Niisiis, käisime eile kinos. Üldse on kuidagi sel aastal palju kinno satutud, hakka või ära harjuma sellise kohtlemisega.

Igal juhul, minu meelest on tiim Kask-Vahtre-Ulman ilusa ja paatosliku taiesega hakkama saanud. Nagu me pärast filmi arutasime, oli seal muidugi palju kitsaskohti, à la miks näidati alguses kastitäit granaate, kui neid hiljem filmis ei kasutatud, miks näidati, et Sõjakooli vallutamisel suri nii palju tüüpe, kui tegelikult sai surma vaid neli kadetti jne. Ning  natuke häiris ka klišeelik leitnant Rõugu armastuslugu ja metsik tujuka naise pärast tõmblemine – kas siis tõesti peab panema muidu väga hea süžeega filmi keskmesse just fiktiivse armastajapaari (vrdl “Nimed marmortahvlil” ja iga Hollywoodi seiklusfilmi)?

Oli ju palju liine, millele oleks saanud ehk paremagi stsenaariumi üles ehitada – kasvõi Viktor Kingissepa naise meeleheitlik ja vihane kättemaksuaktsioon. Või siis kasvõi Anveldi (ehk Jurist, mängis Malmsten) ja Spetsialisti (Tuisk) omavaheline hõõrumine – või siis kasvõi Anveldi värvikas isiksus ise! Mind jäi küll painama, et kust ja kuidas sellised mõtted riigipööraja pähe kunagi tulnud on, milline on tema taust, mida ta tegelikult usub… Filmist jäi aga mulje, et Juristi näol oli tegu hariliku kusikuga, kes lihtsalt oli kade kõigi peale, kellel temast paremini läks. Ja selle vastu pidi siis võitlema nii, et toome tervesse pursuide riiki kommunismi: las olla juba kõik vaesed (aga tema ise plaanis muidugi koore riisuda).

Ja muidugi oli väga hollywoodilik ja klišee väikese pagaripoisi kättemaks isa surma eest – see lihtsalt PIDI sees olema, et ükski (fiktiivne) liin lahtiseks ei jääks.

Filmi kestel ma mõtlesin, et mind oleks palju rohkem ehk huvitanud see, kuidas tundus kõik see madistamine tavainimesele. No mida kasvõi mõtles see tehasetööline, kes hommikul tehasesse läks ja kellele hakkas mingi tädike järsku kasti peale roninuna kõigi maade proletaarlastest sokkima? Või mis sai sellest lehepoisist, kes padrunite eest hingehinda küsis?

Kui ma eilses postituses mainisin Varese superrolle, siis pean end parandama – Tanel Rõugu roll “super” kohe kindlasti ei olnud. Keskpärane Hollywood, ütleks, aga ma kardan, et palju “aitas” kaasa ka Koiksoni kehv esinemine. Miks Koikson? Filmi heliraja lugu oli küll haarav ja ilusasti tal sisse lauldud, aga kas selleks pidi ta kohe ühte pearolli valima?

Aga samas olen ma nõus, et nii keerulist ja paljude liinidega sündmust nagu detsembriputš oli, ei saanudki ehk muudmoodi linale tuua. Midagi pidi paratamatult kaduma, midagi pidi lihtsustama. Kuna meil kodus on ajalugu pidevalt teemaks, olen detsembrisündmustega suhteliselt hästi kursis, eriti selle humoorika kindral Põdderi (Kark) osaga selles (“Lubage teha mul mõned paugud!”) (sellega seoses on muidugi üks inside joke ka, nimelt mängib meie sõber V. generaal Põdderit etenduses ja see sobib talle kui rusikas silmaauku). Seetõttu oli mul väga huvitav vaadata, kuidas lugu visuaalselt välja näeb. Ma ei kujuta aga ette, kuidas tundub film teistele, kes ehk ajalooga nii hästi kursis ei ole (st ma ei ole just hästi kursis, aga see on olnud viimasel ajal palju teemaks – ma ei usu, et teistes keskmistes kodudes just sõjaajaloost palju räägitakse, nagu meil see kombeks). Ma loodan, et see mõjub neile hästi, tõstab rahvuslikku uhkust ja annab paar infokildu ajusoppi juurde.

Lugesin arvustusest, et “Detsembrikuumus” on propagandafilm ja arvustus andis (vist Ruus Ekspressis) tunda, et see oleks justkui midagi halba. Ma küsin vastu – aga miks propaganda alati halb on? Kas teile ei tundu, et tänapäeva noortel jääb vajaka patriotismist ja isamaa-armastusest? Kui propaganda kannab õilist eesmärki – rahvusliku uhkuse tõstmist, näiteks – siis miks ta on halb? Pealegi pole ju tegu vale või tõe ilustamisega. Tõele on lihtsalt lisatud soundtrack ja antud ilusate inimeste näod. Ja mis siis? Miks ei või kodumaa ajaloost pajatavad filmid mõjuda hea propagandana?

Minu meelest oli tegu hea seiklusfilmiga. Üks blogija (kellega me, nagu välja tuleb, samal seansil olime) teeb filmi põhimõtteliselt maha, lisab vaid, et talle meeldisid kaks stseeni. Noh, mina just mõtlesin neist ühe stseeni ajal, et küll on ikka kräpp! Pean silmas seda stseeni, kus Elis Kingissepp (Mikiver) ja Jurist teineteisele silma vahtisid ja suitsetasid. Õu. Mai. Gaad. Tundus, et see kestis kakskümmend mintutit. No miks on Eesti filmides nii palju tühje jõllitamiskohti? Keegi kunagi kuskil ütles, et eesti film on selline: maastik, maastik, maastik, keegi vahib kellelegi otsa, maastik, maastik, maastik, jupp diaoloogi, maastik, maastik, maastik jne. Selle stseeni ajal tuli mul see meelde… Ebavajalik, ma arvan. Oli ju muidugi aru saada, et Elis Kingissepa ja Juristi vahel midagi susises, et neid ühendasid aated ja kättemaksuhimu. Mõttetu.

Aga hea film oli ja soovitan kindlasti vaatama minna. Esiteks muidugi tuleb (head) eesti kino toetada, teiseks oleks tore, kui Ekraan Tartusse püsima jääks ja Cinamon seda välja ei sööks, and last but not least – hea film oli, tõesõna. Okei, natuke klišeelik, aga üldiselt siiski huvitav, hea helitaustaga, toredate rollidega ning üle pika aja võis korraga ekraanil näha nii palju häid eesti näitlejaid – üllatuslikul kombel isegi Andres Mäharit, nagu allpool pildilt näha! Ja noh, näeb üht lauljat ka, aga kui parem silm kinni panna ja talle mitte kaua otsa vaadata, siis ei hakkagi Koikson väga häirima.

Lisa: veel üks arvustus, asjalik ja argumenteeritud.

Ja veel üks arvustus.

Ja Eveliisule ei meeldinud üldse kohe.

Sergo “Tanel Rõuk” Vares ja Andres “Pritsumees” Mähar

Mait “Jurist Jaan Anvelt” Malmsten ja Tambet “Spetsialist” Tuisk – kahtlemata ühed parimad rollid. Paistab, et Tuisk on täitnud Eesti teatrimaastikul koha, mis pikka aega tühi seisis – koleda pahalase rolli. Teate seda kiilakat kurja näoga üleni tätoveeringuid täis Hollywoodi näitlejat, kes alati mängib itaalia juurtega mafioososid või muid kurjameid? Mul ta nimi ei tule meelde, aga vot sama koha on hõivanud mu meelest Tuisk nüüd.

Carmen “Elis Kingissepp” Mikiver – väga ehe ja mõjuv roll.

(Kõik pildid filmi kodulehelt detsembrikuumus.ruut.com)