Congratulations, you’re the man himself, Dr. Gregory House! You’re quite strange, and usually do your own thing regardless of what anyone else thinks. This is partially because a person with an ego as large as yours could not care less what anyone else thinks or feels about anything. Unless, of course, they’re your patient and they’re dying–but only if they’re dying of something interesting! You’re a definite asshole to most other people, but at least you know how to be one in style, with an awesome wit, comfortable sneakers, and a never ending variety of facial expressions.
Leban voodis, kuulan, kuidas vihma sajab. Tunne on, nagu istuks keegi eestoas diivanil ja krägistaks aeg-ajalt. Tegelikult on – ilmselt – ainult vihm vastu plekki.
Eile oli sürr moment, kui vaatasin üht Grey anatoomia osa, kus oli hästi vaikne stseen – vaid Christina Ricci ja anestesioloog, kes pumpas mehe kopsudesse õhku. Mees nimelt oli end bazuukaga tulistanud, ja siis see Ricci hoidis seda pommi seal, et ta ei lõhkeks. No igal juhul. See stseen oli hästi vaikne for obvious reasons – kõik olid evakueeritud ja liigutada ei tohtinud ja üldse. Oli ainult see hingamise kahin.
Ühel hetkel ma avastasin, et olla on nii soe ja mõnus ja turvaline… Ning järsku ärkasin kui unest – ei! See hingamise kahin tuleb ju kõlaritest, mitte teisest toast.
Ootan oma meest koju, homme õhtul juba… Aga ikkagi.
Rohud ei aita, und ei tule. Proovisin kirjutada, aga ei tule välja eriti hästi. Tähed vahetavad kohti jne. Pea on depressiivseid ja natuke loomingulisi mõtteid täis. Logisin sisse oma vanasse postkasti ja piilusin natuke oma vana kirjavahetust, imelik hakkas. Piinlik ja. Hoopis teine mina.
Meenusid sala-armumised (mis ilmselt olid “sala” ainult minu meelest, ja kõik tegelikult teadsid), meenusid imelikud ööd, imelikud asfaldil-lebamised… Seda, mida otsisin, ei leidnudki.
Ma ei teagi, mida ma otsisin. Hingerahu vist. Aga see ei tulegi enne, kui hingamine tuleb päriselt teisest toast või minu kõrvalt, minu inimesest.
Mures olen, isegi ei tea, miks. Natuke, ei, palju tühi on olla. Natuke pidetu, aga see möödub. Ei oska prioriteete paika panna hästi.
Nüüd ma panen hoopis Ruja ja Joy Divisioni mängima ja las 70ndad võtavad selle üksiku ja tühja korteri üle, kus ma praegu sees olen koos oma kahe ammu unedemaale sõitnud karvakeraga. Ja siis võib-olla tuleb enne koitu uni, ja siis võib-olla olen homme parem, kui olin eile.
Unes nägin, muide, suhteliselt hiljuti, taas libahundiks käimist. Ja taas sama stsenaarium: ema saatis…
+kõik on maru lähedal, nii et isegi sellise ilmaga, kui ei taha üldse välja minna, ei jää nälga, sest kaubamajja saab põhimõtteliselt ühe sammuga ja kui ma sooviks, võiksin ma seda (kaubamaja siis) kividega loopida
+koju ei pea taksoga sõitma, kui, siis ainult Birxi juurest
+isegi sinna äärelinna, kus elab Epp, jalutab põhimõtteliselt 20 minutiga
+kui president peaks mööda sõitma või akna all toimub paraad (vist varsti tuleb!), siis ma saan seda loožikohalt jälgida
Kesklinnas elamise miinused:
-aknad lähevad momentaanselt pärast pesu uuesti mustaks
-juba kolmandat hommikut ärkan ma selle peale, et keegi lihtsalt möliseb valjuhääldisse kuskil linnas
-tropid pargivad hoovi kinni
-üldse on sitt siia sisse keerata ja välja sõitmisel on alati šanss mõni inimene alla ajada
-müra!
//
Tegelt ma tahtsin kirjutada sügavamõttelist sissekannet sellest, kuidas ma ei ole viitsinud veel diivanit kokku panna pärast seda korda, kui Birx eelmisel nädalal või kunagi minu juures kräššis, ja kuidas me Pussakaga selles diivanvoodis nüüd mõnusamate kohtade pärast võitleme; ja milline on üldse kõige selle seos minuga ja minu kohaga universumis, aga vihm on nii trööstitu, et sellest tuleks üks veider-veider sissekanne. Selle asemel jalutame hoopis mööda minevikuradasid ja meenutame, mida on Daki teinud varem 25. augustil.
“Ma ei tea, kas see teeb mind paremaks inimeseks, aga eks seda ole näha.” (25.08.07)
“Aga meie kärbsepaberi külge pole veel ükski kärbes jäänud. Just nüüd jäi sinna kinni Andris, esimene liimpaberi saak. Minul oli jube naljakas, Andris oli püha viha täis, liimine ja on kindel, et kogu liimpaberimajandus on minu süü.” (25.08.06)
“Varvikute kandmisega on nagu stringidega. Kui neid esimest korda jalga/selga panna, siis on imelik tunne.” (25.08.05)
“sest kõigil oli paha ja kõik mõistsid üksteist ja nii me siis heietasime eelmise õhtu sündmusi ja suitsetasime veits ja jõime õlut veits ja hakkaski hea lõpuks.” (25.08.04)
2004. aastal kirjutasin ma nimelt värviliselt, jajah.
Nii palju siis sellest. On olnud aegu, on olnud aegu.
I don’t really know how to tell you this, Your nostrils are insulting. I think I realized itlast yearoutside of Chicagoand I saw you sit on my best friend. I’m sure you’re scarred enough to understand that Santa doesn’t exist. I’m returning the couch cushions to you, but I’ll keep the oil socks as a memory. You should also know that Iwill tell the authorities about cocaine abuse.
27. vanaduse tundemärk võiks olla midagi sellist: kui sa käid klubis, siis peaaegu iga inimene, kellega sa seal kohtud ja juttu ajad, osutub sinust vähemalt kaks aastat nooremaks.
Ma olen vana! Miks mul muidu siis kõik kohad juba teist päeva tantsimisest nii väga valutavad?
Birxult, muidugi, võtsin. Mitte üldse alatult, täitsa ausalt.
25 vanaduse tundemärki
1. Su toataimed elavad ja õitsevad ning ükski neis ei kõlba suitsetamiseks. Mu toataimede hulka kuulub tšilli. Ehk siis enamik toataimi kõlbab vähemalt söömiseks (kassid söövad küll).
2. Seks ühekohalises voodi ei tule kõne allagi. Vabalt tuleb. Ja telgis, köögis, tugitoolis, seina najal, aknalaual jne küll. Ainult autos ei viitsi enam eriti.
3. Su külmutuskapis on rohkem toiduaineid kui õlut. Lihtsalt selle pärast, et mulle meeldib süüa teha ja joogid lähevad kohe joomiseks enamasti. Minu meelest on vanaduse üks tundemärke väljapaistev baarikapisisu.
4. Kell on 6 hommikul. On ärkamise, mitte magamamineku aeg. Oleneb, oleneb. Vahepeal teen tööd isegi sel ajal neil päevil siin.
5. Sa kuuled oma lemmiklaulu klassikaraadiost. Vabalt.
6. Sa jälgid ilmateadet. Ainult surfiilmade jaoks.
7. Su sõbrad abielluvad mitte ei “käi”. Heh, mõned isegi sebivad veel. Ma ausalt ei teadnudki, et see on veel ametlik termin 😉
8. 120 päeva asemel on sul 28 päeva puhkust. Mul ei olegi puhkust, ma olen all work no play või siis töötu. Kuidas elu parasjagu otsustab.
9. Mõiste “korralikud riided” ei tähenda enam puhtaid teksasid ja pusa. Pole kunagi tähendanudki.
10. Sina oled see, kes helistab politseisse siis, kui kusagil muusika liiga kõvasti mängib. Vabalt.
11. Vanemad sugulased tunnevad ennast sinu kuuldes täiskasvanute nalju rääkides mugavalt. Kahjuks küll.
12. Sa ei tea, mis kell kiirtoidukohad kinni pannakse. Oleks meil siis mõni peale mäki, siis võib-olla jah ei teaks. Ajaa, Sirius on ka 23ni lahti, seda tean ka. Kuldset Vasikat vaat ei tea enam.
13. Su auto liisingumakse tõuseb ja kindlustusmakse langeb. Pole elun midagi kindlustanud. Ma lihtsalt sõidan.
14. Su koer on teaduslikul dieedil mitte ei söö kiirtoidu jäätmeid. Kui raha on, siis saavad teaduslikku. Kui raha pole, peavad kitkätti sööma, mis on tegelt üks saast.
15. Diivanil magamine paneb selja valutama. Voodis magamine ka, aga seda sellepärast, et meil on voodi katki ja madrats muhklik.
16. Sa teed lõunauinakuid. Enam aastaid ei tee. See komme käis aga läbi kesk- ja ülikooli minuga kaasas. Seega hoopis vastupidi jälle.
17. Õhtusöök ja kino ongi kogu väljaskäimine, mitte ainult sissejuhatus. Oleneb, kellega.
18. Hunniku grillkanakoibade söömine öösel kell 3 mitte ei rahusta, vaid hoopis ärritab su seedimist. Minu seedimist võivad muud asjad ka ärritada, aga öösel kell 3 söömine on tegelt pigem üldse rumalus.
19. Apteegis käid sa ibuprofeeni ja söetablettide, mitte rasedustesti või kondoomide järel. Igast asjade järel käin. Ja siukeste nimedega asjade, et oi-oi-oi. Aga neid asju ostan ka, jah.
20. 50 kroonine veinipudel ei ole enam “päris hea kraam”. Väkk indeed. Ikka 100 krooni ja üles on selline julge pakkumine.
21. Sa sööd hommikusöögi ajal hommikusööki. Aga ma tõusen suvaliselt üldiselt. Ma tõusen brunchi ajaks.
22. “Ma ei jõua enam nii palju juua, kui vanasti” asemel ütled sa “Ma ei joo enam kunagi nii palju”. Üldiselt ma ikka ütlen, et “Ma ei joo enam kunagi”. Nagu kõik ütlevad.
23. 90% ajas, mis sa arvuti ees istud, kulutad sa tõesti töö tegemiseks. Ohei.Aga see tähendab lihtsalt, et ma olen liiga kaua arvuti taga.
24. Sa jood enne baari minekut kodus selleks, et raha kokku hoida. Jah. Aga baarihinnad on ju üüratud ja mitte iga kord ei vea niimoodi, et baariomanik annab sulle raha, et seal edasi juua, eks ole. Või ei taha endine kursavend sulle pidevalt midagi osta. Enamasti tuleb ise ikka osta.
25. Kui sõbranna teatab, et ta on rase, siis sa õnnitled teda, mitte ei küsi, et kuidas kurat see nüüd juhtus. Heh, enamike sõbrannade puhul ma ei imestaks üldse, KUIDAS see küll nüüd juhtus… Aga õnnitleks, raudselt.
Boonus:
26. Sa loed terve nimekirja läbi ja otsid paaniliselt üht punkti, mis sinu puhul ei kehti. Sa ei leia seda. Siis saadad sa selle nimekirja aadressi paarile vanale sõbrale või lausa lingid oma blogis, sest sa tead, et see meeldiks neile ka. Ma olen iginoor, tõepoolest. Aga sellele lärmile, mis praegu väljas on, tahaks küll mendid kutsuda. No mida kuradit?! Kesse lõugab keset ööd?! Oleks siis, et Ruja siia kostaks, oleks ideaalne. Aga see on mingi tont valjuhääldiga kuskil. Põrssakari…
Igal pool on juba küll ära öeldud, et Ruja on nii-nii hea, aga kuna ma just tulen sealt, täis sellist… uskumatut kogemust, pean ma seda jagama.
See on lihtsalt uskumatu, kui hea rolli tegi Võigemast Rannapina, milliselt mõjus Risto Kübar Nõgistona… Ja muidugi, kes oleks võinud arvata, milline talent peitub “Kodu keset linna” heledapäise ja tagasihoidliku Henri ehk Sergo Varese sees? Mees andis endale selle rolliga sellised mõõtmed, et kõik see tunne ei mahu minu sisse praegu lihtsalt äragi.
Ja mis siis, et sadas vihma vahepeal ja et natuke olid käed külmast kangeks tõmbunud, kui ovatsioonide ajal oleks tahtnud neid küljest plaksutada; ja mis siis, et kõht valutas ja mu ees istusid töllid. See kõik oli seda väärt ja rohkemgi!
Ma ei suuda ette kujutada, millist tööd pidid Semper ja Ojasoo tegema, et kõike seda, mis on Ruja, kokku panna selleks, mis oli täna seal laval… Kui palju räägiti sümbolite keeles… Ühelt poolt oleks nagu vaadanud väga head filmi, teiselt poolt aga oleks nagu olnud ise seal sees. Kui nemad jõid šampust, kahetsesin ma valusalt, et olin ühe pudeli šampust maale jätnud. Kui nemad Tartu Levimuusikapäevadest rääkisid, olin ma solvunud, et ma olen sündinud 84. aastal. Ja kui Gunnar Graps oma lühikese kilje laval tegi, ja sellest ainult kahe vihjega märku andis, olin ma rõõmus, et selle ära jagasin.
Arutasime pärast, et ei tea, kas Nõgisto või Rannap ka solvusid. Ning jõudsime järeldusele, et miks nad oleksid pidanud. Rannap – jah, küll ülbe ja Suur Isiksus, aga tõeline geenius! Ja Nõgisto… Oh, mul on Nõgisto vastu praegu väike armumine vist.
Kui karm on mõelda, kuidas kõik hääbus… Üks Eesti vägevamaid bände lihtsalt hääbus 80ndate lõpu segasesse aega, kuigi – ka praegu on ju samamoodi. Ikka on vaja saada raha, ikka on vaja saada paremaid esinemisi. Ja Eestist on neid raske leida. Ja siis juhtubki nii, et andekad tüübid lõpetavad lauldes laeval purjus soomlastele, joovad ennast põhja, nii et pole toidurahagi… Ja surevad. Enne tehes veel viimase esinemise nimetus (olgu, Rogun oli) Tadžikistani mägikülas.
Kõhe küsimus jääb. Kuidas taipas Reet Linna Olav Ehala Alendrilt selles telesaates küsida: “Kuidas sa end vee all tunned?”
Mul oli raske pisaraid tagasi hoida, kui järsku sai sümbolite keelest selgeks, et… See, mis seal laval on, on viimne õhtusöök. Apostlid ja Alender, Kristusena.
Ja siis oligi kõik vaikseks jäänud…
(Ma nüüd uurisin järgi, et Alenderi jaoks oli see sõit Estonial siiski esimene, mitte ta ei olnud seal juba pikalt laulnud. Me enne jäime selle üle pikemalt arutlema. Ja mul on tunne, et Alender võis olla bipolaarne.)
Üldse kiskus kõik kuidagi kiiva, niipea kui koju jõudsin. Tuppa ilmuvad tolmurullid ja kassikarvade hunnikud MOMENTAANSELT pärast tolmuimejaga võtmist, diivan kõigub, ma just võtsin KÜLMKAPIST õunamahla ja avastasin, et jõin endale suhu herilase (väkk!), nüüd pole mul midagi a) süüa ega ka b) juua.
Kui esimesest polegi väga hullu (no kaalu tuleb ju jälgida, mis siis, et eemalt ja kahtlustava pilguga), siis teine teeb mind kurvaks mitmel põhjusel. Esiteks on mul janu. Teiseks pole mul raha. Kolmandaks on mul C-vitamiini puudus. Neljandaks ei ole mul vett, sest loputuskast on katki (näete ikka irooniat? et igas kohas, kus ma elan, jälitvad mind loputuskasti jamad?), viiendaks pole meest kodus, kellele seda kõike kurta.
Ja mul on tunne, et see herilane nõelas mind huulde vist.
Ja üleüldse, miks ma pean sellise ilmaga mingile vabaõhuetendusele minema? Mis siis, et ilgelt hea pidi olema? Pähh!
Kõht on tühi, krt. Kõige selle leevendamiseks kirjutasin ma kurja kirja firmale, kes üle kuu aja mu arvutit pantvangis on hoidnud. Eriti koom on see, et alguses nad lubasid selle mulle tagastada kahe päeva pärast. Ja teine koom selle juures on tõik, et ma peaks reaalselt selle eest veel järelmaksu maksma (kui raha oleks, mida mul pole). (Ja ei, nad ei hoia selle pärast sülarit pantvangis, sest raha ma olen võlgu pangale, nagu alati, mitte neile.)
Nagu ikka elus ette tuleb, hakkas esimese raamatuna näppu “Kunst olla hea”. Ma alustan selle hea olemisega teisipäeval, kui võib. No ikka siis, kui mees tagasi on. Aga siis olen ikka ühtejutti kogu aeg ja hästi palju hea, luban.
