Rubriigiarhiiv: Inimesed ja inimeseks olemine

aasta 2017 küsimustes

See on tosinas (tosinas? öeldakse nii?) aasta, mil ma võtan aasta viimasel päeval selle hetke, et istun ja hakkan mõtlema, et mis kurat siis ikkagi juhtus.

Sel aastal teen seda oma magamistoas, kus ma mõned kuud tagasi tegin värske remondi. Jäänud on veel elutuba ja kunagi ka köök, aga see kõik võib nüüd natuke oodata, sest see on minu koduoma kodu, lõpuks ometi on see pusle kokku saanud minu elus. Ma olen Naabrinaisele nii lõputult tänulik, et ma ei oska seda isegi sõnadessegi panna. See, et ma kunagi omal ajal üldse siia sain tulla, et ta pakkus mulle koha, kuhu tulla, ta andis mulle võimaluse end koguda, jalgele tõusta. Kui ma mõtlen tagasi nelja-viie aasta tagusele ajale, kus ma olin täiesti isegi mitte põlvili surutud, vaid näoli maas – ja kui ma mõtlen sellele, kus ma olen praegu… Mul pole isegi sõnu. Ja ma ei oleks siin ilma nende kallite inimesteta, kes on mu elus, kes on jäänud mu kõrvale headel aegadel, sittadel aegadel, segastel aegadel, enesehävituslikel, kurbadel, rõõmsatel, igavatel, karmidel, tühjadel, sisukatel… kõikidel nendel aegadel.

Kas sina suudad kokku lugeda kõik need inimesed, kes on aidanud sul vormida end selliseks, nagu oled täna? Milliseks sa end veel vormida tahaksid? Kui sa praegu silmad kinni paned, kuhu sa end kujutled? Millised osad sinu vormist on veel tühjad, millega sa nad täita tahaksid? Kui palju lähemale sa lõppeval aastal oma eesmärkidele jõudsid? Millised eesmärgid täitsid, millised on need uued, mis kerkisid, mille poole nüüd püüdled?

Mitu korda tundsid aga, et oled täiesti valel teel? Mitu korda oma sisemise hääle vaigistasid, end rahustasid, et küllap jõuab, otsustega kiirustada ei tasu? Ja mitu korda elu su eest need otsused ise ära tegi?

Mitu korda sa unelaulu laulsid? Palju tegid seda üle voodi koogutades, palju aga voodis last käte vahele surudes, talle otse kõrva sosinlauldes? Mitu korda tegid seda telefoni teel, sest laps helistas nuttes, et tahab koju – aga sa ei saanud midagi teha? Mitu korda su süda murdus, sest sa tahtsid nii väga oma last kaitsta, aga teadsid, et pead laskma tal ise avastada, ise tüli sõbrannaga ära klaarida? Aga mitu korda su süda uhkusest paisus, sest sa ei suutnud uskuda, et see imeline inimene, et ta tuli sinu seest, et sina oled teda hoidnud ja armastanud ja poputanud – et temast on tõesti saanud inimene? Mitu korda tegite te tänulikkuseharjutusi ja su laps kibeles esimesena vastama, sest: “Ma olen nii tänulik, et mul on emme, kes mind toetab ja armastab!” Mitu korda sind ennast tänulikkuseharjutused päästsid – mitu korda oli selliseid hommikuid, kus sa pidid end sundima, et üldse näha elus midagi head? Mitu korda sa meenutasid endale, et see on okei, kui sa end sitasti tunned – ja et su tunded ei defineeri sind? Mitu korda ütlesid endale, et kõik möödub, ka see – ja et sina ise, sina ise, sina oled hoopis midagi enamat kui halbade hommikute või rõõmsate õhtute kogusumma, sina pole su emotsioonid, sina pole su teod või tegemata jätmised, et sa oled palju suurem… ja ka palju väiksem?

Mitu korda avastasid, et see on nii vabastav mõte?

/

Mitu korda vaatasid taevasse, lugesid taevatähti, ootasid, et mõni kukuks, et saaks soovida – ja ükski ei kukkunud, vaid sputnikud lendasid tuima järjekindlusega ümber Maa, niisiis soovisid sa kosmosesse oma soovid? Mitu korda avastasid sa, et kell on 11.11, 14.14, 15.15, 17.17 – ja sa soovisid? Mitu korda jõudsid soovi alustada, aga mitte lõpetada, sest kell juba kukkus? Mitu korda rapsasid käega, et see on vaid ebausk? Ja mitu korda siiski sisimas lootsid, et su soov läheb täide, ka siis, kui jäi poolikuks?

Mitu käsikirja lõpetasid, mitu raamatut välja andsid, mitu raamatut ilmus su sõpradel? Mitu tähemärki kirjutasid, mitu korda pidid pärast kirjutatu avaldamist korraks pikali heitma, sest kirjutasid südame välja, ja nii-nii valus oli?

Mitu korda istusid sõbrannaga ja arutasid, et tegelikult peaks soovimisega väga ettevaatlik olema? Sest sa ju oled saanud kõik, mida soovid, vahepeal hirmutava täpsusega – ja kas sa said lõpuks aru, et niimoodi soovida on ohtlik? Suutsid sa selle parema, õigema soovi paika panna? Et oleks piisavalt üldine, aga siiski piisavalt täpne? Kas sa usud, et see soov täitub?

Mitu ööd veetsid vaid rääkides, naerdes, kallistades? Mitu päeva? Mitu päeva maha magasid, mitu ööd vähkresid, und saamata? Mitu paanikahoogu said, mitu seljatasid? Mitu korda tööl pisarateni naersid? Mitu korda lollakaid videoid Instagramis saatsid? Mitu vastu said?

Mitu selfit tegid? Mitu heaolufotot tegid? Mitu hommikukalli, mitu õhtunukki? Mitu korda olid nii väsinud, et ei jõudnud suudki lahti teha? Mitu kilomeetrit jooksid? Mitu liitrit vett jõid?

Aga veini?

Mitu purgitäit ube ära sõid? Mitu veel sahvririiulil neid järel? Mitmes pulmas käisid? Mitu korda pulmi unes nägid?

Mitu korda südame avasid, mitu korda hirmust selle uuesti sulgesid? Mitu korda silmi kinni pigistasid, sest vaadata oli valus?

Ja mitu korda said aru, et silmi kinni pigistada pole üldse vaja, et maailm on imeline just sellisena nagu ta on?

See vist on mu selle aasta üks suurimaid õppetunde. Et ongi imeline. Kõik ongi imeline. Ka need osad, mis esimese hooga tunduvad mõttetud haavad, need peagi selguvad olevat millekski väga vajalikud.

Miski ei juhtu niisama, nii ma sedastasin juba eelmise aasta lõpus vist.

Aga mis siis, et on kaos. See kaos on ju nii imeline!

Head vana aasta lõppu, mu sõbrad. Aitäh, et te olete olemas, aitäh, et te loete mind. Tehke endale pai ja tehke sellele inimesele pai, kes on te kõrval.

2018 tuleb abso-faking-luutselt suurepärane, uskuge mind!

(Möödunud küsimusi: 20052006, 20082009, 201020112012201320142015, 2016)

aastakokkuvõte

Eelmine aasta jäi millegipärast vahele, aga möödunud korrad on siin. Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011201220132014, 2015)

1. Mida sa tegid aastal 2017, mida sa polnud varem teinud?

Ma polnud kunagi teinud podcasti. Aga võib ka traditsiooniliselt vastata, sest see vastab järjekordselt tõele – ma pole kunagi niimoodi armastanud.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma lubasin jõuda Pariisi, ma ei jõudnud. Huvitav, mis ma veel lubasin? Õige, meenub – lubasin, et ma ei tee enam otsuseid, mis on kannustatud hirmust. Ja ma pidasin seda lubadust.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Rasedusuudiseid oli küll mitmeid!

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Oli surmasid, mõned kauged tundusid lähedased.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2018, mis puudus aastal 2017?

Kui ma aastal 2015 kirjutasin, et oma kodu, siis sel aastal ma tean, et nii ongi. Mul juba on oma kodu. Kaks päeva juba.

6. Mis riike külastasid?

Mõtleme siis. Belgia, Horvaatia, Rootsi, Hispaania… Midagi veel ehk? Soome, vana hea?

7. Mis kuupäev aastast 2017 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Kusjuures, huvitaval kombel pole väga kuupäevasid meelde jätnudki sel korral. Kõik on olnud pidevas voolavas liikumises.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Praktiliselt kõik mu tööga seonduv. Ma küll olin kevadel täiesti läbipõlemise äärel, mõtlesin, et enam ei jaksa. Ja nüüd vahetult enne jõule ka oli selline tunne, et olen andnud endast kõik – aga ma tundsin selle tunde ära ja sundisin end puhkama ja ma tean, et edasi läheb aina paremaks.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Sama reha. Aga! Läbikukkumisest sai ka suurim murrang. Tean palju rohkem, miks ma midagi teen – ja, mis peamine – kuidas edaspidi paremini teha.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Kevadel olin ma täiesti lõpphaige, hästi pikalt. Polegi nii haige olnud aastaid. Vigastuse… no kuuske saagides kätte ei saaginud sel korral.

11. Möödunud aasta parim ost.

Kodu!

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Minu naised. Kõik.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Mõttetu rapsimine, teistele haiget tegemine, lapsikult oma õiguse taga nõudmine, aru saamata, et esimese hooga ja peamiselt tuleks ikkagi iseendasse vaadata ja et tegelikult ei saa teised inimesed sind terveks ravida. Seda käitumist nägin palju sel aastal.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Kodu!

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Foo Fighters! Kallistused! Naistejutud!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2015 meenutama?

The Native Architects “Space Talk”. James Blunt “Time of Our Lives”. Jaan Tätte “Vaatan sind”. Jon Bellion “Woke the Fuck Up”. Foo Fighters “The Sky is a Neighborhood”. Skrizzly Adams “Redemption”. LP “Tightrope”.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Pigem vist ikka kõhnem.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Tõmmanud paremini piiri töö- ja puhkeaja vahele. Leidnud kallite jaoks aega. Öelnud inimestele, et ma armastan sind.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Unustanud hingata.

20. Kas sa armusid aastal 2017?

Armusin. Ja veel, ja veel. Vahepeal tundus, et armun iga päev ja uuesti.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Enamiku aastast olin monogaamses suhtes, seega pigem neid siiski ei olnud.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

“Doctor Who”. “Stranger Things”. Hästi palju natsidokumentaale sai vaadatud, aga ka Netflixi ajaloosaateid (“The Great British Castles”!), printsess Dianasse kaevusin, aga fictionist ka “Dirk Gentley”, “Black Mirror”, “Real Detective”.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ma üldse püüan vältida sõna “vihkama”. Pigem olen saanud haiget ja olen olnud segaduses, aga vihata… Isegi, kui olen vihastunud, siis olen selle lõpuks endast ikka lahti harutanud.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Mila Busquetsi “Ka see läheb mööda” on esimene, mis praegu meenub. Seda ikka ahmisin ja see muutis mu kirjutamisstiili.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Kantrit kuulasin hästi palju, sealt ikka avastasin (Darius Rucker nt). Aga pigem on sellised ühelooavastused, nagu seesama Skrizzly Adams, mis tabas avastamise hetkel nagu rusikas silmaauku või käsi kägiveenile.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Kodu!

27. Mis oli selle aasta parim film?

Appi, sain just aru, et ma pole peaaegu üldse filme vaadanud. Ma arvan, et “Ema”, mida vaatasime Sõbranna.ee sünnipäeval. See oli ikka… räigelt raputav film.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

33 tuli hästi väikese seltskonnaga, aga ma olin õnnelik.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Rohkem sotsiaalset elu ja vähem kiirustamist ja logistikajama. (Vastus eelmistest aastatest muutumatu.)

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Kleidid to the max.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Minu naised.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ahistamise küsimus.

34. Keda igatsesid?

Neid kalleid on, keda igatsen. Milat ka.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Heidi polnud just uus tutvus, aga tunnen, et liikusime oma suhtes täiesti uuele tasandile, ja seda tänu podcastile. Ja mu uued naised meie väikeses kontortoas – oh, imeline kamp! Mul on uskumatult palju vedanud, et ma selliste inimestega koos töötan, tõesõna, igal hommikul mõtlen, milline privileeg see on.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2017 õpetas.

Hakka paremini ära tundma nartsissiste. Ja, mis peamine, kõik su elus juhtub selle pärast, mis on sinu enda sees. Kui sa selle läbi hammustad, hakkavad asjad hoopis teistmoodi juhtuma.

kõige-kõigemad 2017

Istun. Tartus. Kõrval istub Epp, loeb lehte, teiselpool kõrval istub vein, ootab, seljataga istub kass, nusserdab kuklas natuke, ja siis jälle läheb omi asju ajama. Päkapikkudel on kõik kingitused pakitud, jõulud tegelikult ongi juba käes, ennist sadas laia jõululund, ma istusin natuke üksinda oma lapsepõlvekodu ees, kurgus ja hinges üks magusvalus klomp, ja – hea oli. Hea on.

Avastasin, et olen eelmisel aastal hüljanud peaaegu kõik oma traditsioonilised aastalõpumeemid, seega hakkan nüüd jälle pihta, sest on sisevaatluste aeg. Hästi palju olen mõelnud neil aegadel sellele, kes ma olen ja kuhu ma lähen – jaa! Isegi rohkem kui tavaliselt.

Seega, võtkem esiteks ette meem “Kõige-kõigemad”.

Kolm kõige paremat hetke 2017

Ma olen püüdnud neid hetki püüda igast päevast, tegelikult. Tehagi teadlikult tänulikkusharjutusi, eriti neil päevil, kui tundub, et kõik kukub koost. Ja siis juhtub see maagiline asi eluga, et kui sa muudkui harjutad, siis need hetked… Neid parimaid hetki tuleb kokku nii palju, igaüks omamoodi. Aga püüame kuidagi siis eristada.

See hetk, kui ma lahustusin

Neid hetki tuleb tegelikult ette, aga mõnel emotsionaalsemal perioodil on neid kuidagi nagu rohkem. Kus sa lahustud täielikult sellesse, mis on parasjagu käimas, olgu selleks moment kallima käte vahel või moment kallitega stuudios, kus sa avastad, et oled justkui omamoodi transis. Või ka lihtsalt hetked, mil ma lahustun oma päeva ära, naeran, pisarad silmis; või tajun, kuidas hing pulbitseb ideedest, pea pakatab mõtetest… Neid hetki ma hindan nii väga.

See hetk, kui tuli The Kõne

Ma olen oodanud seda hetke 33 aastat (või natuke vähem). Ja The Kõne tuli. Veel on asjad töös ja välja ei hõika, aga… Muutub. Miski väike, aga samas nii suur asi mu elus muutub.

See hetk, kui sa saad aru, et sa lähed korda

See võib olla suvaline hetk. See võib olla kellegi tänukiri, kellegi mõtted, mis postkasti potsatavad. Keegi täägib ära. Keegi naerab su nalja peale. Keegi ütleb: “Hästi tehtud!” Keegi ahmib õhku, kui sa mõtiskled valjult, et kas ikka teed õiget asja. Keegi on, keegi teeb pai, keegi usub, keegi hindab, keegi saab sust aru või, vähemalt, saab aru mingist osast sellest, mis sa oled. See on ilmatuma suur kingitus.

Kolm kõige sitemat hetke 2017

See päev, tänu millele ma tean jälle, mis on paanikahood

Ma ei taha sellele mõelda, tänan küsimast. See tähendab – ma olen selle läbi mõelnud enda jaoks. Ma tean, mis õppetunni ma pidin saama. Suur pusletükk asetus oma kohale ja ma tean. Nüüd ma tean. Paremini, mitte kõige. Natuke lihtsalt tean rohkem kui varem. Aga et see kõik pidi füüsiliselt väljenduma, seda oleks tahtnud ennetada ja vältida.

See päev, kui mul oli surmahirm, et ma jään igaveseks ühest kallist inimesest ilma

Aga samas peaks vist seda surmahirmu iga päev tundma, kas pole? Sest kunagi sa ei tea ju, millal võid ilma jääda inimesest. Seega oli see suurepärane meeldetuletus, kui väga tasub hinnata seda, mis on, eriti inimesi, kelle olemasolu oma elus pead sa iseenesestmõistetavaks. Sest plaksti! Kõik võib muutuda.

Kolmandat hetke ei suuda välja mõelda, sest – ma tegelikult ei taha keskenduda negatiivsele.

Kolm lubadust endale aastaks 2018

  1. Jõuda Pariisi. (Nagu näha, pole ma suutnud senini oma eluunistust täide viia.)
  2. Edasi joosta.
  3. Aru saada, mis on järgmine samm.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Oh, ma ikka veel ei oska nii. Ma nii väga tahaks öelda, et ma enam ei armu nõnda ülepeakaela – aga niipea, kui ma seda ütlen, armun ma taas, ja jälle tavaliselt ülepeakaela.

Aga ühte vist küll tahaks. Mitte inimestele haiget teha. Lihtsalt kuidagi elada nii, et mu olemasolu iseenesest juba ei teeks haiget. Sest vahel jääb see mulje mulle ja sellega on raske, see on koorem.

Tõenäoliselt siiski aga paraku saab seda ikka ette tulema.

Kuulge, sõbrad. On jõulupühad.

Minge nüüd ja kallistage oma kalleid. Või kui ei saa kallistada, siis olge lihtsalt tänulikud kõigi nende kallite eest, kes teie eludes on.

Alati teie,
Daki

hääletu pühapäev

Iga kord olen ma juba novembrikuus valmis, et detsember läheb täiesti pööraseks, aga sel korral tundub, et on läinud kuidagi eriti pööraseks. Ma isegi ei suuda hoomata kõiki neid asju, mida ma olen viimastel nädalatel teinud, kui palju esinenud, kui palju suhelnud, et eile õhtul kadus mul viimanegi hääl, täna tuleb kurgust vaid vaevatud piiksatusi – keha vist annab hardcore märku, et palun puhka, palun puhka natukenegi.

Selline mäslemine on tore. Mulle meeldib see ja ma toitun sellest, aga ka positiivne stress on stress. Eile, pärast suuri pidusid (ja “Naistejuttude” otse-eetrit!), pärast veel viimaseid hingest-hinge rääkimisi pikendatud perekonnaga, pärast seda, kui me panime ühe kõrvaklapi minu kõrva ja teise Mila kõrva ja mängima Queeni (“No pane seda valges maikas meest, kes juba surnud on, aga kellele laval meeldib nalja teha ja särk seljast võtta!”), enne seda, kui rong kodupeatusesse jõudis – siis oli mul lõpuks hetk oma mõtteid kuulata.

See juhtub, kui maakera ühtäkki nii hirmsal kiirusel pöörlema hakkab, et enam ei kuule oma mõtteid. Sa oled küll täis suurt armastust, seda armastust, mida sa oled ammutanud, kui oled sosistanud bussis töökallimaga salajutte puhudes, või seda armastust, mida januselt kallistusest haarad, ja seda armastust, mida eetrist tajud, kui tundlad korraks nähtamatult eetri poole püsti ajad; oled täis kõike seda armastust, mida elu on tegelikult täis, aga mõtted, neid pole olnud aega mõelda.

Ja siis läheb laps magama ja sa kõnnid nagu kuutõbine mööda korterit, seisad magava lapse voodi kõrval ja mõtled, muudkui mõtled. Huvitav on ka see, kuidas magava lapse vaatamine on nagu palsam marraskil hingele. Kuidas üks vaatepilt võib nii terviklikult haarata ja täita sind lootuse ja rõõmuga ja lükata perspektiivi rohkem paika. Et jah, nii palju asju on, mis teevad haiget ja mida sa ei saa parandada, peadki lihtsalt ootama. Jah, nii palju asju on, mis võiks olla paremini; ja ikka veel muidugi tead sa, et oled natuke katki ja et paranemist tuleb lihtsalt oodata. Aegamisi, küll seegi saabub. Aga kuidagi magava lapse vaatlemise rõõm, see on nii puhas ja siiras ja selles on peidus kõik maailma saladused, kui sa vaid oskad kuulata ja märgata.

Kummaline aasta lõpp on. Eelmisel aastal samal ajal tundsin ma, et kohe. Kohe-kohe juhtub midagi suurt. Jah, üht-teist juhtuski, eks ta oli vist selles hetkes ka suur, ja ehk siis tegelikult ka see õppetund oli omamoodi täitsa suur. Andis mulle lõpuks ühe puuduva pusletüki, et miks ma teen asju just nii nagu ma teen, ise mõnikord täiesti aru saamata, kuidas ma ikka ja jälle muudkui samade ämbritse sisse astun ja rehade otsa koperdan. Et selles mõttes on ikkagi olnud kordaläinud aasta, sest mis see elu muud on kui üks pusletükkide omavahel sobitamine, aru saamine, milline on nurgatükk ja milline ääre oma ja milline käib täpselt pildi keskele.

Ning suur lootus, et kunagi sa oskad seda pilti vaadata ja mõista, isegi kui mõned tükid puudu jäävad.

Sel korral on olnud nii palju lärmi mu peas ja mu ümber, et ma ei olegi osanud tajuda, milline seekordne aastalõpp on. Klammerdun mingite positiivsete asjade külge, teen tänulikkuseharjutusi ja reastan seda, mis on elus hästi, mida on õigesti tehtud. Klammerdun ja siis lasen jälle lahti, meenutan, et fuck your feelings, tegelikult on elu lihtne, hästi lihtne.

Ja lõppeks, ikka tunnen, et olen liiga sõltuvuses oma tunnetest, armastan ikka liiga palju ja sügavalt, pöörase kirega kõiki neid inimesi, kes mu elus on, sest nemad mu elupilti ju teevad ja loovad, see on ikkagi suur õnn.

Aga kuskil, tunnen, miski on käeulatuses, kombatav, kohe varsti ma hammustan midagi läbi, see tunne on ka. Mida, veel ei tea. Miski läheneb, aga ma ei tea, mis see on. Viimati oli sarnane tunne – halvaendeline – alles üsna hiljuti ja siis toimuski suur plahvatus, hoopis selline, mida üldse ei oodanud. Praegu on natuke teistmoodi ärevus. Midagi juhtub kohe-kohe, ma ei tea, mis see on, ja mul pole aimugi, kas ma olen selleks valmis.

Ma tean, et see tuleb, sest see mõte, mida ma öösel kuulasin, mis peas valjult mantrana käis, oli hoopis: “Tahaks, et kõik kulgeks ja laabuks. Ja rahu.”

Tavaliselt on nii, et saabub midagi hoopis teistsugust, kui ma olen jõudnud midagi nõndaviisi mõelda.

Eks siis vaatame, Emake Elu. Kas näitad trääsa või mõnd oma imelistest vikerkaartest, mida sa suudad ootamatutel hetkedel kokku keevitada.

Ei, ma ei ole valmis.

Aga ära ka ei ütleks.

lahkuminekufaasid

Ma pole vist ainuke inimene, kellele lahkuminekud väga ei meeldi. Ausalt öeldes maksaks ma head raha, kui ma kohtaks kedagi, kes saaks siiralt öelda mulle, et oi, talle küll hirmsasti meeldivad lahkuminekud.

Jah, muidugi ma saan aru sellest, et suhted lõppevad ja peavadki lõppema, et inimesed saaks edasi liikuda ja ikka püüelda edasi õnne poole. Ja et vahel on lahkuminekut väga-väga vaja. Ja nii edasi ja nii tagasi, ma tean, muidugi.

Aga lahkuminekut sakivad nii väga äässi, isegi siis, kui sa tead, et see oli hädavajalik. Võib-olla eriti siis, sest ratsionaalsel tasandil saad sa aru, et see, mis toimus, oli paras kräpp ja ongi parem, et see läbi sai, siis MIKS KURADI PERSET SA END IKKAGI NII SITASTI TUNDMA PEAD AHHHH.

No ja siis eriti sakib see osa, et sa nagu hakkad end juba hästi tundma, šokk ja lahkuminekulogistika (kelle sokid, kelle pann) on ära tehtud, sa juba liigud edasi ja oled juba tundnud end teatud hetkedel isegi õnnelikuna, mis mõni aeg tagasi tundus täiesti saavutamatu eesmärk – ja siis juhtub midagi suvalist, mis ei olegi seotud su originaallahkuminekuga, aga ajab sind emotsionaalselt endast välja ja siis pauhti! TERE TULEMAST, SA ELAD JÄLLE ÜLE OMA FAKING LAHKUMINEKUT.

Siis on veel see ka, ma panin tähele, et kui aeg on mööda läinud ja miski emotsionaalne turbulents sunnib sind niikuinii oma tunnetes ja elus inventari tegema, siis tuleb see kuradi lahkuminekusibul ja PALJASTAB SULLE MIDAGI! Tadaa! Õppetund! Sähke! Aina koorub siit sibulast aina toredamaid kihte! Palju õnne ja võtke heaks ja olge tänulikud!

Mis kõik oleks väga kena ja tore, kui esiteks elu kohe ka ütleks, kuidas nüüd see õppetund omaks võtta ja kuidas teha nii, et sa enam ei koperdaks täpselt samasse ämbrisse. Et kuidas nüüd edasi liikuda selle uue teadmisega. Ja et kuidagi võiks nii ka olla, et see osa, mis sind puudutab – sest miks sina siis ikkagi tõmbad ligi neid suhtemustreid ja põhimõtteliselt deidid elu aeg ainult kahe mehega (minu puhul siis nartsissistist X-ga ja vägivaldse Y-ga) (ah, ärge üldse hakake otsima mingeid paralleele või nimeseoseid, üldse pole oluline, põhimõtteliselt lapsepõlvest räägin siin) (ja ärgum keegi end ka puudutatuna tundku, sest ma olen deitinud ka väga paljude väga heade meestega, kellega pole mingil põhjusel töötanud asi või olen ma ise olnud loll jne) (no ja siis see ka, et hästi paljud suhted on toimunud mu peas vaid eks) – no ühesõnaga, et see osa võiks olla ka kuskil kenasti lahti kirjutatud. Et saabub sulle till-tall ukse taha postiljon või DPD kuller, käes kenasti lipsustatud pakike, kus sees siis juhendid, kuidas edasi elada ja mida enda juures muuta, et sa enam NII KURADI LOLL POLEKS.

Siis tuleb see lahkuminekufaas, kus sa lubad endale, et sa neverever ei deidi enam kellegagi. Kui sa oled bi või kaldud heteronormatiivsest siia-sinna, võib sul juhtuda ka see, et sa otsustad, et mõnda aega vaatad ainult teisest soost inimesi kui neid, kellega sa muidu deitisid. Siis sulle aga meenub, et kurat, sul Tinderis ikka mäts alles selle eksiga ja vaja kähku minna ikka see ära kustutada (mis siis, et sa lubasid Tinderit enam iial mitte tõmmata ja sa ei saa seda kuradi leegiikooni enam näha kah ilma ropsimata), ja siis, arvake ära, muidugi, jah, kaks tundi hiljem tinderdad rõõmsalt ja mõtled, et oh, äkki polegi kogu maailm värdjaid täis.

Vahele mahub igast muid faase ka (sellest esimesest “Never again!” faasist kuni selleni, mis rändomhetkel juhtub, et mingi õppetund tabab litakaga vastu nägu), näiteks see faas, kus sa pead läbi tegema selle suht tüütu sotsiaalmeediapuhastuse, sest fuhh. Siis see faas, kus sa pead poolvõõrastele selgitama, et aa, jaa, ma jälle vallaline. Siis see faas, kus sulle meenub, et appi, seks eksisteerib ja äkki peaks sellega ikka kuidagi tegelema, aga kuidas jne. Ja siis tugev eitusfaas. Ja siis hästi palju vastikuid või vähemvastikuid väikseid hetki, mis kõik ikkagi on seotud selle va sibulaga. Näiteks see päev, kui sa end megapurju jood. Siis see päev, kui sa suitsetamise maha jätad ja hakkad jälle jõudu tegema. See kord, kui sa lähed kuskile, kus sulle meenuvad mõned head hetked, aga nüüd juba läbi selle uue filtri et “issand, kuidas ma seda ometi läbi ei näinud”. See päev, kui ootad deiti ja eks kõnnib vastu ja sa pead ära jooksma, sest iu. See päev, kui leiad mingi asja, mille peaks tagastama, aga otsustad ära visata, sest ei jaksa enam. See päev, kui kordagi ei mõtle sellele, ja siis see päev, kui saad aru, et hullult pikk aeg on mööda läinud ja sa pole üldse sellele mõelnud.

No ja siis minu puhul on veel ka selline hetk, nagu mul oli reedel, kui ma tegin üht intervjuud ja ma kuulasin selle naise lugu ja koguaeg ainult noogutasin: “Jah! Jah! Jah! Issand, mul on lõpuks nimi sellele asjale, mis ma teen! Ma tean nüüd, mille poole vaadata! Jah! TÄPSELT SAMA KAS ME VÕIKS HAKATA PARIMATEKS SÕBRANNADEKS PALUN NÜÜD?” (Seda viimast ma siiski ei öelnud, sest EGA MA IDIKAS OLE.

Kõige-kõige rohkem häirib mind aga lahkuminekute juures see, et pole mingit maagilist aega, mille sa pead ära ootama ja tead siis, et oled sellest üle, mis juhtus. Mõnikord läheb selleks aastaid. Igasugused seksjalinna “üle saamiseks kulub pool aega sellest, mis te koos olite” valemid ei tööta – kahjuks või õnneks, sest vahel on ju suhted nii pikad ja mõtle, oled kellegagi kümme aastat koos ja siis pead veel viis ootama, et üle saada? Kamoon, ära võib surra nii ju.

ÜKSIKUNA!

(Ahjaa, see faas on ka, väga püsiv, kus sa oled veendunud, et sa jääd igaveseks üksikuks ja sured nii, et kassid söövad su näo ära ja kui CSI tuleb korterit uurima, et kas kuritegu jne siis selle lilla valgusega vaadates saavad aru, et selles majas pole keegi vähemalt 20 aastat seksinud.)

Appi, kuidas ma ikka teinekord jälestan seda, et iga asi on millekski vajalik ja iga sitt, mis juhtub, õpetab sulle su enda kohta midagi. No ja muidugi see, et arene, arene, arene! Ainult ise saad need õppetunnid läbi teha, ainult sina ise. Miks pean alati mina?! Miks keegi teine ei pea, ahhhhhhhh?!

Olgu, aitab nüüd sellest jauramisest. Saate aru küll, eks. (Kuulasite ju “Naistejutte”, teate, mis häälega ma umbes neid “kriise” läbi elan, ikka poolenisti enda üle naerdes.) Et muudkui elad rahulikult oma elu ja vahepeal isegi hõljud kuskil mõnusas eetris, kus kõik on hästi ja siis litaki, hakka aga jälle muudkui õppima ja arenema. Ilgelt väsitav.

Ja ebakonkreetne, ütleks. Tahaks ikka kohe konkreetseid vastuseid ka.

adrenaliin

Käisin täna jooksmas – pärast mingit täielikku veidrat horrorhaiguslööki, mis nädala alguses tabas ja mille palavikuuimas sain ma kõiksugu huvitavaid nägemusi ja mõtteid läbi elada – ja püüdsin mitte mõelda, püüdsin kuulata podcasti ja õigete kohtade peal naerda (nagu ikka), aga ei tulnud üldse välja.

Aga heas mõttes ei tulnud välja. Kui muidu oli jooksmine see aeg päevast, mil ma sain end täiesti välja lülitada, siis nüüd on mulle tekkinud üks uus konkureeriv eeter, milles hõljudes võin ma kõik muud mõtted välja lülitada. Ja siis muul ajal, kui ma puhtalt seal eetris hõljuda ei saa, pean näiteks tegelema tööga või kodumajandusega või autosõiduga või kasvõi jooksmisega, siis see eeter lipsab ikka sisse, jookseb taustal ja sähvib nägemustena päeva sisse, nii et vahepeal pean sügavalt hinge tõmbama ja endale meelde tuletama, mis tegevus parasjagu tegelikult käsil on.

Selles mõttes on tunnetemaailm ikka hästi veider. Ma olen nagu alati arvanud, et oskan emotsioonidega hakkama saada, et muudkui aina õpin ja saan paremaks enda kujundamisel, aga siis tuleb ootamatult mingi plahvatus, mis lööb pea ja senised arvamised täiesti segi ja hakkad jälle otsast peale, aga teisalt nagu ei taha ka – ei taha analüüsida või mõelda või täpselt neid tundeid siis tükkideks lahti võtta, lihtsalt hea on, et nad olemas on, et neisse saab ära uppuda ja lohutust otsida ja sähvatuste paistel end soojendada.

Ja selles mõttes veel ka naljakas, et kui vahepeal muutub elu või siis sina selles elus märkamatult ja pikaldaselt, muudkui aga astud oma igapäevarada ja teed oma asju, ning alles pärast tagasi vaadates mõistad, et pole enam see inimene, kes olid x aega tagasi.

Ja siis mõnikord on nii, et tabab välk ja sa enam ei mäleta, kes sa eilegi olid, uus reaalsus tuleb ja võtab kere ja ajukäärud ja nahaaluse üle, hõlmab kõik, mida teadsid, ja sa ei tea, miks see juhtus, veel vähem olid sa selleks valmis, veel vähem oskaksid sa sellega midagi nüüd pihta hakata, aga nii on ja tegelikult on nii kena olla nõnda ka.

Niisiis jooksin ja mõtlesin ja vahepeal keerasin podcasti tagasi, sest ei olnud tähele pannud, mida räägitakse, siis avastasin, et polnud träkkerit tööle pannud, aga mis sellest, siis jooksin järvest mööda ja naeratasin, peaaegu nähes seal seisvat armunud paari ja naeratasin veel, mõeldes elu värvikirevusele, siis keerasin veel podcasti tagasi, ja siis mõtlesin ja tulen panen emotsiooni kirja. Aga et teen seda nii, et see üks kommentaator, kes mul siin õiendas, et ma olen nagu tüüpiline paks, kes suure hurraaga hakkab midagi tegema, aga siis jätab pooleli, saan ka mainida, et ma jooksen veel. Jooksen-jooksen. Enam programmi ei tee, mõtlesin, et võtan selle 10k ette järgmisel kevadel – kui olen suutnud ikka läbi talve joosta enam-vähem regulaarselt.

Sest nüüdseks on saanud jooksmisest kui mitte enam see aeg või tegevus, mille käigus saan ma mõtted välja lülitada, siis vähemalt on see midagi, millega kihelust vaigistada. Teate küll seda kihelust – seda elus olemise kihelust, mida ei oska sõnadessegi panna, aga mis paneb varbaid konksu tõmbama ja köögis tantsima ja vahepeal hingetult voodile langema ja tänaval hüpates kandu kokku lööma.

Selle kontrolli all hoidmiseks sobib jooksmine samuti tõesti väga hästi.

kui aju sind kiusab

Klassikaline liftiselfi

Ma lindistasin hiljaaegu “Naistejuttude” episoodi ärevushäiretest ja sel ajal, kui ma seda tegin, heitlesin ma ühe suurima paanikahooga, mida lähiaastatest mäletan. Ma ei tea, kas seda häälest ka kuulda on, aga see päev oli minu jaoks tõeline eneseületus ja ma sain rahulikult hingata alles siis, kui olin ukse enda järel sulgenud, Mila oli magama läinud ja mind ümbritses vaikus ja pimedus ja ma meenutasin Kairi sõnu: “Õhk ei saa maailmast tegelikult otsa, õhk ei saa maailmast tegelikult otsa…”

Mul on käsil praegu natuke raske eluperiood ja kuigi ma saan asjadega suurepäraselt hakkama ja ratsionaalsel tasandil pole midagi häda, tööle on hea kerge keskenduda, sõpradega sotsialiseerun ka täiesti tavapäraselt – st et pole mingit krahhi kui sellist, ei ole köögipõrandatel lebamisi ja silmade peast nutmisi, ei ole üldse sellist “klassikalist” rasket aega, on lihtsalt üks hetk elus, mis tuleb lihtsalt üle elada ja iga päevaga läheb aeg aina edasi ja ma tean, et kui ma piisavalt ootan, siis ongi jälle kõik okei.

Niisiis, ja kuigi kõik on nii nagu ma just kirjeldasin, on mul paanikahood ja see on täiesti müstiline. Müstiline just sellel tasandil, et mul on ju peas kõik selge, sümptomid on täiesti selgelt füüsilised. Ma tean, et õhk ei saa maailmast otsa – ja ometi näen ma mõnikord hullumoodi vaeva, et üldse hingata. Näiteks täna jäin ühte loosse kinni, seal oli NII PALJU embed-koode ja see ei saanud ega saanud otsa ja voila, triggerdas mul sellise paanikahoo, et kõigepealt tundsin ma reaalset klaustrofoobiat, siis ma pahurdasin natuke, kuidas ma ÜLDSE EI JAKSA seda lugu enam teha, ja kui see valmis sai, siis salvestasin seda nii, et seisin laua taga püsti, sest ma EI SUUTNUD enam HETKEGI paigal istuda, sest seinad vajusid peale ja ma pidin iga hingetõmmet endale meelde tuletama, sest muidu lihtsalt hoidsin hinge kinni.

Selle peale muidugi helistasin arstile, aga noh, nii veider on. Just see osa, et ma saan ju aru, mis see on ja ma saan aru, et ma ei ole reaalselt suremas (mitte nii, nagu mõned aastad tagasi, mil ka arstilt EKG välja nõudsin, sest ma TUNDSIN, et mu SÜDA EI LÖÖ).

Kairi rääkis mulle saates ka sellest, kuidas mõttejõuga tegelikult saab hakkama, vahel. St võib saada. Ma muidugi ei mäleta sellest saatest palju, sest ma mõtlesin pidevalt sellele, et ma ei unustaks hingata ja et õhk ei saa otsa, ja et kõik on korras, ausalt, ausalt – aga mulle tundub, et praegu ongi nii. Et mind tabab lambist ärevushoog, ma saan aru, mis see on, ja kuigi füüsilised sümptomid on häirivad ja isegi prillid tekitavad sel hetkel klaustrofoobiat – tahaks kõik lihtsalt ära kakkuda, et saaks hingata ja et poleks seda külma higi – siis tegelikult ma händlin vist väga hästi.

Müstiline on see paanikavärk tegelikult. Kuskil hinges läks ikka midagi nii katki, mingi sügav diip asi sai raputada ja lõi vanad haavad lahti ning kuigi Daki ajule võib piisata kõikidest selgitustest ja ratsionaliseerimisest, siis kuskil on ikka mingi osa Daki ajust, kellele mõistuse häälest ei piisa, ja kes vahel flight or fight asja triggerdab, sest kuskil ma ikka tunnen, et ma olen ohus.

Ühtlasi – ma ei tihanud seal saates tunnistada, et mul just sel hetkel ärevushoog peal on. Ma vabandan selle eest, ma ei suutnud, kõik oli peas sel hetkel üsna sassis. Kuid see konkreetne hetk möödus ja nädalad mööduvad samuti, lihtsalt naljakas on avastada, et ärevushood on jäänud. Küll üsna malbed, aga siiski häirivad.

Või noh, kes on ka lubanud, et psühholoogilised hädad just ilgelt fun’id peaks olema. Mitte keegi, that’s who!

Muud asjad toimivad, nagu ikka. Piparmünditee on hea, sõpradega rääkimine on hea, töötada on hea, jooksmine ei tee enam tunnet heaks, aga toob nagu base level’ile, et vähemalt pole aktiivselt sitt. Magada eriti ei saa, aga küllap varsti saan. Koduriided on head ja kleidid on head ja Mila on hea ja kassid on head ja raamatud on head ja uued juuksed on head ja uued prillid on head ja uus pliidiraud on hea ja kütmine on hea ja see, et puhkust on veel nädal, on hea, ja see, et siis saan magamistoa ära remontida, on hea. Pere on eriti hea ja töökoer on hea ja tööinimesed on head ja pangaarveseis võiks alati olla parem, aga on ikkagi hea.

Nii et kuskil võiks keegi nüüd veenda seda osa mu ajust (ma tahan öelda hüpotalamus, aga tegelikult pole mul aimugi, ma olen lihtsalt liiga palju “Grey anatoomia” vaadanud), et mul ON KÕIK HÄSTI, PAANIKAHOOD ON TÄIESTI EBAVAJALIKUD THANK YOU VERY MUCH.

Ärevushäire saate panen ka siia lõppu, enne aga nende päevade kaasaröökimislugu.

hugman is sad

Milal on viimasel ajal tulnud selline komme, et õhtuti saab temast Hugman. Hugman likes hugs. Hugman is sweet and likes rainbows and butterflies and mummy and hugs and kisses and when Hugman no hug, Hugman sad.

Niimoodi ta mulle räägib, pikalt, inglise keeles, olles Hugman.

Selle sissejuhatusega tahtsin rääkida, kuidas ma olen jõudnud jooksmisega (vist) seinani. Ma olen nüüd poolelgi sunniviisiliselt, pooleldi teadlikult viilinud jooksmisest neli päeva, sest kaks korda enne seda, viimased kaks korda, olid tõeline piin. Ja kui ma ütlen piin, siis ma mõtlen piin. Mul valutasid jalad ja kopsud ja isegi, kui ma maagilise 15 minuti jooksu ära tegin, lootes, et kui ma ületan selle anaeroobse jooksu seina ja läheb füüsiliselt kergemaks, siis ei läinud. Üldse ei läinud. Oli vastik ja valus ja rõve ja ma ei jõudnud ÜLDSE. Polnud see tunne, mis oli varem, kui oli raske – et noh, on raske, aga teen ikka. Oligi konkreetne sein. Et ei jõua, üldse ei jõua.

Niisiis sundisin ma end pausile, sest mu iidol MrsB soovitas seda ka.

Ja teate, see on fucking terrifying. Hugman is sad and terrified .

Sest rohkem kui seda, et jooks on vastik, kardan ma seda, et ma ei jookse enam kunagi.

Ja ma tean, et kui ma sunnin end praegu, siis see lõppeb äkki veel sitema jooksuga, ja kui ma lähen sundimisega edasi, siis ma hakkan jooksmist vihkama (jälle!), ja ma ei jookse enam kunagi.

Aga kui ma ei sunni end jooksma ja rahus viilin, siis kardan ma veel enam, et end uuesti kokku võtta on võimatu.

Seega, Hugman is very sad.

Lisaks ma köhin, sest, noh muidugi, algas kümme päeva puhkust ja MUIDUGI võiksin ma nüüd haigeks jääda, see oleks ju hea vabandus ka.

Aga, saate aru, ma TAHAN joosta. Ma TAHAN, et oleks jälle hea.

Seega täna olen ma voodis, vaatan õudukaid ja söön sihvkasid (jepp, ma söön voodis sihvkasid), ja mõtlen, et kui ma homme ei köhi nii, või köhin vähem, siis ma ikkagi proovin seda jooksuasja. Sest, noh, igal kuradi juhul suudan ma selle peaaegu-kolmekildise jooksu ju ära teha, mis on mu lühim ja mugavaim ring. Ja et kui ongi rõve, siis… Siis äkki see kolmas rõvedus pole siiski veel kõik, mis mind jooksust eemale sunnib, eh?

/

Käisin kursavenna pulmas möödunud nädalavahetusel ja sporditoimetajast (ja muidu tublist sportlasest) kursavend ütles, et jooksuga ongi nii. Pead megalt kõike jälgima, rõvedaks võib jooksu teha vähimgi möödalask, näiteks valel ajal söödud söök või see, et pole vetsus käinud (seda öeldes ta muheles natuke) (ja siis lisas, et elab mu jooksule ikka kaasa).

See on tõsi, ma pole kunagi olnud oma kehaga nii kursis, nii in tune, ma suudaks peaaegu igal sekundil öelda, kui palju minuteid ma suudaks joosta või kui palju peaksin ootama, et proovida joosta. Nii et see on edasiminek, eks? Kas ei peakski olema the end goal see, et kogu see rabelemine aitab sul iseennast paremini mõista?

Aga see mentaalne pool, ikka megaraske on. Ausalt, ma ise olen ka üllatunud – kuidas varem oleksin ma selle teenitud puhkuse eest tänulik ja kuidas praegu ma olen hirmul.

Aga ma jooksen ju veel, eks ju?

Sest kui ma ei jookse, siis Hugman will be sad.

see pole jooksublog, aga…

Augustilõpp.

Niisiis. Minu kaheksanädalane jooksutreening sai möödunud nädalal läbi ja I fucking did it! Lihtsalt võtsingi kätte ja kuigi mul oli tunne, et kuna mitu päeva oli vahele jäänud ja mul oli vist sama viirus korraks, mis Milal, ja üldsegi, palav oli ja siis sadas vihma ja sada häda, noh, et äkki peaks kordama eelviimast treeningut nii igaks juhuks, enne kui kohe selle jookse järjest pool tundi, sest ma olen su äpp ja ma tean, et küll sa juba jõuad ja ära üldse vaidle vastu! asja ette võtaks, siis (uh kui pikk lause) lõin käega. Et suva, ma võin ju alati joosta vähem või misiganes, aga ma pean vähemalt proovima.

Ja muidugi te teate juba puänti, et ma jooksin selle ära. Kui ma aus olen, siis ma ei suuda isegi eriti detaile meenutada, vaatan seda Instapilti ja mõtlen, et jamh, mäletan, et tegin lõdvestuskõnni ajal selle pildi, aga muud nagu ei mäletagi. Aa, õudselt palju politseinikke (2) oli tee ääres siin küla vahel, mis oli veider, otsisid midagi – aga see võis täiega olla ka mingi teine kord.

Mu point on, kallid sõbrad, et jooksmine on muutunud nii tavaliseks, et ma enam ei suuda eristada neid jookse. Isegi seda viimast, mis lõpetas esimese treeningprogrammi, ei suuda nädal aega hiljem hästi meenutada, sest… SEE POLNUD MIDAGI ERILIST.

Uskumatu! Ma jooksin pool tundi järjest ja ma ütlen, et see polnud midagi erilist!

WHAT IS THIS MAGIKKKKK.

Kuna ma ei oska peatuda ja niisama ilma juhendamiseta joosta on ausalt öeldes ikkagi sutt igav, tõmbasin kohe otsa C210K äpi ja jätkan üheksanda nädalaga, ehk siis sel nädalal 4×10 minutit, minutilise vahega. Ja ohsa vanapagan, kus täna mul oli selline energia, viimane jooks läks lennates, nii et ma lõpetasin viis minutit varem ja üldse terve jooks oli selline, et ma kohe tundsin, et mu tempo on kõrgem (9 min / km kohta näitab praegu). Kuid lõpp oli ikka nii kiire, et ma täitsa kohe lendlesin, ja saate aru, ma NAUTISIN seda. Püha Jeesus noh!

Lõpetasingi nii, et lõõgastuskõnni alguse ajaks (mis oleks pidanudki olema viis minutit kodust) olin ma kenasti kodu ukse juures ja jalutasin niisama ümber maja, hinges juubeldades, sest kui ma suudan teha SEDA, mida ma siis veel teha ei suuda? Kosmoselend? Vabalt! Riemanni hüpotees? Andke aga ette! Kes oli Zodiac Killer? Tooge uurimismaterjalid ja homme on vastus käes!

TL;DR

Jooksmine on lahe. Ma ei suuda uskuda, et ma seda teen ja samas ma ei suuda juba vaikselt uskuda, et ma pole seda koguaeg teinud. Nüüd tuleb kuidagi leida päriselt see motivatsioon jätkata ka siis, kui pole kaunis päikeseloojang ja udu heinamaa pealt tõusmas, vaid on pori ja jää ja libe ja külm ja vastik ja pime ja hundid ja.

Teate küll, Eestimaa talv.

Nii et sel korral võite vabalt julgustada, et talvel on täitsa okei joosta. Teisi kõiki aga julgustan, et auka tehtav on – vähemalt mulle väga sobis selle konkreetse programmi tempo ja vaheldamine. Veel on aega alustada!

Lugu ka, sest ma olen kantrilainel neil päevil. Don’t judge.

 

 

5 rõvedat (ja 5 ägedat) asja, mis on mu elus pärast jooksma hakkamist juhtunud

Kui ma kuu ja nädal aega tagasi kirjutasin, et ma tahaksin saavutada vaid ühe asja oma jooksmisega (no lisaks sellele, et tore oleks kordki elus teha midagi, mida ma pooleli ei jäta) – teada saada, mis tunne on joosta aeroobses tsoonis, siis täna võin ma teile uhkusega öelda: I FUCKING DID IT. Ma olen jõudnud C25K äpiga (haha, muide, ma sain alles sel nädalal aru, mida see nimi tähendab – couch to 5k!) (ma tean, ma tean, pole just eredaim pirn selles lühtris) seitsmenda nädala lõppu, homme jooksen kolmanda korra, üleeile jooksin teise korra, mis oli 25 minutit järjest. Ja kuulge kutid, mulle ei olegi elu aeg valetatud! Päriselt juhtuski see, et umbes 15. minuti peal hakkas nii lebo, et ma oleks võinud vabalt veel 30 minutit joosta! Ma küll jooksin MEGAaeglaselt, no ikka keskmine kiirus umbes kümme kilta tunnis, st ma kõnnin poole kiiremini, aga ma otsustasin, et olgu või aeglaselt, ma pean vastu.

Nüüd on aeg teha kokkuvõte asjadest, mis on minu elus muutunud pärast seda, kui ma jooksma hakkasin.

5 RÕVEDAT ASJA, MIS ON MU ELUS PÄRAST JOOKSMA HAKKAMIST JUHTUNUD

1. Ma pean rõvedalt palju pead pesema. Jah, ma tean, ma tean, me oleme ennegi siin blogis pesemisharjumuste üle vaielnud, aga kogu elu on mulle piisanud kaks korda nädalas pea pesemisest. Aga nüüd, eks, peab ikka pärast iga jooksmist pesus käima ja teate, mu juuksed on täiega muutunud. Rõvedamaks. Nad lähevad palju kiiremini mustaks ja see häirib mind ja ma ei taha, et nii oleks. Ma tean, et see töötabki nii: juuksed lähevad kiiremini mustaks, sest sa pesed neid tihedamini, sh pesed maha ka kaitsva rasu ja siis peab peanahk eriti vaeva nägema, et seda toota ja nii see nõiaring toimib. Aga ma ei näe ka mingit lahendust sellele.

2. Ma kardan, mis saab, kui pimedaks läheb. Oma võiduka 25 minutit tegin ma õhtul pärast kümmet (palavuse tõttu) ja ausalt öeldes on praegu juba metsa vahel nii pime, et ma nägin realnaja hallukaid vahepeal (olete kunagi karjatanud, sest näete, et käbi tahab teid rünnata? Not fun, guys.) Ja kui päriselt nüüd jääb nii, et ma jäängi jooksma, siis on Kloksis valgustatud ala üsna piiratud ja… ja… Ja mul on vaja pealampi? Prožektoritega turvatöötajaid, kes mu rada valgustaksid? Infrapunanägemist?

3. Ma pean tegema väljaminekuid pärisvarustusele ja ma olen vaene. Ma lubasin, et premeerin end pärisjooksupükstega, kui programmi lõppu jõuan, aga see on juba järgmisel nädalal ja okei, muidugi ma saan seda edasi lükata, aga fakt on see, et mu 15 aasta vanused tossud tegelikult pole vist parimad ja, noh, raha. Peab välja käima. Mis sakib. Sest ma püüan praegu hullult säästa ja hetkel on see olnud selles mõttes võit, et mul on kuu lõpus alati olnud vähemalt natuke raha, aga seda üleliigset veel tekkinud pole (vähemalt pole enam võlgu pidanud võtma!).

4. Ma räägin jooksmisest liiga palju. See pole tingimata rõve asi kõigi jaoks, kuid ma kindlasti tüütan veits sellega oma peikat juba ja liiga sageli küsitakse mult teadaande peale, et ma nüüd jooksen, siiralt: “Miks, kurat?” Jepp, ma olen pigem ikka olnud inimene, keda jooksmas nähes oli soovitav helistada politseisse, sest tõenäoliselt ajas mind keegi taga (nagu kolleeg A tabavalt ütles), nii et nüüd olen ma pidanud leiutama erinevaid vastuseid. Lihtsaim on öelda, et tahtsin proovida, kas ma suudan. (Kallis K. ütles selle peale aga: “Äh, seda oleks ma võinud sulle niisamagi öelda, selleks ei pea päriselt jooksma hakkama!”)

5. Unega on keskmisest rohkem raskusi. Peamiselt seetõttu, et praegu jooksen ma ilma tõttu väga hilja õhtul, mis toob kaasa selle, et ma võin südaöösel särasilmi jooksmisest plärada ja teha teadaandeid stiilis: “Ma tunnen end praegu sama hästi kui pärast seda korda, kui ma oma kätega WC-poti loputuskasti sisu ära parandasin – võitmatuna!” (Jällegi, must be very annoying.)

Aga see-eest…

5 ÄGEDAT ASJA, MIS ON MU ELUS PÄRAST JOOKSMA HAKKAMIST JUHTUNUD

1. Ma olen saanud hullult kirju inimestelt, kes on ka jooksma hakanud. Ja see on imeline! Tähendab, eks ennegi on olnud mu blogiajaloos hetki, kui miski, mida ma olen läbi elanud ja millest kirjutanud, on inimesi puudutanud, aga nüüd ma olen saanud paari nädala jooksul kirju või vastukaja ligi tosinalt inimeselt, kes on just spets tänu minu blogile ka jooksma hakanud. Mis on fantastiline! Ja uskumatu! (Sest mulle tundus, et ma halan ja/või eputan ja/või olen tüütu.) Ja muidugi tähendab see, et nüüd on mul veel rohkem inimesi, kellega jooksmisest rääkida! Te olete nii tublid! Päriselt, nüüd ma lihtsalt ei või enam lõpetada, sest teie ju ka hakkasite jooksma!

2. Ma olen kuulanud nii palju lahedaid podcaste. Soovitan väga soojalt The Cracked Podcasti, siis on iTunesis selline podcast nagu Lore, kus räägitakse põnevaid ajaloo- ja folkloorilugusid, muidugi pean ma veel soovitama Jorksi “Mõtteainet”, ja minust oleks rumal mitte soovitada kuulata ka “Naistejutte” 🙂 Aga ühesõnaga, mul tõesti pole päevas teist aega, mil podcaste kuulata, aga jooksmisele sobivad nad taustaks paremini kui muusika – vähemalt minul on nii. Muusika ajab nimelt rütmi sassi, podcastiga saan aga kaasa mõelda (ja samas mitte mõelda paaniliselt sellele, palju veel aega on jäänud).

3. Väikesed asjad teevad mind rõõmsamaks kui varem. Muidugi olen ma enne ka trenni teinud, kuid liiga tihti on see pigem olnud seotud suure stressiga – kas on alati kuklas tiksunud teadmine, et see maksab raha, või siis olen ma muretsenud, et see võtab liiga palju aega, või siis on sellega kaasnenud mingi logistikajama, või siis on see olnud lihtsalt igav ja teinud mind pahuraks… Aga kuna nüüd ma lähen õue selleks, et sisuliselt veeta üks meelalahutuspooltund ja selle käigus omandada huvitavaid teadmisi, samas ka edasi oma konkreetse eesmärgi poole pürgida, siis on asi kuidagi hoopis teistmoodi. Mind rõõmustab, kui läbin sama raja 20 sekundit kiiremini, mind rõõmustab, kui natuke vihma sabistab, mind rõõmustab, et ma üldse läksin välja ja mind rõõmustab, kui jooks oli erilisel raske, sest siis on vähemalt kindel, et järgmine päev on puhkepäev. Mitte et ma ootaks puhkepäevi, aga mul nimelt on raske aru saada, millal ma peaks seda tegema. Lisaks rõõmustasid mind C25K foorumid, kus ma alles möödunud nädalal kondasin ja aru sain, et kui paljud inimesed kordavad nädalaid, siis ma nagu ei mõelnudki sellele ja tegin lihtsalt järjest. Mis tähendab, et all these years of smoking and drinking ja ma olen ikkagi vastupidav nagu rannakadakas, tuleb välja!

The land of island. #summer #home #toes #windmills #bellavita

A post shared by daki (@instadaki) on

4. Mu jalad on (vist) muutunud ilusamaks. Mul mingit spetsiaalset enne-fotot küll pole, küll aga lugematu arv liftiselfisid, ja neilt tundub, et mu jalad on kuidagi… vormunud sihvakamaks? On see võimalik?

5. Ma olen enda üle uhke. Eks ma olen päris sageli enda üle uhke (sest mul on miskipärast tunne, et elu on sageli üks takistusrada) (ja sama sageli pole ma enda üle üldse uhke), kuid praegu ma võin vist üsna kindlalt öelda, et mul on vähemalt tekkinud harjumus. Ja sellest ju kõik algabki? Jah, tegelikult ma alustasin selle harjumuse juurutamisega juba eelmisel suvel, mis kindlasti andis oma põhja, aga praegu on mul selline harjumus, millest on raske kõrvale viilida, sest seda on väga lihtne praeguses elufaasis ellu rakendada. Mul ei ole titte rinna otsas, ma ei pea lõunapausi ajast trenni jooksma, ei pea ma ärkama ülivara, et midagi teha saada… Ma lihtsalt pean natuke õhtusöögiaegu sättima ja tossud jalga panema. Ma ei pea kuhugi eraldi sõitma, ma lihtsalt pean… uksest välja astuma.

Ja esimest korda elus jooksin ma järjest 25 minutit, kauem kui 15 minutit, ja ma jõudsin sinna kohta, kus jooksmine läks… no kerge on nüüd vale sõna, tegelikult, ta läks selliseks… hallutsinatsiooniks, kus sa lihtsalt teed midagi, natuke nagu uimas. Meeldivuselt seda veinilimpsimisega terrassil või kasvõi seksiga võrrelda just ei saa, aga see pole ka rõve nagu istuda suvepalavuses liiklusummikus või nutmaajavalt igav ja masendav, see lihtsalt… on miski, mida su keha teeb ja muuhulgas on see vist ka sellele kehale kasulik.

Mul pole tõesti ühtki head vabandust, miks see asi pooleli jätta. (Kui ma selle leiutan, siis võite mind banaanikoorega visata.)