need va listid mulle ju meeldivad

Määratlemata 1 Reply

Trianglilt võtsin. Mõte lihtne – vasta küsimustele ühe laulja või bändi laulupealkirju kasutades. Ma valisin selleks Ruja.

1. Are you male or female? “Tütarlaps kloaagis”

2. Describe yourself. “Avamäng karjega”

3. What do people feel when they’re around you? “Igapäevane rock”

4. How would you describe your previous relationship? “Ajaloo õppetund” (Ja “Inimene õpib”)

5. Describe your current relationship. Siia sobib tegelikult kaks tükki: “Sa oled mul teine” ja “Rahu”

6. Where would you want to be now? “Teisel pool vett” (Või “Aafrika mehed”)

7. How do you feel about love? “Parandamatu”

8. What’s your life like? “Mis saab sellest loomusevalust” (Või “Rumal rahutus”, aga vähemalt mitte enam “Meediaaskeldus” (vanas vormis)). Suure tõenäosusega tuleb sageli ette ka “Dokumentideta võõras linnas”

9. What would you ask for if you had only one wish? “Ärka, otsiv vaim” (Või, heh, “Tule minuga sööklasse”)

10. Say something wise. “Noor teab, mis teeb” (Sest “Killud toovad õnne” pole ju wise, vaid common knowledge)

chrome – not quite what i’d expect

Määratlemata 7 kommentaari

No olgu. Vanarahvas ütleb, et parem poolik Chrome käes, kui vana Explorer arvutit kokku jooksutamas. FF-i kohta ei ütle vanarahvas õnneks midagi.

Aga Chrome on viimase (ja esimese) 24 tunni jooksul tõestanud mulle, et ta on… noh, saast. Välja näeb küll lihtne, aga bugisid on küljes nii et tapab. Või noh, kas just tapab, aga minu elu teevad raskemaks, kui ma pean niigi selle Vistast saastunud laenuarvutiga mehkeldama (mis tuletab meelde, et võiks jälle natuke Desknote’i peale karjuda – seriously, KAUA VÕIB?!).

Vead on väikesed ja ma olen neid leidnud seni vähe, aga need on olulised.

Näiteks hakkasin maksma netiarvet. Arve oli pdf-is, eks. Chrome’is oli hansanett lahti. Kas üldse keegi teeb enam tänapäeval seda, et trükib numbrid ümber? Ei? Noh, mina PIDIN seda tegema, sest Chrome otsustas, et pdf-ist kopitud teksti peaks makseväljadel näitama ruudukestena. Nagu oleks see kuradi hiina keel ja mul pole õiget kodekit. Maivõi.

Siis. Kummalistel hetkedel kleepuvad aknad hiire külge ja hakkavad kohti vahetama. Siis. Google Readeri postitused ei lähe alati lugemisel loetuks – ma pean kulutama ekstra aega selleks, et korduvalt posti edasi-tagasi kerida, kuni lõpuks brauser otsustab, et nüüd vist võiks ühilduda ja otsustab, et nüüd olen ma vist TÕESTI postituse läbi lugenud, kuna ma olen seda kümme korda edasi-tagasi kerinud. No ikka põhjalikult, eks.

Surfamisajalugu EI kustu, ka mitte korduva kustutamise järel (ja minusugune pirvaatsusefriik peab väga oluliseks, et keegi ei näeks, kus ta käinud on).

Siis. Kui üleval päises näitab, et näiteks riideris on kuus uut lugemata itemit ja postkastis seitse uut kirja, siis lehele klikkides on ees vana pilt. Aeglase arvuti (nagu see Vistane) korral vajab teinekord lause refreshi, muidu aga võtab niisama mõtlemisaega, enne kui paneb värske pildi ette. FF ei teinud siukest nalja kunagi.

Vanevald kirjutas midagi spetsiaalsest pornolehitsemisest, aga mina seda ei leidnud/pole viitsinud otsida.

And last but not least – mida kuradit toimub selle otsinguvärgiga?! Tegu on Google’i tootega ja ma EELDAN, ma TAHAN, et otsing oleks by default Google, mitte mingi kuradi search live blabla, mida ma sajaga vihkan (sest ta on umbes nagu neti, või, mis veel hullem, www.ee). Ilmselt saab seda kusagilt seadistada, aga miks ma pean selle jaoks eraldi aega kulutama, kui loogiline oleks, et otsing olekski Google?

No ja sellest rääkimata, et see on eesti keeles ilma minult luba küsimata. Kuidas ta julges?!

Tsiteerides üht extended family liiget: “Nüüd peab Tasku mind ikka kõvasti üllatama, kui on sundinud pool tundi parkimismajas ummikutes veetma.”

Nüüd peab Chrome mind ikka tõsiselt suutma üllatada, et ma teda jätkuvalt kasutada tahaks, kui on sundinud terve arve ümber trükkima ja nii edasi.

ilmast ilma ilma

Määratlemata 9 kommentaari

Lihtsalt teadaandeks võin öelda, et viimase nädala on meie korteris olnud külmem kui hundilaudas ja täna näiteks oli külmem kui õues. Ma pidin poes käies palavusse surema ning pärast toas külma kätte kõngema. Kumbki variant pole mu eelistus suremiseks.

Sellest johtuvalt on nii minul kui inimesel saabunud esimesed märgid esimesest sügisesest nohust ja ma turtsun ja joon teed, nagu oleks juba… noh, sügis.

Vähemalt on kirjutamisblokk läinud, jumal tänatud. Ja “Koletislik rügement” on üle pika aja keskmisest parem Pratchett.

A muidu, mis värk selle vihmaga on?

Teekonnad unelmate lõppu

Määratlemata Leave a reply

Käisin eile Afanasjevi filmi “Teekond unelma lõppu” vaatamas. Ning nagu juhuslikult pidasin enne seda päeval maha pika vestluse oma eksabikaasaga, mis lõppes väga positiivsetes toonides. (Tundub, et me ikkagi suudame tsiviliseeritud olla, ja see on tore.) Tema jutust jäi aga kõlama miski, mis Afa filmiga haakus. See Ekspressi artikkel… Üks ta sõber oli arvanud, et ma üritasin selle kaudu temalt vabandust paluda (eksabikaasalt siis, mitte sõbralt).

Esimene reaktsioon oli: pfft! Mismõttes. Meie vabandustpalumised on toimunud ja vajadusel toimuvad edaspidigi privaatselt. Sest see, mis TEGELIKULT juhtus (kirjutagu kollased blogid, mis tahes), on ikkagi meievaheline ja kui see pole olnud avalik, siis pole ka põhjust avalikult vabandust paluda. Artikkel oli pigem siiski lihtsalt ühe blogi lugu, näidates, kuidas asjad võivad teinekord perspektiivist välja minna. Kindlasti kohe ei olnud minu blogi meie lahkumineku põhjus, lahkumineku põhjus ei olnud ka blogimine või minu raamatud. Põhjus oli hoopis muu. Blogimine lihtsalt… oli foonil olemas. Vahepeal liialt esile tungides.

Igal juhul.

Afanasjevi film pani mõtlema. “Kui sa liigud kunstnike ja kirjanike seltskonnas, siis pead sa arvestama, et kõik, mis sa teed või ütled, võib varem või hiljem jõuda luuletusse, raamatusse, laulu, pilti, filmi,” ütles eile Andra. Ning meie, loomeinimesed, ei oskagi teisiti. Me elame oma tundeid läbi oma loomingus ja loominguga. See lihtsalt käib meiega koos nagu püksid käivad persega. Kui me seda ei teeks, siis me poleks loomeinimesed.

Üks variant, kuidas oma valu läbi elada ja sellest üle saada, on tegutseda nagu Afa. Kõik-ausalt-ära-rääkida-stiilis. Teine variant on korjata kilde, emotsioone ja nad näiteks ilukirjanduseks vormida. Sel viisil, privaatselt, tegutsed sa ainult iseendaga ja jätad teised välja. Dokumentaalvormi kasutades puudutad sa aga ka teisi ja võid niimoodi, puudutades, teistele ka haiget teha. Igaüks teeb ise omad valikud, kuidas täpselt ta toimetab. Aga mingil viisil jõuavad alati kõik meie juhtumised, valud, igatsused, õnnelikolemised, lahkuminekud – kõik jõuavad varem või hiljem meie loomingusse. Kui sa liigud iseenda seltskonnas ja oled juhtumisi loomeinimene, siis pead sa valmis olema selleks, et su tunded lõpuks su loomingusse jõuavad.

Lahkuminekud on alati väga koledad. Kaks inimest, kes üksteist armastasid, teineteise kehakumerusi peast teadsid ja üksteisele kõige sügavamaid saladusi usaldasid, muutuvad. Nad muutuvad koledaks, õelaks, kättemaksuhimuliseks, kibestunuks… Ja siis see läheb mööda. Ainult see tuleb ära tabada, et sel hetkel, kui sa oled kole, ei tohi teha midagi mõtlematut, mida sa pärast kahetseda võiks. Sest siis sa ei saa võtta seda tagasi ega selgitada – sorry, ma olin vihane.

Lahkuminekud on alati koledad, aga minu meelest oli Afa film ilus ja aus. Ning see ei olnud üldse kättemaksuhimuline, kole, kibestunud. Ma ei tea, kas see nõudis temalt suurt eneseületamist või mitte, aga igal juhul on see… Ühe inimese ühe valu kroonika. Ning tal on õnnestunud kõndida õigel poolel, mis puudutab teistele inimestele selle filmiga liiga tegemist. Minu meelest.

Minu kirjutamisblokk aga kestab. Äkki ma olen liiga õnnelik viimasel ajal?

unenäobloog

Määratlemata 3 kommentaari

Täna nägin unes, et lendasin Tanel Padariga, kellega mul oli täiega rokkiv suhe, New Yorki, lihtsalt nalja pärast šoppama. Pärast ei saanud tagasi, sest Gustav oli.

Ma tean küll, millest see on. See on sellest, et mu telefonil on “Igatsus” helinaks pandud ja me eile roomasime Andraga mööda Tartut eriti tarkade tüdrukutena ringi. Jajah.

üleüldisest viisakusest ja õhtuinimeste diskrimineerimisest

Määratlemata 14 kommentaari

Õhtuti, siis kui und ei tule, tuleb igasuguseid mõtteid pähe, mis kahjuks on hommikuks ununenud. Muidugi on mul öökapil paber, kuhu kiirelt uitmõtteid üles tähendada, aga hommikul ei pruugi need enam sama geniaalsed tunduda.

Aga üks asi on mul meeles küll, mis jäi mõtteisse uitama, kui ühel õhtul inimest togisin ja muudkui rääkida tahtsin, tema aga magada eelistas. Nimelt – õhtuinimesi diskrimineeritakse räigelt! Kui tegu on õhtuinimesega, siis millegipärast tuleb alati varem või hiljem teemaks, et “oi, ta on hommikuti nagu deemon” või “ah, ta ei ole suurem asi hommikuinimene, ärge teda enne lõunat torkige”. Kas aga keegi on kunagi hoiatanud, et “oot, selle vennaga ei tasu pärast kella kümmet rääkida, ta pea ei seleta enam” või “ära üldse üritagi teda kuskile kutsuda, ta muutub torssi, kui kell üksteist magama ei saa”? Ei ole ju! See-eest õhtuinimeste hommikuvastikuse üle ilgutakse pidevalt ja visatakse nalju.

See tuletab mulle meelde, kui häiriv oli, kui ma Ühe Poisiga deitisin kunagi. Vend kusjuures jäigi täiesti konkreetselt kinos hambad laiali magama ja absoluutselt ei olnud võimalik temaga pärast kella üheksat suhelda, sest ta juba magas. Kasvõi silmad lahti.

Ja oleks ta siis mind hoiatanud selle eest! Ei, kus sa sellega! Mina aga ju ikka ütlen inimestele, kes näiteks ööseks jäävad või tahavad mult varahommikul asjalikkust, et eriti pole mõtet muga enne lõunat suhelda. Ma võin liikuda ja rääkida, aga pea veel ei tööta.

Siis ühte asja mõtlesin veel ühel õhtul. Et kuidas ma ikka ei salli inimesi, kes oma blogikommentaaridele ei vasta (jah, Sepp, ma räägin natuke sinust ka). No kurat, sul on avalik blog, sa kirjutad asju, mida teised saavad lugeda, sul on kommentaarid avatud ja – sa lihtsalt ei vasta neile! Minu meelest on see kohutavalt ebaviisakas. Olgu, tõsi, kõigile kommentaaridele ehk ei jõuagi vastata, aga kui sult ikka küsitakse otse midagi, siis oleks kena vastata. Kui sind kommentaarid häirivad ja sa ei taha vastukaja (ise anda), siis pane need kinni! Või siis ütle, et kuulge, ma ei jõua kõiki neid viitkümmet kommentaari läbi lugeda, tööd on palju ja… Aga vähemalt anna teada, et sul pole ükskõik!

Phh, õpeta nagu oma lapsi…

Ma siis jäingi mõtlema, et äkki olen ma liiga viisakas. Mind jääb alati vaevama, kui ma pole mõnele kirjale vastanud (ja seda juhtub ikka, isegi oluliste kirjadega – mul nimelt on nii, et kui ma kirja läbi loen ja kohe ei vasta, siis ma unustan selle kiirelt ja see võib meenuda alles mõne kuu pärast – ja siis võib olla juba hilja. Kui ma aga kirja lugemata jätan, et noh, meeles püsiks sellega tegeleda, võib ka nii palju uusi kirju peale tulla, et avastan selle alles nädalaid hiljem). Või kommentaarile. Mind vaevab, kui ma ei ole saanud lehvitada tänulikult või suunatulesid vilgutada, kui mind liikluses vahele lastakse. Mind häirib, kui ma ei saa lehvitada juhile, kes mulle vilgutas, et politsei on või et tuled ei põle. Ma tahan inimesi tänada, kui nad on mu vastu head, ja ma tahan neid meeles pidada, ma ei taha neid unustada või jätta neile mulje, et nad on unustatud või et nende kommentaarid, teod, vilgutamised, kirjad pole olulised. Sest et nad on!

Aga nüüd ilusa lõpumärkusena ma ütlen, et ma nägin täna lausa kaht marssi, väga vägev oli. Tartu on sügisel ilus ja soe koht!

pika nädalavahetuse üldskoor

Määratlemata 4 kommentaari
  • vähemalt üks puuk (ei, mul pole süstid tehtud – milleks? ma olen korra juba borrelioosi põdenud, polnud üldse hull)
  • umbes viis tundi mudamülkas kinni istumist nimetus (hah, tegelt nimega – Ihamaru) metsas
  • üks äikesetorm
  • kaks imelikel kellaaegadel ärkamist
  • alla paki suitsu
  • Tallinn, mu arm
  • totaalne writers’ block
  • üks läbiloetud “Minu Argentina” (soovitan!)
  • üks uus Pratchett
  • kaks närvirabandust Tasku parkimismajas
  • kolm närvirabandust Tasku eskalaatoritel, kus umbes sada kasvatamatut jõpsikat end liiga mugavalt tundsid
  • paar tundmust, et “kallis, me oleme vanaks jäänud” – “jah, isegi õllet on kapis vähem kui süüa”

Aga see kuradi puuk… Jättis oma jala minu sisse. Ilge on elada nüüd selle teadmisega. Ja mida selle writers’ block’iga teha? Päh.