Õhtuti, siis kui und ei tule, tuleb igasuguseid mõtteid pähe, mis kahjuks on hommikuks ununenud. Muidugi on mul öökapil paber, kuhu kiirelt uitmõtteid üles tähendada, aga hommikul ei pruugi need enam sama geniaalsed tunduda.
Aga üks asi on mul meeles küll, mis jäi mõtteisse uitama, kui ühel õhtul inimest togisin ja muudkui rääkida tahtsin, tema aga magada eelistas. Nimelt – õhtuinimesi diskrimineeritakse räigelt! Kui tegu on õhtuinimesega, siis millegipärast tuleb alati varem või hiljem teemaks, et “oi, ta on hommikuti nagu deemon” või “ah, ta ei ole suurem asi hommikuinimene, ärge teda enne lõunat torkige”. Kas aga keegi on kunagi hoiatanud, et “oot, selle vennaga ei tasu pärast kella kümmet rääkida, ta pea ei seleta enam” või “ära üldse üritagi teda kuskile kutsuda, ta muutub torssi, kui kell üksteist magama ei saa”? Ei ole ju! See-eest õhtuinimeste hommikuvastikuse üle ilgutakse pidevalt ja visatakse nalju.
See tuletab mulle meelde, kui häiriv oli, kui ma Ühe Poisiga deitisin kunagi. Vend kusjuures jäigi täiesti konkreetselt kinos hambad laiali magama ja absoluutselt ei olnud võimalik temaga pärast kella üheksat suhelda, sest ta juba magas. Kasvõi silmad lahti.
Ja oleks ta siis mind hoiatanud selle eest! Ei, kus sa sellega! Mina aga ju ikka ütlen inimestele, kes näiteks ööseks jäävad või tahavad mult varahommikul asjalikkust, et eriti pole mõtet muga enne lõunat suhelda. Ma võin liikuda ja rääkida, aga pea veel ei tööta.
Siis ühte asja mõtlesin veel ühel õhtul. Et kuidas ma ikka ei salli inimesi, kes oma blogikommentaaridele ei vasta (jah, Sepp, ma räägin natuke sinust ka). No kurat, sul on avalik blog, sa kirjutad asju, mida teised saavad lugeda, sul on kommentaarid avatud ja – sa lihtsalt ei vasta neile! Minu meelest on see kohutavalt ebaviisakas. Olgu, tõsi, kõigile kommentaaridele ehk ei jõuagi vastata, aga kui sult ikka küsitakse otse midagi, siis oleks kena vastata. Kui sind kommentaarid häirivad ja sa ei taha vastukaja (ise anda), siis pane need kinni! Või siis ütle, et kuulge, ma ei jõua kõiki neid viitkümmet kommentaari läbi lugeda, tööd on palju ja… Aga vähemalt anna teada, et sul pole ükskõik!
Phh, õpeta nagu oma lapsi…
Ma siis jäingi mõtlema, et äkki olen ma liiga viisakas. Mind jääb alati vaevama, kui ma pole mõnele kirjale vastanud (ja seda juhtub ikka, isegi oluliste kirjadega – mul nimelt on nii, et kui ma kirja läbi loen ja kohe ei vasta, siis ma unustan selle kiirelt ja see võib meenuda alles mõne kuu pärast – ja siis võib olla juba hilja. Kui ma aga kirja lugemata jätan, et noh, meeles püsiks sellega tegeleda, võib ka nii palju uusi kirju peale tulla, et avastan selle alles nädalaid hiljem). Või kommentaarile. Mind vaevab, kui ma ei ole saanud lehvitada tänulikult või suunatulesid vilgutada, kui mind liikluses vahele lastakse. Mind häirib, kui ma ei saa lehvitada juhile, kes mulle vilgutas, et politsei on või et tuled ei põle. Ma tahan inimesi tänada, kui nad on mu vastu head, ja ma tahan neid meeles pidada, ma ei taha neid unustada või jätta neile mulje, et nad on unustatud või et nende kommentaarid, teod, vilgutamised, kirjad pole olulised. Sest et nad on!
Aga nüüd ilusa lõpumärkusena ma ütlen, et ma nägin täna lausa kaht marssi, väga vägev oli. Tartu on sügisel ilus ja soe koht!