Rubriigiarhiiv: hoomamatu

mälestustest

Ma olen lugudeinimene. Minu jaoks koosneb maailm, elud, armastus, saatused – kõik need koosnevad lugudest. Ma armastan lugusid, ma kogun lugusid. See on see, mille ümber kõik keerleb, millest sünnivad müüdid ja tõekspidamised.

Seoses kõigi nende surmade ja kaotusega olen ma sel kevadel väga palju mõelnud selle üle, kuidas kõigil meist on mingid mälestused, mis teevad elu kirkaks. Need mälestused, mis tulevad esimesena meelde, kui keegi küsiks: “Mis on sinu elu eredaimad hetked?” Meil kõigil on need… Aga kui me neid kellegagi ei jaga, kui me ei räägi seda lugu, seda mälestuse lugu, siis lähevad need mälestused meiega sõna otseses mõttes hauda.

Ma tean enda eredaid mälestusi, oma elumälestusi. Aga kui ma kaotaks oma õe, ema, isa – kas ma teaks nende omi? Ei. Ma teaksin neid mälestusi, mis MUL nendega seostuvad, mis minu jaoks on nendega seotult kõige eredamad, kõige kirkamad. Aga neil võib ju olla – ja ongi – sadu mälestusi, mida nad hoiavad ja kellegagi jagada ei pruugi, aga mis ometi on neist teinud NEMAD. Ja ma ei saa sellest ilmselt kunagi teada.

Veel üks imelik mõte on sellega seoses… K2 ütles selle välja, kui tal hiljaaegu Rootsis külas käisime.

“Kas sa oled mõelnud sellele, et kunagi on iga ema elus hetk, kui ta võtab oma lapse viimast korda sülle… ja ta ei tea, et see on viimane kord?”

Ma arvan, et mu süda purunes sel hetkel kildudeks.

Ma ütlesin seda oma emale, kui me jaanipäeval tantsisime ja ta ütles: “Oi, näed, ma ei mäletagi, millal viimati me koos tantsisime, vanasti ikka koguaeg sai koos tantsu vihutud…”

Ta arvas, et eks ma ikka ronin kaissu vahel kui on raske ja et ehk nüüd on see kord, kui mina võtan tema sülle.

Aga ikkagi. Kogu see igapäevane sülendus. Ma võtan oma last päevas sadu kordi sülle… ja ükskord tuleb viimane kord. Ja MA EI TEA, ET SEE ON VIIMANE KORD.

Fucking blows my mind.

Vanaisaga seoses on mul kõige rohkem kahju kõigist neist mälestusest, millest ma midagi iial ei saagi teadma. Tal pidid olema mõtted, motiivid, põhjused, miks ta oli selline nagu ta oli. Miks ta tegi nii nagu tegi. Ja ma ei saa seda iial teada.

Veel on uskumatu see, et ta ongi surnud. Et ta ei näegi enam ühtki päikesetõusu – kuigi ma ei tea, palju ta neid ju üldse nägi. Aga et me kõik sureme. See on lihtsalt nii hoomamatu kontseptsioon ja ometi peaks olema kõige loogilisem asi maailmas. Umbes nagu on minu jaoks täiesti hoomamatu, et Milat polnud neli aastat tagasi olemas ja ma lihtsalt tegin ta sisuliselt tühjast õhust oma kõhus valmis. Ja nüüd on PÄRIS INIMENE. EI MILLESTKI TEHTUD.

Ja samamoodi kaob kunagi ei millessegi. Nagu sina ja mina ja me vanemad ja sõbrad ja õed ja vennad ja lapsed ja…

Sellistel hetkedel soovin ma, et oleksin usklik. Et ma usuks millessegi kindlasse. Et ei oleks vaid uitmõtted, et miski on millekski vajalik ja nii edasi.

Aga ma ei tea, millesse ma usun.

Eriti pärast kõiki neid unesid ja iseenesest käimahakkavaid kellasid.

uus parool

Asjaolude tõttu (vt psühhod, privaatsus, surev blogitäht) otsustasin muuta oma parooli. Ma tean, et see on vaid näiline kaitse ja et minu lugejate hulgas on neid, kes on “luurajad” ja õige pea parooli ka neile ette kannavad, kellele see mõeldud pole, aga vähemalt on mul hetkeline ventiil.

Kirjutage mulle, kui parooli soovite. Parooli all ei avalda ma jätkuvalt teab mis saladusi, aga lihtsalt tahaks, et oleks võimalus oma tundeid avaldada nii, et see ei tooks kaasa nende kirjade voogu postkasti, mis kohe sealt lugemata prügikasti rändavad (vt sõimukirjad, las koerad hauguvad karavan läheb edasi).

taking my baby home

wpid-20140513_112424_melissa_paper_whitefiv.jpg
Lõpuks on ka minust saanud jälle rattainimene. Mäletatavasti varastati mu eelmine ratas Kõuplis elades ära. Aga nüüd on mul uus Baby, roosa iludus, millele ma veel nime mõtlen.

Esimesed tiirud Kalamajas tehtud, ümber ei kukkunudki ja isegi Preili Triinu ei ajanud alla, kes ootamatult teele jäi. Nüüd oleks vaja veel üht stiilset kiivrit (kust saaks?) ja nunnut punutud rattakorvi. Kleidid ja ballerinad ostsin eile juba stiilselt ringitiirutamise tarvis ära. No ja lapsetool on muidugi ka olemas. Seda saan täna kohe testida, kui Milale lasteaeda (või noh, erahoidu) järele lähen.

Elu on täitsa mõnus. Meie Punane Nool andis küll praegu otsad, aga nelja ratta asemel ongi vahelduseks kaks jummala mõnna.

Oo kleidikesed, tennised ja suvised rattasõidud randa, siit me tuleme!

Vabandustega…

…aga perereis, mille imearmas A. juubeliks kinkis, saabus ootamatult paar nädalat varem. Olen ärkvel olnud umbes 48 tundi, sõitnud läbi öiste Poolade ja Prantsusmaade ja selle kõigega seoses teen superloosimise homme. Viimane aeg kingiloosis osaleda!

Ps. A., igatseme sind!

Mila näiteks lihtsalt lebab ja ootab… rannailma vist küll, aga siiski!

image

Rannailmaks valmistumas

aasta 2013 küsimustes

Vahepeal on mul tunne, et kõik vastused on olemas, et enam küsimusi polegi järele jäänud. Aga siis saan aru, et see on vaid väär hetketaju, sest kohe järgmisel momendil teeb elu käänaku ja sul on taas palju rohkem küsimusi kui vastuseid.

Aastalõpud on selles suhtes veidrad. Istud kuuse all, vaatad endale hinge ja mõtled, et… Vot siis. Sel aastal selline lugu. Uus ehk tuleb teisiti? Või annab see, milline on aasta viimane päev, ka uuele vastiku sitamaitse juurde? Või loeb siiski see, kellele sa täpselt südaööl otsa vaatad? Kas loeb see, keda kallistad, keda suudled, kellele esimest korda “Head uut aastat!” soovid? Kas annab hoopis tooni see? Või sootuks see, kellelt tuleb see esimene uusaastakõne läbiülekoormatud liinide? Või saab uus aasta tooni esimeselt sõnumilt, e-kirjalt, külaliselt järgmisel päeval?

Või üldse, mis toonid on olnud su selle aasta päevades? Mis värvi on olnud su hommikud? Mis karva on hilisööd, kui akna peal suitsetad ja väljas sajab laia valget lund? Mis lõhna peale sa hommikuti ärkad? Kuidas lõhnab see kael, kuhu vastu oma nina surud? Mis oli su lõppeva aasta lemmikparfüüm? Kust selle ostsid? Või hoopiski, kes selle kinkis?

Kuidas lõhnas kevadtuultes esimest korda kuivanud pesu?

Millisest lõhnast said aru, et kevad on käes? Aga suvi? Millal tajusid oma väikese armsa ninaotsaga, et suvi on lõppemas? Millal tundsid esimest korda õhus talvelõhna? Mäletad seda tunnet, seda, mis oli sõrmeotstes, kui lükkasid lund, seda lund, mis ei sulanud enne juunikuud ja siis tuli vaid viivuks siin aastalõpupimeduses, et taas kaduda? Mäletad, kui mõnus tunne see oli, sõrmed lumesaha pideme ümber pigistatud, soe ja külm samaaegselt?

Millised üldse on su eredaimad mälestused möödunud aastast? Kas oli see paadisõit mööda Doonaud, riesling pokaalis ja sume päike paljaid õlgu paitamas? Või oli see hoopis üks videvikutund diivanil, kaisutades, mitte millestki olulisest ja kõigest olulisest kõige olulisemaga rääkimine? Või hoopiski ehk see õhtusöök sõpradega, see, kus sa lõpuks istusid laua all, pea sõbranna süles ja te naersite end oimetuks? Või siis see kord, kui sõbrad su üle nalja viskasid, nii, et kõigil pisarad silmist jooksid, ning hiljem zombiwalkides lahkusid – ja sa vaatasid, mõtlesid: see ongi armastus? See hetk, kus sa mõtlesid, et kas sulle ka ikkagi kunagi veel eluteel midagi sellist ette veeretatakse? Et saad kellegagi koos läbi elu zombiwalkida?

Või siis on eredaimad hetked – kahjuks – ikkagi kõik need kõige kohutavamad? Need röökimised, need nööked, mõnitused, pilked, anonüümsed kommentaarid ja vihased kirjad? Ahistamine? Vägivald? Terror? See hetk, kui sa istud politseiuurija juures ja küsid: “Palun öelge mulle, mida ma teen, ma ei oska enam midagi teha, palun, aidake mind?!” See hetk, kus sulle öeldakse, et TEGELIKULT sa ei pea kartma, kuula, kullake, mitte keegi ei pea elama nii nagu sina, surmahirmus, üle õla vaadates, sa oled väärt paremat? Nii palju paremat!

See hetk, kus sulle öeldakse, et ära hoia enam suud kinni, vägivald toitub ainult vaikimisest, see hetk, kus sulle öeldakse, et ka vaimne vägivald on vägivald ja… sa ei pea kartma – kas sulle jääb see hetk meelde? Kui eredaim? Või kui kõige vabastavam? Aga kui palju kordi tegelikult sulle seda juba öeldud on, aga ikka sa mõtlesid, ootasid, andsid inimesele aega, sest, noh, tegelikult sa saad ju aru, see on valu, mis paneb nii käituma… Palju oli neid hetki, kus sa mõtlesid, et see õudus ükskord lõppeb, ükskord lõppeb ju kindlasti? Ja siis ta ei lõppenud – aga, mõtlesid sa, küllap ta varsti ikka lõppeb, tuleb veel natuke vastu pidada… Aga miks? Miks mitte varem? Miks sa kartsid? Miks sa hoidsid kinni mälestustest või… millest sa kinni hoidsid? Sellest justkui-stabiilsusest?

Aga siiski, nii palju on ju ka häid küsimusi, mida sa oled endalt sel aastal küsida saanud, kas pole? Mitu korda sind kallistati nii kõvasti, et jah, jällegi, hakkasid õnnest naerma, aga hing jäi kinni ja välja tuli vaid vaikne õnnelik piuksatus? Mitu korda tuli su tütar su juurde, tegi enne magamajäämist musi, silitas pead ja ütles: “Emme, namastan…” Mitu korda sa jälle väikeste sugulaste võrra rikkamaks said? Mitu korda toimusid grandioossed elumuutused su kõige kallimatega, mis raputasid hinge lahti, aga siiski, lõpuks, jõudsid välja õigesse kohta…? Mitu korda sa ärkasid kohvilõhna peale, kuulasid, kuidas ema allkorrusel toimetab, kuulasid, kuidas tütreke teatab: “Mila ärkas!”, kuulasid, kuidas lund ei saja, aga jõulud on siiski…

Mitu korda käisid tünnisaunas? Mitu korda kütsid päev läbi pliiti? Mitu korda käisid jooksmas, mitu korda võistlemas? Mitu korda adusid, et sind ümbritsevad nii fantastilised inimesed, et sa ei saa üldse aru vahepeal, mida sa oled oma elus õigesti teinud, et oled nad kõik ära teeninud? Mitu korda naersid ukse taga nii, et tuppa oli kuulda? Mitu korda mängiti sulle kitarri, mitu lugu sulle kirjutati, mitu lugu ise kirjutasid? Mitu raamatut valmis, mitu läbi lugesid, mitu eksamit läbi kukkusid, mitu positiivsele hindele sooritasid?

Mitu korda seisid auditooriumis lektorina? Mitu korda istusid samas tudengina? Mitu korda suudlesid päikesetõusu ajal linnahalli katusel? Mitu korda eksisid vanalinna ära? Mitu korda eksisid kuskile välismaale? Mitu korda lennujaamas vale eskalaatori peale astusid? Mitu korda avastasid, et istud Amsterdami katusekorrusel ja räägid juttu Julian Assange’i vaat et bestikaga? Mitu korda stand-upi vaatamas käisid ja end hingetuks naersid? Mitu korda leidsid end hiljem peaesinejatega õlut joomas? Mitu korda, mitu korda, mitu korda…

2013, jah, see number ei olnud väga ilus, mitmes mõttes. Ja ometi on asjad kuidagi rohkem paika loksunud. Uude aastasse lähed ikka õhinaga, sest nüüd on selge, terad-sõklad ja kõik muu selline. Sul on su spaidermänid ja supermänid, sul on nii palju, mille eest tänulik olla.

Ja sa elad veel.

Me elame veel.

Head vana aasta lõppu, mu kallid!

(Möödunud küsimusi: 20052006, 20082009, 2010, 2011, 2012)

 

võlutrikid

image

Viisin Milakese Liisi juurde hoidu, istusin veits ja sõin ning rääkisime RJga juttu. Pärnaõitest, lasteaiast, etendusest, kus ta mängib tibu ja muust olulisest. Ühtäkki märkasin, et ta silmad on nii vahvalt träpsulised.

“Oi, kas sa tead, kui lahedad silmad sul on?”
“Mismoodi lahedad?”
“Silmaiirised on täpilised. Oota, ma proovin pilti teha.”

RJ poseeris, aga head pilti ei saanudki.

“Tead, kui sa ükskord suureks saad, siis sa hakkad veel nende silmadega inimesi võluma.” (Justnimelt inimesi, mitte “mehi” või “naisi” – me elame ikkagi uuel ajastul, kus kõigil on õigus oma silmadega võluda just neid inimesi, keda ta võluda tahab.)

“Mismoodi… võluma?” päris siilipoeg.
“Noh, tead…” jäin jänni, “et kui nad sulle otsa vaatavad, siis sa võludki nad oma täpiliste silmadega ära.”
“Nemad võluvad mind?”
“Ei, sina neid.”
“Silmadega?”
“Just!”
“Äh, see pole kellegi võlutrikk ju!”