Rubriigiarhiiv: Ilukirjandus

sada killukest “Minu”-sarja 100. raamatu puhul

55.

Epp palus, et ma meenutaksin oma seoseid ja mälestusi seoses Petrone Prindi “Minu”-sarjaga. Ta ise tegi algust siin, ülejäänud seni ilmunud meenutusi saab lugeda Petrone Prindi blogis. Võtan jutujärje Triinu-Marilt üle.

Triinu-Mari tuli kirjastusse siis, kui mina jäin rasedaks ja pidin Tallinnasse kolima. See oli aastal 2010, kui minu nii intiimne läbisaamine Petrone Prindiga lõppes, aga kuna ma olin ikkagi kõrval ja lähedal kogu selle algusest saadik, tunnetan senimaani, et see on minu kirjastus (hehe, “Minu”-kirjastus). Ma olen isegi märgitud esimese “Minu”-sarja raamatu, Epu “Minu Ameerika” toimetajaks, kuigi täiesti siiralt – ma ei mäleta mitte midagi selle toimetamisest. See oli 11 aastat tagasi, ma olin napilt paar aastat jõudnud reporterina töötada, ilmselt olin ma toimetajana ikkagi väga-väga kehv. Aga vähemalt tahtmist oli palju! Ja ei osanud ma üldse muidugi aimata, kui märgilise sarja juures minu nimi saab olema. Oh, küll nüüd teeks seda toimetamistööd nii palju paremini…! (Muide, sellega on kah – Epule on alati meeldinud kirjutada nõnda, et on kirjavahemärk ja siis kolm punkti, näiteks!… Aga mulle tundub, et nii on õigem…! Seda me oleme vaielnud ja ümberparandanud vist sadu kordi oma kooskirjutamise jooksul.)

56.

“Minu”-raamatute proovitöid olen ma lugenud kümneid, osalenud otsustusprotsessis, aga kõige suuremat rõõmu, valu ja vaeva olen ma näinud “Minu Afganistaniga”. Seda raamatut kirjutasime me Janekiga koos vist kuus aastat. Igal juhul eelmisel suvel sai ta lõpuks valmis ja ma isegi ei uskunud, et see lõpuks valmis on. Muidugi oli paras segadus. Janek kirjutas nii, et iga mõne kuu tagant saatis ta mulle faili nimega “MinuAfgvol2.doc” vmt ja siis ma püüdsin seda kokku miksida juba olemasoleva failiga (juba toimetatud failiga). Nii oli lõpuks vist kümneid faile, kõik eraldi aegadel toimetatud, mis muidugi lõppes sellega, et Triinu-Mari toimetas midagi, mis oli mul teises failis juba toimetatud ja sai palju tühja tööd tehtud.

Aga valmis me ta saime! Janeki raamat on senini üks mu hingeraamatuid. Ma nutsin, ma naersin, it was better than Cats. Janeki mahlakas sõdurikeel, aga samas anne märgata, anne analüüsida, anne avada ühe mehe, ühe sõdurihingega mehe sisemaailma… Oh. Jätkuvalt. Oh.

57.

Kolm olulist.

“Minu Afganistani” esitlus on ka senini üks mu lemmikesitlusi. Ma ei teagi, miks – võibolla sellepärast, et see oli nii hiljuti. Võibolla sellepärast, et see oli paksult täis heas vormis kaitseväelasi, endisi, praegusi, militariste ja tsiviliste. Endise army wife’ina tegi see südame väga soojaks. Ja no nalja sai meil laval ju ikka ka!

58.

Teine esitlus, mis vist iial meelest ei lähe, on “Minu Islandi” esitlus. Kui siis ühel hetkel Tarvo otsustas, et on õige hetk Lutsu raamatukogu saalis võtta lahti mädandatud haikonserv, siis vist jooksid pooled saalist välja, need, kes jäid, pühkisid pisaraid. Aga ära ma ta maitsesin!

59.

PPs töötades korraldasin ma esikaid muidugi vist üsna mitmeid, aga “Minu”-sarja omadest on läbiva niidina jäänud meelde see, kuidas ma alati kadusin neisse slaididesse, mis autori taustal jooksid. Kuidas ma rändasin kaasa… Ja see, ma usun, ongi peamine põhjus, miks see sari on olnud nii fenomenaalne.

60.

Epp rääkis oma blogis sellest, kuidas mingil hetkel hakkas kirjastus otsima tüüpe. Jah, ma mõtlesin ka mingil ajal aktiivselt selles võtmes, kui kuulsin jälle kellestki, kes elab välismaal. Mis “tüüp” ta on? Kas tema loo saaks “Minu”-sarja raamatuks?

Ja näiteks nüüd selle sarja uuenduse juures, kui ilmumas on raamatud Eestist… Ma eile just mõtlesin pikalt (mul on üks teine proovitöö, mida ma tahan PP-le pakkuda, õigemini, mida nad juba ootavad ja ma muidugi ei ole veel alustanud, sest tekkis tõeline paanika ja aukartus materjali ees – aga see on juba teine lugu) – ühesõnaga, mõtlesin proovitöödele ja mõtlesin sellele, et Eesti kohad… Kas ma kunagi kirjutan “Minu Klooga”? Kas nelja, viie, äkki kuue aasta pealt annaks kirjutada “Minu Klooga”?

Ja siis mõtlesin, et ma oleks olnud kümme aastat tagasi esimene, kes oleks pakkunud “Minu Tartut”, aga kuidas enam polegi minu Tartut. Tartu, mis on minu, on igavesti jäänud minevikku. Ja see on kurb ja kummaline samaaegselt.

61.

Epp tänas inimesi, kes on olnud kirjastuse raudvaraks. Jah, Tiina(d)! Ja muidugi Kairit. Ma nägin hiljaaegu “Minu Indoneesia” esitlusel üle mitme aasta Kairitit ja ta ütles midagi, selliselt nagu ta vahel ütles – kelmikas pilk silmanurgas helklemas – ja see lennutas mind insta 8 aasta tagusesse minevikku. Kairit on nii Tartu mu jaoks, ta oli vist esimene inimene, tänu kellele ma sain aru, et tegelikult võibki täitsa nii olla, et tööelu ja eraelu ei pea olema range joonega eraldatud – ja et nii on täitsa fun!

62.

Teine väga oluline “Minu”-sarja (või siis kolmas? neljas?) raamat on minu jaoks muidugi minu toimetatud “Minu Haiti”. Tarmo Jõeveer, kes viibis Haiti maavärina ajal Port-au-Prince’is, jäi lõksu ning veetis päästmist oodates väga intensiivsed tunnid. Ma siiralt tunnistan, et nutsin iga kord, kui neid peatükke toimetasin – see oli lihtsalt nii… nii uskumatu. Ja samas Tarmo enda elurõõm, elujanu, oskus märgata ja hinnata asju, mis tegelikult on olulised… Ma usun, et tema lugu nõnda seda raamatut temaga koos valmistades läbi elades – see andis mulle ühe väga olulise õppetunni.

63.

“Minu”-sarja juures on mulle alati meeldinud see mõnus kõditunne kõhus, mis on siis, kui näed kaanel tuttavat nime. Nii paljud mu lähedalt või kaugelt tuttavad on oma lood selles sarjas avaldanud – blogi-Mann (“Minu Alaska”), Berit Renser (“Minu Indoneesia”), Kaja Tampere (“Minu Soome”), Liis Kängsepp (“Minu Argentina”) ja muidugi Epust-Justinist rääkimata, kelle raamatutesse olen isegi tegelasena sisse lipsanud.

Ma loodan, et see trend jätkub – et aina enam on mu tuttavatel raamatuid ja lugusid, kasvõi “Minu”-lugusid, ja et aina rohkemad võõrad saavad tuttavaks; ja et aina rohkemad lood saavad ikkagi raamatuteks. Mis siis, et paberraamatute aeg olevat ammu läbi saanud.

64.

Tõmban otsad kokku. Ma ei ole kaugeltki kõiki “Minu”-sarja raamatuid läbi lugenud, heal juhul kümnendiku… No ehk natuke rohkem. Kodus on mul neid vist isegi rohkem – ootavad lugemist, arvustamist. Aga “Minu”-sarja raamatuks peab olema mul kuidagi õige vaib, iga tujuga ei viitsi, iga riik kohe ei kõneta… Ja võibolla olen ma natuke kade ka. Välismaal elamine (kasvõi ajutiselt) on midagi, mis minu elus ilmselt kunagi ei juhtu. Ma magasin oma akna maha, ja nüüd seda enam ei tule. No olgu, võibolla kunagi, kui ma olen 50ndates ja Mila on oma elu peal, ehk siis – aga arvestades seda, kuidas ma juba praegu ärkan hommikuti nii, et kõik kohad valutavad (vahel isegi KÕRVANIBUD!!!), siis ma väga kahtlen, et minust saab selline elujõuline vanem inimene, kes veel reisida suudaks või, hoidku jumal, muusse riiki elama plaaniks minna.

Ma lihtsalt ei näe, et see oleks mingi tee, mis on mul käia – ja hinges olen ma natuke kade. Muidugi on ju minu unistus ka elada New Yorgis – aga ma pole suutnud isegi täita seda unistust, et kasvõi külastada Pariisi, seal elamisest siis rääkimata.

Nii et jah. “Minu”-sari on minu elus olnud väga olulisel kohal, aga alati varjutab seda kõike väike (eestlaslik? väiklane?) kadeduseussike ka. Kõik need elud, mis oleks ehk võinud mingil kujul minulgi olla… Aga ma lihtsalt ei taibanud õigel ajal.

Aga et mitte liiga melanhoolselt lõpetada, siis – mul on nii-nii vedanud, et ma olen saanud olla osa Petrone Prindist ja et Petrone Print on olnud osa minu elust. Sest kohe kindlasti oleks mu elu nii väga teistsugune, kui me poleks omal ajal Epuga internetis otsa koperdanud.

Imelisi asju juhtub pisikestest asjadest.

If I could be who you wanted

Midagi, mis ma kirjutasin väga ammu.

If I Could Be Who You Wanted

I forgot to breathe.
“Breathe. Breathe. Breathe!” I told myself over and over, each time trying to fill my lungs with smoky air, smelly air, air full of carbon dioxide, air full of other people’s germs, viruses flying around. I gag. Involuntarily.
Breathe, dammit!

I don’t know how I ended up here. I open my eyes, look down. Five, no, six floors and then wet asphalt. If I would jump now will I die? Or will I end up in a wheelchair, unresponsive, mucus dripping down my nose, catheters and tubes connected to every orifice of my basically dead body, only my brain screaming inside my head: “Kill me! Would somebody just kill me already?!”

I shudder from the thought. Last look to the pavement, last breath. I close the window and turn around, my nape propped against the cold glass. It is dead of winter, tomorrow is Christmas Eve and I’m sitting here, in this hospital, listening strangers moan and groan, scream and sigh.

So I sigh. Maybe for a millionth time this day I sigh. And sit down next to your bed.

“You are such an asshole,” I whisper, not wanting to wake up the vegetable next to your bed. Maybe I’m unfair. Maybe he is just sleeping. But he looks comatose. So why do I whisper? Am I afraid you will wake up? As unlikely as it is?
“Asshole. I want to punch you,” I whisper again and squeeze your cold fingers. You don’t respond. Just the sound of ventilator pumping air in and outside your body.

“You stupid, stupid asshole.”
You don’t reply. How could you. You have tubes in your throat. Maybe a bit of sign language then? No?
“You asshole.”

The vegetable next to your bed farts loudly. I burst out laughing and almost instantly here nurse approaching, feet menacingly tapping on hard hospital floors. She even walks like she’s constantly judging. No wonder nurses from last shift warned me not to get in her way or she will throw me out. I’m not even supposed to be here. Visiting hours are from 9am till 5pm. But I doubt you will choose to die during visiting hours. You are too much of an ass for that.

Steps stop. Door creaks. Ray of light. “Shh! This is your last warning!”

I don’t respond. Maybe she’ll believe I am also sleeping. That I was sleep laughing.

Night nurse leaves. You are still unresponsive.
“You are still an asshole. You are a fucking asshole.”

My face is wet. It seems I have been crying. Sleep crying, maybe, because I don’t remember or notice when I started crying.

“Do you remember, this one time…” I start but trail off again. It hurts so much, to think of the time when you weren’t chained to this bed here.
“Do you remember that Radiohead concert? How we couldn’t stop laughing because Thom Yorke looked so creepy with his eyes like bug’s. Do you remember?”

I smile. I remember how we finally stopped laughing when “Fake Plastic Trees” came on, and how I looked at you secretly, your eyes glued to the stage, to that creepy Thom Yorke, and your lips moving: If I could be who you wanted…

This moment I wanted to scream, I wanted to write it in the sky with flaming letters: YOU ARE WHO I WANT YOU TO BE.

But I didn’t say anything.

I rest my forehad on your stomach. I don’t think your body has ever been so silent as it is now. All those afternoons when we laid on the grass, counting clouds passing over our heads, my head on your stomach, my head moving with your every breath. And when you started laughing my head moved to the rhythm of your laughter and it always ended with my hair on my face.

I miss the feeling of your fingertips brushing my hair from my cheeks. Your hands are cold and your body is so silent it’s terrifying.

“Do you remember…” I start and once again I trail off. Maybe you are screaming inside your head right now. Maybe you are screaming for someone to kill you already? And I am here, trying to think about all those special moments we had. I must annoy the hell out of you right now.

“Suck it up!”
I giggle. This is stupid.

My back is turned to the window but I feel it’s getting lighter. I feel the sun slowly creeping out, starting new day, cold and hopeless, day before Christmas. Isn’t it weird we call it Christmas Eve, even though it’s a whole day? It would have been… I count. Three, four… It would have been our eighth Christmas together. Wow. I have loved you third of my life.

“So, do you remember the first Christmas we had together?” I start whispering again. Breathe. I have to remind myself to breathe. Thoughts, memories of you and I are rushing through my head, my veins are pulsating, I forget to breathe. Breathe.

“This was a warm year in general,” I continue, whispering slowly at the beginning. But as the thoughts rush by I have to speak quicker to say them out loud before they escape my mind and I’m left with emptyness.
“It was a warm winter. You were wearing that weird coat, do you remember? God how I hated that coat. You never took it off, even when you were writing you wore that stupid coat. And the I bought you this leather jacket for Christmas and as you tried it on, I snuck out for a fag, took your coat and took a bottle of starting fluid and I burnt your coat right there on our front lawn. Did I ever tell you I’m sorry?”

My whisper is turning into furious silent rant. “Because I am. I am sorry. I was an ass. I am sorry. I am sorry. I am so sorry…”

Hospital room is all bright now, I have to squint my eyes to see anything at all. My head hurts, my fingers hurt from squeezing yours. Your hospital gown is covered with smudges, it is my mascara. I must look like a proper crack whore, I think absentmindedly.

Sounds like next shift is about to come in. Nurses hustle in the corridors of this God forsaken place, people are being born, people are dying. Christmas trees are being decorated, presents being wrapped. Maybe some mental chick is burning her lover’s coat somewhere this very second.

“I am so very sorry,” I say once more. The doctor steps in, two nurses with her, silent shadows filling out paperwork. Doctor asks for my signature, I write it down. Squeeze your fingers one last time.

I’m so sorry.

I stand up, kiss your cheek. Tubes coming out from your mouth. You look strange, weird. I can almost hear you screaming inside your head.

You were always who I wanted you to be.

As I walk away, I hear the ventilator stopping. I close the door. I don’t hear you scream in my head anymore. Only earworm left is Radiohead.

If I could be who you wanted…

meisterujuja meenutusi

meisterujuja

Ema saatis kolimisega seoses terve hunniku mu vanu albumeid ja pabereid. Sealhulgas mu esimesed ilukirjanduskatsetused – no mitte küll need “romaanid”, mida ma kirjutasin 12aastaselt (need on mul kodus turvaliselt ära peidetud, et ma neid kunagi ei näeks) (sest muidu ma võin liigse verevoolu tõttu näopiirkonda insuldi saada), vaid hilisemad, trükitud versioonid.

NEED ON ÕÕVASTAVAD.

Seetõttu asusin sirvima oma vanu kirjandeid.

KA NEED ON ÕÕVASTAVAD.

Ruumiga just rääkisime, et tatina kirjutad sa nagu mingi 50aastane idioot, demagoogitsed ja loobid suuri sõnu, millel puudub igasugune sisu. See on ikka päris kohutav, kuidas ma kirjutasin. (Või kirjutan?)

Humoorikat on ka, muidugi. Või pigem kurbhumoorikat. Kirjand “Milles peitub abieluõnn?” oli nii kohutav, et isegi õpetaja ei raatsinud seda rohkem kui “kolmega” hinnata. Aga veel rohkem üllatas mind, et 9ndas klassis sain ma “viie” kirjandi eest, kus ma lihtsalt sirge näoga valetasin end ujujaks. Tuleb välja, et ma käisin suisa võistlusel Soomes (sain seal tubli viienda koha, hoolimata mind vaevanud põlvevigastusest). Paistab, et tõsiasi, et ma esimest korda sattusin Soome aastal 2004 (vist), ei mänginud 1999. aastal suuremat rolli.

Iseenesest on väga kurb, et ma võistlusspordist treeneri Tallinnasse kolimise pärast loobuma pidin. Mõelge, siis ei heitleks ma sugugi praegu ilmselt lisakilodega, oleksin vormis nagu noor jumal ja rebiksin vees Eesti rekordeid teha.

Ole neetud sa, treener, et julgesid mind hüljata!

Huvitav, kas õpetaja bullshit-o-meter tööle ei hakanud? Sest ma olin nii obviously mitte-ujuja ja ainsad põlvevigastused, mis ma 14aastasena saanud olin, sain ma igal suvel ratta, rula või rullikatega sõites. Või noh, mitte sõites. Kukkudes ikka.

SEST MA EI OLNUD SUUREM ASI SPORTLANE.

Džiisas kraist, ma punastan praegu nii tugevalt, et ma loodan, et see pune rändab ajas 14 aastat tagasi ja tabab noort Dakit RIGHT IN THE FUCKING FACE!

Ma kohe kardan järgmist kirjandit kätte võtta. Ei tea, mis sealt tuleb? Äkki kirjutan, mida on mulle andnud mu laitmatu taekwan-do oskus? Või ehk kirjeldan oma suvist reisi Küprosele?

Ei no tore, ja Mila ütles just: “Aitab. Jõhkralt aitab.”

Jõhkralt aitab indeed.