Taas on käes kiisupoegade aeg. Siki saatis pisikeste pildid, kes neil maal kuu aega tagasi sündisid. Pildil on nad paaripäevased. Kaks on isast, kaks emast, ühe kohta ei tea. Levitage kiisuhuviliste hulgas, äkki just keegi sinu sõpradest otsib endale karvast rõõmukera. Võtke ühendust!
Vaat sellised puksud olid, kui sündisid (üks on täpselt Pussaka moodi!):
Otsin tööd.
Oskan:
Tahaks:
Kirja saab saata siit.
Kas absoluutselt terve Eesti läheb Rabarockile?
Kas ma olen ainus, kes sellest üritusest suuremat ei pea?
Miks ma ei saa enam inimestele kommentaare jätta (st need kaovad kuhugi ja ma saan iga kord väikse südari, et nii, kas mind on keegi jälle spämmilisti pannud)?
Mis on see viuuu-hääl, mis iga auto möödasõites kostub?
Miks Riia tänaval nii palju autosid sõidab?
Miks ma üritan juba teist päeva kirjutada magistritöö kavandit, aga ei suuda sõnagi paberile panna?
Kas vabakutseline olla oleks jube?
Palju maksab emaplaadi vahetamine?
Kuidas sellest tolmust lahti saada?
Miks ma jälle magada ei suuda (tegelt seda ma tean)?
Trent Reznor hakkab osalema “Fight Clubi” muusikali tegemises? Mismõttes?! Kas ma saaksin palun teleporteeruda nüüd/siis sinna, jah? Jah? JAH!?
Sest muidugi on Reznori-vaimustus meie hulgas (meie=daki-blogi alalised lugejad, kuigi samas isegi B. ei mäletanud seda pisiasja.. samas, kõiki vaimustusi on raske isegi mul jälgida) ammu teada. Aga “Fight Club”… Muusikaliks… Koos Trentiga? Elu on imeline.
Siin natuke meenutust.
Ahjaa. Tulekul:
Sign up, I have lot of free time to fill!
“Daki! Tere! Kuidas sul läheb!?”
“Oi… Sina…” (Meenutab meeleheitlikult nime.) “Kuidas sa mind üldse ära tundsid? Mina sind küll poleks tundnud…”
“Vist juuste pärast.”
“Ma alles lõikasin nad lühikeseks.”
“No ma ei tea… Lähme teeme suitsu, ajame sõna juttu.”
“Olgu… Kuidas sul siis läheb?”
“Noh, ütleme… Depressiivsed Eesti väikelinnad… Olen provintsis käimas, külas noh. Saan kuu aja pärast isaks! Aga muidu ma töötan Soomes nüüd.”
“Ahhaa, palju õnne! Mu eksabikaasa töötab ka Soomes. Põnev.”
“Jaa, jaa… Arva ära, millega ma sõidan nüüd?”
“…Kas sul oli auto või?”
“Jaa! Kuidas sa siis ei tea! Mul oli KAKS Audi A4!”
“Vaat siis. Väga tubli.”
“Ja arva, millega ma nüüd sõidan.”
“No ma ei tea… Kuhu upgrade’itakse Audi A4 pealt… Lexusega?”
“Ei! Arva!”
“No ma ei tea… BMWga?”
“Ei! No pane neli ja neli kokku! Saad mille…?”
“Ee… Audi… A…Kaheksa?”
“Jah! Nüüd ma sõidan Audi A8-ga! Kas sa kujutad ette, nahksisu, kõik on viimase peal värk… Isegi need turvavööde reguleerijad käivad elektriga, ükspäev istusin autos, näppisin nuppe ja mõtlesin, et mis see nupp teeb küll. Ja järsku vaatan, need käivad tšuut-tšuut üles-alla. Hämmastav!”
“Kas sul topsihoidjad on?”
(Etteheitev pilk.) “Muidugi on! Ainult katuseluuki pole, aga kellel seda ikka vaja on!”
“Mulle küll meeldib.”
“Nojah. Aga praegu ongi, viisin just parandusse, ühe ratta laager on läbi ja natuke vaja pukse ka vaadata… Kogu laul läheb kümme tonni maksma!”
“Jaa, meie autol on ka laager läbi… Koliseb nagu pöörane. Nii et… Sa siis saad isaks? Kumb tuleb, tüdruk või poiss?”
“Tüdruk.”
“Nimi ka on välja mõeldud?”
“Lisette. Aga sa seda mäletad, kuidas ma ükskord oma Audi A4-ga, selle sinisega, Superalko ette sõitsin…”
Lugesin nädalavahetusel läbi Reet Linna elulooraamatu. Kuna ma paralleelselt hakkasin lugema ka Anna Wintouri elulugu (Jerry Oppenheimeri “Front Row”, kusjuures, täitsa huvitav paralleel ka pealkirjades – Kapstas kirjutab, et mõtles alguses panna pealkirjaks “Liidegrupis sees”, kuna Reet seda väljendit intervjuude jooksul korduvalt kasutas), siis sain pidevalt võrrelda. Reet Linna on kahtlemata väga tegus ja oluline naine, kellel on olnud põnev elu, kuid kahjuks jäi raamatu lõpetamisel suhu paha maik. Või õigemini… Oli tunne, nagu oleks käest pannud ajakirja, kus sees intervjuu Linnaga. Aga raamat ei peaks ju olema nagu ajakiri? Ühesõnaga jäi tunne, et nii heast materjalist ei olnud võetud pooltki, mis oleks võinud.
Oppenheimer on muidugi oma ala professionaal. Tema lähenemine on hoopis teistsugune – selle asemel, et panna asjad kirja küsimuse-vastuse vormis, tegeles ta taustatööga. Intervjueeris Wintouri erinevatel eluperioodidel saatnud inimesi. Sidus need kõik kokku kauniks ja loogiliseks looks, lähenes romaanilikult, kui nii võib väljenduda. Ning lõpuks hakkas tema raamatu puhul häirima Anna Wintouri kaugus, pigem. Et kõik oli kirjas teiste suu läbi.
Selles mõttes ongi need kaks raamatut võrreldamatud – üks on kirjas mina-vaatepunktist, teine teiste-vaatepunktist. Mõlemal oma head ja vead. Aga Oppenheimeril on vigu vähem. Igas lauses on näha tugev taustatöö, miski pole jäänud kahe silma vahele, ning tunda on head toimetajakätt.
Linna (või siis õigemini Kapstase) raamatus aga jäid närima nii paljud asjad. Natuke nõrk toimetajatöö. Siis see “mina-mina-mina”. Ma ei ole kunagi Reet Linnaga ise rääkinud, ehk siis tundunuks mulle see raamat (ehk siis tema kõnepruuk) ka loogilisem. Nüüd aga tundus, et on natuke mindud kergema vastupanu teed. Kasvõi kõik need artiklidki, mis on pärast raamatut ilmunud – kõik näitavad, KUI palju saanuks veel teha, kui paljude inimestega rääkida, kui palju erinevaid kihte juurde põimida.
Samas, igaühe tõde ja elu ongi subjektiivne. Ehk ei tahaks ka mina selles olukorras, et keegi teine minu lugu oma silme läbi räägib või seda ümber üritab jutustada. Aga kas see on siis nüüd elulooraamat? Pigem tahaks ikkagi öelda, et see on üks pikaleveninud intervjuu. Tundub, et ka Linna ise ei olnud nendeks kohtumisteks just eriti ette valmistunud, hüppas teemalt-juhtumiselt järgmisele, nimed käisid siia-sinna… Natuke oleks võinud olla rohkem struktuuri, toimetajatööd, ühtepõimimist.
Kahjuks pole ma lugenud teisi Eesti esinaiste elulooraamatuid, aga nüüd, ma arvan, et võtan ette. Lihtsalt selleks, et näha, kuidas siis ikkagi Eestis neid elulooraamatuid tehakse. Et kas nüüd Linna oma on pigem reegel või hoopis erand.
Ma ausõna hakkan heaks, ausõna noh. Ausõna!
Niipea, kui (siit tulevad vabandused)…
…ma olen sellest šokist üle saanud, et man, that was one shitty week
…ma suudan mingi korra oma kastides ja elamises luua
…ja ma suudan jälle inimestega normaalselt suhelda
Aga seda siiski enne, kui…
…mul töövahendit pole (ehk millaski järgmisest nädalast)
…ma masendusse* – no mul on ikka nii palju halba õnne olnud viimasel ajal – ära suren
…ma oma telefoni tagasi saan (see polegi eriti hirmoluline ju)
Detailid, ilmselt, ei järgne. Küll aga mõni rohkem blogim post. Ja seda ka, et tegelikult meds are good ja “Seks ja linna” film oli ABSOLUTELY FABULOUS ja mitte keegi ei sure ära, mis jama te ajate. Ainult et tõsine pisarakiskuja, meie neljast naisest kaks nutsid pidevalt (inc. myself), üks aeg-ajalt ja ühel kiskus isegi korra pisara välja, kuigi ta filmide peale ei nuta (väidetavalt).
–
*Masendus on minu jaoks uue tähendusega, absoluutselt. Ei mingit seda paariaastatagust halavärki, see on praegu siuke diibim masendus, mis peidab ennast mõneks ajaks ära ja hiilib välja just siis, kui mitte midagi selle vastu teha ei saa, kui lihtsalt uluda ja loota, et keegi taipab kallistama tulla. Enamasti selleks ajaks kõik keegid juba magavad ja tegelikult ei suuda sel hetkel kellegagi eriti rääkida ka. Ja ta on selline tricky masendus ka veel, et sellega käivad kaasas paanikahood (no täitsa pees, just rääkisime B-ga ja ma olin nii rõõmus, et mul pole pikka aega ühtki sellist olnud), mis tabavad näiteks hommikukohvi keetes või tänaval kõndides ja võtavad hingetuks. Pea kohal, muidugi, ripub pidevalt siuke mõnus must pilveke, puistab vihma, aga õnneks seda teised ei näe.
A muidu on hästi, tänan küsimast.
Note to self: kirjutada sellest, kuidas blogi tähendus (enne vaat et hädavajalik koht murede-rõõmude vahendamiseks ja endas ja maailmaasjades selgusele jõudmiseks) on viimase poole+ aasta jooksul drastiliselt muutunud.