Rubriigiarhiiv: Inimesed ja inimeseks olemine

5 rõvedat (ja 5 ägedat) asja, mis on mu elus pärast jooksma hakkamist juhtunud

Kui ma kuu ja nädal aega tagasi kirjutasin, et ma tahaksin saavutada vaid ühe asja oma jooksmisega (no lisaks sellele, et tore oleks kordki elus teha midagi, mida ma pooleli ei jäta) – teada saada, mis tunne on joosta aeroobses tsoonis, siis täna võin ma teile uhkusega öelda: I FUCKING DID IT. Ma olen jõudnud C25K äpiga (haha, muide, ma sain alles sel nädalal aru, mida see nimi tähendab – couch to 5k!) (ma tean, ma tean, pole just eredaim pirn selles lühtris) seitsmenda nädala lõppu, homme jooksen kolmanda korra, üleeile jooksin teise korra, mis oli 25 minutit järjest. Ja kuulge kutid, mulle ei olegi elu aeg valetatud! Päriselt juhtuski see, et umbes 15. minuti peal hakkas nii lebo, et ma oleks võinud vabalt veel 30 minutit joosta! Ma küll jooksin MEGAaeglaselt, no ikka keskmine kiirus umbes kümme kilta tunnis, st ma kõnnin poole kiiremini, aga ma otsustasin, et olgu või aeglaselt, ma pean vastu.

Nüüd on aeg teha kokkuvõte asjadest, mis on minu elus muutunud pärast seda, kui ma jooksma hakkasin.

5 RÕVEDAT ASJA, MIS ON MU ELUS PÄRAST JOOKSMA HAKKAMIST JUHTUNUD

1. Ma pean rõvedalt palju pead pesema. Jah, ma tean, ma tean, me oleme ennegi siin blogis pesemisharjumuste üle vaielnud, aga kogu elu on mulle piisanud kaks korda nädalas pea pesemisest. Aga nüüd, eks, peab ikka pärast iga jooksmist pesus käima ja teate, mu juuksed on täiega muutunud. Rõvedamaks. Nad lähevad palju kiiremini mustaks ja see häirib mind ja ma ei taha, et nii oleks. Ma tean, et see töötabki nii: juuksed lähevad kiiremini mustaks, sest sa pesed neid tihedamini, sh pesed maha ka kaitsva rasu ja siis peab peanahk eriti vaeva nägema, et seda toota ja nii see nõiaring toimib. Aga ma ei näe ka mingit lahendust sellele.

2. Ma kardan, mis saab, kui pimedaks läheb. Oma võiduka 25 minutit tegin ma õhtul pärast kümmet (palavuse tõttu) ja ausalt öeldes on praegu juba metsa vahel nii pime, et ma nägin realnaja hallukaid vahepeal (olete kunagi karjatanud, sest näete, et käbi tahab teid rünnata? Not fun, guys.) Ja kui päriselt nüüd jääb nii, et ma jäängi jooksma, siis on Kloksis valgustatud ala üsna piiratud ja… ja… Ja mul on vaja pealampi? Prožektoritega turvatöötajaid, kes mu rada valgustaksid? Infrapunanägemist?

3. Ma pean tegema väljaminekuid pärisvarustusele ja ma olen vaene. Ma lubasin, et premeerin end pärisjooksupükstega, kui programmi lõppu jõuan, aga see on juba järgmisel nädalal ja okei, muidugi ma saan seda edasi lükata, aga fakt on see, et mu 15 aasta vanused tossud tegelikult pole vist parimad ja, noh, raha. Peab välja käima. Mis sakib. Sest ma püüan praegu hullult säästa ja hetkel on see olnud selles mõttes võit, et mul on kuu lõpus alati olnud vähemalt natuke raha, aga seda üleliigset veel tekkinud pole (vähemalt pole enam võlgu pidanud võtma!).

4. Ma räägin jooksmisest liiga palju. See pole tingimata rõve asi kõigi jaoks, kuid ma kindlasti tüütan veits sellega oma peikat juba ja liiga sageli küsitakse mult teadaande peale, et ma nüüd jooksen, siiralt: “Miks, kurat?” Jepp, ma olen pigem ikka olnud inimene, keda jooksmas nähes oli soovitav helistada politseisse, sest tõenäoliselt ajas mind keegi taga (nagu kolleeg A tabavalt ütles), nii et nüüd olen ma pidanud leiutama erinevaid vastuseid. Lihtsaim on öelda, et tahtsin proovida, kas ma suudan. (Kallis K. ütles selle peale aga: “Äh, seda oleks ma võinud sulle niisamagi öelda, selleks ei pea päriselt jooksma hakkama!”)

5. Unega on keskmisest rohkem raskusi. Peamiselt seetõttu, et praegu jooksen ma ilma tõttu väga hilja õhtul, mis toob kaasa selle, et ma võin südaöösel särasilmi jooksmisest plärada ja teha teadaandeid stiilis: “Ma tunnen end praegu sama hästi kui pärast seda korda, kui ma oma kätega WC-poti loputuskasti sisu ära parandasin – võitmatuna!” (Jällegi, must be very annoying.)

Aga see-eest…

5 ÄGEDAT ASJA, MIS ON MU ELUS PÄRAST JOOKSMA HAKKAMIST JUHTUNUD

1. Ma olen saanud hullult kirju inimestelt, kes on ka jooksma hakanud. Ja see on imeline! Tähendab, eks ennegi on olnud mu blogiajaloos hetki, kui miski, mida ma olen läbi elanud ja millest kirjutanud, on inimesi puudutanud, aga nüüd ma olen saanud paari nädala jooksul kirju või vastukaja ligi tosinalt inimeselt, kes on just spets tänu minu blogile ka jooksma hakanud. Mis on fantastiline! Ja uskumatu! (Sest mulle tundus, et ma halan ja/või eputan ja/või olen tüütu.) Ja muidugi tähendab see, et nüüd on mul veel rohkem inimesi, kellega jooksmisest rääkida! Te olete nii tublid! Päriselt, nüüd ma lihtsalt ei või enam lõpetada, sest teie ju ka hakkasite jooksma!

2. Ma olen kuulanud nii palju lahedaid podcaste. Soovitan väga soojalt The Cracked Podcasti, siis on iTunesis selline podcast nagu Lore, kus räägitakse põnevaid ajaloo- ja folkloorilugusid, muidugi pean ma veel soovitama Jorksi “Mõtteainet”, ja minust oleks rumal mitte soovitada kuulata ka “Naistejutte” 🙂 Aga ühesõnaga, mul tõesti pole päevas teist aega, mil podcaste kuulata, aga jooksmisele sobivad nad taustaks paremini kui muusika – vähemalt minul on nii. Muusika ajab nimelt rütmi sassi, podcastiga saan aga kaasa mõelda (ja samas mitte mõelda paaniliselt sellele, palju veel aega on jäänud).

3. Väikesed asjad teevad mind rõõmsamaks kui varem. Muidugi olen ma enne ka trenni teinud, kuid liiga tihti on see pigem olnud seotud suure stressiga – kas on alati kuklas tiksunud teadmine, et see maksab raha, või siis olen ma muretsenud, et see võtab liiga palju aega, või siis on sellega kaasnenud mingi logistikajama, või siis on see olnud lihtsalt igav ja teinud mind pahuraks… Aga kuna nüüd ma lähen õue selleks, et sisuliselt veeta üks meelalahutuspooltund ja selle käigus omandada huvitavaid teadmisi, samas ka edasi oma konkreetse eesmärgi poole pürgida, siis on asi kuidagi hoopis teistmoodi. Mind rõõmustab, kui läbin sama raja 20 sekundit kiiremini, mind rõõmustab, kui natuke vihma sabistab, mind rõõmustab, et ma üldse läksin välja ja mind rõõmustab, kui jooks oli erilisel raske, sest siis on vähemalt kindel, et järgmine päev on puhkepäev. Mitte et ma ootaks puhkepäevi, aga mul nimelt on raske aru saada, millal ma peaks seda tegema. Lisaks rõõmustasid mind C25K foorumid, kus ma alles möödunud nädalal kondasin ja aru sain, et kui paljud inimesed kordavad nädalaid, siis ma nagu ei mõelnudki sellele ja tegin lihtsalt järjest. Mis tähendab, et all these years of smoking and drinking ja ma olen ikkagi vastupidav nagu rannakadakas, tuleb välja!

The land of island. #summer #home #toes #windmills #bellavita

A post shared by daki (@instadaki) on

4. Mu jalad on (vist) muutunud ilusamaks. Mul mingit spetsiaalset enne-fotot küll pole, küll aga lugematu arv liftiselfisid, ja neilt tundub, et mu jalad on kuidagi… vormunud sihvakamaks? On see võimalik?

5. Ma olen enda üle uhke. Eks ma olen päris sageli enda üle uhke (sest mul on miskipärast tunne, et elu on sageli üks takistusrada) (ja sama sageli pole ma enda üle üldse uhke), kuid praegu ma võin vist üsna kindlalt öelda, et mul on vähemalt tekkinud harjumus. Ja sellest ju kõik algabki? Jah, tegelikult ma alustasin selle harjumuse juurutamisega juba eelmisel suvel, mis kindlasti andis oma põhja, aga praegu on mul selline harjumus, millest on raske kõrvale viilida, sest seda on väga lihtne praeguses elufaasis ellu rakendada. Mul ei ole titte rinna otsas, ma ei pea lõunapausi ajast trenni jooksma, ei pea ma ärkama ülivara, et midagi teha saada… Ma lihtsalt pean natuke õhtusöögiaegu sättima ja tossud jalga panema. Ma ei pea kuhugi eraldi sõitma, ma lihtsalt pean… uksest välja astuma.

Ja esimest korda elus jooksin ma järjest 25 minutit, kauem kui 15 minutit, ja ma jõudsin sinna kohta, kus jooksmine läks… no kerge on nüüd vale sõna, tegelikult, ta läks selliseks… hallutsinatsiooniks, kus sa lihtsalt teed midagi, natuke nagu uimas. Meeldivuselt seda veinilimpsimisega terrassil või kasvõi seksiga võrrelda just ei saa, aga see pole ka rõve nagu istuda suvepalavuses liiklusummikus või nutmaajavalt igav ja masendav, see lihtsalt… on miski, mida su keha teeb ja muuhulgas on see vist ka sellele kehale kasulik.

Mul pole tõesti ühtki head vabandust, miks see asi pooleli jätta. (Kui ma selle leiutan, siis võite mind banaanikoorega visata.)

i feel like windows rolled down

Monday Blues.

Mõned aastad tagasi rääkis Naabrinaine, kuidas ta on jõudnud elus sellisesse faasi, et ta näeb umbes kümme aastat ette ja on megarahul, sest kõik toimib järgmised kümme aastat umbes samamoodi nagu praegu. Ja et see on suurepärane.

Ta ütles seda muidugi mingi omamoodi sügava tarkusega (ja tõenäoliselt ilmsestas seda mingi hea nali ka), aga ma ei mõistnud muidugi teda üldse. ÜLDSE.

Sest misMOODI saad sa esiteks teada, milline näeb su elu järgmised viis, rääkimata kümme aastat välja? Ja kuidasMOODI saad sa selle üle ometi rõõmus olla? Issand, kui igav! Kõik on ette teada! Pöörane! Ennekuulmatu!

Mina olin senini elanud nii, et kõige kauem töötasin ühel kohal no… maksimaalselt kaks aastat, enamasti alla selle. Olin pärast ülikooli lõppu kolinud miljon korda ja kirjutanud peaaegu kõigisse Eesti väljaannetesse (välja arvatud ehk Kalastaja ja see paadi-ajakiri) ning siiski ei kujutanud end kuskil pikemalt töötamas ette. Okei-okei, mul oli mingi veider obsessioon ajakirjaga Anne&Stiil, kus ma olin kindel, et töötan kunagi (ja kuhu ma senini pole vist lisaks Kalastajale kunagi kaastööd teinud), kuid siiski.

Fast forward umbes viis aastat ja ma saan TÄIESTI aru, mida Naabrinaine toona mõtles. Mul tuli see mõte pähe täna, kui jooksvalt korraga töötasin, kartulisalatit tegin ja nõusid pesin (sest ma olen avastanud, et ma olen superorganiseeritud inimene tegelikult, ma PEAN olema, sest kui ma pole ja ei tegele kasvõi igapäevase logistikagagi, siis laguneb tõesõna maailm koost, ma korra proovisin mitte logistikat teha ja maailm jäigi seisma) (ja okei, ma saan aru, et mu superorganiseeritus ei paista välja mu elamist või töölauda vaadates, aga ausalt, kaoses on täielik kord ja kui see kord sassi aetakse, võin ma hetkega hulluda).

Ühesõnaga, mul tuli pähe see mõte, et jah, ma olen jõudnud täpselt sellesse kohta, kus ma olen peadpööritavalt rõõmus, et puhkus saab läbi ja et ma saan tööle minna. Ma olen ülirõõmus mingite jaburate asjade üle nagu kontoriruumi seinte värv või peeglid tööliftis või teadmine, et aasta pärast on Õismäe ringist saanud naiss tee otse kesklinna ja et mul on igakuine büdžett ja mul on eesmärgid ja isegi, kui need väikesed eesmärgid (või, noh, suured, nagu näiteks see igipüsiv Oma Kodu) ei täitu täpselt nii, nagu ma hetkel plaanin, siis pole hullu kedagi, sest üldiselt olen ma täiega õigel rajal ja juhtuvad täpselt need asjad, mis juhtuma peavad.

Mind on veel hämmastanud see, et kui mu 20ndaid ilmestas lai kaardivägi erinevaid tuttavaid ja sõpru, sageli väga keerulisi sõprussuhteid (meessuhetest rääkimata), siis praegu olen ma juba mõnda aega oma eluga kohas, kus ma tunnen instinktiivselt ära inimese, kes mahub täpselt mu hingega kokku nagu pusletükk ja ma ei kõhkle hetkegi, kui ma räägin inimesele, keda ma reaalselt tunnen ehk alla aasta ja sellest tõelist sõprust klassikaliselt polegi jõudnud veel vormuda (peale tunde, et ta on mu hingehoor), et ma räägin talle kõhklemata täiesti pöörastest isiklikest asjadest. Ja ma ei kõhklegi, sest ma julgen usaldada – või õigemini, ma teen neid usaldusvalikuid kuidagi palju kergemini ja märkamatumalt kui varem tegin. Ma mäletan, kuidas on olnud inimesi, kellega kümme aastat tagasi ma püüdsin leida viise olla sõber ja ei osanud, kuid nüüd ma hoopis arvan, et ongi nii – mõned inimesed klapivad ja teised mitte ja see on täiesti okei. Üksteisest kasvatakse välja või üle ka, aga see on muidugi teine teema.

Ja naised on kuidagi väga olulised mu elus neil päevil. Mõned mehed ka, aga neid tunnetan ma kuidagi oma seljataguse kaitsjana, olgu see era- või tööelus. Ma olen ääretult tänulik, et mul see uus kaardivägi on, aga naised, naised annavad sel viisaastakul kuidagi mu ellu vunki ja jõudu. Ja, muide, see tuleb vahepeal isegi täiesti ootamatust kohast! Näiteks kevadel oli mul täiesti pöördeline päev ja ma sain kõne vanalt sõbrannalt (keda, voh, nimetan hinges ka sõbrannaks, kuigi pole aastaid näinud) ja see kõne oli nii pöörane ja märgiline, et vahel, kui elu teistpidi pööraseks kisub ja usk hakkab kaduma, et kõik kunagi hästi lõppeb, siis mõtlen ikka tema sõnadele: “Lase hirmust lahti.”

Muide, sel aastavahetusel andsin ma vaid ühe uusaastalubaduse: tegutseda hirmuvabalt. Ei mingit fear based mõtlemist enam. Ja kuigi see tähendab, et ma asetan end vahepeal emotsionaalselt olukordadesse, kus ma pean painduma ja kasvama ja arenema ja that shit is hard ja märksa mõnusam oleks voodis üksi sarju vahtida, siis tegelikult, TEGELIKULT on… elu nii hea noh.

PS. Tööl käia on ka ikka ilgelt äss. Mul on nii hea meel, et mineviku-Daki suutis selle ilge vaesusaja ja vabakutselisejama vastu pidada ja kooli ära lõpetada ja ellu jääda, sest oleviku-Daki on talle selle panuse eest väga tänulik.

PPS. Lähen õhtul veel jooksma ka, olen juba seitsmenda nädala teise päeva juures! Kui täna ära jooksen, siis on jäänud veel neli (4!!!!!) korda ja ma peaks olema võimeline jooksma pausita viis kilta. Ma ei suuda ausalt uskuda, et ma seda pooleli ei jätnud.

Muusikat ka, see on ridiculously positiivne lugu, ma ei mäleta, kas olen seda siin jaganud juba, aga igal juhul kuulan ma seda alati, kui olen heas tujus või halvas tujus ja noh, mõlemal juhul töötab.

mida mõtleb inimene, kes jookseb kõige kauem, mis ta on iial jooksnud

“Kurat, podcast sai läbi enne, kui soojendus läbi sai.”

“Kas ma pean tõesti hakkama nüüd telefoniga jamama? Fakk. Miks ma paremini ei valmistunud?”

“Ühtlasi tunnen ma liiva seal, kus seda ei peaks olema. TÄNKS, rannapäev!!!”

“Jepp, seda ütles see naine ka selles jooksmisraamatus, et kõige olulisem on vähendada nende asjade hulka su küljes, mis sind jooksu ajal ärritada või häirida võivad. I bet, et tema ei oleks põhimõtteliselt otse rannast jooksma läinud.”

“Ühtlasi on veider, et alles eelmist jooksupostitust kirjutades sain ma aru, et mul pole kordagi mõttessegi tulnud, et mis oleks, kui lihtsalt cheat’iks. I mean, see äpp ju ei KONTROLLI mind, täiega lihtne oleks lihtsalt kõndida vahepeal. Kuidas ma sellele küll varem ei mõelnud..”

“Ära mõtlegi petmisele. I swear to god.

“Aga vähemalt on hea jahe. Kurat, peangi podcasti ära vahetama.”

“Fakk, ma olen seda podcasti juba kuulnud. Ma pean jälle telefoniga jamama. Ma pole ühelgi jooksul pidanud telefoniga jamama ja nüüd siis, kui ma pean seda 20 minti jooksma. Miks, jumal, miks.”

“Okei, seda podcasti ma vist pole kuulnud veel…”

“Ahhhhhhhhhhhhhhh, olen ikka! Aga vist mitte lõpuni. Kerin lihtsalt suvakohale ja enam ei mõtle sellele.”

“Ja ära jooksmisele ka üleliia mõtle, megasuva, täiega teed ära selle.”

“Huvitav, kus ma ümber peaksin pöörama? Kaheksa minutit on poeni, seda ma tean eelmisest korrast. Kaks otsa on siis kuskile… Nojah, eks ma leiutan käigult.”

“Huvitav, kas ma pean kruusateele ka minema? Seal on raudselt mõni koer või autoga kihutaja, kes mind kurvist tulles ei näe.”

“Kuigi ma pole kunagi seal teel kedagi peale enda sõitmas näinud, on oht siiski tõeline.”

“Täiega veider, et joosta polegi raske. Meeldiv just ka ei ole, aga pole ka selline… tappev.”

“Ma täiega teen ära selle, ma isegi ei hingelda ja mul ei pista ega midagi ja liiv, noh, seda ignon.”

“Oh, pool tehtud!”

“Kes see president oli, kes ratastoolis oli? Ma nägin Netflixis mingit doku pealkirja, aga huvitav, kes see oli. Koju jõuan, siis vaatan.”

“Himmler oli ikka tõeline asshole. Reynhard Heydrichil on vist kõige saksam nimi, mis üldse võimalik.”

“Vaene Röhm. Või noh. Ta vähemalt üritas.”

“Ära mõtle natsidest nii palju.”

“Ah, pööra ikka siit tagasi ja mine mööda rannateed, asfalti juba küll saanud.”

“Nii mõnus oleks, kui ring siin lõppeks ja ma saaks kohe ujuma minna.”

“Kurat, kas ma pean kodu juures jälle hakkama edasi leiutama, kuhu joosta? Huvitav, kaua veel jäänud on?”

“Ei viitsi vaadata.”

“Ma täiega teen ära selle, issake.”

“Jepp, parim kütus jooksmiseks on ikka vana hea kartul ja hakklihakaste kaks tundi enne.”

“See ei saa olla tegelikult tõsi.”

“Oh, minut jäänud!”

“…ja selgub, et minut on täpselt sörk üle jalgpalliplatsi. How nifty, this knowledge.”

 

“Oh, tehtud! SELFI-FAKING-AEG!”

Jooksuglamuur!

“Tõenäoliselt jooksin ma sama aeglaselt kui mõni kiirem vanur, kes on pensipäeval teel turule.”

“Huvitav, kas jooksmine kunagi hästi ka hakkab tunduma? Ma tean, et pärast on hea, ja selle ajal pole enam kohutav, aga tahaks, et joosta ka hea oleks.”

“Täiega loodan, et kõik inimesed näevad pärast trenni sama retarded välja.”

“Huvitav, kui mul see programm nüüd läbi saab, kas ma võtan selle 10k ette?”

“Sa oled lolliks läinud. Mine tuppa ja tähista piparmünditeega.”

“Jepp. Lolliks. Läinud.”

“Aga vähemalt ma jooksin!”

postitus, mida ma ei uskunud, et kunagi kirjutan

Niisiis, on möödas pool suve (täpsemalt 5 nädalat ja 2 päeva) ja ma ikka veel jooksen. Ning just lõpetasin ma jooksu, mil ma jooksin järjest kauem kui ma eales olen seda teinud – 2×8 minutit. (Ma juba näen, kuidas teie näod naerule kisuvad, hihi, või et seda peab Daki pikaks ajaks!) (Aga see on tõsi, ma olen alati jooksnud nii, et veits kõnnin ja siis jooksen ja rohkem püüdnud nagu pikka vahemaad püüda, suva, mis hinnaga ja suva, kui palju sellest päriselt joostes.) (Ja tõsi on ka see, et koolis kolme kilti joostes ma poole ajast raudpolt kõndisin.)

Ning mis veel pöörasem – järgmine jooks sel nädalal saab olema JÄRJEST KAKSKÜMMEND MINUTIT.

What is this madness, ma küsin.

Ma kasutan jooksmiseks sellist äppi nagu C25K. See on üsna lihtsakoeline, see isegi ei mõõda midagi, distantsist või su actual liikumisest rääkimata – see lihtsalt tiksutab omaette aega ja ütleb sulle, millal sa pead kõndima ja millal jooksma. Algus oli üsna lihtne: midagi stiilis kõnni viis minta, jookse 60 sekki. Nädalad läksid, jooksmine oli ikka kuskil 90 sekki, vahel harva 3 minutit. Ja nüüd äkki pauhti, eilse 5 minutit, 3 minutit, 5 minutit pealt OTSE KAHEKSALE MINUTILE! Ja mitte ainult korra, vaid KAKS KORDA!

Ja ma pean ütlema, et ma olen täiesti pilves. Algus oli hirmutav, sest mul polnud õrna aimugi, mida tähendab kaheksa minutit jooksmist. Aga siis aeg muudkui läks, podcast muudkui möödus ja ma sain aru, et woah, I can do this. Ma olen kuidagi jõudnud kohta, kus jooksmine kui selline polegi raske. Raske on see, et ma ei näe, kui palju ma seda veel tegema pean, sest telefon on käe peal kotis, mis on mõeldud neli korda väiksemale telefonile ja ma ei taha iseend selle väljakoukimisega segada.

Teine asi jooksmise juures, mis on raske, on see, et I’m running out of roads, pun not intended. Nimelt on siin Kloogal hea jooksutrajektoori leidmine paras matemaatika, nii et ma olen praeguseks saavutanud juba ninjataseme, mis puudutab vältimises neid tänavakesi, kus kurjad koerad lõrisevad ja, lubage, ma valgustan teid: Kloogal elab umbes 1200 elanikku (2011. aasta loenduse järgi) ning minu hinnangu kohaselt (mis on VÄGA täpne) umbes 4,5 miljonit koera. KES KÕIK ÜKSMEELSELT VIHKAVAD JOOKSJAID või üldse inimesi, kes nende aiast mööduvad. Üks mu “lemmikkoertest” topib oma pea aiaaugust välja, kui ma möödun, et KARJUDA mulle, kui väga ma tema rahu häirin. Ta jääb sinna alati kinni, aga see teda ei takista, sest ta on veendunud, et ma olen tõeline oht. (Aga muidugi, kamoon, vaadake mind! Ka MINA peaksin ennast ohuks, kui hilisõhtul endale vastu tuleksin.) Kui ma üldse kunagi seda kurikuulsat nähtust nagu runner’s shits kogen, siis tõenäoliselt seetõttu, et mõni koer on mul kõhu lahti ehmatanud.

Kolmas asi jooksmise juures on see, et kuigi ma ei alustanud mingi väärarusaamaga nagu ma muutuksin tänu sellele ilusaks, sportlikuks ja seksikaks (see rong on ammu läinud), lootsin ma vähemalt, et hei, kuna see on mingisugunegi sport, siis kiirgab mu näost ehk mingitki võidurõõmu.

Tahate näha, milline tegelikult üks jooksja välja näeb? Vastupidiselt sellele, mida Instagram ja kõik mu sportlikud sõbrad Facebooki vahendusel on tahtnud mind uskuma panna, näeb tõeline jooksja välja selline:

See pole higi, see on seksikus ja võidurõõm, mis mu näos läigib.

Erinevalt raamatust, mis mind jooksma innustas (“Kuidas minust sai jooksja”), ei olnud mul ka väärarusaama, et inimesed minu üle naeraksid, kui ma joosta püüan. Eestlastel on vist nii sügavalt savi, millega teised inimesed tegelevad, eriti suva on aga kloogakatel. Ma ausalt, tõesõna armastan siin elamist ja iga joostud ringiga armastan ma Kloogat aina enam. Ainult ühel korral on vastu tulnud kergelt nokastunud noormees mind nähes põõsasse püüdnud pugeda (ma arvan, et see on mingi kloogakate mating ritual), kuna ma ilmselt tahtmatult naeratasin, kui ta vastu tuli, sest ma nimelt kuulan taustaks Cracked Podcasti ja see on alati nii kuradi naljakas.

Ahjaa, et siis teed saavad otsa. Ma nimelt, jah, püüan vältida asfaldil jooksmist, nii et kuigi meil siin on suurepärane kergliiklustee, valin ma alati kas kruusa-liivatänavad või siis pehme killustikuga teeperved. Aga, kuramus, otsa hakkavad saama. Väga hea ring oli siis, kui äpp ütles, et ma olen poole peal ja ma sain ümber pöörata, kuid nüüd mul pole ju õrna aimugi, millise maa võtab KAHEKSA MINUTIT JOOKSMINE või siis, veel hullem, see KAKSKÜMMEND minutit. Ja kuna mul on sisuliselt valik kas valida jooksmiseks see metsarada, kus HUKATI KAKS TUHAT JUUTI või siis püüda sirgeldada järve äärest ja mööda kruusateid, lootes pimedale õnnele, et ma olen kõik koerad ära kaardistanud ja keegi mind ei tülita, siis, noh, tuleb tõdeda, pole jooksmine kaugeltki igav. Imelik on aga see paanika, mis mind tabab, kui ma hakkan lähenema kodule ja saan aru, et ma pean veel jooskma, kuigi ma ju pöörasin ümber siis, kui äpp seda käskis – ma lihtsalt… suudan joosta nüüd. Päris palju.

Ning jah, ma saan aru, et ma püüan praegu humblebragida selle üle, et ma olen suuteline ühtäkki jooksma rohkem kui kunagi varem ja et ma pean nüüd actually hakkama marsruute valima ja läbi mõtlema.

Oh goody!

Ühtlasi. Who is this person?

Mul on veel kuu aega umbes selle jooksuni, millest ma tahan osa võtta. Äpis on kaheksa nädalat treeninguid, ma olen kohe viienda nädalaga valmis saanud. Mul on tunne, et ma ehk suudangi sellest jooksust osa võtta… Ja ühtlasi olen ma megaimestunud, et ma seda ikka veel teen.

PS. Kilosid kaotanud pole, aga juurde ka võtnud pole, kuigi söömine on siin puhkuseperioodil suht käest läinud. (Khm-Horvaatiaveinjasai-khm)

PPS. Ma ausalt juba mõtlen sellele, et kui ma oma kaheksa nädala programmi lõpetan, siis julgen ma ka spordipoodi sisse astuda ja küsida, milliseid jooksuretuuse on pakkuda äässile, millel on Eesti Posti süsteemis määratud oma postiindeks.

PPPS. Jooksurinnahoidja ma juba ostsin ja see on jätkuvalt nii imeline, et ma ei suuda uskuda, et ma kunagi üldse olen mingite kahtlase väärtusega spordirinnahoidjatega püüdnud sporti teha.

PPPPS. Asi, mida ma pole veel paika saanud, on söömine enne jooksu. Täna tegin ma selle õigesti, et ootasin pärast õhtusööki umbes kaks tundi, sest väljas oli nii palav. Tavaliselt aga tahan ma jooksu enne sööki kaelast ära saada, mis aga üldiselt tähendab, et ma olen alati liiga näljane ja ma suisa tunnen, et mul pole mingit kütust. See ei häirinud nii väga, kui ma pidin suutma 3 või 5 minutit suutma joosta, aga kui ma nüüd laupäeval seda 20 üritan teha, siis ma tahaks küll söömise hästi paika saada. Andke nõu! (Infoks, et tavaliselt söön ma hommikuks kaks röstleiba kahe praetud munaga, lõunaks liha ja hunniku salatit ning õhtuks on mul pea alati mingi mu oma special-nõrkus-roog: hunnik ube umbes 100 grammi kalkuni- või kanahakkliha ja hunniku köögiviljadega. Aga mingi vahepala enne jooksu? Milline?)

PPPPPS. Ühtlasi ei suuda ma ikka uskuda, et ma just sellise postituse kirjutasin.

Ja siis ma hakkasin jooksma

Kes mind tunnevad, teavad, et ma olen elu aeg püüdnud jooksma hakata. Rõhk sõnal püüdnud. Nii kaua, kui ma end mäletan, olen ma alati püüdnud jooksma asuda. Ma mäletan, kuidas jooksin 16-aastasena mööda Lootuse tänavat üles, Kesk tänavat edasi ja Eha tänavat mööda alla, ööbikud lõõritamas ja päike Anne kanali poolt tõusmas.

Ma mäletan, kuidas ma jooksin Ropka tänavat mööda oma vana lasteaia juurde, kuskilt sealt tagant luha äärest ringiga tagasi ja hiljem distantsi mõõtes olin ääretult pettunud, et see oli vaid kilomeeter.

Ma isegi nii väga enam ei mäleta, kuivõrd mäletab minu Sports Tracker, et aastal 2013 suutsin ma isegi peaaegu viis kilta Nõmmel mööda radu joosta. Ühe jooksu nimi, selle kõige pikema, sellele olin ma nimeks toona pannud “Frustratsioonijooks”, pärast seda, kui ma olin ka 2012 täitsa tublilt ikkagi hooaega teinud, nii-öelda.

Ja siis kuidagi jäid kõik jooksud ühekordseteks, kuni eelmisel aastal ma hullumoodi jälle püüdsin. Aga valus hakkas, megavalus, selline valu, mida ma varem tundnud polnud. Ma ei teadnud, mis valu see on, jalad oleks nagu pakud olnud, aga täiesti nagu… Sisemine luuvalu, väga raske seletada.

Nii et ma hakkasin käima rannas kõndimas ja muid asju tegema, kuni mul lõpuks tuli talv ja rahakriis ja ma jätsin saalitreeningud ja aegamööda vajusid kuidagi kõndimistreeningud ka, nagu ikka.

Kuni ma lugesin Alexandra Heminsley raamatut “Kuidas minust sai jooksja”. Väga kaval lüke, ma isegi ei pidanud seda raamatut ostma, saabus mulle, sest Petrone Print juba teab, mida ma vajan 🙂 Lugesin ikka väga pika hambaga, sest sorri vaan, maratonidest vaimustuda ei suuda ma neverever.

Mhmh, seda ma võin ju endale öelda, võin siin ka praalida, aga ega te ju ei näe, et ma tema emotsionaalsetest võitudest lugedes köögis pisikesel pingil lihtsalt nutta ulusin. No ausõna noh, mul pole SÕNU, kuivõrd emotsionaalne üks inimene võib olla.

Aga ma ausalt ei lugenud seda mõttega, et jooksmiseks motivatsiooni saada. Mul juba oli hea jõusaalikava ja ma isegi peaaegu suutsin end Keilasse sundida, kus seda täita, kuigi see jõuka seal on päris… khm. Ja no söömisest pean kenasti kinni, mis mulle Vormiloojate Egert Oiov kunagi ette kirjutas, aga ma olen jummala aus, et kuigi ma oma pekipõletamisasjaga suutsin 8 kilo maha võtta, siis tuli 2 tagasi nagu niuhti, niipea, kui kevadine stress ventikasse lendas, ja ma ei suutnud kuidagi seda enam liikuda saada mitte kuhugi poole.

Ja lõppeks juhtus ikka täpselt seesama asi, mis juhtub vist peaaegu igal pereinimesel, kes jooksma hakkab – mul oli vaja seda pooltundi päevas, kus ma olen ainult iseenda oma. Kus ma lihtsalt olen omaette, oma mõtete või podcastidega, kus pole kasse või lapsi või kallimat otsas ronimas, kus pole tööd kuklas või meile või inimesi või lõpetamata lugusid või ükskõik mida. Kui on lihtsalt minu aeg, mis pole varastatud uneaja arvelt.

Nii et nüüd ma jooksen. Mu internetibestikas, anonüümseks jääda sooviv Laura M, on juba lubanud minuga jooksma kaasa tulla, sest ma leidsin, et ilma konkreetse eesmärgita ma jätan jälle pooleli. Nimelt pole ma kordagi oma elus tundnud, mis tunne on joosta aeroobses tsoonis. Ma olen kuulnud, et see on imeline ja ma tahan seda kogeda. Ja selleks pole üldse palju vaja, selleks on vaja umbes… no viis kilti suuta joosta. Seega ma võtsin eesmärgiks viis kilti ja minna augusti lõpus Tartusse see viis kilti PÄRIS VÕISTLUSEL maha joosta, sest ma ilmselgelt ei oska oma ajaga muud pihta hakata.

No vähemalt Laura vist tuleb kaasa.

Ja äpp on mul ka, millega ma olen jõudnud kolmanda nädalani ja jummala ausalt saan öelda, et nii mõnna on olnud. Seni olen ma ilma igasuguste äppideta proovinud, lihtsalt omast tarkusest punnitanud, vahel vere ninast välja, vahel mingitsorti intervalli tehes, aga igal juhul feilides, sest pooleli olen ma alati jätnud. Aga seda see raamat tegi küll: aitas mul otsustada ja aru saada, kui suur osa on müüte ja sulaselget jura, mida mulle on jooksmise kohta elu jooksul aetud.

I mean, kui ma suutsin 24 tundi sünnitada ja ellu jääda, suudan ma ka joosta, sest jalad mul on ja töötavad.

Üks asi veel, mis mind veidi üllatab kogu mu selle jooksuvärgi juures: ma actually pakkisin asjad, et joosta ka reisile minnes. St ma nagu ei plaani, et ma istun ja joon veini ja naudin väljateenitud vaba õhtut, vaid… ee… jooksen.

Say what?

Ühtlasi: spordirinnahoidja. Mul oli küll enne üks, mingi suht halva lõikega ja vana ja lisaks secondhandteel saadud, aga… Päriselt. On täiesti imeline tunne joosta nii, et sa ei pea oma tisse kahe käega kinni hoidma.

(Ostsin Change’ist, iga senti väärt.)

Lugu ka, sest see on nii võimas lugu, et kui see liikuma ei pane, kasvõi õhupoksi tegema, siis… leia parem lugu ja tee asju, mis teevad sind rõõmsaks!

PS! HOMME ON FOO-FUCKING-FIGHTERS KOLMANDAT KORDA MU ELUS JA KUIDAS ÜHES ELUS ON INIMESED NII PALJU VEDANUD ÖELGE MULLE AHHHHHHHHHHH

Viis saadet “Naistejutte”!

Märkamatult olen ma oma “Naistejuttude” projektiga jõudnud juba viis saadet valmis teha. Ja, tuleb tunnistada, et iga korraga läheb lihtsamaks, toimetamist on hiljem failidega palju vähem. Ma tõesõna ei osanud arvatagi, et ma seda nii palju nautida võiksin, aga näete, proovi aga uusi asju ja avastadki endas uusi tasandeid.

Nii et siingi väike kokkuvõte.

Esimeses saates rääkisime suhetest ja reisimisest:

Teises saates rääkisime tinderdamisest ja veidratest valedest:

Kolmandas saates rääkisime, kuidas minu selfitamine on aidanud mul oma kehaga leppida:

Neljandal korral tuli jutuks ikka see va aasta ema teema:

Ja viiendal korral arutlesime, kas meeste ja naiste vahel on sõprus võimalik:

“Naistejuttude” pesa Postimehe naisteportaalis asub siin!

kuidas ma ei ole suremas (aga natuke nagu tundub, et olen ka)

No jäin mina siis nädal aega tagasi haigeks nagu tõhk.

Õigemini, kõigepealt hakkas mul niisama kurk valutama. Ah, I can deal with that, mõtlesin ja oigasin ja köhatasin natuke moepärast. Pealegi oli puhkus ja kes siis puhkuse ajal haigeks jääb. Mila tuli ja pani mulle mütsi pähe ja salli kaela, kattis mind kõikide tekkidega majas ning väitis, et nii saab terveks. Pidin teda uskuma.

A post shared by daki (@instadaki) on

Järgmisel päeval lisandus köha. Okei, ka sellega saab hakkama. Kurtsin kõigile, kes kuulasid, et nii haige on olla. Kolleeg K. soovitas kohe teha mingit imeravimit, tõmmata sisse ingveri-sidruni-mee laks. Kuna mul ingverit väga ei olnud, lisasin hoopis sidrunheinapulbrit (ärge küsige), igaks juhuks panin ka küüslauku kohe mitu küünt ja otsa hea lahmaka tšillit.

Kurat, see oli ikka nii vinge šott, et ma jäin pimedaks ja kurdiks. Ilmaaegu hõiskasin!

Laupäevaks olin ma puhta siruli ja õhtul lisandus uus, üllatav sümptom – kõrv läks lukku. No ikka nii lukku, et suisa valus oli. Sain nüüd oma kurtuse.

Ohhoo, mingi tore üllatushaigus, mõtlesin. Iga päev üllatav sümptom. Just hakkad nagu ära harjuma, kui ärkad ja sürpriis! Sa oled kurt!

Esmaspäeval: sürpriis! Põskkoopad valutavad nagu vanakurat. Vaja oli jälle tööle hakata, ma muidugi hakkasin ja kui igalt poolt poleks nii hullumoodi valutanud, oleks isegi seda kõike palju rohkem nautinud. Nii hullult hea oli jälle tööd teha, tundsin, kuidas mu aju restarti teeb.

Lisaks hakkasid loomulikult päevad, nii et jumal tänatud, et vähemalt rase pole (see mul läbi aastate alaline rõõm). Samas – ilgelt sitt veel ka alakehas, ülakehast ei maksa rääkidagi.

Tänaseks on asi üsna stabiliseerunud. Põskkoobas valutab, kõrvad vilistavad (aga vähemalt pole enam kurt!) ja kuna ma enam ei jaksa Cirrust ja Sinupreti süüa, siis helistasin arstile.

Kõigepealt arvas ta, et nädalakese pealt on raske midagi öelda, et äkki ootaks, kui ma sellega okei olen. Olen muidugi, ma ei kibele sugugi antibiotside järele. Muud nõu andis ka – näiteks küsisin talt, kas ma võin juhuslikult samal ajal ka rinnavähki surra, sest kui ma sain 33, tabas mind õudne surelikkuse tajumise hoog ja iga naine teab seda tunnet, kui sa korraks mõtled “rinnavähk!”, siis kohe sind tababki rinnavähk ja iga aimdus selles piirkonnas on sinu jaoks kindlaks märgiks lähenevast surmast.

Arst tegi küll Kristuse-ea nalja (ma ju ÜTLESIN, et see 33 pole mingi naljaasi, vähemalt tema mõistab mind!), aga arvas, et surema ma ei hakka ja üldiselt enne 35. eluaastat (kui tõesti sümptomeid pole) ei tasu muretseda. Ma usun, et tema otsesed sõnad olid: “Rahunege maha, te ei hakka surema.”

Siis mõtlesin ma natuke oma eluvalikute üle, mis paneb mind arstile imelikke kas-ma-suren-ära-nalju tegema.

No lõppeks sain natuke soovitusi, mida siis ikkagi need paar päeva teha, et ikkagi äkki tervemaks saada. Muuhulgas helistasin emmele ja sain põhjaliku instruktaaži, kuidas soola soojendada, et seda põskedele panna (soe põskedel tundub niiiii mõnus!).

Ma arvan, et sel ajal mõtiskles mu ema oma eluvalikute üle, miks tema 33-aastane tütar ei tee vahet linasel riidel ja elastikut sisaldavatel materjalidel ja ei tea, kuidas soola panna riide sisse ja seda mikrokas soojendada.

Kogu see saaga on hetkel jõudnud punkti, kus ma sain soola peaaegu soojaks, võtsin selle mikrokast välja ja kui ma seda põskedel hoidsin, siis MU MIKROLAINEAHI LIHTSALT SURI ÄRA.

Ilmselt sai rinnavähi ja põskkoopapõletiku ning otsustas, et tema enam ei mängi, kui mingeid riideasju sisse topitakse.

Nüüd mõtlen soola soojendamise mõttekusele radikatel ja sellele, kui kaunis oleks elu, kui põskkoobas ei valutaks.

Aga vähemalt ei ole ma suremas, jee!

Sisemas tegelikult tunnen nii, küllap keha ka järele jõuab õige pea:

oma kohast ja bussiks olemisest

Ma ei nõua siin elus just väga palju. Oh, no muidugi igavest õnne ja armastust ja tunnustust ja eneseteostust ja kõike seda, aga TEGELIKULT on mul üsna väikesed ja tagasihoidlikud soovid.

Mul on siin maailmas Üks Koht ja see on Minu Koht. Saage tuttavaks, minu väike maailmanurgake, where all the magic happens.

Ma võin voodis päevade kaupa elada. Viimased 9 kuud käin ma muidugi ka ikkagi jalutamas ja/või mingit muud sorti trennilaadset liigutamist tegemas, aga nii üldiselt võin ma oma voodis päevade kaupa elada ja vahel möödub mõni tööpäevgi nii, kus ma olen õhtuni pidžaamades. Ma mäletan veel aega, mil mul oli suisa oma kirjutuslaud, aga Klõugal on välja kujunenud Minu Kohaks siiski voodi ja 60+ ruudu kohta ei ole see ruutmeeter ju üldse palju palutud, kas pole?

Noh, tuleb välja, et just see koht on KÕIGE NÕUTUM KOHT SIIN MAJAS. No päriselt, see on müstiline, mis siin toimub!

Tõusen ma püsti, et minna pissile või süüa tegema või ükskõik, mida muud tegema (mida voodist teha ei saa ja neid asju siin maailmas veel on), kui pauhti! Ma tulen tuppa tagasi ja sinna ruutmeetrile on surunud end mõni kass või mõni laps ja kusjuures nad on ALATI sellise näoga, nagu  nad oleksid igavesti seal olnud ja MINA olen see, kes nende rahu segama julgeb tulla.

Ükskord tegin ma katse. Kassid magasid jummala sügavalt, no ikka nii sügavalt, et norsked täitsid toa ja käpakesed tõmblesid unenäos toimuva tagaajamise tõttu. Ma katseks veel togisin neid natuke – ei, sügavas unes. Tõusin vaikselt püsti, läksin KORRAKS suurde tuppa ja kaks sekundit hiljem lamab Pussakas mu kohal, nii pikk kui lai ja vidutab silmi: “Naine, ära sa mitte julgegi mind puutuda!”

Lapsega on muidugi sama värk, aga tema üldiselt ei tee nägu, nagu ta oleks seal igavesti olnud ja on nõus minema natuke edasi – no selles mõttes, et see konkreetne voodi on umbes tuhat meetrit lai, ruumi ju on.

No ja vahel, kui on selge, et ma siit ei liigu, siis nad muidugi lihtsalt lambist tulevad ja võtavad mu üle.

Home office. #catsofinstagram #catsofhomeoffice

A post shared by daki (@instadaki) on

Kõik see on kaasa toonud sellise imeliku tunde, mis mul vahel peal käib – ma olen nii väsinud, et mu otsas tallutakse. Teate, selline kummaline sensatsioon, et nahk valutab pidevast puudutamisest, tahaks lihtsalt RAHU ja ÕHKU korraks. Aga no muidugi siis tasub endale kohe meenutada, et see on armastus, mis natuke lihtsalt raske taluda vahel ja kui väga on mul vedanud, et mul on need kassid ja inimesed, kes mu otsas tahavad talluda.

Aga seda kõike täna mõtlesin, kui puhkuse esimese päeva puhul Milaga ujuma läksime (ja ma muidugi olen JUBA totaalses segaduses selles osas, MIS päev täna täpselt ikkagi on) ja ma vaatasin kõiki neid emasid ja isasid ja kõiki neid lapsi, kes oma vanemate otsas kõõlusid ja turnisid ja mõtlesin… Kas nemad ka vahel seda tunnevad, ei tea? Et uuuf, korraks noh, tahaks korraks mitte olla kellegi ronimispuu!

No ja siis ütles Mila mulle, et ma olen suveniir ja seejärel täpsustas, et buss, nii et all made sense ja ma olen leppinud oma rolliga siin maailmas kui suveniirbussist ronimispuu.

Aga oma kohast, sellest ma veel hoian kinni!

loves me better

Sõitsin täna linna, tuul raputas autot ühest teeotsast teise, millalgi läks jälle põlema mootorituli, peas oli nii palju mõtteid ja hinges nii palju tundeid, et ma isegi ei laulnud Spotifyle kaasa.

Mõtlesin, kuidas mõnikord ei peaks üldse asjad nii minema, kuidas vahel sa justkui teed kõike “valesti”, või “vales järjekorras”, või “kiirustades”, kuidas vahel tundub, et kui mõistusega analüüsida, siis ei peakski miski hästi lõppema, aga ometi on nii kindel tunne, et kõik läheb hästi.

Siis mõtlesin sellele, et kui teha kõike õiges järjekorras, siis jääks nii palju toredaid tundeid tundmata. Kui pidevalt olla ettevaatlik, kui jätta hüppamata, sest varem oled sa peaaegu uppunud – siis sa ei saagi kunagi enam tunda, kuidas see jahe järvevesi sind sumedas suveöös endasse haarab ja kõik närvilõpmed ergama paneb; sa ei saa kunagi enam tunda seda erutussööstu rinnaku all just enne seda, kui sõrmeotsad veepinda puutuvad; sa ei saa enam kunagi kaotada hetkeks kõrvakuulmist, kui sa vee alla sukeldud.

Kõik see jääks olemata, sest ettevaatlik olla on soovituslik. On soovituslik, kui tahad end säästa ja kui tahad, et elu oleks etteaimatav ja turvaline. On soovituslik, kui tahad enam mitte kunagi olla varbaotsani armunud, sest kõik sinu senised kogemused ütlevad sulle, et armumine, see on maailma kõige suurem rumalus, sellest tuleb ainult lõpuks suur jama. Sa oled kildudeks ja see köögipõrand, see on liiga palju su pisaraid endasse imenud.

Aga teisalt – kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, et sa saad haiget. Ja ah, asi see haigetsaamine siis ole. Ilma selleta niikuinii ei oleks elu, oleks võimatu kasvada. Sa oled ennegi ellu jäänud. Asi see haigetsaamine siis.

/

Hiljem istusin vaikselt haiglavoodiäärel ja vaatasin, kuidas tuul märatses Põhja-Tallinna kaskede latvades, kuidas taevast hakkas kukkuma lumepudemeid, kuulasin, kuidas koridorid olid täidetud venekeelse, natuke kärsitu kärkimisega, kuidas ukse taga sahisesid sussid ja ratastoolid ja klõpsusid kliinikuõdede mugavate kingade kontsad.

Istusin ja hoidsin pisaraid tagasi ja püüdsin mitte liigutada, sest pole üldse raske olla tugev – või liikumatu ja pisaratu – kui antud hetkel pole sina see, kellel on üht tugeva(ma)t inimest kõrvale vaja. Kas või niisama voodiäärele istuma. Vaatasin seda halli, natuke hirmutavat taevast, mõtlesin lihtsaid mõtteid. Et nüüd on nii. Nüüd ma istun siin. Nüüd ma olen tugev ja ei nuta. Ja ma astun siit edasi lifti ja seal ka ei nuta ja siis ma helistan A.-le ja siis ka ei nuta ja siis ma sõidan kaltsukasse ja ostan odava kleidi, sest hetkel on see kümnekas, mida võin kulutada ja siis ka ei nuta (kuigi Paavlikaltsukapisarad on täiesti juba trademark’itud tegevus). Siis ma istun autosse ja sõidan ja ei vaata põlevat mootorituld ja ei karda, sest ma ei pea kartma, kõik saab korda, ma tean, kellele helistada, kui ma tee äärde jään – aga ma ei jää – ja ma tean, et kõik saab korda, kõik saab korda, mul pole vaja karta, see saab mööda, kõik saab mööda ja jälle korda. Aga kuidas on võimalik, et ma tunnen kõiki neid tundeid, nii ääretud oma intensiivsuses, nii kõikehõlmavad, kas see peabki nii olema, või siis see on teistmooditegemise hind, ah kesteabkesteab ja samas see polegi oluline.

Oluline on minna, panna jalg jala ette, kuulata, mida ütleb Dave Grohl (“Saint Cecilia“) ja uskuda, et nii ongi – I know no matter what I say days will come and go /  no matter what I say / nothing’s set in stone / no matter what I say / days go by. Astu lihtsalt edasi ja elu tuleb kaasa, muretseda ei maksa, sa teed niigi kõik, mida sa teha saad.

Ja nii ma uskusin iseend ja Dave’i, aga tagasiteel ikkagi laulsin natuke Blunti kaasa, sest kui üldse keegi on mu hingeloom, siis paraku-paraku tuleb tõdeda, et see on siiski Blunt (Grohl on religioon, ärgem ajagem segamini).

Ja mõtlesin veel sajale muule asjale, aga kõik muu polegi oluline, kui vaid et ükskord oli selline talvepäev, olgu see annaalidesse talletatud.

33 going on 32

Igal aastal mu sünnipäeva lähenedes on mul tunne, et maailm kukub kokku.

Okei, mitte nii hullult, muidugi.

Aga ikkagi üsna. Iga jumala aasta langen ma mingisse sünnipäevamasendusse. Ma isegi ei tea täpselt, mis see on. Mingi enda surelikkuse tajumine? Aga samas, seda tajun ma ju iga kord, eriti siis, kui mind tabab jälle ärevushäire või paanikahoog ja ma olen kindel, et ma suren kohe ära ja ma REAALSELT tunnen ju, et ma suren kohe ära.

Ei-ei, see on ikkagi miski muu.

See on ilmselt see imelik aja möödumise tajumine, umbes nagu inimestel aastavahetustel on. Et sa vaatad tagasi möödunud aastale ja võtad kokku ja vaatad ettepoole ja siis veel võtad kokku ja võtad tagasi ja palistad ja mõtled, et kuidas või kuhu või kellega või.

No igaljuhul.

Täna ma istusin diivani seljatoel ja mõtlesin – ei, isegi ütlesin – et sellel aastal ma ehk isegi pääsen sünnipäevadepressioonist. Ja see pole üldse mitte nii ühekihiline teema. See pole nii, et sa tšekid ära ühe boksidest, ei, see on märksa mitmekihilisem. Ütleme, noh, et selleks, et su elu oleks tšill, no ikka megatšill, selleks peaks sul olema viis levelit mugavalt kaetud.

Ütleme, et need levelid on näiteks karjäär, pere, raha, armastus, enesearmastus, eneseteostus.

Okei, ma nüüd tahaks kuuele neid upgrade’ida.

Ütleme, et need levelid on näiteks karjäär, tervis, pere, raha, armastus, enesearmastus, eneseteostus.

Vohh, nii sobib küll.

Niisiis,

vaadakem otsa, sest ometi on ju aastavahetus. Ma olen 32 going on 33 ja olgugi, et mu rinnad ikkagi annavad silmad ette nii mõndadelegi ja ma pean kohati ikka veel dokumenti näitama, ei ole see määrav. Ma usun, et need kuus levelit on määravad.

Ma võin täiesti siiralt öelda, et ma olen viimase – eriti poole – aasta jooksul teinud tohutu edasimineku enesearmastuse suunas. See on ikka pöörane, olgem ausad, kuidas ma olen ennast käsile võtnud. Ja ma muudkui täiustan seda projekti, vahel feilides, vahel õnnestudes, aga – no on mingid lihtsad asjad. Näiteks ma ei usu, et ma aasta tagasi samal ajal sõin kolm korda päevas. Ja nüüd ma söön. Rääkimata kõigest muust.

Eneseteostus on püsinud sama kõrgel levelil juba aasta pluss, sest et see on pöörane, kuhu ma olen sattunud ja ma NII ARMASTAN IGA HETKE. Ausõna noh, ma isegi korra natuke kaalusin mõni kuu tagasi, et milline oleks mõni alternatiivne ajajoon, aga ei, ma ei suuda seda välja mõelda. Õnneks käib eneseteostus käsikäes karjääriga, ma loodan. Nii et pole üldse paha seis 33-aastaselt, Daki, õnnitlen.

Ja neid pere- ja armastuseasju, noh, teate. Elu käib, litaki ja litaki. Vahel on nii valus, et võtab silme eest mustaks, aga siis jälle nii ere, et ei oskagi muudmoodi olla, kui lihtsalt tantsida tänavatel, autod mööda sõitmas, mõned jobud isegi signaalitamas, sest, noh, milline eestlane see ikka keset päeva tantsib keset tänavat.

///

Ma olen nii õiges kohas oma eluga, et vahel tundub see uskumatu lihtsalt. Mul on mingi sada teooriat selle kohta, kuidas see kõik nii läks, paljud neist on põhjendatud maagiaga, mõned kaosejumal Keki tegemistega, mõned jällegi, noh, on lihtsalt nendingud, et vahel elu lihtsalt juhtub olema okei.

No ja muidugi, samal ajal juhtuvad meeletud tragöödiad su enda lähistel, kõrval, naha all, see kõik tuletab meelde, et elu pole mitte mingi muinasjutt.

Ja ma isegi ei arva seda, ausalt ma enam ei arva seda.

Vist oli aeg, kui ma arvasin seda. Kui ma arvasin, et elu on muinasjutt ja ma olen sattunud lihtsalt valesse muinasjuttu ja ei leia oma õiget ajajoont.

Ma olen oma õige ajajoone leidnud.

Kaks päeva on mu sünnipäevani. Ma saan 33-aastaseks, ma olen bloginud oma elust, eeeee…. 13-aastat. Ja kõik see, kõik need kohutavad ilged jaburused ja naljakad homeerilised totrused, kõik see on toonud mind siia. Siia, kus mul on parimad sõbrad, tõesti noh, maailma parimad sõbrad. Maailma parim töö, maailma parimad inimesed ümbritsevad mind iga päev, ükskõik, kuhu ma ka ei läheks. Ja ma tean, ma ausalt TEAN, kui haiged on need inimesed, kes sellist juttu ajavad, aga ausalt, nii ma tunnen.

Kaks päeva enne oma 33. sünnipäeva.

Elu on nii kaunis.

Pöörane, täielik kaos. Aga nii kaunis.