi tuua!

Pildil klassikalist diversiooni esitav Birx:

birx

Pildi autor: Piia (hetkel millegipärast ei mänginud)

Ja tänase postituse tervituslugu läheb samuti Piiale.

piia says: aga vähemalt pole spice girls
piia says: ma olin eile sunnitud ripiidi peal spice girlsi plaati kuulama
daki says: ai
daki says: hullult ai
piia says: onju

Ja kui kedagi huvitab, siis võrdluseks nende comeback-video.

Kirjutamisest

trükk

Kes on vähegi jälginud minu ja Epu tegemisi, see teab, et raamat “Meestest, lihtsalt” peaks peagi järje saama. Ja mis võiks

olla kergem, kui hakata kirjutama kirjutama pärast kahenädalast haiguslehte (loe: puhastumist tootmisest kirjutamisest)? Vale… Praegu mulle tundub, et pole midagi raskemat.

Jah, ma tegin kõik ettevalmistused, mis ma tavaliselt teen, enne kui kirjutama kirjutama hakkan. Valisin välja hea tagasihoidliku muusika (Peter Grant, Rufus Wainright, Alexi Murdoch, House’i soundtrack), panin lavendlilõhnalise küünla põlema (olgu, see on uus traditsioon), peksin kõik kodust minema, et saaks rahus olla ja riputasin “do not disturb”-sildi uksele (olgu, see on uksel juba alates pühapäevast, kui ma suurest solvumisest kõik oma kallid pantvangi võtsin ja otsustasin, et ei lase neid minema ja et maailm käigu kuradile), avasin igaks juhuks pudeli cabernet sauvignon´d…

Ja kirjutasin valmis ühe keskpäraste mitte mingit mõtet omava heietuse.

Bläh.

Nüüd olen ma jõudnud, selle asemel, et kirjutada:

  • teha kaks korda turiseisu
  • üritanud (ebaõnnestunult) teha silda
  • võimelnud niisama
  • teinud kümme kätekõverdust (mis siis, et mul on trennist käed nii musklisse läinud viimasel ajal)
  • teinud kaks (!) salasuitsu
  • lugenud läbi kogu Google Readeri
  • kiusanud ja pildistanud kasse
  • teinud kolm korda uue soengu (jõudnud sellega tagasi algusse, ehk esimese juurde)
  • kuulanud Britney Spearsi (do not ask)
  • näidanud endale peeglis keelt
  • alustanud kirjutamist, ebaõnnestunud

Asja ei tee paremaks ka tõsiasi, et meie ideekoosolek Epuga oli millalgi mõned kuud tagasi ja mul ei ole sellest suuremat mälestust (kui ainult see, et sisse jäi hea tunne ja veendumus, et sellest tuleb parem raamat kui “Mehed”), ehk siis – ma ei oska kuskilt alustada!

Naised. On. Keerulised.

—————-
Now playing: Justin Timberlake – What Goes Around…/…Comes Around Interlude
via FoxyTunes

Orange sky

Kuula seda lugu, lihtsalt ilus:

Ma ootan, et maailm taas värviliseks muutuks, aga ta mitte ei taha. Ikka on hall, aknast voolab hall, isegi punased tulbid on pigem hallid. (Tulbid kinkisin endale ise. Ja juba oli natuke deja vu’d eelmisest kevadest. Õh.)

Ausalt öeldes ei suuda kirjutada. Aga ma ei tahtnud ka, et vingjahala oleks esimene, mida külastaja näeb.

Tahan oranži taevast.

24 arvudes

  • kokku tulnud külalisi – 1
  • eel-sünnipäeval olnud külalisi – 3
  • saadud smse – 1 2 3 (kui sõimusmse mitte arvestada)
  • saadud kingitusi – 3 (neist vaieldamatult coolim öökapp Piia!)
  • joodud pisikesi põlevaid – ~10 (enamik selle pärast, et vt p 1)
  • tuju – keskmiselt sajaga miinustes
  • saadud lilli – 0
  • saadud e-kaarte – 0
  • saadud paljuõnne-ekirju -1
  • saadud paljuõnne-skräppe – 1 (hiinamaalt:)
  • saadud kaarte – 1 (vanaemalt) + 1 birxiga kahe peale piialt ja nadjalt & colt
  • käidud arsti juures – 2 (tegelikult mitterelevantne)
  • nähtud unes Justin Timberlake’i (halb suudleja!) – 1

paljuõnnemulle

zvd

foto autor: mcv

päev meedias

Kuna keegi mind viimasel ajal blogipalliga ei loobi (parooli viga? või ei taheta mu nime mainida – nii mu enda hala kui muude põhjuste tõttu?), siis leiutan siin ise muudkui blogipalle, sest haigusleht muudkui kestab ja juhe hakkab vaikselt kokku jooksma (ja natuke ka hargnema, õnneks, nagu peabki).

Seekord esitan endale Postimehe meediakülgedel ilmuvad küsimused rubriigist “Minu meedia”.

Millist ajalehte loed?

Töö tõttu püüan jälgida kõiki Eesti päevalehti. Eriliselt naudin aga nädalavahetuselehtede lugemist – sellest on saanud pühapäevane meeldiv rituaal. Lemmikud on Ekspressi Areen, Postimehe A ja K. Vahepeal ostan ka Ekspressi, aga otsustan peamiselt lööbi põhjal – tegu on väga maffia-, kohtu- , äri- ja kinnisvarakeskse ajalehega; minu hingele pakub rõõmu rohkem muusika, kirjandus ja kunst, ja niisama pakub huvi meelelahutus ja pehme ajakirjandus.

Välismaa omadest Independenti, Timesi, NY Timesi, CNNi ja BBC-d. Või noh, kas need nüüd päris ajalehtede alla liigituvad…

Millist ajakirja loed?

Ma armastan ajakirju pööraselt ja kogun neid religioosse pühendumusega (ma ei tea, miks, ausalt). Stiil on üks lemmikuid, kodus käib ka Naised. Ning muidugi Oma Maitse, Good Food, ning kõik vähegi mõeldavad ajakirjade jõulu-erid (eriti Kodukiri, oo!). Cheese on pakkunud silmale ja meelele meeldivat.

Lemmiktelekanal?

ETV kultuuriks, infoks, analüüsiks. BBC Prime kvaliteethuumoriks, fabuloosseteks glamuurielamusteks, ideedeks. Fox Crime meelelahutuseks. Kõik Discovery kanalid pidevaks eneseharimiseks (vahepeal on tunne, nagu täidaks sealsed saated ajalooõpikutest jäänud lünki). Mezzo ja VH1 muusikaks, viimane ka klatšiks ja kõmuks. Aljazeera uudisteks.

Mis saadet maha ei maga?

Sellist saadet pole. Vanasti magasin maha “Tähelaeva” ja olin alati enda peale kuri. Nüüd enam ei kisu väga, kuigi hea saade on üldiselt. ETV vabariigi aastapäeva presidendi vastuvõttu ja paraadi katsun mitte maha magada (ja laulan hümni kaasa). Eurovisioni ei maga üldiselt maha. ETV pealt vana-aastaõhtu legendaarset “Õhtusöök ühele” vaatan ka iga jumala kord ja naudin.

Lemmikraadio?

Vaieldamatult Tallinna raadio. Aga ka Klassikaraadio, Raadio 2.

Veebilehitseja avakülg?

Veebilehitseja on muidugi Firefox ja avaküljeks Google.

Millised vajalikud kodulehed on järjehoidjas?

Oi, neid on palju: Tvtorrents.com seriaalideks, erinevad sõnastikud, numrbiotsing, ilmakeskus.

Kas loed blogisid?

Valikuliselt. Olen oma blogimenüüd tugevasti harvendanud. Uusi ei jõuagi juurde avastada kahjuks.

« Older Entries Recent Entries »