Külalisesinemisi…

TULE, MA JUTUSTAN SULLE LOO

Siia kogumikku on koondatud 19 autori novellid. Kõigi autoreid ühendab vanus, õigemini noorus, enamik neist on sündinud 1980ndatel, aga esindatud on ka 1991. ja 1979. sünniaastad.

 

Koostaja ja üks autoreist Dagmar Lamp ütleb: „See raamat on meie põlvkonna nägu. Meie, noored, kelle jaoks terve maailm on valla. Me ei mäleta suurt midagi võitlusest vaba Eesti nimel, meie jaoks jäävad aina kaugemaks ja võõramaks mälestused Balti ketist või tankidest tänavatel. Meil ei ole olnud Oma Suurt Sõda – ja see ongi meie taak. Me otsime ja otsime, vahepeal leides, vahepeal jälle kaotades.”

 

Toimetaja Berk Vaher lisab: „Siin kogus on kõrvuti 1990ndate lõpu laines alustanud Wimberg, Vahur Afanasjev ja Martin Oja ning praeguse kümnendi keskpaiku sündinud ajakirjas Värske Rõhk avaldatud Eia Uus, Jim Ashilevi ja Edvin Aedma. Nagunii on siin neidki, kes debüteerivad nii varakult, et osalevad noorautorite kogumikes ka kümne aasta pärast. Ärgem kõnelegem „sellest, kuidas eesti noored kirjanikud praegu kirjutavad” – stilistiliselt on siin tekste seinast seina, kaprealismist küberpungini. On muinasjutte ja on m-jutte. Ning see, et paljud neist eripalgelistest tekstidest – kui mitte kõik – kätkevad endas kommunikatsiooniprobleeme, teise leidmist-kaotamist eneses ning enese leidmist-kaotamist teises, viitab ju mitte ainult kogu kirjanduse, vaid kogu inimeksistentsi pärisosale.”

TARTU RAHUTUSED

Tartu on väike puust linn. Tartu ei ole väike puust linn. Kas Tartu on üldse üks linn? Kas need, kes siin on, elavad siis ühes ja samas linnas? Kas tudeng ja prükkar elavad ühises Tartus? Kas need, kes Tartusse satuvad, on siis selles linnas, milles tartlased elavad – või millises neist?

 

Kas linna piiresse jõudnu ikka üldse jõuabki Tartusse või peab ta tõttama ühekorraga kõigile tänavatele, et Tartusse jõuda? Peab ta hakkama rottmehi ja deemoneid nägema, et Tartusse jõuda? Või piisab siin lapse saamisest?

 

Ehk muutubki Tartu tegelikkuseks vaid siis, kui sellesse saabutakse või sellest lahkutakse? Aga ikkagi – kas pabinas abiturient jõuab sellessesamasse Tartusse, millesse pageb redutama pronksiöö noakangelane? Kas Tartu sünnib musta lennukiga lahkumisest või Tartu surma eest põgenemisest? Nendes, kes taipavad, et ei saagi lahkuda ega põgeneda?

 

Kas Michael Jacksonil ja Marju Lauristinil on/oli seesama Tartu? Sest miks ei võinuks ka Michael Jacksonil oma Tartu olla. Sellest raamatust selgub, et oligi. See on üks väheseid asju, mis sellest raamatust selgub. Kõik muu läheb üha segasemaks. Tartu tekitab rahutust. Ja rahutusi.

 

Tartut ja iseennast otsivad raamatus:  Mehis Heinsaar, Sven Vabar, Kärt Hellerma, Piret Bristol, Maimu Berg, Vahur Afanasjev, Berk Vaher, Meelis Friedenthal, Dagmar Lamp, Marta Karu, Põim Kama, Ervin Õunapuu, Jaan Kaplinski, Urmas Tilga, Leelo Tungal, Anna-Maria Penu, Epp Petrone, Kristjan Sander, Katrin Ruus, Urmas Vadi, Tiit Aleksejev.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga