Avastasin just, et TV3 näitab “Psych’i”! Jee! Nüüd jääb üle ainult oodata, kui nad mõned veel paremad sarjad kavva võtavad, näiteks “How I Met Your Mother”, “Chuck”… Samas, tuleb tõdeda, et paljud head sarjad on ühel või teisel kujul ikkagi Eesti televaatajateni jõudnud (“Supernatural”, “Medium”, “Ghost Whisperer” jne), mis on muidugi hea.
Presenting NoLife since 2005.
Thank you very much.
Tänu eilsele Undergroundi sünnipäevale maitseb täna kohvi väga plekiselt. Aga tuleb tunnistada, et mõnus on, kui on koht, kus kõik on sõbrad-tuttavad, kui on koht, kus saab häbitult tantsida Led Zeppelini saatel ja kus Onu Bella viskab oma plaatinahallide (ta ei värvi neid) juuste välkudes nalju segamini väga hea muusika ja infokildudega. Ning kus korra aastas maksab õlu 15 krooni. Klubikaardiga.
Me muidugi oleme juba korra UG-st pikemalt videoblogis jauranud ka.
Seoses kõige sellega tahtsin ma täna teha postitust “Nagu kaks tilka vett” ja kirjutada, et Vahur Afanasjev näeb välja täpselt nagu Urge Overkilli (Pulp Fictioni soundtrack, “Girl, You’ll be a woman soon”) laulja Nathan Katrood, aga ma ei leidnud kummastki veebist head pilti, nii et te peate ise seda ette kujutama. Mis pole sugugi raske, kuna nad on sarnased ja kui te teate, miuke Afa välja näeb, siis ongi juba probleem lahendatud.
Mida aga ilusa ja pika nädalavahetusega pihta hakata, ei tea ikka veel. Folgile nagu ei viitsi, aga samas nagu viitsiks ka, aga ei viitsi vist rohkem (Birx, ei hakka kisama!). Randa nagu viitsiks, aga ei viitsi ka, sest noh, ma tean, mis juhtub, kui ma liiga kaua päikese käes vedelen ja see pole sugugi mõnus. Pruuniks ei saa ma nagunii iialgi ja ebaühtlaselt punaselaiguline olla võib tunduda nii ahvatlev kui tahes, ikka nagu ei viitsi. Samas saaks siis süüdimatult raamatuid neelata ja mitte midagi teha, võib-olla vollet mängida ja lõputult ujuda…
Misveel, misveel…
Isa ütles Ekspressi artikli peale ühe huvitava mõtte: blogimine täidab tegelikult inimestevahelist tühjust. Mõtles selle all just seda nn isiklikku blogimist. Tulen selle mõtte juurde kunagi tagasi.
Hüplikult kohe ühele teisele teemale: käisime üksõhtu Siki ja Birxuga Lõuna-Eesti tripil, ujusime alasti kaunis metsajärves Võrumaal ja otsustasime tagasi tulla Räpina kaudu. Ohsakurat! Räpinast pole midagi alles jäänud, vist KÕIK teed on üles kaevatud! Paukusin Aapo suunas, et miks kurat ta midagi maininud pole oma blogis ega inimesi hoiatanud mitte autoga Räpinasse minema. Birx küsis selle peale targalt: aga kas Aapol on üldse auto? Hiljem sai mõistatus lahenduse, kui tema punast juuksepahmakat ühe teatud kauni tütarlapse kõrval oma majast mööda jalutamas nägin. Tjah, ka ma põgeneks, kui terve mu kodulinn oleks üles kaevatud…
Kui välja jätta Räpina-kogemus, oli tegu ühe ideaalse suveõhtuga… Täpselt nagu see kord, kui me käisime Pühajärvel paadiga sõitmas, hiljem vedelesime tunde saunas ning veel hiljem väänasime konte Twisteriga. Või täpselt nagu see kord, kui mängisime vollet, hiljem tillisime-grillisime Birxi tagaaias, hüppasime batuudil ja rääkisime väikekodanlikku juttu, sekka muidugi ka natuke ebakorrektseid nalju ja südamest tulevat naeru…
Kas ma olen viimasel ajal öelnud, kui väga oma oma sõpru armastan? Nendega power-walkida, jaburalt irvitada, paralleelselt erinevates korterites Oprah’st Rick Springfieldi eri vaadata ja naerukrampe saada, öösiti Tartu vahel ekselda, maniakaalselt Maroko-plaane teha, lambist Võrumaale alasti ujuma sõita, öösel kastemärjal batuudil hüpata ja külili käia, Underis tekiilat juua ja tantsida, lauajalkas metsikult huilates väravaid skoorida ning õhtul kõige nende ideaalsete päevade ideaalseks lõpuks ühe kalleima sõbra sooja ja sõbralikku kaissu pugeda…
Elu on hea.
Lõpetuseks maniakaalselt homeeriliselt ja-muud-epiteedid suurepärane Rick Springfieldi surematu hitt “Jessie’s Girl”:
Ja vapsikud! Vapsikud segavad ka! Läksin nimelt hommikul Statoili, et Ekspress osta (teate küll, miks;) ja tegelikult ostame me ikka igal neljapäeval Ekspressi, kui poodi satume) ja pidin tagasi autosse istudes südari saama. Vana kurask, ei tea, kust ta autosse sai, aga hiigelsuur oli!
Kaks Kolm linki: Nirti jagab minu mõtteid mobiiliteemadel (olen ise sel teemal korduvalt jauranud, nii siin kui ühes teises salakohas kui ka SLÕLis, linke ei viitsi otsida) ja Sepp on avastanud meie viimaste nädalate koduse kohustusliku seriaali, Generation Kill. On küll täitsa hea. Ja no muidugi Army Wives ka. Ja Psych hakkas jälle. Ja Heiki kirjutab, milline on ideaalne naine.
Ja muud igapäevast vingu: Desknote on võtnud mu arvuti pantvangi ja see, mis on mul laenatud nüüd, et saaks kodus midagigi teha, otsustas millegipärast mind enam mitte internetti lasta. Õigemini, oleks siis mure nii lihtne, et üldse netti ei lase. Ei, tema on nimelt nii tujukas, et leiab lehe, viskab päisesse juba pealkirja ka ära (või Google Readeri puhul selle ülemise rea, kus on settings jne lingid) ja siis lõpetab ära. St ei lõpeta, aga kerib ja kerib ja kerib ja midagi ei tule ja ei tule ja ei tule. Lasin Firefoxi maha (kuigi exploreriga teeb tegelt sama jama, nii et veits olin kilplane) ja uuesti peale, aga muidugi, ei miskit. Täiesti jabur. Samas MSN töötab.
Ja Desknote, krt, lubas juba eelmisel neljapäeval arvuti tagasi anda!
Midagi oli veel… Ahjaa, palav on!
Ma päriselt tahtsin tegelt kirjutada ideaalsetest suvepäevadest, aga no kuidas sa saad, kui vapsikud sind jälitavad, internet keeldub koostööst ja viuviu.
Porisedes vasakule ära.
/
Hetk eilsest:
Siki (võtab auto aknalaualt piimapaki, et üles kassidele viia): Kas ma nüüd võtsin õige piima?
Daki: Jah, sest teine on jogurt.
Siki: Kas te ostate koguaeg piima koju endale?
Daki: Ei, sest see on jogurt!
Siki: Et siis sama piim oli, nii et vahet pole kumma ma võtsin?
Daki: See on jogurt!!! …Ja poes ei olnud teist piima.
(Sel on põhjus, miks Birxu meid õdedeks sõgedateks kutsub. Nagu näha.)
Kaks tupsikut otsivad jätkuvalt head ja armastavat kodu. Nüüd on nad lausa orvuks jäänud – emakass võttis ülejäänud kolm poega kaasa ja läks minema. Kuhu, ei tea. Need kaks norsikut on mõlemad isased ja marakratid missugused. Punane on totaalne nurrumootor, hakkab juba inimest nähes laulu lööma. Valge on suurem pätipoiss, jookseb ja möllab nii et vähe pole. Punasel on rohelised silmad ja valgel sinised. Ja nad on nii-nii armsad ja uudishimulikud ja kaitsetud ja kas ma juba ütlesin, armsad?
Reedel: Punane sai aga juba kodu ja elab nüüd armsa paari juures Elvas. Ja valge on nüüd kuni 18. augustini broneeritud (silt on küljes ja puha:), mis teeb ainult rõõmu!
Pussakal on viimasel ajal millegipärast kombeks magada jalad harki, kotid taeva poole. Ja käitub isasemalt kui kunagi varem. Oh well, ega ma pole talle täpselt selgitanud ka, et mida seal loomaarsti juures temaga täpsemalt tehti…
moar funny pictures
Tuli meelde, et keegi kunagi mult küsis, kuidas mul õnnestus oma blog tervenisti parooli alla panna. Nüüd leidsin üles selle koha: selleks tuleb pluginatest aktiveerida selline vidin nagu “WordPress password” ja siis saab seadetest juba parooli määrata.
Nirti kirjutas Tartust nii:
Tartu pole piisavalt suur, et olla suur linn ja ta pole piisavalt väike, et olla väike linn. Kes siis jääb Tartusse? Tartus on kõige suurem kontsentratsioon neid inimesi, kellele see pole sünnilinn ega unistuste linn, vaid lihtsalt mingisugune hägune vahepeatus; kalts, millega oma unistusi läikivaks poleerida ning siis see kalts nurka visata ja see teebki selle linna nii mürgiseks…
Muidugi tahtsin ma esimese hooga vastu vaielda, kuid mõtlesin natuke, ja tegelikult: see, mida Nirti kirjeldab, on tõesti paljude Tartu. Aga minu Tartu on teistsugune. Õigemini, mingis punktis on see selline olnud – ma olen läbi elanud kõik need “aa, sa käid Treffneris, tore on” teemad, pidanud vabandama end korduvalt, miks ma ise ei läinud Treffnerisse, kuigi sinna sisse sain… Olen ka end hulluks õppinud, et kuidagi õigusteaduse eksamilt ikkagi läbi saada (lõpuks sain E ja mind ausalt jättis see külmaks, mind ei huvitanud keskmine hinne nii nagu huvitas mõnda).
Aga mingit maniakaalset tutvuste tagaajamist, unistuste poleerimist, kõrgeid ambitsioone – seda ma ei mäleta. Ma mäletan, et ma olen alati tahtnud teha vaikselt oma pisikesi asju. Kirjutada üht-teist, käia Toomemäel jalutamas, trehvata täiesti juhuslikult sõpradega (sest see on tõesti ainult Tartus võimalik; Tallinnas pead sa “juhuslikku” trehvamist sõpradega kolm päeva ette planeerima ja siiski ei pruugi see juhtuda), sõita veerand tundi Verevisse ujuma, teine veerand Otepääle suusatama. Mulle meeldib elada linnas, kus sa jõuad absoluutselt igast punktist ka ilma taksorahata turvaliselt ja suhteliselt kiirelt koju. Mulle meeldib, kuidas Tartu sügisel noorte säravate silmadega tudengitega täitub.
Tööga on siin muidugi kehvasti. Ajakirjandusväljaandeid on meil siin ühe käe sõrmedel, “tuntud nägusid”, keda terve Eesti teaks, ainult Vanemuisetäis rahvast. Vähemalt nii paistab Tallinnast.
Kohati ajab mind vihale see suhtumine, et Tartu on surnud koht. Ei ole ju! Meil on siin rohkem kui kaks konkureerivat külapoodi, meil on siin isegi rohkem kui kaks konkureerivat kõrgkooli! Meil on siin palju toredaid ja andekaid inimesi, kes vaid ootavad, et laiem üldsus neist ja nende geniaalsest loomingust teada saaks. Kuid millegipärast olen ma sageli põrkunud Tallinnas just selle müüri vastu: “Mis Tartu… Tartust ei ole ju midagi kirjutada… Meil siin aga, näed, on Pulma-Anton…” (või kesiganes) Ja ma ei ütle, et see on alati ja kõigiga nii, ei ole, aga sellist suhtumist tuleb ette… Veel hullem, kui sa peaks näiteks mainima Viljandit, Abja-Paluojat või mõnd muud “olematut” kohta.
Praegu olen oma paanilised tööotsingud hetkeks ootele pannud (sest ma päriselt pean naisteraamatu peagi valmis saama, või st, meie peame:), pealegi jagub õnneks kaastöö-otsasid, kui ise piisavalt sebida ja endale jalaga tagumikku peksta – kuigi, tõsi, ära sellest ei ela), sest ma ei suuda teha endaga ja maailmaga just sel teemal rahu. Miks tänases internetiseerunud Eestis on ikkagi ainuke “õige” linn, kus töötada ja elada, Tallinn, kui rääkida eriala-keskselt? Tartus muidugi saab teha ajakirjanikutööd, aga vahepeal tundub, et need vähesed, kes seda veel püüavad, võitlevad väga donkihotlikult tuuleveskitega. Meenub ülikooliaegne anekdoot sellest, kuidas Pullerits sõitvat igal hommikul bussiga Tallinnasse ja igal õhtul tagasi… Kui palju selles jutus tõetera oli, ei teagi, aga see illustreerib hästi ajakirjandusosakonnas levinud hirme-ootusi-arvamusi. Mitte keegi ei planeerinud Tartusse tööle jääda, ikka Tallinnasse, Tallinnasse… (Mõned küll lõpuks jäid.)
Üks põhjus, miks ma olen oma paanilised tööotsingud hetkeks kõrvale pannud, on ka see, et ma ei ole valmis jälle Tallinna vahet sõitma, tegelikult. Esimese hooga mõtlesin, et küll ma jõuan, aga kui ma lugesin oma vanu postitusi sellest ajast, kui aasta tagasi Tartusse tulin ja terve augustikuu pool aega siin ja pool seal elasin.. Uh, ei taha enam/jälle. See sõitmine on ikka üks nüri tegevus. Jah, tõsi, aeg-ajalt tuleb seal käia, kuna tõesti on terve hea hulk allikaid just sinna koondunud ja üks õige ajakirjanik ei peaks oma päeva telefoni otsas veetma, vaid ikka inimestega suhtlema, aga siiski. Ma veel loodan, et on võimalus.
Ja kui ei olegi, eks siis tuleb jälle Tallinnasse kolida, muigas ta kibedusega ja lahkus lavalt vasakule (tööd tegema).
Vahepeal on nii, et ma leian kellegi vaimustavalt põneva ja ma tahan temast teada kõike, kõike, mida vähegi on võimalik temast teada. Hiljaaegu saadeti mulle link Emily Gouldi artiklile NY Timesis, see oli vist esimene kord, kui ma lugesin läbi kümneleheküljelise artikli. Nüüd olen ma ette võtnud tema enda blogi, lisaks tema vahepeal salajase blogi nimega Heartbreak Soup, mida ma nüüd loen algusest peale nagu head raamatut.
(Lühidalt neile, kes ei viitsi ehk tema kümneleheküljelist artiklit läbi lugeda: tegu oli blogijaga, kellest sai kõmublogija – või kuidas iganes Gawkeri editore nimetada – kes hakkas pidama salablogi oma lahkuminekust ja uuest suhtest ning kuidas siis tema armuke kohutavalt solvus suhte purunedes, et temast oli salablogis kirjutatud ning avaldas sellest New York Postis pika artikli. Emily kirjutab blogimisest, selle mõjust oma elule, tähelepanu-sõltuvusest ja paljust muust, mis on ka meie väikse Eesti blogijatele kindlasti tuttavad teemad.)
Lisaks olen lugenud veel tema toredaid kolumne Jezebelis, näiteks tema katsest vaadata 36 tunni jooksul järest ära kõik “Seks ja linna” osad.
Kogu selle aja jooksul olen jõudnud järeldusele, et ma armastan blogimist, ma armastan, et on olemas nii häid blogijaid, kelle kirjatükke lugedes võid end neisse kaotada.
Ning tema kogemus annab julgust, et iseendaks jäädes (õigemini, ennast vahepeal kaotades, siis katki minnes ja end uuesti leides ja üles ehitades) võib siiski kõik hästi minna. Jah, ma suhestusin tema kogemusega kõvasti.
Ja mulle väga meeldis, mida ta ütles blogimise kohta: The will to blog is a complicated thing, somewhere between inspiration and compulsion. It can feel almost like a biological impulse. You see something, or an idea occurs to you, and you have to share it with the Internet as soon as possible. What I didn’t realize was that those ideas and that urgency — and the sense of self-importance that made me think anyone would be interested in hearing what went on in my head — could just disappear.
Ja lisaks sellele näeb Emily väga kick-ass cool välja.
Unes nägin, et mul valutas pea ja ma olin haigeks jäänud. Tegelikult valutavad kaelasooned.
Unes nägin veel Härrat, keda millegipärast olen mitu ööd järjest unes näinud. Täna sai mul lõpuks kõrini, teda sai liiga palju ja ma hakkasin nutma ja karjuma: “Kas te ei saa aru, et ma olen temast pidanud nii palju kordi üle saama…?! Ta on mulle nii palju haiget teinud…”
Nutsin ja kõõksusin, kuni enam ei jõudnud ja ärkasin, nutsin veel.
See kõik tuletab mulle meelde, et ma pidin kirjutama Õigetest. Aga ehk natuke hiljem.
PS: Eile oli täiuslik päev. Täiuslik.