Category Archives: Inimesed ja inimeseks olemine

aastakokkuvõte 2020

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Sel aastal ma mõtlesin, et hakkan ikka juba varakult kirjutama oma aastakokkuvõtteid, aga siin me nüüd oleme. Nagu Triin “Sodiaagisosinate” sellenädalases saates ütles, väga tabavalt: “Dakil on lihtsalt igasugustest aastakokkuvõtetest täiega kopp ees.”

Ja mul tõesti on. (PS. Kas te ikka teate, et ma teen ka sodiaagiteemalist podcasti? Ei teadnud? NO TÕESTI. I’m the Queen of Estonian Podcastsphere praeguseks, varsti läheb käest juba, liiga palju podcaste. Aga näed, kirjutama ei jõua ka mitte once in a full moon…)

Niisiis, liiga palju olen pidanud tööalaselt igasuguseid kokkuvõtteid tegema. Aga, tuleb tõdeda, et töö- ja eraelu tasakaal ongi paigast ära. Seega: tänasel täiskuuööl ma pingutan. Pingutan, et mõelda korraks iseenda ja oma elu peale. Hakkame siis otsast harutama.

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2017, 2018, 2019)

1. Mida sa tegid aastal 2020, mida sa polnud varem teinud?

Ma pole kunagi varem olnud isolatsioonis. Ma pole varem kunagi andnud (kaks korda!) koroonatesti. Ma pole kunagi varem Instagramis nii avalikult oma suhet jaganud.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ikka veel pole jõudnud Pariisi. Ma peaaegu oleks jõudnud sel korral – kuupäevad olid paigas. Märtsis…

Suhete koha pealt jäin endale kindlaks. Suhe, kus olin eelmisel aastavahetusel, jõudis koroonaisolatsiooni saabudes lõppeda. Isolatsioon tegi selle mõnes mõttes isegi lihtsamaks – ma sain aru, et ma ei igatse selle inimese lähedust nii väga, kui peaksin igatsema. Inimene ise oli imeline, aga lihtsalt miski jäi puudu. Ja ma lõpetasin selle suhte, olgugi, et lühikese – olulise siiski. Sest mulle oli oluline näha, et on olemas häid inimesi, kes päriselt on head ja kes päriselt usuvad minusse. Alati lihtsalt keemia ei mätsi.

See liigutus tasus vist end ära, sest nii olin avatud Suurele Armumisele. Uusi lubadusi ei julge anda. Ehk vaid seda, et luban jätkata varjutööd, luban jätkata teekonda oma sisemise lapseni, et ükskord temaga kontakt leida. Tahan harutada neid sõlmi ja mustreid ja saada paremaks emaks, kallimaks, sõbraks, õeks, tütreks, kolleegiks, inimeseks.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Muidugi! Ruumi sai emaks ja kuigi ta tegi seda karantiinihaiglas ja ma nägin tükk aega vaid beebist pilte, siis seda imelisem see on. Kusjuures, on väga alahinnatud – või siis sellest väga ei räägita? – kogemus see, kui sa saad bestikaga päriselt jagada emaks olemise kogemust. Muidugi ongi see igaühe jaoks erinev, aga nii palju asju mõistate te üksteise juures paremini. (Ja mingeid asju mõistate kohe palju halvemini 😀 )

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Suri üks mu kõige lähedasemaid – Pisike Beib-Mees Miu-Miu. Ma igatsen teda iga päev ja ma pole senini suutnud või osanud seda leina protsessida.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2021, mis puudus aastal 2020?

Vabadust reisida. Ja päris ausalt: natuke rohkem vaba raha.

6. Mis riike külastasid?

Oh, kõik need eelnevad aastad, kus ma olen siia saanud pikalt riike loetleda… Ma käisin suvel Saaremaal!

7. Mis kuupäev aastast 2020 jääb igaveseks su mällu? Miks?

23. mai 2020. Sest Miuks. 10. juuni 2020 ka, sest käisin ühel olulisel esmakohtingul.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Et ma julgesin armuda. Siit edasi, loodetavasti, tuleb kordaminekuid veel, eriti neid, mis eeldavad suurt sisemist vaprust ja haavatavust.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma järjepidevalt töötan üle.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Vigastada vist ei saanud, kui suudlemisest punaseks hõõrutud lõug ja paar seljavalunädalat välja jätta. Küll aga olin ma aasta lõpus KAKS KORDA kõhugripis ja millalgi siin suve lõpus ka külmetusviiruses ja kõik need tegid mu abituks ja jõuetuks ja panid välja kaapima viimaseid jõuvarusid, et meie eluke siin käimas hoida.

11. Möödunud aasta parim ost.

Ma ostsin veebruaris (vist) kaltsukast kaheksa euroga kasuka ja appi, kuidas ma seda armastan.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Emiliana. Ta on kasvanud absoluutselt imeliseks inimeseks.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Pedofiilide. Poliitikute. Vihakõnelejate. Vaktsiinivastaste. Maskieitajate. Trumpi. EKRE. Fakk, see nimekiri on liiga pikk, aga ma enamiku ajast püüan mitte neile mõelda.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Eelarveäpp näitab, et toitu. Ja pole ka ime – kullerteenused said kolmandiku mu sissetulekust, aga see-eest pole ma kunagi omanud nii täis sahvrit või nii korralikku nädalamenüüd.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

“Külmavärinad” ja kõik sellega seotud. Kõik need lood, mida ma otsin ja leian; kogu see minu ja Heidi rituaal, meie naljad, meie jutud… MEIE FÄNNID! Appi, kuidas ma seda armastan! Ja seda poleks ilma pandeemiata kõike juhtunud!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2020 meenutama?

Picture This – If I Build a Home on the Moon

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Paksem.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Võtnud endale vaba aega ja seda lähedastega veetnud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Jõulude ajal söönud 🙁

20. Kas sa armusid aastal 2020?

Täielikult.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Võiks öelda, et üldse neid ei olnud.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Kuna Buzzfeedi tüübi tegid endale oma firma, siis kõik, mida toodab Watcher. No ja muidugi kõik mu enda podcastid ja projektid on jätkuvalt mu lemmikud: “Naistejutud”, “Külmavärinad”; “Eesti roimad koos Andres Anveltiga”, “Sodiaagisosinad”.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Jepp.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Ma lugesin sel aastal ikka jube vähe, tuleb tõdeda – või siis mul on lihtsalt 0 mälu hetkel. Aga nii Pautsi kui Luitsalu Minu-sarja raamatud olid väga mõnnad.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Picture This vist oligi, muidu seilasin ikka edasi Foode ja James Blunti viimase albumi ja Dolly Partoni lainetes.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Sain piisavalt kodust töötada ja muidugi avastasin, et heaks eluks on tasakaal kuskil seal kontori ja kodu vahel.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ee… kas meil üldse tuli sel aastal filme välja? Ausalt, see aasta on popkultuuri mõttes täiesti eristamatu hall pühapäev. No see “Tiger King” oli ikka fakken insane, muidugi. Aga ta pole film… No ei tule praegu üldse meelde, et oleks ma iial ühtki filmi näinud.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

36 tuli MU ESIMESE ÜLLATUSSÜNNIPÄEVAGA! Selle eest pean tänama oma toonast partnerit ja ilmselt Sikit ja ülejäänud perekonda, aga nad tulidki täiesti ootamatult mu sünnipäeva õhtul uksest sisse ja see oli nii uskumatu ja ma nutsin nagu väike beebi.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Lumi. Mittepurunev tehnika (praegugi taon tühikuklahvi nagu insane person, sest mingil põhjusel ta vahel ei tööta). Rohkem vaba aega. Vähem värbamisintervjuusid. NULL PANDEEMIAT.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Ülessoojendatud surm, kel on täitsa suva, mis tal seljas on. Isolatsioonivabal ajal muidugi kleidid to the max.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Rutiin.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dolly Parton!

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.

34. Keda igatsesid?

Perekonda, sõpru, kolleege.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Issand, ma vist olen igal aastal siia oma uue silmarõõmu initsiaali visanud, aga no mis teha, sel aastal vist ikkagi ongi Arkadi parim uus tutvus. Ja siis see Eleryn, kes pahaaimamatult meile “Külmakatesse” oma loo saatis ja kelle me koheselt oma parimaks sõbrannaks kuulutasime (kuula “Külmakate” seda episoodi, et pihta saada).

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2020 õpetas.

Mingeid löödud hingehaavu saad sa parandada iseseisvalt ja üksi olles. Aga on mingid haavad, mille parandamiseks on vaja teist inimest.

mäletamisest

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ma vaatasin täna üht videot, kus skisoafektiivse häirega inimene kirjeldas oma pimedaid päevi, kus ta praegu viibib. Ta ütles sellise lause: “Ma mäletan hetki, kui ma olen olnud õnnelik, kuid ma ei mäleta, mis tähendab tunda rõõmu.”

Ja ma sain aru, et mul on nii depressiooniga.

Ma mäletan hetki – oh, nii selgelt! – mil ma olen olnud depressioonis, kuid ma ei mäleta enam, mis tunne on olla depressioonis. Seda on kohutavalt veider öelda.

Ma käin jätkuvalt, iga paari kuu tagant, oma korralisel tehnoloogilisel ülevaatusel. Vahel ma annan verd, et arst saaks vaadata, kas rohud mu kehas on õigel tasemel ja ühtlasi, et ega need rohud ei söö ära mu leuko- ega erütrotsüüte. Ma käin ja istun arstiga, ta paneb kõik oma paksu kladesse, mille peal on kirjas minu nimi, kirja, ja ma tunnen ennast pärast seda nii palju paremini. Ma olen kohale ilmunud, ma olen hoidnud käest kinni, ma olen teinud risti sinna kastikesse, kuhu mul on vaja rist teha.

Aga paljuski on see muutunud muidugi ka automaatseks. Ja selles pole midagi halba, mul on väga vaja seda, et mul see turvavõrgustik oleks. Ometi on nii imelik aduda, et ma tõepoolest enam ei mäleta, päriselt, päris-päriselt, mis tunne see oli. Mis tunne see oli.

///

Ükskord ütles Naabrinaine mulle väsinud veendumusega, et oleks ehk aeg see hall lint enda rinnast rebida. See oli millalgi sel ajal, kui ma olin lahku minemas ja tegelikult oma elus ühes kõige madalamas punktis üldse. Aga tema point oli muidugi õige – ma lihtsalt sel ajal ei saanud sellest aru.

Ma ei saanud aru, mis mõttes saab selle halli lindi – et ma olen depressiivik – rinnast rebida. Kord juba oled, oled ju lõpuni välja!

Nüüd ma saan sellest vist paremini aru. Et jah, lõpuks ongi nii. Lõpuks on võimalik (vähemalt mul ja ma usun, et tegelikult paljudel) oma aju ümber programmeerida. Teraapia, eneseanalüüsi, kasvamise ja vajadusel rohtude abiga on sul võimalik siiski oma valesti tulistavad närviühendused panna uusi asju tulistama. Looma uusi radasid, looma uusi seoseid.

Selleks läheb muidugi aega ja vaeva ja pisaraid ja noh, teate küll, köögipõrandal aelemisi. Aga see on absoluutselt võimalik.

//

Ma olen muidugi alati valvel. Iga värelus, iga pisar, iga valulöök kõhtu, iga pettumus, iga haiget saamine. Ma elan neid kõiki läbi, ma ei jäta ühtki LÄBI ELAMATA. See on muidugi kohutavalt väsitav, nii mulle endale kui mu lähedastele. Sest ma olen valinud kõik läbi elada. Sest, noh, jeesus, mu sõbrad! Mõelge ise! Iga valu on ju arenemisvõimalus! Iga aia näitab sulle jälle midagi su lapsepõlvemustrist! Iga kõhus pakitsev solvumine on KASVAMISE FAKING VÕIMALUS!

Kasva! Arene! Õitse!

Kuid ma elan oma elu läbi ja… ma mäletan rõõmu. Ma tundsin seda täna. Ma tunnen seda vist iga päev, kui ma päriselt aus olen. Päriselt rõõmustavadki väikesed asjad – lollakad selfid tööliftis, kolleegide kulbiviskamised, napakad sõnumid ja meemid, mida sõbrad saadavad, Miiluri aina peenemaks muutuvad humoorikad torked, Sussu idiootselt nunnu elamise viis… No nii palju asju on päevades, mis on puhas RÕÕM.

Ma mäletan rõõmu.

Mul tuli praegu meelde, kui tänulik võib selle eest olla.

Sest ma ei mäleta depressiooni. Ma mäletan, oh, muidugi mäletan. Aga – saate aru – ma ei mäleta, mis tunne see oli.

Ja see on asi, mida 2006. aasta Daki ei mõistaks iialgi.

Ma olen kõndinud mõne miili oma elus, kas pole…

tühimikust

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ma olen jõudnud oma eluga kummalisse kohta. Hmm, kummaline pole vist õige sõna. Ma olen jõudnud täiesti uude elufaasi ja iseenesest pole selles midagi imelikku. Selline see elu ju ongi – läbid erinevaid faase, erinevad asjad on antud hetkel olulised, fookus muutub, panustad millessegi rohkem ja teise asja vähem.

Aga viimastel nädalatel, või isegi kuudel, olen ma aru saanud, et mu sees on valmimas üks kriis. Ma pean nimelt leidma viisi, kuidas teha endas rahu tõsiasjaga, et tõenäoliselt ei saa ma enam kunagi lapsi. Ja see tunne on kurb, mingil põhjusel hirmutav, aga ka rahustav. See on selline tunde-lõngakera, kus on koos väga palju erinevaid emotsioone ja seda on nii raske veeretada, sest ma ei tea, kust alustada. Ma leinan tulevikku, mida kunagi olema ei saa ja see on… pehmelt öeldes segadusse ajav.

Üks põhjus, miks see mulle nii raske on, on vist see, et mul polnud kunagi plaani. Jah, mul oli konkreetne plaan saada LAPS ja lapse ma ju sain. Aga sealt edasi mul plaan puudus. Mul polnud kunagi võetud eesmärgiks saada näiteks kaks või kolm või rohkemgi last. Kuna Mila ootus ja beebiaeg langesid mu elus kokku ühe kõige raskema ajaga, mida üldse olen läbi teinud, siis ei ole mul sellest ajast palju häid mälestusi. Nii võiks ju olla lihtne arvata, et selle loogika järgi ma ei peakski tahtma uut last. “Sul oli ju nii raske, mäletad?” ütlevad inimesed mulle sageli, kui püüan asjast juttu teha. Jah, mul oligi raske, HULLULT raske. Aga seda valusam on teadmine, et õnnelik rasedus ja pilttäiuslik perekond on asjad, mida ma mitte iialgi sel kujul ei koge. Ma nii tahaksin seda kogeda, aga seda pole kaartides ette nähtud. Ja kuna sel ajal, mil ma Milat ootasin või kui ta oli pisike, läks kogu mu aur ja tähelepanu puhtalt ellu jäämisele, ei osanud ma hinnata ega tähele panna ka kõiki neid mitte enam kunagi korduvaid hetki.

Niisiis, mul puudus plaan. Ma deitisin ja olin suhetes erinevate meestega, kelle lapsesaamissoovid olid erinevad. On olnud õhus variante, et ma veel saan ühe lapse. Aga need suhted ei jäänud püsima, ja jälle kohandasin ma oma tuleviku iseenda järgi ümber. Ma olin valmis – kui suhe oleks töötanud, kui see oleks püsima jäänud, siis ma oleksin olnud valmis järgmiseks lapseks. Ja kui suhe lõppes, siis ma leppisin taas tõsiasjaga, et seda konkreetset tulevikku selle inimesega ei tule. Ja ka last mitte.

Umbes aasta tagasi hakkasin ma isegi mõtlema spermapanga kasutamisele, nii suureks läks mu soov veel üks laps siiski saada. Vaatasin hindu, plaanisin, mõtlesin. Aga ikka jäi peale tõsiasi, et – mul on praegu täpselt nii palju, mida ma suudan kanda. Oh, ma ei kahtle, et ma ei suudaks hakkama saada rohkemate lastega. Aga ma naudin praegust siiski väga. Ja ma olen väsinum kui iialgi varem, seega ette kujutada, et mul oleks veel beebi ja ma alustaks kogu seda tralli otsast peale, on jube.

Ehk siis: ratsionaalselt ma tegelikult ei tahagi rohkem lapsi. Mind erutab mõte sellest, et “pool on juba tehtud”. Mila on 9, 9 aasta pärast kolib ta välja ja ma saan lõpuks ometi hakata nautima oma teist noorust. Kui ei pea kellelegi koguaeg süüa tegema, kui ei pea kõiki õhtuid sättima selle järgi, et kodus on väike inimene, kes vajab pidevalt abi, hoolt ja tähelepanu. (St ma annan aru, et juba üsna pea on ta veelgi iseseisvam ja ka seda, et abi ja hoolt vajab ka täiskasvanud laps, aga no saate aru küll.) Ma olen 36 ja pool, mu munarakud pole ilmselt enam kõige kvaliteetsemad. Riskid on tõusnud. Ja mitte vähem tähtis pole ka see, et ma olen oma karjääriga kohas, mida ma väga naudin. Kogu mu aeg läheb tööle ja kireprojektidele ja ma ARMASTAN seda. (Ja olen koguaeg nii väsinud.)

Nii et jah, ratsionaalselt ma saan ju aru, et kõik on hästi täpselt nii nagu on.

Aga see tühimik sees ikkagi tuikab valusalt. See tühimik, kus on peidus see mitte kunagi juhtuv tulevik veel ühe lapsega.

Üks huvitav aspekt on veel. Ma armastan oma meest väga ja me plaanime õhinal tulevikku, aga lapsed on meil mõlemal tehtud. See on okei, ma poleks temaga deidilegi läinud, kui ma poleks selle tulevikuga nõus olnud. Aga. Üks oluline aga. On väga kummaline kedagi nii väga armastada ja teada, et on üks väga tähtis, elumuutev asi, mida sa temaga mitte kunagi jagada ei saa… Ja samas on nii imelik leinata midagi, mida ju polegi olnud… Ma annan endale aru, et palju sellest valusast tühimikust on bioloogiline iha potentsiaalselt heade geenidega kaaslasega kiirelt veel järglasi teha – ja see vana hea bioloogiline kell – aga see ei tähenda, et need tunded oleksid kuidagi kergemad kanda.

Ühtlasi ma annan endale aru, et mu loos pole mingit traagikat, kõikide parameetrite järgi on kõik väga hästi. On elusid ja inimesi, kellel polegi valikut antud, või kes väga püüavad ja kunagi lapsi ei saa. Ja et naistena peame kõik leppima mingil hetkel sellega, et parim enne on möödas ja nii ongi. Ma olen lihtsalt üllatunud, et mul sellega leppimine kuidagi nii… valus ja kurb on. Jah, kurb on õigem sõna. Ma olen lihtsalt kuidagi kurb. Ma olen kurb ja ma leinan tulevikku, mida mul olema ei saa. Või vähemalt üritan, sest ega keegi pole öelnud, kuidas täpselt leinata midagi, mida sul kunagi pole olnud.

See kõik on okei. See pole ka mingi pidev raskus, vahel tabab vaid ootamatult ja otse kõhtu, nii et tahaks kägarasse tõmbuda. Aga mis seal ikka – kõik, mis on, on tegelikult väga hästi. Ja minevikku ju ei muuda.

Oeh, inimeseks olemine, ma ütlen. Ikka pidev üllatuste rada, poleks osanud oodatagi, et selline asi hinges kruttima hakkab. Aga näe 🙂

haavatavusest

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Armastusega on lood teinekord nii keerulised. Ma olen 36-aastane ja ma pole üldse kindel, et ma tean, kuidas armastamine käib, ometi armastan ma palju ja kohati julgelt, mul on elus palju-palju inimesi, kellele armastust jagub. Aga vahel satub teele keegi uus ja nii eriline, et võtab hinge kinni ja… Ja siis võib ära kammida.

Ma lubasin endale 13 aastat tagasi, et ma enam ei ela oma hingeelu nii avalikult kui olin seda varem teinud. Olen ettevaatlik, ei avalda, et üldse keegi mu elus on ja kui avaldangi, siis kohe kindlasti ei räägi ma sellest rohkem. Ei näita väljagi, et see oleks midagi erilist või kuidagi tähtis elu osa – see, et ma olen suhtes. Osalt oli selle otsuse taga muidugi mu esimene pulmadraama, järgnenud Tähismaade ja perekoolikate nõiajaht, mis pani mind seda otsust tegema ning endasse tõmbuma. Et mitte kunagi enam ei näita ma välja, et suhted oleksid mulle tähtsad, mitte kunagi enam ei näita ma välja, et ma üldse kedagi julgen armastada, sest kui see peaks otsa saama – ja armastused tihtipeale saavad – siis jätan jälle endast ebaõnnestuja mulje. Ei, Daki, sina pead olema TUGEV. Tugev ja iseseisev!

Ja iga järgnev suhe ja paratamatu ebaõnnestumine on seda kõike kinnitanud. Jah, ma teen õigesti, kui ei jaga. Sest siis on see privaatne, siis ei tea keegi, kui suur või kui väike on järjekordse ebaõnnestumise tähtsus minu hinge jaoks. Pean vaid käima ja eemaldama paar pilti Instagramist ja ongi kõik. Alati on neid vaid paar, ei rohkem. Sest neidki olen julgenud panna üles alles pärast kuid kestnud deitimist, sest siis on tekkinud mulje, et… Hmm, mis mulje. Et siis ma olen võtnud aeglaselt? Et siis ma justkui teen õigeid samme? Ja ometi-ometi on needki suhted purunenud, mõned suurema plahvatusega kui teised.

Mõned aastad tagasi oli üks armulugu, mis algas – nagu enamik mu elus – kirjutamisega. Me kirjutasime teineteisele pikalt, ikka kuu või peale. Kirjad tundusid õiged, pilt, mis ta endast maalis, tundus sobivat. Ma jõudsin kirjade põhjal fantaasiasse ära armuda ning sel hetkel, kui päriselt kohtusime ja ikkagi polnud õige lõhn, kirjutasin ma selle ärevuse ja loomuliku endorfiinidelaksu lahtumise peale. Ei osanud ma siis sisetunnet kuulata, sest fantaasia oli olnud õige. Ja lubadus ka, ma ju olen endale lubanud, et ma annan inimestele võimaluse. See käib käsikäes selle uue lubadusega, et ma ei lase teatud piire ja standardeid rikkuda, mis, muidugi, on tekitanud vastupidise probleemi, et mul on väga raske anda inimestele võimalust, sest ma ei tea täpselt, millal on tegemist olukorraga, mil mu vanad haavad hakkavad veritsema ja tekitavad mus vastupandamatu tahte põgeneda; või millal on tegemist olukorraga, kus ongi tegemist tegeliku piiride rikkumisega, mitte ainult mu enda vana traumaga, mis end päevavalgele tahab tirida.

Seesama armulugu lõppes nii suure plahvatusega – ja seda tõesti vahetult pärast seda, kui ta oli mu kätt palunud ja ma seda avalikustades päris palju pööritavaid silmi feisis nägin -, et kogu selle plahvatuse killud pole senini mu hingest välja saanud. See oli jõhker, see oli suur ja see oli mu enda tehtud. Selles mõttes enda tehtud, et ma andsin liiga palju võimalusi, ma ignoreerisin liiga palju ohumärke. Aga mul oli seda õppetundi vaja. See kõik tegi mu katki ja kohutavalt ettevaatlikuks, aga ma sain aru, mis see õppetund on. See õpetab mind ikka veel, sest ma olen HARUKORDSELT aeglane õppija. Suhete osas vähemalt.

Ma olen tahtnud elada ka netis võimalikult autentselt, peaks olema ju mu leivanumber end avada ja ehk selle läbi aidata ka mõnel teisel inimesel eluasjadest paremini sotti saada – või vähemalt olla see loll, kelle vigadest saab õppida. Kuid kõik need suhteasjad, neid ma ikka hoian hinge ligi, räägin neist küll üldsõnaliselt oma podcastides, kuid kirja panna pole ammu enam julgenud. Vähemalt mitte enam sellise bravadoga, mis oli minus, kui olin 22 ja esimest korda avalikult armunud.

Tegelikult on see kõik muidugi üks jabur bullshit, mille ma olen endale kokku keerutanud. Tegelikult on täiesti normaalne deitida ja suhe ära lõpetada, kui see ei tööta. Mis vahet seal on, kas see tuleb kohe pärast seda, kui kuulutad Facebookis, et inimene palus su kätt või tuleb see siis, kui sa pole isegi sotsmeedias vihjanud, et keegi tähtis su elus on. Tegelikult pole sellel mitte kuradi mingit vahet, meil kõigil on illusioon, et meie elud lähevad teistele korda, kuid päriselt oleme ise enda omade elamisega nii ametis, et kui märkamegi kedagi sotsmeedias armuvat ja seejärel lahku minevat, reageerime sellele hetkelise kulmukergitusega. No ja mõned muidugi tormavad perekooli, et seal asja arutada, aga TEGELIKULT ei ole ka klatšil mingit vahet. Ikka klatšitakse, kui oled blogija või podcaster või instagrammer või vähegi selline inimene, kellest sotsmeedias jälgi on, ja klatšitakse siis ka, kui sinust jälgi kuskil pole, aga külamutt näeb, et hoovi peale on uus valge auto tekkinud ja üle õue on kuulda heledat naeru, mida seal varem kuulda pole olnud.

Ja kui midagi niikuinii tehakse, siis pole sel ju absoluutselt vahet. Ainus, mida saad teha, on ikka elada enda elu võimalikult autentselt iseenda jaoks. Ja minu jaoks on praegu üks olulisemaid asju, mis selgeks õppida ja mida julgeda üldse proovida, haavatavus. Sest oi pekki kuidas see mulle ei meeldi, kui raske see mulle on! Sest siis peaksin ma ju tunnistama, et jah, ma olen kõva iseseisev tubli eesti mutt, kes kulmude peal ka vajadusel roomab, et elu käimas hoida – aga kõige selle juures olen ma veel ka pehme kiisupall, kes tahab pai ja kellelegi tähtis olla ja armastada ja olla armastatud. Mõistusega saan ma aru, et me kõik olemegi kihilised, meis ongi pealtnäha vastandlikud vajadused – olla iseseisev, aga olla ka hoitud – aga millegipärast seostub see minul nõrkusega ja mu enda twisted aju teeb sellest surmapatu, mida ma jumala eest näidata või tunnistada ei tohi.

Jah, “millegipärast”. Ma tean täpselt, mille pärast. Täpselt nende kõigi grandioossete pekkiminekute pärast see ju ongi. Need minu ebaõnnestunud abiellumised, need mu ebaõnnestunud deitimised, need mu armumised valedesse meestesse ja need mu inimeste ellu laskmised, kellesse ma polnud armunud, aga seda turvalisem olukord mulle tundus – pole armunud, järelikult ei saa ma nii hullult haiget. Pealegi tundub tore inimene.

Ja pekki on läinud ka need turvalised (või “turvalised”) asjad, sest kogu selle jantimise keskel olen ma mõelnud ainult oma tillukese ego peale, arvestamata, et mängus on olnud ka teised inimesed ja nende tunded. Või isegi kui ma olen neid arvestanud, pole ma ikka aru saanud, et see, et ma ei julge olla haavatav, panustab surmkindlalt sellesse, et ka need suhted millalgi läbi saavad.

Jällegi – on sellel siis mingit ülisuurt vahet, et suhted vahel läbi saavad? Mida kauem ma elan, seda rohkem ma saan aru, et need paarid, kes kaua koos püsivad, on teineteist leidnud 20ndates. Ja oi kui kerge on kedagi leida 20ndates! Kui kerge on siis tegelikult kellegi järgi painduda, kellegagi kokku kasvada. Kui hüppeliselt raskemaks see muutub, kui su elu ja iseloom välja kujunevad, kui sa 30nda eluaasta joone ületad. Ja kui sul kohe alguses polnud oidu valida natuke hoolikamalt, ja sa avastad end 30selt ikkagi vallalisena, siis deitimine ongi su saatus päris pikalt. Sest fookus on läinud aina kitsamaks, standardid on tõusnud, 20ndates inimeste elud lihtsalt ongi teistsugused, hinged ja südamed ka.

Ma olen päris pikalt arvanud, et ega ma enam armu. Kui, siis meestesse, kes on mingil põhjusel kättesaamatud (mul nimelt selline muster, mis muidugi ei tule mu blogi püsilugejatele erilise üllatusena) ja kohe kindlasti armun nõnda, et vastu ei armuta. Ja see tundus üsna okei saatus. Sest tunda mulle ometi meeldib, ka sittasid tundeid, sest eriti need viimased on ju melanhoora-loomingu väetis ja aines. Elu peab olema värvikirev, selleks aga et kõiki neid värve kogeda, peab ka vahel tumedamad ära kannatada. Ja see kõik on okei. Või vähemalt tundus okei.

Ning nüüd olen ma nii ülepeakaela armunud, et ma ei saa üldse midagi aru. Tähendab, saan küll. Ma saan väga hästi aru, kuidas see peadpööritav armumine toob mus pinnale kõike seda jama, mida ma olen aastaid alla surunud. Kõik need pekkiminekud ujuvad vaikselt pinnale, kisavad, et ma neile otsa vaataks ja lahti harutaks sõlmed, millega ma pole viitsinud tegeleda. Aga peaasjalikult saan ma aru, et ma pean hakkama selle haavatavusega tegelema. Mis siis, kui seegi suhe millalgi otsa saab? Jah, mis siis? Polegi ju midagi. Ja pole mitte mingit vahet, kas ma olen sellest blogis kirjutanud või instagramis jahunud. Mitte mingit kuradi vahet pole. Ainult see vahe on, et sellest rääkides olen ma iseenda suhtes ausam. Olen rohkem mina ise.

Ja see on mulle küll tähtis.

aastakokkuvõte 2019

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Nii hilja peale pole mul küll ühelgi aastal vist kokkuvõtted jäänud, aga – kolleegidega on klaasid kokku löödud ning aastale tagasi vaadatud, surnuaial on käidud, munad on täidetud, liha on ahjus ja hetkel on moment, kui ma tõesti saan lõpuks võtta hetke ja tõmmata hinge. Aastalõputaktis.

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2017, 2018)

1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud?

Ma nägin polaarpäeva. Ma olin varem näinud polaarööd, aga -päeva – mitte.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

No kas ma jõudsin Pariisi? Võite sada korda arvata. Aga suhte osas – ma pidasin kinni sellest lubadusest, et ma enam ei tee allahindlusi. Ja ma arvan, et ma tõesti pole teinud. See pole olnud alati kerge – ikka on valus, kui pead endale tunnistama, et inimene ei tunne sama, mida sina tunned – aga lõppeks ma olen suutnud uskuda, et edasi liikumine on olnud õige. Sest vähemalt hetkel olen ma küll väga rahul, et ma olen jõudnud siia, kus ma olen.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Hmm, ma arvan, et vist mitte. Samas – kõik need aastad kuidagi sulanduvad juba üheks…

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Jah. Veebruari lõpus suri mu vanama. Ma ei ole sellest vist tänaseni aru saanud.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2020, mis puudus aastal 2019?

Aega võiks olla rohkem. Aga ma tean küll, et seda ma pean ise endale võtma, sest aega on meil kõigil täpselt sama palju.

6. Mis riike külastasid?

Sel aastal vist ma väga ei reisinudki… Rootsis käisin paar korda. Valgevenes. Riias. Põhja-Norras. Ida-Virus! Hmm, paistab, et ma sel aastal välismaal ei käinudki. Ühe korra – esimest korda elus! – jäin lennukist ka maha ja üks reis jäi seetõttu ära. Mul on senimaani kohutavalt piinlik sellepärast.

7. Mis kuupäev aastast 2019 jääb igaveseks su mällu? Miks?

28. veebruar – siis lahkus vanama. Oluliseks sai ka 17. november, aga kui oluliseks, seda näitab aeg.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Ma tahaks uskuda, et selle aasta suurimad kordaminekud on seotud minu inimestega. Et ma olen suutnud olla neile toeks, kes on seda vajanud; jaganud õnne nendega, kes on tahtnud oma õnne minuga jagada; et olen armastanud neid, kes on lubanud end armastada ja teinud seda kogu hingega.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

…ja on inimesi, keda ma pole õigel hetkel tähele pannud. Pole tähele pannud, et neil on olnud raske ja et ma oleks saanud teha asja paremaks. Ja olen sellest kohati liiga hilja aru saanud.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Ma olin aasta lõpus nii mega haige, et seda on senini tunda, kuidas mu põskkoopad valutavad. Ja gripisüstile ka reageerisin nii hullult… Ehk siis, jah, tervis annab märku, et ma pean hoo maha võtma.

11. Möödunud aasta parim ost.

Ost: auto!!!! Ma täitsin oma uue aasta soovi ja mul on lõpuks töötav auto! Kingitus: Spirit Box. Ma isegi ei hakka rääkima, mida see minusugusele ghost hunter hullule tähendab.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Siki.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Neid inimesi on ka sel aastal kahjuks väga palju. Ma isegi ei hakka rääkima poliitikutest, ma näen kahjuks silmakirjalikkust ja väiklust liiga palju. Solvumist, kriiskamist, rusikatega vehkimist pärast kaklust, ebamõistlikke nõudmisi ja vingumist… Seda on nii palju.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Autoostu. Diivani ostsin ka!

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Mu roima-podcast koos Andres Anveltiga! Ma viisin täide oma unistuse ja tegin Eesti esimese roima-podcasti!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2019 meenutama?

James Blunt “Cold”

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem?  Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Ma ei ole kõhnem, aga ma paindun kindlasti paremini, kuna ma olen alates kevadest joogat teinud ja näib, et ma ei peatu.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Võtnud aega.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Töötanud 🙂

20. Kas sa armusid aastal 2019?

Jah!

21. Kui palju üheöösuhteid?

Võiks öelda, et üldse neid ei olnud.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Rick&Morty, Grace&Frankie, hästi palju elumuutvaid dokumentaale. Curiosity Streami investeerimist ei kahetse.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Jepp.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Eia Uusi “Tüdrukune” – selle tahaks suruda igale mehele näkku. Esther Pereli “Armastus ja petmine” on imeline sisevaade suhete hingeellu. Ja Anais Nini “Henry&June” ajas mind kohati närvi, aga on siiski fantasiline lugemine. Sisuliselt on võimalik lugeda saja aasta vanust blogi.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Dolly Parton!

26. Mida sa tahtsid ja said?

Auto!!!! Jeesus, mul pole sõnu kirjeldamaks, kui väga mu elukvaliteet on tõusnud.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Kas ma üldse olen sel aastl filme näinud?! Ma just käisin kinos prantsuse filmi “Tõde” vaatamas, aga see ei olnud ilmselt parim film… Ma tahaks öelda, et “Christmas Carol”, see BBC uusversioon, aga see polnud päris film…

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

35 tuli Triinude Toiduministeeriumis, mida ma absoluutselt soovitan kõigile. Olid kohal kõik kallid, isegi mõned sugulased! Ja hiljem vedas Andra mind mööda traditsioonilisi kohti ja me saime aru, et me oleme selleks kõigeks juba liiga vanad.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Mõned lisatunnid päevas ja mõned rohkemad päevad nädalas, kui ei peaks tõusma äratuskella peale.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Kleidid ja Gerry Weber to the max.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Jooga.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

James Blunt.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit. (Vastus sama eelmisest aastast)

34. Keda igatsesid?

Milat, nonstop.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Neid oli palju! Meie tiimi tuli nii palju uusi ägedaid inimesi ja ka eraeluliselt oli mul palju toredaid deite. Neist üks muidugi kujunes mõnusamaks kui kõik teised…

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2019 õpetas.

Pane inimesi tähele. Julge süda lahti teha.

sellest õudusest on väljapääs

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Viimased nädalad, võibolla isegi kuud, olen ma veetnud mingis imelikus sünnitusjärgses hämus. Seda tunnet on vaat et võimatu kirjeldada, aga just sellise sünnitusjärgse ärevuse, ehmatuse, valu ja põnevusega see sarnaneb.

Kui sa hakkad kirjutama raamatut, on peaaegu võimatu ette kujutada, et see saab kunagi valmis. Isegi, kui lugu su peas on juba valmis, on ikkagi väga raske ette kujutada, et ühel hetkel sa hoiadki teda lõpuks oma käte vahel. Muide, ma pole praegu veel oma beebit käte vahel hoidnud, sellepärast on ka tunne selline eriliselt veider – nagu on sünnitatud ja nagu pole kah.

Igal juhul, raamatut “Ü nagu üksikema” hakkasin ma kirjutama 2013. aastal. Sellest ajast on palju vett merre voolanud, selle ajaga olen ma rääkinud paljude naistega, kes on olnud vägivaldses suhtes. Ma olen rääkinud paljude terapeutidega, psühholoogidega, psühhiaatritega, ekspertidega, ohvriabi inimestega, vägivalla vastu võitlevate inimestega, isegi toonase justiitsministri Andres Anveltiga rääkisin sellest. (Nüüd, muide, kui te veel ei tea, teen ma Andresega koos Eesti esimest roimapodcasti – otsi oma podcasti äpist “Eesti roimad koos Andres Anveltiga”!)

Aga kui ma seda lugu kirjutasin ja üles hakkasin ehitama, olin ma alguses üksi. Kuid siis neid kihte lisandus. Lisandus selle sõbranna lugu, kelle tema oma mees korduvalt vägistas. Lisandus selle sõbranna lugu, kelle tema oma mees ähvardas ära tappa, kes pidevalt sõitma hakates kontrollis igaks juhuks pidureid, sest äkki sel korral need enam ei tööta.

Lisandus selle naise lugu, kes ei julgenud hingatagi, sest iga vale pilk või hingetõmme vallandas tõelise sõja. Ning lisandusid kõikide nende ellujääjate lood, kes lõpuks olid otsustanud end vabaks murda.

Need samad lood, mis põimusid kõigi jaoks üheks suureks terrorihõnguliseks segapudruks, sest sa võid ju otsustada, et sa lõpetad selle suhte ära, aga… kui ta lihtsalt ei lase? Kui ta helistab, kui ta pommitab sind kirjadega, kui ta sajab sul korteriuksest sisse? Kui ta räägib sulle, et nüüd ta muutub, kui ta lubab sulle kokku maad ja ilmad ja sa muutudki pehmeks, sest – sa oled ju seda meest armastanud. Sa oled teda armastanud kogu oma hingest, äkki ta lõpuks nüüd tõesti mõistab, et sul on tõsi taga? Äkki ta nüüd lõpuks saab aru, et ta peab muutuma? Äkki ta lõpuks tunnistabki, et ta on käitunud valesti?

…ja see kõik hakkab jälle otsast peale.

Sellest on “Ü nagu üksikema”. See on nii paljude naiste, nii paljude (luhtunud?) lahkuminekute lugu. Ja seda oli sitaks valus kirja panna. Ma isegi ei tahtnud korrektuuri lugeda, sest ei tahtnud seda kõike uuesti läbi elada, aga kui ikkagi seda tegema hakkasin – lubasin endale, et vaid diagonaalis! -, avastasin, et mõned lõigud haaravad endasse, ma ei saa end lahti rebida… Ma ei tea, kas see näitab, et sai hästi kirja pandud, või siis näitab see midagi muud.

Kuigi ma pole veel oma beebit käes hoidnud, siis olen juba saanud mitmeid lugejakirju. Need puudutavad mind sügavalt iga kord, aga ma ei oskagi kuidagi reageerida. Mulle kirjutas üks naine, kes on hetkel täpselt selles olukorras, et peaks lahti rebima, kõik on läinud nii valesti, rusikad on välkunud, sõrmed on kõri pigistanud… Aga ma ei oska teda aidata muudmoodi, kui vaid lihtsalt suunata ressursside poole.

Meil on ohvriabi telefon 116 006 ja meil on abiliin 1492. Palun helista, kui sul on vaja abi. Helista isegi siis, kui sa arvad, et sa ei vaja abi, aga sa tahaks natuke rääkida. Sest sa oled hakanud oma kaines mõistuses ja reaalsuses kahtlema, kuna su elus on keegi, kes veenab sind, et tõed, mida sa tead, ei ole tõesed. Keegi, kes ütleb sulle, et kui sa vaid ise hoiaksid suu kinni, ei peaks ta sind lööma, ei peaks ta sind vägistama. Keegi, kes ütleb, et sa ise oledki süüdi. Keegi, kes ütleb, et sa ei väärigi paremat, sest vaata, milline sa oled – kole ja paks, kes sind ikka tahab, ja pealegi, sa ei saaks ju üksi hakkama, sa oled nõme, loll ja abitu. Kui su elus on keegi, kes sulle seda räägib, siis – ta ei peaks seal olema. Sest ükski neist asjadest pole tõsi. Sa oled ilus, hinnatud ja väärt parimat. Sa oled tugevam kui sa arvad. SA PÄÄSED SELLEST VÄLJA. Aga sa pead tegema ise selle otsuse ja selle esimese sammu. On inimesi, kes saavad sind aidata. Aga sa pead laskma end aidata.

Ja ma tean, et see võib olla väga, väga raske. Võib tunduda suisa võimatu.

Aga see pole võimatu. See on võimalik. Ja ühel hetkel oled sa ükskord jälle õnnelik.

kingade* lugu (peaaegu)

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Binžin Netflixist sarja nimega Easy ja ühes osas astus üks tegelastest tuppa ja ma märkasin ta jalas kingi.

Need kingad polnud üldse nii väga sarnased ühtedele kingadele, mis mul kunagi olid, aga ometi mul tulid need kingad kohe meelde. Need olid üsna lihtsad rihmikud, kahe nö paelaga, õigemini olid need vist slip on, mis need eesti keeles ongi, libikud? (Jah, ise töötan naisteajakirjanikuna, ja ei tea.)

No igal juhul olid need sellised lihtsalt varba otsa lükatavad, umbes 5-sentimeetrise kontsaga kahe rihmaga kingad. Mustad. Rihma peal oli vist ka pannal. Ma mäletan, et ma sain need endale vist kümnendas klassis aastal 2000 ja mul on tunne, et ma lõpuks viskasin nad ära pärast Mila sündimist.

Mul nimelt on (vaese inimese harjumused!) komme hoida alles kõiksugust kraami ja kuna ma kraami eriti väga juurde ei osta, siis tundubki, et miks ma peaks ära viskama kingi, kuigi nad on kümme aastat vanad, aga siiski ju üsna käravad.

Ainult et nad olid kohutavalt ebamugavad.

Igal kevadel, kui algas kingahooaeg ja ma sain need kingad jalga panna, tähendas see, et esimesed kolm nädalat ma piinlesin. Sest need hõõrusid ko-hu-ta-valt.

Järgmised nädal-paar kulusid haavade paranemisele ja siis juba oli üsna fain see eluke. Kuni oligi sügis käes ja sai kingad järgmise hooajani ära pakkida. Vahel üritasin neid kanda ka talvisel hooajal, aga kuna nad olid libikud (tõsiselt, kutid, on see sõna? hakkan aina enam kahtlema), siis sukkadega ei kõlvanud nad üldse, pidevalt libisesid jalast ära.

Kõrvalepõikena – mul on töö juures nö töökotadeks ühed kotad, mille ostsin – issand, mäletan nii hästi! – aastal 2007 Helsinkist, kui olin seal Eurovisioonil töölähetusel. Oli kohutavalt palav ja mul polnud õigeid jalanõusid ja nii ma need ostsin.

Ok, kui ma praegu hakkan mõtlema piltidele, mis sealt tehti, siis ilmselt polnud palav, vaid ma lihtsalt sattusin umbes H&M poodi ja nägin asja, mis maksis alla 10 euro (mis raha meil toona oligi?) ja ostsin ära.

Igal juhul, need töökotad on kah sellised. Et jalas ei püsi hästi sokkide või sukkadega, eriti kui tahta treppidest alla kõndida. Üles on fain, alla not so much. Mis on toonud kaasa päris palju kauneid seletamishetki Maakri maja treppidel, kus ma pean õigustama, miks ma kramplikult käsipuu külge klammerdun, selmet kõndida nagu normaalne inimene. Päris hirmus on, kui kott jalast vajub ja.. Noh, igal juhul, ma olen 35, mul juba on tunnetus, mis on ohtlik ja mis mitte. Trepid on OHTLIKUD FO SHO.

Aga tagasi kingade juurde. Ehk on asi ka maikuus ja akna all lõhnavalt kisavates sirelites, aga sel ajal aastast on Tartu-igatsus kõige suurem. Ja need kingad, oh! Oh, kus me kõndisime läbi Tartu üheskoos. Üleüldse on läbi linna kõndimises mingi eriline maagia. Ma saan seda kogeda viimastel aastatel nii vähe, et vahepeal tuleb nutt peale. Jah, okei, ma saan minna Klooga peale kõndima, aga see pole iialgi päris see. Tallinnas tänavaid võtta, see oleks juba teine tera, aga olgem ausad, kui palju mul seda ikka ette tuleb. Ma olen küll 35, aga iga sellise tuju jaoks endale hotellituba panna, et öösiti linnas jalutada – no kuulge. (Vaadake märkust selle kohta, kus ma niigi tunnistan, et endale midagi eriti ei luba ega osta.) (Ok, just ostsin “Sõna on vaba” pusa, aga SEE ON TEINE ASI.)

Igal juhul, uskumatu, kuidas mälu töötab. Näed mingit täiesti suvalist asja ja juba oled tagasi aastas 2006, kaks päeva armunud oma tulevasse esimesse abikaasasse, kummitab The Suni “Tüdrukune” ja elu on… Elu on alles algamas – aga siis ma seda ei teadnud.

/

Rääkisin täna pikalt kalliga, rääkisime natuke ka uutest algustest, kuigi peamiselt sellest, kuidas mõned asjad on nii kohutavad, ja sa oled nende sees ja sa ei saa ära ja ainus asi, mis sa saad teha, on oodata. Ma pole hetkel oma eluga küll selles kohas, aga vahel ikka ma tunnen seda lolli tunnet, et ma ootan midagi – aga ma olen 35 ja ma tean, et see on üks kõige ennasthävitavamaid tundeid üldse.

Siin pole midagi oodata, kõik on praegu ja just kohe.

Aga ma ikka ei tea, kuidas seda tunnet välja lülitada. Kuidas lülitada välja seda tunnet, seda igikestvat melanhooratunnet, mida ma kultiveerisin nii agaralt blogi-Dakina, kui ma olin 20ndates – ja ma juba SIIS ehitasin oma identiteedi üles sellele, et ma alati ootasin midagi.

Et kuidas teha nii, et suvaline kingastseen ei tekitaks tunnet, et müüks korteri maha, annaks lahkumisavalduse ja koliks… kuhu? Tartu ei oota mind juba ammu…

Ah, teate, tegelikult on see ainult jutt sellest, et mul oleks vaja normaalseid kingi. Eriti selle palavaga, kui niikuinii funktsioneerimine on taandunud laiali valgunud lögaks olemisele.

Parem, kui oleks juba norm kingad.

Ja äkki siis on need sellised, mis säilivad kah mul 12 aastat ja millele 50-aastaseks saades mõeldes järgmise blogiposti kirjutan. Oleks see vast asi, ah?

*Kingadest pole ühtki pilti, kontrollisin. V.a üks, aga see tehti matustel ja kamoon, eks.

on ikka puhas ime, et Eesti Vabariik 101* saab

Inimesed ja inimeseks olemine 2 kommentaari

*Selle postituse avaldasin algselt eelmisel aastal, aga kuna see on mu lemmiklugu meie vabaks võitlemisest, siis kohane uuesti avaldada. PS. Täna saab ka Dakiblogi 15-aastaseks:)

Eesti vabariigi juubeliaasta on minu jaoks töiselt muidugi pööraseks kujunenud, aga see pole takistanud mul aeg-ajalt selle üle mõtisklemast, KUI pöörane see ikka on, et aastal 1918 me end vabaks võitlesime.

Ehk olete kursis, aga Postimehe portaalis Sõbranna.ee (mida ma juhtun juhatama, jeje, look at me, having a job! Like a proper adult!) on selline sari, mida ma nimetan “Ajaloonaise” sarjaks. Igal teisipäeval südapäeva paiku läheb järjekordselt üles lugu mõnest naisest Eesti ajaloos, kellest mõned on tuntud, mõned vähemtuntud ja mõned suisa tundmatud või unustatud – aga nende kõigi lood on alati väärt jutustamist ja mäletamist.

Tänu sellele sarjale leidsin ma endale tõelise armastuse. Tema nimi on Alice Kuperjanov. Ja see, et ta tegutses 100 aastat tagasi minu oma lapsepõlvekodust vaid paari meetri kaugusel (issand, kui mitu korda võis ta minu kodumajast mööduda?! Kõndida mööda samu munakive, mida mööda olen ma Pargi tänavat mõõtnud tuhandeid kordi? Sellele on pöörane mõelda! Ja Aida tänav, kui suure osa veetsin ma seal oma noorusest, ah…!), on muidugi vaid boonus.

Siiski, tema lugu on saanud minu üheks lemmiklooks Eesti ajaloost, aga läbi tema olen ma ikka ja jälle mõelnud sellele, KUI HULLUD VENNAD OLID EESTLASED sada aastat tagasi!

Näiteks sel nädalal kirjutasime me “Soomusrongi Marist” ja mulle jälle meenus, et teine mu salacrush on alati olnud Johan Pitka, sest – kamoon, olete te kursis selle tüübiga? Jummala hull vend ju! Põhimõtteliselt leidis ta mingi katkise rongi, sebis mõned palgid ja – tadaa! Why not guys, nimetame selle “soomusrongiks” ja lähme sõtta! Juhhei!

Ja no kõige selle juures, eks ole, organiseeris ta neid “soomusronge” (mis olid, ma kordan, sisuliselt lauavirnad mootoriga ja kuskile oli liiva puistatud ja sisse olid pistetud sõdurid), tuleb vend tagasi koju, et “soomusrongi” parandada (sest vt eelmist märkust) – ja mis selgub? Selgub, et mingi tööline oli öösel tema naise pähe üritanud teenijannat kägistada! I mean, come on, mees üritab EESTIT VABAKS VÕIDELDA, JÄTkE TA NAISED RAHULE!!!

Teenijannast saigi hiljem “Soomusrongi Mari”, sest kui Pitka pärast seda pere Eestist ära saatis (samas, smart move, kui kodus töölised hakkavad rändomilt öösiti kägistama su naist), hakkas Melaniel igav ja why not Eesti eest võidelda.

Pitka ikka pani pikalt hullu, 1923, ma sain aru, solvus ta megalt selle peale, mis korruptsioon kõikjal lokkas, püüdis kandideerida, aga sai aru, et kõik on pekkis ja tõmbas Kanadasse ära. Aga no sisuliselt olen ma aru saanud, et ta oli tüüp, kes LIHTSALT TAHTIS EESTI EEST VÕIDELDA, igal moel, mis võimalik. Õnneks Kanadast ta tuli muidugi ka tagasi, või noh, õnneks või kahjuks, lõpuks ta ikka Teise maailmasõja ajal ka teadmata kadunuks jäi.

Aga Kuperjanovid, eks. Alice keetis putru, õmbles riideid ja lippe ja mida vaja oli (sealhulgas muidugi ka Kuperjanovi pataljonis seni kasutusel oleva pealuumärgisega käepaelad). Parts ja Irv (meie ainsa kahe soomusrongi, või “soomusrongi” bossid) ja Kuperjanov vist ei olnud ametlikku käskugi saanud, et minna Tartut vabastama, istusid lihtsalt maha ühel õhtul ja ma kujutan ette, et nende vestlus käis nii.

Parts: “Pekki, punased on Tartu võtnud.”
Kup: “Jepp, ma tean.”
Irv: “Me PEAME midagi tegema!”
Kup: “Oled sa NÄINUD oma soomusronge muidu? Ja minu mehed on KOOLIPOISID voodilinades!”
Parts: “TÄPSELT.”
Kup: “JUST! LÄHME HOMME JA VABASTAME TARTU ÄRA! ELAGU EESTI!!!”

See kõik oli muidugi juba jaanuaris 1919, aga siiski. See on ikka PUHAS IME, et me vabad oleme, ma ütlen teile.

Ja kui ma sellele kõigele mõtlen, siis mul on nii hea meel. Nii hea meel, et läbi ajaloo on leidunud hulle, kes on nõus end voodilinasse riietama, kes suudavad näha katkises rongis ja paaris lauas “soomusrongi”, kes lähevad ja teevad, lähevad ilma küsimata, ilma palumata, teevad, sest nii on õige, sest see on meie kodu, sest see on Eesti.

Selle kõige valguses tunduvad igasugused tänased vaidlused ja tõmblemised pseudoprobleemina. Ja see on mõte, mida ma neil päevil hoian.

Sest olen tõega uhke, et olen eestlane.

aasta 2018 küsimustes

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Kuraditosinas kord, mil on mul kombeks võtta enne uue aastanumbri tulekut üks hetk, hinge tõmmata ja vaadata aastale just sel viisil tagasi. Mis kurat siis see 2018 oli?

Mõne aastaga on nii, et ei tea, kust alata. Kas see aasta on samasugune? Mitu korda sa sel aastal tundsid, et oeh, enam ei jaksa; et pole olnud kunagi elus varem hetke, kus sa oleksid olnud nii väsinud? Ja samas – mitu korda sa sel aastal tundsid, et jaksad vajadusel mäed paigast lükata, andke ainult võimalus?

Mitu korda sel aastal seisid, oodates lifti, peas mõtted, mida ei osanud sirgeks mõelda? Ja mitu korda oli nii, et astusid lifti, hing laulmas, sest sa teadsid täpselt, kuhu sa kõnnid, kuhu oled teel, kuhu oled saabumas? Mitu korda see metafooriline lift aga ei saabunud ega saabunud, sa tammusid jalalt jalale, aina kannatamatumaks muutumas, juba valmis, et kohe-kohe võtad selle olulise sammu… ja lifti, kurat, ei tulnudki?

Mitu korda ärkasid külma talvehommikusse? Mitu korda pidid palavusest pildi tasku panema? Mitu kallistust, mitu põsk-põse vastu surumist, mitu varastatud suudlust jääb sellesse aastasse? Mitu jalad-sõlmes-uinumist? Mitu päikesetõusu ärkamist? Mitu päikesetõusuni jutuajamist? Mitu sellist hetke, mil tundsid, et jah, on täiesti võimalik olla üdini rahulolev?

…ja mitu oli neid õhtuid, kui tundsid, et rahulolust siiski ei piisa, et miski on puudu?

Mitu lõket mahtus sellesse aastasse? Mitu inglitele saadetud soovi, mitu soovi, mida ei julgenud soovidagi? Mitu pisarateni naermist, mitu podcasti, mitu kontoris põrandale naermist, mitu hingest tulevat ohet – kõik on nii hästi, mind ümbritsevad parimad inimesed?

Ja palju siiski oli neid tumedamaid pooli? Oli vist vähem kui ühelgi teisel aastal, kas polnud nii? Ja kas see ometi takistas sind paanikahoogudes vähkremast – ega vist? Mitu sõlme suutsid siiski endas lahti harutada? Kas ehk tekitasid ka mõned uued? Kas ikka vaatasid hoolega, kuhu astud oma ketsidesse seotud jalgadega, egas mõni süda jäänud hooletult jala alla, kui sa edasi marssisid, ikka oma metafoorilise lifti poole, mis peaks viima sind kuhugi seninägematutesse kõrgustesse? Oled sa kindel, et vaatasid? Oled sa kindel, et laipu maha ei jäänud?

Ja kui jäi, kas oled valmis iseendale andeks andma?

Muide, kas said sel aastal ikka aru, et sa oled piisav? Mis sind ometi takistas? Miks arvasid, et sinust ei piisa, miks andsid pidevalt endale kütet alla? Miks oled siis ometi ehitanud endale elu, kus peab pidevalt jooksma, pidevalt mööda etteseatud rutiini, millest kõrvalekaldumine on mõeldamatu? Kas see elu teenib sind? Või ehk on mõned muutused vajalikud?

Palju oli võõraid maid, mida nägid? Palju oli inimesi, keda päriselt oma ellu sisse lasid? Kas oled ikka olnud parim võimalik versioon iseendast või on kuskil arenguruumi? Oled sa valmis selleks järgmiseks sammuks? Oled valmis järgima seda, mida oma ellu kutsusid, lõkkesse soove saates ja põletades?

Oled sa kindel?

Kui sa pole, on see täiesti okei. Aga lihtsalt – usu, et sa oled piisav. Ja et sa saad hakkama kõigega, mida elu sulle annab. Natuke rohkemagagi.

//

See ehk on see õppetund, mille ma sellest aastast kaasa võtan. Veel täiesti omandamata, aga ma püüan, ma tõesti püüan. Vaigistada peas need hääled, mis ütlevad, kuidas kõik võib halvasti minna, kuidas ma ei saa hakkama, kuidas kohe-kohe juhtub midagi halba.

Sest enamasti ju ei juhtu. Enamasti on kõik hästi, enamasti juhtuvad ainult head asjad, enamasti ma saangi kõigega hakkama. Ja see on tegelikult palju suurem asi, kui ma endale aru annan.

Ma loodan, et teil on kõik hästi. Et teie kallitel on kõik hästi ja et te olete praegu just nende inimestega, kellega te tahate olla. Mina näiteks vaatan kodukanalit (2 muidugi), vaatan, kuidas Mila tantsib, vaatan, kuidas laud on lookas, vaatan õige pea Klõuga koduväljakult kuuse alt, kuidas raketid lendavad ja ilmselt vaatan, kuidas ma uskumatul kombel tunnen nii paljusid inimesi siin väikeses alevikus.

Kes oleks võinud ometi seda arvata? Et minust saab kloogakas? Et minust saab osakonnajuhataja? Et minust saab… see, kelleks ma olen saanud?

Mina küll ei osanud seda arvata.

Aga ma olen nii lõputult tänulik, et ma olen just siin, kus ma praegu olen.

Aitäh.

Imelist vana aasta lõppu teile, mu armsad!

Tööabikaasaga <3

(Möödunud küsimusi: 2005, 2006, 2008, 2009, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2016, 2017)

tunded, mitte tujud ehk Mallu tuletas meelde, et mul on blogi

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Kuulasin Nublu uut loopoissi “Tujud mitte tunded” ja… Üldse ei meeldinud. See Nublu Kloogaranna-lugu on üks meie pere lemmikutest (olen näiteks ära mõõtnud, et Treppoja poest koju on täpselt 3,5 Kloogaranna-lugu), aga see viimane lendab nii kaugelt minu praegusest elust mööda, et mõistsin tänu sellele just ilmselgelt: tõepoolest, ma saan varsti 35. Mitte 25.

See lugu on täpselt see 20ndate eluaastate äng, kus päevad olid alati depressiivsed ja ööd maanilised. Kui endale sai vist julgetud tunnistada küll, et tahaks armastust, aga kui iseennastki armastada ei osanud – saati siis kedagi teist. Kui iseenda ninaotsast kaugemale ei näinud, kui järgmisest peost kaugemale ei näinud. Kui iseenda masenduses suplemisel oli mingi valusmagus võlu, sest vähemalt sündisid sellest suured tunded ja suured sõnad, aga lõppeks oli ikka üks inimeste tundeid ja südameid mööda käimine, mis alati lõppes Undergroundis või Zavoodis ja varahommikused melanhooramised olid need kõige ehedamad.

Mõtlesin eile sõbrannaga skaibireedet pidades, et on väga vähe neid inimesi, kellele saan praeguses elufaasis päriselt rääkida, mis minuga toimub – ja see pole üldse halb asi. Ühest küljest on juba igapäevatöö selline, mis nõuab kohati palju diskreetsust (ärisaladused!), teisalt aga olen vist ise õppinud suud rohkem kinni hoidma, sest tean küll, et a) eksin sageli, b) tean maailmast tegelikult õige vähe ja c) minu arvamus ei ole mingi määraja, seega tasub see välja öelda siis, kui tõesti on mõtet.

Tänane “Naistejuttude” saade on üks ehe näide sellest, kuidas keerutades ja otse ütlemata teemat veeretada. Aga see keerutamine või siis pigem on vist õigem öelda üldistamine – see muutub mingil hetkel väsitavaks ka. Tahaks ju võtta eluteel tehtud vigadest õppust, aga kuidas neid vigu sõnastada nii, et teistele inimestele haiget ei teeks? Sest olgugi, et teised inimesed on alati olnud seotud, siis õppetunnid on tulnud mul endal vastu võtta, enda elatud elu on ikka enda vastutada ja siis lõpuks jõuamegi olukorda, kus “kirjeldatud isikud on ilukirjanduslikud, sarnasus pärisinimestega juhuslik ja tahtmatu”.

Huvitav asi on vananemise juures see ka, et oma keha ei tunne kohati üldse ära. Mul pole kunagi olnud nii nõudlikku ja vastutusrikast positsiooni ja don’t get me wrong, ma armastan oma tööd väga, aga ma olen senini väga üllatunud oma füüsilisest reaktsioonist stressile. Nii näiteks oli mul neljapäeval üks ääretult nõudlik ja väljakutserohke päev ning ma tundsin veel eile õhtulgi FÜÜSILISELT, kuidas ma sellest adrenaliini- ja kortisoolilaksust taastun. Täiesti hämmastav! Samas muidugi õpin iga päevaga aina paremini stressi laiali jaotama ning sellest lahti laskma, aitab see, kui endale ise täpselt sõnastada, mis on vastutus ja mis on eesmärk ja siht.

//

Muidu on meil päevad rutiinsed. Mitte igavad, aga rutiinsed. Olen ammu avastanud rutiini elustava ja distsiplineeriva jõu, jäänud on veel vaid siia uusi rutiine lülitada, aga pidev elu parandamine ja iseendaga töö tegemine on kohutavalt kurnav, seega hetkel pean natuke pausi – eks ikka selleks, et varsti uuesti alustada. “Projekt: keha” ei saa ju kunagi läbi, aga hetkel lihtsalt ei ole tahtnud üldse mõelda enda ebatäiustele, pigem keskendunud muudele, põletavatele küsimustele.

Ja Milake, mu Milake – noh, tema käib koolis. Ja see on imeline. Mulle tegelikult ka meeldib enda (pealtnäha) igav elu nii väga, et kui midagi peale lisandunud aastate ja kogemuste ei muutuks, võiks nii lõpuni välja lasta. Jah, erinevalt tujude-loole ei lase ma enam enda tujudel oma õnnetaset nii palju määrata kui tegin seda varem. Oh, muidugi, tõepoolest – on olnud siin selline sügis, kus olen pidanud iseendaga küllaltki palju võitlema, murdma mingeid väljakujunenud mustreid ja laskma lahti uskumustest, mis mind enam ei teeni – aga see kõik on selline, mm, hingetöö, mida peab niikuinii tegema. Märksa enam igasugustest tujudest loevad tunded ja kui sa oled sedasorti (minusorti) inimene, kel on alati impulsikontrolliga probleeme olnud, siis tujude glorifitseerimine tundubki lapsik ja tobe. Mistõttu, noh, jõuame alguse juurde tagasi.

Kui olin 25, olid muidugi teised lood. Nii et ma vist täna tänu sellele loole tajusin ülierikuraditeravalt, et ma tõepoolest olen muutunud ja kasvanud, küpsenud ehk isegi, if you will. Mis on natuke kummastav tunne, tõsi, aga samas siiski ka haruldane võimalus tajuda, et elul on mõju, et su otsustel on kaal, et su tegevusel on tagajärg, ja et see vaev – see on olnud seda väärt. Kasvõi natuke.

Lõpetuseks panen hoopis eelmise nädala saate, sest siis oli kuidagi eriti rabe olla. Ja eks ma vist paljastasin ennast tahtmatult üsna palju  – rohkem kui tavaliselt. Ning ma saan aru küll,  et selle postituse toon on vist kuidagi melanhoolne, eks ta vist natuke ole ka, aga blogidaki meil harjunud ses stiilis kirjutama ju kah. Tervitused Mallule, kes ikka vahel meelde tuletab, et mul blogi on ja teile ka, mu sõbrad, kes mind pole veel ära unustanud. Muah! Elame veel!