Leiab siit: The L Magazine. Mina muidugi jätkuvalt teen head nägu, kui keegi pakub, et ju mu hieroglüüf ikka nuudleid tähendab… Samas, arvab ju seegi Pekingi poiss sealt, et “Frunk” tähendab inglise keeles “old soul with young spirit”… Hilarious.
Ja natuke õõvastav ka, kui vaadata neljanda koha omanikku:
Aitäh, V. Ma ei olnud tõesti ise seda leidnud veel:)
Punaste laternate tänavad on kitsad ning tekivad meie teele ootamatult. Olime just läbi astunud Hemp Museumist, kus, muidugi, kasvatati spets ruumides kanepit.
See kanepiasi on ikka väga veider. Arutasime inimesega, et Eestis selline asi töötada ei saaks – meie inimesed ei oskaks selle vabadusega midagi pihta hakata ning hakkaks seda ilmselt kuritarvitama. Seal aga, paistab, saadakse kanepiga kenasti hakkama. Nagu öeldud, on kõik väga tšillid-tillid ja kogu seal veedetud aja jooksul trehvasime me ainult kaht “päris” narkomaani. No selliseid õnnetu välimusega eluheidikuid, silmad paistes ja punased, ise nii kõhnad, nii kõhnad, et ime üldse, kuidas nad edasi suutsid liikuda. Kurb vaatepilt, aga samas: Tallinnas piisaks kahe samas seisus narkomaani nägemiseks viibida linnas mitte nädal, vaid viis minutit. Selline erinevus kahe kultuuri vahel…
—I was last watered today 2.30pm, teatas taimeke–
Punased laternad algavad suhteliselt kanepimuuseumi juurest. Akendest me pilti ei teinud, sest tütarlapsed poleks seda ilmselt heaks kiitnud. Aga punaste laternate kanalil ujuvaid parte-hanesid-luiki, linde ühesõnaga (pun intended), pildistasime küll.
–Punaste laternate linnud–
Kummaline oli see piirkond. Päise päeva ajal töötasid tüdrukud akendel, üks ilusam kui teine, üks koledam kui teine. Naisi leidus igale maitsele, oli kauneid saledaid blonde tütarlapsi, oli suuri lopsakaid neegrinaisi… Aeg-ajalt tehti kliendi koputamise peale uks lahti, kardin tõmmati ette ja läkski asjaks… Keegi hiljem rääkis, et tüdrukutega kehtivat selline süsteem, et kui juba sisse astud, siis pead ka asja tegema: niisama jutu jätkuks ei tasu tüdrukuid tülitama minna.
Tiirutasime districtis mõnel õhtul, hämaruse saabudes ilmusid ka tänavatele kahtlasemad kujud. Ühe maja ees lähenes meile tõmmu nooruk ja sosistas ähvardavalt: “Tonight only, couples’ special…”
Mina kasutasin trikki “Don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack” ja jalutasime edasi. Kuigi natuke hirmpõnev oli ka – et mis paarikeste eri siis… Nüüd juba mõtlen, et äkki oleks pidanud lähemalt uurima, kuid samas ei paistnud poiss olevat tegev ühegi legaalse klubi juures (nende ees seisid viisaka välimusega sisseviskajad, kes poistekampasid sõud vaatama kutsusid), ja jumal teab, mida ta meile pakkus: grupiseksi, mõnd narkootikumi, peepshow’d või eilset pitsat.
–Belle – Respect Sexworkers All Over The World. Ehk siis seksitöötajatele püstitatud ausammas–
Seda, et Adami tänavad on kitsad (õigemini, vanalinna tänavad – ja vanalinna tänavad on kõikjal kitsad), me muidugi teadsime ette, kuid kõige hämmastavam oli tõsiasi, et tänavanimed olid pandud nurgatagustele, mis meile kõigest hoovidena paistsid. Ning muidugi ei olnud neid pisikesi tänavakesi kaardi peal…
–Tänav missugune. Udune on pilt sellepärast, et noh… Me käisime väljas:)–
Öist Adami veel:
–Kanalijupike kusagil poolel teel koju–
Siis ühel päeval võtsime me ette ja turistitasime täie hooga. Käisime kirikutes (õigemini ühes, selles Oude Kerkis, mille ümber, paradoksaalsel kombel, on kogu seksitööstus kogunenud) ja tiirutasime mööda linna ringi, hoorates oma I AMsterdam kaarti täiega (see maksis krõbedad 33 eurot, aga andis kõiksuguseid boonuseid, alates tasuta transpordist ja muuseumipääsetest lõpetades tasuta jookidega baarides).
Näiteks käisime Amsterdam Dungeonis, mida ma juba reisi esimesest päevast hullult ootasin ja samas kartsin – sest mul oli liiga hästi meeles, millise südari tekitas Londoni Madame Tussaud’ sarimõrvarite osakond, kus vennad mul kõrvasid tahtsid ära lõigata. Adami Dungeon oli teistsugune – esiteks, väga hariv, ja teiseks ei tekitanud nii palju südareid, ainult mõned. Igal juhul tutvustati meid Adami allilmaga läbi ajaloo ja seda mõnusas kõhedas kastmes. Kaks tundi läks nigu niuhti, kõige tipp oli aga rollercoaster, mis oli küll lühike, aga võimas: sõitis see mingi vana kiriku võlvide all (vist, vähemalt paistis nii).
–Amsterdam Dungeoni uksehoidja–
Siis tillisime niisama linna mööda ringi ja mõtlesime, et mis saab, aga kuna ilm pööras jälle justkui normaalseks, siis võtsime tripi ette botaanikaaeda.
–Dami väljaku valge näoga Johnny Depp–
–Nieuwe Kerk ehk Uus Kirik, mis turistiteatmiku järgi on avatud kuueni, aga tegelikult oli viieni–
Botaanikaaed oli muidugi ka kift, eriti need mitmed palmimajad, kus niiskuse tõttu kohe kaamera uduseks tõmbas. Ja liblikamaja oli seal ka, mis oli vaimustav.
–Idülliline vaade botaia palmimajadele–
–Botaanikaaia wii!–
–Botaanikaaia sabata kass lakub oma saba–
–Nunnud kerad silitamiseks–
Ootamatult leidsime trammi oodates ka Rembrandti majamuuseumi (mis oli juba muidugi kinni) ja selle eest Öise Vahtkonna.
–Rembrandt, Daki ja Öine Vahtkond–
Üldse leidsime me paljud asjad suhteliselt ootamatult ja planeerimatult – nagu näiteks viimasel õhtul Erootikamuuseumi (kust mul millegipärast pole hetkel pilte, ainult üks pilt Torisejast). See oli üllatuslikult suur, vist neljakorruseline. Esimene korrus oli pühendatud peamiselt figuuridele, teine fotodele-filmidele, kolmas seksitöötajatele-tööstusele ja neljas sadomasole. Neljandal oli ka hiiglaslik riist, nii umbes inimese suurune ja interaktiivsed pleisid, kus pilti teha, näiteks piinatool. Pildid lisan siis hiljem.
–Toriseja multikatoast, mis oli täis joonistatud Disney pornokangelasi, telekas käis parasjagu Okasroosikese porriversioon–
Viimase õhtusöögi sõime armsas Argentiina restos, kus lihatükk oli nii hiiglaslik, et inimene ainult ägas mõnutundest. Teenindus oli väga armas ja asjalik, oli näha, et tüübid teevad asja sellepärast, et neile meeldib, päriselt meeldibki inimestega suhelda ja neile oma argentiina kultuuri tutvustada. Märkmikust: “Küll siin lõhnab hästi!”
Tagasisõit oli, nagu mainitud, tüütu. Schipoli lennujaam on täiesti hullumaja, ning! Mingi uus kuradi süsteem on tehtud – self service check in. Muidu poleks hullu olnudki, kui keegi oleks meid siukse asja eest hoiatanud. Me nimelt seisime kolmekildised järjekorrad ära, et teada saada: minge tagasi järjekorra lõppu ja tehke masinas check in ära. Lennukile jõudsime napilt ja joostes, kuigi olime omast arust varunud piisavalt aega. Päh!
Aga üldiselt oli reis väga tore. Mina leidsin, et Adamis võiks vabalt elada, kuigi lõpus tuli juba kodu- ja kiisudeigatsus nii tugevalt peale, et. Aga omamoodi. Ja väga armas. Igal juhul soovitan minna.
Your result for The Which Lolcat Are You? Test…
To see all possible results, checka dis.
The Ones We Love: Birx
Kuna ma ei suutnud kuue fotoga piirduda, siis on neid natuke rohkem.
Sest et. Ta on. Ja selline on ta minu silmade läbi.
Minge vaadake lehele The Ones We Love. Tegu on projektiga, kus on palutud inimestel saata kuus pilti oma kallist inimesest. Et pilte näha, klikkige “photographers”, eelneb väike käsitsikirjutatud sissejuhatus, mis ütleb, kes ja miks. Kaunis. Väga kaunis. Näiteks “John and Yoko aint got nothing on us” või “She’s my everything” või “We are insane and we love one another” ja Eesti tütarlapse Anna-Liisa Liiveri “He’s my charming electromagnetic boyfriend”.
Täpselt õige asi, mida sellise äikeseilmaga imetleda…
Üks mu lemmikuid: Alexei Belozerov.
Birx juba kirjutas põhilised emotsioonid ära.
Ma tahtsin lisada, et no tõe poolest. Ärgem olgem hüsteerilised. Esimene vaatus oli tõesti nii halb, et ma hakkasin kaaluma tõsiselt teist vaatust “baaris” veeta, kuid kahjuks pidi keegi Alatskivilt tagasi ka sõitma, seega leppisin vaheajal ahelsuitsetamise ja mulliveega. Läks natuke paremaks.
Õnneks läks teine vaatus ka natuke paremaks, nagu Birx juba mainis. Ma arvan, et Ott Sepp on lihtsalt väga lahe ja võib vist päästa kõik olukorrad. Mina isiklikult süüdistan kehvas elamuses lavastajat, no ei istu mulle Baskini stiil mitte kuidagi.
Aga üldiselt oli kasutatud täpselt tavalist Eesti suveteatri seni toimivat (loe: saab ajada piletihinnad metsikult kõrgeks, aga rahvas ikka tuleb vaatama ja seisab etenduse lõpus püsti) süsteemi (puudu oli ainult laulmine).
Õpetus algajale suveteatritegijale.
/
Tegelikult etendus kohutav ei olnud, lihtsalt natuke piinlik, üle- või alamängitud (ma olen võhik, mida ma ka tean) ja no nii klišee klišee otsa… Aga Helen Rekkor ja Ott Sepp olid toredad ja mina isiklikult annan viis brownie pointsi igale etendusele juurde, kus mängib Riho Kütsar. Nämm!
Edit: Luize käis ka vaatamas ja arvas samamoodi.
Eilne suburbia-idüll äärelinna majakese tagaaias koos grilli, veini, batuudi, sauna, kutsa ja toredate sõpradega oli igas suhtes äärmiselt produktiivne. Üle pika aja olid naised jälle minu ümber koos ja kuna me oleme armsad ja natuke hullumeelsed ja meile meeldib teha inimkatseid ja inimeste käitumist jälgida ning seda kategoriseerida, nimekirjadesse panna ja faasistada, siis seekord panime ritta armunud naise käitumis- ja mõtlemisfaasid (et mitte öelda mustrid*).
1. Suur õnn ja rõõm. “Jee, ta helistas!” Õnne ja rõõmu faas on täis totraid naeratusi, ootamatutel hetkedel naermapuhkemisi, seda muidugi kõrvalseisjate jaoks täiesti arusaadamatutel momentidel. Õnne ja rõõmu ajal on naine kindel, rahulik ja… noh, õnnelik. Sest tal on oma südame- ja silmarõõm, kes vastab ta tunnetele – mis saaks sellest olla paremat!
2. Igatsus. Kui esialgne telefonikõnest tulnud eufooria on lahtunud, järgneb igatsuse-faas, kui silm kiikab pidevalt telefoni poole, et kas äkki keegi juba ei ole helistanud või smsi saatnud… Aga ei. Ta ei ole helistanud. Ja no, eks ole ju liiga vähe aega ka möödas, pealegi leppisime me kokku, et ta ju helistab alles õhtul… Aga ikkagi! Igatsus on ju nii suur! Ei tea, kas ma peaks talle ise äkki helistama? Ei, siis ta peab mind kindlasti liiga pealetükkivaks..
3. ja 4. – Ärevus ja kahtlus. Ja sellist mõtteliini mööda jõuab naine peagi ärevuse ja kahtluseni. Aga mis siis, kui ta ei tahagi mind enam? Mis siis, kui ma sain millesti valesti aru ja ma pidin talle äkki ise helistama? Või äkki olen ma ikkagi seda kõike ette kujutanud? Miks ta juba ei helista…?
5. Viha. Miks ta kurask ei helista?!?!
6. Ükskõiksus. Noh, olgu siis, eks ta ise teab. Mul on ükskõik temast, helistagu või mitte. Kukkugu ta telefon vetsupotti kasvõi, ikka on ükskõik. Peaks hoopis telefoni välja lülitama, et näidata kui ükskõik mul on? Ei, tegelt – kui ta helistab, siis ma ei võta vastu! Vot see peaks talle näitama, kui ükskõik mul on! Haah!
7. Õnnetus. Miks ta siis ei helista juba…! Mida ma olen valesti teinud? Selles faasis toimub üksikasjalik viimase kõne läbianalüüsimine: mis ta mõtles selle lausega? Kas äkki siis, kui ma seda ütlesin, võis see tunduda, et ma ütlen hoopis seda? Ühesõnaga, ma olen ikka kõik pekki keeranud! Vastik, rumal olen! Üäää…
8. Ja taaskord õnn ja rõõm. See järgneb siis, kui see oodatud kõne lõpuks ikkagi tuleb (ning siis võetakse telefon vastu väga malbelt, võib-olla visatakse mõni vimkagi: Oi, tere… Milline Martin? Aa, sina… Ma üldse ei oodanud su kõnet! Aa, et kokku saada… No ma ei tea, mul on nii palju teha, aga eks ma vaatan, vast mõtleb välja midagi…” Ning taas hakkab kogu tants ja trall otsast peale.
—
*Mul viimasel ajal on sõnadega probleeme. Selles mõttes, et ei tule õiged sõnad meelde ja kasutan südamerahus vale sõna, ise sellest aru saamata, lisaks kipuvad tähed sõnades kohti vahetama. Lähenev vanadus annab tunda?
Schipoli lennujaam tervitas meid imeliselt helkleva põranda, poodide, ingliskeelsete siltide ja rahvamassiga. Kui kohvri-paanika oli möödunud, järgnes väike lollakas-piletimasin-miks-sa-meie-stupid-estoniansi-kaarti-ei-aktsepteeri-paanika, aga lõpuks pidi tehnika jäärapäisusele alluma ja rongijaamas ahmisin ma endasse seda hämarust, seda mõnusat tuult, mis tuleb enne, kui metroo või rong läheneb… Kõike seda, millest ma pisikeses armsas Eestis elades puudust tunnen. Tühi oli, natuke kummaline. Üks mustanahaline mees tiirutas natuke meie ümber, aga istus siis maha ja hakkas ajakirja lugema. Holland. Amsterdam. Meenus õuna-raamat ja kahetsesin, et polnud taibanud seda kaasa võtta. No võrdluse mõttes. Loen nüüd ja naudinguga – nagu polekski oma käed sinna kirjatähti panustanud…
–Aukliku laega rongijaam–
Rongijaamast otsustame hotelli jala kõndida, sest inimese väitel “on sinna nii vähe maad, mingi kaks kilti ainult”. Minu argumendid stiilis “Ropkast linna oli ka kaks kilti ja never ei käinud ma seda maad kohvriga” ei aidanud midagi ja pealegi – mu jonn oligi rohkem moe pärast, sest ega ma tegelikult ju ise kohvrit vedama ei pidanudki…:)
Hotelli kõndisime mööda ühte põhitänavatest – ärge paluge, et ma seda peast oskaks õigesti kirjutada, aga see oli miski Niew-wisjzsjh. Ja esimese asjana tajusin ma ainult Amsterdamile omast aroomi – see lõhn, seda on vist võimatu kirjeldada. Terav kanepilõhn, mis vaheldub mingite lõhnavate ja õitsevate põõsastega, kanalite värskus, vahepeal õrn prügilehk, sigaretihõng, lugematul hulgal erinevaid parfüüme, higised turistid, magusalt lõhnavad üleslöödud kohalikud tütarlapsed, kes lähevad peole, jalgrattaõli imeõrn veniv lõhn…
Ja kui räpane see linn on! Üllataval kombel avastan ma järgmisel päeval, kui lihtsalt inimene prügiga harjub. Enam ei paista tänaval vedelevad pudelid ja tühjad kilekotid imelikud… Teeme ära, eks ole.
Kui lõpuks surmväsinutena hotelli jõuame, on nälg nii suur, et võtab silmanägemist. Kahjuks jäi meie hotell mitte just päris vanalinna, nii et avatud olid vaid mõned peenemat sorti kohvikud, kuhu ei tahtnud minna ning kümnete Armani ja Versace poodide vahele polnud end peitnud ükski kiirtoiduurgas. Otsisime poodi. Tiirutasime mitu korda ümber metroo, aga ei midagi. Lõpuks ajasin peale, et no lähme vaatame alla metroosse, seal äkki on midagi…
Ja mis selgus. Polnud mingi metroo, hoopis Albert Heijni nimeline pood, mille logo võiks teatud pilguga vaadates küll metroo oma olla. Anyway, krabasime korvi head-paremat täis ja veetsime õndsa õhtu hotellitoass, vahtides Comedy Centralit ja pehmete patjade vahel pikniku pidades. Imeline.
–Meie armas pisike hotellituba, mis peaasjalikult koosneski suurest voodist, aknalauast ja kitsast kapist, kuhu oli integreeritud televiisor. Ning kuna ma tahtsin teha Tikrilikku pilti, siis pildil ka meie nänn–
Järgmisel päeval, kuna oli veel ilus ja palav ilm, võtsime piletid Canal Busi peale ja kärutasime terve hunniku turistidega pea päev otsa mööda kanaleid ringi.
–Pahaaimamatud jaapani turistid geniaalse linnaslogani I AMsterdam ees. Tagaplaanil Rijksmuseum, ehk siis riigimuuseum, kuhu me kahjuks ei jõudnudki, kuigi plaan ja tasuta pääsegi oli–
Kanalid on tõesti hämmastavad ja imelised… Kaunid! Ning ei haisenudki, kuigi ma millegipärast eeldasin, et nad võiks ju, eriti arvestades palavust ja tõika, et ega vesi just läbi ei paistnud. Igal juhul, saime kruiisides teada kõiksugu huvitavat infot Amsterdami kohta, näiteks seda, kus elab linnapea, et majad olid mingi ajani kõik kuni seitsme meetri laiused, ning et kuni 18. sajandini polnud majadel numbreid. Ära tunti neid siis uhkete ukseornamentide järgi, mis kõik olid ise nägu ja ise tegu. Ma suutsin ainult mõelda: vaesed postiljonid…
Mõned kohustuslikud kanalipildid:
–Superparkimine. Seal nägi ikka tõelist parkimise meistriklassi. Enamasti, muide, polnud kanalitel seda piiret ääres, nii et autod olid konkreetselt veest umbes kahe sentimeetri kaugusel.–
–Vikerkaar Amsterdami kohal–
Huvitav asi liikluse kohta oli tõsiasi, et – muidugi, lisaks miljonitele jalgratastele, mida ei pea ilmselt mainimagi – mitte keegi ei pidanud liikluseeskirju eriti mikski. Rääkimata jalakäijatest ja ratturitest, ka autod (!) sõitsid suvaliselt punase tulega üle ristmiku. Huvitav, mis Amsterdami liiklusõnnetuste statistika on? Aga kõige selle juures olid kõik äärmiselt tšillid. Mis siis, et ma paar korda oleks ratta alla jäänud või ise paar korda tahtsin ratturit ümber lükata: chill, man!
Ning üldse, kogu linna õhkkond oli selline. Kõik olid rõõmsad ja naeratavad, me ei näinud ühtegi kaklust, ühtegi sõnelust, karjumist, silmini täis inimest… Coffee Shopid müüsid kanepit, hašši ja valmis keeratud jointe, aga alkot näiteks mitte. Välja arvatud mõned üksikud. Baarides joomine on muidugi kallis – 0,3liitrine õlu maksab 4 eurot, samas üks joint maksis 7 eurot. Õnneks me leidsime ühe armsa zavoodi-laadse noortekoha, kus kella 23ni müüdi jäägrishotte ühe euroga ja muss oli ka hea. Seal tšillisime me kaks õhtut.
–Amsterdam ehitab–
Kuna me olime lunastanud hirmkalli kruiisipileti, aga meie hotell asus kesklinnast, nagu öeldud, paari kildi kaugusel, siis otsustasime me peagi, et ruuname piletit kogu selle 24tunnise kehtimise aja ikka korralikult ning kasutasime südamerahuga Canal Busi transpordivahendina. Eks ta aeglane oli, aga tegi peatused kõigis põhikohtades ja pealegi kuulsime me iga kord natuke erinevat infot sõidu taustaks.
–Reidikas ja turistikas Canal Busiga kruiisides–
Esimesena külastasime täikat. Kui te päevase saagi pilti hoolega vaatate, siis seal on üks hõbedane draakon. Leidsin selle mingist kastist ja läksin tüübi käest asja uurima. Arenes järgnev dialoog.
“Hey, how much is it?”
“It’s two euros.”
“Okay… But what is it?”
“It’s a… thing. You can put it like this.” Tüüp asetab draakoni püstiselt oma käele.
“Yes, I figured that… But what can I DO with this? What’s the purpose? And why is there a hole in it?”
“You can… use it. It’s… useful!”
Selle seletuse peale ma muidugi pidin selle draakoni ostma ja me kinkisime selle ühisele sõbrale V.-le, kes arvas kohe ära, millega tegu: “Mina hommikuti!”
–Päevane saak: voodoo-nukud, 20eurosed püksid ja draakonithingy. Keegi jagas tänaval lagritsat kah.–
–Väsinud jalad laeva ootamas, mis koju viiks…–
Täikal muidugi müüdi kõike, mida oskad ette kujutada. Alates kasutatud mööblist, arusaamatu eesmärgiga nöörijuppidest ja lagunenud riietest lõpetades suveniiride, hipiriiete, kanepipulgakommide, telefonide, prillide, madrusemütside ja gaasimaskidega. Kallis on aga kõik, seega ostame ainult püksid (mina, sest elu on näidanud, et odavad teksad suvakalt turult ostetud peavad vastu mitu aastat kauem kui tonnised kaubamaja omad; ja inimene, sest “ma pole tükk aega nii hästi istuvaid pükse proovinud”), natuke kingitusi ja ühe puukinga. Võtmehoidja otsas.
Oleks muidugi tahtnud end lolliks osta, aga töötu kirjanik, nagu ma olen…:)
Igal juhul, pärast seda olime surnt, sest maru palav oli kogu aeg (siis muidugi ei teadnud selle üle veel rõõmus olla, sest kokkupuude Amsterdami kummalise vihmaga veel puudus), ekslesime natuke veel vanalinnas ringi, sõime “kohalikku toitu” pakkuvas Rembrandt Corneris kohaliku burksi ja vedasime end koju, et õhtul tüdrukuid vaatama minna.
…jätkub Punastel Laternatel…
Head uut lennujaama, kisavad sildid Tallinna lennujaamas. Tühi on, ja kõle. Uus. Tundub, et teistmoodi, aga tegelikult mitte. Toolid on ikka natuke ebamugavad ja söök kallis. Ei ühtegi travelaatorit. Esialgu tundub meile, et eestlaste inglise keel valjuhääldites on täiesti okei. Tagasi tulles, kui oleme kuulnud liiga palju väga halba inglise keelt Vilniuse lennujaamas, tundub, et eestlased pole mitte paremad.
Lend on viisakas. Flylal, naljakas öelda, naljakas sõita. Neiud karjuvroosades kostüümides, nooruk peenes hallis ülikonnas roosa särgiga. Meenub üks Toša vana sissekanne… (linki ei viitsi otsida)
Igal juhul. Vilnius. Tontlikult tühi lennujaam ja pole õrna aimugi, kuidas peaks käituma, kui tegu on ümberistumisega. Üks variant on seista järjekorras sildi Transfer all, teine variant on jalutada tagant kaudu välja ja minna linna.
Me lähme linna. Palav. Taksojuht kiirustab, nagu taksojuhid kõikjal. Arve ei olegi tappev, Eesti rahas umbes… 175 krooni. Vist. Ja siis me olemegi turistid. Ametlikult. Suurel väljakul koos kõigi teiste turistidega. Lennuni on aega kuus tundi.
–Ilmselt keskväljak. Hobused on ikka keskväljakutel kivisse raiutud–
Katkend märkmikust: Vilnius. Metsik palavus, vastik. Nagu olekski juba lõunasse saabunud – säh sulle Hispaaniat. Samas kõik lõhnab – kusagil niidetakse muru, kusagil õitseb midagi, mille lõhna pole ma Eestis tundnud… Ja pärnad õitsevad. Nagu koduski. Jõevärskus. Huvitavad ja kummalised surnuaiad – asuvad järskudel kallakutel, orgudes-mägedes. Nagu Vilnius isegi.
Brunchi sööme väikses vanalinna kohvikus, millel on punaseruudulised laudlinad. Täiesti võimalik, et tegu on maailma kõige parema krevetisalatiga. Selles on rukolat, lollo rossot, garneeringuks peened friteeritud sibulalaastud, imeline kerge balsamico-kaste.
–Daki ja märkmik, selles imearmsas kohvikus, kus pakutakse maailma parimat krevetisalatit–
Lennuni pluss-miinus viis tundi. Vanalinn on kitsas, nagu vanalinnad ikka. Taevasse kõrguva ülikoolihoone väravate ees varitseb meid tädike, selline, nagu koduski. Seesama, kes küsib kaubamaja juures saiaraha. Ka sellel Vilniuse tädikesel on välja mõeldud pikk legend, miks tal raha vaja on. Palju lapsi, kellest pooled on haiged ja midagi oli veel… Inimene annab talle Eesti 25kroonise. Halb maik jääb suhu.
–Natuke vanalinna–
On veel vara ja vanalinn on inimestest suhteliselt tühi. Töömehed, kes näevad välja täpselt samasugused, nagu töömehed igal pool, toksivad ükshaaval kive sillutisse. See võib olla üks nürimaid töid üldse. Võib-olla on nürim ehk vaid see töö, mida teevad mõned India tüübid, kes istuvad päevade kaupa ja toksivad suuremast kivist väiksemaid killustikuks välja. Ja mõned eriti agarad pidid veel väiksemaks toksima, no nagu liivaks või nii.
–Õitseb ja lõhnab–
Väikesed leedu tüdrukud seisavad maja ääres viludas ja mängivad vilespilli või viiulit. “Yesterday” kordub kümneid kordi…
–Vanalinn–
/
Kusagil valgete seintega ääristatud idüllilises kõrvaltänavas avastab inimene, et mu püksid on katki. Täpselt tagumiku pealt. No see õmblus noh. Niiti-nõela? Nalja teete, kes siis käsipagasisse midagi sellist paneb. Kust osta niiti-nõela Vilniuse kesklinnas? Jumala eest, ma ei teaks esimese hooga, kust seda Eestistki osta…
–Õige varsti ilmneb, et mu püksid on katki–
Pärast väiksemakujulist paanikahoogu, mida leevendab 9litine jäälatte ja šoping, on mul uued allahinnatud punased põlvpüksid ja särgik (sest vana ei sobinud uute pükstega).
–Lindexi päevapäästev allahindlus, vilksamisi–
/
Ja pärast mitmemiilist jalutuskäiku ja mõnekümneminutilist murul vedelemist ja inimeste ja koerte vaatamist istume Pjotri taksosse ja laseme end taas lennujaama lähistele sõidutada. Lähistele, sest Pjotr arvab, et me ei tea, palju peaks sõit maksma 4.99 litise kilomeetrihinnaga. Arvab, et stupid estonians lasevad naha üle kõrvade tõmmata.
Stupid estonians tegelikult lasidki, sort of. Andsid lihtsalt kogu oma ülejäänud lahtise raha Pjotrile ja jalutasid ummikutest mööda ja saabusid rõõmsalt lennujaama.
Kus võis alata järjekordne paanika “Huvitav, kus meie kohvrid on ja kes me oleks pidanud selle pärast varem muretsema või need jõuavad ikka ise Schipolisse?” teemal. Olgu etterutates öeldud, et Daki muretses selle pärast veel mõned tunnid, kuni lõpuks lindil tuttavat punast kohvrit nägi, aga mitte väga tugevalt, sest und see lennukis ei seganud.
Pilte hiljem, jutt jätkub ka. Kui juba päriselt Amsterdamnedis oleme.