Rubriigiarhiiv: hoomamatu

külmast ja käepigistustest

Meil hakati kütma. See on igal sügisel selline magusvalus hetk, kui lõpuks kütma hakatakse. See tähendab, et umbes kuu aega on veel sellist aega, kui saab kodus käia bodidega ja poolalasti, ei pea sees hoidma radikat – aga juba peab neid määratuid küttearveid maksma.

Aga siiski, imeliselt mõnus kuu aega. Valgust veel jagub ja on piisavalt soe.

Täna ärkasin ma ometi üsna jahedasse. Nimelt suutsin ma kuskilt eile mingi külma külge haarata. Või no, okei, ma saan aru et see külm polnud eile (kui ma ütlen külm, siis ma mõtlen viirus, ma tean küll, et külm kui selline inimest haigeks ei tee), vaid mõni päev tagasi. Igal juhul see eile laekus. Ja ma olin märkimisväärselt õnnetu ja valutas siit-sealt. Pesumasin oli mõni päev varem katki läinud ja nii kerge tundus vajuda sellesse vanasse halasse, et ohhh, kus mul nüüd alles on kehv elu.

Ja siis keegi ütles, et talle tundub, et ma olen väga tasakaalukas inimene.

Ma hakkasin laialt ikka naerma kõigepealt, sest first of all härra tinder, tundub et te tõesti pole minuga veel kohtunud. Aga ta küsis edasi ja ma jäingi mõttesse, et issake. Kas ma tõesti olen… tasakaalukas? Mina? HAVE YOU MET ME?! Ma leban regulaarelt kontoripõrandal, sest mul on raske vahel hakkama saada asjadega, millest ma tunnen et on neid vajalik inimestele kirjutada.

//

Läksin täna tööle ja küsisin, kas mu tiimikaaslased tõesti näevad mind tasakaalukana. Ja tuleb välja, et – tõepoolest.

Tõe-imede-poolest.

Millal see juhtus? Millal juhtus see, et ma pole enam melanhoorast dakistan? Millal juhtus see, et ma olen täiskasvanud tasakaalukas inimene? Kes, jah, vahel heidab põrandatele pikali, aga siiski.

Millalgi see juhtus. Ja ma arvan, et see on enamikus järjepideva töö tulemus. Kui mul enam ei jäänud muud üle ja ma pidin päriselt tööle hakkama endaga. Kui mul polnud enam ühtki vabandust. Kui minust sõltus veel ühe inimese elu.

Ja ma pidin seda kõike tegema, kulmude peal välja roomama – võibolla ehk tõesti mitte jõudes sinna, mis ühiskonna mõttes on tore koht, kuhu jõuda, sest mu õhtud on ikkagi mehevabad, naisevabad ka – aga tegin selle ära ja siin ma olen. Ma olen suhteliselt õnnelik, mul pole millestki väga puudus, ma tunnen end ja oma reaktsioone suhteliselt hästi. Ma saan aru, kui hakkab viltu vedama ja ma reageerin.

Ja ma tantsin õhtuti köögis lapsega (ja vahel talle külla sattunud sõbrannadega, naerdes sisemas, kui imeliselt piinlik ja tore tal selle pärast on, et ma nii tantsin ja laulan), me räägime õhtuti oma salaasju, me ütleme palju “ma armastan sind miljon ja rohkem”, ma teen oma kuradi faking lollakat joogat ja see teeb mind vahel kuradi õnnelikuks ja vahel ajab faking närvi; ma maksan iga kuu viimasel päeval arveid ja ülejäänud kuu olen ülipiinlikult täpne oma väljaminekute osas. Ma kannan liiga palju kleite ja pean endale meelde tuletama, et isegi kui inimesed mulle meeldivad, on edasi liikumine okei.

Ja ma…

…olen vist tõesti tasakaalus.

Kuidas see juhtus?

///

Ning siis, jah, tegelikult, meenub, et tahtsin rääkida kätepigistustest. Mul on olnud hullumeelne värbamisnädal seljataga. Sellest, kuidas inimesed tööintervjuudel võivad olla nii omamoodi, sellest peaks mõni teine kord, aga kui õige inimene ma ikka olen sellest rääkima? Ma pole ühtki tööd tänu intervjuule saanud.

Aga ma tahtsin öelda seda, et… Käepigistus on hullult oluline. Ma olen märganud, et kandidaadid, keda ma niigi juba hiljem kipun eelistama – nende käepigistus on tugev. Ma olen alati rõhku pannud sellele, et mu enda käepigistus oleks tugev ja mu jaoks on alati hämmastav, kui inimesed panevad mu pihku oma lõdva ja vedela pihu. Kas… kas sa ei mõtle sellele? Kas see pole su jaoks oluline? Kas me elame erinevates ühiskondades?

///

Ja hetke lemmiklugu ka. Mul pole üldse piinlik, et see on see lugu. Iga kord, kui ma hakkan kuhugi minema (“Ma nüüd lähen vanni, aga enne…” või “Ma hakkan kohe süüa tegema, aga enne…”), panen ma selle loo korra peale ja iga jumala kord haarab Mila peast ja oigab dramaatiliselt: “Issand jumal, kas jälle?!” Ometi on ta juba teisel real minuga kaasa laulmas ja kui ma täna naljatlemisi unelaulu asemel seda laulu hakkasin laulma, oli ta rõngas ja itsitas ja nõudis “Veel, veel, veel!”, nii et mida ma öelda tahan, on see, et kaheksa-aastaste maitse on IMELINE ja ärge palun kuulake, mida nende ratsionaal rääkida püüab vahepeal.

96 kuud / 2 kuud

Kallis vanaema,

on esimene emadepäev, kui sa pole enam meiega. Sellest on möödas 73 päeva, kuid tunne on vahepeal, nagu oleks möödunud aastad.

Ja siis võtan pahaaimamatult telefoni, et kellelegi helistada ja näen su numbrit ja kõhtu lööb nii sügav ja ootamatu valu, sest ma saan järsku aru, et ma ei saa sulle enam mitte kunagi helistada. Et sind päris-päriselt ka enam ei ole.

Kirjutan sulle emadepäeval, 10 päeva pärast Milakese kaheksandat sünnipäeva. Kas sa mäletad, mil mina kaheksaseks sain? Kas see võis ehk olla see aasta, kui sa mulle ükskord sünnipäevaks lumikellukesi kinkisid? Oli küll südatalv, aga oli olnud vist piisavalt soe talv, et sul räästa all juba lumikellukesed olid ninad välja pistnud.

Mäletan seda kimbukest hästi.

Üldse on mälestustega huvitav. Näiteks vahepeal meenub mulle hästi teravalt, millne oli su lõhn, ma justkui isegi tunneksin seda õhus – või siis jagame me niivõrd palju siiski ühiseid geene, et ma tunnen sinu lõhna enda pealt. Kes teab, ma ei oska seda seletada.

Või siis püüame õega meeleheitlikult meenutada kellegi nime, kellega me suviti koos sinu juures maal olles mängisime ja ei suuda; meenub aga hoopis, kuivõrd selged olid sul kõik nimed, kuidas sa viitasid kõigile kui Perenimi-Emanimi-tütar. “Jajah, see oli tema tütar, tean küll,” arutlesid sa sageli.

Veel ütlesid sa mulle hästi palju, kui me helistasime ja sa küsisid, kuidas mul läheb, kuidas töö on, ega me ometi haiged pole: “Ma ikka üldse ei saa aru, kuidas sa jaksad. Tänapäevane maailm on nii nõudlik, nii keeruline, kuidas sa küll hakkama saad… Aga peaasi, et olete ikka terved!”

Jah, vanaemake, ega ma alati ei saagi hakkama. Päris tihti on nii, et ma jaksan olla ainult pikali, sest kõik on olnud nii pikk ja väsitav ja nõudlik. Tean, et peaksin tegema trenni või kokkama midagi tervislikku, aga siis teen nachosid, võtan klaasi veini ja vaatan Netflixist Hitleri-dokke, selmet teha midagi muud.

Ja siis vahepeal me polegi terved. Sel talvel on Milake nii palju haige olnud, et süda on suisa raske selle pärast. Mina ise aga tegin sel aastal esimest korda gripisüsti ning tead, mis? Ma pole kordagi päriselt haigeks jäänud. Kõik mu haigeksjäämised on olnud paar päeva, kui olukord on kahtlane või korraks paha, aga siis jälle läheb üle ning tuleb jälle elukest edasi rabada. Ma isegi vahepeal lootsin, et ma jään päriselt haigeks, siis saaks vähemalt puhata… Aga ma tean tegelikult ise ka, et haigena ei puhka keegi ja ikka maru paha on haige olla. Ning et targem oleks nende mõtete mõtisklemise asemel äkki hoopis puhkus võtta…

Muidu on Milake aga imeline ja tubli. Õnneks sa seda tead, on küll kahju, et sa ei näe, kui toredaks inimeseks ta sirgub, aga mulle meeldib mõelda, et omal viisil sa siiski näed ka. Sa ju tead, kui tubli ja imeline ta on, eks ole? Ta on kohati nii täiskasvanulik ja mõistlik, et ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see võimalik on. Sel aastal näiteks oli ta oma sünnipäevanädalal väga haige. Ööl vastu sünnipäeva oli raske, palavik tõusis, me olime öösel palju üleval – tead ju küll, kuidas murelik ema öösel palavikus heitleva lapsega tegeleb, teda põetab…

Igal juhul, ärkasime üles, sättisin end tööle valmis, kallistasin, ütlesin, et armastan teda ja läksin südamerahus tööle…

…et endale koosolekute vahepeal vastu otsaesist lüüa. Mis ema see selline on?! Ema, kes unustab ära oma lapse sünnipäeva?! Unustab ära, sest… sest mis? Oli nii palju tööasju, millele mõelda? Oli nii väsinud, et üldse ei jaksanud mõelda? Vabandused! Mõttetud vabandused!

Aga kui Milale helistasin, ette ja taha vabandades, nutt peaaegu kurgus, ütles ta lohutavalt: “Emme, sellest ei ole midagi, ausalt!”

Tegelikult on sellest nii palju. See on mu enda silmis täiesti andestamatu asi. Kuidas ma sain olla nii eemal, et unustasin ära selle olulise päeva?

Ma ei tea, vanama, kas sul ka seda kunagi juhtus; või kui hull oleks sinu silmis see eksimus olnud. Aga ma olen tundnud end kohutava emana viimased kümme päeva. Ma ei tea, kuidas seda heaks teha ja ma ei tea, kui väga ma pekki keerasin. Võibolla polegi sellest midagi, võibolla ta unustab selle peagi. Aga võibolla on see midagi, mida ta räägib aastaid hiljem terapeudile, leides, et see oli üks algpõhjuseid, miks asjad hakkasid viltu minema…

…ja kui ma sellele kõigele mõtlen, siis see vastutusekoorem on nii suur, et lämmatab hinge. Nii et jah, ma olen olnud mingis imelikus emandus-limbos, ma tahaks sinuga nii väga sellest rääkida, aga see on ainus viis, kuidas saan.

Aga ma loodan, et kus iganes sa ka poleks, on sul hea ja oled leidnud lõpuks rahu. Et enam ei pea töötama, et enam ei pea rabelema, et enam ei pea muretsema. Et see koht, kus sa oled, on ainult puhas armastus.

Ma armastan sind väga-väga.

Sinu

Dagi

udustest nädalatest

Veebruarikuu viimasel päeval lahkus minu vanaema. Või õigemini – vanama. Ta oli ainuke, kes oli veel jäänud, kuid minekul oli ta omamoodi juba pikka aega.

Alles jõulude ajal veel me rääkisime pikalt, kuigi jah, enam ei saanud temaga rääkida sellest, mis juhtus täna või eile, küll aga mäletas ta hästi nooruspõlve. Sellest sai rääkida.

Minu sünnipäeva paiku viidi ta hooldushaiglasse, mõned nädalad hiljem jõudsime käia teda veel kallistamas, kuigi lõpuni ma aru ei saanudki, kas ta üldse aru sai, et ma seal olin.

Ja siis algas ootus. Õudne, vastik ootus. Ja ometi paratamatu. Ma tõstsin ringi Mila toa, ma sügavpuhastasin köögi, põlvili maas, nühkides iga põrandalauda eraldi, kuni lõpuks ei mäletanudki, mida endas alla surun.

Ootama ei pidanud kaua.

Siis algas järgmine ootus. Ärasaatmine on homme.

Kõik need nädalad on olnud nagu unes ja ma ei saa aru, millal see uni algas, veel vähem saan ma aru, millal see lõppeb. Mul on tunne, et ma räägin kohatut juttu, olen tööl ebaprofessionaalne, kodus aga liiga suletud, lähedastega e jaga seda, mida peaks – kolleegidega aga jagan liiga palju. Kõik on nii sassis, ma ei tea, mida mis järjekorras teha, ma ei tea, millele keskenduda ja pealegi, keskenduda ei suuda niikuinii.

Ma peaksin kohe tellima takso ja minema tegema “Naistejuttude” laivi. Muidugi ma lähen ja teen selle ära ja tõenäoliselt ma naeran ja mul ongi selles hetkes lõbus, ma unustan ära. Aga siis tulen ma siia, kus ma ööbin täna öösel – tühjas kontorihoones, mis teeb imelikke hääli (ei, mitte enda kontoris) – ja ma ei tea, kuidas ma selle veeallolemise tundega edasi hakkama saan.

Ma loodan, et homme, kui ma saan päriselt, lõplikult hüvasti jätta, hakkab see udu kuidagi hajuma. Sest praegu on nii, et kui jääd mõttesse, siis avastad end kummalisi seoseid loomast. Hommikul ärkad, vaatad voodipesu: jah, laupäeval vahetan. See saab olema see voodipesu, millel ma magasin, kui vanaema oli veel elus ja siis ära suri.

Või kui valisin täna tund aega kapi ees matuserõivaid.

Sest sellest saavad riided, millega käisin vanaema matustel.

Või siis need kastanid, mis hooldushaigla kõrvalt taskusse korjasin. Või see lugu, mis esimesena hakkas mängima, kui haiglast hakkasime ära sõitma ja ma Spotify käima panin. Kõik need esimesed ja viimased, nad muudkui kuhjuvad, sest nüüd edasi on ju nii palju hetki, mida tema enam ei näe või ei tea või mis juhtuvad, noh… pärast. Pärast seda, kui tema läks.

Ma ilmselt kirjutan vanamast veel, praegu pean takso tellima, inimesed ootavad.

Muide, koos olin kolleegidega, kui isa sõnumi saatis, et vanaema ei ole enam. See kõik on mu praegusele eluperioodile kuidagi nii iseloomulik – et oma tähtsaimad hetked nii rõõmus kui kurbuses ikka kuidagi saavad jagatud kolleegidega.

Ma pean seda heaks asjaks, vähemalt seni olen pidanud. Aga täna saabus selline sügav ja valus eksistentsiaalne segadus (ei tahaks öelda kriis, ilmselt normaalne leina osa) ka, sain aru, et me kõik sureme üksi ja sain aru, et tegelikult olen juba praegu üksi ja kõik see kammis korralikult ära.

Ma kohe siiralt ootan, et näha, kui suurepärane mu ümberkehastumisvõime on täna:)

kõige-kõigemad 2018

Saatsin just ära inimese, kes on mind sel aastal vist kõige rohkem armastanud – ja hommikul ka Mila – ja teadsin, et pean veel täna aastat kokku võtma. Võib-olla polekski tahtnud seda just hetkel teha, aga ega aeg ju küsi, aeg ikka käib nagu ta käib. Pealegi: mulle väga meeldivad aastakokkuvõtted.

Seega, istun siin, kassid nohisevad magada, Netflixist käivad sarimõrvari-dokumentaalid (sest – muidugi), kõrvalkorterites on peod ja ma olen täiesti üksinda.

Ja see isegi ei häiri mind.

Mingem siis järgmise kokkuvõtte juurde. Kõige-kõigemad.

Kolm kõige paremat hetke 2018

See hetk, kui ma sain aru, et ma olen kodus

The Kõne tuli muidugi juba eelmise aasta lõpus. Eile sai täpselt aasta sellest, kui me Milaga oleme lõpuks elanud Oma Kodus. Aga neid kodu-hetki on kogunenud nii palju. Kuna see ei olnud ju kolimine, vaid lihtsalt allkiri paberil, siis see kõik kuidagi jõudis kohale aeglaselt. See hetk, kui värvisin lage. See hetk, kui puurisin raamaturiiulit seina. See hetk, kui läksid magama, ümbritsetuna haldjatuledest, ja ohkasid õndasti, et jah, ma olen kodus. Või ka need hetked, kui oled aru saanud, et just siin Klõugal võibki olla kodu. Pimedad metsarajad, mida mööda peab 9 kuud aastas käima taskulambiga. Veidrad inimesed, kes omal kombel nii armsaks saanud. Suvi, mil laps jookseb hommikul õue ja õhtusöögiks tagasi, aga süda on rahul. Puhas õnn.

Minekud. Ja tulekud

Reise on sel aastal olnud palju ning iga jumala kord lennukile istudes on mu sees midagi selgeks saanud. Oli üks lend, kus maandumine oli lähedal. Mul oli pissihäda, aga mõtlesin, et kannatan, sest kes ikka tahab minna lennukivetsu. Aga – maandumine läks untsu. Ja ma kohutavalt, I mean ko-hu-tavalt, kardan õhkutõusmisi ja maandumisi. Ja seal ma istusin, põis pakitsemas, paranoia kasvamas, surmahirm hinge lämmatamas. Ma olin kindel, et siit me ei pääse. Ja ainus, mis ma mõtlesin – okei, kaks ainust – oli see: et kui ma suren praegu, siis plahvatab mu põis ja isegi kui ma elaks üle maandumiskräši, ma saaks sepsise plahvatanud põiest; ja teine, et ma ei öelnud talle, et ma armastan teda. Seega, lõpuks koju jõudes ütlesin ma seda, kui ta ulatas mulle sinki ja see oli maailma kõige ebaromantilisem, aga samas kõige õigem hetk.

Aga ka muud hetked. Vahemerel kõikumine, Türgi basseinides öösel hullamine, Inglismaa kuumuses Sussexi hertsoginnast meetri kaugusel röökimine… Imelised on olnud need reisid.

Mila-hetked

Neid hetki on olnud nii palju, et ma ei suuda neid kirjagi panna. Mila on lihtsalt imeline. Iga hetk temaga on kõige-kõigem. Ma ei tea, mida ma olen oma elus õigesti teinud, et ma olen tema välja teeninud.

Kolm kõige sitemat hetke 2018

Lõksus

Mul vist kolme hetke siit välja ei tule, aga kui on millalgi, millal ma tunnen, et ma ei suuda, ma ei oska, on siis, kui ma tunnen end lõksus. Näiteks siis, kui sõitsin tagasi Tartust, olles just saanud teada oma geenitesti tulemused. Mul oli päev läbi nii räige paanikahoog pärast seda, et ma reaalselt uskusin end surevat. Aga ka muud hetked – lõksus. Vot seda ei taha ma tunda. Ometi – elu annab. Annab õpetada.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2019

Pariis

Mitu aastat peab mööda minema, et ma sinna ükskord jõuaks? Ma käisin isegi Rumeenias sel aastal, isegi purjetamas Kreeka saartel, aga Pariisi, Pariisi ma ei jõua… Miks?

Jookse edasi

Jooksen harvemini, aga jooksen.

Figure your shit out

Mul on nii väga vaja välja mõelda, mis see on, mida ma täpselt tahan. Mis see on, mis on mu elust puudu või mida ma saan ise anda, et teha maailma paremaks. Sellele ma pean keskenduma.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma olen olnud harukordselt tubli sel aastal. Aga võiks lubada, et kui ma ostan järgmise auto, siis ma ostan sellise, mis ausalt ka mind teenib. Nõnda, et ma koguaeg ei oleks närvivapustuse äärel. Eelmistest aastatest antud lubadused kehtivad samuti.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2018

Aasta toetusgrupp: minu naised, minu töötiim

Aasta üllatajad: erinevad mu ellu sattunud mehed

Aasta mõnusaim koht: minu kodu, Kloogal

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

…areng.

aastakokkuvõte 2018

Niisiis, me jõudsime – kaks päeva enne kuu lõppu! – selleni, et mulle meenus mu blogi. Ma ausalt olen mõelnud iga päev sel kuul, kui väga ma armastan aastakokkuvõtteid, aga miski mus on takistanud mind seda tegemast. Aga alustagem nüüd ja mingem siis siit edasi.

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (20112012201320142015, 2017)

1. Mida sa tegid aastal 2018, mida sa polnud varem teinud?

Ma polnud kunagi varem olnud Ülemus. No kohe päris nõnda – nii ma pole olnud varem nagu ma olin sel aastal.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ikka veel pole jõudnud Pariisi. Ma vist lubasin – või soovisin – leida endale ühe rahuldustpakkuva suhte, ja see justnagu ka täitus. Aga ma ei anna lubadusi, ei soovi – lihtsalt saadan universumisse mõned mõtted. Sest mu taburet pole päris tasakaalus. Ja võiks olla.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Muidugi! Ja ma olin sealsamas – võtmas seda sünnitust vastu! Heidi sünnitus oli imeline. Ma kusjuures päriselt mõtlen, et kui mul saab ajakirjaniku-meelelahjutajaametist siiber, siis ma lähen ja õpin ämmaemandaks. Sest ma tõsiselt, tõsiselt tunnen, et see on imeline!

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Oli surmasid, mõned kauged tundusid lähedased.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2019, mis puudus aastal 2018?

Autot, mis töötaks.

6. Mis riike külastasid?

Niisiis – Türgi, Inglismaa (Harry & Meghani pulm!) Rumeenia, Kreeka, Saksamaa, Soome… kas midagi oli veel?

7. Mis kuupäev aastast 2018 jääb igaveseks su mällu? Miks?

13. juuni 2016.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Vist jällegi kõik tööga seonduv. Alatasa tunnen, et olen nii viimasele piirile end venitanud, aga siis vaatan oma kallitele töö juures otsa ja saan aru, et – just seda ma pean tegema. Nii on praegu kõige õigem.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Leppimine asjaga, mis pole piisav.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Saagisin jälle kuuske tuues kätte 🙁

11. Möödunud aasta parim ost.

Ost mitte, aga kingiti Google Chromecast ja omg.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Heidi. Kristinka. Andra.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Oh, neid on. Ma nii väga üritan mitte minna sinna, olla see inimene, kes on Suurem ja Targem, kes ei lase end häirida, aga… ikka näen seda. Väiklust ja…

14. Kuhu läks enamik su raha?

Autoparandusse.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Naistejutud – ja, kusjuures, kurvalt pean tõdema, et töö oli enamiku mu elevuse allikas. Seda peaks uuel aastal parandama. Kuidas eraellu tuuakse elevust, keegi teab?

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2018 meenutama?

Jon Bellion – Stupid Deep

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Sama.

ii. kõhnem või paksem? Sama.

iii. vaesem või rikkam? Sama.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Astunud enda ja oma tunnete ja oma vabaduse eest välja.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Töötanud 🙂

20. Kas sa armusid aastal 2018?

21. Kui palju üheöösuhteid?

Võiks öelda, et üldse neid ei olnud.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Oh, neid oli muidugi palju, nagu ikka. Aga Buzzfeed Unsolved on mu jaoks elu muutnud ja podcastidest Small Town Dicks, Dumb People Town.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Jepp.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Olga Bešlei “Minu pöörane FSB-kallim”. Te peate KÕIK seda lugema!!!

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Jube kurb on öelda, aga vist polnudki. Kui vaatan, keda olen lisanud Spotis, siis Jüri Pootsmann on üllatanud positiivselt ja Coasts, nende lugusid ka on lisandunud kõvasti.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Rahu – ja siis õppisin, et sellest ei piisa.

27. Mis oli selle aasta parim film?

“Bohemian Rhapsody”, issake, kahtluseta!

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

34 tuli nuttes, suuremat sorti seltskonnaga – aga ma olin ikka nii õnnelik, et nad mul on. 35 saab olema Bradshaw’ style, kujutan ette. Bukkisin juba endale ammu koha, kus – aga ennustan, et keegi ei tule, ja siis nutan kuskil… No ja ma alati arvan, igal jumala aastal, 35 aastat jutti, et keegi ei tule… Aga vahel nad ei tule ka!

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Autojuht, korras auto.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Kleidid to the max.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Rutiin.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.

34. Keda igatsesid?

Milat, nonstop.

35. Kes oli parim uus tutvus?

L. on kindlasti olnud märgiline tutvus, kuigi ma veel ei tea, mida see märk endast kujutab.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2018 õpetas.

Do not settle.

kodukontorist

Aeg-ajalt on mul võimalus töötada kodukontorist ja kui ma olen täiesti aus, siis ma usun, et ma oleks juba surnud, kui seda võimalust poleks. Sest iga päev sõita 80 kilomeetrit on küll tore (ma ausalt ei vahetaks oma üksiolekuaega autos mitte millegi vastu), on see ka füüsiliselt kohutavalt kurnav. Lisaks olen ma kodukontoris töötades märksa produktiivsem. Boonusena saan kaks tundi kauem magada.

Aga miinusena muidugi hakkame me Milaga üksteisele kiirelt närvidele käima. Teda üldiselt ärritab see, kui palju ma töötan, ja ma tegelikult võiksin seda vähem teha. Samas aga püüan ma tõesti teha ka seda, et kui on tööväline aeg, siis ma actually ka tegelen lapsega ja püüan olla lapsevanem, kes vaatab otsa ja mitte ainult ekraani. Aga täna muidugi oli üks neist päevadest, mis juba hommikul algas valesti (sest me ei leidnud Mila prille üles ja see kuidagi keris mingiks draamalaadseks olluseks) ja jätkus mingi veidra legodraamaga ja kõige selle ajal püüdsin ma muidugi ka tööd teha.

Õnneks aitab igasuguse närvidele käimise vastu see, kui minna õue. Tahtsin minna jooksma, aga Milale see plaan ei meeldinud, pealegi tegelt ei taha ma teda väga “kooliõhtutel” sõprade juurde õhtul lubada, sest mulle tundub, et kõik vanemad võivad olla sama väsinud kui mina olen ja võõras laps nende kodus oleks viimane asi, mida nad näha tahaks. (St keda. Jah, lapsed on kes, mitte mis. Think, Daki, think, god!)

Niisiis jäi üle vaid jalutuskäik, millele Mila oli alguses väga vastu, aga kui ma pakkusin, et davai, ma lähen viin prügi siis vähemalt välja, leidis ta, et oleks ikkagi õige aeg lõpuks end kokku võtta, vabandust paluda (oli väike koristamisteemaline arutelu, mille käigus ta tõesti oleks võinud oma veast aru saada, aga parem hilja kui mitte kunagi) ja riietuda, et kiire õuetiir teha.

Jalutasime krõbedas külmas, või see vähemalt tundus krõbe, lumi sätendas, kuusirp siras, koerad haukusid kauguses, elu oli jälle helge.

“Aga nii hea on ikka välja saada, kui oleme päev otsa kodus passinud. Ja no muidugi, eks me hakkame üksteisele ajudele käima, kui päev otsa nõnda toas oleme,” tõdesin.
“Nojah. Aga see ongi ajude probleem,” ütles Mila.

Smort, pidin tõdema, samas meenutasin endale, et sama inimene ütles mulle alles eile, et ma olen 50 protsenti kallerdis ja 50 protsenti inimene (thanks) (samas ta ei pannud väga mööda oma hinnanguga).

Jalutasime, Mila viskus lumme, ja lõpuks lihtsalt laulis terve tee.

“Lumesätendus, sa oled ime! Kuu, sa oled unistus!” ja muud sellist samas vaimus, talle ikka omaselt üsna off key, aga teisalt ei pea ei mina ega tema isa väga viisi, aga laulan ma siiski häbitult ja kõvasti. Kuulasin, kuidas ta laulab lumest (“Me peame ilmatuma aja ootama, et sa jälle tuleks! Aga kui tuled, siis sa oled meie hing ja süda ja ime! Ja sa sätendad! Ja kui on öö, siis me vaatame sind aknast ja igatseme sind!), vaatasin, kuidas loobib seda mu mantlile ja niisama õhku ja mõtlesin, et okei.

See on põhjus, miks saadakse lapsi.

Ja et nii hea, et homme on kontoripäev.

kuidas elu vahel lihtsalt näitab trääsa

Ühes naisteajakirjas ilmub igal nädalal selline asi nagu Avesta kalender. Me keegi täpselt ei tea, mis see on, aga mingil põhjusel hakkasin ma seda lugema ja nüüd on kontoris saanud tavaks, et hommikul esimese asjana me meenutame, mis me unes nägime ja loeme, mida Avesta selle kohta ütleb.

No igal juhul, ühel ööl nägin ma mingit sellist und, mille peale kalender teatas, et see tähendab needust ja ebaõnne. Viskasin ajakirja käest, ütlesin, et igast horoskoobid ongi jura (usun ma jee seda tegelt) ja otsustasin, et kui üldse midagi uskuda, siis häid asju.

Kerime linti paar päeva edasi. Panen telefoni lauale, lihtsalt lampi hakkab ekraan virvendama ja kustub ära. Lihtsalt. Lambist.

Olen muidugi täiesti paanikas, sest omg, nii ei saa ju elada. Sundisin end rahulikuks ja mõtlesin, et okei, lähen login Teliasse ja vaatan kiirelt asenduseks mingi odava telefoni, kuni selle parandusse viin. Hakkan sisse logima… ahjaa, õige. Mobiili-IDd ju vaja. Milleks on vaja… telefoni.

Järgmisel hommikul püüdsin tööle sõita – kõrr, kõrr, ja aku surnud. No muidugi, eks oligi juba see aeg käes, et peaks aku ära vahetama, aga olgem ausad, ma tavaliselt sõidan suhteliselt pikki otsi igapäevaselt ja olin seda edasi lükanud, et äkki ikka elab üle. No ja siis tuli see kaunis plaaniväline nädal, mil ma jõudsin igal õhtul töölt koju kell 22 ja tegin vaid lühikesi otsi jaama, no ja nii see läks.

Kimasin kuidagi läbi tormi järgmisele rongile – muidugi olin maha unustanud kindad. Telefonitu, kindatu, autotu, läbikülmunud, ületöötanud, väsinud – superkombo.

Õnneks sain töö juurest asendustelefoni, aga seda ei suuda ma nüüd küll välja mõelda, kuidas ma peaksin auto korda saama. Peaksin ostma uue aku, aga seda ju ometi rongiga kohale ei vea. (Ma olen tugev, aga mitte nii tugev.) Mul ei tule pähe ka ühtki autoga sõpra, kes minuga selle sõidu ära teeks ja aitaks aku ära vahetada, sest ehk ma saaks sellega isegi hakkama, on 1) külm, 2) ma kardan elektriga seotud asju.

Ja tegelt peaks ma vist lihtsalt feisi lahti tegema ja abi paluma, aga kui te olete minuga kursis, siis te peaks ka teadma, et mul on mingi imelik põhimõtteasi kõigega ise hakkama saada. Ma isegi rääkisin juba mingi tüübiga ride share’ist, kes mind sünnipäevalt koju tõi, et äkki ta viitsiks, aga ega seda raha siin nüüd järsku kõikide asjade parandamiseks ka võtta pole ja…

Oeh.

Okei, tahtsin lihtsalt vinguda ja öelda, et ärge igast horoskoope uskuge. Või kui, siis ehk vaid Mangi. Mang võiks ka nüüd ennustada kippelt, mis logistikaga ma nüüd selle värgi korda saan.

üks juulikuu õhtu

Ma ootasin seda puhkust sel korral nii väga. Kuidagi on see kevad olnud selline, et hool ja hoobil pole vahet. On olnud kordi, kus ma olen tulnud töölt koju ja olen olnud nii kurnatud, et lebanud diivanil ja lihtsalt nutnud, sest oli tunne, et ma ei jõua enam. Mitte, et ma ei naudiks oma tööd, vastupidi! Ma arvan, et ma tegin selle vea, et püüdsin olla 200 protsenti, teha väga palju ja rohkemgi veel, ja kõike ikka hingega, eks.

Näide sellest, mis juhtub, kui inimene ei pea ühtäkki ise logistikaga tegelema

Niisiis, saabus puhkus. Ja see algas nagu sageli puhkused algavad – mustlaslaagri liikumisega punktist A punkti B ja sealt edasi punkti C. Ikka ja jälle asjad kotti, tuhanded kotid selga, laps, ratas, peika, auto, kas kõik kotid said, kas midagi unustasime, tankla, maantee, piletid siia, piletid sinna, millal me järgmises kohas peame olema, kotid selga, kotid autosse ja nii edasi.

See oli vabastav, kuna mul polnud enam mahti mõelda tööle, aga lõppeks oli see ka väga kurnav. Ning siis lennutas Nordica mu Horvaatiasse Krki saarele (ma räägin, kogu horvaatia keel on nagu konsonantide orgia) ja ma kirjutan sellest õige pea, aga te ei kujuta ette (või siis just kujutate), milline kergendus on olla paar päeva lihtsalt nii, et sa ei tee mitte midagi kui vaid lähed sinna, kuhu öeldakse, istud bussi, millal öeldakse, kõnnid sinna, kuhu giid juhatab ja sind ümbritseb vaid lahe seltskond, puhas kehastunud keskaegsete külakeste romantika ja odav vein.

Ja sa ei pea ise midagi muud tegema kui lihtsalt nautima ja panema jalg jala ette.

Noh, selle jalg jala ette panemisega ma muidugi feilisin, sest ühel päeval sadas nii hullult, ja ma oli mõelnud, et plätudega oleks hea selles palavas, aga kogu see libedus, noh, ja siis ma libisesin ja lõin oma varba nii ära, et eilseks meenutas see juba mingit lillakat massi.

Minu esimene mõte? Ma ei saa ju nii jooksma minna.

Niisiis teipisin ma koju jõudes varba pärast üht puhkepäeva kinni ja läksin jooksma ja täiesti okei oli, ma muidugi olin megaettevaatlik. Siis mõtlesin ma veel sellele, kuidas mul pole juba viimased kolm jooksu mu truud jooksumütsi, ja kuidas on insanely ebamugav ilma mütsita joosta, aga ma ikka lähen, sest apparently this is the person i am now.

Eile istusime varahommikuni peikaga üleval ja rääkisime ja lihtsalt olime rõvedalt armsad ja diibid ja noh, nagu ikka inimesed vahepeal peavad paarisuhtes olema, kui hull elu on vahepeal pea segi ajanud ja on tunne, et see inimene, kelle kõrval sa oled otsustanud oma elu veeta, hakkab aina kaugemale triivima. No vot, siis me istusime ja rääkisime ja ühel hetkel ta ütles, et kõik need lood, mis ma endast räägin, kogu mu minevik ja kõik targad ja NII VÄHE TARGAD teod, mis ma olen korda saatnud – et see kõik kõlab, nagu mingi teine inimene. Ja ma tunnen nii sageli täpselt seda sama, et ma ei saa aru, kuidas ma olen niivõrd teine inimene praegu. Ses mõttes, et – mul pole mu kuradi jooksumütsi ja varvas on lilla, JA MA EI VÕTA NEID KUI HÄID VABANDUSI MITTE JOOKSMA MINNA? Who is this person!?

Ühtlasti olen ma täiesti võõrdunud sotsiaalmeediast. Mul on telefonis messenger välja lülitatud ja ma olen vist liiga paljudele inimestele jätnud suvaliselt ebaviisaka asshole’i mulje, sest ma lihtsalt unustan messengeri vaadata, saati siis vastata. Ma pean endale reaalselt meelde tuletama, et on elu väljaspool, noh, päriselu, millega ma pean end kursis hoidma ja et blogi-Daki on ikkagi keegi, kes on juba puhtalt põhimõtte pärast väärt hoidmist identiteedina, aga elu on end kuidagi nii ümber mänginud, et…

Elu on hea ja õnnelik, eks see nii vist olegi, et pasast on alati lihtsam kirjutada, aga mida sa seda oma eraelulist õnne ikka nii väga teistele nina alla hõõrud, eks. Samas peab ikkagi mõtlema ka tuleviku-Daki peale, kel on raudselt mõni breakdown of the närv plaanis, nii et juba selleks oleks hea talletada seda hetke siin juulikuu anno domini 2017 alguses, mil tal olid kaks päeva, mis ta sai veeta kodus, kasside ja peikaga, käia jooksmas ja hiljem voodis pitsat süüa ja end mitte millegi pärast mitte kuidagiviisi süüdi või õnnetuna tunda, sest jooksmine pole tema jaoks pekipõletuse eesmärgil, vaid hoopis seetõttu, et teada saada, mida keha suudab teha. Ja et ongi puhkus ja ongi täiesti legitiimne õigus mitte tööle mõelda või seda teha ja, mis peamine, et ta ongi seda rõõmsat rahulolutunnet väärt. Küll seda sitta ventikasse veel lendab, see on selge, aga need hetked, need väikesed õnne- ja rahuloluhetked, need on väärt jäädvustamist juba sellepärast, et – nagu üks mu hea kursaõde ütles – kõik päevad ei saa olla õnnelikud, kuid igas päevas saab olla õnnehetki.

Jep, I’m this person now. Ja ma olen sellega täiesti rahul.

Alati teie,

Daki

PS. Hetke lemmiklugu ka.

 

miks ma järsku rääkima hakkasin

Ühel päeval kirjutas mulle podcast’i fännist sõber ja arvas, et ma võiksin oma podcast’i teha. Oli just selline päev, kus ma olin kirjutanud ühe arvamusloo, mis oli mulle emotsionaalselt raske, suisa nii raske, et ma kaalusin korduvalt minna töö juures tualetti, põrandale kerra tõmmata ja lihtsalt mõni aeg natuke nutta.

Seda ma ka sõbrale ütlesin. Et kamoon, ma olen kohati nii-ii väsinud sellest, et koguaeg ma kuskil arvan, et mu nägu on koguaeg kuskil vastu vahtimas ja et ma tänu sellele pean jälle hirmuga ootama, millal laekub mulle mõni vihakiri. Ja mida ma seal üldse räägiksin.

“Vot, just! Seda räägidki!”

Samal õhtul sõitsin ma koju ja hakkasin asja üle mõtlema. Et tõesti, liiga sageli on mul tunne, et mu kirjasõnad lihtsalt ei jõua kohale, et see mõte, mis ma öelda tahan, läheb kuidagi tõlkes kaduma. Et äkki siis, kui ma räägiksin, annaksin ma asjale natuke inimlikuma mõõte. Asjale – endale siis. Et ma pole mingi tige meestevihkaja, kes labiilselt koguaeg leheveergudel teatud teemade üle jaurab.

No ja pealegi – rääkida mulle ju meeldib!

Niisiis hakkaski see mõte mulle meeldima. Et mõelda, ma saaksin ju asja nii vabalt võtta, podcast kui selline on juba nii vaba meedium, ma saaksin rääkida tõsiselt ja ma saaksin rääkida naljakalt ja ma saaksin külla kutsuda kõik need lahedad naised, keda ma tunnen.

Mõttest teostuseni läks muidugi omajagu aega, aga tadaaaa! Täna ongi esimene saade avalikult eetris! Ja püüame seda joont hoida, et igal laupäeval saab Postimehe naisteportaalis kuulata “Naistejutte”.

Without further ado, lubage esitleda – “Naistejuttude” esimene saade!

bound for glory

Ükskord tuli A. mulle külla. Me istusime Klooga järve paadisillal, vahtisime vett ja taevast, jõime veini ja rääkisime sellest, kuidas kohe-kohe, kohe-kohe hakkab elu pihta.

“Pane tähele, Daki, ma ütlen sulle,” rääkis A. “See juhtub nii ootamatult, et sa ei saa arugi!”

When you wake up and the snow is still there. #sunday #funday #snowday

A photo posted by daki (@instadaki) on

Ma ikka nüüd mõtlen sellele vahel, kuidas viimased aastad, või õigemini isegi aasta-poolteist pigem, on olnud mingi täiesti pöörane elusõit või siis kasutades teist metafoori, sukeldumine. Ja vahepeal tulen ma vee peale ja ahmin õhku ja sukeldun jälle ja ei saa aru, kuidas elu on nii hull ja nii lahe ja nii pöörane samaaegselt.

Eluga, muidugi, on teadupoolest see, et sitt käib käsikäes heaga. Ei saa nii, et on ainult hea, ei saa nii, et on ainult sitt. Muudkui aga vaheldub, loobib sitta, siis head vahele, ning õnneks on vahel ikkagi ka see hetk, kui on mõni nädal, kus midagi ülipöördelist ei juhtugi ja elu tundub üsna igav. Issand, kuidas ma armastan kogu seda värvikirevust, seda igavusega pikitud värvikirevust.

Tänane on jälle kuidagi poolunes, istusin hommikul tavapärasest natuke kauem seewaldis ja vaatasin inimesi, see alati tekitab natuke jalad-maast-tunde, see haiglates passimine, ma ei suuda kuidagi end tagasi hoida ja ma kipun lugusid välja mõtlema, miks kõik need inimesed siin on, kas neil on hästi, kas neil on halvasti… Ja siis tunnen ma hetkeks piinlikkust, nagu ma oleksin oma nina nende asjadesse toppinud. Väga eestlaslik vist, oma kujutlusvõime pärast tunda, et tungid teise privaattsooni.

Ühesõnaga, elu on nii kummaline ja veider, et ma päriselt olen hakanud maagiasse uskuma. Ja ma isegi ei suuda seda põhjendada praegu paremini. Kui et elu on maagia.